reede, 30. aprill 2010

Leevi and the Leavings: uus tõlge eesti keelde

Pori-reis oli ka tekstoloogiliselt väga produktiivne: kirjutasin 2 uut luuletust ("Kui on saunaõhtu", "Lühikesi muljeid Porist"), Mika tõlkis soome keelde 3 mu luuletust ("Jutustus tapjapeerust", "Kui ma praen leiba" ja "Lühikesi muljeid Porist") ja mina tõlkisin tagasiteel laevas eesti keelde 3 soome rokklauluteksti: kaks Leevilt, ühe Dingolt.

Tegin sisutõlked, mitte viisile seatud laulusõnad. Aga need olid ka sellisena parajad pähklid, eriti Dingo oma. Kasutasin Mika konsultatsiooni. See oli üks sisukamaid laevasõite, mis ma eales Tallinna ja Helsingi vahel olen teinud.

*

Leevi and the Leavings

TEEL PIMEDUSSE, HEAD REISI

(Pimeä tie, mukavaa matka)

Laulu kuula siit. Soomekeelsed sõnad siin.

Me ei saanud seda kodulaenu,
kuna meil ei õnnestunud
seda miinimumosa siiski kõrvale panna.
Osa säästudest haihtus kui õhku.

..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.

Kas tõesti vähemast ei piisa?
Võib-olla tahetakse varsti,
et me isegi hingeõhu eest maksaksime?
Keegi arvab tõesti, et see on lihtsalt elu.

..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.

Me tegime kõik valesti.
Või äkki ei olnudki õiget lahendust olemas?
Millegipärast lihtsalt varises kõik kokku.
Jääb vaid tühjuse tunne,
kui elu sulle ära teeb.

..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.

..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.

neljapäev, 29. aprill 2010

jätkates soome roki avastamist - Dingo!

.

Olin koos Mika Keräneniga 25.–28. aprillini Soomes, Poris, esinesime kolmes Pori koolis. Lisaks muudele elamustele ja teadmistele sain uusi elamusi ja teadmisi ka soome roki vallas.

Olime Mika autoga ja meil oli Eestist kaasa võetud sisuliselt ainult 1 kuulamiskõlbulik muusikakandja - kuid see-eest milline! See oli Dingo uhke kogumikalbum "Kunnian päivät 1983–1986", mis koosneb 3 CD-st ja 1 DVD-st.
Mõni neist kolmest heliplaadist meil peaaegu kogu Poris olemise aja autos tiksuski, vaheldudes lõpu poole ainult Eppu Normaali live'ga, mille Mika ühest Pori secondhand-plaadipoest ehk levydivari'st ostis, ja tagasiteel Porist Helsingisse, mis on umbes sama pikk kui tee Tallinnast Võrru, üle kolme tunni, ainult need 3 Dingo plaati plaadimasinas kordamööda keerlesidki. Ülikõva asi! Rääkimata sellest, et soome roki ajaloos tõeline legend.

Muide, Dingo on pärit just Porist. Ausammast neile seal linnas veel ei ole, nagu ei olnud kuskilt leida ka näiteks vinget Dingo T-särki, mida melomaanist turist võiks mälestuseks kaasa osta. Rohkem kui Dingot paistavad porilased südamelähedaseks pidavat selliseid Poriga lahutamatult seotud muusikanähtusi, nagu Pori Jazz ja "Porilaste marss".

Järgnevalt ma midagi pikemalt kirjutama ei hakkagi, igaüks lugegu ise. Panen ainult kirja oma tipp-viieteistkümne Dingo lugudest (juhuslikus järjekorras):

01. Lähetyssaarnaaja
02. Nimeni on Dingo
03. Kerjäläisten valtakunta
04. Koulukapina
05. Apinatarhaan
06. Nahkatakkinen tyttö
07. Pistoolisankari
08. Autiotalo
09. Levoton tuhkimo
10. Valkoiset tiikerit
11. Rio ohoi
12. Sinä ja minä
13. Aino
14. Lakatut varpaankynnet
15. Kirjoitan

Siin üks video ka.

laupäev, 24. aprill 2010

väike fotogalerii: Sonda-Kiviõli-Lüganuse

Kuna oli ilus ilm, siis tegime 11. aprillil selle aasta esimese Eesti-ringsõidu: Roosna-Allikult Tallinna Rakvere-Sonda-Kiviõli-Lüganuse kaudu, lõpuks Narva maanteele. Fotokal lasime plõksuda Rakvere ja Lüganuse vahel, eriti aga Kiviõlis, kus ronisime loomulikult teise tuhamäe otsa, et vaadata esimest tuhamäge ja linna ennast. Järgnevalt väike fotogalerii. Puhastatud, töödeldud ega kadreeritud midagi ei ole, kõik on 100% naturaalne.

- - -

Sonda:






Kiviõli. Vaated tuhamäele / tuhamäelt:









Kiviõli. Vaated linnast:







Lüganuse:



F: Wr

kolmapäev, 21. aprill 2010

reede, 16. aprill 2010

märkusi esinemistest ja mitteesinemistest

Kui veel mõned aastad, ütleme 5-6, tagasi võis päris tihti kohata arusaama, et kirjanik on üks tore inimene, kes tuleb hea meelega terveks päevaks kodust välja, jättes selleks ajaks soiku oma muud tööd, või taidleb ennast terve koolirahva ees oimetuks tassi ja pastaka saamise nimel, siis viimastel aastatel on hakanud asjad tasapisi paremuse poole minema. On hakatud mõistma, et esinemine on ka töö, ja et aeg on sõna otseses mõttes raha - eriti siis, kui tegu vabakutselise kirjanikuga. Olen sellel teemal oma blogis kirjutanud (ja rõõmuga täheldanud, et suur osa raamatukoguhoidjatest ja huvijuhtidest on nende seisukohtadega mõistvalt kaasa tulnud), üldisi arusaamu on omasoodu suunanud ka teiste esinevate kirjanike tegevus.

Aga ikka saabub vahel meilikasti ka kutseid, mille puhul on vist ette kujutatud, et kirjanik ainult selleks elabki, et saaks oma raha eest ja oma teisi töid kõrvale lükates käia koolides tasuta tööjõuna lapsi lõbustamas. Järgnevalt kaks mudelnäidet kirjadest, millised võiks pigem üldse saatmata jääda, sest jaatava vastuse saamise tõenäosus on pea olematu. Umbes sellised kirjad tulid mulle päriselt ja kummagi puhul ei olnud mul pikka mõtlemist.

Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast paarkümmend km eemal]. Meil on kavas organiseerida laste luuleüritus. Kas te ei tuleks sellest osa võtma - kuulama laste luuletusi ja luuletamisest rääkima? Buss, mis peatub meie kooli ees, väljub Balti jaamast hommikul kell 7.00, tagasi saate sama liini bussiga kell 10.10. Üritus algab 8.00 ja kestab 9.40-ni. [Tasust juttu ei ole.]

*

Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast kümmekond km eemal teises suunas]. Meil on kavas organiseerida laste etlusvõistlus. Kas te ei tuleks selle žüriisse? Üritus algab 10.00 ja kestab 14.00-ni. Kahjuks tasu maksmise võimalust ei ole. [Transpordi kohta pole midagi öeldud, ilmselt eeldatakse jälle, et tullakse ise liinibussiga.]

Mida siis nende kirjade kohta lähemalt öelda? Esiteks seda, et - aitäh loomulikult kutsumast! See on suur au, saada kuhugi kutsutud. Aga, kohe teiseks: tingimused on siin kutsutavale raskeks tehtud. Tasu ei maksta. Kohale tule ise, liinibussiga. Ärka vara, muudkui sõida, loksu, oota. (Nagu oleks kirjanikule endale seda külaskäiku vaja, eks ole!) Töö ise on rohkelt energiat võttev - žüriis olemine, luuletuste kuulamine, rääkimata ise esinemisest on näiliselt küll lihtsad tegevused, aga vaimuenergiat neelavad need kõvasti. Rääkimata sellest, et põhitööd, mis toovad kirjanikule reaalset sissetulekut, jäävad samal ajal ju tegemata.

Esimese kutsuja arvates peaksin lausa ärkama keset ööd, et sõita Balti jaama, et minna bussi peale, silme ees terendamas perspektiiv teha mitu tundi rasket esinemis- ja suhtlemistööd, ja siis sama marsruuti mööda koju tagasi sõitma. Nii et lõpuks kell 13 koju jõudes olen bussides loksumisest ja pingelangusest nii uimane, et pean hoopis minema magama, selle asemel, et oma päris töid tegema hakata. Tulemus: päev läinud. Ja ilmselt mitte millegi eest, sest kogu selle reisimise ja rabelemise väärilist tasu konkreetsest pakkumisest küll läbi ei kuma.

Niisiis, kummalegi kirjale polnud raske "ei" öelda. Aga võib-olla ma oleksin öelnud "jah", kui 1) oleks tagatud kiire transport koduuksest koolini ja tagasi (tegu ju Tallinna-lähedaste koolidega), nii et kutsutu ei peaks pool päevast lihtsalt maha loksuma, 2) oleks juttu tehtud tasust. Sellisel juhul oleks ma hakanud vaatama juba tavalisi tegureid nagu et ega mul sel päeval midagi pakilist ees ei ole ja kas ma saan palutud ülesandega üldse hakkama. Kahju, aga - kordan üle - aeg on raha. Kutsujad, väärtustage kirjaniku ja üldse teiste inimeste aega! Sellisel juhul on mõnikord - rõhutan, et mõnikord, väga valitud juhtudel - võimalik midagi ka tasuta teha. Aga kui tasu ei ole ja tuleb veel peale maksta oma aja kulutamise näol, siis pole raske eitavaid vastuseid anda.

Mis puutub lähemalt transporti - kui tegu on linnalähedase kooliga, siis on mu meelest enesestmõistetav külalisele organiseerida transport auto näol koduuksest koolini ja tagasi. Rakverre ja Tartusse ma seda ei eelda, aga Harjumaa piires küll. See ei ole ju raske. Hiljuti käisin esinemas Tabasalu koolis, sealt saadeti auto vastu ja kõik oli tore. Nii tüütu on kuskil Balti jaamas liinibussi või Estonia ees marsasabas kügeleda ja loetud kohtade pärast trügida, samal ajal, kui autoga oleks see käik suts ja valmis, rääkimata aja ja vaimuenergia kokkuhoiust. Ja see peaks ka olema endastmõistetav, et igasugused transpordikulud korvatakse 100-protsendiliselt.

*

Veel ühest n-ö toredast juhtumist soovin selles postituses kõnelda. Käisin hiljuti veel ühes Tallinna-lähedases koolis koos hea sõbraga esinemas. Sinna tuli sõita ise liinibussiga kohale. Selle fakti selgudes ma oleks hea meelega pakkumise tagasi lükanud, aga kuidas sa lükkad, kui su sõbrale lähedalseisev isik samas koolis töötab. Hea küll, sõber siis maksis ise omal algatusel bussipiletid kinni (mis olnuks tegelikult kooli asi maksta). Taksosõidu korvamisest ei tahtnud kool kuuldagi, oma autot neil aga ka välja käia ei olnud.

Tegime kahekesi aula-täiele õpilastele 40 minutit esinemist. Siis hakkasime direktoriga tülikat rahajuttu ajama. Direktor leidis, et normaalne on meile maksta 500 kr bruto nina peale, sest hiljuti olla seal koolis käinud üks väliseesti kirjanik (meist kuulsam! klassik!), kes selle summaga nõus olnud. Tegu oli ühe Rootsi pensionipõlve nautiva eaka kirjanikuga. Leidsin, et Eestis vabakutselise kirjaniku põlve pidavale noorele inimesele võiks ikka rohkem maksta, kui hobi korras ringituuritavale Rootsi pensionärile, ja esitasin nõudmise 1000 kr neto nina peale. See on täiesti normaalne, korduvalt läbiproovitud suurusjärk. Ja tegu ei olnud ka mingi vaestepatuste aleviga, vaid noobli elupiirkonnaga. Koolil, kes suvatseb pidada aatriumis disainfontääni, kõlvaku ka professionaalseid luuletajaid korralikult tasustada.

Aga mu argumentidel polnud mingit mõju. Siis ütles sõber, et lasku ma tema osa julgesti minu osaga kokku panna, siis saan mina korralikuma tasu ja teda ju kohustas n-ö tutvus niikuinii aitähi eest esinema - noblesse oblige! Leidsin lõpuks ka, et olgu see juhtum sõbrale õppetunni eest - edaspidi võiks julgemalt kohe "ei" öelda ja mitte lasta ennast nii küüniliselt ära kasutada (aga mis teha, kui ta on selline idealist!). Ilmselt oligi kool juba algusest peale kalkuleerinud, et oma töötaja lähikondlane teeb neile tasuta tööd. Niisiis oli kahe tänapäeva tipptasemel noorema põlvkonna kirjaniku taks selles koolis esinemise eest häbiväärne 395 kr neto nina peale. Muidugi, miinus bussipiletid, 12 kr/tk. (Tassita siiski ei jäänud...) Enam ma sinna kooli oma jalga ei tõsta, vähemalt seni, kuni seal nii jultunult odavlõunaid oodatakse.

teisipäev, 13. aprill 2010

üks lahe arvutimäng (intelligentne, sobib lastelegi)

.
Tehke ühe jutiga ära, siis räägime edasi! Ma kunagi tegin ka, nüüd taasavastasin. Head mängimist!

pühapäev, 11. aprill 2010

sünnipäev Kaarukas

.
Mihkel Lipamäelt,
karjak, mesinik, luuletaja ja palju muud, sai 50. aastat vanaks

Malle,
Kaaruka tegus ja toimekas külavanem, vutimeeste Roobade ema

Sulev, suurfarmi mehaanik,
aga olnud ka traktori peal põllul, sõitnud ka kombainiga!

Mihkli fotoalbumist leidsin foto, kus peal mu vanaema Linda ja vanaisa Verner (paremalt neljas ja teine). Vasakult kolmas on vanaisa venna Johannese abikaasa Linda.

pühapäev, 4. aprill 2010

vana hea anekdoot ülestõusmispüha puhul

Seltsimees Brežnev läheb ülestõusmispüha hommikul Kremlisse.
"Jeesus on üles tõusnud!" hüüab talle esimene vastutulija.
Peasekretär noogutab ja sammub edasi.
"Jeesus on üles tõusnud!" hüüab talle järgmine vastutulija.
"Tänan, mulle juba kanti ette," vastab Brežnev.