esmaspäev, 11. jaanuar 2010

reis Sardiiniasse - muljeid, soovitusi

Käisime aastavahetusel puhkamas-rändamas Itaalia saarel nimega Sardiinia. Tuli pikk reis, algusega 26. detsembri varahommikul ja lõpuga 5. jaanuari varahommikul. Reisigrupp koosnes minust, Katjast, Alice'ist ja Holgerist.

Reisi kogumõõtmetest aimu saamiseks tasub lugeda eelmises postituses toodud luuletust, praegu ütlen vaid, et kokkuvõttes läbiti 5 riiki: Läti, Saksamaa, Luksemburg, Itaalia ja Soome. (Luksemburgis käisin vaid mina, Holgerit toomas-viimas.) Allpool peatun reisi peamisel osal, ehk Sardiinias olemisel. Jagan muljeid ja soovitusi-nõuandeid järgmistele Sardiiniasse (üldse Itaaliasse) minejatele. Sest tegelikult oleksid samad soovitused üsnagi ära kulunud meile.

Vaade öisele Cagliari vanalinnale
meie ööbimiskoha La Terrazza sul Porto rõdult.
27. detsember.

- - -

1. Ilm

Detsembri lõpus on Sardiinia, mis asub Vahemeres, ilmselt üks Euroopa soojemaid kohti. Kui 27. detsembri pärastlõunal Sardiinia pealinnas Cagliaris lennukist maha tulime, tervitasid meid särav päike, sinine taevas, soe suvetuul ja selles rahulikult õõtsuvad palmid. Nii et talveriided vahetasime kiiresti suviste vastu.

Päeval oli õhusooja umbes nagu Eestis augustis, 16-20 kraadi kandis. (31. detsembril, kui olime Sardiinia idarannikul Santa Maria Navarrese's, oli õhusooja koguni 25 kraadi, päike lõõskas, lapsed suplesid meres - ujumiseks oli merevesi siiski liiga jahe.) Olenevalt tuultest jms, võis mõnel õhtul ilm ka külmemaks minna, selliseks Eesti septembri lõpuks. Siis kulusid lastel jälle talvemütsid ära. (Kõrgemates mägedes võis külmemal päeval sooja ka ainult 3 kraadi olla. Ja siis võis teedel ka näha õrna lumikatet.)


2. Autorent

Meie reis oli üles ehitatud ideele, et võtame rendiauto ja sõidame sellega mööda saart omal käel ringi. Ehkki bussiliiklus Sardiinias on eeskujulik, linnade vahet sõidavad firma ARST suured sinised bussid, mis viivad ka kitsukestesse mägilinnadesse, on bussiaegadest lähtumine siiski väga ahistav. Eriti, kui kaasas on kaks last pluss kümme kimpsu-kompsu pluss veel talveriided. Niisiis siirdusime pärast lennukilt maha tulekut kohe rendiautot otsima.

Ehkki enne reisi internetist asja uurides tundus kõik lihtne ja loogiline, ja rendiautode pakkujaid oli Cagliari lennujaamast nii vasakut kui ka paremat kätt terve rivi (Hertz, Sixt, Avis jne), oleksime rendiautost peaagu ilma jäänud. Sisuliselt saime selle ainult õnneliku vedamise tõttu.

Esiteks ei osanud me oodata tingimust, et krediitkaart, millel summa blokeeritakse, peab olema juhiloa omaniku nimel. Meil oli nii, et minul oli krediitkaart piisava summa rahaga, aga polnud juhiluba, Katjal oli juhiluba, aga polnud krediitkaardil piisavalt raha. Selline kombinatsioon Cagliaris (ega tea, võib-olla ka mujal) tähendab seda, et rendiautot ei saa. Sellest takistusest saime üle nii, et kandsime internetis järgmiseks päevaks Katja krediitkaardi arvele vajamineva summa. Reisile minnes tasub alati oma kontonumbrid ja paroolid kaasa võtta!

Sellega polnud takistused rendiauto saamisel veel lõppenud. Avastasime, et kõik firmad tahavad lisaks renditasule broneerida krediitkaardi arvel ka kopsaka deposiidi, keskmiselt 500 euro ulatuses. Renditasu ise oli 6 päevaks ~180 eurot ilma kaskota ja ~280 koos kaskoga. Igasuguse lisaraha broneerimine oleks olnud väga ebameeldiv, rääkimata sellest, et see on suur summa, aga ka sellest, et kavalate itaallaste kätte ei ole turistil soovitatav, asja eest, teist taga, küll oma raha usaldada. Käisime kõik vähegi asjaliku näoga pakkujad läbi, aga kõikjal sama jutt - vaja deposiiti. See nõue tundus ka veider, sest olime niikuinii otsustanud võtta auto koos kõiki riske katva kaskoga, itaallaste metsikut liikluskultuuri silmas pidades.

Ainult üks firma võimaldas autot rentida ilma deposiidita - see oli lennujaamas asuv Hertz. Rõhutan, et lennujaamas asuv, sest kesklinnas asuv Hertz, kuhu me ka oma otsingutel välja jõudsime, esitas millegipärast hoopis teistsugused, väga halvad tingimused, sh soovides 500 euro suurust deposiiti. Aga lõppkokkuvõttes oli meil 28. detsembri õhtuks olemas ilus hõbehall Ford Focus, tasuga 6 päeva eest 280 eurot, koos kaskoga. Lisaks mõistlik 56-eurone deposiit paagitäie bensiini (diisel) peale.

Vaade Cagliarile.
28. detsember.

3. Liiklus ja teed

Panen kindlasti südamele, et Itaalias tasub auto rentida ainult koos kaskoga, olgu see pealegi 100 eurot kallim. Kui juhtute tegema mõne kõksu, siis nõutakse kasko puudumise korral teilt oluliselt suurem summa. Ja risk, et te selle kõksu kuskil teete, on pagana suur.

Esiteks, nagu ütlesin, Itaalias on liiklus täiesti teistsugune kui rahulikus Põhja-Euroopas. Eriti puudutab see parkimist. Totaalselt kinnipargitud autod olid Cagliari tänavail harilik vaatepilt, ja mitte ses mõttes kinnipargitud, et ära ei pääse sõitma, vaid ses mõttes, et isegi ühestki uksest sisse ei pääse. Inimene, kes kõhkleb, kas ikka maksta 100 eurot kallim renditasu, peaks kindlasti tähelepanu pöörama sellele, et ülisuur protsent Sardiinias ringi sõitvatest autodest on mõlgilised...

Teiseks, Sardiinia väikelinnade tänavad on väga kitsad, ja lisaks käänulised-kurvilised. Tõeline katsumus on neist autole viga tegemata läbi manööverdada. (Ka kinniteibitud peeglitega autosid juhtusime nägema...) Seepärast oleks mõistlik rentida mõni väiksem auto. (Küllap sel põhjusel on ka Itaalias toodetud autod, nagu Fiat jt, väikesed.) Ja ei maksa arvata, et kuidas ma nendesse väikestesse linnadesse ikka satun, kui ei lähe. Lihtsalt satute sinna, kohe, kui kiirteelt kõrvale pöörate, sest kõrvalteed viivad neist läbi. Sõidate, sõidate ja ühel hetkel olete kitsaste tänavate labürindis ja peate ilmselt autost välja tulema, et linnast väljapääsu küsida. Ainult kiirteed on väikelinnadest mööda ehitatud.

Sardiinia on päris mägine saar, kõrgeimad tipud ulatuvad 1800 meetrini. Suur osa teedevõrgust lookleb S-kurvidena mööda kõrgeid mäenõlvu. Mulle isiklikult olid mägede vahel sõitmise päevad kõige elamusrohkemad: kõrgused, sügavused, panoraamid, mägilinnad...

Liiklusesse puutuvalt tuleb mainida, et sõitmine nendel mägiteedel on väga aeganõudev, sest ei saa toimuda kiiremini kui 40 km/h, muidu sõidate teelt välja. Kui vaatate kaardile ja näete, et ees ootab hästi siksakiline tee, siis tasuks arvestada, et kiirkorras seda ei läbi, ja kui on kiire, nt lennukile, tasuks sõita kas või suure ringiga, aga kiirteed mööda. Kui aga kiire pole ja närv on külm, siis soovitan vähemalt ühe või kaks päeva kindlasti nendele mägiteedele pühendada. Mäed on Sardiinia kauneim, lummavaim, põnevaim osa. Need mägiteed on ka kõik heas korras, korraliku kattega ja piiretega.

Katja oli meile väga hea autojuht. Olgu Cagliari tipptunniummikud, väikelinnade tänavatelabürindid või mäestike lõppematud kurvid, igalt poolt sõitis ta kindlalt läbi. Tagastasime auto 2. jaanuaril ainsamagi meie poolt tehtud kõksuta.

Nii nad seal pargivad. Aga see oli enam-vähem
lahendatav olukord. Oli ka juhtumeid,

kus üks auto oli veel kõigi ees risti.
28. detsember.

4. Toit ja toitlustus

Mis puutub söömisse-joomisse, siis kokkuvõtvalt on mu soovitus Sardiiniasse turistidena sõitjatele selline: kui jääte lootma restoranide, kohvikute jm avalike toitlustusasutuste peale, siis jääte nälga. Mingit sellist asja, nagu Eestis või Londonis, et astute lihtsalt sisse ja sööte kõhu head praadi täis, Sardiinias ei ole. Kõige mõistlikum on sellel saarel üles otsida supermarket (nt Auchan'i ketist) või toidupood (nt Conad'i ketist) ning neist ise endale söögipoolist osta. Ja ööbimiseks soovitan kasutada kööginurgaga B&B-sid, mitte tavalisi hotelle. Siis saate B&B köögis ise endale süüa teha.

Esimesel õhtul Cagliaris, kui olime ööbimiskoha leidnud ja pakid ära pannud, läksime linna peale jalutama ja leidsime peagi mingi pitsarestorani. Mõtlesime, et kui juba pitsa kodumaal oleme, siis astume sisse ja proovime. Tellisime kaks pitsat, Alice'ile kanatüki, lisaks mahlad-limpsid-kohvid. Tulemus: pitsad olid väikesed, nätsked, õhukesed ja maitsetud, lihtsalt (nelinurksed) saiatükid tomatikastme ja seenekribalatega. Täielikud nirakad. See pitsa, mida eesti kodudes tehakse ja mida Katjagi teha oskab, paneb Itaalia kohalikule restoranipitsale ikka nii pika puuga ära, et isegi märga plekki ei jää järele. Alice'i kanatükk oligi täpselt kana tükk, kuiv ja kõva. Mingit kastet, salatit või lisandit selle juurde ei antud: need tuleb menüüst eraldi osta, ja sugugi mitte väikese raha eest. Arve esitati kogu selle kesise eine peale aga väga priske: 37 eurot (~ 580 krooni). Ja see tõesti ei olnud mingi peen restoran.

Ega teistes restoranides, mis silma hakkasid, söök odavam polnud. Ja ega hakanudki eriti restorane silma. Rohkem oli näha silte "Pizzeria", aga kui neist endale ühel päeval (see oli 30. detsember) palavikuliselt söögipoolist otsisime, siis olid kõik need kas kinni või ei tehtud neis parajasti mitte midagi süüa. Sõitsime sel päeval lausa läbi mitme päris suure linna (Lanusei, Ilbono, Tortoli), leidmata kuskil mingit asutust, kus saaks midagi soolast hamba alla pista. Lõpuks ostsime Tortolis mingist poolavatud puhvetist 4 soojaks tehtud einevõileiba, kogumaksumusega 11 eurot. Siis leidsime samas linnas Conadi poe ja ostsime suure toidukorvi 12 euro eest. Sellest toidukorvist tegi Katja meile õhtul Lotzorai linnas, kus ööbisime, imelise õhtueine.

Rääkisin soolasest. Magusaid saiakesi oli siin-seal Cafe'des või Bar'ides täiesti olemas, aga mingist faasist alates hakkasid need meile juba eemaletõukavatena tunduma. Muide, Cafe ja Bar ei ole Sardiinias midagi muud, kui kohalike meeste kohvi- ja õllejoomise kohad. Mingit kõhutäit sealt otsida ei tasu. Ma ei ole mingi McDonald'si pooldaja, mu arust on see saast, mis seal söögi pähe antakse, aga lastele meeldib - ja lastega läksimegi sinna 2. jaanuaril päevast einet võtma, sest seal oli midagigi soolast ja sooja.

Üldiselt, pärast esimest tutvust Sardiinia restoraniga hoidusime avalikes kohtades söömisest, kui see oli võimalik: neid kohti oli raske leida, ja toit neis oli maitsetu ja kallis. Leidsime, et meie ei pea mitte olema need lollid turistid, kellelt mittemillegi eest kamaluga eurosid võetakse. Me hoopis ööbisime seitsmest ööst kuuel sellistes kohtades, kus saime ise süüa teha. Ja neis tegi Katja, kes on köögis tõeline imenaine, võrratut süüa. Natuke krabistamist, nõudega kolistamist, sahmimist ja asjatamist - ja juba särab isegi kõige tagasihoidlikum kööginurk puhtusest, juba tuleb sealt isuäratavaid söögilõhnu!

Auchan ja Conad varustasid meid kõigi algainetega, ja seda Sardiinia kontekstis täitsa mõistliku hinna eest. Kuigi ka seal oli toit Eesti mõistes kallis. Tomatid näiteks maksid millegipärast tunduvalt rohkem kui Eestis. Väga odavad olid see-eest veinid, nagu üldse Lõuna-Euroopas. Väga hea veini sai juba 1-2 euro eest.

Loomulikult ei saa sellist pikka reisi teha igal sammul sente lugedes: midagi läheb ikka. Aga, nagu ütlesin, leidsime, et meie ei ole mitte need lollid turistid, kellele laia naeratuse saatel mittemillegi eest kosmilisi arveid esitatakse. Ning pärast seda restoranifiaskot me ka enam mittemillegi eest ei maksnud. Hakkasime Itaalia elulaadiga kohanema.

Mäed!
29. detsember.

5. Ööbimine

Sai juba mainitud, et soovitatav on, kui võimalik ja sobilik, ööbida Sardiinias Bed&Breakfast'ides. Me ei broneerinud enne reisi Sardiinias ühtegi ööbimiskohta, otsustasime koha peal otsida ja küsida. See meetod toimis. Esmalt tasub selliseid asju alati küsida lennujaama infoletist. Cagliari lennujaama infoletist tõmmati meile linnakaardile kaks ringi: otsige siit ja siit B&B-sid. Otsisime. Ja esimeses kohas, kuhu sisse astusime, me esimese öö ka veetsime. Samuti teise öö. Ja pärast, reisi lõpus veel kaks ööd. Panen siia selle B&B nime ja aadressi, sest soovitan ka teistel seal ööbida: La Terrazza sul Porto, Largo Carlo Felice 36, Cagliari (kodulehekülg on siin).

Largo Carlo Felice on üks Cagliari peatänavaid, mille vaste Tallinnas võiks olla näiteks Mere puiestee. Hind kahele täiskasvanule ja kahele lapsele toa eest (1 väga lai voodi) oli 50 eurot öö. 25 euro eest pakuti üht lastevoodit lisaks, aga leidsime, et see üks suur ajab asja suurepäraselt ära. Ja see taks oligi kõik 4 ööd. Kahel viimasel ööl anti meile teine tuba, kus lastele oli eraldi ruumikas voodi.

La Terrazza sul Porto kulges läbi mitme korruse, avanedes laiale rõdule tänava kohal. Rõdult avanes ühelt poolt vaade Cagliari vanalinnale ja teiselt poolt merele. Olemas oli ka arvuti internetiga, kus saime esimesel õhtul Katja krediitkaardile puuduoleva raha kanda. Lastele seal majas väga meeldis: olemine oli avar ja sisustus boheemlaslikust vaimust kantud. Suhtlesime põgusalt ka teiste külalistega, Saksamaalt ja Mandri-Itaaliast, neid küll palju ei olnud. WC- ja duširuum oli kõigile ühine, aga väga puhas. Peremeest võis igal hommikul näha seda usinalt küürimas. Nii et - soovitan.

Katja meie Cagliari ööbimiskoha rõdul.
28. detsember.

Kuidas leida ööbimiskohta väikestes Sardiinia linnakestes? See on lihtne. Tuleb peatada auto linnatänava ääres ja pöörduda lähima kohaliku poole küsimusega: "Hei! Hotel? Bed&Breakfast?" Vähemalt nendest sõnadest seal aru saadakse. (Ühtegi keelt peale itaalia keele itaallased loomulikult ei oska. Mõni üliüksik mõistab inglise või saksa keelt.) Ja juhatab see inimene sulle vastutulelikult suuna, kuhu minna. Lähed näidatud suunas ja küsid varsti jälle, uue vastutulija käest.

Inimesed neis väikestes linnades on äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud, seletavad lahkesti, mida vaja. Itaallastel näikse olevat oma kehva keeleoskuse kompenseerimiseks mingi eriline suhtlemisoskus. Kuulad neid ja saad nagu õhust millestki natuke aru, ehkki ise ühtki sõna itaalia keelt ei oska. Räägid neile, saatjaks kehakeel, viiped, žestid - ja nemad saavad nagu õhust natuke midagi aru. Räägid sa siis inglise või - sest vahet nende jaoks ju pole - eesti keeles. Hämmastav, aga eesti keelest nad nagu said rohkemgi "aru", kui inglise keelest.

Väikeste linnade itaallaste vastutulelikkus ja abivalmidus jõudis isegi sinna välja, et Lotzorai linnas kõndis üks mees mitu tänavat kaasa, et meid siis ühe tuttava B&B-pidaja juurde juhatada (ja saimegi seal oivalise majapoole kaheks ööks, sh aastavahetuseks), Orroli linnas aga istus üks mees autosse, viipas, et sõitku me järele, ja nii me sõitsime risti-rästi mööda linna, kuni lõpuks oli ööbimiskoht käes. See on lihtsalt uskumatu!

Soovitan ka seda ööbimiskohta, kus me Lotzorai linnas - see asub idarannikul - viibisime, sest sealne pererahvas, kes elas ise maja teises pooles, oli nii lahke ja sõbralik, ja need toad olid nii mugavad ja puhtad, et mitte öelda: kodused. Kontakt: Alessandro Mereu, Via Olimpia 6, Lotzorai, mob nr 0338 76 144 62. Ja öö maksis taas 50 eurot.

Ainus kontaktkeel siingi itaalia keel, ei muu. Aga sellest hoolimata kingiti majutajate poolt meie lastele esimesel õhtul kotitäis komme ja meile endile suur plastikpudeli täis isetehtud veini. Teisel õhtul, 31. detsembril, kutsuti kõiki meid nelja lausa väikesele visiidile. Kingiti kotitäis isekasvatatud mandariine, apelsine ja "mandarintšosid" ning pudel head sardiinia kvaliteetveini.

Meie köögiakna taga aga kasvas küpseid vilju täis sidrunipuu...!

Lotzorai ööbimiskoha ees, sidrunipuu all.
1. jaanuar.

1. jaanuaril oli kogu Sardiinia välja surnud, nagu arvata oligi. Sel päeval me sõitsime läbi saare mööda kiirteed Cagliari poole tagasi, otsides Oristano linnast, mis asub läänerannikul, ööbimiskohta, aga ei leidnud. See linn oli üsna suur ja üsna kole. Üldse oli Sardiinia madalikuosa natuke räsitud ja väsinud olemisega. Kiirustasime siis tagasi Cagliarisse, kus saime öömaja samasse kohta, kus olime olnud reisi alguses.

Moraal: pühade ajal on Sardiinias, ilmselt kogu Lõuna-Euroopas, kus pühasid ikka väga põhjalikult tähistatakse, ööbimiskoha leidmisega suuri raskusi. Me isegi ei näinud Cagliarist väljaspool kedagi liikumas, kelle käest oleks võinud midagi küsida. Cagliaris siiski juba inimesed liikusid. Seal on ka päris palju immigrante, kes peavad oma poode ja konutavad tänavanurkadel, müües otse tänavaplaatidel mingit kola. Immigrandid on alati liikvel, ka siis, kui kohalik rahvas suurt püha peab, seda ma olen juba ammu kõrva taha pannud.

Veel ühe asja ütlen siinkohal ära: nimelt annab ju itaallastega tingida. Kui just päris supermarketis ei ole. Ehe näide "paindlikest hindadest" oli ööbimiskoht Orrolis - linna kohal kõrge mäe otsas asuv kämpingu tüüpi asutus, mida viidad ja sildid millegipärast hotelliks nimetasid. Algselt üritati meile seal tuba müüa hinnaga 40+40+35+35=150 eurot. Tingisin tagasihoidlikult, siis pakuti 140. Tundus, et nii ei jõua me kuhugi, ja juhindudes lipukirjast, et meie ei ole need lollid turistid, ütlesime, et kahjuks ei. Läksime oma teed, alla linna tagasi. Seal toimus kirjeldatud ülelinnaline uue ööbimiskoha otsing, mis tõi meid lõpuks tagasi samasse kohta mäe otsas, nüüd juba toahinnaga 70 eurot kõik kokku. Nii et üle 50% tingisime lõpuks alla!

Nii et - kui saate, siis tingige. Aga seda Orroli kohta ma ei soovita, vähemalt mitte sel aastaajal. Kui Orrolis olete ja ööbimiskohta otsite, leiate selle niikuinii ise üles. Ega tal viga ei ole, aga ega see nii lahe ja mugav ei olnud, kui Cagliari ja Lotzorai ööbimiskohad. Kööginurk ka puudus.

Mäed! Mäed!
30. detsember.

6. Marsruudid

Oma Sardiinia-reisil ei jõudnud me kahjuks saare põhjaossa, kus on Olbia, Sassari ja palju kiidetud Alghero linn. Mäestikuteed osutusid aeganõudvamaks, kui me olime arvanud. Läbisime siiski järgmised marsruudid ja tegime läbi järgmised päevakavad -

27. 12.
Saabusime Cagliarisse. Restoran.

28. 12.
Jalutasime Cagliaris: vanalinn, S. Michele' mägi ja kindlus. Auchan.

29. 12.
Sõitsime Cagliarist välja: Monastir - Senorbi - San Basilio - Goni - Donigala - Orroli. Pranu Muttedu menhirid ja koopad Goni lähedal. Mäed!

30. 12.
Orroli - Nurri - Sadali - Seui - Ussassai - Taquisara - Gairo - Lanusei - Ilbono - Tortoli - Lotzorai. Mäed, mäed! Mäelinnad! Õhtul oli väljas 23 kraadi sooja.

31. 12.
Sõitsime Lotzorai lähikonnas ringi: Santa Maria Navarrese - Tortoli - Bari Sardo - Torre di Bari - Cardedu - Lotzorai. Käisime Santa Maria Navarrese rannas, sooja oli 25 kraadi, lapsed suplesid.

1. 1.
Tagasitee: Lotzorai - Tortoli - Villagrande - Nuoro - Ghilarza - Oristano - Arborea - Terralba - San Nicolo - Guspini - Sanluri - Cagliari. Kogu saar oli inimtühi. Ilm oli vihmane ja jahe.

2.1.
Jalutasime Cagliaris: amfiteater. Auchan. Puhkasime reisist.

3. 1.
Lennukile!

Orroli linn hommikupäikeses.
30. detsember.

Kokkuvõtteks

Oli väga muljeterohke ja huvitav reis. Kindlasti soovitan reisisihiks Sardiiniat võtta, eriti sel ajal, kui Eestis lumerekordid. Ja kindlasti soovitan seal palju mägedes sõita, neid rahulikke mägilinnasid imetleda. Madalikul on natuke igavam. Kuna ei olnud suvitushooaeg, olid paljud vaatamisväärsused ka suletud, samuti osa hotelle. Aga ega me tundnudki vajadust kuskil mingite muuseumipiletite eest maksta. Need mäed ja linnakesed jätsid vähemalt minusse sellise mulje, et muud sinna kõrvale enam ei mahtunud: mulle neist piisas täiesti.

Kordan veel sellegi üle: Itaalia on väga arenenud maa turistidelt seitsme naha koorimise vallas. (Ma ei olnud Itaalias esimest korda - Sardiinias küll.) Aga teie ei pea ju ka olema need lollid turistid, eks ju. Koguge eelinfot. Tulge autost välja, küsige. Üldse: küsige, küsige. Kui vaja, siis juhatab bussijuht teile teed supermarketini. Öömaja hankides kaubelge, tingige, raputage pead. See on sealne viis. Kui vaja, tänage ("Grazie!"). Kui vaja, olge n-ö tülikad. Ärge laske endale puru silma ajada. Suhtuge juba eos kahtlustavalt itaallastesse, kelle töö on teile midagi müüa või teilt raha saada - nemad võivad teinekord olla päris ebameeldivad. (Ülejäänud on toredad.) Kui olete võluvalt nahaalne, siis võtavad itaallased teid hoopis paremini omaks.

Orroli linn kõrgusest päeval...
...ja öösel.

29. detsember.

Fotod © Wr & Katja

- - -

Veel pilte reisist leiab siit.

PS. Ah jaa! Kuidas siis aastavahetus Sardiinias oli? Oli selline, et olime juba kella 21-ks väsinud, reisiväsimus ajas une silma. Panin kella 23.45-ks mobla äratama. Kui aeg käes, läksin õue vaatama, kas saluuti lastakse ja mida veel tehakse. Saluuti lasti küll. Ja kirikukellad kumisesid. Öö oli soe ja pehme, suvine. Tänavanurgal nägin seismas seltskonda noori mehi ja paari neidu. Siis läksin magama tagasi. See oli meile üks rahulik ja ebaharilik aastavahetus, sidrunipuu all.

8 kommentaari:

A.V. ütles ...

See vist oli Su esimene reis Vahemere äärde? :) Neil käib ajaarvamine natuke teistmoodi ja napakate eestlaste söögiaegadel nad süüa ei pakugi. Õhtusöök on 9-10 ajal õhtul, mitte kuuest nagu meil kombeks.

wr ütles ...

Teine, kui aus olla, otseselt Vahemere kaldale. Rääkimata lugematutest reisidest ja reisikestest mujal romaani kultuuriruumis.

Aga Prantsusmaal, Belgias ja Luksemburgis on vähemalt restoranid, kus saab kõhu maitsvat toitu täis süüa, rääkimata Saksamaast, Inglismaast ja Rootsist. Sardiinias ma selliseid söögikohti isegi ei näinud.

Veneetsias ei olnud ka sellist söögiprobleemi.

wr ütles ...

Üks asi veel: kuna ma Sardiinia tänavail õieti naisi ei näinudki, kõikjal vaid mehed, eriti vanamehed, päikese käes kambas lobisemas, siis ma arvan, et naised on kogu aeg kodus, kogu aeg on mingi pott tulel ja avalikes kohtades söögivõimalust otsivad enamasti vaid turistid. See seletab ka mõttetult kalleid hindu.

A.V. ütles ...

See viimane on küll hea tähelepanek. Ma arvan, et sa kahtlustad täiesti õigesti!

Inga ütles ...

tere ,elan sardiinias .see ,et siin head pizat pole pole võimalik ,kõik sõltub kuhu te sööma läksite kogu itaalia teab ,et siin on võimalik süüa heal tasemel.peab teadma kohti .turistina ongi kõik teine...tere tulemast tagasi imelisele saarele...

Inga ütles ...

ärge tehke nalja oma söögi murega ,siin on sadu restorane ja pizzeriasid .töötan üle euroopa messidel seega reisin palju .elan sardiinias ,ei ole sellist asja et saksamaal saab süüa ja sardiinias ei saa ,50 % turistides on siin sakslased läbi aasta ,kes armastavad sardiniat väga.tuleb kohad üles leida ja küsida õigest kohast .tere tulemast sardiinia

wr ütles ...

Ju me siis ei leidnud tõesti seda head pitsat ja neid õigeid kohti. Võib-olla tuleb neid otsida kauem kui need 9 päeva, mil me seal saarel olime. Või oli hooaeg vale. Igatahes ei olnud me kumbki esimest korda välismaal katse-eksitus-reisil, s.o päris blondid turistid nagu ei ole. Kinnitan, et paari päeva jooksul käisime läbi mituteist kohta, kus silt "Pizzeria", ja saime sealt ainult jama või üldse mitte midagi. Lanusei linnas otsisime tund aega meeleheitlikult mis tahes söögikohta, et lastele midagigi hamba alla pista - tulemus null. Ilmselt tähistab Sardiinias pitsa(ja üldse)söögivõimalust mingi muu silt, kui Pizzeria. Ristorante'dest hoidsime siiski eemale, need tundusid hoopis kirveskallid turistilõksud. Ja ega me Sardiiniasse tegelikult läinudki 3 x päevas kõhtu trimmitäis pugima, vaid rohkem loodus- ja elulaadielamusi otsima. Neid ka saime, nii et kõik on korras.

wr ütles ...

Aga, Inga, sa võiksid mõned head söömiskohad siinkohal siiski kirja panna (nimed, aadressid, toidud, hinnad), sest siis on järgmistel sinnaminejatel kergem. See kuluks üldise rahvavalgustamise mõttes kindlasti ära.