uitmõtteid meesteajakirjadest

Tahtsin öelda, et uus FHM on väga hea. Ta on muidu ka hea, olen selle püsilugeja esimestest numbritest peale, aga oktoobri number on nagu kohe eriti õnnestunud. Siit läksid mu mõtted küsimusele: miks mõni meesteajakiri on täielik jama, ehk ta küll püüab vägisi "meestepärane" olla, mõni teine aga, mis nii väga ei püüagi, vaid võtab asja palju lõdvemalt (aga mitte laisemalt, vastupidi), kutsub ennast lugema ja endaga (s.o enda mehekuvandiga) identifitseerima. Ma arvan, et asi on selles, et osad ajakirjad - nagu Di, Klubi ja Eesti Playboy - on kinni mingis arhetüüpses kujutluses, mille järgi on mees mingi huumorimeeleta ja madala intelligentsitasemega töll. Aga teised, mille kohta Eesti kontekstis peale FHM-i polegi näiteid tuua, on vaimukad, vahetud ja intelligentsed. Maaja jätaks sellest skeemist välja, see ei ole meeste-, vaid pornoajakiri, mille sihtgruppi kuuluvad ka naised.

FHM-i tugev pluss on ka see, et ta liigub tõesti selles tegelikus elus, elab selles päris maailmas, kus eesti mees liigub ja elab. FHM (For Him Magazine) on küll rahvusvaheline bränd, aga ju siis on selle brändi sisu nii hea ja paindlik, et suudab täielikult kohaneda rahvusliku sisuga, ehkki on siin ka rahvusvahelisi teemasid ja tõlkelugusid. Vana meesteajakirja ideeline platvorm on pakkuda mehele elu, mida ta ise ei saa endale lubada (kaunid naised, kiired autod, kallid kellad, põnevad relvad, lähivaated rikaste-kuulsate ellu). Ei jõua ära kirjeldada, kui iganenud see kujutlus tänapäeval on. FHM-i eesmärk ei ole pakkuda ja seejärel rahuldada unelmaid, vaid kajastada tegelikkust ja pakkuda põnevat infot tänapäeva eesti meest tegelikult ümbritseva kohta.

Rääkides mehekuvandist, tuleb rääkida ka naisekuvandist nendes ajakirjades. Lausa hämmastav, et Eesti Playboy esimene number ei leidnud endale kaanetüdrukuks kedagi teist, kui mingi eaka daami, kellest kõik on juba niikuinii ammu tüdinenud - või pole kunagi huvitatud olnudki. Samuti paneb õlgu kehitama sedasorti ajakirjade väärtustatav ameerikalik naise ilu ideaal. Kõik need üleloomulikud või pettuse teel saavutatud mõõtmed, külgekleebitud lisandid ja "täiuslikkus", mis tegelikult on vaid kõva pintseldamise tulemus, alguses kosmeetikalaua juures, seejärel Photoshopis.

Kus on eesti omad tüdrukud? Näib, et Di-Klubi-Playboy neid kas ei leia üles või ei väärtusta. FHM aga leiab üles ja väärtustab. Palun väga, on sellegi numbri küljes "100 seksikat eesti tüdrukut", pildilisa pesuväel neidudest. Ja selliseid ilmub selle ajakirja kaasandena tihti. Ajakirjas endas pannakse need eesti tüdrukud ka avameelselt rääkima - seksist ja muust. Eesti meest huvitab eesti tüdruk, eesti mehe fetiš on girl next door. Ja küllap oleks nii mõnigi neist sajast olnud nõus ka päris ilma riieteta poseerima, kui ainult küsida.

Ja siit eksis mõte juba uuele rajale: võttes arvesse seda, kui palju on maailmas tüdrukuid-naisi, kelles ei tekita mingit moraalset probleemi poseerida avalikkuse tarbeks ilma riieteta, alates kõige pehmemast erootikast ja lõpetades kõige räigema pornoga, peab enese ilma riieteta näitamise soov olema midagi naissoole üsna loomuomast. Mõelge, kõik need kümned-kümned tuhanded, keda võib leida nendelt tuhandetelt-tuhandetelt vastavatelt võrgukülgedelt, kõigist nendest filmidest ja ajakirjadest! See on sotsioloogiliselt-demograafiliselt liiga suur osa, et sellest ilma mingisugustki üldistust tegemata saaks mööda vaadata. Aga mis asjaoludel see soov avaldub? Ja millest see tõukub? Edevusest? Eksistentsiaalsest soovist oma ilu jäädvustada?