esmaspäev, 31. detsember 2007

kroonikat ja kokkuvõtteid

Tabang nr 1.
No kellele ei meeldiks kartulipuder.

Tabang nr 2.
"Kohtumine tundmatuga" on väga hea, "Kuldrannake" on väga halb, aga näitlejad on samad.

Päeva mõttetera: deliirium-laarum-lumps
Päeva meta, leitud trammi pealt: julge olla julge


Päeva pilt 1

Päeva pilt 2

laupäev, 29. detsember 2007

Jaan Krossi meenutades

Töötades 2001-2007 Eesti Päevalehes kultuuriajakirjanikuna, oli mul mitu otsest kokkupuudet ka Jaan Krossiga. Tegin temaga kolm intervjuud. Esimene oli ta romaani "Tahtamaa" ilmumise puhul 2001. a sügisel ja selle jaoks läksin talle koju. Teise tegin telefonitsi siis, kui ilmusid ta mälestused "Kallid kaasteelised" (2003). Kolmanda tegin, kui Kross sai 2006. aastal Kultuuriministeeriumilt elutööpreemia, samuti telefonitsi.

Ja kõik kolm intervjuud läksid täiega metsa. Mingi info sai küll kätte ja koht lehes sai täidetud, teema kajastatud, aga ega siis see ei ole näitaja. Kui vähegi võimalik, siis ma olen ikka püüdnud intervjueerides tabada midagi enamat, koguda ribakesi kultuuriloo lõppematusse kangasse, talletada kirjaniku sõna - mis sellevõrra on ainulaadne, kuivõrd seda ilma minu küsimiseta mitte kunagi ei eksisteeriks. Saate aru, suur ambitsioon päästa ajaloo jaoks algupärast materjali ja sellega seonduv edevus!

Õnnestunuks saan pidada intervjuud ikka ainult siis, kui vastus on natukenegi pikem, kui küsimus. Kui intervjueeritav tõesti avab ennast intervjueerijale, laseb endasse vaadata, nagu selle tegevuse otsetõlge ütleb. Aga sellega mind Kross kunagi ei õnnistanud. Eks ta oli suurest ajakirjanduse tähelepanust omajagu väsitatud ka, Veidemanni veel laskis jutule, aga minusugusele noorele kirjamehele ei andnud ta rohkem, kui see miinumum, mis klassiku kohus ta klassikuks kuulutanud ühiskonna ees. Muide, sama oli lugu Ellen Niiduga, keda ma samuti korra intervjueerisin, juubeli puhul.

Rääkides ajalehes mingi koha ära täitmisest, peab mainima, et suure pinna saab ära täita uskumatult vähese originaalmaterjaliga. Elutööpreemiast tuli Arkaadiasse loomulikult teha põhilugu, s.o vähemalt 2500 tähemärki, aga Krossilt õnnestus seks puhuks välja pinnida ainult 3-4 ülinappi lauset, sest sellega tema jutukus piirdus. Pole probleemi, ülejäänud ruumi täitis ajakirjaniku tarbeloba.

"Tahtamaa" puhul tehtud intekas ebaõnnestus lausa kahekordselt. Nimelt jäi mu diktofon keset vestlust järsku seisma! Teised patareid olid kaasas, pole hullu, vahetasin ära. Aga käib siis lint natuke - ja jääb jälle seisma! Olin närviline ja rabistasin, ikkagi klassiku ees, ja nagu alati, istus ka Ellen Niit juures... Jätsin diktofoni kus see ja teine, üritasin vastuseid meelde jätta. Algaja ajakirjanikuna ei tulnud lihtsalt selle peale, et võtta paber ja pliiats ja märksõnadega asi kirja panna. Igatahes võtsin sellest jubedast kogemusest õppust ega läinud edaspidi enam kunagi intekat tegema, ilma et pistnuks eelnevalt aparaati uhiuusi patakaid. Ehkki, kas see asi just tühjade patakate pärast juhtus, seda ma kindlalt ei teagi, võib-olla oli diktofonil tol päeval lihtsalt paha tuju.

Niisiis, näputäis vastuseid lindil ja peotäis mällu vajutatud, kihutasin pärast intervjuud kohe koju arvutisse, et päästa, mis päästa annab. Asja lihtsustas see, et vastused olid kõik lühikesed ja konkreetsed, head meelde jätta. Nii saingi midagi kokku - aga nadike see tuli, nagu mingi ülekuulamise protokoll. Saatsin selle ülemusele, Ilona Martsonile. Tema reaktsioon oli kiire ja otsekohene: mis asi see on? Tõepoolest. Ja läkski nii, et ülemus tegi mu intervjuu põhjal mingi lühikese uudisloo. Alguspärasel kujul on intervjuu tänaseni ilmumata. Siinkohal ma selle siiski publitseeriks, sest praegu üle lugedes tundub infosisaldus kõigest hoolimata üsna korralik. Kahjuks ei suuda ma praegu enam meelde tuletada seda, mida Kross mulle rääkis, s.o ma ei kuule praegusel juhul enam peas kirjaniku enda häält neid vastuseid lausumas - aga teades, et panin tookord ta jutu mälu järgi kirja ikka nii täpselt, kui võimalik, julgeksin alltoodu autentsuses siiski üsna kindel olla.

*

Niisiis,
aeg: novembri lõpp, 2001
koht: Jaan Krossi kodu, elutuba
asjaosalised: mina, Jaan Kross, kõrval vaikiva varjuna Ellen Niit

Sissejuhatus:
Eestlaste seas väga hinnatud ja rahvusvaheliselt tuntud eesti romaanikirjanikul, mitmekordsel Nobeli preemia kandidaadil Jaan Krossil (81) ilmub käesoleva nädala kolmapäeval poelettidele uus romaan "Tahtamaa", mida poodnikud hindavad jõulueelses ostutuhinas juba ette kindlaks menukaubaks. Aktiivselt osaleb oma värske teose tutvustamisel ka vanameistriks tituleeritud autor ise. Ilmumispäeval kell 15.30–16.30 leiab Tallinnas raamatukaupluses Rahva Raamat aset kirjaniku autogrammitund. Samal õhtul kell 18 toimub Tallinna Kirjanike Majas presentatsiooniüritus, kus Jaan Krossiga vestleb kirjandusteadlane Rein Veidemann. Piduliku sündmuse eel külastas Jaan Krossi Eesti Päevaleht.

Kuidas lahutate meelt, kui parajasti tööd ei tee?
Millega? Töötegemisega! Nojah, väike sadulavahetus kulub muidugi ära.

Olete juba pool sajandit kirjanik. Aga kelleks tahtsite saada lapsepõlves?
Ei tea… vahepeal mängisin tohtrit. Ja aednikku. Kui mõistus pähe tulema hakkas, tudengieas, siis mõtlesin teadlasekarjäärist. Aga kirjanikuks… Kui Siberist tagasi tulin, oli raske kellekski saada. Nii alustasin tõlkimisega. Tõlkida oli lihtsam kui ise kirjutada – kui originaali autor tegi nii-öelda täis patu, siis tõlkija patt oli poole väiksem.

Kui aktiivselt jälgite kaasaegset kultuuri- ja kirjanduselu?
Eks ma ikka loen ja vaatan ja kuulan… mida soovitatakse.

Millised muljed on jäänud noorematest autoritest – nagu Tode, Sauter, Kivirähk, Kender?
Ma ei ole Tode puhul paremat välja mõelnud kui seesama, mida ütlesin "Piiririigi" välja tulles: "Vohh!" See poiss juba teab, millest kirjutada! Tema edasine areng on olnud aeglane, aga liikunud õiges suunas. Sirvisin Kenderi "Iseseisvuspäeva", muutus tüütavaks. Seda "Ebanormaalset" lugesin ka. Noh, jutustada mõistab ladusalt.

Mida võidaks pidada Teie loomingus esikohal saja aasta pärast?
Oh, kes seda võib teada! Vast meenutatakse eelkõige minu Balthasar Russowi romaani "Kolme katku vahel".

Olete praegu jätkuvalt üks eesti tõlgituim kirjanik. Mis võiks olla edu põhjus?
Ma arvan, et tõlkeedu põhjuseks võib olla see rahvusvaheline töö, tutvustustöö, mida ma teen. Rohkem kui mõni teine kirjanik.

Millist õpetust jagaksite neile, eelkõige noorematele kirjanikele, kes küll lärmi ja mürtsu teevad, aga erilist edu ei saavuta?
Las lärmavad ja teevad mürtsu! Kui midagi tulemas on, siis see ükskord ka tuleb.

Kuidas suhtute sellesse, et kirjanduse ja kunsti piirid on üha laienenud, juba peetakse isegi reklaamide kirjutamist kirjanduseks?
Kui peetaksegi, siis mitte kaugemal kui just nende reklaamikirjutajate endi ringkondades. Ent ega ma polegi kunagi arvanud, et kirjandus peaks midagi niiväga püha olema.

Mida soovite jõuluvanalt?
Tööaega! Jah! Korralikult, ilusti sisse pakituna, brikettides!

*

Nii, ja nüüd võite vaadata, mis kujul see kõik lehte jõudis...
Siin ka Krossi elutööpreemia-artikkel.

reede, 28. detsember 2007

reedene

Ei viitsi täna pikalt kirjutada, vaatame oopis pilte.

Hilinenud jõulutervitus.

Pildistame.

Metaklassika.

Hoiatus.

teisipäev, 25. detsember 2007

õp Nõmm ja pidulikud riided

Kallil jõuluööl ei ole ju midagi muud teha, kui võrgus kolada. Leidsin midagi enda kohta. Ja päris naljakat. Kuna algformaat on tülikas pdf, mida vähemalt minu brauser laseb lugeda ainult puhverdatuna, siis printskriinisin põhilise killu siia. Selgituseks I: see on Tallinna Järveotsa gümnaasiumi koolilehes Meil ilmunud hommage mu külaskäigule 13. märtsil 2006 mainitud gümnaasiumisse, kus kohtusin emakeelepäeva puhul keskkooliosa õpilastega. Oli igati sisukas kolmveerandtund.* Selgituseks II: moto on pärit mu romaani "Lipamäe" peatüki "Ajaolend" algvariandist, mis ilmus kogumiku URDU teises numbris (2000). Romaani need read ei pääsenud, kuna leidsin, et langevad stiilist välja. Ja veel: ei hakka brauserisodi ümbert ära lõikama, see ilus sinine raam tõstab teksti kenasti esile.


Teksti algasupaik on siin. Samast saab ka veel lugeda, kuidas 10 A klassi poisse ei lastud aulasse Wimbergiga kohtuma - kuna nad ei kandnud pidulikke riideid?! Tüdrukud aga lasti küll. Selle asemel määras õpetaja Nõmm poisid hoopis kirjandit kirjutama, leides, et "mehed on elus edasiviiv jõud". Lp õpetaja Nõmm! Ärge enam nii tehke! Teate, ma ise ei ole kogu elu lipsu sallinud, mul on ainult üks lips, mille sees on ei tea mis ajast pärit sõlm, selle siis panen ette, kui teisiti ei saa. Mulle on öeldud, et ma näen ülikonnas nägus välja, ning ma täitsa usun seda, aga ikkagi, ülikond on jõ-le-dalt ebamugav ja kirjaniku töös ka ebapraktiline. Seega ma solidariseerun täiesti nende kahtlemata väga tublide poistega.

---------------
* Lisaks positiivsetele emotsioonidele on sellest üritusest siiski meeles ka see, kuidas tegin seal vist küll oma senise esinejakarjääri jõhkraima arnoldrüütli. See juhtus nii: hakkasin lõpetama, tahtes soovida auditooriumile head emakeelepäeva. Aga huulilt lipsas, kõvasti ja kõlavalt "head emadepäeva"...

esmaspäev, 24. detsember 2007

jõuluõhtu Lasnamäe-Pääsküla

Käisin Lasnamäel ema ja tema soomlasest elukaaslase juures jõuluõhtut veetmas, igati tore õhtu oli. Ja nagu jõulude ajal kombeks, meenutasime ka esivanemaid ja kauget möödanikku. Parajasti tuli teisest toast makist Heli Läätse "Ei me ette tea". Siis tuli emale meelde, et kunagi, kui see laul popp oli, siis umbes 1950-ndail, laulsid maal karjanaised seda nii:

Ei me ette tea,
kas lüpsik veel piima peab...

Aga tuntud oli ka loterii-teemaline versioon:

Ei me ette tea,
kas Volga või sulepea...

Siis rääkis ema, et tema lapsepõlve aegu oli meil maal Roosna-Alliku kandis üks selline külarätsep nagu Mägi Ants. Suur naljamees. Käis majast majja, õmbles lambanahkadest kasukaid, elas töötamise ajal peres, meil näiteks verandal, sai süüa ja eks mingit rahagi. Ja see Mägi Ants unistanud kolmest asjast: et oleks noor naine, tammepuust tuba - ja mis see kolmas oli, seda ema enam ei mäletanud. Igatahes vahva mees olnud, käinud veel 1960-ndate keskel mööda külasid ringi, siis vist jäänud kuhugi õmblusateljee juurde pidama.

*

Täna ööseks tuleb arvuti lahti jätta, et esivanemate hinged saaks ka tulla ja oma meile lugeda.

"joulu on kerran vuodessa"

Leevi And The Leavingsi "Jouluaattona kännissä" on üks armsamaid ja geniaalsemaid jõululaule, mida kuulnud olen. Jõulumeeleolu loomiseks toon selle sõnad siin ära. Proovisin neid ka öösel eestistada, aga teises värsis olev "lahjaliivi" on Leevi enda väljamõeldud sõna ja sinna see takerduski. Edasi on küll juba kõik ilus ja selge. Igatahes soovitan ka laulu ennast juurde kuulata.

Jouluaattona kännissä

Sen voi huomata että sua jännittää
kun lahjaliiveissä näkyviin nännit jää
Kai sä odotat taas sydän syrjällään
olenko mä jouluaattona kännissä

Ehkä vieraiden ilmeet sua hämmentää
kun rintaliiveihin ujuttelen kämmentä
Sukulaisetkin pohtivat mielissään
taasko se on jouluaattona kännissä

Sitä aina ei huomaa juodessa
että joulu on kerran vuodessa
Ja Aulikki tädin kotiviinistä
koko suku jouluaattona kännissä
jouluaattona kännissä

On koko väki joukolla leipää jonoteltu
turkisliikkeen ikkunaan monoteltu
Moni pudonnut on pois tästä leikistä
ja liian moni jouluaattona kännissä

Jos vain riippuvan jostain köyden nään
kiedon kaulani ympäri köyden pään
Olenkohan uutenavuotena hengissä
kun örisen jo jouluaattona kännissä

Sitä aina ei huomaa juodessa
että joulu on kerran vuodessa
Ja Aulikki tädin kotiviinistä
koko suku jouluaattona kännissä
jouluaattona kännissä

pühapäev, 23. detsember 2007

Priimägi-Jehoova

Istusin eile õhtul üksi NoKus, jõin õlut, lugesin viimast Kirpu ja ootasin sealiha ploomikastmes. Lähedal oli suurem laudkond stiilselt riides meesterahvaid, kelle hulgas ka Linnar Priimägi. Lõpetasin parajasti messi saatmist, kui minu laua juurde astub Priimägi. Järgnes lühike dialoog. Selle olulisema osa moodustas Priimäe mõttekäik, mille tuuma siinkohal püüan kokku võtta.

Priimägi: "Kuni mul puudub kindlus, et eesti keel ka 300 aasta pärast ilmas kõlab... Miks sa istud siin niimoodi üksi, nagu oleks hüljatud? Miks sa ei lähe ja ei kepi? Ise oled veel heteroseksuaalne mees!" Ja jätkas siis lausa priimäelik-jehoovalikult: "Tee mulle lapsi!!! Nagu Napoleon ütles - tee mulle kahuriliha!" Ütles nii ja vuhises minema, õue suitsu tegema.

laupäev, 22. detsember 2007

galerii "Autogramm Wimbergile"

Teen praegu kerget tehnilist korrektuuri Peeter Linnapi ülikapitaalsele uurimusele "Fotoloogia" (Jutulinnu järgmisi raamatuid), ennast aeg-ajalt lugema unustades. Jõudes peatükini "Fotografeerimise protsess - pildistamine kui tegevus", kus räägitakse fotograafi motiividest ja pildistava kehakeelest, mõtlesin, et peaks ikka jätkama seda galeriid, mida allpool alustas foto Allan Vainolast mulle autogrammi andmas. Siis galeriid "Autogramm Wimbergile". Kuna töötasin 2001-2007 Eesti Päevalehes kirjandustoimetajana, siis tekkis selliseid fotosid uudiste jm artiklite tegemise käigus terve rida - sellisel hetkel on sündmuse peamine objekt tegevuses ja tegevuses objekt on fotograafi silmale loomulikult parem, kui lihtsalt naeratav objekt. Ja nii saidki fotokad sellistel hetkedel usinamalt klõpsuma, kui muidu.

Soome filosoof Esa Saarinen Tallinnas Apollo raamatumajas 14. septembril 2004. Huvitav on see, et Esa ilme järgi võiks otsustada, et meil on parajasti käimas mingi sisukas mõtetevahetus, aga ma ise küll midagi sellist ei mäleta. Foto: Rauno Volmar.

Lennuka ja mehise sõnaga kirjanduskriitik, vene kirjanduse üks parimaid tundjaid tänapäeva Eestis Vaapo Vaher 7. juulil 2003 Sirbi toimetuses. Foto: Pille-Riin Pregel.

Mihkel Mutt samuti 7. juulil 2003 Sirbi toimetuses. Ma 100% ei mäleta, kas see, kellele ta raamatusse kirjutab ja SELLISE pilguga otsa vaatab, olen mina. Aga ma arvan, et ilmselt ikka olen küll. Pealegi on pühendus ilmega täiesti kooskõlas, soovides "jätkuvat arenemist" jms. Foto: Pille-Riin Pregel.



Triptühhon ühest ääretult meeldivast kevadisest väljasõidust Heimtalisse, Vonneguti, Hemingway, Salingeri jt tõlkija Valda Raua juurde, 27. aprillil 2004. Piltidel Valda kirjutamas pühendust parajalt kapsastunud Hemingway-tõlkesse. Mul on hirmsasti kahju, et ei ole jõudnud temaga vestlema Joh. Barbaruse surmast, mille kohta ta tema tütre Anu väitel valdavat mingit eriti põnevat kuuldust. Fotod: Pille-Riin Pregel.

Tänapäeva tuntumaid ulmekirjanikke Philip Pullman Göteborgi raamatumessil 2005. aasta sügisel. Esmapilgul paistab nagu ehtne fännipilt "juhhuu, mina koos kuulsusega", aga ma fänn just ei ole, pigem niisama heasoovija, eriti nüüd, kui Vatikan on kuulutanud tema raamatu põhjal tehtud filmi "Kuldne kompass" kirikuvastaseks ja kutsub üles seda boikoteerima. Loe veel siit ja siit. Foto: Teet Korsten.

reede, 21. detsember 2007

päevakohane

Enne, kui hommikul magama läksin - targu teise tuppa, kuhu päike ei paista ja arvuti ei kuma -, tuli õnneks meelde, et Eesti Päevaleht tahtis ju laupäevalisasse jõululuuletust. Ja kiiresti tema tuligi:

LUULE ASEMEL

Armas jõuluvana, kuule,
minule ei meeldi luule,
see on tühipaljas plära –
äkki jätaks salmi ära?

Tantsida võin tantsu maha,
anekdoot ka poleks paha,
tahad, viskan kukerpalli,
teha võin sul kas või kalli!

Ainult luulet ma ei salli.

neljapäev, 20. detsember 2007

neljapäevane vahelugemine

LiizaKazz tegi 12. detsembril Kirjanike Majas kirjanduslike kolmapäevade juubeliüritusel kõlanud luuletustest mix'i. Ühtlasi nendib, et võttis Andralt Värske Rõhu ära. Marko Kivimäe fotoblogis on sellest õhtust häid pilte ka.

Eile öösel vaatasin läbi poolteist giga pilte kevadisest SOTSIA-st. Mitte ühtki head pilti minust! Ma kohe ei jäänud kuskil hästi peale. Aga selle fotoga siin olen päris rahul. Ülejäänud siin.

kaks lugu

Esimese kuulsin teisipäeva õhtul Muusikamajas, teise eile õhtul NoKus.

1.
Tallinna Ülikool. Linnar Priimägi annab parajasti suurele auditooriumile loengut. Ukse vahelt pistab nina sisse Voldemar Kolga - eksib ruumiga. "Kuhu te tulete?" hüüatab Priimägi pahaselt. "Siin tehakse teadust!"

2.
Väiksem seltskond, mille seas ka Andrus Kivirähk, on Eesti Majas (restoran välisministeeriumi kõrval) mööda saatnud toreda olengu. Väga lõbusas meeleolus asutatakse lahkuma. Ukselt põrkab Kivirähk tagasi. Ei saa ära minna, ilma et ei kirjutaks külalisteraamatusse! Ja nii kirjutab sinna read: "Elagu jumal! Elmo Nüganen."

Selles teises loos on Kivirähk tegelikult copycat, matkides üht teist suurt humoristi - Oskar Lutsu. Nimelt leidub Elo Tuglase Tartu-päevikus tore lugu sellest, kuidas politsei väga vindises olekus Lutsu kuskilt Tartu pealt üles korjanud ja temalt nime küsinud. "Ma olen Friedebert Tuglas," kostnud Luts.

kolmapäev, 19. detsember 2007

neli imelikku sõna

nõbu
varn
kastrul
palitu

teisipäev, 18. detsember 2007

veel tabanguid

Teisi tabanguid eilsest päevast.

1. Umbes paarisajast jubejutust on võimalik paarteist parimat välja valida küll. Jälgige Tähekest!
2. Kui pangaautomaat asub teenindussaali eesruumis ja isikuttõendav dokument on kaasas, saab allaneelatud krediitkaardi kohapeal kätte ja nende sekelduste käigus tuleb isegi õige PIN-kood meelde.
3. Mauruses on alati head praed. Seljanka oli seekord ka hea, lisaks muule kuum. Ja pannkoogid (moosiga) olid samuti igati okeid.
4. See Wiiraltist kätte saadud plaat on mul siiamaani kotis, tahaks neid SOTSIA pilte vaadata, aga kohe pean jälle linna poole tõttama, Allan Vainola raamatu esitlus kell 17 seal peenes kohas Energia kohviku ja Meloni kaubamaja vahel nurga peal. Juba ongi kiire, aga kas ma siis saan blogimist siinkohal katkestada, ei saa!
5. Kukus oli palju huvitavaid inimesi, alustades Aarne Rubenist, kelle me Veiko Märka eestvedamisel otsustamise esitada vastuvõtmiseks NAK-i listi, ja lõpetades laudkonnaga, mis koosnes Peeter Helmest, Hardo Aasmäest ja Juku-Kalle Raidist ning kus iga kolmas sõna oli "kommunism".
6. Olümpia eest Westmani poe ette võib jõuda 7 minutiga, kui tee peal mitte üleliia mökutada ja Rebase urgu imetlema jääda.
7. Tommi grillis on üsna joodav kohv.
8. "Ma sõidan taksos mööda linna" kõlab öisel autosõidul kuulates veel paremini kui päeval kodus - nagu enesestmõistetavalt arvata võibki.
9. Öises Keilas torkab kõigepealt silma hästivalgustatud kirik.
10. Keila ja Tallinna vahel, Saku lähedal Jälgimäel on üks ilus lagendik, mida tulnukad võivad vabalt kasutada maandumisplatsina - kui mitte päris elus, siis vähemalt Ed Woodi filmides.
11. Seda platsi võib kasutada ka öiseks metsapeatuseks.
12. Koju jõudes oli Andra veel teisel pool MSN-i üleval ja õppis keeleteaduse eksamiks.
13. Toimetusse ei jõudnudki!
14. Cosmos Control on olemas. Sellest kirjutan teinekord pikemalt, sest minu meelest juhib see inimeste elu rohkem, kui instinkt või intellekt. Ja mina usaldan ennast julgelt tema hoolde.

"Teeme, et see oli dekonstruktsioon! Jah!"

Jäin eile kodust välja minnes mõtlema selle üle, et filosoofia ja kirjandusteooria on ikka pagana mõttetud ja jamad asjad - kui üldse midagi, siis semiootika, mis on suuremalt osalt praktiline. Ja mul tuli meelde, kuidas Jaan Undusk kirjutas, pärast seda, kui oli käinud Helsingis Derrida loengut kuulamas, kuidas Derrida oli oma loengusse kõvasti hilinenud - ja Undusk oli mõistnud, et just see ongi dekonstruktsioon, Derrida dekonstrueeris nii oma loengu! Et mitte see raskestimõistetav ja magama panev sõnademass, mida ta sellest nähtusest rääkides-kirjutades toodab, ei ole asja tuum, vaid tegu, liigutus, eluviis! Ja alati, kui sellele mõtlen, tuleb mul meelde, kuidas professor Toomas Liiv alati oma loengusse 20-30 minutit hilines. Täiesti iseenesestmõistetavalt. Täie loomulikkusega. Ja kuidas loengu lõppedes oli ikkagi servadest üle ajava anuma tunne. Kas see hilinemine on Toomas Liivi dekonstruktsioon oma loengu vastu? Võtsin nõuks seda temalt küsida, kui teda järgmine kord näen. Ja ennäe: juba samal õhtul nägin Toomas Liivi Wiiraltis, koos Andres Langemetsa ja Olev Remsuga. Kasutasin juhust ja küsisin:

"Kas see teie hilinemine igasse oma loengusse oli dekonstruktsioon?" Viitasin ka paari sõnaga Derridale ja Unduski tõlgendusele.
"Noh, see on see akadeemiline veerand..." ütles Toomas Liiv vastuseks.
"See oli alati ikka rohkem, kui veerand. See oli juba pool tundi..."
Toomas Liiv vajus mõttesse. Vahetasin vahepeal mõned sõnad Langemetsaga. Siis sekkus jälle Liiv, pahvatades energiliselt, ehtliiviliku innukusega, silmad säramas: "Tead, jah! Jah! Teeme, et see oli dekonstruktsioon! Jah!"

Saate nüüd aru, miks mu jaoks on mõttetu ja tühine kõik see Tartu Ülikooli ürgigav ja kivitõsine filoloogia ja filosoofia? Ehkki nad seal kahtlemata teevad ränka tööd "baastekste" analüüsides ja oskavad kaelamurdvalt teoretiseerida. Aga loovust, mässu ennast ei ole! Ega siis see, kui sa loed läbi "kogu Derrida" ja veel maeiteamida otsa, ei ole asja tuum. Asja tuum, vähemalt, kui asi puudutab dekonstruktsiooni, on sõnade ja tekstide taga. Ja sellest veel ülem aste on seda endas kehastada, täie loomulikkuse ja endastmõistetavusega. Dekonstruktsioon = lakkamatu revolutsioon. Mäss - ja siis mäss selle mässu vastu. Ja siis mäss selle mässu vastu. Igikestev päralejõudmine. Endlösung'i lõppematu edasinihutamine. Ütlemine ja ütlemise eitamine ja siis selle eitamise eitamine. Täiuslik meta. Tuleb minna kohe nende tekstide taha. See on tantsimine tantsust.

Ma ei ole kunagi ühtki Derrida teksti lugenud. Ma arvan, et seda polegi vaja teha - ehkki Toomas Liiv ei oleks sellega kohe üldse nõus. Tema nõudis alati, et loeksime otse prantsuse keelest ja mitte neid halbu Hasso Krull ümberpanekuid. Aga saate aru, see võis olla ka iroonia. Või iroonia iroonia üle? Tollane Peda eesti kirjanduse õppetool oli sellest läbi imbunud, sest ka Pärt Liasest ei saanud alati aru... Toomas Liiv säästis meid sellest paberis tuhnimisest ja kehastas dekonstruktsiooni ise. Ja kordan veel: kehastas seda täiesti iseenesestmõistetavalt, loomulikult. See aga ei tähenda, et tema loengud olnuksid miskid udutamised. Ei. Viisi said ainult need, kes tundsid eesti kirjandust tõesti suurepäraselt. Teine asi, mida ma Toomas Liivilt olen õppinud, ongi see, et - teoretiseerimine, käesoleval juhul siis kirjandusteooria ja sellega seonduv filosoofia, ei ole mitte midagi väärt, kui lugu, seda kirjanduse lugu ei tunta läbi ja lõhki. Aga siin ei ole Tartu Ülikooli omadel küll midagi eriti ette näidata.

Ja veel olulisem, kui lugu, on loomulikult tekst ise, autori talent, geenius. See ei ole enam Toomas Liivi rõhutus, see on minu enda seisukoht. Kõik need biograafid ja teoretiseerijad on tegelikult nagu parasiidid autori kukil - teised muidugi hirmsamad, kui esimesed. Seepärast ma ei salligi filosoofiat ja kirjandusteooriat. Ma nägin eile Kukus, kuidas Veiko Märka leidis enda kõrvalt jope ja viskas selle Peeter Helmele pähe. Selle akti kõrval muutuvad nulliks kõik guattarid ja deleuzed. Teooria on nõder, kuid haljas on elu puu.

Siin on piir, kus ma peaks hakkama Toomas Liivist rääkides juba ennast dekonstrueerima, s.o üks tasand on saavutanud oma lae. Seepärast lõpetan.

esmaspäev, 17. detsember 2007

bilanss aastale 2007

Hakkasin vaikselt oma viimasele aastale bilanssi tegema. Aasta on olnud erakordselt pikk, pikem kui viimased neli-viis, põhjusena kahtlustan seda, et logisin ennast välja ühest väga mõttetuks muutunud elust ja tegin restardi sellele elule, mis enne seda pooleli jäi. Niisiis fakti ette panekutele, et kas A või B, ma edasise elu jooksul enam alluda ei kavatse, vastus on lihtne: kas mõlemad või ainult B. Vahepeal olin valinud teisiti, aga õnneks tuli piir õigel ajal vastu - vastasel juhul oleks praegu mu karjääri tipp Euroopa kõige mõttetumas riigis Auchan'i (Lõoke) nime kandvast poest kartuleid koju tarida. Ainsad asjad, mida ma sellest elust taga igatsen, on ananassimoos ja punase apelsini mahl, kõigel muul lasin rõõmuga oma teed minna.

Täpsem ülevaade peab veel natuke selgima, aga üldjoontes jäävad aasta plusspoolele seesama mainitud väljalogimine ja uue kasutajanimega sissetulek, ühe mõttetuks muutunud töökoha väljavahetamine uue vastu, esimese päris minu enda kotuse leidmine Nõmme mändide alla, kõik need seiklemised ja kohtumised, linnas ja maal, päeval ja öösel, eriti seoses NAK-iga, aga jah, ka NAK eraldi, ühes oma ringisõitmiste, "koosolekute", fantastiliste Lätete, menukite esireas paradeerinud "Väikse pornoraamatu", hullumeelse pornotuuri ja teiste vahvate sellide ettevõtmistega, siis muidugi erakordne produktiivsus kirjanikuna, praegu tiksub mõttes vähemalt 200-leheküljelise luulekogu käsikiri, see on enam, kui aastate 2000-2006 luulelooming kokku. Püsin Nobeli graafikus. Ja Jutulinnul läheb hästi, arvestades seda, et pole saanud veel täie energiaga pühenduma hakatagi, plaanid on suured, kontserni staatus 10-15 aasta pärast on täiesti püüeldav.

Ja veel sada muud asja. Võimalik, et ka see, et alates 1. jaanuarist 2008 ei ole mul esimest korda elus ühtki ülemust, s.o olen täielikult vabakutseline. Moraalselt on see kahtlemata märkimisväärne võit. Iseasi, kas ka majanduslikult. Aga moraalne võit maksab ka midagi. Rääkimata hingerahust ja vabadusest oma aja üle ise otsustada.

Miinuspoolele jääb rida väiksemaid tagasilööke, ebaõnnestumisi, allajäämisi, altminekuid, sudimisi, vahepeal kõige hirmsamat ülekoormatust ja närvide painamist ning muud. Aga kõige tähtsam on ikkagi see, et mõistus on jätkuvalt särav kui kristall ja tahe tugev kui Kruppi teras. Uue aasta lubaduste hulka kuuluvad: õppida ära ujumine ja autojuhtimine. Kaua võib, dmt?! Mööda saavaks aastaks andsin endale lubaduse mitte laskuda soojast sõprusest lähedasematesse suhetesse naisterahvaga, kellega ma ei läheks presidendi vastuvõtule. Kui jumal oleks olemas, siis ta teaks, kui hästi mul on õnnestunud seda lubadust pidada. Uueks aastaks täiendaks sama lubadust: mitte minna presidendi vastuvõtule isikuga, kellega ma ei läheks kolmeks päevaks koos teiste naklastega põõsa alla seminari pidama. Tähendab, mitte et ma sinna presidendi vastuvõtule nii hirmsasti kibeleks.

pühapäev, 16. detsember 2007

ootamatu maalesõit

Daniil Harmsi lühilugude kogumik kannab eesti keeles pealkirja "Ootamatu jooming". Mul tuli see eile meelde, kui mul tuli ette ootamatu maalesõit.

Algas see kõik tegelikult sellest, et ostsin reede õhtul pudeli rummi ja kokakoolat, plaanis seda juues mõnusalt ühe toimeka nädala lõppemist tähistada. Aga läks nii, et väsimus oli suur ja enne, kui märkasin, olin juba magama kukkunud. Laupäeval see-eest ärkasin vara, saatsin mõned tarvilised kirjad - ja hakkasin rummi jooma. Siiski tundus laupäev ikkagi väga tühja ja hallina, kõik oleks justkui kuhugi ära sõitnud, offline...

Järsku helises telefon, helistajaks Andreas. "Hakkan kohe Roosna-Alliku poole minema, kas oled kaasa tulija?" Nagu me kolmapäeva õhtul NoKus oma 4-5-nämmiste kartulisalatite juures mõttele tulime - et võiks nädala lõpus koos Roosna-Allikule sõita, külla Andrease tüdrukule Kessule, kes parajasti seal oma vanavanemate juures. Nüüd ütles Andreas, et ei taha pimedas sõita, teeme kiiresti, on poole tunni pärast mul ukse taga.

Roosna-Alliku on üks olulisemaid kohti mu elus, veel olulisem on ainult Kaaruka küla, mis jääb R-Alliku ja Peetri vahelise maantee äärde. Seal elasid mu vanaisa ja vanaema ning mina ka, suviti. Kui nüüd augustis võtsin üle pika aja jälle ette külaskäigu sinnakanti, juhtusin Tallinnas sama bussi peale - Andreasega! Sõitis ka siis külla Kessule. Ja siis selgus, et Kessu vanaema Vilve, üle 70-aastane krapsakas daam, on olnud mitukümmend aastat R-Allikul arst ja teab mitte ainult mu vanaisa ja vanaema, vaid isegi mu ema ja lausa mind ennast. Mul on meeles, kuidas kord väikse poisina endale kirvetera nurgaga pähe lõin - ja ilmselt tema see arst oligi, kelle juurde mind viidi pärast seda üle vaadata. Ääretult tore proua, väga haritud ja laia silmaringiga, saime kohe headeks tuttavateks ja kukkusime lobisema. Mina muidugi kogusin temalt esimese asjana meenutusi.

Nüüd siis külastasin koos Andreasega Kessut tema vanaema Vilve ja vanaisa juures juba teist korda. Nagu suvel nende hiiglaslikus ja paljusopilises aias kamina ääres, oli ka seekord nende natuke kitsukesemas elutoas väga meeldiv õhtu. Jõime viina, sõime imehead ploffi ehk pilaffi ehk punast riisi kanalihaga ja vaatasime ühelt vene kanalilt iluuisutamissaadet, mis tehtud samal põhimõttel nagu eestlaste "Tantsud tähtedega". Vilve, kes oli tänapäeva vene kultuuri- ja avaliku eluga väga kursis, jagas iga staari kohta ohtralt selgitusi: kes on näitleja, kes baleriin, kes laulja - ja kes on need seal žüriis: kes on kuulus iluuisutamistreener, kes kuulus kiiruisutaja, kes kuulus hokimängija ja rahvasaadik, Ühtse Venemaa liige... Pagana huvitav oli ka iluuisutamist ennast vaadata, ja ega see siis niisama jääl liuglemine polnud, iga numbri juurde kuulus ka draamaelement nagu kostüümid ja kerge süžee.

Ja siis rääkisime veel Jesseninist, Majakovskist, Ossip Mandelštamist, Dostojevskist, Lev Tolstoist, Tšaikovskist, Peterburi teatritest, "Sõjast ja rahust"... Arvas, et küllap Majakovski tegi ikka tõesti enesetapu, olles löödud sellest, kuhu nõukogude elu oli suundunud, aga Jessenini puhul on olemas teatud kahtlustäratavad asjaolud. Nimetas Jesseninit looduseimeks - vene külast, kus puudub igasugune väljavaade kuhu iganes, ta teab ise väga hästi, millised need vene külad on, tuleb järsku selline luuletaja?! Palju lugenud, reisinud ja näinud inimesena oli Vilvet väga huvitav kuulata. Ajas vägisi peale isu vene keel endas üles äratada, et saaks Jesseninit ja Majakovskit originaalis lugeda. Ja õigupoolest - kuulates kolm-neli tundi telekas seda vene keelt, ujus mingitest mälu nurgatagustest nii mõndagi kaugel kooliajal õpitust välja. Ah jaa, tänapäeva eesti luule ei olnud Vilvele ka võõras, tal oli "Kaardipakk kaks" riiuli peal.

Kella 23 paiku asusin teele Kaaruka külla, et seal ase leida, praegu tädi Kadi hallatavas majapidamises. Andreas ja Kessu tulid kaasa, et saadavad poole maa peale. Õues oli tõeline bäskervilli-ilm: tintpime lumeta detsembri öö ja nii tihke udu, et silm ei võtnud isegi kümne sammu kaugusele. Ja loomulikult oli kõik täiesti vaikne. Tõeliselt sünge ja deep oli niisuguses öös viit kilomeetrit alevi- ja külateed läbida... Just sellises öös jooksevad ringi veriste kihvadega libahundid ja koperdavad haudadest välja zombid, kähisedes: "Brain... Flesh...", luuravad mitmesugused muud kohutavad ja õudsed olendid, hiilivad, varitsevad, jälgivad... Hakkasin rääkima lugu valgest käest, mille keegi poiss metsast leidis, aga Kessu palus selliste juttudega mitte hirmutada ja nii me siis lihtsalt kõndisime ja jõime vahepeal viimast viina.

Umbes poolele maale lähenedes kuulsime selles pimeduses ja udus eestpoolt kõnekõma, meile lähenes väike seltskond piduses meeleolus kohalikke noori. Seda oli võimalik muidugi otsustada ainult meieni kanduvate iseloomulike sõnade järgi, sest kujusid endid nägime alles paari sammu kaugusel ja nägusid ei näinud üldse. Juba oli ka meid märgatud. "Keegi tuleb vastu!" hüüdis üks. "Zombid!" hüüdsin mina. Juba olime kohakuti. Neid oli vist kolm. "Tobi on vä?" küsis keegi. "Me ei suitseta!" vastasin, ehkki see ei vastanud täielikult tõele. Juba eemaldusime. "Need olid tõesti zombid," kuuldus minuni kellegi arvamus. Muide, Andreas ja Kessu pärast väitsid, et kohe, kui olin suu lahti teinud, oli keegi tulijatest öelnud: "Jaak?", aga mina seda ei kuulnud ja kinnitada ei oska. Igatahes ma ei tundnud neist ses pimeduses ja udus küll ühtki ära.

Natuke maad eemal jõime viina lõpuni ja siis jätkasin teed üksi. Palju ei olnud enam minna, olime lobisedes tulnud koos kaugemalegi, kui pool maad. Eespool siras tee ääres tuledes pritsukuur, mis nüüd täidab küla seltsimaja rolli. Majast langes vastasolevale põllule ere valgusvihk. Kui lähemale kõndisin, siis seletas silm ka maja ümber liikuvaid kogusid. Ja juba püüdis kõrv kinni ka ehtsa tümaka. Selge see, et pidu käib! Ja veel mis pidu! Pritsukuurini jõudes peatusin ja vaatasin lähemalt. Parajasti tulid uksest välja kolm kogu, aga ma ei näinud neid lähemalt, sest ere valgus paistis nende poolt. Kolm kogu jäid seisma, vist suitsu tegema. Võtsin nõuks järele uurida, mis pidu see käib. Astusin ligi, maja teest eraldava paarikümne sammu jooksul tajusin endal kolme kuju uurivaid pilke, ise olin täiesti ereda valguse käes.

"Tere!" ütlesin, ligi jõudes.
"Tere!" vastati sõbralikult.
"Mis pidu siin peate?"
"Ruslani sünnipäev. Saab kakskümmend."

See nimi ei öelnud küll midagi, ühtegi kolmest ma ka ei tundnud. Ma tegelikult ei tunnegi sealt külast eriti nooremat rahvast. Vahetasime veel paar lauset, et kes mina olen ja kes mul seal külas elab, aga see ei öelnud neile midagi. Ruslani ennast kohal polnud - ta oligi olnud üks ennist vastu tulijatest. Siis kutsuti lahkelt sisse. Sees oli hämar, kõikjal, eriti laudadel oli täpselt seesama laga, mis jääb maha, kui kamp noori pidu peab. Noori endid seejuures palju ei olnud. Allkorrusel kamina ees oli paar tükki - aga ülemisel korrusel, kus asus muusika allikas, käis kõva trampimine. Tundus, et suurem hulk rahvast tantsib seal. Vaatasin sinna - aga seal hüppas-kargas ainult kaks inimest. Ega ma midagi targemat seal enam teha ei osanud, kui surusin Ruslani vennal kätt, et andku mu õnnesoov sünnipäevalapsele edasi. Siis astusin tagasi tintpimedasse ja udusse mattunud öösse. Poole tunni pärast olin juba teki all. See Ruslan muide oli külavanema kasulaps, nagu Kadi hiljem teatas. Omad joped!

*

Nüüd ma võiks sama pikalt ja põhjalikult veel kirjutada sellest, kuidas me järgmisel päeval Andrease ja Kessuga Esna mõisas käisime, õigemini selle taga metsa sees olevas Grünewaldide kabelis, ja siis jälle R-Allikule Kessu vanavanemate juurde sõitsime, et sealt suurem hulk kraami autosse laadida, ja kuidas mulle ka suur purgitäis hapukurke anti, ja kuidas praeguseks hetkeks, mil neid ridu kirjutan, on see purk juba lahti tehtud ja veerandi jagu tühjaks söödud, sest need on tubli kahenämmised kurgid, see on hapukurkide kohta ülikõva, ja kuidas tegelikult ka külavanem mulle purgi mulgikapsaid andis ja tädi Kadi purgi kõrvitsasalatit ja teise purgi moosi, nii tore, ja kuidas me siis tulema hakkasime ja Rakvere maanteel veel korraks vasakule, Kiigumõisa allikatele pöörasime ja neid imetlesime, ja siis muudkui sõitsime ja sõitsime, kuni kodus olimegi - aga see läheks juba liiga pikaks, nii et jäägu see kõik siinkohal kirja panemata. Panen siin kirja ainult selle loo valgest käest, nagu me selle Andreasega Grünewaldide kabelist tagasi tulles lõpule viisime.

VALGE KÄSI

Üks poiss leidis metsast valge käe. Viis koju. Hakkas sellega mängima. Kogu aeg mängis. Igale poole võttis selle endaga kaasa. Õhtul, kui magama läks, siis pani selle endale voodi ette. Kui hommikul ärkas, siis nägi, et valget kätt ei ole enam. Ja ema ka ei olnud. Ja siis ta läks kööki, nägi, et valge käsi sööb hommikust. Ja siis valge käsi vaatas poisi poole, küsis: "Kas sul kohvi peale piima ei ole?"

Pilte ka, tehtud tagasiteel:


*

Järgmisel laupäeval on Rakveres Green Christmas'il üht head kontserti oodata, vihjan siin Samaelile, Šveitsi metal-bändile. Võimas, jõuline, kaunis ja intelligentne. Nende cover Alice Cooperi loost "I Love The Dead" (oluliselt parem, kui originaal!) kuulub nende lugude hulka, mida kuulates tuleb mulle meelde taas see, kuidas lõhnas tuul ja tolmasid tänavad aastal 1997. Ühed parimad rasked võnked, mida mul on au ja võimalus olnud kuulata. Panen siia mõned otselingid ka, et bändi lavalisest võimsusest ettekujutust anda: siin ja siin. Ja üks stuudiolugu ka.

Nüüd natuke asjatan ja hakkan siis jälle rummi jooma.

reede, 14. detsember 2007

mõte

Hakkasin mõtlema, et mis oleks, kui kõik inimesed asuksid hoopis Orkutis ja siis osadel oleks profiil reaalses maailmas. See vist võiks olla lausa romaani süžee.

Tom, 278 (26. dets)

TOM
Nii. Aga nüüd on meil saates üllatuskülaline! Te ei arva kindlasti iial ära, kes ta on! Annan vihje: viimaste päevade üks oodatumaid isikuid meie vabariigis. Ja muidugi ka igal pool mujal. Nüüd te juba kindlasti arvasite ära! Tõesti, mul on rõõm tervitada meie saates – jõuluvana! Tere, jõuluvana!

Kaadris on täiskostüümis traditsiooniline jõuluvana.

JÕULUVANA
Hoo-hoo. Tere-tere.

TOM (vaatajale)
Meile üleeile õhtul küll jõuluvana ei tulnud, kingitused tõi päkapikk kuuse alla, aga kui esimese püha hommikul poodi läksin, siis nägin otse poe uksel – jõuluvana. Ning siis kutsusingi ta tänasesse saatesse. (jõuluvanale) Kui küsida tohib, siis mida te seal poes jõulu esimese püha hommikul tegite?

JÕULUVANA
Ikka tohib küsida! Ma ostsin jääteed ja porgandipirukaid bussi peale kaasa. Tahtsin koju sõita.

TOM
Tahtsite bussiga koju sõita?

JÕULUVANA
Jah.

ANNI
Aga mina olen kuulnud, et jõuluvanad sõidavad saaniga, mida veavad põhjapõdrad?

JÕULUVANA
Muinasjuttudes küll, jah. Ja filmides. Aga mina olen ikka päris elu jõuluvana. Mina sõidan bussiga.

ANNI
Siis sinna, kus te elate – Lapimaale?

JÕULUVANA
Ei, mina elan Jõgeval.

ANNI
Ah? Jõgeval? Aga... Mina olen ikka arvanud, et jõuluvana elab Lapimaal...

JÕULUVANA
Jah, eks neid elab sealgi. Tegelikult elab jõuluvanasid laiali üle kogu maailma, igas riigis palju-palju.

TOM
Ahah?

JÕULUVANA
Noh, mis te siis arvasite, et ainult üks jõuluvana on olemas? Mõelge nüüd ise, kui ainult üks jõuluvana oleks! Lapsi on ju sadu ja tuhandeid! Aga üks jõuluvana jaksab õhtu jooksul võib-olla kolm-neli peret läbi käia, siis on võhm väljas ka. Rääkimata sellest, et öö käes.

TOM
Nojaa, õige küll. Kui nüüd mõtlema hakata. Aga see on ikka naljakas – niimoodi mõtlemata hakata, et jõuluvana sõidab bussiga ja elab Jõgeval...

JÕULUVANA
Eks neid elab mujal kah, mitte ainult Jõgeval – nagu ma ütlesin. Suure-Peetris ka, mul on siin lausa mitu head jõuluvanast sõpra. Ja need jõuluvanad, kellel on isiklikud autod, sõidavad nendega. Aga minul autot ei ole. Mul on niimoodi välja rehkendatud, et bussi, rongi ja taksoga on palju odavam sõita. Kui kokku lüüa kõik need kulud, mis auto peale lähevad: bensiin, liikluskindlustus, kaskokindlustus, parkimine, remont... siis tuleb ühistransport lõppkokkuvõttes odavam.

TOM
Ühesõnaga – ja siis, kui jõululaupäev tuleb, istute teie bussi peale ja lähete kodusid külastama. Aga mis te muul ajal teete? Magate?

JÕULUVANA
Loomulikult mitte! Kui ma nüüd koju Jõgevale jõuan, siis panen mantli kappi, võtan habeme eest ja hakkan tegema oma igapäevatööd.

ANNI
Ohoh! Kas te tõesti... käite iga päev tööl?

JÕULUVANA
Loomulikult! Ega raha ise tasku ei tule.

ANNI
Mis tööd te siis teete, kui te parajasti jõuluvana ei ole?

JÕULUVANA
Ma olen ühes... puidutsehhis. Teeme seal igasugu asjadele varsi. Luuavarsi ja labidavarsi ja harjavarsi ja... Suurem osa toodangust läheb Hollandisse.

TOM
Ahah... (paus) Aga kui jõuluõhtu kätte jõuab, siis te...

JÕULUVANA
Siis ma saan Jõuluvanade Liidult salajase kutse, kus on öeldud, mis linna ja mis aadressil ma seekord lähen. Ja mida ma kingiks viin. Tavaliselt on mul siis ikka Suure-Peetri. Ja siis panen habeme ette, manti selga, koti õlale – ja lähen.

TOM
Aga kas teil ka lapsi on?

JÕULUVANA
On! Üks poeg ja kaks tütart!

TOM
Kas neil ka jõuluvana käib?

JÕULUVANA
Ikka! Mul on ühe Vastse-Kuuste jõuluvanaga kokku lepitud, et tema käib minu laste juures.

ANNI
Aga siis ei saa te ju ise üldse jõuluõhtuid oma pere juures veeta, kui te parajasti mujal jõuluvana olete.

JÕULUVANA
Jah, see on see jõuluvana ameti pahupool. Aga mu lapsed ja naine saavad sellest aru. Nad on väga uhked ja rõõmsad selle üle, et nende isa ja abikaasa on parajasti mujal, muudesse peredesse jõulurõõmu viimas. Ja eks ma iga kolme aasta tagant võtan ühed jõulud ka ametist vabaks, olen siis oma perega. (paus) Nüüd ma jäin pikalt Suure-Peetrisse, aga ma läheks ikka veel täna õhtul koju tagasi.

TOM
Igatahes, aitäh saatesse tulemast!

JÕULUVANA
Ah jaa... Mul on siin midagi... (võtab kingikoti, Tomile) Sa oled ikka hea laps olnud?

TOM
Noh, ikka. Vist.

JÕULUVANA (Annile)
Sina ka?

ANNI
Mm... No vist ikka, jah. Ma arvan.

JÕULUVANA
Siis ma annaks teile mõned kingid ka. Need on nii-öelda ülejääk. Need pidid ühele poisile minema, aga siis jõudis minuni viimasel hetkel info, et ta on ühte hulkuvat kassi piinanud – nii et sinna peresse jäi mul minemata. See on väga hea puldiauto! Palun! (ulatab Tomile puldiauto)

TOM
Aitäh! (paus) Ma küll enam puldiautodega ei mängi... Aga ma annan selle Anni vennale!

JÕULUVANA
Suurepärane! Iga puldiauto jaoks on kuskil keegi! (Annile) Sinule on see raamat lennukitest. Palun!

ANNI
Aitäh! (paus) Ma küll ise lennukite vastu huvi ei tunne... Aga ma annan selle Tomile!

JÕULUVANA
Väga hea! (hakkab otsi kokku tõmbama) Ma nüüd sätiks ennast tõesti minema.

TOM
Veelkord – aitäh saatesse tulemast!

JÕULUVANA
Aitäh kutsumast! Hoo-hoo!

lemmikluuletus

Raamatulaadal juhtus niisugune lugu.

Müügilett. Tuleb huviline. Märkab Arvi Siia paksu luulevalimikku.
"Ma ostaks selle ära, kui siin minu lemmikluuletus ka sees on."
"Jaa? Mis on selle pealkiri?" küsib müüja, kes on ühtlasi ka selle raamatu toimetaja.
"Ei mäleta."
"Aga millest see rääkis?"
"Ee... Ei mäleta."
Ja nii jäigi raamat ostmata.

neljapäev, 13. detsember 2007

kirjastusel Jutulind uus raamat!

Lähem info siit.

kogutud metat

Ei saa enne rahu, kui fikseerin ajaloo tarbeks ka eilse metatoimkonna (mina, Contra, Lemmi) saavutused.

* seda ei olnud võimalik üle elada
* ma ei jõudnud siia (või: ma/mind ei ole siin)
* "Kapten Tenkešis" on väga head pannkoogid
* Tere, kallid Tom ja Anni! Ma ei kirjuta teile mitte kunagi.
* see pole see

Aga midagi oli veel. Lisan noppeid ka varasemast ajast.

* ma alati valetan
* õõh – jälle see üllatus!
* magan hetkel sügavasti
* ma ei ole veel eitamist selgeks õppinud (või: ma ei tea, kuidas eitada; või: ma ei oska öelda ei)
* mulle väga meeldib teinekord hüüatada!
* mind ei ole olemas
* seda lauset ei ole olemas
*
If The Phone Don't Ring, You'll Know It's Me (võrgust leitud)
* ära tee ära tee ära tee ära tee ära! (rahvalooming)

Minu metadekollektsiooni kuuluvad ka

* metaporno: porno
* see Orkuti community
* fakt: kui Tartu kirjanike maja majandusjuhataja Meeta Meltsas'e eesnimest ära võtta e ning perekonnanimest l ja mõlemad s-d, saame kaks metat (ehk metameta, mis põhimõtteliselt peaks olema mittemeta)
* idee sildist, millel kiri: ettevaatust, silt! (pärit Garfieldi lugudest)
* see Contra luuletus (mis kuulub tegelikult minu ja tema pikemasse metaluuletuste sarja)

VAHVAD SELLID PASTEHOOS
VAHVAD SELLID PASTEHOOS
VAHVAD SELLID PASTEHOOS
VAHVAD SELLID PASTEHOOS
VAHVAD SELLID PASTEHOOS
VAHVAD SELLID PASTEHOOS
VAHVAD SELLID PASTEHOOS
VAHVAD SELLID PASTEHOOS

õilistumise lävel

Edukalt Keilast tagasi.
Edukalt mobla kätte saadud.
Edukalt Kirjanike Majas käidud.
Edukalt pärast Kukus istutud.
Edukalt hiljem NoKusse mindud.
Edukalt sealt koju jõutud.
Edukalt magama jäädud.
Edukalt üles ärgatud.
Edukalt kannust veel tass kohvi
ja kapist Statoili võileib leitud.

Nüüd: töö. Sest miski muu inimest ei õilista.

kolmapäev, 12. detsember 2007

hommikused tõe hetked

Nii... Keila... Või Kehra? Või ikka... Keila? Ee... Keila.
Oli see nüüd seal "vasakul" või "paremal"? Hm... Kogu aeg lähevad segamini. Nojah, seal "vasakul". Hurraa, saan peaaegu kodu ukse eest rongi peale astuda.
Ja oot-oot, millest ma siis...? Ahah, "oodatakse, et räägid kirjanikuelust ja -tegemistest ja kirjandusest..." Selge. Hea meelega.

Ega siis muud, kui - teele!

teisipäev, 11. detsember 2007

minoorne

Ja see asi ka, et ma olen ju küll hea laps olnud ja puha, aga täna hommikul oli suss aknalaua peal ikka - tühi?! Oh jah... Ma ei usu enam eriti, et jõuluvanagi tuleb. Ei ta tule. Ei hakkagi luuletuse päheõppimisega vaeva nägema. Viike ka pükstesse tagasi ei pressi.

sissejuhatuseks Tartu NAK-i ajaloosse (1997)

Tartu NAK 1997. aasta jaanuaris asutamise aegu. Vasakult: Urmas Vadi, Milvi Martina Piir, Veiko Märka, Timo Maran, Ülle Harju, Francois Serpent, Jan Rahman, Kivisildnik, Contra, Mika Keränen, Tanel Toomik. Sama pilt on ära toodud ka "Eesti kirjandusloos" (2000), kus on märge, et pildilt puuduvad Indrek Särg ja Indrek Ryytle. Olgu lisatud, et seitset pildil olijat enam Tartu NAK-i koosseisus ei ole.


Ilmselt samal sessioonil tehtud pilt.
Francois, Milvi Martina ja Urmas.

ärgake!

Ärgake, musjöö! Teid ootavad suured teod!

*

Kuidagi rahulik olemine on ümberringi... Selle aastaaja kohta... Jõulumeeleolu nagu täielikult puuduks. Kas kuskil ei ole tõesti mitte ühtegi allahindlust või kaubanduslikku kingipaanikat? Ei mingit aisakella kõlinat? Ah jaa, õige, ma ju raadiot ei kuula, telekat mul pole üldse ja väljas, s.o linnas ma ei käi ka tihemini kui kord nädalas ja siis ka enamasti öösel. Mis nii viga, juhhei. Ainus märk jõuludest oli see, et Contra rääkis midagi oma uuest jõululullade raamatust.

esmaspäev, 10. detsember 2007

hommikuraskused

Kella 9 ja 10 vahele mõttetusse poolunne loksuma jäädes suutsin ilmselt ka ilma psühholoogi abita ise välja selgitada, miks pagana pärast mul ei tule und, ehkki magada tahaks hirmsasti.

1. Läbi ruloo paistab päevavalgust ja see käib väga pinda. Tahan pakse musti kardinaid! Jõuluvana too! Armastust ja pappi ja paksud mustad kardinad, oki?
2. Ei ole mingit mõtet juua palju õlut ja minna magama kell 6, sest siis kolistad kell 8 köögis kraani taga ja kulistad juua.
3. Arvuti on voodiga samas toas - aga kui sa kord juba silmad lahti teed, siis tahad ka juba kohe teada saada, kes sulle vahepeal ka meilinud on, eks ole, ja mis on EPL Online'is parasjagu põrutavaim uudis.
4. Üldine magamiskava on väga metsas. Peaks ikka sellise korra kehtestama, et kell 23 magama ja kell 7 üles. Aga kas ma seda siis viitsin.
5. Paljudel mu ümber on magamisraskused - äkki see on nakkav?
6. Vanus ka juba selline? / Geenid löövad välja?
7. Ah jaa, täna üks põhilisi põhjuseid - kui oled just saanud millegi kenasti paadist minema sebitud, et saaks hakata jälle normaalselt aerutama, aga siis see miski tahab uuesti kopsti järsku paati tagasi kukkuda, nii et sa pead selle jälle ilusti eemale sebima, siis vähe ju ei kitku vastistutatud uusi nõrgukesi närvitaimi ülesse.

Soh. Aitab selleks korraks. Teen klahvi viina ja proovin uuesti magama jääda. Ei, siiski üks teine teema kah. Mõtlesin nimelt välja kolm head bändinime. Õigupoolest mõtlesin esimese neist välja Rabarock 2007-lt tagasi Tallinna sõites, teine oli juba enne seda välja mõeldud, aga täna hommikul hüppas pähe see kolmas ja kena komplekt oligi koos.

1. punkbänd Pirr!
2. metal-bänd Püha Müristus
3. rokkbänd Riistapikendus

Nii kena oleks näiteks mingil peol üleolevalt heita, et "Ah, ma olen Riistapikenduse bassimees" või "Ah mis ma - mängin seal Riistapikenduses trumme" ja näha, kuidas tibid säravi silmi ligi ujuvad. Või kuulda lavale kutsumas rahva skandeeringut: Riis-ta-pikendus! Riis-ta-pikendus!

pühapäev, 9. detsember 2007

tähendamissõna naisest ja karskest mehest

Kenas gruusia šašlõkibaaris Suliko, mis asub Mustamäe piiril Lilleküla jaama lähistel ja mis meelitab ligi astuma sildiga: ŠAŠLÕK. KEBAB. ÕLU, jutustas Lauri loo, mis pärineb eesti rahvatarkuse põhjatutest varamutest. Lugu selline: elanud kord noor naine, täpselt meheleminemise eas. Aga ei olevat mingi hinna eest tahtnud joodikule mehele minna. Lükanud nii kosjatulijaid järjest ja järjest tagasi. Kuni lõpuks tulnudki mees, kes täiesti karske. Naine võtnud kosjad rõõmuga vastu. Aga see mees olnud kaine peaga hullem, kui mõni teine purjus peaga.

Kolmainsus

laupäev, 8. detsember 2007

illos õhtu

Ma olen tähele pannud, et väga tihti saavad väga toredad hetked alguse sellest, et viibid konkreetselt mingil tänavanurgal ja pead endaga aru: kuhu ma siis nüüd lähen ja mida teen? Koju nagu minna ei tahaks, sest alles sa said sealt välja, aga kedagi nagu linna kandis ka teadaolevalt ei ole liikumas, ehkki nagu pidi... Ja siis otsustad: vaatan NoKusse (või Kukusse või Hella Hunti vms) ja kui seal TÕESTI kedagi ei ole, siis lähen koju. Seejärel lähed sinna toredasse kõrtsi - ja kuus tundi hiljem on asi lõppemas sellega, et sa ei ole mitte koju jõudnud, oh ei, vaid oled hoopis näinud kümneid ja kümneid sõpru-tuttavaid enda ümber, ja veel suuremat arvu toredaid inimesi, kellest osa on järgmisel korral su tuttavad, ja vist küll sadat imekaunist tüdrukut.

Just nii algas see eile NoKus, kus kõigepealt olid Jaan ja tema tüdruk. Mängisime mälumängu Eestist ja Jaan valgustas ennast konjakiklaasi paistel ja vastas õigesti, et Tallinna raekoda ehitati 1404. aastal. Siis tulid sinna üks Eero, üks Meelis ja üks Andres. Siis läks Eero ära. Siis tuli Andra, kes ütles, et oli Pireti juures üksi kodus, kuna Piret oli läinud mingile firma jõulupeole, ja vaadanud, et mis see siis olgu, tema on Tallinnas ja läheb lihtsalt magama. Siis läks Andres ära, öeldes, et ta nüüd läheb ära, aga küll me öösel Levikas kohtume. Siis läksid Jaan ja tema tüdruk ära. Siis oli korraks nii, et lauas olin ainult mina, sest Meelis ja Andra tegid õues suitsu või midagi. Siis keeras ennast kõrvallaua taga ringi ja istus lausa minu vastu üks blond Laura, keda ma tean kauem, kui ilmselt kedagi teist sel õhtul NoKus, juba oma unustamatust 1997. aasta suvest. Kohtumine oli tore ja blondid kiharad langesid ta paremal näopoolel väga armsalt, aga ma kardan, et ma olen täna hommikul meist kahest küll ainus, kes seda mäletab. Siis tuli Piret, kaasas kolm kena sõbrannat ja Jani-nimeline isik. Andra oli leidnud ühe Šveitsi mehe, nimeks Roman, ja rääkis temaga teises kõrvallauas juttu. Seal lauas oli veel üks natuke kiilanev inglise keelt kõnelev mees, keda õhtu jooksul väga palju kallistati. Meelis oli ära läinud. Pireti sõbrannad olid väga nummid. Ah jaa, nad olid näinud Kaheksas Lennat, üksi jäetud Lennat, keda piiranud jobudest meeste hordid! Urr. Ma kohe tsiteeriks siin seda oma suvel tehtud luuletust, kus vahvad sellid sõidavad kosmoselaevas päästma tähekapten Lennat, kelle on vangistanud kurjad limakollid. Praegune seltskond asutas ennast minema ühele nn Portugali peole, aga lõppes asi sellega, et kõik läksid hoopis koju. Ma jõudsin kah lõpuks sinna, tehes vahepeal tiiru Hellas Hundis ja Levikas, aga leidmata eriti kedagi, kellega edasi jämmida. Kell oli neljale lähenemas. Päevavahetuse paiku oli olnud NoKu laua taga jube unekas, aga kohv ja ümbritseva reipus olid selle kiiresti minema ajanud. Ega midagi, kui taksosse ja kodus Orkutisse uusi tuttavaid virtuaalselt üle lehitsema.

Kogu see kirjeldatud tegevus toimus muide ühes lauas. Väga huvitav vaheldus viie-kõrtsi-tuuridele. Mul tuli meelde kohe üks film, mille pealkiri on originaalis "A River Runs Through It" (USA 1992, rež Robert Redford, osades Brad Pitt jt). Pealkirja pärast tuli, ei muu. Ja siis tuli praegu veel meelde, et Andra sõnastas mulle seal laua taga oma ideaalmehe kuju ja ma sain aru, et kui on keegi, kes selles ilmas vanatüdrukuks jääb, siis on see Andra. Mina ise pole kah viimastel aegadel muud teinud, kui enda jaoks oma ideaalnaise kuju sõnastanud, ja tean kah üsna kindlalt, et vanapoisi põlv on kindlustatud. Aga siis Andra tegi järeleandmisi, et okei, ei pea süüa teha oskama ja autoga sõita oskama ja paari asja veel ja asi läks palju lootustandvamaks. Ma nüüd pean mõtlema, milliseid järeleandmisi ma enda ideaali puhul võiksin teha.

Ah jaa, uus eufemism mõnusale seltskondlikule joomingule on nüüd siis - seminar?! Väga uhkelt kõlab igatahes.

neljapäev, 6. detsember 2007

24h reaalsus-trip

Täitsa huvitav tunne: olen 24 tundi ja veel törts peale magamata. Reaalsusest käivad juba mingi virvendused üle. Tulin justsama linnast bussiga kodu poole ja jäin esimest korda üle tosina aasta bussis nii magama, et sõitsin sõna otseses mõttes linnast välja. Oi seal oli kole ja nukker, pime ja vihmane, ainult autod tulid siuh ja siuh. Tegin et üle tee sain, linnapoolsesse bussipeatusse. Kodu-bussipeatusest tee koduukseni oli kuidagi erakordselt pikaks venitatud. Kui veel natuke üleval oleks, äkki hakkaks nägemusi ka nägema? Prr. Ei. Lähen magama ja kui unenägude jumal annab, siis näen unes palju kiisusid, kes nurruvad, ja ühte kutsut, kes haugub, aga armsasti.

kolmapäev, 5. detsember 2007

kulinaarne arutlus

Täitsa lõpp, kui kõrini mul on pelmeenidest. Samuti purgisuppidest, makaronidest ja krõpsudest. Ja kalapulki ei või ma juba aastaid enam näha. Aga midagi muud kiiresti söögiks tehtavat mu kõrvaltrepikoja all poes ei müüda. Vahepeal avastasin enda jaoks konservid, krabipulgad ja saia pasteediga, nüüd on need ka ära tüüdanud. Miks ma siis ei tee kodus normaalselt süüa? Sest üksi elades ei viitsi tõesti enda pärast kartuleid koorida ja liha hautada ja pannkoogitainast segada. Ajaga on siis targematki peale hakata: lugeda, magada, surfata, kirjutada. Niisiis: pood ei aita ja ise ei viitsi. Mida teha? Üldse mitte süüa? Ei. Tuleb kaugemale poodi minna. Üle raudtee. Aga see asub juba 7-8 minuti kaugusel. Mkm, proovin ikka mitte enam süüa.

teisipäev, 4. detsember 2007

leiutatud uus spordiala

Pühapäeva varahommikul, ühe suure trip'i lävel, leiutasin Tartus mingi suure ja halli maja seina ääres külmanud käega Statoili kohvitopsi hoides uue mängu. Selleks on ühe-käe-triatlon. Seda mängitakse niimoodi:

1. ala: ühe käega püksivöö kinnitõmbamine
2. ala: ühe käega sama käe kinda kättetõmbamine
3. ala: ühe käega jopeluku kinnitõmbamine

Tulemus arvestatakse hariliku ajavõtmisega, võistlust võib läbi viia nii ühisstardi kui ka jälitussõidu vormis. Soovituslik on võistlusinventari (joped, kindad jms) eelnev samakategoriseerimine. Igaks juhuks märgin, et tol hommikul mängisin ainult kahte viimast ala, s.o ei minetanud avalikus kohas kodanikuväärikust.

esmaspäev, 3. detsember 2007

idee luua uus ühing

Ma üritasin tulutult natuke tukastada ja selle aja sees mõtlesin välja uue ühingu: Paljaste Naiste Ühing. Sellesse ühingusse võivad kuuluda kõik mehed, kellele meeldivad paljad naised, ja kõik ilusad naised, kellele meeldib paljaste naiste huviliste meeste seltskonnas paljalt viibida.

porno masside teadvuses

Plakat KuMu-s üleval olnud EKA graafikatudengite plakatinäituselt. Plakati autor Karin Luuk,
tekstiili III kursuse tudeng.

schooooool's out... foooo... rever!

Jah, sündinud 1948, esimene album 1969 - aga tuli ja andis nii, et oli antud. Alice Cooper siis, eile Saku suurhallis, oma "The Psycho-Drama" tuuri lõppkontserdil, pärast Venemaad, Soomet, Rootsit, Taanit ja Lätit. Tihe ja pingestatud, silma, kõrva ja mõtet köitev show, iga sekund energiat tulvil. Kusjuures, erinevalt tavapärasest ei olnud ka Alice Cooperi bändimehed tagaplaanil või lihtsalt mürategijad, vaid laval toimuvas samavõrd osalised, kui Alice ise. Kidramehed Keri Kelli (kes mänginud ka koos Skid Row' ja Slash's Snakepit'iga) ja Jason Hook olid tõelised virtuoosid ega olnud silmapaistmatud ka oma kuju ja olemise poolest, samuti bassimees Chuck Garric (kes mänginud ka koos Dio'ga). Noh, trummimees Eric Singer (kes muide aastast 1991 ka teise heviroki-sauruse, Kiss'i trummar, aga mänginud ka Black Sabbathi, Queeni ja Brian May'ga!) oli trummide taga, aga ka tema müdistas nii, et ühtki küsimust ei tekkinud. Muusikaline kvaliteet oli seega nii laes, kui see üldse saab sellise žanri (teatraalne hevirokk) puhul laes olla. Vähemalt minu kui ise mitte muusikainimese hinnangu kohaselt.

Ja veel: mehed laval panid kõik välja, mis neil vähegi oli välja panna, paistes oma etteastet ka ise täiel rinnal kaasa nautivat, mitte mingit "saaks juba hotelli magama" või vähemalt "ah täna õhtul ma eriti ei viitsi tõmmelda, homme on Stockholm, seal tõmblen" suhtumist ei olnud. Eriti paistis see silma improvisatsioonide ja soolode juures. See, samuti laulja enda lavaline sarm, tõmbas ka publiku kenasti käima. Ja millised musikaalsed pärlid selliste kompositsiooniliste käikude näol nagu üdini hevikidramees Keri Kelli järsku... latiinokitarri ludistamas, või mõlemad kitarristid ühel hetkel koos trummimehega trummide peal jämmimas! Laulud ise oli pea põhikava lõpuni minu kui mitte nii väga fänni jaoks tundmatud, aga sellest polnud mitte midagi, et see mingi hittide paraad ei olnud. "Scool's Out", "Elected" ja muidugi "Poison" jäid täiesti eeskava lõppu, viimased kaks olid lausa lisalood, küll teises järjekorras.

Peale muusika lõi atmosfääri muidugi ka esinemise puhtalt teatrikunsti valdkonda kuuluv osa. Seegi oli igati meisterlik ja efektne, tipnedes noore ema kõri läbilõikamisega, nii et verd pritsis, sülelapse läbinaelutamise ja hiljem Alice'i enda ülespoomisega. Jaajaa, kang vajus ja luuk langes ja mõrtsuka keha kukkus igati nii, nagu vaja. Nägin neil hetkedel ka enneaegseid lahkujaid... Vähemalt esiridadest taganejaid. Ja väga palju heideti lavalt saali nänni. Ma polegi seni nii heldet bändi näinud.

Nii et tipptasemel muusikaetendus. Täitsa huvitav, et oma stuudiolugudes ei kõla Alice üldse nii hästi, seal on muusikaline taust kuidagi päris silmatorkamatu. Üks neid artiste seega, kes laval paremaks muutub. Või siis ongi see tema viimase viie aasta muutus, tulnud ta viimase comeback'iga, et tehniliselt nõudlik muusika on tegemistesse kaasatud? Ei tea, selleks peaks tõsine fänn olema, et siin midagi kosta osata, aga ma, nagu öeldud, ei ole. Pigem, või vähemalt kindlasti omajagu, on tegemist sellega, et Alice Cooper on kogenud rokistaar, kes teab, mis asi on kvaliteet ja mida peab laval tegema, et nii esinejad kui ka kuulajad ühte skeemi kaasa tõmmata. Noored bändid, õppige - ärge niisama tuusake ja poosetage! Täpselt nii ongi, nagu üks Foreigneri meestest ka Eesti Päevalehele antud intervjuus ütles: "Tänapäeva bände vaadates mõtlen, et nad keskenduvad rohkem kestale kui sisule. Nad peaksid mõtlema, kuidas võimalikult head muusikat teha, mitte sellele, kuidas kuulsaks saada ja milline on nende imidž." Rokipeerud löövad poisikesed tagaruumi šampapudeleid jahutama, kui asi muusika tegemiseks läheb. Nii ta vist kipub olemagi, jah.

Sedasama oli igatahes ka Alice'ile eelnenud Foreigner, mis samuti kolm aastakümmet muusikamaailmas kaasa teinud - selle kontsert oli ka igati tasemel, nii muusika enda kui ka kontserdifiilingu loomise oskuse poolest. Ja oli vist ka lausa täiskavaga peaaegu, või vähemalt kolmveerandkavaga - ses mõttes, et ei olnud soojendaja. Soojendaja oli üks eesti bänd, ei teagi, kumb nendest, kas Aides või Brides In Bloom. Täielik jama, isegi soojendaja kohta. Ma ei tea, kas soojendaja peabki olema enne põhiesinejat see bänd, kelle puhul publik peab küsima endalt, et "millal see kuradi asi seal läbi saab"? Ei pea ju, tingimata. Tänavusel Rabarockil oli näiteks kõige suuremate tähtedega kirjutatud Laibach'ist mäekõrguselt parem natuke väiksemate tähtedega kirjutatud Pain.

Ah jaa, kontserdi publiku hulgas andis kummalisel kombel tooni viksidest pereisadest ja ontlikest pereemadest koosnev kontingent, kes tulnud noorusaja metsikusi meenutama. Sellistest, kes täna hommikul seovad lipsu ette või panevad kostüümi selga ja lähevad oma klaasist kontorimajadesse pabereid alla kirjutama. Pluss mingeid suvaliste nägudega tüüpe. Ainult mõnda üksikut metal'i- või rokimeest oligi näha. Kahju, asi väärinuks sisuliselt täpselt vastupidist. Mitte ainult Alice Cooper, kes esindab lausa heviroki ajalugu, vaid ka teised bändimehed esindasid, nagu biograafiatestki välja tuleb, ikkagi USA tänapäeva heviroki esmaklassi.

laupäev, 1. detsember 2007

esimese kuupäeva luule


1. septembril
kirjutasin luuletuse, mida ma ei saa veel avaldada - kunagi hiljem küll. Aga algas see nii:


on esimene september
õues särab päike
aga on juba külm

1. oktoobril kirjutasin järgmise luuletuse:

REIMO JA TEMA PRUUTT

Reimo nõuab pruudilt,
endal valmis apakas:
„Mul poseera nude’ilt!”
„Äh, sa täitsa napakas!”

1. novembril kirjutasin koguni kaks luuletust:

NOVEMBER

november
november
november

tegelikult pole see
midagi muud
kui et üheteistkümnendat korda
sel aastal
sahiseb kalender

kõigist neist sahinatest
saab elu jooksul kokku
kenake mühin

sajandite jooksul
koguneb juba
midagi tormimõõttu
ja aastatuhandete lõikkes
lõõtsub päris purgaa

*

nüüd peab lõpetama
muidu tuleb siitt
halb ulmeromaan
ajas rändamisest


TÄHENDUSRIKAS KOOLIMÄLESTUS

tunnist
kus õpiti jutumärkke
ma puudusin

pärast
pinginaaber näittas
kuidas on õige

ikkagi tuli minust
suur lobiseja

1. detsembril ei ole ma veel midagi kirjutanud. Kas nüüd tõesti järjepidevus katkeb?