neljapäev, 31. jaanuar 2008

escritor estonio

Jaak Urmet (seudónimo: Wimberg, llevado en 30. Enero 1979 en Saku) es escritor estonio...

Hispaania keeles minust, täiesti juhuslikult leidsin. Kahjuks ei olnud puhverdamata versiooni saadaval, samuti ei olnud seda hispaania wikis, ehkki mall on sealt pärit. Väga 1) tore, 2) vajalik, 3) kohati ka... naljakas.
"Jõulud" del päkapiku de Kolme, "Laulud" de Põngerjate... Aitäh tundmatule infotajale!

kolmapäev, 30. jaanuar 2008

Tammsaare ja Britney

Anton Hansen Tammsaare kirjutab oma 130. sünniaastapäeva puhul väga ilusasti.

Ja selle kõrvale on kohe ära tuua ka meie igapäevane britniuudis, seekord lausa (pool)topless.

Et fikseerida oma asukoht koordinaatteljestikul, on vaja kahte koordinaati - ja siin need on.

Las kolmas koordinaat muudab teljestiku kolmemõõtmeliseks. Olgu selleks mu tagasihoidlik Tammsaare-käsitlus.

Aga kui juba Tammsaare peale jutt läks, siis olgu siinkohal publitseeritud ka midagi kultuuriloolist: klassiku enda käega täidetud rahakaardilõigend, 4. märtsist 1931, Koogiste-Tallinn, summa 80 kr 00 senti. Omandatud ca 8-9 aastat tagasi ühest Tallinna antikvariaadist. Idealismus meets materialismus!



teisipäev, 29. jaanuar 2008

Pille-Riini neljas lugu. Isa ja ema saladus

ISA JA EMA SALADUS

Oli öö. Pille-Riin magas oma toas. Ta nägi unes metsa, kus puude otsas kasvasid maasikad nagu päris maailmas õunad. Oli parajasti juuni ja maasikad puude otsas küpsed. Mm! Küll need lõhnasid isuäratavalt! Kogu mets oli täis magusat, joovastavat maasikalõhna. Pille-Riin kõndis parajasti puude all ja püüdis välja mõelda, mil viisil maasikad kätte saada, kas raputada puud või püüda hoopis ise kutsuvalt punetavate marjade juurde ronida, kui korraga kuulis ta hääli.
„Šššš... Ole tasa...“
„Jah... Ettevaatust, vaata, seal on...“
Pille-Riin heitis pilke ümberringi, et näha, kes räägivad. Siis libises üle ta silmade midagi pimestavat. Ja Pille-Riin sai aru, et ta ei näe seda unes. Ta ärkas üles ja paotas ettevaatlikult silmi. Vaatepilt, mida ta nägi, oli nii kummaline, et ta ei taibanud tuua kuuldavale ühtki heli. Vaikselt, nina tekiserva alt vaevu väljas, jälgis ta oma toas toimuvat.
Keset tema tuba seisid isa ja ema. Isal oli käes taskulamp, mille valgusvihk veikles toas ringi. Pille-Riin sai aru, et nende kõnet oligi ta unenäos kuulnud ja just taskulambi valgusvihk oligi see, mis oli tal ka unenäos üle näo libisenud. Aga ikka ei saanud tüdruk aru, mida isa ja ema tema toas keset tööd taskulambiga teevad. Ja veel sosistades, justkui salaja.
„Võta sa rong,“ sosistas isa. „Näe, seal.“
Taskulambi valgusvihk libises kapile, kus Pille-Riin hoidis oma mänguasju. Osa asju oli muidugi ka suures korvis akna all ja üle toa laiali. Aga rong oli kapi keskmisel riiulil. Ema astus vaikselt, pehmete sammudega kapi juurde ja haaras sealt rongi.
„Ja legoklotsid,“ jätkas isa sosinal. „Võta kogu karp. Seal üleval.“
Ema võttis ka legoklotside karbi, mis asus kapi ülemisel riiulil. Pille-Riin nihutas tekiserva ninalt natuke allapoole ja nägi, et isa hoidis kaenla all Jõmmikut ja Tröpsu-Liisut. Ta tahtis ringi keerata ja minekule asutada.
„Oota,“ ütles ema, „ma võtan need ka.“ Ta sättis legoklotside karbi endale kaenla alla ja sirutas käe, et võtta mänguasjade korvist Pille-Riini nukunõude komplekt. See oli alles äsja ostetud ja seepärast veel oma läikiva karbi sees. Ja milline komplekt – lausa serviis!
„Ära maha pilla, see koliseb,“ hoiatas isa.
Ema võttis ettevaatlikult nukuserviisi. Seejärel lahkusid mõlemad vaikselt Pille-Riini toast. Tuba jäi pimedaks ja vaikseks. Ei kostnud ühtegi heli. Pille-Riin lebas veel tükk aega liikumatult teki all, suutmata aru saada, mida ta just nüüdsama oli oma toas näinud. Mida teevad isa ja ema ta mänguasjadega? Ja veel keset ööd?
Uudishimu ei andnud asu. Hästi tasa, püüdes voodit mitte nagistada, libistas ta ennast põrandale ja tippis kikivarvul toaukseni. Selle taga polnud kedagi. Aga elutoa praokil ukse tagant kuuldus nõrka kõnekõma. Pille-Riin hiilis sinna ja piilus elutuppa. Midagi sellist, nagu ta nüüd nägi, ei olnud ta elu sees näinud.
Kogu elutoa põrand oli täis mänguasju. Osas neist tundis Pille-Riin ära enda mänguasjad. Aga oli ka neid, mis olid võõrad. Mõned neist tundusid lausa vanad, nii vanad, et Pille-Riin polnud selliseid mänguasju kunagi näinud - ei poes ega ka mitte sõpradel. Ja kõigi nende mänguasjade vahel toimetasid isa ja ema. Vaatepilt oli alguses nii kummaline, et tüdrukul oli raske seda uskudagi. Aga jah, polnud mingit kahtlust – isa ja ema mängisid. Mängisid innuga, süvenenult, kogu ümbrust unustades.
Teleka juures, kus vaip lõppes ja algas tammeparkett, oli väikestest konstruktoriklotsidest ehitatud suur laev. See seisis vaiba serva justkui kai ääres ja ootas ärasõitu. Isa kummardus laeva kohale ja paigutas sellele mehi - indiaanlasi ja kauboisid. Indiaanlased olid pruunid, kauboid mitmevärvilised. Poolt laeva täitsid väikesed mänguautod. „Bžžžž...“ tegi isa suuga häält. Kiirust kogudes hakkas laev sõitma, liikudes vaiba äärt pidi diivani poole, kus ema oli Jõmmiku, Tröpsu-Liisu ja veel mitmete teiste nukkude ja loomade, nii Pille-Riinile tuttavate kui ka tundmatute, ette laotanud laiali Pille-Riini nukuserviisi.
„Kes kohvi tahab?“ küsis ema oma külaliste käest.
„Mina mitte,“ ütles Jõmmik, „see pole mu jumele hea.“
„Ja mina ei saa siis pärast magada,“ ütles keegi roheline poroloonist loom.
„Mina küll võtaks,“ ütles üks Pille-Riini nukkudest.
„Palun,“ kostis ema ja valas nukule tassi kohvi. „Kas piima ka?“
„Jah,“ ütles nukk. „Ja suhkrut kaks lusikatäit.“
Ema valas nukule ka piima ja pani suhkrut. Nukk jõi ja kiitis: „Väga hea kohv!“
„Aitäh,“ tänas ema viisakalt ja pöördus teiste poole. „Teile siis ehk – teed?“
Ta hakkas teiste tassidesse teed valama.
Vahepeal oli isa jõudnud laevaga päris ulgumerele. Siis aga puhkes laeval mäss. Indiaanlased sõdisid kauboidega. „Tsiuh! Tsiuh!“ tegi isa ja kauboid kukkusid nooltest. „Tõhh! Tõhh!“ tulistasid siis kauboid vastu. Kõige vapramalt sõdis üks kauboi, kellel olid rohelised püksid ja mõlemas käes püstol. Aga väga tublilt sõdis ka üks punaste pükstega kauboi, kes keerutas lassot. Möll oli nii tohutu, et ema pidi vahepeal isa poole pöörduma ja manitsema: „Kuss! Ole tasa! Muidu Pille-Riin ärkab üles.“
Pille-Riin seisis hiirvaikselt ukse taga ja jälgis isa ja ema toimetusi, saamata midagi aru. Korra oli ta isa ja ema mänguhoogu pealt vaadates sattunud ka ise nii tuhinasse, et oleks peaaegu nende juurde jooksnud ja küsinud, kas võib ka nendega koos mängida. Aga kohe sai ta aru, et parem ikka mitte.
Mäss laeval oli lõppenud kauboide võiduga ja laev võttis jälle suuna kai poole, kus ootas rong, järel rida vaguneid. Need olid autodele järele tulnud. Autod pidid kiiresti poodi müügile jõudma. Ema juures diivanil aga kõlas: triks-traks. Jolanda oli hiljaks jäänud, jõudis alles nüüd.
Pille-Riin läks tagasi oma tuppa ja puges voodisse. Ta oli väsinud, uni kippus vägisi silma. Ja Pille-Riin tahtis uuesti sinna maasikapuude-metsa, kus okstel lõhnasid küpsed marjad. Ta pani silmad kinni ja jäi kohe magama.

uus Pille-Riini lugu: Pille-Riin ja kadunud jalad

PILLE-RIIN JA KADUNUD JALAD

Täna oli Pille-Riin eriti särtsu ja tegevushimu täis. Kõigepealt korjas ta kogu korterist kokku kõik toalilled ja rajas nendest oma tuppa iluaia.
„Vaat kui kena botaanikaaed!” imestas isa, vaadates kenasti põrandale paigutatud havisabasid ja aaloesid. „Seal on vist lausa Mehhiko!” ütles ta kappidele asetatud kaktuste kohta.
Emale see aga üldse ei meeldinud.
„Vii need kõik kohe õigetesse kohtadesse tagasi,” käsutas ta. „Muidu lõhud mõne poti ära, ajad kõik kohad mulda täis või räsid kogemata mõne lille ära.”
Pille-Riin ohkas ja viis lilled tagasi, kus millegi õige koht oli.
„Vaat nii,” ütles ema. „Tubli laps. Sul on nii palju mänguasju, mängi nendega.”
Pille-Riin ohkas jälle. Ta oli kõigi oma mänguasjadega juba nii palju mänginud. Nüüd tahtis ta vahelduseks midagi muud. Natuke aega kõõlus ta tooliga köögilaua taga ja sirvis ajalehte. Seal oli uudis, et Maa lähedalt möödub asteroid. Siis läks ta esikusse, võttis isa saapa ja läks sellega tuppa.
„Pille-Riin!” hüüatas ema. „Mida sa teed! Vii see kohe esikusse tagasi!”
„Tõepoolest,” jäi ka isa vaatama, „mis sa mu saapaga kavatsed teha?”
„See ei ole saabas, vaid asteroid,” seletas Pille-Riin. „See läheb kohe Maast lähedalt mööda.”
Nende sõnade saatel tegi ta saapaga tiiru ümber teleka.
„Pille-Riin!” hüüdis ema. „Ma just koristasin! Vii see palun kohe esikusse tagasi! Kohe!”
Asteroid tegi veel ühe tiiru ümber teleka ja võttis siis suuna jälle esikule.
„Õudne! Ma ei saa aru, mis tal täna peal on!” vangutas ema pead.
„Magnettormid võib-olla,” arvas isa.
„Või on keegi needuse peale pannud,” arutas ema edasi. „See naabrimutt. Alati ta vahib Pille-Riini sellise imeliku pilguga. Endal lapsi ei ole, siis vahib teiste omi. Haige inimene.”
„Ah ära aja lora,” ütles isa.
„Lora! Siukseid inimesi on olemas, kes teistele needusi peale panevad! Ma Moodsast Naisest lugesin. Siis ei jää muud üle, kui nõia juurde minna. See annab salarohtusid ja paneb vastusõnad peale.”
„Ah, lõpeta ära,” mõmises isa ja valis diivanilaua alumiselt korruselt ajakirja, millega tuppa lennanud kärbes maha lüüa.
„Sa...” hakkas ema midagi ütlema, kuid nende vestluse katkestas müra korteri teisest otsast.
„Pille-Riin? Mis sa teed seal?” hüüdis ema.
Vastust ei järgnenud. Ema ja isa vaatasid tõusva rahutusega suunas, kust oli kostnud müra.
„Pille-Riin?”
„Jaa, ma olen siin,” tuli siis vastus.
„Mis sa teed seal?”
„Sõin külmkapist...” Pille-Riin pidas pausi ja jätkas siis, järsku hoopis hädalisemalt: „Emme! Issi!”
Ema ja isa hüppasid püsti ja jooksid kööki. Pille-Riin seisis avatud külmkapi juures, jalge ees maas klaasist nõu killud, põrandal laiali rohelise toidu pritsmed.
„Ah!” ahmis ema õhku. „Tule kohe sealt ära!” Ta sööstis tüdruku poole.
„Ma ei saa...” kostis Pille-Riin kaeblikult. „Mul pole jalgu!”
„Aga on ju!” ütles isa, ärevus hääles. „Liiguta ennast.”
„Ma ei saa!” ütles Pille-Riin nutuselt.
„Issand jumal! Kas sa sõid seda?” hüüatas ema ja osutas rohelise toidu jäänustele. „Seda rohelist toitu?”
„Jaa... Ja seda kollast toitu ka...”
„Appi,” kähises ema. „Mitu korda ma olen sulle öelnud, et ära söö kõike, mis külmkapis on!”
Isa oli ka murelikult ligemale tulnud.
„Kas üldse jalgu ei ole?” küsis ta.
„Ei!” vastas Pille-Riin hääle värinal.
Ema tõmbas käega üle lauba. Ta mõtles paaniliselt, mida teha. Midagi tuli teha – ja kiiresti.
„Huh-huh-huh...” pomises ta. Siis sirutas ta käe külmkapi kõige alumise riiuli tagumisse soppi ning võttis välja kausikese punase toiduga.
„See seda!” käsutas ta Pille-Riini. „Mitu lusikatäit.”
„Anna talle sinist toitu ka,” ütles isa.
„Jah,” ütles ema ja võttis sügavkülmast pakikese, milles oli sinine toit. „Seda ka paar ampsu, võta otse pakist, ära karda, see ei ole külm.”
Pille-Riin sõi kähku paar lusikatäit punast toitu ja näkitses natuke pakist sinist toitu.
„Noh?” uuris isa. „Kas tulevad jalad tagasi?”
„Mm...” püüdis Pille-Riin aru saada, „see nagu põlvest saati oleks juba.”
„Söö siis veel!” juhendas ema. „Seda sinist võtsid nii vähe, võta veel.”
Tasapisi hakkasid Pille-Riinile jalad tagasi tulema. Isa ja ema hingasid kergendunult.
„Mine nüüd oma tuppa mängima,” ütles isa, kui tüdrukul olid mõlemad jalad jälle tagasi. „Ja palun, tõesti, ära täna enam pahandust tee!”
„Ei tee,” lubas Pille-Riin kuulekalt ja jooksis oma tuppa.
Isa ja ema vaatasid talle järele. „Vala mulle üks klaas seda...” ütles ema siis väsinud häälel ja osutas köögikapi kõige kõrgemal riiulil oleva pudeli poole. Isa valas – emale ja endale. Ning mõlemal käes klaas ilusa halli joogiga, siirdusid nad tagasi teleka ette.

esmaspäev, 28. jaanuar 2008

võrdlev kirjandusteadus

Nii, juba pikka aega olen tahtnud teha võrdlevat kirjandusteadust. Siinkohal avaldan uuesti ka mõned juba varem mu blogist läbi käinud fotod, aga kuna nad on uues kontekstis, siis ei tohiks sellest hullu olla. Niisiis, kuidas kõik oli:

Tartu NAK-i legendaarse toa ajalugu piltides,
kommentaaridega

2001, märts
Esmalt oli umbes nii. Esiplaanil, kõige keskmes suur laud, täis pudeleid, klaase, pabereid ja kõike muud. Laual on esiplaanil raamatud, mis sümboliseerivad toas viibivate isikute tihedat sidet kirjandusega. Pöörame tähelepanu ka foto paremas servas näha olevatele toiduvalmistamise nõudele, samuti seinu katvatele taiestele, mis pärit Matti Miliuse kogust. Veel on fotole jäänud aken, mille kaudu käidi katusel värsket õhku hingamas, kuni kremoon kinni kiilus. Fotol olevad isikud, vasakult: Aapo, Veiko, Vahur, Albert Gulk. Foto autor: Wimberg.


2001, aprill
Veel üks foto samast ajast. Näeme Wimbergi altariks muudetud vana pottahju, millele annavad sakraalse mõõtme sellele lisatud pühad esemed, täpsemalt WBG-nimelise "elusa õlle" tühjad pudelid. Suurema osa ajast pidi altar taaravandaalide rüüsteretkede tõttu siiski viibima desakraliseeritud staatuses, mistõttu siinne foto on eriti unikaalne. Lühiajaliselt kaunistas altarit ka kuskilt maja pealt leitud sõbraliku vennasvabariigi lipp, mis aga kadus saladuslikult - võib-olla kiskus keegi pahatahtlik isik selle mõnel pimedal ööl lihtsalt ribadeks ja mattis puu alla. (Sama saladuslikult kadus ka NAK-i tuba ehtinud, punasele kangale valgega maalitud SOTSIA loosung, mis oli 2001. a kevadel seisnud nädal aega koguni TPÜ peamaja fuajees!) Altarist vasakul on kapp, mis täis kassette (U96 jm), sealsamas all märkab tähelepanelik silm veel midagi toale püsivalt iseloomulikku. Fotole on lisaks altari omanikule jäänud ka Veiko. Foto autor: Lauri Vanamölder.


2004, märts
Ja siis tuli see, mis ei vaja enam mingeid täiendavaid kommentaare:


2007, aprill
Ja nüüd on nii... Leia 10, 100, 1000 erinevust. Värske Rõhu toimetus, fotol loovkirjutamise töötuba. Foto autor: David Campbell. Veel fotosid siin. Pöörake tähelepanu odavale laminaadile, elutule mööblile, neitsikambri-tapeedile ja üldisele kontorimentaliteedile. Samuti (vrd esimese ja teise pildiga) pole toas näha mitte ühtegi alkohoolse joogi pudelit, kõik joovad ainult vett... Kauguses on näha vaid kohvipakk. Kas siin toas üleüldse on kunagi põrandale oksendatud või öö läbi metsikult pidu pandud?! Ja siin tehakse siis nüüd kirjandust?

...SIC TRANSIT GLORIA MUNDI...

pühapäev, 27. jaanuar 2008

Pille-Riin bitšib

PILLE-RIIN BITŠIB

Ema, isa ja Pille-Riin veetsid toredat kodust õhtut. Isal ja emal oli lõppenud tööpäev, Pille-Riinil oli selja taga pikk koolipäev. Isa toimetas köögis, ema ja Pille-Riin olid ennast mõnusalt sisse seadnud diivanil.
"Ole hea, too mu poolik kohvitass!" hüüdis ema isale.
"Ei too!" hüüdis isa vastu.
"Ah?"
"Bitšin!" vastas isa. "Too ise!"
"Oh!" tegi ema, venitas ennast diivanilt üles ja läks kööki. Isa tuli Pille-Riini kõrvale diivanile.
"Mis see tähendab - bitšin?" küsis Pille-Riin.
"See tähendab, et... et... Tjah, ma ei oskagi seda seletada. See on midagi umbes nii, et: tahan ja ei tee. Seda... seda on raske seletada. Ma ei tea, kas sa said sellest aru."
"Sain," noogutas Pille-Riin mõtlikult.
Ema tuli köögist. Tal oli käes lisaks poolikule kohvitassile ka pakk küpsiseid. Ta istus diivanile isa kõrvale ja hakkas küpsiseid krõbistama.
"Kuule, vaata, sa ajad kõik puru täis," ütles isa. "Söö ettevaatlikumalt."
"Ei söö!" vastas ema.
"Ah?"
"Bitšin!"
Isa kehitas õlgu ja suunas pilgu jälle teleka ekraanile. Pille-Riin oli isa ja ema vestlust hoolega jälginud. Ta vaatas, kuidas ema telekat vaadates küpsiseid sööb, aeg-ajalt natuke peent puru sebratriibulisele diivanikattele pudenemas.
Siis köitis miski järsku isa tähelepanu.
"Pille-Riin! Jälle sa jätsid oma tuppa tule põlema, ise istud siin! Mine kustuta ära!"
Pille-Riin tahtis ennast juba diivanilt maha libistada, kuid siis peatus.
"Ei!" sädistas ta, silmad naeruselt säramas.
"Mh?"
"Bitšin!"
Isa vakatas ja jäi tüdrukule üksisilmi otsa vaatama. Ta pilgus polnud naeru varjugi. Samuti keeras ema pead ja vaatas karmilt Pille-Riini poole.
"Ee, mida?" küsis isa.
"Bitšin! Bitšin!" kilkas Pille-Riin.
Isa vahetas emaga pilgu.
"Pille-Riin," ütles ta siis vaikse, noomiva tooniga, "enne lõpeta kool ära."
"Ja mine tööle," jätkas ema.
"Ja hakka palka teenima," jätkas isa.
"Ja hangi oma kodu."
"Ja abiellu."
"Ja saa lapsed."
"Siis hakka bitšima," võttis isa kokku.
Ta ootas paar hetke, kuni Pille-Riin tõsisemaks muutus, ja ütles siis natuke pehmemal toonil: "Ole pai, mine kustuta nüüd oma toast tuli ära."
Pille-Riin libistas ennast diivanilt maha, lippas oma tuppa, klõpsas tule ära ja tuli diivanile tagasi. "Monk" oli tema lemmiksarju ja ta ei tahtnud sellest kaotada ühtki hetke rohkem, kui hädavajalik.

laupäev, 26. jaanuar 2008

kevadeluuletus

Tulin eile Vabakal bussist nr 18 maha, vastu võttis KEVAD! – ja olge lahke, sündis hoobilt luuletus:

Korraks tuli
lumi maha,

kuid siis kohe
ära läks,

viimsel hangel,
hall kui vaha,

keksib rõõmsalt
kivitäks!

neljapäev, 24. jaanuar 2008

lahutatud isade võitluse järelkajasid

Lahutatud isade teema Urban Turbani blogis ja tänases Delfis, lugejakirjana. Esimene asjalik ja mõistlik arutlus, teise autor, keegi Heidi K, pole mu eelmise nädala Delfi artikli löögisuunda päris täpselt ära jaganud. Aga kui teha mõningaid mööndusi, sobib teemat jätkama küll.

Peale selle solidariseerub lahutatud isade võitlusega, tõsi küll, tagantjärele, jaanuarist 2007, oma blogis
ka SDE poliitik Reet Laja: "Tugevnenud on lahutatud isade liikumine soovist oma lastega rohkem suhelda, kui lapsed määratakse emadele kasvatada. Üksikemade suure arvu kõrval on ka ligi 5000 üksikisa, kes oma lapsed üles kasvatavad. Seega isad saavad laste kasvatamisega kindlasti hakkama."

Ja siis on võrgus olemas veel niisugune kasulik portaal nagu Meestekeskus - see on virtuaalkeskkond, mis koondab meestele vajalikku infot ja tegeleb oluliste meesküsimuse valdkonna teemadega. Oodates MTÜ Isade Eest portaali, tasub seni tutvuda ka sellega.

Kuidas Veiko Märka lõi Tartu NAK-i moto

"Täpsus! Lojaalsus! Ilumeel!"
Tartu NAK-i moto saamise lugu

Toimus see kõik Tartu NAK-i legendaarses toas Tartus Kirjanduse Maja teisel korrusel. Seal oli meil üks alaliselt raamatuid, pudeleid, tasse-klaase, paberipahna ja kõikvõimalikku muud kola täis laud. Ühel kenal päeval, see võis olla kuskil 2000. või 2001. aastal - millegipärast kahtlustan aprilli lõppu 2001, kui tulime Urvastest Contra sünnipäevalt, aga kindel ei tihka olla -, istusime taas väikse seltskonnaga selle taga, kui Veiko Märka jõudis laual olevat nodi silmitsedes järsku äratundmisele: "See on ju NAK-i moto!" Ja tõi selle kohe ka kuuldavale: "Täpsus! Lojaalsus! Ilumeel!" Vaatasime lauale. Veiko osutas seal kolmele esemele, milleks olid kell, Eesti lipp ja üks selline rõveda kujundusega plekk-kandik, nagu nad 1980. aastail ikka olid. Esimene siis "täpsus", teine "lojaalsus" ja kolmas "ilumeel"...

Olgu veel lisatud, et Tartu NAK-i lipuvärvid on tumepruun, valge ja tumepunane, mis sümboliseerivad vastavalt tumedat õlut, long drinki ja Monastirska Izba'd.

Lisan siia mulje tekitamiseks ja ettekujutuse andmiseks foto Tartu NAK-i toast. See on tehtud aprilli lõpus 2001, pärast Contra sünnipäevalt tagasi jõudmist. Näha on ka kõnealune laud. Ülejäänud pilte sellest sündmusest saab vaadata siit. Samuti on mu arhiivis pilt Veiko Märkast poseerimas üsna samasuguse kandikuga - tõsi küll, aastal 2006 Türi Majandusgümnaasiumis JaPe päevil. Siin veel pilte Veikost JaPe 2006 päevil.

Aapo, Veiko, Vahur ja Albert Gulk. Foto: Wimberg

Ilumeel! Veiko rõõmustab toreda leiu üle Türi Majandusgümnaasiumi õpetajate toas, kus JaPe žürii "nõu pidas". Foto: Jaan Pehk

esmaspäev, 21. jaanuar 2008

hommikulaul

HOMMIKULAUL

Kel... la... ke... ne...
Du... ši... ke... ne...
Rä... ti... ke... ne...
Har... ja... ke... ne...
Köö... gi... ke... ne...
Koh... vi... ke... ne...
Lei... va... ke... ne...
Sär... gi... ke... ne...
Pük... si... ke... ne...
Kin... ga... ke... ne...
Jo... pe... ke... ne...
Koo... di... ke... ne...
Uk... se... ke... ne...
Võt... me... ke... ne...

Paaaaaaaaaadjaaaaaaaaaakeeeeeeeeeeneeeeeeeeee!

Jutustus Pille-Riinist ja kaottatud huumorimeelest

JUTUSTUS PILLE-RIINIST JA KAOTTATUD HUUMORIMEELEST

Hommikul oli kõigil kiire. Isa ahmis külmkapi ääres kiiruga viinereid, ema lodistas kraani all puhtaks tomatiseid sõrmi. Pille-Riin istus eemal diivanil ja oottas, millal on vaja püsti tõusta ja uksest välja minna. Täna oli koolipäev.
Korraga jäi isa pilkk emal pidama.
"Oh!" valgus ta nägu laia naeru täis. "Su nina on täpselt selline, nagu oleks mõnest vanast lasteraamatust plehku pannud!"
Ema pöördus ümber ja silmitses isa vihaselt.
"Mida?!"
Isa vaattas ema üllatunult. Kas see tõesti solvus?
"Ära moluta, tee kiiresti!" viskas ema teravalt. "Muidu jään jälle tööle hiljaks ja pean pärast laskma ülemusel ennast tagumikust käperdada."
Siis isa taippas.
"Sul on huumorimeel kadunud!"
Ema silmad läksid jahmatusest suureks.
"On jah..." märkkas temagi. "Pagan - ja mis kell on! Ma ei saa ilma huumorimeeleta tööle minna, otsime kähku üles!"
Isa ja ema hakkasid paaniliselt ringi vaatama. Esikukapil ei olnud. Kummiti alumises sahtlis ei olnud. Sahvris meepurgi taga ei olnud.
"Otsi taskutest!" käsutas isa. "Ja käekotist. Kas sa vetsupoti kõrvale vaattasid?"
Aga kuskil ei olnud ema kaotsilänud huumorimeelt. Unine Pille-Riin, kes seni oli peaaegu liikumatult diivani nurga peal istunud, tõusis nüüd püsti ja lohistas koolikoti esiku poole.
"Ma jään kooli hiljaks," ütles ta. "Hakkame minema."
Isa pilkk langes diivanile - sinna, kus Pille-Riin oli istunud. Seal oli midagi roosat ja vormitut.
"Seal see ongi!" hüüatas ta. "Ema huumorimeel! Sa istusid sellel peal!"
"Ah! Lömmis!" ahastas ema. "Kuidas ma siuksega nüüd tööle lähen? Pille-Riin! Sa üldse ei vaatta, kuhu sa istud!"
"Ükskord mu vanatädi istus vihmavarju pooleks," purtsas isa. "Vihmavari oli tugitoolis ja Elvi istus ränts peale. Nagu lehm. Kuule, Pille-Riin, tõesti..."
Pille-Riin oli väga kurb. Aga aega rohkem arutada ei olnud, sest niigi oldi kõikjale juba peaaegu hiljaks jäädud. Isa, ema ja Pille-Riin tormasid kodust välja. Tänav võttis nad vastu hommikvärskete heittgaaside ja kõrvulukustava automüraga.

pühapäev, 20. jaanuar 2008

palwe köigekörgemalle

PALWE!

Meie kömmopress,
kes sa walwad
meie ülle,
meie iggapäiwast
britni-udist
anna meile tännapäiw.

Jutustus Pille-Riinist ja kammist

JUTUSTUS PILLE-RIINIST JA KAMMIST

Pille-Riin mängis. Mängis, mängis ja - järsku leidis kammi. Ta läks sellega issi juurde.
"Issi, mis see on?"
"Ma ei tea. On mingi asi. Vedeleb seal esikukapis juba aastaid."
Pille-Riin läks ema juurde.
"Emme, mis see on?"
"See on kamm. Kui sul oleks juukseid, siis me kammiksime neid sellega."
"Kas ma võin sellega Jolandal juukseid kammida? Tal on pikad heledad juuksed."
Jolanda oli Pille-Riini nukk.
"Võid, muidugi võid," ütles ema.
Rõõmsalt jooksis Pille-Riin tagasi oma tuppa, kus Jolanda, Jõmmik ja Tröpsu-Liisu juba kannatamatult teelauas oottasid.

Jutustus oottamatust nirgikesest

JUTUSTUS OOTTAMATUST NIRGIKESEST

Oli ükskord üks maa. Seal oli kõik hästi aeglane.
Tuul puhus aeglaselt.
Jõed voolasid aeglaselt.
Kaste tõusis aeglaselt.
Kassid jooksid aeglaselt.
Autod sõitsid aeglaselt.
Inimesed kõndisid aeglaselt.
Samuti nad rääkkisid aeglaselt.
Nad isegi mõtlesid aeglaselt.
Kõik oli väga aeglane.

Aga järsku, ühel päeval ilmus sinna väike nirgikene, kes vaattas peaga vilks paremale poole, vilks vasakule poole, nuhutas teraselt ninaga, limpsas keelega, liigutas kõrvu, keerutas vurru, näksas näks! ja - kadunud oligi!

Aeglasel maal tekitas see aeglaselt jahmatuse.
"Mis... see... oli?" küsiti aeglaselt.
Kuni aeglaselt tulid peale uued sündmused.

laupäev, 19. jaanuar 2008

leiutatud uus sõna "pohhuisti" asemele

Täna, Harju tänaval, tulles NoKust, leiutasin eestikeelse vaste koledale venekeelsele sõnale pohhuist. Muidu on ju alati nii, et kui seltskonnas on hästikasvatatud venelasi, siis need ei taha seda sõna mitte kuulda, on ju teine väga ropp tõepoolest, ehkki eestlasele mittetajutavalt. Niisiis, nüüdsest peale võib seda asendada:

SUVAMEELNE või SUVAMEELIK

Eesti keel paremaks, eesti keel kaunimaks!

reede, 18. jaanuar 2008

tänase postituse asemel...

lugege hoopis Delfit.
Nun, Volk, steh auf und Sturm brich los!

kolmapäev, 16. jaanuar 2008

kontaktandmed

võtke ühendust!

www.kirjandus@ee

kolm tulnukat Tallinnas

Ajaleht Pealinn tellis mult lühikese loo, mis räägiks Tallinnast - noh, kui ilusast ja toredast linnast. Loomulikult on Tallinn ilus ja tore linn, aga ega ma siis seda nii otsesõnu ei hakka sellises lehes kirjutama. Valimispropagandat tehku ikka selleks spetsiaalselt kinnimakstud tegelased, eks ole. Ehkki küll lubati, et püüd on saada "mittepoliitiliseks". Ning nagu kirjanikud läbi aegade, ülistasin Tallinna ilu ja võimsust hoopis kaude. Kirjutasin kena rõõmsameelse loo, mõninga allegooria ja suurema koguse fantaasialennuga. Kuid see osutus siiski ajalehe jaoks sobimatuks: lükati tagasi. Pole hullu, kui juba valmis, eks siis annan mujale. Aga olgu esmapublikatsioon ikka minu blogis.


KOLM TULNUKAT TALLINNAS

Tulid-saabusid Tallinnasse kolm tulnukat teiselt planeedilt. Nad olid suured kosmoserändurid ja olid palju kuulnud meie vabariigi ilusast pealinnast. Nüüd olid nad nõuks võtnud ise kohale tulla, et seda oma silmaga näha. Nad otsustasid tutvuda linnaga igaüks omal käel, oma huvide kohaselt – pärast aga üksteisele jutustada, mida tehtud ja nähtud.

Esimene tulnukas läks linnavalitsusse ja hakkas abilinnapeaks, kelleks ta oma nooruse tõttu hästi sobis. Tööpäev oli just alanud. Ta ei jõudnud veel õieti nihutada telefoni laual endale sobivasse kaugusse, kui uks läks lahti ja sisenes keegi meeskodanik. Pikalt seletamata astus ta laua juurde ja pani sellele tüseda ümbriku.
„Mis see on?” küsis tulnukas.
„Altkäemaks. Mul oleks vaja üks objekt tühjaks lüüa, aga inimesed sitsivad sees. Teate küll, tavapärane asi. Äkki saaks allkirja?”
„Kuhu?”
„Siia, siia ja siia.”
Tulnukas andis soovitud kohtadesse allkirja, külaline tänas viisakalt ja lahkus. Kohe tuli uus külaline.
„Tervist,” kostis see juba uksel.
„Tervist. Kuidas saan teile kasulik olla?”
„Olen volikogu liige, tulin teie ees lömitama.”
„Kui nii, siis olge hea, astuge edasi.”
Nii see päev läks.

Teine tulnukas läks Viru keskusesse. Osturalli oli just alanud. Pikemalt aru pidamata võttis ta käru ja sisenes tunglevasse rahvamurdu. Kohe kandis inimeste vool teda mingi letikeseni.
„Mis see on?” küsis tulnukas särasilmselt müüjapiigalt.
„See on Amazonase õnnehüpik! Puhas käsitöö! Sobib näiteks kööki üles riputada! Ainult täna 10 protsenti odavam! Ja ostes kaks, saate pealekauba nägusa konksu nende ülesriputamiseks!”
„Väga huvitav! Paluks mulle kolmkümmend tükki.”
Ja nii see temagi päev läks.

Päeva lõppedes said kaks esimest tulnukat kokku. Nad olid oma päevaga igati rahul, Tallinn oli neile jätnud positiivse mulje. Nad lubasid siia kindlasti ka tulevikus tagasi tulla. Seejärel hakkasid nad otsima, kuhu on jäänud kolmas tulnukas. Selgus, et too oli oma sammud seadnud kuulsasse Kuku-klubisse. Sinna läksid nüüd ka kaks esimest.

Esimene asi, mis nad uksest sisse astudes silmasid, oli suur lärmav laudkond, mille keskel troonis kolmas tulnukas. „Ja siis ma tulistasin neid – trahh! trahh! Kuni iga viimane kui kuradi kworg oli sussid püsti visanud! Siis panime kogu väega otse edasi Azeroni peale! Meid oli mingi kakssada väikest laeva ja neli emalaeva...”
Kaks esimest tulnukat lähenesid kolmandale ja tõmbasid ta tasahilju eemale.
„Peame minema hakkama,” ütles esimene.
„On aeg,” ütles teine.
Kolmas vakatas ja vaatas neid hetke ammulisui.
„Mis? Juba? Aga... Aga... Ma ei saa, näete, ma pean selle tüübiga seal veel natuke rääkima üldrelatiivsusteooria ühendamisest kvantteooriaga. Tal on mingi oma nägemus... Ja... Ja... üldse! Ma jään veel mõneks ajaks siia! Teie minge – ma tulen teile millalgi järele!”

Nii läksidki kaks esimest tulnukat ilma kolmandata ära. Too kolmas aga on tänaseni siin, meie hulgas. Nägin teda veel eile õhtul Kukus. Tegime mõned konjakid, väga lahe tüüp.

esmaspäev, 14. jaanuar 2008

kirjastuselt Jutulind peagi uus raamat!

Nädala või natuke rohkema aja pärast otsige-küsige poest Vahur Afanasjevi teist romaani "Kosmos". Hea ja rokkiv tänapäeva eesti proosa. Soetage tulevase nobelisti teosed juba varakult! Väljaandjaks loomulikult kirjastus Jutulind. Toimetajad Andra Teede ja Jaak Urmet, kujundaja Uku Saviauk, tagakaanel Inno Tähismaa foto. Esikaane idee on muide sündinud Kompressoris pannkooke oodates.


reede, 11. jaanuar 2008

lahutatud isade võitlus võtab tuure üles

Lahutatud isade võitluses oma laste kasvatamise õiguse eest on jää järjest suurema raginaga liikuma hakanud. Ei jõua seda olukorda küllalt ära tervitada! Esmalt eilne uudis MTÜ Isade Eest loomisel, nüüd ka Olavi sihtotstarbeline uus blogi... Usun, et sündmuste selline areng toob järjest rohkem kokku neid lahutatud isasid, keda kõiki ühendab üks tunnus: kõigist neist laseb seadus täie rauaga emade kasuks üle. Ja seda täiesti ISEENESESTMÕISTETAVALT...! Täna hommikul, seda Olavi blogi lugedes, tuli mul meelde, et ka üks Andra sõber, väga tore isik, on samas hädas: lapse ema ei lase lapsele ligigi.

Ma arvan, et selle loo jutustas kunagi ajaloo loengus David Vseviov, kindlalt ei mäleta, aga kes siis veel... Juhtunud antiikajal Roomas ükskord nii, et keegi ori pääsenud kuhugi, kuhu orjad ei tohtinud pääseda. Lihtsalt seepärast, et nad ei kandnud riietust või muid iseloomulikke tunnuseid, mis neid oleks vabadest kodanikest eristanud. Siis võeti asi senatis üles. Keegi nõudis: hakaku orjad kandma vastavat riietust, siis me näeme kohe, kes on ori. Kõik olid sellega tuliselt nõus. Kuid siis astus ette üks tark mees ja ütles: me ei saa seda teha. Siis küll näeme meie, kes on ori, kuid siis näevad ka orjad, kui palju neid on... Sellega oli asi otsustatud.

Järjest ilmsemaks saab nüüd, neil päevil see, kui palju on tegelikult meie hulgas neid lahutatud isasid, kes on nii emade kui ka seaduse silmis tühi koht. Null. Jalamatt. Tühine olend, kes kõlbab kasutamiseks ainult rahaauguna. Ja isad ei saa midagi selles olukorras teha. Vabariigi seadusandlus ja kohtupraktika vilistavad nende õiguste peale. Perekooli hüsteeriliste kägude kari, kellel puudub muu elu peale foorumis kädisemise ja kelle meelistegevus number 1 on mehe moblas nuhkimine, on lahutatud isad juba ette paika pannud: kõnts! liiderdajad! jobud! väänakem neile! Ja kui paljud lahutatud isad, ometi normaalsed ja toredad, ühiskonna silmis väärikad inimesed, löövad sellise olukorraga leppides vaid käega: ah, mis mõte sel on, see on juba ette kaotatud võitlus, pole mõtet hakata jamamagi. Ning lepivad nii lapsest ilma jäämisega.

Ja mida ma nende õiguste all silmas pean? Mitte ainult õigust last näha või lapse kasvatamise üle otsustada. Ei! Me ei lepi ainult sellega! Me tahame last päriselt enda juurde saada! Sest miks ta peab ISEENESESTMÕISTETAVALT ema juures olema?! Tänapäeva Euroopas, kus nagu väliselt valitseks sugude võrdsus? Katsuge te rääkida midagi tööhõivest või palkadest meeste kasuks ja naiste kahjuks, kohe on skandaal: ahistamine! Aga kui palju ahistatakse igapäevaelus märkamatult lahutatud isasid, seda justkui ei märka keegi.

Niisiis, lahutatud isade võitlus on vaikselt hakanud jõudu koguma. Solidariseerun Olaviga täielikult. Ja selliseid isasid on veel palju. Meenutame kas või Inno võitlust oma laste nägemise ja kasvatamise eest. Meil ei pruugi olla seaduse silmis mingit jõudu, kuid midagi on ka meil: sotsiaalset kapitali. Me saame seda kasutada, ja me kasutame seda, kui vaja - kui mitte midagi muud enam üle ei jää. Veel enam: teadupärast on minister, käesoleval juhul siis sotsiaalminister Eesti Vabariigis rahva teener. Ja igati sobilik selleks, et ühel hetkel korrektses, kuid teravas toonis sõnastatud apell vastu võtta, alla kirjutanud isikud, keda ei ole võimalik Eesti kultuuris ja ühiskonnas ignoreerida... Ja sellest ühe sammu kaugusel on meedia, kus siinnimetatud ja paljud teised nendesugused oskavad väga hästi vägesid juhatada.

Igatahes, lahutatud isad ei ole enam tühi koht, millest võib südamerahus üle jalutada. Kui maa peab põletatud saama, siis saagu see põletatud mõlemal pool rindejoont...

Ja värskeimad uudised: Olavi blogi töötas!

reedene mikronaal

RUTIIN & PÜSIVÄÄRTUSED

meie igapäevane
hanzaneti külastus

igaühel on oma
kodubensukas

kord nädalas
vastame kirjadele

õpime kombeid! Tom, 297, I (eetris 25. jaanuaril)

ÕIE
Jätkub Õietolmutuust kommetekool! Järgnevalt näitab Tom, kuidas on viisakas käituda bussis.

Kaamera näitab Tomi, kes lösutab toolil, suht tobeda ja äraoleva näoga, silmad vaevu paokil, nagu poleks ümbritsevat tema jaoks olemas.

ÕIE
Nii. Tom istub praegu bussis. (paus) Buss on täis. Kõik istekohad on võetud. (paus) Siseneb keegi vanatädi, kes näeb väga väsinud välja.

Tom ei liiguta kulmugi.

ÕIE (pärast väikest pausi)
Siis siseneb lapseootel ema, suure kõhuga.

Tom ei liiguta endiselt kulmugi.

ÕIE (pärast pikemat pausi)
Siis siseneb vanaema väikese lapselapsega.

Tom ei liiguta endiselt kulmugi.

ÕIE (kordab)
Siis siseneb vanaema väikese lapselapsega. Bussis pole endiselt ühtki istekohta, õieti pole ruumi enam seistagi.

Ei mingit reaktsiooni Tomi poolt.

Paus.

ÕIE (karjub hüsteerilisel toonil)
Bussijuht teatab valjuhääldisse, et ta on peast täiesti hulluks läinud ja nüüd läheb sõit otsejoones metsa ja uksi ei tehta kolm tundi lahti!

Tom ei kõssagi.

ÕIE
Aga nüüd tuleb peatus, kus on vaja maha minna.

Tom vajub mittemidagiütleva näoga toolilt maha ja löntsatab eemale.

ÕIE
Oi kui kasvatamatu ja ebaviisakas poiss. Tom! Tee nüüd, nagu viisakas on.

Tom istub toolile tagasi ja näeb natuke rohkem asjalikum välja.

ÕIE
Nii. Buss on endiselt täis. Ruumi pole seistagi. Aga siis tuleb peale üks väsinud moega vanatädi...

Tom kergitab ennast istmelt ja annab vanatädile märku, et too võib istuda.

ÕIE
Väga tubli poiss!

Tom võtab käsipuust kinni ja sõidab edasi.

ÕIE
Nüüd aga läheme hoopis teatrisse. Koos mobiiltelefoniga!

Tom istub tagasi ja on teatris istuja moega, jälgib keskmise huviga etendust jne. Siis heliseb ta põues telefon – valjult ja nõudlikult. Tom otsib selle aeglaselt ja kohmitsedes välja ja võtab kõne vastu.

TOM (telefoni, üsna kõva häälega)
Õu, kuule, ma ei saa praegu rääkida, ma olen teatris.

Paus.

TOM (natuke valjemalt)
Ma ütlesin, et ma olen praegu teatris, ma ei saa rääkida.

Paus.

TOM (päris valjult)
Ma ütlesin, et ma olen... (paus, siis lausa karjub) Ma olen praegu teatris ja ei saa sinuga rääkida! (paus) Mida? Ma ei kuule sind! Levi on jõle niru! Oota, näitlejad laval ka karjuvad... (vehib eemale käega, susistab) Ššššhhh! Olge tasa! (tagasi telefoni) Üldse ei kuule sind! Helista pärast! (paus, röögib täiest kõrist) Ma ütlesin, et helista pärast! (paneb telefoni ära, viipab näitlejatele, et sorry, laske edasi ja süveneb uuesti etendusse)

ÕIE
Uuh, küll see võis alles tore vaatepilt olla – üks etendus laval ja teine saalis! Aga tee nüüd õigesti.

Tom istub tagasi, võtab mobiili välja, vajutab ühele nupule, paneb mobiili põue tagasi ja süveneb etendusse. Kaamera jälgib teda – mitte midagi erilist ei juhtu.

ÕIE
Panete tähele? Vaikus! Teate, mispärast? Sest mobiil on välja lülitatud! Või vähemalt hääletuks. Kannatab ju ära küll tund-kaks ilma moblaga lobisemata, eks ole? Nii on kohe kõigil palju parem etendust vaadata. Seda õiget etendust siis – mis laval on. Näitlejad ei pea publiku hulgas olevast lontkõrvast üle karjuma.

Tom, 297, II

TOM
Jätkame sellega, mis päeval pooleli jäi. Nimelt Õietolmutuusti kommetekooliga. Õpime natuke viisakalt käitumist.

ANNI
Mul on nii kahju, et mind päeval ei olnud! Nii oleks tahtnud kaasa teha. Ma kodus telekast nägin, kui vahvalt Tom viisakat käitumist õpetas.

ÕIE
Aga sul on võimalus praegu kaasa lüüa. Oled valmis?

ANNI
Olen!

TOM
Anni on veel viisakam kui mina. Kui minul veel, noh, ütleme, mõni asi natuke logiseb, siis temal pole küll enam midagi õppida. Ta valdab teretust perfektselt! Ja headaegajätmist! Ning mitteluristamises on ta üks parimaid, keda ma kunagi kuulnud olen!

ANNI
Oh, mis sa nüüd...

ÕIE
Õige, õige – tagasihoidlikkus kuulub ka viisaka käitumise juurde. Nii. Aga nüüd alustab Õietolmutuusti kommetekool oma teist tundi. Vaatame, kuidas näeb välja igaõhtune telekapuldilahing paljudes Eesti kodudes.

Tom ja Anni kehastuvad vennaks-õeks, kes vaatavad telekat. Tom tahab teisele kanalile vahetada, otsib natuke siit-sealt pulti.

TOM
Anni! Kus pult on?

ANNI (osavõtmatult)
Mis see sinu asi on?

TOM
Ma tahan teisele kanalile panna. Üks film tuleb. Ma ei viitsi seda (osutab telekale) vaadata. See on mingi jama.

ANNI
Aga mina tahan seda vaadata.

TOM
See on jama ju!

ANNI
Ise oled jama!

TOM
Anna nüüd pult siia.

Anni näitab õrritades, et pult on tema käes. Kui Tom tahab seda ära napsata, tõmbab Anni käe välkkiirelt tagasi ja irvitab.

TOM
Anna siia!

ANNI
On sul õpitud üldse? Mine, õpi! Muidu tuled homme jälle kahega koju, oi siis ema on jälle rõõmus. Teeb sulle pai.

TOM
Pole sinu asi! Anna pult, ma tahan filmi vaadata.

ANNI
Ei saa. Mina olin siin enne.

Tom lükkab Annit, püüab pulti tema käest ära kiskuda, saab käe kätte, hoiab seda jõuga paigal, sikutab pulti.

ANNI (taob teise käega Tomi)
Lõpeta ära! Idikas!

TOM
Ise oled idikas! Terve päeva oled siin juba telekat vaadanud. Lase nüüd mul ka! (sikutab pulti, saab selle kätte, vahetab kanalit)

ANNI (äigab Tomile vihaga)
Eri väärakas! (jõllitab teda raevuselt)

TOM
Ise oled väärakas! Mine arsti juurde, lase endale uus mõistus panna. Või ma ei tea, mine otsi mõni kutt ja aja temaga ringi, mis sa kodus passid.

ANNI (ähvardavalt)
Ai, sa... (paus, vihane pilk) Ma lähen praegu ja torkan su ratta kummid läbi.

TOM
Sa ainult katsu!

ANNI
Ja lähengi! (kargab üles, kaob kaadrist)

Tom vaatab kahtlustavalt järele, siis sööstab ka üles ja kaob Annile järele.

TOM (eemalt)
Sa... Sa ainult katsu...

ÕIE
Uuh. Milline lahing, ah? Aga sellised lahingud on Eesti peredes kahjuks tavalised. Mina olen ikka soovitanud, et ühes peres peaks olema rohkem, kui üks telekas. Üks näiteks elutoas ja teine mõnes muus toas. Siis on kõigil kodus hoopis rahulikum olemine. Aga proovime nüüd ikkagi midagi välja mõelda selleks puhuks, kui tõesti on ainult üks telekas.

Tom ja Anni tulevad tagasi ja taastavad algasendi.

TOM
Anni, kuule, üks film algab, mida ma tahaks vaadata.

ANNI
Aga ma tahan praegu seda vaadata.

TOM (vaatab pikalt ekraanile)
Kaua see kestab sul?

ANNI
Kakskümmend minutit veel.

TOM
Õõh!

ANNI
Kannata ära nüüd, see on ainult kahekümnend minutit.

TOM
Hästi, aga sel juhul vaatame homme minu filmi kohe algusest peale.

ANNI
Hästi-hästi. Ole nüüd vait, ma tahan jälgida.

ÕIE
Näete, palju rahumeelsem lahendus. Kord üks, kord teine. Ja alati mõelge selle peale, et see on ainult film. Kunagi näidatakse seda niikuinii uuesti.

Tom ja Anni on ka vahepeal rollist välja tulnud.

TOM
Ja siis on veel võimalik, kui on olemas videomakk, samal ajal see teine film või saade lihtsalt lindistama panna. Ja siis saab pärast seda ilusti ja rahulikult, kõigile sobival ajal vaadata.

ANNI
Muide, sama nippi soovitaks ka neile lastele, kes jäävad meie õhtusest saatest ilma, kuna isa-ema tahavad teiselt kanalilt uudiseid vaadata. Ehkki nad meid praegu ilmselt siis ei kuule.

TOM
Aga sõbrad ütlevad edasi!

ANNI
Ja üldse, videomaki saab lindistama panna ka meie päevast saadet, mille ajaks kõik lapsed ei pruugi koju jõuda. Nii et – tehnika aitab.

lapsepõlve süütud, muretud mängud

Mis mänge me lasteaias mängisime? Näiteks sellist:

ÕHUPALL

Mängijad võtavad kätest kinni ja moodustavad tiheda ringi. Seepeale hakkavad kõik kõvasti enda ette puhuma, ise samal ajal üksteisest eemaldudes ja ringi järjest laiemale tõmmates. Kui lõpuks ringi enam laiemaks teha ei anna, lasevad mängijad äkki kätest lahti ja kukutavad ennast naerdes-kilgates põrandale. Õhupall on “katki puhutud”!

neljapäev, 10. jaanuar 2008

lõpuks ometi!

Lõpuks ometi on see loodud! Lahutatud isade lapsekasvatamisõiguste eest võitlev ühing. Ma olen seni ikka mõelnud, et oleks mul natukenegi rohkem aega ja jaksu, siis ma võtaks selle asja ise ette. Kaua võib kannatada seda justkui ISEENESESTMÕISTETAVAT lahutatud emade ülevõimu isade kallal, mida toetavad täiel määral isegi seadusandlus ja kohtupraktika?! Naisteajakirjad ja perekooli lollakad kädistajad toodavad ju muudkui seda kuvandit, et isa on joodik, narts, liiderdaja ja kõlbab kasutada ainult rahaauguna, ning loomulikult laps emale - kes on püha ja armastav ja lapsele alati see õige ja parem. Bla-bla, my ass! Ühesõnaga, minu täielik toetus MTÜ-le Isade Eest!

kolmapäev, 9. jaanuar 2008

"Ateistlikule aftekale" mõeldes

KOHTUMINE KRISTUSEGA

veebruaris vabariigi sünnipäeva puhul toimuva
Tartu NAK-i "Ateistliku afteka" jaoks kirjutatud,
hommage a Jaan Pehk

Ükskord tee ka minul ristus
mehega, kel nimeks Kristus.
Ruttas vastu, teler pihus
ja viis haava pühas ihus.

Tom, 294, I (eetris 22. jaanuaril)

ANNI
...No ma räägin, see tüüp on täiega hull, mõnikord saadab mulle viis või kuus kirja päevas. Ja alati, kui MSN-i lähen, hakkab minuga suhtlema. Ja jutt on tal ka selline, et... et ma ei tea... Täitsa nagu mingi psühh. Vaimuhaige.

TOM
Kes ta üldse on selline? Ja miks ta sulle kirjutab?

ANNI
Ta on ühe mu sõbra tuttava sugulane. Sain temaga mingis seltskonnas tuttavaks.

TOM
Aga kust ta su aadressid ja värgid sai?

ANNI
Noh, ma ise andsin, lolli peaga. Ta hakkas mulle hullult ligi ajama ja küsis MSN-i aadressi.

TOM
Ja sina kohe andsid?

ANNI
Nojah, ma ei viitsinud sel hetkel üldse selle peale pikemalt mõelda. Ta tundus mulle siis nagu täiesti normaalne ka. Seepärast mõtlesingi, et suva, võib ju selle aadressi anda. Ja siis andsin pärast ka meiliaadressi. Ja nüüd ta muudkui kirjutab ja ajab järjest hullemat joga...

TOM
Mis joga siis?

ANNI
Tsiteerib piiblit, räägib mingitest vandenõudest ja vampiiridest, kutsub kohtama... Ah, üldse ajab mingit haiget juttu.

TOM
Täitsa hull.

ANNI
Ma juba ka täitsa kardan. Ma ei ole ta viimastele kirjadele enam vastanud.

TOM (vaatab ekraanile)
Mm – sellel kirjal on veel ätäts küljes.

ANNI
Ooh, need ätätsid... Ma ei julge neid ka enam avada, viimane kord oli ta mulle kitse pea joonistanud.

TOM
Anna, ma tahan näha, mis ta sulle seekord saadab. (võtab Annilt hiire, klõpsib) Pildifail. (avab ätätsi, mõlemad jäävad paariks minutiks ekraanile vahtima)

ANNI
Mis see siis nüüd tähendab?

TOM
Sinu pilt.

ANNI
Kust ta selle sai? Mul ei ole ühtegi sellist pilti kuskil! (paus) Ta... on selle ise teinud... Jaa, see on eile tehtud... Kui ma koolist tulin... Ta on mind jälitanud ja mind salaja pildistanud...

TOM (osutab)
Ja näe... Ta on sulle pea kohale kollased nahkhiired joonistanud.

ANNI
Mis see siis nüüd tähendab? (paus) See on tõsiselt haige.

TOM
Räägi isale ja minge politseisse.

ANNI
Ei-ei, oota. Äkki ma peaks talle ise enne kirjutama, et ta mind rahule jätaks?

TOM
Jaa, aga me ei tea ju, mis ta siis veel teha võib. Ma olen filmidest näinud, kuidas ahistajad võivad sellistel hetkedel päris hulluks minna.

Paus.

TOM
Kuule, sa ütlesid, et ta on su sõbra tuttava sugulane?

ANNI
Jah.

TOM
Siis on lootust, et ta ehk päris hulluks ei lähe. Tead, uuri oma sõbra käest selle tüübi kohta lähemalt – kes ta selline on ja kuidas temast kõige paremini lahti saaks. Äkki on lihtsalt mingi ohutu tüüp, kel kruvid natuke logisevad, ja piisab tõesti ühest viisakast kirjast.

ANNI
Mhühüh.

TOM
Helista koha ja uuri. Ma küll usun, et selle tüübiga saab veel täna valutult kombe. (vaatajale) Meie vaatame vahepeal midagi hoopis lõbusamat – telelavastust „Kessu”.

„Kessu”

TOM
Me siin vahepeal natuke helistasime ja uurisime – ja paistab, et olukord ei ole tõesti nii hull, kui me alguses kartsime. See tüüp, kes Annit oma kirjadega ahistab, ei ole üldse ohtlik ja jätvat rahule, kui paluda tal mitte enam kirjutada.

ANNI (arvuti tagant)
Mida ma just tegingi. Ja juba viskasin ta MSN-ist ka välja. Viimast korda jagan oma aadresse inimesele, keda üldse ei tunnegi!

TOM
Jah, see oli sul õnnelik õnnetus, nagu öeldakse. MSN-is saad tülika isiku kerge vaevaga ära blokkida ja tema meilid saad ka otseteed prügikasti saata, aga parem ju, kui haige fantaasiaga inimesi üldse oma igapäevategemistesse ei lase. Ja mõni selline võib lausa nii libeda jutuga olla, et ei olegi aru saada, et tegelikult ei ole tal mõistusega kõik korras. Nii et – interneti kaudu suheldes peab olema väga ettevaatlik.

ANNI
Huh-huh. Mõelda vaid, mul oli ahistaja... (toonil „küll ma uhkustan”) Kui ma sellest homme koolis klassiõdedele räägin, siis...

TOM (pistab vahele)
...siis ütle neile, et naid ise samasuguseid rumalusi ei teeks, nagu sina.

ANNI (tuleb toonist välja)
Mhühüh, just, just.

Tom, 294, II

BETTY
Tere! Ma olen nii vihane, et ma ei tea, mis ma teeks!

TOM
Oi, Betty, tere, aga miks siis vihane?

ANNI
Jaa, mis juhtus?

BETTY
Mh! Ennekuulmatu solvamine! Täiesti ennekuulmatu! Kuidas võib keegi julgeda midagi niisugust teha?!

TOM
Betty, rahu, rahu! Millest sa räägid?

BETTY (viskab Tomi ette ühe väljatrüki)
See! Vaata! Täiesti... minu au solvamine!

Kaamera näitab väljatrükki: see on internetist välja trükitud värviline lehekülg, millel suurelt Betty pilt ja tekst „LOOKING FOR A DATE? CLICK ME!”.

TOM (rabatult)
Mis asi see on?

ANNI
Looking for a date... See on mingilt ingliskeelselt interneti tutvumiskuulutuste leheküljelt. Ja click me tähendab: klõpsa minule.

TOM
Betty... mis see... nüüd siis...?

BETTY
Internetist, jah! Ja mina ei tea, kuidas minu pilt sinna sattus! Mul üks tuttav täitsa juhuslikult surfates leidis selle! Minu käest ei ole keegi luba küsinud! Mulle ei ole keegi midagi öelnud, et minu pildiga reklaamitakse mingit... mingit... mingit tutvumiskuulutuste lehekülge!

TOM
Klõpsa minule... Ja klõpsasid siis või?

BETTY
Jah! Aga selle peale läks mul arvuti tuksi. Läks mingit sodi täis, nii et tuli parandaja juurde viia.

ANNI
Ühesõnaga, Betty, see pilt on sellele võrguküljele sattunud täiesti sinu teadmata?

BETTY
Jah!

ANNI
Aga kust nad selle said? Nad pidid selle ju kuskilt saama?

BETTY
Nad said selle mu Rate’i albumist. Mul oli seal mitu pilti sellest, kuidas ma suvel rannas päevitan – see ongi üks neist. Täiesti luba küsimata pandi pihta! Ma juba võtsin oma juristiga ühendust, et need tõprad kohtusse kaevata ja miljon krooni valuraha nõuda.

TOM
Nii?

BETTY
Aga jurist ütles mulle, et pildi varaste leidmine on peaaegu võimatu, sest sellel võrguküljel pole mingeid nimesid ega aadresse ega üldse mitte midagi, mille kaudu saaks neile lurjustele jälile jõuda. Nad võisid vabalt olla kas või Austraaliast.

ANNI
Täiesti võimalik – sest Austraaliast pääseb ju ka Rate’i kontodele ligi. Igalt poolt pääseb, kus internet on.

TOM
See on isegi täiesti pime vedamine, et sa niimoodi oma varastatud pildi otsa sattusid. Mõtle, kui hea on internetiportaalide albumitest pilte varastada – võimalus, et keegi selle avastab, on imeväike. Võib-olla on pooled Rate’i päevitus- ja aluspesupildid kuhugi tutvumiskülgedele ära näpatud.

ANNI
Või veel hullematele külgedele.

TOM (Bettyle)
Mis sa siis nüüd teha kavatsed?

BETTY
Ma ei tea. Vist ei olegi midagi teha. Ma ei tea! Vihane olen! Ahh!

ANNI
Ma arvan, et sa võiksid oma päevituspildid vähemalt nüüd Rate’st ära võtta.

BETTY
Juba võtsin! Enam nad mind ei lüpsa! Kätte saaks, siis võtaks... võtaks... aah, ma ei tea, mille...

TOM (katkestab)
Betty, rahu! Las ta nüüd olla. Hea, et midagi hullemat su pildiga ei tehtud.

ANNI (pillab poolihääli)
Ehkki ei tea ju...

TOM
Edaspidi oled targem ja vaatad, mis pilte sa kuhugi paned. Aga see on küll selge, et päevituspilte ja muid selliseid ei ole vaja igal pool levitada. Neid himustavad seesugused näppajad kõige rohkem.

BETTY
Aah. (paus) Jah. (paus) Tom, mine tee mulle suhkruvett.

TOM
Hästi. (vaatajale) Ja teie vaadake nüüd multifilmi Künkaotsa kliinikust.

teisipäev, 8. jaanuar 2008

peatu, mööduja

EGODE ÖÖ MEMORIAAL

käe siis
kaljukammitsasta
tõmbab tema kihvatelles
kirjarünkki
heidab teele
ja need egod lausa löövad
kahest otsast
lõkendama...

Tom, 293 (eetris 21. jaanuaril)

TOM
...noh, ma läksin eile natuke hiljem magama, kui tavaliselt...

EEDI (kahtlustavalt)
Kui palju hiljem?

TOM
Noh... natuke pärast... pärast ühtteist...

EEDI (vaatab Tomi kahtlustavalt paar sekundit)
Kui natuke pärast ühtteist?

TOM (ebaleb)
Ee... mm...

EEDI
Tom!

TOM
Pool kolm...

EEDI (jahmub)
Pool kolm!

Paus.

EEDI
Sa läksid kell pool kolm öösel magama?

TOM
Jah. Noh, mis see’s on, ma olen varem ka...

EEDI
Aga sellele sa ei mõelnud, et sa juba nelja tunni pärast pead üles tõusma?

TOM
Mm... Mõtlesin küll.

EEDI
Aga kuidas sa siis üles said? Oma neljatunnise magamisega?

TOM
Ee... Ma...

EEDI
Oot-oot-oot, sa ei saanudki poole seitsmeks üles, eks?

TOM
Ei saanud jah...

EEDI
Mis kellani sa siis magasid?

TOM
Kaheteistkümneni.

EEDI
Nii et sa ei jõudnudki siis täna üldse kooli?

TOM (noogutab peaga)
Mhühüh.

Paus.

EEDI (vaatajale)
Asi on selles, et Tomi isa ja ema sõitsid eile nädalaks ajaks Amsterdami ja Ellen läks paariks päevaks Lõuna-Eestisse oma sõbrannale külla. Ja kuna Tom on juba ikkagi suur poiss ja saab üksi ka poest söögi kätte ja koolitükid õpitud ja pahandusi ei tee, siis arvati, et ta võib sel ajal vabalt üksi kodus olla – noh, muidugi nii, et mina teda ikka korra päevas vaatamas käin ja silma peale viskan. Aga nüüd, nagu näha, on Tom ikkagi oma elamisega ja olemisega kiiresti rappa läinud... (Tomile) Eks ole, sellepärast sa magasidki nagu kott, kui ma tulin, sa olid lihtsalt ööst ikka välja magamata ja läksid keset päeva uuesti magama?

TOM
Vist küll.

EEDI
Täitsa lõpp. Poole kolmeni üleval! Mis sa tegid siis nii kaua?

TOM
Lugesin koomikseid.

EEDI
Pidid alles põnevad koomiksid olema! Oi, Tom, Tom, jäta sind üksipäini ja sina lähed kohe alles kell pool kolm öösel magama ja teed järgmisel päeval koolist üldse poppi ja... (paus) Söönud ikka oled midagi või?

TOM
Muidugi. Käisin eile õhtul poes, tõin igasugu asju.

EEDI
Mis sa sõid siis?

TOM
Purgiherneid ja... suitsujuustu ja...

EEDI
Ah? Purgiherneid ja suitsujuustu?

TOM (tuletades veel midagi meelde)
Mm – ja krabipulki ka!

EEDI
Aga ema jättis sulle ju terve potitäie ühepajatoitu, mida sa pidid soojendama...?

TOM
Nojah, aga mulle nii hirmsasti maitsevad purgiherned ja suitsujuust ja krabipulgad! Ma ei ole neid teab kui kaua aega saanud! Ja eile ostsingi neid ja sõin. Peaaegu terve purgitäie herneid panin korraga nahka! Siis sõin suure jupi suitsujuustu...

EEDI
Paljalt või?

TOM
Jah, ma ei hakanud seda saia peale panema, seda oli nii raske lõigata. Ja siis sõin krabipulki ka.

EEDI
Ka paljalt?

TOM
Jah.

EEDI
See ei ole ju mingi korralik söök, mis sa sõid.

TOM
Aga kõhu tegi täis. Nii et isegi natuke paha hakkas. Aga siis läksin natukeseks voodisse ja läks üle.

EEDI
Oh, jah. Jäta sind üksi ja sina ajad kohe ei tea mida suust sisse. Tead, Tom, täna jään mina sulle seltsiks, valvan isiklikult, et sa sööd suure taldrikutäie ühepajatoitu ja lähed õigel ajal magama.

TOM
Hea küll. Homme peangi kohe kindlasti kooli jõudma, ajalooõps lubas seekord oma tunni Suure-Peetri linnamuuseumis teha, ma arvan, et see on hästi huvitav.

EEDI
No vat siis.

Multifilm 2

TOM (vaatajale)
Vahepeal me jäime siin Eediga jälle nendest õudusunenägudest rääkima, hakkasime arutama, mida need tähendavad. Ja kas unenäod üldse tähendavad midagi. Sest mõned inimesed ju arvavad, et nende järgi saab ennustada seda, mis peatselt päris elus juhtub. Ehk siis: tulevikku ennustada.

EEDI
Jaa, mina lugesin kunagi ühte unenägude seletajat, kus oli näiteks öeldud, et katkise asja parandamine tähendab seda, et sa kohtud sõbraga.

TOM
Ühesõnaga – kui sa näed unes, et parandad mingit katkist asja, siis see tähendab, et üles ärgates kohtud mõne aja pärast sõbraga?

EEDI
Jah, nii seal unenägude seletajas oli öeldud. Või kui näed unes kitarri, siis see tähendab soovide täitumist. See jäi mulle eriti meelde, sest ma olin ju kunagi rokkbändis basskitarri mängija. Või kui sa näed unes suhkrut, siis see tähendab tundmatuid külalisi. Kohvi joomine aga tähendab vihavaenu ja pahandust.

TOM
Aga kui sa näed unes, et parandad katkist kitarri ja jood samal ajal suhkruga kohvi, kas see siis tähendab, et päris elus... huh... kohtud sõbraga, siis su soovid täituvad, seejärel tulevad tundmatud külalised ja lõpuks on kõik kohad vihavaenu ja pahandust täis? Või... või kuidas see tõlgendamine käib?

EEDI
Ah, mina ei tea... Ma arvan, et nii ei saa unenägusid üldse tõlgendada. Ega see ei ole saksa keel, et võtad sõnaraamatu ette ja vaatad, et ahah, „das Mädchen” tähendab tüdrukut. Unenäod on ikka natuke segasemad asjad. Näiteks, kui ma seal bändis bassi mängisin, siis ma nägin ikka peaaegu igal öösel unes kitarre, aga minu soov maailmakuulsaks rokkariks saada küll täide ei läinud. Ja samamoodi, muide, tähendavad postmargid suurt õnne, neidki näen ma unes väga tihti, aga suurt õnne ei ole kuskil, ainult selline väike ja tavaline õnn...

TOM
Hm... Ma arvan, et me võiks õhtusesse saatesse kutsuda külla kellegi, kes oskab meile unenägudest pikemalt rääkida. Ma olen täiesti kindel, et neist annab palju põnevat rääkida!

pühapäev, 6. jaanuar 2008

uusi teoseid

Ükskord tuleks kirjutada lühiromaan "Alice tekialuses maailmas" ja selle järg "Alice'i mees tuhvlialuses maailmas". Esimene kujutaks nimitegelase, 25-aastase naisterahva lembelisi läbielamisi ühe suve jooksul. Teine kujutaks sellesama naisterahva elu 20 aastat hiljem, tema abikaasa vaatepunktist nähtuna.

üleskutse

Nii, kuulsin just uudistest, et kultuuriministeeriumil on rohkem raha, kui kunagi varem - 3 miljardit krooni. Selge see, et seda on väga palju. Võiks hakata mõtlema, kuidas seda kulutada. Muidu antakse see mingile kanneldajate seltsile või tõlgitakse selle eest viis kilomeetrit mõttetut luulet. Ajud tööle, papp kirjanikele - ja headele kirjanikele! Tunnen isiklikult vähemalt 20 sellist.

reede, 4. jaanuar 2008

kultuuriloolisi allikmaterjale III

Ja siin huviliste soovil veel üks ajalooline dokument, mis... Aga lugege parem ise, sisu kommentaare ei vaja!

kultuuriloolisi allikmaterjale II

Sirvisin natuke oma kogusid ning publitseerin veel mõned kirjanduslooliselt põnevad või niisama huvitavad ürikud: kolm dokumenti, mis seotud tuntud kriitilise realisti, ENSV rahvakirjaniku Ernst Peterson-Särgavaga (1868-1958) ja omandatud paar aastat tagasi ühelt raamatuoksjonilt.

Esmalt kiri 15. veebruarist 1951, milles Eesti Riiklik Kirjastus pöördub Peterson-Särgava poole, et tuletada meelde järgmise, 1952. aasta ilmumisplaani koostamise tähtaega ja tingimusi ning soovitab materjalid kirjastusele saata võimalikult varakult. Alla on kirjutanud kirjastuse direktor, kelle nimi ei ütle mulle midagi, ja ilukirjanduse toimetuse juhataja Paul Rummo - luuletaja ja Paul-Eerik Rummo isa.

See kiri on eriti huvitav kahest aspektist vaadatuna. Peterson-Särgava oli kodanlise vabariigi ajal tunnustatud kirjanik ja koolimees, õpikute kirjutaja, aga ka ühiskondlikult-poliitiliselt väga kõrgel tasandil tegev: Kaitseliidu propagandapealik, Isamaaliidu keskjuhatuse liige, 1938. aasta Riigivolikogu liige jne... Sellise ankeediga tegelased võisid Nõukogude korra tulles õnne tänada, kui neid enam-vähem rahule jäeti, mitte ei viidud külmale maale või ei saadetud lausa teise ilma. Aga Peterson-Särgavalt palutakse kõige rängematel ja pimedamatel stalinistliku kultuuripuhastuse aastatel pidulikult kaastööd! Võib kindel olla, et Tuglas ja Alver sellist kirja juba ei saanud...

Teiseks on see kiri väga ilmekas ja ülevaatlik õppematerjal selle kohta, milliseid nõudeid esitati Stalini ajal nõukogude kirjandusele, lugege selle kolmandat lõiku! "...anda teoseid rahvaste geniaalsest juhist suurest Stalinist, bolševike partei juhtivast osast meie kõikidel elualadel, eesti töötava rahva revolutsioonilisest minevikust..." Jne. Kuni lõpetades diskreetse osutamisega nende aastate eesti kirjanduse ühele iseloomulikule joonele, pikema proosa puudusele.



Kirjastusleping kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst ning Ernst Peterson-Särgava vahel, dateeritud 2. detsembril 1944. Jällegi - mis aeg! Sõda meist läänes alles kestis, Hitleril oli veel tubli pool aastat oma lõpuni aega - aga juba tahetakse Peterson-Särgavalt "Rahvavalgustaja" kordustrükki! Ja huvitav on loomulikult ka kiigata klassikutest ametivendade raha-asjadesse. Näeme siit, et kirjastus maksab autorile honorari 600 rubla autoripoognalt (40 000 tähemärki), autoripoognaid aga on kokku 11, seega 11 x 600 = 6600 rubla. Arvestame, et tegu on kordustrükiga, algupärand olnuks kahtlemata märgatavalt kõrgemini tasustatud. Kahjuks puudub info, kas bruto või neto, s.o kuidas oli 1944. aastal lugu tulumaksuga. Muide, pool aastat hiljem (25. aprillil 1945) samade osapoolte vahel sõlmitud lepingus "Paisete" kordustrüki kohta on taks juba 1800 rbl autoripoognalt. Kui nüüd teaks veel ainult seda, kui palju maksis 1944-1945 päts leiba, saaks mainitud väärtused tänapäevasteks teisendada.



Rahvaluuleteadlase Richard Viidalepa kiri Peterson-Särgavale 12. veebruaril 1954, palvega saata Keele ja Kirjanduse Instituudile oma mälestusi, mis seotud rahvajuttude ja nende kogumisega. Teatavasti oli Peterson-Särgaval selle teemaga noores peas mõningane kokkupuude olnud, nagu Viidalepp ise ka kirjutab. Viidalepp ise oli ka kõva koguja, pani isiklikult kirja üle 16 000 lk rahvaloomingut.

kolmapäev, 2. jaanuar 2008

kultuuriloolisi allikmaterjale

Paari viimase nädala jooksul on mulle kodustest kastidest-soppidest hoopis muid asju otsides näppu juhtunud paar huvitavat ürikut. Publitseerin need siinkohal kultuuriloolise allikmaterjalina.

Esimene on kunstnik Günther Reindorffi kiri arhitekt Edgar Johan Kuusikule 22. veebruaril 1973. Leidsin selle aasta või nii tagasi ühest Tallinna antikvariaadist, aga kuna vahepeal oli kolimine, siis jõudis see mingisse kotti pistetud ja ära unustatud saada. Tegu on sünnipäevaõnnitlusega, mis aga võtab kohati kunstniku loomingulise ja maailmavaatelise credo mõõtme. Minu meelest on eriti huvitavad laused: "On ju see ometi sügav tõde, et kauge mineviku emotsioonid, läbielamised rikastavad vanemate päevade ajal. Ei, armas Kuusik, see pole ühtegi "vanast rasvast" elamine. Ei, see on uus "erläuterte" kvaliteet. Ükskõik millises loomingus - ta on isikupärasem, sügavam." Ja siis järgneva lõigu mõttekäik nooruse mitte taga igatsemisest, mis lõpeb hüüatusega: "Kui palju rikkamaks meie aastatega muutume, vaatamata raskustele!" Aastaid seejuures oli mõlemale mehele jäänud vähe: saatjale üksainus, saajale poolteist...

Kiri täiel kujul on selline:


Teine dokument on Tartu Riikliku Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri teemad eesti kirjanduse ajaloo kontrolltööks Ajalooteaduskonna defektoloogia osakonna III kursuse mittestatsionaarsetele üliõpilastele. Väljaandjaks TRÜ paljundusbüroo, 28. novembril 1973, tiraaž 50 eks, tell nr 578. Võiks arvata, et ei tea mis asi, aga tegelikult vaid - masinakirjas läbi kopeeri löödud paberileht... Kirjandusloolasena kommenteeriks, et päris karm, eeldab korralikku ettevalmistamist, eriti "Kalevipoega" puudutava osas. Üllatavalt palju tähelepanu on pööratud teoste vormilisele stilistikale (kompositsioon, karakterid, kujundid jms) ja vähem kirjandusloole (kes, mis, mida, millal). Aga teema "Huumor K. E. Söödi luules" tundub ise juba huumor olevat... Alla on kirjutanud tuntud mehed: U. Kolk'ist ma ei tea midagi, aga Harald Peep ja Paul Alvre on küll gurud.

Dokument ise siis selline: