haridusministeeriumist ka midagi mõistlikku

Tõnis Lukas pakub välja idee: koolidirektorile politseiniku õigused. Sada protsenti poolt! Ega enne see õpetajate ja kaasõpilaste terroriseerimine ning koolimajas laamendamine ei vähene, kui esimest kolme süüdlast käeraudus otse koolipingist politsei arestikambrisse ei viida. Paar korralikku näidisprotsessi ja kaakidel on kindlasti profiil vagasem. Katsugu näiteks keegi politseinikule "mine persse" öelda...

Looming 85. Mittepidulikult ehk - grafomaanide almanakk

Tänases Postimehes on pikk intervjuu Mihkel Mutiga, tema peatoimetatava kirjandusajakirja Looming 85. sünnipäeva puhul. Mihkel Mutt on ise kõigega väga rahul. Tema meelest on kõik hästi, õigesti ja igati kontrolli all. Minu meelest on kõik vastupidi. Kuna teema on päevakorras, siis kõnelen sellest siinkohal pikemalt. Allpool toodud mõtted on mu peas veigelnud juba pikemat aega. Muide, need pole ainult minu arvamused.

Looming jaguneb kolmeks tinglikuks osaks: ilukirjandus, artiklid ja arvustused. Arvustuste osale, mille eest vastutab Indrek Mesikepp alias luuletaja fs, pole midagi ette heita. Kahtlemata esindab see, koos Vikerkaare analoogse osaga, eesti kirjanduskriitika tippu, mida võimaldab juba korralik maht ja professionaalne autorkond.

Loomingu artiklite osaga, mille eest vastutab Toomas Haug, võib samuti põhimõtteliselt rahul olla. Veidi liiga tihti võib seal ainult märgata memuaristliku või minevikulise ainese prevaleerimist. Sellele võiks sagedamini eelistada tänapäeva kirjandusest kõnelevaid artikleid - nii eesti kui ka välismaa omast. Mälestused on küll põnev žanr, mulle meeldib endalegi neid nii ise toota kui ka teistelt koguda, ja eks olen teistelt kogutud mälestusi (Enn Vetemaa) ka ise Loomingus avaldanud, teen seda ka edaspidi meelsasti - aga minu meelest oli Udo Uibo peatoimetamise päevil see osa kuidagi värskem, tänapäevasem.

Millega aga kõik on täiesti perses, on Loomingu ilukirjanduse osa. Miks perses? Sest sellel puudub, Mihkel Muti peatoimetajaks saamise ajast peale, absoluutselt igasugune seos hetkel eesti kirjanduses tegelikult toimuvaga. See kajastab ainult mingit väga kummalist, ehk siis tuntud moralist-konservatiivile Mutile meelepärast osa eesti kirjandusest. Ja see osa, mis Muti heakskiidu teenib ja seega ajakirja pääseb, on niihästi haardelt tilluke kui ka sisult üsna väheväärtuslik. Looming peaks Tuglase enda idee järgi olema kaasaja eesti kirjanduse peegel - aga Muti ajal meenutab see pigem mingit pimedas tolmunud nurgas enda ette kobistamist, samal ajal, kui natuke eemal elu keeb ja mäsleb täiel rinnal.

Ma ei hakka rääkima isegi sellest, et noorte kirjanike osakaal Loomingus on nii minimaalne ja juhuslik, et see peaaegu puudub. Mutile meelepäraste noorte kirjanike ring piirneb peamiselt Jürgen Rooste, Kristiina Ehini ja Mehis Heinsaarega. Aga neid on tegelikkuses 30 korda rohkem, ja Loomingus avaldamise väärilised on neist vähemalt pooled. Hästi, Loomingu veergudele on sattunud veel mõned üksikud nimed, aga kaovad needki ära grafomaanide jt päramise sordi kirjanike merre.

Pea igast Loomingu numbrist vaatab vastu mingeid selliseid kirjanikke, nagu Aarne Biin, kes on teadupärast üks praeguse aja tuntumaid grafomaane, või keegi Aarne Puu, kelle modernismiväänav luule oleks täiesti ajast ja arust isegi 20 aasta taguses kontekstis - tänapäeval raudselt ei midagi muud kui grafomaania.

Helvi Jürissoni luule... Mis seos on ka Helvi Jürissoni luulel tänapäeva eesti kirjandusega? Olev Remsu grafomaanlik proosa, Heino Kiige grafomaanlikud mälestused... See kõik on tegelikus kirjanduspildis nii tagaplaanil ja nähtamatu ja VÄHEOLULINE, et seda sisuliselt lausa ei olegi olemas. Nad kõik kindlasti on toredad inimesed, pole kahtlust, mõnda tunnen ka isiklikult, aga - mis põhjust on neid avaldada Loomingus, kui ümberringi keeb ometi vilgas, põnev ja rikas kirjanduselu?! Looming ei peaks olema mitte isegi peegel või kajastaja, vaid - rajaja, looja, uuendaja, kujundaja. Aga praegu ei ole midagi sellist. On vaid grafomaanide almanakk.

Ei salga, et olen ka oma tekste Muti ajal Loomingule pakkunud ja need on viisakalt tagasi lükatud ja üsna palju mõjutab seegi minu teravat tooni käesolevas hinnangus. Aga, ausõna, ma ei möliseks kohe üldse, kui ma näeksin Loomingus autoreid, kellelt mul tõesti oleks midagi õppust võtta, keda mul tõesti oleks põhjust kadestada. Kuid sellist luulet, nagu kirjutab Aarne Puu, võin vorpida ühe hingetõmbega viis meetrit.

Näen selles kõiges ainult ühte süüdlast - Mihkel Muti väärastunud arusaamu kirjandusest. Udo Uibo ajal oli Looming põnev ajakiri. Nüüd on see muutunud jahuks. Muti vaimsele tasemele on sobiv mingi Kultuuri ja Elu laadne ajakiri. Mingugi sinna. Ärgu vedelegu eesti kirjandusel tee peal risti ees.

hommikuraskused

Kella 9 ja 10 vahele mõttetusse poolunne loksuma jäädes suutsin ilmselt ka ilma psühholoogi abita ise välja selgitada, miks pagana pärast mul ei tule und, ehkki magada tahaks hirmsasti.

1. Läbi ruloo paistab päevavalgust ja see käib väga pinda. Tahan pakse musti kardinaid! Jõuluvana too! Armastust ja pappi ja paksud mustad kardinad, oki?
2. Ei ole mingit mõtet juua palju õlut ja minna magama kell 6, sest siis kolistad kell 8 köögis kraani taga ja kulistad juua.
3. Arvuti on voodiga samas toas - aga kui sa kord juba silmad lahti teed, siis tahad ka juba kohe teada saada, kes sulle vahepeal ka meilinud on, eks ole, ja mis on EPL Online'is parasjagu põrutavaim uudis.
4. Üldine magamiskava on väga metsas. Peaks ikka sellise korra kehtestama, et kell 23 magama ja kell 7 üles. Aga kas ma seda siis viitsin.
5. Paljudel mu ümber on magamisraskused - äkki see on nakkav?
6. Vanus ka juba selline? / Geenid löövad välja?
7. Ah jaa, täna üks põhilisi põhjuseid - kui oled just saanud millegi kenasti paadist minema sebitud, et saaks hakata jälle normaalselt aerutama, aga siis see miski tahab uuesti kopsti järsku paati tagasi kukkuda, nii et sa pead selle jälle ilusti eemale sebima, siis vähe ju ei kitku vastistutatud uusi nõrgukesi närvitaimi ülesse.

Soh. Aitab selleks korraks. Teen klahvi viina ja proovin uuesti magama jääda. Ei, siiski üks teine teema kah. Mõtlesin nimelt välja kolm head bändinime. Õigupoolest mõtlesin esimese neist välja Rabarock 2007-lt tagasi Tallinna sõites, teine oli juba enne seda välja mõeldud, aga täna hommikul hüppas pähe see kolmas ja kena komplekt oligi koos.

1. punkbänd Pirr!
2. metal-bänd Püha Müristus
3. rokkbänd Riistapikendus

Nii kena oleks näiteks mingil peol üleolevalt heita, et "Ah, ma olen Riistapikenduse bassimees" või "Ah mis ma - mängin seal Riistapikenduses trumme" ja näha, kuidas tibid säravi silmi ligi ujuvad. Või kuulda lavale kutsumas rahva skandeeringut: Riis-ta-pikendus! Riis-ta-pikendus!

leiutatud uus spordiala

Pühapäeva varahommikul, ühe suure trip'i lävel, leiutasin Tartus mingi suure ja halli maja seina ääres külmanud käega Statoili kohvitopsi hoides uue mängu. Selleks on ühe-käe-triatlon. Seda mängitakse niimoodi:

1. ala: ühe käega püksivöö kinnitõmbamine
2. ala: ühe käega sama käe kinda kättetõmbamine
3. ala: ühe käega jopeluku kinnitõmbamine

Tulemus arvestatakse hariliku ajavõtmisega, võistlust võib läbi viia nii ühisstardi kui ka jälitussõidu vormis. Soovituslik on võistlusinventari (joped, kindad jms) eelnev samakategoriseerimine. Igaks juhuks märgin, et tol hommikul mängisin ainult kahte viimast ala, s.o ei minetanud avalikus kohas kodanikuväärikust.

idee luua uus ühing

Ma üritasin tulutult natuke tukastada ja selle aja sees mõtlesin välja uue ühingu: Paljaste Naiste Ühing. Sellesse ühingusse võivad kuuluda kõik mehed, kellele meeldivad paljad naised, ja kõik ilusad naised, kellele meeldib paljaste naiste huviliste meeste seltskonnas paljalt viibida.