pühapäev, 16. detsember 2007

ootamatu maalesõit

Daniil Harmsi lühilugude kogumik kannab eesti keeles pealkirja "Ootamatu jooming". Mul tuli see eile meelde, kui mul tuli ette ootamatu maalesõit.

Algas see kõik tegelikult sellest, et ostsin reede õhtul pudeli rummi ja kokakoolat, plaanis seda juues mõnusalt ühe toimeka nädala lõppemist tähistada. Aga läks nii, et väsimus oli suur ja enne, kui märkasin, olin juba magama kukkunud. Laupäeval see-eest ärkasin vara, saatsin mõned tarvilised kirjad - ja hakkasin rummi jooma. Siiski tundus laupäev ikkagi väga tühja ja hallina, kõik oleks justkui kuhugi ära sõitnud, offline...

Järsku helises telefon, helistajaks Andreas. "Hakkan kohe Roosna-Alliku poole minema, kas oled kaasa tulija?" Nagu me kolmapäeva õhtul NoKus oma 4-5-nämmiste kartulisalatite juures mõttele tulime - et võiks nädala lõpus koos Roosna-Allikule sõita, külla Andrease tüdrukule Kessule, kes parajasti seal oma vanavanemate juures. Nüüd ütles Andreas, et ei taha pimedas sõita, teeme kiiresti, on poole tunni pärast mul ukse taga.

Roosna-Alliku on üks olulisemaid kohti mu elus, veel olulisem on ainult Kaaruka küla, mis jääb R-Alliku ja Peetri vahelise maantee äärde. Seal elasid mu vanaisa ja vanaema ning mina ka, suviti. Kui nüüd augustis võtsin üle pika aja jälle ette külaskäigu sinnakanti, juhtusin Tallinnas sama bussi peale - Andreasega! Sõitis ka siis külla Kessule. Ja siis selgus, et Kessu vanaema Vilve, üle 70-aastane krapsakas daam, on olnud mitukümmend aastat R-Allikul arst ja teab mitte ainult mu vanaisa ja vanaema, vaid isegi mu ema ja lausa mind ennast. Mul on meeles, kuidas kord väikse poisina endale kirvetera nurgaga pähe lõin - ja ilmselt tema see arst oligi, kelle juurde mind viidi pärast seda üle vaadata. Ääretult tore proua, väga haritud ja laia silmaringiga, saime kohe headeks tuttavateks ja kukkusime lobisema. Mina muidugi kogusin temalt esimese asjana meenutusi.

Nüüd siis külastasin koos Andreasega Kessut tema vanaema Vilve ja vanaisa juures juba teist korda. Nagu suvel nende hiiglaslikus ja paljusopilises aias kamina ääres, oli ka seekord nende natuke kitsukesemas elutoas väga meeldiv õhtu. Jõime viina, sõime imehead ploffi ehk pilaffi ehk punast riisi kanalihaga ja vaatasime ühelt vene kanalilt iluuisutamissaadet, mis tehtud samal põhimõttel nagu eestlaste "Tantsud tähtedega". Vilve, kes oli tänapäeva vene kultuuri- ja avaliku eluga väga kursis, jagas iga staari kohta ohtralt selgitusi: kes on näitleja, kes baleriin, kes laulja - ja kes on need seal žüriis: kes on kuulus iluuisutamistreener, kes kuulus kiiruisutaja, kes kuulus hokimängija ja rahvasaadik, Ühtse Venemaa liige... Pagana huvitav oli ka iluuisutamist ennast vaadata, ja ega see siis niisama jääl liuglemine polnud, iga numbri juurde kuulus ka draamaelement nagu kostüümid ja kerge süžee.

Ja siis rääkisime veel Jesseninist, Majakovskist, Ossip Mandelštamist, Dostojevskist, Lev Tolstoist, Tšaikovskist, Peterburi teatritest, "Sõjast ja rahust"... Arvas, et küllap Majakovski tegi ikka tõesti enesetapu, olles löödud sellest, kuhu nõukogude elu oli suundunud, aga Jessenini puhul on olemas teatud kahtlustäratavad asjaolud. Nimetas Jesseninit looduseimeks - vene külast, kus puudub igasugune väljavaade kuhu iganes, ta teab ise väga hästi, millised need vene külad on, tuleb järsku selline luuletaja?! Palju lugenud, reisinud ja näinud inimesena oli Vilvet väga huvitav kuulata. Ajas vägisi peale isu vene keel endas üles äratada, et saaks Jesseninit ja Majakovskit originaalis lugeda. Ja õigupoolest - kuulates kolm-neli tundi telekas seda vene keelt, ujus mingitest mälu nurgatagustest nii mõndagi kaugel kooliajal õpitust välja. Ah jaa, tänapäeva eesti luule ei olnud Vilvele ka võõras, tal oli "Kaardipakk kaks" riiuli peal.

Kella 23 paiku asusin teele Kaaruka külla, et seal ase leida, praegu tädi Kadi hallatavas majapidamises. Andreas ja Kessu tulid kaasa, et saadavad poole maa peale. Õues oli tõeline bäskervilli-ilm: tintpime lumeta detsembri öö ja nii tihke udu, et silm ei võtnud isegi kümne sammu kaugusele. Ja loomulikult oli kõik täiesti vaikne. Tõeliselt sünge ja deep oli niisuguses öös viit kilomeetrit alevi- ja külateed läbida... Just sellises öös jooksevad ringi veriste kihvadega libahundid ja koperdavad haudadest välja zombid, kähisedes: "Brain... Flesh...", luuravad mitmesugused muud kohutavad ja õudsed olendid, hiilivad, varitsevad, jälgivad... Hakkasin rääkima lugu valgest käest, mille keegi poiss metsast leidis, aga Kessu palus selliste juttudega mitte hirmutada ja nii me siis lihtsalt kõndisime ja jõime vahepeal viimast viina.

Umbes poolele maale lähenedes kuulsime selles pimeduses ja udus eestpoolt kõnekõma, meile lähenes väike seltskond piduses meeleolus kohalikke noori. Seda oli võimalik muidugi otsustada ainult meieni kanduvate iseloomulike sõnade järgi, sest kujusid endid nägime alles paari sammu kaugusel ja nägusid ei näinud üldse. Juba oli ka meid märgatud. "Keegi tuleb vastu!" hüüdis üks. "Zombid!" hüüdsin mina. Juba olime kohakuti. Neid oli vist kolm. "Tobi on vä?" küsis keegi. "Me ei suitseta!" vastasin, ehkki see ei vastanud täielikult tõele. Juba eemaldusime. "Need olid tõesti zombid," kuuldus minuni kellegi arvamus. Muide, Andreas ja Kessu pärast väitsid, et kohe, kui olin suu lahti teinud, oli keegi tulijatest öelnud: "Jaak?", aga mina seda ei kuulnud ja kinnitada ei oska. Igatahes ma ei tundnud neist ses pimeduses ja udus küll ühtki ära.

Natuke maad eemal jõime viina lõpuni ja siis jätkasin teed üksi. Palju ei olnud enam minna, olime lobisedes tulnud koos kaugemalegi, kui pool maad. Eespool siras tee ääres tuledes pritsukuur, mis nüüd täidab küla seltsimaja rolli. Majast langes vastasolevale põllule ere valgusvihk. Kui lähemale kõndisin, siis seletas silm ka maja ümber liikuvaid kogusid. Ja juba püüdis kõrv kinni ka ehtsa tümaka. Selge see, et pidu käib! Ja veel mis pidu! Pritsukuurini jõudes peatusin ja vaatasin lähemalt. Parajasti tulid uksest välja kolm kogu, aga ma ei näinud neid lähemalt, sest ere valgus paistis nende poolt. Kolm kogu jäid seisma, vist suitsu tegema. Võtsin nõuks järele uurida, mis pidu see käib. Astusin ligi, maja teest eraldava paarikümne sammu jooksul tajusin endal kolme kuju uurivaid pilke, ise olin täiesti ereda valguse käes.

"Tere!" ütlesin, ligi jõudes.
"Tere!" vastati sõbralikult.
"Mis pidu siin peate?"
"Ruslani sünnipäev. Saab kakskümmend."

See nimi ei öelnud küll midagi, ühtegi kolmest ma ka ei tundnud. Ma tegelikult ei tunnegi sealt külast eriti nooremat rahvast. Vahetasime veel paar lauset, et kes mina olen ja kes mul seal külas elab, aga see ei öelnud neile midagi. Ruslani ennast kohal polnud - ta oligi olnud üks ennist vastu tulijatest. Siis kutsuti lahkelt sisse. Sees oli hämar, kõikjal, eriti laudadel oli täpselt seesama laga, mis jääb maha, kui kamp noori pidu peab. Noori endid seejuures palju ei olnud. Allkorrusel kamina ees oli paar tükki - aga ülemisel korrusel, kus asus muusika allikas, käis kõva trampimine. Tundus, et suurem hulk rahvast tantsib seal. Vaatasin sinna - aga seal hüppas-kargas ainult kaks inimest. Ega ma midagi targemat seal enam teha ei osanud, kui surusin Ruslani vennal kätt, et andku mu õnnesoov sünnipäevalapsele edasi. Siis astusin tagasi tintpimedasse ja udusse mattunud öösse. Poole tunni pärast olin juba teki all. See Ruslan muide oli külavanema kasulaps, nagu Kadi hiljem teatas. Omad joped!

*

Nüüd ma võiks sama pikalt ja põhjalikult veel kirjutada sellest, kuidas me järgmisel päeval Andrease ja Kessuga Esna mõisas käisime, õigemini selle taga metsa sees olevas Grünewaldide kabelis, ja siis jälle R-Allikule Kessu vanavanemate juurde sõitsime, et sealt suurem hulk kraami autosse laadida, ja kuidas mulle ka suur purgitäis hapukurke anti, ja kuidas praeguseks hetkeks, mil neid ridu kirjutan, on see purk juba lahti tehtud ja veerandi jagu tühjaks söödud, sest need on tubli kahenämmised kurgid, see on hapukurkide kohta ülikõva, ja kuidas tegelikult ka külavanem mulle purgi mulgikapsaid andis ja tädi Kadi purgi kõrvitsasalatit ja teise purgi moosi, nii tore, ja kuidas me siis tulema hakkasime ja Rakvere maanteel veel korraks vasakule, Kiigumõisa allikatele pöörasime ja neid imetlesime, ja siis muudkui sõitsime ja sõitsime, kuni kodus olimegi - aga see läheks juba liiga pikaks, nii et jäägu see kõik siinkohal kirja panemata. Panen siin kirja ainult selle loo valgest käest, nagu me selle Andreasega Grünewaldide kabelist tagasi tulles lõpule viisime.

VALGE KÄSI

Üks poiss leidis metsast valge käe. Viis koju. Hakkas sellega mängima. Kogu aeg mängis. Igale poole võttis selle endaga kaasa. Õhtul, kui magama läks, siis pani selle endale voodi ette. Kui hommikul ärkas, siis nägi, et valget kätt ei ole enam. Ja ema ka ei olnud. Ja siis ta läks kööki, nägi, et valge käsi sööb hommikust. Ja siis valge käsi vaatas poisi poole, küsis: "Kas sul kohvi peale piima ei ole?"

Pilte ka, tehtud tagasiteel:


*

Järgmisel laupäeval on Rakveres Green Christmas'il üht head kontserti oodata, vihjan siin Samaelile, Šveitsi metal-bändile. Võimas, jõuline, kaunis ja intelligentne. Nende cover Alice Cooperi loost "I Love The Dead" (oluliselt parem, kui originaal!) kuulub nende lugude hulka, mida kuulates tuleb mulle meelde taas see, kuidas lõhnas tuul ja tolmasid tänavad aastal 1997. Ühed parimad rasked võnked, mida mul on au ja võimalus olnud kuulata. Panen siia mõned otselingid ka, et bändi lavalisest võimsusest ettekujutust anda: siin ja siin. Ja üks stuudiolugu ka.

Nüüd natuke asjatan ja hakkan siis jälle rummi jooma.

Kommentaare ei ole: