neljapäev, 13. märts 2008

esinemine Koeru koolis

Käisin täna esinemas Koeru koolis. Koeru on üks tegus asula Tartu maanteest pärast Mäod mõniteist kilomeetrit vasakule, ärapöördega Mäekülast. Ja "tegus" ütlen sellepärast, et Mäo ristist viis mind sinna autoga üks kohalik isik, turske keskeas meesterahvas, kes jutustas, kuidas neil Koerus on nii- ja naasugused päris suurejoonelised firmad ja ettevõtted, kuhu käiakse mitte ainult mujalt Eestist, vaid koguni Soomest tööl.

Siis rääkis ta veel seda, et kirjanikud on nende kanti sagedasti külastanud ja tema ise neid lausa sõidutanud: Jaan Kross, Ellen Niit, Raimond Kaugver... Kaugveriga olla juhtunud selline ere lookene, et tagasiteel Tallinna olid nad sattunud liiklusõnnetusse - nende Volga keset suuri veoautosid. Ja küll siis need veoautod üritanud seda Volgat süüdlaseks toppida. Aga Kaugveri kirjameheoskustega ja sohvri autojuhiteadmistega koostati kahe peale seletuskiri, mille peale miilitsal ei olnud enam muud teha, kui kulpi lüüa.

Esinemine läks jällegi väga hästi. Hoolimata sellest, et olin unine ja vähese vastuvõtusuutlikkusega, nagu alati siis, kui ärkan 6.45, et jõuda 8.30 bussile. Millest ma oleks äärepealt maha jäänud, sest istusin Tallinnas vale trammi peale. Ja milles ei olnud palju puudu, et oleksin Mäo maha maganud. Publikuks olid lapsed 5.-6. klassist ja erandkorras ka 9. klass. Ma ei lasknud ennast sellest häirida, et vanusepiirid nii oluliselt laienesid, esinesin eelkõige ikka noorematele.

Tuli järsku selline tuhin, et loeks igasuguseid luuletusi: riimis lõbusaid, riimita toredaid, jutustavat vabavärssi, eksperimenteerivaid, sõnamängulisi jne. Eriti olulisel kohal oli Pille-Riini loo "Isa ja ema saladus" autoriesmaettekanne. See on see lugu, kus Pille-Riin ärkab öösel üles ja avastab, et tema isa ja ema mängivad tema mänguasjadega. Lapsed kuulasid huviga, elasid kaasa ja võtsid jutugi hästi vastu. Esituste vahele aga rääkisin sideaineseks juttu kah - oma elust ja mõtetest, kirjandusest. Üks väike tüdruk esitas väga ilusti minu "Koilugu".

Mõned minutid enne vahetunnikella helinat võtsin otsad kokku ja ütlesin, et see oleks siis selleks korraks kõik, aitäh kõigile kuulamast. Ja et nüüd võib küsimusi esitada, vastan hea meelega, ka sellistele, et "mida ma hommikuks sõin", vastangi sellele kohe ära - sõin sepikut maasikamoosiga. Noh, keegi just nii väga midagi küsida ei tahtnud. Õpetaja hakkas juba püsti tõusma, et mulle koerapildiga (Koeru ikkagi!) tass üle anda - aga ei, aga ei! Ühel poisil siiski käsi püsti.

Ja tuli igati ilus ja otsekohene küsimus, nagu neid koolipubliku suust haruharva kuuleb: "Kui palju te raha saate? Luuletuste kirjutamise eest?" Mõtlesin kohe kaks sekundit, mida sellisele terasele küsimusele vastata. Näitasin siis laual ees olnud "Buratino laule" ja ütlesin: "Näe, kui sellise raamatu täie luuletusi valmis kirjutad ja lähed majja, mille ukse kohale on kirjutatud "Kultuurkapital", siis võid selle eest seal 15 000 - 20 000 krooni honorari saada." Aga lisasin loomulikult kohe, et ega see nüüd ei tähenda, et alati ja kõigele. Paistis, et vastus kõlbas. Loovisiku seaduse äpardumisest ja Laine Jänese agarast mittemidagitegemisest ma muidugi rääkima ei hakanud.

Siis küsiti veel, kui vana ma olen. Ja õpetaja poolt tuli küsimus, et miks mulle mereröövlid meeldivad. See oli küll üllatus, mulle pole kunagi mereröövlid meeldinud. Mida ma kohe ka välja ütlesin, põhjendusega, et nad on harilikud kurjategijad, ja lisaklausliga, et vaatasin hiljuti ka "Kariibi mere piraate" ja kapten Jack Sparrow on erandina tõesti muhe vend.

*

Koerust Tallinnasse tagasi sõitsin samas autos, millega olin ka tulnud, ainult selle vahega, et nüüd oli roolis koolidirektor isiklikult. Ta jutustas Koeru kohta ennist teada saadule veel ohtralt juurde. Kas teie näiteks teadsite, et Eesti NSV-s oli Koeru ainus koht, kus tehti Volgadele kapitaalremonti? Vestlesime ka kooliõpetuse, sh eriti riigikirjandi ja emakeele õpetamise teemal, jäädes suhteliselt ühistele seisukohtadele.

Kommentaare ei ole: