Paunvere apteekriselli tarkus II

Jätkan Paunvere apteekriselli tarkuse publiteerimist. Olgu lisatud, et käesoleva valimiku aluseks on olnud Oskar Lutsu "Teostes" ilmunud "Suve" (1954) ja "Tootsi pulma" (1956) trükk. Minu lemmikud käesolevast valimikust on "Peasihist ja elu-ülesandest" ja "Abielu rannast".

*

SUVI
II raamat, V ptk

Tervetest ja veel tervematest jalgadest
"Jah," kinnitab Toots, pudelit vaadeldes, "see rohi on seespidine."
"Noojah – see tõukab. Võtke üks lõnks."
Valitseja paneb pudeli suu juurde ja võtab "lõnksu".
"Mhühüh," ütleb ta, "see on peris kena rohi."
"Ei noh, on ta mis ta on, aga ta tõukab," kinnitab apteeker. "Võtke nüüd teie kah, kellamees."
Kellamees vaatab kõnelejale küsivalt otsa, heidab siis pilgu oma veesaabastatud jalgele ja tähendab:
"Mis mina tast võtan, minu jalad on terved."
"Seda tervemaks nad saavad."
"Kuda apteekri-härra arvab – võib võtta kah."
"Nii," ütleb apteeker, kui Lible lonksu seespidist rohtu on ära võtnud, "nüüd vaja mul endalgi tilgake võtta. Minu jalad pole küll kes teab kui haiged, aga selle eest on neil üks teine viga juures: nad on vanad. Peale muu on sel rohul veel see hea omadus, et ta vanadele jalgadele uut jõudu annab. Jääge terveks ja elage nii hästi kui vähegi võite!"
Apteeker laenab uut jõudu vanule jalule, seab enese kivitükile mõnusalt istuma ja võtab kübara peast.

Paljaspeadest
Nüüd uuemal ajal nähakse paljapeasust kui kultuuri tundemärki. Kui me loodusteadlase Darwini õpetuse järele oleme ahvide järeltulijad, siis on ometi kõige karvasemad isikud oma esiisadele ja esiemadele kõige lähemal; need aga, kelle pealaed juba paljad, need on siis juba ühe astme võrra karvastest ees. Eks ole nii, mh, ah? Üleüldse on tulevik paljaspeade päralt. Nende paljad kolud kasvavad põlv-põlvelt ikka suuremaks, nende kõhud jäävad väiksemaks, jalad peenemaks, käed nõrgemaks; kõik nende jõud koondub ainult peaajusse. Kehalikku jõudu põlegi neile siis enam tarvis. Omade suurte ajudega mõtlevad nad välja kõiksugu masinaid, mis töötavad lihaste eest; või lasevad töötada neid, kes on veel karvased ja midagi ei suuda välja mõtelda.

Peasihist ja elu-ülesandest
"Jaa, jaa," naeratab Toots, pudelit vaadeldes, "aga kas ei tee see
s e e s p i d i n e meid viimati nii lõdvaks, et me enam ei jõua kiva veeretada?"
"Kiva veeretada..." kordab apteeker noomivalt. "Noor sõber, tahate siis teie igavesti kiva veeretada? On siis kivide veeretamine teie peasiht ja elu-ülesanne? Kas ei taha teie oma ihule ja hingele kunagi puhkust anda? Noodilgi on iga takti järel kriips, miks ei peaks teie aeg-ajalt maha istuma kivi kõrvale ja pühkima higist palet? Hmh?"

Rikastest meestest
Pange tähele ja pidage meeles, noormees, kui te seda juba ise pole tähele pannud: kui vaene mees rikkaks saab, või rikas mees veel rikkamaks, siis hakkab ta pead viltu hoidma ja altkulmu vahtima, nagu hüijääne. Mispärast ta nii teeb, seda ei tea ma teile praegu veel seletada, aga võib-olla saan ma kord nii kaugele, et sellegi saladuse välja uurin. Väga võimalik, et nad oma altkulmu pilguga tahavad kindlaks teha, kas vastutulija pole hädaohtlik nende varandusele või kas ei saaks ka vastutulijat kuidagi oma kasuks tarvitada.

Tähendamissõna kuningast ja vihaga mehest
Ütelge, mis oleks aidanud t e i e plaan, kui sel k i v i t ü k i l g i korraga oleks tulnud plaan teie jalga hoopis otsast ära viia? Üks mees kõndis tänaval, viht kaenlas. Vastu tuli suur võimukandja, ütleme kuningas. Võimukandja – nojaa, olgu kuningas: "Kuhu sa lähed, mees?" – "Ei tea," vastab see. "Kudas, ei tea," imestab kuningas, "sul on viht kaenlas, küllap sa ikke sauna lähed." – "Ei tea," kostab mees uuesti. Seal läks juba kuningas vihaseks, nagu see võimukandjale otse kohane. "Kudas? Sul on viht kaenlas ja seebitükk käes – ja ei tea isegi, kuhu lähed? Mis temp see niisugune on? Ütle jalamaid, kuhu sa lähed." Mees kolmat korda, et: "Ei tea." Seepeale kuningas juba vihane nagu sõnn ja muud midagi, kui: "Viige ära see mees ja heitke ta vangitorni: ta tahab mind narritada." Noh, mis te arvate – kas viijatest puudu? Kõhna ja kaitseta mehe kallal päris kena oma vaprust näidata. Krapsti, mehel turjast kinni ja padavai minema – vangitorni poole. Seal vaatab siis mees veel korra kuninga poole tagasi ja ütleb: "Vaadake nüüd ise, kõrgus, kust võisin ma teada, kuhu lähen. Mul oli küll plaan sauna minna, aga näete, lähen sauna asemel vangitorni."

Vaidlemisest
"Võtke, võtke oma lonks ja ärge tükkige vaidlema," kortsutab rohuteadlane oma halle kulme. "Mina ei või kannatada vaidlemist. Mina ütlen lausa välja, mis ma asjast arvan, ja lõpetan sellega jutu. Oldagu minuga nõus või ärgu oldagu mitte, see pole minu asi; mina ei sunni kedagi omaks võtma enda vaateid. See-eest jään ka mina sellele kindlaks, mis ma kord öelnud, ega kanguta mind teisele mõttele ükski võim, veel vähem teie sõnad, noormees. Võtke, mis teile teie oma kasu pärast pakutakse, ärge vaielge, ärge targutage, vaid uskuge, armastage ja lootke, siis valite selle osa, mida ei riku koi ega rooste."

Abielu rannast
Abielu ranna kohta võiksin ma julgesti ühe paksu raamatu kirjutada, aga teie teate minu vaadet raamatute kirjutamise kohta. Ma olen ikka ütelnud: kel kõrvad on kuulda, see kuulgu, mis talle öeldakse suusõnal. Abielu rand... Esiteks on juba see nimetus
r a n d põhjani vale; iga m u u asjaga ja olukorraga klapib sõna "rand" paremini kokku, kui just sellesama abieluga. Just abielusse astudes sõidab mees, nii ka teie sõber Raafael, rannast välja, mässavale merele. Pange tähele, ma tarvitan meelega seda vana ja kulunud sõna "mässavale", sest meri, mis rannast nii vaikne ja rahulik ja meelitav näis, hakkab harilikult tõesti mässama, niipea kui abielupaat kaldalt eemale tõugati. Ma tundsin mitut meest, oh, palju mehi... aga jätame nad esiotsa kõik rahule, jutt oli teie sõbrast Raafaelist... Praegu näeb sõber Raafael ainult paradiisi ja ingleid ja arvab, et küll on ta magus, see õun, mis talle varsti sülle kukub; aga niipea... siis märkab ta varsti, et õun on kaunis hapukas, kui mitte peris viha, ja et inglil on omad tujud ja tahtmised, mida nii kaunis raske on täita, kui mitte hoopis võimata. Pärast, mõne aja pärast, lööb ta muidugi kahte kätt kokku ja küsib eneselt: "Armas aeg, kuda see ometi tuli, et see asi nii kaugele läks?" Jaa... Ja kui ta nii mõistlik mees on, siis peab ta ikkagi üles, taeva poole vaatama ja ütlema: "Hea, et veel niigi läits," nagu ütles minu õnnis lell. Sest lugu oleks võinud alla veel õelam. Kus ja millal lelle ingel kuradiks muutus, seda ei märganud lell muidugi kogunisti, aga lell teadis, et on olemas enam ja vähem õelaid vaime, ja tänas õnne, et ta siiski selle kõige tigedamaga polnud kokku sattunud.