"Hella W" - hea film

Käisin vaatamas soomlaste mängufilmi "Hella W", mis räägib eestlasest Soome kirjaniku Hella Wuolijoki elust. On väga hea film. Pean nentima, et Eestis on selliste filmide tegemine nii tehniliselt kui ka sisuliselt võimatu. Soovitan vaatama minna.

õnnestus leida "Kin-dza-dza!" eestikeelse tõlkega

.





Ma ei olnud nõukogude filmikunsti üht kõige diibimat mängufilmi "Kin-dza-dza!" (Mosfilm 1986) näinud enne, kui paar aastat tagasi. Pärast seda olen seda veel korra-paar vaadanud. Alati vene keeles, ilma tõlketa mulle arusaadavasse keelde. Peamised asjad on mulle tõlgitud ja ühest-teisest olen ise aru saanud. Aga pilt ja tegevus ses filmis on nii sürrid ja ilmselgelt tuumakad, et tekitada ihalust dialoogi detaile ja nüanssegi tabada.

Mistõttu hüüatasin mõttes rõõmust, kui täna Apollo filmiriiulis nägin seda filmi eesti keelde tõlgitud vene filmiklassika sarjas välja antuna - ja juba aastast 2006. Juhhei. Lisaks enam-vähem kabedatele tiitritele on plaadil lisaks taastatud kujutis ja heli. Hoobilt sai uuesti vaadatud. Ku!

suur CD-de ja DVD-de mahamüük!

Hiljuti korraldasin oma blogis raamaturiiulite tühjendusmüügi (mis kulges edukalt, aga mõndagi on veel järel - vaata!). Nüüd said ette võetud CD-de ja DVD-de riiulid. On sinnagi kogunenud liiga palju audiovisuaalseid teoseid, mida ma ilmaski pole kuulanud/vaadanud, või mis mul olemas muul kujul. Kõige parem, mis nendega teha saab, on – taas müügiks välja hõigata. Eestis korralikku plaadi-sekondhändi võrgustikku ei olegi, nagu mujal Lääne-Euroopas, nii et jäägu see lünk nüüd blogosfääri täita.

Niisiis, allpool on nimekiri. Kraam on viisakas seisukorras, enamik plaate on vaid mõni kord masinas käinud. Paar asja on täiesti uhiuued. Hinnad kokkuleppel, ja loomulikult odavamad kui poes. Eesti plaatide hinnad poodides on kummaliselt kõrged, nii et kasutage juhust. Tingigem!

(Kui kellelegi juhtub olema üleliigne Lenna Kuurmaa "Lenna", Regati "Tallinn-80" või HU? "HU2", siis nende kolme plaadi vastu võin ka vahetust teha.)

EESTI

Sõpruse Puiestee, „XX sajandi lapsed“
Kirtana Rasa, „Põhjataeva tuled“
Pia Fraus, „After Summer“
Ans. Andur, „Kiletron“
Latsilauluplaat 2, „Mina lätsi siidile“

ROKK, POP

Genesis, „Duke“
Queen, „Pre Ordained“
Garbage, „Bleed Like Me“
Blondie, „Atomic. The Very Best Of“
Kylie Minogue, „Ultimate Kylie“
Huey Lewis And The News, „Live at 25“

METAL

Apocalyptica, „Apocalyptica. Special Edition“
Apocalyptica, „Worlds Collide“
Blind Guardian, „A Night At The Opera“
Lordi, „Get Heavy“
Theatre of Tragedy, „Mjuzik“
Theatre of Tragedy, „Closure. Live“
Emperor, „Live in Frostland“ (bootleg)
Cradle of Filth, „Damnation and a Day“

MUUSIKAL

„Monty Python’s Spamalot“
„Avenue. The Musical. Original Broadway Cast Recording“

DVD

„August 1991“
„Meeletu“ (pakendis)
„Vend“
„Vend 2“
„Noored kotkad“
„Big Nothing“
„Georg“, muusikal (pakendis)
„Georg Ots“, ERR kogumik (pakendis)
„Öölaulupidu Märkamisaeg“ (pakendis)

kultuurilooline jalutuskäik Pärnamäel

Isa korraldas kultuuriloolise ekskursiooni Pärnamäel. Üldiselt on suured kultuuriheerosed maetud naabrusesse Metsakalmistule. Aga on neid siingi. Näiteks asub Pärnamäel Kinoliidu matmisplats. Järgnevalt väike pildigalerii eesti kultuuritegelaste viimsetest puhkepaikadest.

- - -

KIRJANIKUD

Debora Vaarandi

Max Laosson

Rudolf Rimmel

KINEASTID

Jevgeni (Eugen) Rosental

Roman Sabsay

Elbert Tuganov

Enn Rekkor

Leida Laius

Jüri Müür

Mati Kask

- - -

Hugo Lepnurm

F: Wr

jätke "Tulnukas", siin on palju stiilsem noortefilm!

Vaata YouTube'ist (3 osas).

Tegu siis 1930.-1940. aastate USA eradetektiivifilmide nutika ja teravmeelse paroodiaga. Näitlejatöö on küll kohati krobeline ja taustaheli ka, aga sellele saab läbi sõrmede vaadata. Autoriks Varstu Keskkooli filmiõpilased. Igatahes silmapaistev indie-teos!

nostalgianurk Tallinna piirkonna poistele, sünniaastaga 1970-1979

Aramise meenutuseks

Aramis läks ära

Maailma kõige parem Aramis, kaunis, vapper ja üllas musketär oli Igor Starõgin. Tänasest ei ole teda enam meie hulgas. Neljast on alles kolm. Juhuse iroonia, raamatus surid just ülejäänud kolm enne teda.

Kuidas see raamat lõppeski? ""Nägemiseni, Athos ja Porthos, jää igaveseks jumalaga, Aramis." Neljast vaprast mehest, kellest loo teile jutustasime, jäi alles üks - jumal on nende hinged enda juurde viinud."

Esineb Veiko Märka - videod!

ETV igaõhtustes luuleminutites teadupärast Veiko Märkat ei ole. Üle kümne kuu on seda ebaõiglust talutud vaikides. Kuid nüüdseks on üleilmsesse videolevisse paisatud kahe Märka luuletuse klipid!





Olgu siin ära toodud ka kuum info, mida kuulsin nädal tagasi otsesest allikast. Nimelt on pärast skandaali, mille tekitas Maarja Kangro luuletus hobuse türast, rakendatud kõigile seni ETV luuleminuteis ilmumata, kuid kavas olnud ja linti võetud luuletustele tsensuuri: kõik, milles on roppe sõnu, on eemale heidetud. Otsus tuli loomulikult "kõrgemalt poolt", kust siis veel.

Vaat nii! Ei ole siin mingit ropendamist pühas rahvuseetris, olgu või luule sildi all! Tegi seda pattu Maarja Kangro, tegin mina, tegi isegi fs. Kindlasti keegi veel. Aga nüüd on kriips peal! Vanamemmed, ae, võite padjad kõrvadelt ära võtta, eesti luule vuliseb jälle sulnilt!

Aga - on ses asjas ka teine külg, ja õnneks mitte väga halb: nüüd ei saa enam keegi öelda, et tänapäeva eesti luule on ainult üks roppus teise otsa. Seni seda ikka öeldi, neid teleminuteid vaadates. Tänu lihtsale mehaanilisele abinõule on üldpilt hoopis teine!

Mul on väga hea meel, et minu "Yks peldik seisab kynkka pääl" jõudis ammu enne ära ilmuda ja Hando Runnelit ilusti vihaseks ajada. Juba eetris käinud roppusi õnneks ETV kodulehelt (veel) maha pole võetud, need risustavad seal meie luulepilti edasi.

Arnold Rüütli praktiline kõnekunst

Ukraina tüdruk joonistab liivaga nagu võlur

pildikesi Paunverest

"Sõbrad! Mis oleks, kui nüüd põrutaksime kõik Paunverre?...

...Vaataksime vana koolimaja, kus kõik sai alguse?"

lugemisplaan täidetud: "Krahv Monte-Cristo"

Tegin endale eelmisel suvel lugemisplaani: kõigepealt kõik viis köidet Dumas' musketärisaagat, millest ma 1,5 viimast polnud veel lugenud, siis Juhan Smuuli "Jäine raamat" ja seejärel Dumas' "Krahv Monte-Cristo". Nüüd võin rahuldusega kokku võtta, et see plaan on täidetud, ja rohkem kui sajaprotsendiliselt, sest "Jäise raamatuga" ühes köites oli ka "Jaapani meri. Detsember", mille ka läbi lugesin. Loen nüüdsest oma hariduses ja harituses täidetuks suurt lünka. Plaanisin jätkata Dickensi "Oliver Twistiga", aga kuna ma nägin sellest sügisel head filmi, siis lükkub raamatu lugemine edasi.

Niisiis, "Krahv Monte-Cristo"... Oh, Dumas' looming üldse on lausa seebikas! See on midagi inimestele, kes tänapäeval loeksid himuralt kõmu-, klantsi- ja klatšiajakirjandust ning vaataksid telekast tantsusaadet. See on rikaste ja kuulsate seiklused ja armuelu. Pilguheit salongidesse, buduaaridesse ja garderoobidesse. "Krahv Monte-Cristo" on üheaegselt romantism kirjanduses pluss kõmu- ja klatšikirjandus! Ja need kaks asja sobivad väga imeliselt kokku.

Suured tunded, puhtad südamed, räpased hinged, kohutavad kannatused, õilsad eesmärgid, taevale antud lubadused, peidetud muinasjutulised aarded, salapärased idamaalased, mere-, reisi- ja röövliromantika, vanglamüürid ja Rooma karneval, kappavad hobused ja suitsevad püstolid, avalikud hukkamised, hirmsad roimad pussi ja mürgi abil, mineviku saladused, varjatud suhted, hullumeelsus, mitmekordsed petuskeemid, seltskonnakroonika, aadlikud, kuningad, keisrid - kõige pärliks elusalt matmine, ja seda lausa kaks korda. Seda kõike on Dumas' "Krahv Monte-Cristo".

Tõlke (1988) järelsõnas kirjutab tõlkija Tatjana Hallap: "Dumas' romaanile "Krahv Monte-Cristo" on omased needsamad voorused (põnevus, värvikas elav dialoog, sügav olustikutundmine) ja puudused (tegelaste psühholoogiline põhjendamatus, sentimentaalsed ja kõrgelennulised stseenid, maitsetu luksusejanu, lohakas stiil), mida kohtame tema teisteski teostes." Vooruste loetelule kirjutaks ka ise alla, puuduste nimistus ei saa nõustuda etteheidetega luksusejanu ja stiili küsimuses. Mind need toretsevad interjöörid ja tualetid ei häiri, see käib asja juurde. Ja stiil ei häiri ka - aga võimalik, et tõlkija on selle paremaks tõlkinud.

Küll aga on peamised tegelased tõesti kas säravalt valged või läikivalt mustad, pastelseid toone Dumas' oma kandvamates karakterites ei taha kasutada. Ja kõrgelennulisi stseene, kus need säravalt valged natuurid oma plekitut hinge, rikkumata südamepuhtust üksteise, lugeja ja jumala ees pikkade tiraadidena avavad, jagub ka piisavalt... Aga see ei häiri! Teost on tõlkes kokku 1200 lehekülge, ja suurem osa neist lehekülgedest on naudingu ja põnevusega loetavad. D'Artagnani-sugust tegelast, kes jääb lemmikuks ka pärast lugemist, siin küll kahjuks ei ole, aga kõik muu on küll tasemel seikluskirjandus, ajalooline romaan. Ja üheks nauditavaks osaks on veel 19. sajandi esimese poole Pariisi olustiku ja seltskonna kirjeldused. See on juba puhas haridus.

Kui Eestis hakati 1940. aastal raamatukogudest ebanõukogulikku kirjandust kõrvaldama, siis tegi selles protsessis otsa lahti nn sopakirjanduse nimekiri. Ja selles nimekirjas troonis just seesama teos, Dumas' "Krahv Monte-Cristo". Pole ka ime. Arvestades kõike seda, mis sai ülalpool välja toodud. Ja lisades asjaolu, et raamat on veel tulvil fatalismi ja tegelaste moraali kujundab peamise tegurina usk kõrgematesse jõududesse. Muide, selle nimekirja koostasid eesti kirjanikud ise, August Alle ja teised. Edasised nimekirjad, need räigemad, koostati väidetavalt juba väljaspool eesti kirjanike maitseotsustusi, tsensuuri ehk Glavliti poolt. Nii mulle väitis Ralf Parve, Alle sõber ja biograaf, kelle intervjuu esimese osaga praegu tegelen. (Kui hästi läheb, siis ilmub Loomingu mainumbris.)

Aga minule kerkib veel silme ette Nõukogude Liidu film "Ifi kindluse vang" (1988, vt IMDB), mis oli tehtud Dumas' "Krahv Monte-Cristo" põhjal. Mäletan sealt ainult kahte stseeni: Ifi kindlusest põgenemist ja Fernand'i surma. Ifi-stseenid olid väga sünged ja pimedad, eestikeelsed tiitrid ka veel ujusid ja vilkusid - ängistuse efekt missugune. Fernand'i mängis seal filmis Mihhail Bojarski. Ja Valentine de Villefort'i, seda süütut hinge, mängis, nagu IMDB-s näha, keegi Yulle Sinisalu. Eestlane? Arvatavasti on tegu siis mitte Julle, vaid Üllega. Kes ta on? Rohkem filme tema kontol pole ja guugeldus ka vaikib.

musketärinali

.
Turul.
"Tulge ostke filme!"
"Kas teil "Musketäride tagasitulek" on?"
"On, piraatkoopia. Aga poolik."
"Mispärast poolik?"
"Ah, piraadil viskas kopa ette, läks poole pealt minema."

Pärit ühest vene telekanalist. Filmist olen varem kirjutanud.

Buratino - seekord Rasmus Merivoo oma

Nägin eile ära uue eesti filmi nimega "Buratino", ehk venekeelses versioonis "Buratino ja päike". Sellel filmil on seos ka minuga, nimelt sama projekti algfaasis olin stsenaristiks mina ja režissööriks oli René Vilbre. Aga kuna finantse kaua aega ei saanud, võttis Vilbre ette filmi "Mina olin siin" ja Buratino-filmi režissööritool anti üle Merivoole. Temale mu algne, lastefilmi käsikiri ei meeldinud. Ütles tollases ajakirjas Muusa uhkelt, et see on titekas, ja et ta teeb midagi etemat, nimelt noortefilmi. Mistõttu sai projekt ka 100% uue stsenaariumi. See mitteseos ongi mu ainus seos selle filmiga, ja ilmselt just selle eest on mind ja Vilbret ka lõputiitrites nimeliselt tänatud, ja mitte niisama, vaid lausa loetelus esimesena. Võtke heaks!

Aga see oli niisama infoks kirja pandud - et järsku keegi tunneb huvi. Ega ma mingit kibestumist või vimma küll tunda ei viitsi, nii et seda paluks mitte arvata. (Muide, see "päike" venekeelses pealkirjas on siiski teine seos, nimelt oli mu stsenaariumis üheks oluliseks tegelaseks Päike. Tööversiooni pealkirjast jõudis see nüüd ametlikesse annaalidesse. Ja kõige huvitavam on seejuures, et filmis endas mingit "päikest" enam ei ole!)

Esilinastuste järgsel aftekal toimus minu ja Merivoo vahel järgmine kelmikas mõttevahetus.

Lähenen. Tervitan.
Mina: Aga ma ei hakkaks midagi ütlema!
Merivoo: Aga ma ei tahaks midagi kuulda ka!
Mõlemad: Hehehe!
Kaugenen.

Rääkides nüüd filmist, ega see halb ei olnud. Näitlejad olid head, mängisid hästi, eriti peaosaline, aga ka rida kõrvalosatäitjaid (nt ema, kambakaaslased, agronoom). Tempo oli üleval ja lugu ei veninud. Rainer Jancis oli teinud hea muusika (kahjuks ei jõudnud Villu Kanguri tõlgitud laulusõnad hästi saali, ilmselt mingil akustilisel põhjusel). Pilt oli värviline, tehnilise poolega oli vaeva nähtud ja tulemus oli silmale kena vaadata. Ütleks nii, et näitlejatöö, stilistika ja tehniliste näitajate poolest oli film tipp-topp.

Nagu eeldatavasti on taibatav, järgneb nüüd "aga". Järgneb tõesti. Film oli kõige selle juures siiski üsna igav. Merivoo läks oma sõnul välja trash-filmi tegemise peale, soovides purki saada head halba filmi. Aga selleks on vaja ikka midagi enamat, kui peopesadega binokli imiteerimine. Selleks on vaja söakust täie jalaga asutuda neil maastikel, kus ühelt poolt liiguvad Jan Švankmajeri või Monty Pythoni meeste sugused hullud mudelimurendajad, aga kust teiselt poolt leiab ka Ed Woodi, Steven Seagali, "A-Rühma" ja enamiku Ameerika lastefilme, eriti kosmoseteemalisi. Kindlasti oleks ka Jaapani kinost leida küllaga sellekohaseid näiteid, aga oriendi filmikunsti ma kahjuks ei tunne.

Minu arusaama järgi peaks trash-film olema selline, mida vaadates hoiad peast kinni ja ägad: "Aah, kui haige!" Või ma eksin? Igatahes, kui seda poolikult teha, siis ei ole tulemuseks hea halb film, vaid halb halb film. Mis võib-olla on parem, kui halb hea film, aga võib-olla ei ole ka. Käsikiri andis näitlejatele liiga vähe mängida, samuti oleks pidanud režissöör julgemalt materjaliga kaasa chillima. Kuuldavasti oli näiteks "Jan Uuspõld läheb Tartusse" alguses pidanud olema lühifilm, aga tegevuse käigus läks tegijatel soon nii lahti, et tulemuseks oli peaaegu kaks tundi hiilgavat filmi. Eks Merivool võis ka kuklas olla mõningane enesetõestuse-kramp, pärast ülimenukat ja justkui iseenesest sündinud "Tulnuka"-debüüti.

Eks ta ennast ka tõestas, sest ega see ju halb film otseselt ei ole. Täitsa well made. Ainult et kokkuvõttes jäi minul küll tunne, et sõin ja jõin seal minagi, aga suhu ei saanud midagi.

Tubli 90 protsenti isikutest, kelle nimed on kirjas lõputiitrites, on venelased. Samuti toimusid võtted Venemaal. Seega võiks öelda, et filmi tegid just venelased - eestlastest olid vaid režissöör, (väiksem) osa näitlejatest, mõned tootmismeeskonna liikmed ja veel keegi siit ja sealt. Ja filmitegemise tase Venemaal on väga kõva. Arvan, et see päästab selles filmis väga palju.

Hilisem täiendus: Aga, aga, aga! Stsenaarium kah tehtud hoopis suuresti venelaste poolt. Lugege intervjuud Merivooga. Paistab, et vene keelt mitte oskavale ja mängufilmi tegemise asjas seni ka veel rohelisele Merivoole tehti karmil idamaal lihtsalt üks-null ära. Muidugi, kui keelt ei oska, siis ei oska enda eest seista ka. Näiteks Andres Puustusmaaga kas oleks niimoodi tehtud? Ja ärme muidugi unusta asjaolu, et 2/3 filmist finantseeris Vene pool.

Loe ka intervjuud Eesti Ekspressist.

Võib-olla läks isegi hästi, et minu ja René käest see film ära libises.

Musketäride tagasitulek - kurvastav filmielamus

Käisin eile, kasutades ära Coca Cola Plaza sooduspäeva, kus pilet maksis 16 krooni, vaatamas filmi "Musketäride tagasitulek". Ilma sooduseta poleks ma seda mingil juhul teinud, selleks oli laekunud juba liiga palju signaale filmi halbusest, nii Eestist kui ka Venemaalt. Aga 16 krooni eest - mõtlesin - võib selle ära vaadata küll. Olen ikkagi viimase aasta jooksul palju musketäridega tegelenud, samuti soovisin kasutada juhust, et sel moel austust avaldada 1978. aasta filmile.

See oli õudne! Pärast vaatamist oli mul mõte minna piletiraha tagasi küsima. Sest isegi kui ära vaadata kilomeeter lõputiitreid, ei saa selles filmis ikka kokku seda, mida oleks 16 krooni eest vaadata. See on tõsiselt halb film. Puhas kräpp. Mulle ei ole kunagi varem kinos tulnud pähe mõtet, et käiks vahepeal sutsti ära, tooks veel ühe topsi õlut. Kahjuks oli kinomaja sel sooduspäeval täidetud suure rahvamassiga, mis moodustas muuhulgas ka joogileti ees hiigelsabu, seetõttu jäi see käik ära.

Alustan lauludest. Milline jääv väärtus on endise NSV Liidu geograafilises ruumis 1978. aasta filmi lauludel, pole vaja kirjeldada. Me võime neid igal hetkel ümiseda. Ka uues filmis võib kuulda hulka laule, kusjuures helilooja on sama - Maksim Dunajevski. Umbes 99 protsenti kogu muusikalisest taustast, sh laul, on saast. Ei mingit haaravat melodismi, meeldejäävaid fraase. Ainult odav estraadirokk sisuta sõnamulinaga.

Muusikalise halbuse kulminatsioon on seiklejate teeleasumislaulus, kus kisendatakse 4 x järjest mõ - komanda!. Prr! Ainult kuninganna Anna laulus on mingeid meloodilisi kohti, mis küll ei jäänud meelde, ja kuningas Louis XIV on roosiõitevannis räppima pandud - saagu siis neist kahest esileküündivamast hetkedest kokku see armulik 1 protsent. Filmis kõlab motiive 1978. aasta filmi lauludest, aga need ei ole enama, kui hetkelise lahja sündipinina kujul.

Süžee - null. Filmi tegevuse moodustab mõttetu kõndimine, jooksmine või kappamine. Isegi mõõgavõitlused on tuim kolin ja vehkimine, sest näitlejatel pole, mida mängida, ja nii pole ka nendes kirge, millele vaataja võiks kaasa elada. Kohati meenutab see trall halba kooliteatrit - laval on korraga trobikond inimesi, kes vajuvad seosetult ühest lava servast teise nagu tantsiks puntratantsu ja kellest suuremal osal pole ka õieti mingit funktsiooni. Kõnealuses filmis moodustub see trobikond lõpuks neljast musketärist, nende viiest lapsest (üks on üllatuslaps!) ja Jussacist. Kokkuvõtvalt võib süžee kohta öelda, et kirjeldatud kamp lihtsalt sagib seosetult ringi, vahepeal sõidab ka laevaga üle La Manche'i.

Tegelasi käivitavaks jõuks on Mazarini poolt ära varastatud varanduse ehk nn Prantsusmaa aarde päästmine. Visuaalselt on selleks Prantsusmaa aardeks väike kirstuke, mis liigutamisel koliseb nii, nagu oleks sinna visatud kaks paari vanu puukingi. (Meenub ka kunagi kooliajal nähtud imeline etendus, vist "Vana kuningas Cole", kus tegelased manipuleerisid laval osavalt rekvisiidiga, mille nimi oli Tonnine Raskus.)

Tegelased. Milline geenius leidis, et Porthosel võiks olla nunnast tütar?! Ja et see nunnast tütar võiks kehastada selles filmis sama rolli, mida Ameerika filmides tavaliselt kehastab mõni axelfoley'lik neeger ("Sõrmuste Isandas" päkapikk Gimli) - süüdimatu pläralõuast tola rolli? Ja lõpuks pannakse ta isegi mõõka keerutama, kurje kaardiväelasi uppi virutama... Athose poeg Raoul saab keset madinat surma, ja see on kinematograafilises mõttes suurepärane areng, sest nii vabaneb film kõige verevaesemast kujust ja mittemidagiütlevamast näost.

Kogu selle tsirkuse keskel oleks tegelikult tõesti soovinud rohkem näha just neid nelja meest, neid nelja vanameest, kes ju tegelikult olid tõesti heas vormis. Aga kahjuks ei olnud neile eriti näitlemisruumi antud. Enamasti nad kas istusid "taevas" või seisid nurgas.

Ja kes mõtles välja need valged tuvid, kes lõpustseenis lossiaknast parvena sisse lendavad? Ah jaa, kes mõtles üldse välja selle surematuks tegeva templirüütlite ordu sõrmuse, mis enne sellest aknast välja visatakse?!

Kokkuvõtvalt, selles filmis ei ole mitte midagi, mille nimel istuda poolteist tundi, veel vähem osta tavalise hinnaga kinopilet. Vaatajaskond saalis hakkas juba poole filmi peal omavahel sumisema, poolenisti lõbusalt, poolenisti pahaselt. Vajus ära filmivaatamise nägu ja vaadati rohkem sellisel ilmel, et millal see kõik otsa saab ja millega see kõik veel "üllatab". Palju oli saalist lahkujaid.

Camp? Ei. Camp'i on lahe vaadata. Seda filmi ei olnud lahe vaadata. Nostalgia? Süžee ja dialoog nagu viitaks sellele, et tegijate sooviks on olnud vana filmi hingust jälle kinosaalis lehvima panna. Aga ei. Ei mängita ka neid koode ja kordusi välja. Näiteks kuulsat kokkuleppemärki kahe sõrmega oleks pidanud veel hoolega harjutama, see ei käinud nii.

Muidugi, kostüümid olid ilusad ja korralikud. Film oli tänapäevaselt värviline. Arvutiga oli isegi efekte lisatud. Aga loomulikult pole mõtet sellest kõnelda, kui see ongi ainus positiivne külg.

Lõplikuks emotsiooniks oli ja jääb kahjutunne vanade, heade näitlejate pärast, kes selle filmi pärast lagedale toodi. Nad tõesti ei ole sellist märki oma karjääris ära teeninud, kogu seda soppa ja sõimu, mis ka Venemaal nende aadressil nüüd lendu lastakse. Hiljuti olla olnud ühes Venemaa telekanalis saade näitlejast, kes kehastab Aramist, Igor Starõginist. Mees oli olla otsast otsani täis kurbust ja kibestumist - väärikate filmirollide puuduse pärast. Ja tõesti, kui tema kontot IMDB-s vaadata, siis ega seal tõesti just palju saavutusi ole. Ja nüüd veel selline "pärl" otsa. (Rääkides IMDB-st, siis seal on selle filmi keskmiseks hindeks vaid erakordselt hädine 2,4 palli kümnest.)

Kahju, et legendist selline sodi valmis keedeti.

vaatasin lõpuks Kõusaare "Magnust" - nõrk

Vaatasin vahepeal ära Kadri Kõusaare kuulsa filmi "Magnus". Ma olin juba enne selle vaatamist veendunud, et see ei ole midagi muud kui kräpp. Aga ma siiski andsin endale võimaluse. Lükkasin vaatama hakates kõik eelarvamused eemale ja läksin algusele vastu nii puhta lehena, kui võimalik. Olin valmis tunnistama, et hästi, filmitegemist Kõurik mõistab.

Aga midagi ei ole teha. Mul oli õigus - see film on kräpp. Nõrk! - nagu ütleb Monsenjöör "M-Klubis". Ma ei suuda kuidagi aru saada, mil viisil see välismaal mingeid kulinaid võitis. Kahtlustan lobinguid-sobinguid ja muud komplotti.

NB! Järgnev tekst sisaldab infot filmi sisu kohta.

Esiteks, film venib nagu härja ila. Venimine võib olla kunstilise väärtusega, kui see välja peetakse. Aga Kõurik ei pea seda välja. Kõik selles filmis venib. Absoluutselt kõik. Ja ilma igasuguse kunstilise väärtuseta. Süžee venib, kaadrid venivad, dialoog venib. Lugu õieti ei olegi (pinge tõstmine, kulminatsioon jne), on vaid kirjeldus. Hästi, dokumentaalfilmid on näiteks kirjeldavad. Aga neis on vähemalt midagi vaadata. Kõuriku filmis pole isegi seda, mida vaadata. Igav! Kõik on igav! See ei ole isegi halb film, see on igav film!

Teiseks, see film on algusest lõpuni võlts. Peategelane mõlgutab esimesest kaadrist kuni filmi lõpuni surma- ja enesetapumõtteid. Ta ei taha elada. Elada on vastik. Tüütu. Ah, kui ei peaks ainult elama. Ta tahab surra! Ta ei naerata filmi jooksul mitte kordagi. Ta ei tee ühtki kiiremat liigutust. Ta isegi ei viitsiks nagu rääkida. Lõpuks ütleb ta isale, et nüüd läheb ja poob ennast üles. Noh, olgu siis, mu poeg, kostab isa. Ja jääb pojale millegipärast nii kurvalt järele vaatama. Pisar kah veel langeb tema põsele. Enne seda hetke helistab poiss veel õele ja ütleb, et teeb nüüd eneka. Okei siis, ütleb õde selle peale ainult, tule ikka mõnikord kummitama.

Selliseid poegi, isasid ja õdesid ei ole olemas. Ja isegi, kui päris elus mõned sellised eksemplarid juhtusid olema (loodus tegelikult armastab anomaaliaid), siis ei saa neid nii üks-ühele filmimaailma üle tuua. Üks asi on elutõde, teine asi kunstitõde. Kunstitõe seisukohast on sellised pojad-isad-õed, kujul, nagu neid kujutab Kõurik, võltsid.

Ja isegi, kui päris elus oleksid sellised inimesed olemas, siis, kasutades Mark Twaini geniaalseid sõnu ("Huckleberry Finni seiklused"), sellistel ongi surnuaias parem. See, et nad ära surevad, on ainult rõõmus sündmus, õnnelik lõpp. Kõigil, eriti asjaosalisel endal on hea meel, et maistest vaevadest lahti sai. Traagika nooti draama žanris filmi tegemiseks ei ime sellest kõigest kuidagi välja. Nii et kui Kõurik filmi sellele üles ehitab, siis jääb lõpus ainult üle õlgu kehitada: oli siis vaja sellepärast filmi teha?

Aga ei, Kõurik on tahtnud sügavamõtteline olla. Paljutähenduslik. Puudutada, mõtlik murekorts laubal, inimeksistentsi põhjakihte, olla filosoof. Elu! Surm! Kahjuks ei kanna tüdruku andekus seda soovi välja.

Kõige parema rolli selles filmis teeb Andrus Vaarik, kes paraku viibib vaataja silmade all ainult umbes 10 sekundit. Aapo väikeroll on ka tore. Peamiselt sellepärast, et ta on selles filmis täpselt samasugune, nagu ta tavaliselt on. Ja räägib sellist teksti, nagu ta tavaliselt räägib. Ja kohendab prillegi samamoodi. (Kolmandalt korruselt "alla tulemise" seik on ka Aapo enda elust pärit, tõstisündinud lugu.) Ainult lause "Enne peo lõppu ei ole mõtet ära minna, on ju?" ei ole kuigi veenev. See läks juba kunstitamiseks. Eks ta seda pidigi olema, nagu moraali lugemine peaosalisele.

Ka Mart Laisk on põhimõtteliselt hea näitleja, aga Kõuriku ettekujutuse järgi iseenda mängimine ei jätnud erilist muljet. Teda tahaks filmides rohkem mängimas näha. Teiste režissööride filmides.

Ühesõnaga, kinohuvilised ei kaota, vähemalt minu arvates, mitte midagi, kui see film neil Eesti Vabariigi territoorimil ametlikult nägemata jääb. Isegi filmiüliõpilaste lõputööde seast leiab huvitavamaid. Aga mis mina tean, eks ole, kui välismaa žüriid on oma kiidusõnad andnud!

Paar sõna veel Kõusaare personaalküsimuses ka. Kui inimene on avaliku elu tegelane juba nii kaua aega (alustas ta minu mäletamist mööda juba varajases mürsikueas Top Raadio saates "Topsik"), ja kõik see aeg pretendeerinud mingile filosoofi-kunstiinimese imagole (nii naljakas oli, kuidas ta arutluses, millised on tänapäeva üliõpilased, vastas omal ajal leheveerul hooletult, et ah, kes loeb Kafkat, kes Huntingtoni), aga tal ei ole senini midagi korralikku välja tulnud, siis mina soovitaks tal leida muu eriala. Uskuge, kõik ei pea olema filosoofid ja kunstiinimesed! On vaja ka neid, kes maitsvaid saiu küpsetavad, õlut ette kannavad ja teatripileteid müüvad! Tuleb lihtsalt leida oma võimetele vastav eriala, selles on kogu läbilöögi saladus! Ka kokatädid võivad Kafkat ja Huntingtoni lugeda.

PS. Mul tuli meelde Vahuri film "Teekond unelma lõppu" (2008), mis, nagu pealkirigi ütleb, käsitleb ka millegi lõppu. Ma ei tea, kas seda kuskilt võrgust saab tõmmata. Aga kui seda kuskil näha saab, siis soovitan. Lihtsate vahenditega, käsikaameraga ise tehtud, kodus monteeritud ühemehefilm. Aga selline, kus tõesti mingi kopsakas uba kinni püütud.

kaks sarja, mida pikisilmi ootan DVD-le...

...on "M-klubi" ja "Wremja". Ei saa aru, miks sellist lahedat huumorit, mis peaks iga ilmaga müüma, ei anta DVD peal välja? Kas on jama autoriõigustega või milles on asi?

Iga suvalisimgi mängufilmike saab küll kiiresti ketta peal levima saadetud, vahel niisama poeriiulile tolmu koguma, aga niisuguseid rahva lemmikuid, sulaselget klassikat ei ole. Ometi on head huumorit viimaste aastakümnete jooksul Eesti Vabariigis nii vähe tehtud, et peaks kõik paremad asjad kas või pilpa peal rahvani kandma.

Õnneks on "M-klubi" nüüd jälle telekas, ja ehkki see võib vahest paista tobe, ma lindistan seda, et püsiks mustadeks päevadeks tallel. Toomas Kall - see tähendab kvaliteeti!

Ja "Wremjat" on suurema naljanälja kustutuseks mõnevõrra leida YouTube'is, samuti on selle käsikirjadest (Juur&Kivirähk) välja antud kaks raamatut. Sama head nagu telekas, on Sipelga 14 asukate seiklused ka raamatus!

sügisballist lummatud

Vaatasin eile lõpuks ära "Sügisballi". Erakordselt võimas film. Haaras juba esimesest kaadrist. Ja harva näeb selliseid filme, mis kummitavad ja kumisevad ja veiklevad peas isegi järgmisel päeval.

Imelised kaadrid, sugestiivsed värvid, poeetilised kujundid, meisterlik näitlejatöö, täpne montaaž, tabav muusika, vahe dialoog. Visuaalne ja intellektuaalne tervik. Aus ja terav film, mis kuulub raudselt tänapäeva eesti filmikunsti tippu.

Minu arusaam tegelikkuse draama vormis kujutamisest on: see peab olema nagu Düreri vaselõige. Täpsed, teravad, sügavale vajutatud jooned. Sellest põhimõttest saab lähtuda kirjanduse, filmi, teatri, kujutava kunsti ja muusika puhul. "Sügisball" ongi nagu Düreri vaselõige.

"Sügisballi" järelmeeleoludes meenus Tolgi-Maimiku film "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Eesti filmikunstis on tugevalt esil noorte näitlejate-režissööride seltskond, keda iseloomustavad mõisted nagu ausus, iroonia, andekus ja haritus: Rain Tolk, Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa jt. Kellel on oskus näha ja nähtut kujutada, ning oskus ka enda üle irvitada. Kes ei tee "toodet", ega tee nägu, et nad on kunstnikud - nad ongi kunstnikud.

Realism on kõige raskem kunstivaldkond, olgu siis epiteediga "ekspressiivne", "sümbolistik" või "humoristlik". Kes suudab realismi, see on kuningas. See seltskond seda kahtlemata suudab.

Mannetu tillernipsuna, krobelise ja vägisi tagant lükatuna mõjub "Sügisballi" kõrval ka hiljuti nähtud ja seejuures üldsegi mitte liiga suure ebaõnnestumisena tundunud "Detsembrikuumus". Sain just ka "Magnuse", natuke vaatasin, aga mitte täies mahus - igavalt coelho'lik, nagu arvata oligi. Eks ma millalgi vaatan ikka täies mahus - aga vaatab ka see film "Sügisballile" järele suurelt kaugelt.

öökulli diskursusest kultusfilmides

.
Siil udus..........U-HUU! U-HUU... U-HUU... U-HUU...







Twin Peaks..........The owls are not what they seem!