pühapäev, 29. mai 2011

mõistan teravalt hukka

.
Veiko Märka 2009. aasta septembris
Uue Maailma päevadel (f: Wr)


Juba tükk aega olen huviga oodanud, mida Kirjanike Liidu juhatus otsustab: kas nad võtavad Veiko Märka vastu Kirjanike Liidu liikmeks või mitte. Eile sain vastuse teada. See ei olnud mulle üllatus. Arvasin juba ette, et Kirjanike Liidu juhatus Veiko Märkat liidu liikmeks vastu ei võta. Ja see on minu meelest äärmiselt nõme. Mõistan selle otsuse t e r a v a l t hukka.

Veiko Märka on kauaaegne literaat, alustanud juba 1980-ndatel Pikris humoristina. Kuni viimase ajani oli ta tuntud kui üks eesti teravmeelsemaid humoriste nii proosa- ja värsi- kui ka draamavormis, üldrahvalikult meelt lahutavate luuletuste autor. Viimasel ajal hakkas ta ilukirjanduslik looming ühelt poolt sotsiaalsemalt rohkem kandma, teiselt poolt muutus tema stiil küpsemaks, täpsemaks, terasemaks, intellektuaalsemaks.

Just Märka on praeguses eesti kirjanduses see, kellelt on oodata nutikat aforismi, kalambuuri, epigrammi, tabavat luulevormis seisukohavõttu avalikkust erutavatel teemadel. Temalt ilmus hiljuti arvestatav luulekogu "Põletada pärast lugemist", mida ei iseloomusta sugugi ainult termin 'humoristlikkus'. Lisaks on Märka tunnustatud kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriajakirjanik.


Aga ilmselt leidis enamik Kirjanike Liidu juhatusest, et Veiko Märka on "kõigest üks naljamees" ja suuremat väärtust tema loomingul ei ole. Kordan, mul on sellest siiralt kahju.

Kahju, et Kirjanike Liitu juhivad nii huumorivabad inimesed. Juhatusse kuuluvad
Maimu Berg, Toomas Haug, Krista Kaer, Janika Kronberg, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Tiia Toomet, Berk Vaher, Piret Viires ja Märt Väljataga. Hääled jagunesid 3 poolt, 1 vastu, 7 erapooletud. Tean seda, et Rooste oli Märka soovitaja. Ja mu kõrvus KÕLAB, kuidas näiteks Berk Vaher ütleb: "Ta ei ole kirjanik. See ei ole kirjandus."

Mõistan teravalt ja printsipiaalselt hukka elitaristliku snobismi Kirjanike Liidu juhatuse ridades.

Täiendus 2.6.2011

- Berk Vaher tunnistas avalikult, et on ainsa vastuhääle andja. Mille peale mina küsin mitte enam niimoodi, kas Veiko Märka on kirjanik, vaid kas Berk Vaher on kirjanik? Ma ei oska nimetada ühtki Berk Vaheri olulist kirjandusteost, ja veel vähem on ta kirjutanud üldse midagi, mis kõlbaks lugeda. Selline isik on suutnud osavalt liuelda
välja Kirjanike Liidu juhatusse ja juhatama Kirjanike Liidu Tartu osakonda. Dokumentide vormistamise alal olla ta tubli. Aga see on ametniku, mitte kirjaniku töö. Teen ettepaneku hääletada Berk Vaher Kirjanike Liidust üldse välja.

- Vastuhääl vastuhääleks, aga kirjanike hulgas on tekkinud laialdane imestus, kuidas on võimalik, et juhatuse 11 liikmest seitsmel pole seisukohta küsimuses, kas keegi on kirjanik või ei. Kuidas on võimalik, et juhatuse seas lokkab säärane pohhuism? Veel enam, on kuulda, et juhatuse koosolekuil ei käi enamik isegi kohal, saadab seisukoha meiliga, ja osa ei tee sedagi. See sarnaneb juba Riigikogu tööga... Kui tööd teha ei viitsi, siis pole vaja juhatuses istuda! Ega juhatuse liikme töö pole sunniviisiline, juhatuse liikmed on ise vabatahtlikult sellele kandideerinud ja nad on sinna VALITUD Kirjanike Liidu üldkogul.

- Veiko Märka juhtum on jõudnud Facebooki, kus Contra lõi kommuuni "Veiko Märka on kirjanik!" (hetkel 40 liiget), on jõudnud ka ERR-i portaali ja Õhtulehte. Peale minu ja Contra on pahameeleavaldustega liitunud veel mitmed teised kirjanikud, sh Jaan Pehk, Kivisildnik, Aapo Ilves, Jan Rahman, Peeter Helme, Olavi Ruitlane ja Mika Keränen. Jaan Pehk tegi olukorda ilmekalt kirjeldava luuletuse:

olen väike erapooletu
kasvan rõõmuks perele
ei otsusta ja ongi tra hooletu
küürin küüned ka kuskile

- Veiko Märkal soovitan oodata ära, kuni valitakse uus juhatus ja kandideerida uuesti, seni muudkui edasi kirjutada. Ükski kirjanduslikult pädev isik ei saa küll kahelda, et ta on kirjanik ja väärt kuuluma Kirjanike Liitu. Ja ise ma kavatsen kandideerida järgmisesse juhatusse.


- Loodan, et
ülimugav võimalus juhatuse ridades erapooletuse näol sulaselget pohhuismi viljeleda likvideeritakse kiiremas korras. Muide, Contra leidis Kirjanike Liidu põhikirjast sätte, mis tunnistab juhatuse otsuse lausa kehtetuks. "EKL-i liikmeks võtab EKL-i juhatus lihthäälteenamusega taotleja avalduse ja EKL-i kahe liikme soovituse alusel." Aga vaadake, mida lihthäälteenamus tegelikult tähendab! Lihthäälteenamus on poolthäälte enamus võrreldes vastuhäälte arvuga. Erapooletud ei tulegi arvesse! Jah, Kirjanike Liidul on aeg oma põhikirja uurida.

Täiendus 3.6.2011:

- PARANDATUD HÄÄLETUSTULEMUSED! Käisin Kirjanike Liidus ja küsisin
hääletamise tulemused otse asjaga seotud ametnikult. Sain teada järgmist:

1 oli vastu
4 oli poolt
3 olid erapooletud
3 ei hääletanud

Seega
juhatuse 11 liikmest 6 ei osanud või ei tahtnud/ei leidnud aega seisukohta võtta. Selgus veel, et Märka vastuvõtmiseks oleks piisanud veel vaid 1 häälest, sest mittehääletajaid ei arvestata. Vastuvõtmiseks peab antud häältest üle poole olema poolt, seega 8 häälest oleks pidanud olema poolt mitte 4, vaid 5.

- Meenub Matti Moguči luuletus:

Ma ei mahu raamidesse,
korralikku kodusse,
eesti kirjanike pikka,
pikka halli rodusse.

- Kuidas käis kunagi ammu Hans Luige vastuvõtmine Kirjanike Liitu, võib lugeda siit
. Soovitaks Kuusbergi käitumist eeskujuks võtta ka tänastel juhtidel.

laupäev, 28. mai 2011

tänaöine luuletus

.
KEVADÕHTUST,
KOLLASTEST FOORITULEDEST
JA ULJAST ROKIBIIDIST


Pastakat pole käepärast
ja käsi on ka väsinud, nii kirjutan
arvutisse.

- - -

Oo kõndida mööda Tallinna tänavaid
läbi haljendava hilise kevadõhtu!

Oo ristmikel plinkkivad kollased foorituled!
Oo valendavad õiekobarad kastaneil!
Oo üksikud, kuid nobedad ühes
ja teises suunas vuhisevad autod!

Oo kõndida mööda Tallinna tänavaid
oma kiirel sammul, seljas kott
ja juhetpidi kõrvu voogamas uljas rokibiitt!

Oo läbida nii kvarttaleid,
tõusta ja laskuda mööda viadukti,
kõnnitee justkui ise jalgade alt läbi sööstmas!

Oo lõpuks väsida,
oodata bussi, toettada jalg pingile,
kaasa ümiseda lennukaid
Dingo meloodiaid!

- - -

Ma kuulasin Aare Pilve.
Ma kuulasin Marko Kompust.
Ma kuulasin Mathurat.
Ma kuulasin Mehis Heinsaart.
Ma kuulasin Kristiina Ehinit.

Ma turnisin mälu tellinguil.

Ma nägin sõnu lendlemas,
sõnu, mis eraldi tähendasid midagi,
kuid koos ei tähendanud midagi,
ainult kõlasid,
kuid viisid sellegipoolest kaasa.

Ma kuulasin, kuulatasin ja kuulsin,
kuidas olemine vaikselt sõnades umises.

Unenäod rullusid kütkestavaks reaalsuseks
ja reaalsus rullus tagasi oivalisteks unenägudeks.

Ma mõistsin, et mu ümber on imeliselt palju ilu
ja seda ilu ei taippagi vahel näha.

- - -

Nad arutasid, miks luuletaja luuletab,
millest luuletab, kuidas luuletab.

Ma olen tulvil rütmi, tempot ja jõudu,
katsu siis mitte luuletada!

Vanavanemad pärandasid mulle
oi kui palju kangust,
katsu siis mitte luuletada!

Emalt sain juurde ja isalt sain juurde,
katsu siis mitte luuletada!

Olen harjunud käppa välja sirutama
ja elult nõudma, mis ausal hingel õigus saada,
katsu siis mitte luuletada!

Laulan hümne karbonaadile keldrikõrtsis
ja suitsusele šašlõkile varjulises aias,
katsu siis mitte luuletada!

Kes kõikk võivad minu poolest teada kuhu kerida
ja kes kõikk pälvivad mu siiraima imetluse,
katsu siis mitte luuletada!

Heinsaar ütles,
et meenutan talle Majakovskit.
Mul pole selle seose vastu miskit –
löss jäsemeis ja tönn paleõnaras
ei ole ka minu rida!

- - -

Oo astuda mööda Tallinna tänavaid
läbi haljendava hilise mailõpu õhtu!
Oo kõrvus voogamas lendu tõstev rokibiitt!
Oo plinkkivad kollased foorituled!
Oo kastanite valendavad õiekobarad!

Oo buss, mis mind lõpuks
koju viib, oo luuletus, mis ise otsib teed mu
sõrmedesse, neist klahvidele, neist arvutiekraanile,
sealt edasi laia maailma!

- - -
- - -


Tallinnas Nõmmel,
27. mai viimasel tunnil,
28. mai esimesel tunnil, 2011

neljapäev, 26. mai 2011

säuts nr 2

Krt, ei saa töötada, vana Genesis on nii hea!

kolmapäev, 25. mai 2011

vastan küsimustele

Paide abiturient Merilyn kirjutas mulle ja küsis:

1) Mis ajendas teid blogi pidama?
2) Kellele on teie blogi suunatud?
3) Kuupäevadest on näha, et te olete tihe blogija. Kas teil on välja arenenud mingi süsteem, kui tihti te kirjutate, või kirjutate siis, kui tunnete, et on vaja midagi öelda?

Tänan kirjutamast, küsimast, ja alljärgnevalt vastan.

1) Mu blogi sai alguse 2007. aasta sügisel. Võib-olla polekski saanud, kui poleks olnud luuletaja Andra Teedet, kellega ma tol ajal tihti kirjanduslikes seltskondades hängisin. Tema mind ärgitas. Ärgitas mitugi korda. Kõik "teised" juba blogisid, sh Andra ise. Lõpuks otsustasingi, et teen blogi. Andra, juba vilunud blogija, viis mu ükskord lihtsalt arvuti juurde, lükkas hiire näpu alla ja juhendas, kuidas ja mis, nii et mul endal oli vaja ainult õigel kohal klõps teha. Kui pidin blogile aadressi valima, mängis arvutis parajasti Jaan Pehki laul: "Laura, laula laulukene..." Sealt krapsasingi sõna "laulukene". Kui pidin blogile nime panema, ei turganud muud pähe, kui "Tuleb". Vähemalt kolmetähenduslik sõnake. Ja vaikselt hakkasingi sealtpealt blogima.

Aga mis ajendas, st ajendab mind blogima...? Eks ikka enese väljendamise tung, seesama, mis ajab inimese üldse ilukirjandust tegema. Käepärane, ütleks isegi et otstarbekas on ennast, oma ütlemisvajadust, väljendumistarvet siia ära reageerida. Vahel on hea siin midagi põlistada, oma käimisi, mis tehtud-nähtud-kuuldud. Nii on sündinud mh rida fotoreportaaže, millele saab siit kõrvalt klikkida. Siis on blogi nagu päevik. Blogi on kirjanikule väga hea meedium oma igapäevasemate mõtete jagamiseks huvilistele-lugejatele. Olen inimene, kellele kirjutamine on füüsiliselt ja vaimselt ilmtarvilik. Blogi on selleks väga sobiv koht. Blogis saab anda oma tillukese panuse maailma muutumisse.

2) Ma ei ole oma blogi konkreetselt suunanud mingile sihtgrupile või ringkonnale. Kui oma blogi kirjutan, siis on mul vaimusilma ees minu kui kirjanduslikult ja ühiskondlikult tegeva persooni suhtes huvitatult ja heatahtlikult meelestatud anonüümne lugeja. Arvestan, et siia võib sattuda lugema igaüks ja sellest lähtuvalt on paika reguleeritud postituste toon ja sisu, määratud nende isiklikkuse tase ja info iseloom. Kõike, mida ma oma blogis ütlen, võin öelda ka ükskõik kus mujal. Ja minu blogis käibki palju juhuslikke külastajaid. Olen aastate jooksul siin kirjutanud lugematul hulgal teemadel ja internetiotsingu kaudu siia sattujaid on väga palju. Samas olen rõõmuga täheldanud, et mul on ka püsilugejaid, keda huvitab, mida see Wimberg teeb ja mõtleb. Nende üle olen eriti rõõmus!

3) Blogin siis, kui mulle tuleb peale tunne, et nüüd võiks mingi asja ära blogida. See tunne on üsna sarnane tundega, mis tuleb peale enne luuletuse kirjutama hakkamist. Ega ma viimase poole aasta jooksul ka eriti usin blogija pole olnud - lihtsalt muud tööd on nii palju, et ei jää aega blogimiseks, ja vist ka ütlemisvajadus saab mujal ära reageeritud. Üldse, viimasel ajal olen blogosfääris märganud blogimiskihu mõningast vähenemist. Rida minugi tutvuskonda kuuluvaist blogijaist on kas blogi kustutanud või salasõna alla pannud (Andra Teede, Piret Jaaks, Vahur Afanasjev) või lihtsalt soiku jätnud (Kivisildnik). Mulle tundub, et blogimistung on muundunult üle kandunud Facebooki. Ka teiste naklaste blogides ei ole eriti kiiret askeldamist (Contra, Aapo Ilves). Contra ongi ise öeldnud, et blogisse kirjutades dubleerib ta Facebooki ja kas sel on mõtet. Mind Facebookis ei eksisteeri. Ei viitsi. Aega ei ole. Blogi sobib mulle küll. Eks vaikselt blogin muudkui edasi. Olen mõelnud, et blogi on mulle nagu mingi romaan, mida ma jupphaaval kirjutan. Mul on ka plaan kunagi blogi paremik raamatuna välja anda.

teisipäev, 24. mai 2011

pakun välja hea konverentsiteema

.
Kumb oli enne, kas moraal või eetika?

esmaspäev, 23. mai 2011

nädala luuletus

.
KALLIS OLED, ISAMAA!

Kallis oled, isamaa!

..........Linnukene oksa päält
..........laseb tulla kaunist häält.
..........Päiksesära, metsamüha,
..........muld on iidne, muld on püha.

Kallis oled, isamaa!

..........Kallis oled, isamaa!
..........Leib on kallis. Piim on ka.
..........Kallis on kõik roppu moodi,
..........mine ükskõik kuhu poodi.

Kallis oled, isamaa!

..........Raeka platsil inglismann,
..........kümme euri õllekann.
..........Muld on iidne, muld on püha,
..........pappi muudkui pritsi üha.

Kallis oled, isamaa!

peatselt ilmub mu soomekeelne luulekogu

.

Kirjastus Palladium Kirjat
Tõlkija Mika Keränen
Kaas Jekaterina Rodionova

kolmapäev, 18. mai 2011

kirjanduslik kursus

See on ikka fenomenaalne, kui palju võib ühelt eesti filoloogia kursuselt kirjanikke tulla. TPÜ 1997-2002 aastakäigust on kirjanduslikult tegevad tervelt viis:

- Wimberg
- Jürgen Rooste
- Ivar Sild
- Kätlin Vainola ~ Marie Myrk
- Veronika Kivisilla

Mäletan, et üks meie kursaõde, Monika Põdra kirjutas juba ülikooliajal väidetavalt krimiromaane, aga käes ma ühtki hoidnud ei ole, ja mulle teadaolevalt, vähemalt tema nime all pole midagi ka ilmunud (siiski, hm?). Aga kirjanduslikku nimekirja saab tinglikult lisada veel Lauri, kes töötab kirjastuses toimetajana, s.o on ka kirjandusega seotud.

esmaspäev, 16. mai 2011

säuts nr 1

Vana Genesis (-1980) on ikka pagana hea!!

pühapäev, 15. mai 2011

ha-ha, auväärne eelviimane koht

Juba enne finaali ütlesin teleka ees: see ei ole suusamaraton, kus Veerpalu Myllyläga võidu vehib - mul on täiesti suva, kas Eesti laul sel tingeltangelil võidab või mis kohale see jääb. Pärast show lõppu pean nentima, et tegelikult olen Eesti eelviimase kohaga lausa rahul. Eristan ses tundmustekimbus kolme aspekti:

OLEME TARGEMAD
Ei ole ikka mõtet enneaegu Eestile võitu kaela riputada, hakata mõttes vaat et järgmise aasta kontserdipaika valmis vaatama, nagu reedel ja laupäeval juba peaaegu tehti
.

PÕHJUS RÕÕMUS OLLA
Sven Lõhmuse
saastlaulukonveieri järjekordne toode sai oma kunstilisele tasemele igati vastava koha.

KOHT JÄRELEMÕTLEMISEKS
Kas rahvahääletus on ikka õige viis Eesti Laulu võitjat välja selgitada?
Ma ei arva, et Stig Rästa (või Orelipoiss) oleks tingimata parema koha saanud. Aga sel juhul oleks meil olnud vähemalt ette näidata aus ja ehe laulukunst, nagu Leedul või Prantsusmaal.

Ja muust kirjutasin juba toona siin.

esmaspäev, 9. mai 2011

Viimase Tomi-saate võttepäev, 8. mai 2011

1. septembril 2006 läks eetrisse esimene osa lastesaatest "Saame kokku Tomi juures". Ja 24. mail 2011 läheb eetrisse kõige viimane saade. Kokku sai tehtud 859 osa.

Stsenaristid olime alguses mina ja Jaanus Vaiksoo, viimases otsas liitus meiega Kristiina Kass. 2011. aasta kevadhooaja saated kirjutas Vaiksoo üksi.

Aga nüüd on see läbi. 8. mail võeti Nõmmel Vaiksoo aias purki viimane saade ja pärast seda istusid asjaosalised rikkalikult kaetud laua taha, et "lehvitada olnud 859-le saatele teleajaloos," nagu ütles saate produtsent Margus Saar.


Argo Aadli (onu Ööbik), taamal Robert Annus ("uus" Tom)

Needsamad pluss saate üks režissööre Salme-Riine Uibo

Robert Annus

Marika Vaarik (vanaema Ellen)

Jaanus Vaiksoo

Grimmikunstnik Mare Bachman

Margus Tabor (tuustid) ja Jaanus Vaiksoo

Karol Kuntsel ("vana" Tom, tegelikult Toomas)

Läbi suitsu

Tomid

F: Wr

esmaspäev, 2. mai 2011