emakeelenädal: õpetlik lugu

Juhtus selline õpetlik lugu.

Kirjutas õpetaja: Olen n kooli eesti keele õpetaja ja soovin Teid seoses läheneva emakeelepäevaga meie kooli esinema kutsuda.

Vastasin: Tänan kutsumast! Kahjuks on mul esimesed vabad päevad alates 26. märtsist.

Kirjutas õpetaja: Kahju küll, aga märtsi lõpus on meil juba teatrinädala üritused.

Tõesti, kahju küll, et märtsi lõpus ei olegi enam kirjanikku tarvis! Aga küllap siis saab mõni näitleja külla kutsutud. Kui just enne spordinädalat ei tule.

prügisortija! ära kasuta läbipaistmatut kotti

.
Külastasin Ragn-Sellsi jäätmekäitlusjaama Suur-Sõjamäe tänaval.

Vasakul värvilise klaasi hunnik

Valge klaasi hunnik

Pakendikonteinerite sisaldus jõuab sellele lindile

Piltidest ei tasu ennast rahustada lasta. Nii ilusasti saab läbi soritud ja virnadesse jaotatud prügi, mis on äraviskaja poolt pandud taaskäideldava prügiliigi konteinerisse. See, mis on pandud olmejäätmete konteinerisse, jõuab teise angaari, kus on tappev hais ja kõrvetavad aurud. Kogu prügimass tõstetakse seal masinaga, ilma läbi uurimata, igasuguse pidulikkuseta suurde veskisse, mis jahvatab selle sodiks. Sellest sodist eraldab automaatika mingit tühja-tähja, aga üldiselt ei saa olmeprügist muud kui küttepudi. Laias laastus. Ei midagi eriti kasulikku.

Ja nüüd kõige rabavam uudis, mida käitlusjaama kõneisik teatas: ükskõik millise prügiliigi konteinerisse pandud läbipaistmatus kotis prügi läheb jäätmekäitlusjaamas automaatselt olmeprügisse. Ei mingit sorteerimist, virnadesse jaotamist ega taaskasutamist. Kilekott, millest ei ole läbi näha koti sisaldust, jäetakse turvalisuse kaalutlustel näppimata. Olgu see siis tegelikult täis paberit, paberikonteinerist, või kartulikoori, biolaguneva prügi konteinerist. Ükskõik mis prügi ükskõik millise prügiliigi konteinerist: kui koti sisu väljast näha ei ole, siis jääb recycling olemata. Musta kilekotti pandud vanast ajalehest ei sünni uut ajalehte, musta kilekotti pandud vanadest pudelitest ei sünni uusi pudeleid. Kas teie teadsite seda?

Seega, kui soovite, et teie prügi saaks ökoloogiliselt käideldud, vältige konteinerisse viimisel selle pakkimist läbipaistmatusse kilekotti. Vastasel juhul ei ole teil mõtet seda sortidagi.

Venemaal kahjuks õigus: Eesti on fašistlik riik

Sest mida muud arvata, kui Kaitseministeerium üritab läbi suruda sellist otsuseelnõud?! Rääkimata sellest, et niisuguse otsuse vastuvõtmise hetkest peale on Venemaal täielik õigus Eesti Vabariiki fašistlikuks nimetada, ei hakka sellist sammu mõistma mitte iial ka mitte ükski normaalne lääneriik, eesotsas USA-ga, kellest Eesti loodab praegu suurimat abi NATO-s.

Kuulutades Saksa mundris eestlased vabadusvõitlejateks, kuulutame tegelikult vabadusvõitlejaks Saksa mundri = fašistliku režiimi = Hitleri ideoloogia, mitte eesti mehed või vabaduse püüde. Ja seda nii sisuliselt kui ka kogu normaalse maailma silmis. Ülistades Saksa mundrit, olgugi või eestlase seljas, ülistame ka Klooga koledusi ja politseipataljoni veretöid Nõukogude Liidu tagalas, mis samuti seotud mh eestlastega.

Elagem ikka tänases päevas, mitte 70 aasta taguses ajas! Seda plaani, mida Laar, Velliste ja Co tahavad realiseerida, peame klaarima meie, meie lapsed ja lapselapsed. Asetades kaalule lapselapsed ja vanaisad, tuleb eelistada lapselapsi. Ma ei suuda uskuda, et ükski nendest 85-90-aastastest vanameestest, kellele Velliste viitab, sooviks, et nende väidetavat austamise soovi eelistataks nende lapselapselaste olevikule ja tulevikule. Vanavanaisade asi on oma minevik minevikku jätta ja lasta järeltulevatel põlvedel normaalselt edasi elada. Sõda on läbi!

Kui selline otsus vastu võetakse, kas siis on järgmine samm see, et Saksa mundris võidelnutest, aga ka metsavendadest "halva" rääkimine või nende "kangelaslikkuse" kahtluse alla panek või sellele varju heitmine, nt faktide lagedaletoomise näol muudetakse samuti kuriteoks? Ma ei tahaks sellist Eestit. Ehkki, ma arvan, et selline kampaania on nüüd kiiruga välja kärutatud, et tõmmata ära üldsuse tähelepanu elamislubade skandaalilt.

lõplik tõde Jüri Mõisast ja raamaturiiulitest

Kirjandusringkonnis on kuulsaks saanud kunagine Jüri Mõisa ütlus selle kohta, mida ta arvab elutoas sellisest koledast asjast nagu raamaturiiul. See ütlus on omaenda raskuse mõjul võimendunud teadmiseks, nagu ei oleks Mõisa kodus üldse raamaturiiuleid. Nii või naa, Mõisa avaldusse on suhtutud kui näitesse kultuurivaenulikkusest.

Nägin täna Ringvaate grimmitoas Jüri Mõisa, kes valmistus rääkima Läti pankadest, ja kasutasin juhust, et tema raamaturiiulitesse puutuvas selgust saada. Küsisin: "Härra Mõis, kas vastab tõele, et teil pole kodus ühtki raamaturiiulit?" Sellele küsimusele andis Mõis nappide lausetega vastuse, mille sisu oleks kokkuvõttes järgmine. Tal on küll raamaturiiul kodus ja viimasel ajal on selle peale isegi raamatuid hakanud siginema, aga ta ei hinda raamatuid ega pea vajalikuks neid lugeda. Lapsena ta küll luges, aga praegu suhtub ta raamatute lugemisse kui mittevajalikku tegevusse.

Niisiis on sellesse küsimusse selgus toodud. Tegelikult, pärast mõningast guugeldamist ilmnes, et see on ammu teada. Fenomenaalne, et niisugune isik on olnud Hansapanga asutaja, Eesti Vabariigi siseminister ja Tallinna linnapea. Seejuures, minu mäletamist mööda, oli täitsa hea linnapea. Ja tema asutatud pank on siiani üks Eesti kahest olulisemast pangast. Vahest polegi raamatute lugemist vaja? Vahest on kirjandusõpetajad meile luisanud? Kes oskaks vastata?

põmmuudis: Kadrioru pargi n-ö Jaapani pargis ei tohi kivi peal istuda ega kivikesi tiiki visata

Tore lugu! Jalutab ema koos 1-aastase lapsega ja 9-aastase lapsega Kadrioru pargis avatud n-ö Jaapani pargis. Väiksem laps jääb vankris magama, ema mõtleb, et istuks kuhugi, loeks raamatut. Pinke pole. Ema istub kivile, lööb raamatu lahti. Kohe kõpsti juures mingi turvamees: "Siin pargis ei tohi kivi peal istuda!" Ema lööb silmad imestunult pärani. Aga mis teha. Tuleb püsti tõusta. Samal ajal pillub vanem laps eemal tiiki kivikesi. Turvamees märkab seda ja hüüab: "Neiu! Siin pargis ei tohi kive tiiki visata!" Mis teha, tuleb minna ära, sinna, kus jalutajal on võimalik kuhugi istuda, olgu kas või kivile, ja lapsed tohivad tiiki kivikesi visata ja plumpsatustest rõõmu tunda. Kordan, et ses n-ö Jaapani pargis ei leidu mitte ühtki pingilaadset eset, kuhu jalutaja võiks istuda. Hämmastav lugu. Aga täiesti tõsi, kuuldud otsesest allikast. Lugesin ajalehest veidi selle n-ö Jaapani pargi kohta. Rajajad loodavad, et see pargiosa saab rahva seas sama populaarseks kui Luigetiigi-äärne. Aga ma tõsiselt kahtlen! See, et sealt ei tohi jalgrattaga läbi sõita, on veel kui-da-gi mõistetav, aga, halloo, mis seal siis on lõppude lõpuks lubatud? Ei taha siukseid pargindusi!

lõbusaid meenutusi kirjastamise alalt

Juhtum selle aasta alguses.

Kontakteerun ühe Eesti kirjastusega. Kirjastus pole suur, kuid on välja andnud tuntud autoreid ja hulga menukeid.
MINA: Tere, mul on soov, näete, selline teos välja anda.
TOIMETAJA: Väga tore asi! Võiksime välja anda küll.
MINA: Suurepärane. Aga ikka kõvad kaaned ja korralik paber.
TOIMETAJA: Loomulikult.
MINA: (rõõmustan)
TOIMETAJA: Aga...
MINA: (tõsinen)
TOIMETAJA: Raha väljaandmiseks peate ise taotlema.
MINA: Mina?!
TOIMETAJA: Meil endal nii palju ressurssi ei ole. Küsige vaat sealt ja sealt. (loetleb mõned suuremad fondid) Nii on parem.
MINA: (paus, jahmunult) Kas ma kogu raha pean ise koguma? Trükk, kujundus, honorar...?
TOIMETAJA: Jah.
MINA: Aga... millega siis kirjastus abiks oleks?
TOIMETAJA: Me võime teid aidata trükikojaga suhtlemisel ja trükifaili ettevalmistamisel.
MINA: Aitäh! Kui ma ise juhtumisi selle raha leiaks, siis ma võiks oma teose ise välja anda. Kui kannan kulud, võtan ka tulud. Trükikojaga suhelda ja kujundust organiseerida oskan ise.
Jätan sõbralikult head aega. Teose käsikiri aga siiani n-ö sahtlis.

kas eestlased üldse on kunagi millegagi rahul?

Nüüd võrsub igalt poolt kriitilisi hääli, et laupäeval lauluväljakul toimunud Vabaduse Laul meenutas liialt tavalist rokk-kontserti, polnud piisavalt isamaaline ja rahvas ei saanud kaasa laulda. Et esinejad olid tühised ja halvad ja igavad.

Ma ei saa aru, kust sellised hääled nüüd siis võrsuvad? Ma olin ise ka kohal, 20 m lavast, alates Vaiko Eplikust kuni O'Connori esimese lauluni, siis pidin juba ära minema, ja võin öelda, et oli igati korralik kontsert ja isamaalisust jagus küllaldaselt.

Dagö oli üllatavalt hea, võrreldes plaadi ja raadioeetriga, Kerli oli maailmaklass ja Riho Sibul suurepärane, nagu ikka. Kuidas nii, polnud isamaaline? "Eesti muld ja eesti süda" Kerli esituses ja Rein Rannapi klaveri saatel oli väga isamaaline ja rahvale kohapeal see küll meeldis, mida võis järeldada tugevast aplausist. Kui 23.02 sai täis 20 aastat iseseisvuse uuesti väljakuulutamisest, oli jällegi väga isamaaline hetk. Kalkuni ülesvõetud Eesti hümni laulis ka publik kaasa ja jällegi oli väga isamaaline. Kogu õhkkond oli kogu aeg külladaselt isamaaline.

Kõige jaburam kriitika on see, et laval oli Yamaha klaver, aga pidanuks olema Estonia! Keegi nimetab veel Kerlit oskamatuks lauljaks. Kõige ehtsam maaroheline eesti kadedus läbisegi lollusega. Saavutaks äkki ise kuskil nii palju edu, et lastaks lava peale teiste ette? Ei, mätta tagant on sellised repliigid tulnud ja mätta taha nende ütlejad ka jäävad.

Ja kas pidigi siis kogu kontsert olema lausisamaaline? Mulle meeldis, et patriotismiga poldud liiale mindud, lasti head meelt tunda ikkagi ka heast tänapäeva eesti rokk- ja popmuusikast.

Muide, korduvalt oli mul seal lava ees seistes ka natuke piinlik publiku pärast. Riho Sibul esitas akustilise kitarriga paar vaiksemas toonis laulu, mida oli rahva omavahelise mölina taustal vaevu kuulda. Sama oli Kalkuni puhul. Tundus, et kui tümpsu ei ole ja trumm ei mürtsu, siis kedagi suurt ei kotigi, mis seal laval sünnib. Keegi purjus jorss minu lähedal karjus mitu korda: "Kalkun! Hähähää!" Väljaku servadel ja tagaotsas käis tavaline õllesummer, ainult et lippudega.

Palju oli noori inimesi. Vähe oli vanemaid inimesi. Kui nüüd needsamad noored inimesed ütlevad, et polnud piisavalt isamaalisust, siis - kas nad juulis noorte laulu- ja tantsupeol olid? Vaat nagu ei olnud. Ja see, mida ütlevad teleka eest vaadanud, ei ole siinkohal üldse adekvaatne tagasiside.

Mina tahaks rohkem head muusikat, head kirjandust, head kunsti - head kultuuri. Tahaks seda nautida. See on kõige isamaalisem. Liigne patriotsim, sh Leesmendi-Mattiiseni-Linna laulude üleketramine muutub kergesti läilaks. Õnneks laupäevasel kontserdil seda ei juhtunud. Oli head muusikat ja oli piisavalt isamaalisust. Kokkuvõttes oli meeldiv elamus.

Tahame isamaalisust? Siis proovime üksteise suhtes vahest olla sõbralikumad ka pärast lippude langetamist ja õhupallide tühjakssaamist.

Õelalt küsin lõpetuseks vaid seda: vahest oleks massile kõik OK tundunud, kui laval poleks käinud keerulise helikeelega, omanäolised ja intelligentsed lauljad (Eplik, Sibul, Kerli, Dagö, Malcolm Lincoln, Chalice, Jaak Johanson jne), vaid meie igihaljad suve- ja süldituuride kangelased: Smilers, Koit Toome, Meie Mees, Maarja-Liis Ilus...? Intelligentsus on see, mis massile peale ei lähe, mitte vähene patriotism!

ha-ha, auväärne eelviimane koht

Juba enne finaali ütlesin teleka ees: see ei ole suusamaraton, kus Veerpalu Myllyläga võidu vehib - mul on täiesti suva, kas Eesti laul sel tingeltangelil võidab või mis kohale see jääb. Pärast show lõppu pean nentima, et tegelikult olen Eesti eelviimase kohaga lausa rahul. Eristan ses tundmustekimbus kolme aspekti:

OLEME TARGEMAD
Ei ole ikka mõtet enneaegu Eestile võitu kaela riputada, hakata mõttes vaat et järgmise aasta kontserdipaika valmis vaatama, nagu reedel ja laupäeval juba peaaegu tehti.

PÕHJUS RÕÕMUS OLLA
Sven Lõhmuse saastlaulukonveieri järjekordne toode sai oma kunstilisele tasemele igati vastava koha.

KOHT JÄRELEMÕTLEMISEKS
Kas rahvahääletus on ikka õige viis Eesti Laulu võitjat välja selgitada? Ma ei arva, et Stig Rästa (või Orelipoiss) oleks tingimata parema koha saanud. Aga sel juhul oleks meil olnud vähemalt ette näidata aus ja ehe laulukunst, nagu Leedul või Prantsusmaal.

Ja muust kirjutasin juba toona siin.

margi ümbrikule kleepimise tasu: 0.50 EEK

Kujutan ette, kuidas postiteenistuse tuusad hambaid kiristavad: krdi meilid! krdi smsid! krdi suhtlusvõrgustikud! Aga kuidagi peavad nemadki ju ots otsaga kokku tulema, eks ju. Seepärast on välja mõeldud üks põnev teenustasu, mida alates lõppeva aasta suvest postkontorites ilma igasuguse hoiatuseta võetakse: teenustasu margi ümbrikule kleepimise eest. Kui selle kleebib ümbrikule postitöötaja, siis võetakse selle eest 50 senti (EEK). Kui kleebid ise - noh, siis oled seekord pääsenud. Aga ei tea, mis põnevad tasud veel kuskil seal hiilivad...

Aitasin postiteenistust ja mõtlesin välja teenuseid, mille eest veel võiks raha küsida:

- sularahas arveldamine
- markide poognast lahtirebimine
- templi löömine
- kaalu kasutamine (1 kg eest 1 EUR)

Mis veel? Noh, õigupoolest polegi postitöötajal enam muud teha. Nii et iga tema liigutuse võiks teha tasuliseks.

Suzanne Lopez Pariisist - ettevaatust, petukiri? Suzanne Lopez from Paris: beware, scam letter?

Eelmise aasta suve lõpus teatati mulle kirjastusest Varrak, kus mul on ilmunud rida raamatuid, et mind ootab seal Prantsusmaalt tulnud kiri. Ohoh? Kui kiri minuni jõudis, selgus, et saatjaks on keegi 16-aastane Pariisi tüdruk Suzanne Lopez, kes soovib minult autogrammi! Ümbrikus oli valge papitükk, mis mul paluti autogrammiga tagasi saata. Olin üllatunud: sisuliselt ei ole minu loomingust midagi tõlgitud mõnesse muusse kui soome keelde - kuidas peaks üldse keegi Pariisi tüdruk teadma minu olemasolust?! Kuna ma ei ole kuigi vilgas kirjakirjutaja, kui asi puudutab ümbrikke, marke ja postkontoreid, ja kuna see ei olnud ka kiireloomuline asi, siis jäigi see kiri mu esikukapile vedelema. Vahel see ikka meenus.

Kiri on järgmine:

Dear Mr [minu nimi],
I am 16 years old and Poetry is my passion. I'm writing to you to express my admiration and my enthusiasm for your poetic way and for your poems - I find them wonderful.
I would be very happy to have your autograph on the small card I'm sending you.
Thank you very much.
Sincerely,
[allkiri]

Kuupäev: 27. august 2009
Saatja aadress: Bte 52, 43 bis bd Davout, 75020 Paris, France

Vaat niisugune kiri. Kirja kätte saades ma guugeldasin, kes võiks olla selline andunud luulesõber, kes fännab väljaspool Eesti piire tundmatuid eesti luuletajaid, aga ei leidnud midagi. Täna meenus see kiri jälle. Otsustasin kummalise, kuid tühise palve täita. Enne aga otsustasin uuesti guugeldada. Ja seekord leidsin midagi. Midagi huvitavat.

Nimelt selgus, et Suzanne Lopez on saatnud enam-vähem samas sõnastuses kirju üle terve maailma, nii üle Euroopa kui ka USA, ja üsna ühine on saajate imestus: miks peaks keegi 16-aastane Pariisi tüdruk midagi teadma minust või minu loomingust? Seejuures on tüdruk kirjutanud veel nii kunsti- kui ka muusika-ala inimestele, vahetades kirjas välja asjakohased fraasid: Art is my passion... Music is my passion... Jne. Kirjasaatmise haare näib olevat erakordselt mastaapne. Saajateks on ainult kultuurivaldkonnaga seotud inimesed. Mis on lahti?

Kas tõesti üks 16-aastane Pariisi tüdruk haldab nii suurejoonelist kirjavahetust? Kirjad on kirjutatud käsitsi, igaühe peale kulub paberi-, margi- ja ümbrikuraha. Ja väga palju aega. Olen ka ise sügavamalt tegelenud autogrammide küsimisega posti teel, tean omast käest, kui palju aega läheb käsitsi kirjutamise peale ja kui suureks paisuvad margikulud. Ja kui mina autogrammisoove saatsin, siis ei saanud kirja saajal küll eales kahtlust tekkida, kuidas ma tema isikut tean. Nad olid vaieldamatult tuntud isikud.

Suzanne Lopezi müsteeriumi arutatakse paaris kohas internetis, siin ja siin ja siin. Peamiselt on välja pakutud 2 eri võimalust: kas tegu on kuritegelikel eesmärkidel inimeste allkirjade kogumisega või kellegi n-ö kunstiprojektiga. Sest tõesti: 16-aastane tüdruk, kes käib eeldatavasti veel koolis, ei saa küll omada nii palju aega ja raha, ega ka teadmisi, et niisuguseid kirju niisuguses mahus üle maailma saata. Need on pälvinud sõna otseses mõttes globaalset tähelepanu.

Iseenesest ei ole kirja šabloonne ülesehitus veel midagi kahtlast. Ka minu kirjad olid hästi universaalse ja lihtsalt muudetava sõnastusega. Mida suuremale hulgale inimestele soove saata, seda rohkem selline lähenemine ju aega kokku hoiab. Aga, ikkagi see: miks peaks keegi täiesti tundmatutelt isikutelt autogrammi küsima, kui maailm on täis kümneid tuhandeid tõesti tuntud ja olulisi isikuid? Midagi on ses asjas kahtlast, sest mitte ainult minu häirekell ei löönud plärisema... Ja kõige kahtlasem on asjaolu, et Suzannel ei ole enda vanus selge: kirjas minule 2009. aastast väidab ta ennast 16-aastaseks, kuid kirjas 2008. aastast (mida võib lugeda teiselt viidatud lingilt) 17-aastaseks.

Muide, fakt, et kiri saadeti mulle Varrakusse, näitab, et saatja on teinud ka veidi uurimistööd. Ta on otsinud infot mu teoste kohta, uurinud, kus need on välja antud, ja otsinud Varraku aadressi. Milleks niisugune vaev?

Mind huvitab, kas niisugune Suzanne Lopez on kirjutanud ka teistele Eesti inimestele? Andke teada! Aga niisuguse kirja saamisel soovitan "autogramm" saatmata jätta. Kui te just tõesti Arvo Pärt või Baruto või Kadri Kõusaar ei ole.

Täiendus: leidsin veel internetikajastust, Suzanne'i enda kirja. Kirjas väidab ta, et on reaalselt eksisteeriv isik ja tema eesmärk on ainult koguda autogramme. Siiski möönab ta, et vanusega on ta vassinud, ja tunnistab üles, et on tegelikult sündinud 1958. aastal, s.o on praegu ca 52-aastane. Teismelise-vanust kasutavat ta üksnes seepärast, et just 15-aastaselt ta kogumisega 1973. aastal alustas. Mida arvata? Ikkagi piisavalt veider, et mitte vastata. Esiteks on juba see, et keskealine naine kasutab teismelise tüdruku alias't - kui see kiri tõele vastab -, pelutavalt veider. Teiseks, kui inimene kasutab juba 37 aastat üht-sama mittemidagiütlevat kirjašablooni, kus muutub ainult saaja nimi ja tema tegevusala, saates seda laiali silmanähtavalt täiesti valimata, kuid massilisele adressaatide sihtgrupile, siis on tõenäoliselt tegu juba obsession'iga, kliinilise juhtumiga. Ükski õige koguja ei roobitse materjali niiviisi labidaga kokku. Kui see kiri tõele vastab.

- - -

Short summary in English: If you receive autograph request from somebody Suzanne Lopez, then beware, it could be suspicious thing. Read more here and here and here, also here.

jõulusõim

.

Mis on jõulusõim? Arvate, et jeesuslapse sünnistseeni kujutav laua- või väljakukaunistus? Oh ei. Jõulusõim on see, kui enne jõule sõimatakse kaaskodanike nägu täis. Ja seda tehakse just 23. detsembril. Eelmise aasta 23. detsembril saabus mu moblasse tundmatult numbrilt sõnum:

Kuradi urood!
V6id selle kuuse
endale
perseauku
istutada! Pane
end p6lema!!!
Maarika

Ma ei tundnud ühtki Maarikat, kes sellise sisuga sõnumi mulle saatma peaks. Aga läraka sõimu sain sellest küsimata näkku. Täna, samuti 23. detsembril juhtus minuga niisugune lugu. Sõitsime autoga linnas. Tartu mnt ja Liivalaia ristmikul oli kolme autoga plekimõlkimine ja seetõttu liiklus toppas. Jäime sunnitult keset ristmikku seisma, sest ees oli tee kinni ja vasakule ei saanud ka sõita. Saime liikuma hakata alles siis, kui jalakäijatel oli roheline tuli. See aga ei meeldinud ühele eesti noormehele, kes seisis koos oma neiuga tee ääres. Ei mingit empaatiat, et vaene auto ristmiku keskelt liiklust ummistamast pääseks, oh ei. Ta ajas pea ette, jõllitas meile autosse ja karjus, nii et läbi praokil akna oli hästi kuulda: kuradi urood! Sirutasin käe aknast välja ja näitasin sõrme, mida mu kallis eesti suguvend mu poolest imeda võib, kui soovib. Ta siiski ei soovinud. Jätkasime teed.

Nii et juba teist aastat järjest sõimatakse mind 23. detsembril: kuradi urood! See ongi jõulusõim, hea traditsioon. (Rämps- ja muudest mölak-, sodi- ja paskeestlastest võib lugeda siit.)

tuld ignorantse kultuuriministri pihta! anna allkiri

ERSO loost ma ei tea isiklikult palju. Aga kirjaniku mätta otsast ma võin öelda, et oma ametiajal pole Laine Jänes küll absoluutselt mitte sittagi asjalikku teinud. Ainult näiline tõmblemine ja sõnademulin. Rumal, asjatundmatu, saamatu, hädine, võhiklik, ignorantne minister. Ammu kõrini. Ei taha sellist! Võtku igaüks, kellele läheb korda kultuuri hea käekäik, oma ID-kaart ja mingu andku teada: lase jalga, Laine Jänes!

Täiendus 24.11.: sotsid tegid algust Laine Jänese pattude nimekirjaga. Seal ei ole küll midagi kirjandusvallast. Ja kuidas sõnastadagi konkreetselt asjaolu, et oma ametiajal pole Jänes kirjanduse vallas mitte midagi kasulikku teinud? Ainult välja mõelnud mõne totaka kampaania, nt Lugemisaasta, mille jaoks pole taas tehtud mitte midagi reaalset peale logo tellimise ja kleepsude trükkimise. Lugemisaasta alla on kaaperdatud sündmused, mis toimuksid ka ilma lugemisaastata: lugemisõhtud, kohtumised kirjanikega jne. Sama skeem, mis Kultuuripealinnaga.

Reaalselt soodustaks lugemist raamatute käibemaksu vähendamine (et langeks hind poes) ja raamatukogude finantsolukorra parandamine (et nad saaksid rohkem raamatuid sisse osta). Aga see on juba tõsine ja tegelik töö, millest ministeerium eemale hoidub. Lihtsam on trükkida kleepsud, teha kodulehekülg (ja muu promo-pask) ja edasi lihtsalt panni taguda: vaat kus teeme, vaat kus edeneb!

rahandusuudiseid: euro ... ei tõsta

Nagu üldteada, hakkab Eestis alates 1. jaanuarist 2011 kehtima krooni asemel euro. Ausamad firmajuhid on juba liitunud ka vastavasisuliste kampaaniatega:


Venemaa läks juba mullu üle uuele rahale:


Ameeriklastel aga kehtib uus pangatäht:

©

vabane pornost! usk on teaduse sõber!

Selle foto tegin Peterburis, 2006. aasta juunis, ühes Vassili saare kirikus. Pildistamine oli seal küll keelatud, aga tegin klõpsu kiirelt ära ja kadusin ukse taha, selja tagant kostmas kauge sõim. Miks see vaatepilt mulle nii jäädvustamisväärne tundus? Sest - see absoluutselt mittepoeetiline, lausa mehhaniseeritud, masstootmiseks mõeldud Püha Vee tsistern kujutab mu meelest hästi kõikide maailma kirikute olemust, teenigu need siis missugust usukuulutust tahes.

See foto meenus mulle, kui sattusin internetis kogemata mingite tõsiusklike kristlaste teemablogidesse. Vabane pornost! Usk ja teadus on sõbrad! Jne. Kaua ei suutnud lugeda, kannatus katkes seal, kus hakati väitma, et Maa vanus on tegelikult 6000 aastat ja seda tõestavad teaduslikud faktid: "Video annab teaduslikke tõendeid, et tõestada otsest kuue päevast loomist. Dr. Kent Hovind lükkab ümber evolutsiooni väited, et Maa on arenenud miljardite aastatega." Mida öelda? Oleme harjunud kuulma selliseid asju Ameerikast. Kuidagi kurb on seda eesti keeles lugeda.

kas see just on Skype'i-ideega võrdne, aga...

Minu meelest Swedpanga portaal on igav ja üksluine. Ainult raha, raha, raha, numbrid, numbrid, numbrid, ja oleks siis seal neid numbreid, ei, kogu aeg ikka miinus ja õhus kümme nutsunuiajajat. Aga mis oleks, kui Swedpanga portaali saaks panna ka fotosid ja videosid? Kui seal saaks leida endale virtuaalseid sõpru ja rajada koos nendega temaatilisi kommuune? Saaks ka üksteise kontojääki, makse ajalugu, kulutüüpe kommenteerida jms? Minu meelest oleks see päris tore. Siis sünniks suhtlusportaal, kus istumisest oleks tõesti kasu: oled kursis enda ja oma sõprade rahaasjadega.

vana hea anekdoot ülestõusmispüha puhul

Seltsimees Brežnev läheb ülestõusmispüha hommikul Kremlisse.
"Jeesus on üles tõusnud!" hüüab talle esimene vastutulija.
Peasekretär noogutab ja sammub edasi.
"Jeesus on üles tõusnud!" hüüab talle järgmine vastutulija.
"Tänan, mulle juba kanti ette," vastab Brežnev.

olla solidaarne Valge Lehe Päeva aktsiooniga!

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Ehkki minu blogis korrumpeerunud ministreid ja superfinantsistide petuskeeme ei paljastata, on võitlus ajakirjanduse sõnavabaduse eest - ja ma ei mõtle siin loomulikult vabadust kirjutada Anu Saagimi uutest aluspükstest - iga riigikodaniku asi. Vaikima sunnitud meedia näide on olemas 1930. aastate II poole eesti ajakirjandusest. Demokraatliku diskussiooni, ajakirjandusliku foorumi puudumine ühiskonnas oli üks olulisi tegureid, miks 1940. aastal läks Eestiga nii, nagu läks. (Soomes oli tol hetkel vaba ajakirjandus olemas, ja nagu teada, läks seal 1940. aastal teisiti, sest otsustajaks oli avalikkuse seisukoht, mitte Kolm Paksu.) Nõukaaja ajakirjandust, mis tegelikkuse kajastamise mõttes oli ainult täistrükitud paber, ma ei hakka näiteks toomagi. Ei ole vaja uut vaikivat ajastut! Maha saladuseloorid ühiskondliku elu sfääride kohalt!

päeva mõttetera

Lugesin just Tiit Kändleri artiklit Endel Lippmaast, ja see inspireeris mulle järsku põmdi mõtte, õigupoolest arusaama sellest, mis on Eesti riigi püsimise alus ja elanikkonna hea käekäigu põhimääraja. Ma sõnastaksin selle mõtte nii -

Võim püüab näpata rahva taskust ja rahvas püüab näpata võimu taskust. Mõlemad osapooled on oma tegevuses väga edukad, tegutsevad südamega, ja selle tasakaalu rikkumine tooks kaasa nii ühele kui ka teisele poolele soovimatuid tagajärgi.

Seda võib nimetada ka "Kahepoolse rehepapluse seaduseks".

väike fotogalerii: tänane Tallinn

.
Jalutasime täna veidi linna peal. Taevas oli sinine ja olemine märtsine. Tegime mõned pildid ka.

Nagu näha, on Raekoja platsi päikselisemasse serva, kust kevad varem peale hakkab, juba välilauad üles pandud.


Raekoja platsi ääres asuv Tallinna Raeapteek - kui keegi ei tea - on üks vanimaid Euroopas (seega siis ilmselt ka kogu maailmas) ühel ja samal kohal tänini tegutsevaid apteeke. Esimene dateeritud teade selle tegutsemisest on pärit aastast 1422. Jaan Kross on selle apteegi seadnud oma suurepärase ajaloolise lastejutustuse "Mardileib" tegevuskohaks ja lasknud oma tegelastel seal avastada - martsipani.

Tegime seal meiegi sisseoste. Küsisin, kas muumiat või juudakeeli ka müügil on. Müüja mõistis ja kostis vastu: ei ole! Siis küsisin, kas vastab tõele, et apteegiõhk on tervisele kasulik. Selle peale kosteti, et kui selle tervistavasse jõusse uskuda, siis psühholoogiline moment on vast ikka olemas. Selle peale tsiteerisin klassikut: "Jooge, mis teile antakse, ja uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse!" Sellega oli apteeker täiesti päri.


Vaade apteegi aknast Raekoja platsile


Siis läksime NoKusse sööma. Aastast 2001 on see olnud mu lemmikkõrtse Tallinnas ja püsinud õnneks muutumatuna. Sisekujundust ei ole "huvitamamaks" uuendatud või rikutud, muusikaline taust ei kisu kõrvu peast, külastajaskond on intelligentne ja uks käib endiselt kaardiga kinni. Ja vaadake seda arvutit seal letinurga peal. Jaa, kunagi oli aeg, kus siinse blogi autor sai oma e-kirju lugeda üksnes Pedas, Karu tänava ühika esikus või - NoKus, letinurga peal. Iseasi, kas see sama arvuti on...

Eesti Post müüs Postimaja maha. Mis sest nüüd saab, kes seda teab. Tallinna linnaarhitektide ja neid kinniplekkivate võimumeeste maitsehinnaguid päris hästi tundes arvan, et sellest kenast majast lastakse buldooseriga üle ja tehakse sinna peale järjekordne odav klaasist ja betoonist rõve pinal, nagu need on mõlemal pool kõrval. You go, Vilen Künnap!

(F: Wr, Katja)

luuletus vabariigi aastapäevaks 2010

.
VABARIIGI AASTAPÄEV 2010

Kui hommikul tuleb raadiost köögilaual
igihaljas "JEBEDIJEE! ILMAJAAM!"
oleks nagu hoobilt pühapäev. Ja meenub
........kauge noorusaeg...

Raadio köögilaual on 1980-ndate Philips,
toodud Soomest. Kui palju Leevit ja Juicet
on sellega kuulatud! Toob raadiogi meelde
........kauge noorusaja...

Kuulata soomlaste vanast raadiost eesti
igihaljaid vikerviise, akna ees punased kardinad,
........laual kollane lamp, all mustriline vakstu,

................kas ei ole need siis kaunilt isamaalised hetked?

JEBEDIJEE! JEBEDIJEE!
........JEBEDIJEE! JEBEDIJEE!
.