kas kaardimängul "Küüned pe***e" on ka mingi normaalne, "ametlik" nimi?

On üks väga hea kaardimäng, mida rahvasuus kutsutakse nimega "Küüned pe***e". Loomulikult on see erakordselt lollakas nimi, kõlab nagu jõmmide lämin. See mäng ei ole igatahes nii madalalaubalist nime ära teeninud. Ega keegi ei juhtu teadma, kas sel mängul on olemas ka normaalne nimi? Mina õppisin selle mängu koolipoisina oma emalt, kes ütles selle kohta "Loll". Aga ega seegi pole mingi nimi, seda enam, et läheb segi turakaga.

lõplik tõde Jüri Mõisast ja raamaturiiulitest

Kirjandusringkonnis on kuulsaks saanud kunagine Jüri Mõisa ütlus selle kohta, mida ta arvab elutoas sellisest koledast asjast nagu raamaturiiul. See ütlus on omaenda raskuse mõjul võimendunud teadmiseks, nagu ei oleks Mõisa kodus üldse raamaturiiuleid. Nii või naa, Mõisa avaldusse on suhtutud kui näitesse kultuurivaenulikkusest.

Nägin täna Ringvaate grimmitoas Jüri Mõisa, kes valmistus rääkima Läti pankadest, ja kasutasin juhust, et tema raamaturiiulitesse puutuvas selgust saada. Küsisin: "Härra Mõis, kas vastab tõele, et teil pole kodus ühtki raamaturiiulit?" Sellele küsimusele andis Mõis nappide lausetega vastuse, mille sisu oleks kokkuvõttes järgmine. Tal on küll raamaturiiul kodus ja viimasel ajal on selle peale isegi raamatuid hakanud siginema, aga ta ei hinda raamatuid ega pea vajalikuks neid lugeda. Lapsena ta küll luges, aga praegu suhtub ta raamatute lugemisse kui mittevajalikku tegevusse.

Niisiis on sellesse küsimusse selgus toodud. Tegelikult, pärast mõningast guugeldamist ilmnes, et see on ammu teada. Fenomenaalne, et niisugune isik on olnud Hansapanga asutaja, Eesti Vabariigi siseminister ja Tallinna linnapea. Seejuures, minu mäletamist mööda, oli täitsa hea linnapea. Ja tema asutatud pank on siiani üks Eesti kahest olulisemast pangast. Vahest polegi raamatute lugemist vaja? Vahest on kirjandusõpetajad meile luisanud? Kes oskaks vastata?

põmmuudis: Kadrioru pargi n-ö Jaapani pargis ei tohi kivi peal istuda ega kivikesi tiiki visata

Tore lugu! Jalutab ema koos 1-aastase lapsega ja 9-aastase lapsega Kadrioru pargis avatud n-ö Jaapani pargis. Väiksem laps jääb vankris magama, ema mõtleb, et istuks kuhugi, loeks raamatut. Pinke pole. Ema istub kivile, lööb raamatu lahti. Kohe kõpsti juures mingi turvamees: "Siin pargis ei tohi kivi peal istuda!" Ema lööb silmad imestunult pärani. Aga mis teha. Tuleb püsti tõusta. Samal ajal pillub vanem laps eemal tiiki kivikesi. Turvamees märkab seda ja hüüab: "Neiu! Siin pargis ei tohi kive tiiki visata!" Mis teha, tuleb minna ära, sinna, kus jalutajal on võimalik kuhugi istuda, olgu kas või kivile, ja lapsed tohivad tiiki kivikesi visata ja plumpsatustest rõõmu tunda. Kordan, et ses n-ö Jaapani pargis ei leidu mitte ühtki pingilaadset eset, kuhu jalutaja võiks istuda. Hämmastav lugu. Aga täiesti tõsi, kuuldud otsesest allikast. Lugesin ajalehest veidi selle n-ö Jaapani pargi kohta. Rajajad loodavad, et see pargiosa saab rahva seas sama populaarseks kui Luigetiigi-äärne. Aga ma tõsiselt kahtlen! See, et sealt ei tohi jalgrattaga läbi sõita, on veel kui-da-gi mõistetav, aga, halloo, mis seal siis on lõppude lõpuks lubatud? Ei taha siukseid pargindusi!

kust osta Nõia-Intsu DVD-d?

.
Kust osta DVD-d "Nõia Intsu sõber Mait"?

pakun välja hea konverentsiteema

.
Kumb oli enne, kas moraal või eetika?

viktoriiniküsimus

.
Kes tegi mis asjaga mille lahti ja viskas mis asja mille sisse? Mis on teose pealkiri ja kes autor?

Vihjeks olgu öeldud, et tegu on eesti autori kirjandusteosega.

10. 3. 2010. Lauri oli väga tubli, vastas lõpuks ära. Vastus kõlab:

Otsmaa tegi traadist konksuga Värvukese kapi lahti ja viskas sibula mee sisse. "Kiviküla kooli poisid", Raimo Männis.

Silver Anniko "Rusikate" uustrükk - kas võeti müügist maha?

Paar nädalat tagasi jõudis raamatupoodidesse müügile Silver Anniko kunagise populaarse romaani "Rusikad" (1979) teine trükk. Raamatu tiitellehele ja selle pöördele polnud kirjastaja ega toimetaja nime märgitud. Kataloog ESTER-i abiga saab siiski teada, et väljaandjaks on keegi Arelando Grupp.

Küll aga kandis raamat uhkelt 1979. aasta tutvustusteksti, mis mõjus tänases päevas naeruväärsena. Ja raamatu väljaandmist saatis tavatult suurejooneline reklaam bussipeatustes. Reklaamgi oli maitsetu: kaks tibi ja raamatukaas, juures kiri "Lettidelt korjatud kultusromaan taas lugejate ees", või midagi sellist. Silmanähtavalt oli loodetud suurt (hõlp)tulu.

Aga nüüd on kuulda, et ka see raamat on lettidelt korjatud! Tõesti, ei Apollo, Rahva Raamat ega Raamatukoi sellenimelist toodet enam ei müü. MIS JUHTUS? Kas keegi teab? Uuriv ajakirjandus pole veel teemat leidnud.

Kui see raamat poodi ei pääse, siis ilmselt kannab keegi ikka vägagi prisket kahju. Arvestades juba nii paksude raamatute trükkimise ja bussipeatuste reklaami maksumust.

Raamatukoi antikvariaadiküljel näeb raamat välja selline.

PS. Ma tõesti ei usu, et omaaegsete rahvamenukite uustrükkidega tänapäeval suurt tulu annaks teenida. Ei ole mõtet enam "Kivisid ja leiba", "Rusikaid", "Rannamände" jms välja anda.

Mis sest, et ESTER-i andmetel on raamatukogudes enamik "Rusikate" uustrüki eksemplare juba välja laenutatud. Kuuldavasti on masu tingimustes raamatukogude külastatavus kordades suurenenud: inimestel on tänu töötusele rohkelt vaba aega käes. Aga kirjastajale toob tulu ainult poemüük. Ja mina ei usu, et inimesed oma 200-le kroonile paremat rakendust ei oska leida.

mida MacGyver teeks?

MacGyveri fännid võivad kohe siia edasi minna.

kaks sarja, mida pikisilmi ootan DVD-le...

...on "M-klubi" ja "Wremja". Ei saa aru, miks sellist lahedat huumorit, mis peaks iga ilmaga müüma, ei anta DVD peal välja? Kas on jama autoriõigustega või milles on asi?

Iga suvalisimgi mängufilmike saab küll kiiresti ketta peal levima saadetud, vahel niisama poeriiulile tolmu koguma, aga niisuguseid rahva lemmikuid, sulaselget klassikat ei ole. Ometi on head huumorit viimaste aastakümnete jooksul Eesti Vabariigis nii vähe tehtud, et peaks kõik paremad asjad kas või pilpa peal rahvani kandma.

Õnneks on "M-klubi" nüüd jälle telekas, ja ehkki see võib vahest paista tobe, ma lindistan seda, et püsiks mustadeks päevadeks tallel. Toomas Kall - see tähendab kvaliteeti!

Ja "Wremjat" on suurema naljanälja kustutuseks mõnevõrra leida YouTube'is, samuti on selle käsikirjadest (Juur&Kivirähk) välja antud kaks raamatut. Sama head nagu telekas, on Sipelga 14 asukate seiklused ka raamatus!

d'Artagnan ja kolm musketäri: statistika ja kokkuvõtted

Niisiis, veidi rohkem kui kuu aega üleval olnud küsitlus romaanide "Kolme musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem" tegelaste kohta on läbi saanud, on aeg teha statistikat ja kokkuvõtteid. Vahepeal olen ka viimati mainitud romaani peaaegu läbi lugenud, praegu on käes viimased peatükid - oleks kiireminigi saanud, aga korraks vajus järg käest. Samuti vaatasin taustaloomise mõttes vahepeal läbi Nõukogude Liidu mängufilmi "D'Artagnan ja kolm musketäri" (1978). "Kolm musketäri" lugesin läbi paar suve tagasi, seega on ka need muljed päris värsked. Aga nüüd siis - küsitluse kokkuvõtted.

LEMMIKMEESPEATEGELANE (47 vastajat)
1. Athos (18 häält, 38%)
2. D'Artagnan (12 häält, 25%)
3. Aramis (9 häält, 19%)
4. Porthos (8 häält, 17%)

LEMMIKMEESKÕRVALTEGELANE (36 vastajat)
1. Richelieu (9 häält, 25%)
2. Treville (5 häält, 13%)
3.-4. Planchet (4 häält, 11%)
........Rochefort (4 häält, 11%)
5.-6. Winter (3 häält, 8%)
........härra Bonacieux (3 häält, 8%)
7.-9. Grimaud (2 häält, 5%)
........Mordaunt (2 häält, 5%)
........Charles I (2 häält, 5%)
10.-11. Felton (1 hääl, 2%)
...........Oliver Cromwell (1 hääl, 2%)
12.-15. Bazin (mitte ühtki häält)
...........Mousqueton (mitte ühtki häält)
...........Louis XIII (mitte ühtki häält)
...........Mazarin (mitte ühtki häält)

LEMMIKNAISTEGELANE (29 vastajat)
1. mileedi (9 häält, 31%)
2.-3. Constance Bonacieux (7 häält, 24%)
........Ketty (7 häält, 24%)
4. Austria Anna (5 häält, 17%)
5. Madeleine (1 hääl, 3%)

KÕIGE EBAMEELDIVAM TEGELANE (34 vastajat)
1. mileedi (13 häält, 38%)
2. härra Bonacieux (12 häält, 35%)
3. Mazarin (6 häält, 17%)
4. Mordaunt (3 häält, 8%)

KÕIGE KOMPLITSEERITUM TEGELANE (26 vastajat)
1. Richelieu (14 häält, 53%)
2. Rochefort (7 häält, 26%)
3. Austria Anna (4 häält, 15%)
4. Oliver Cromwell (1 hääl, 3%)

KÕIGE MÕTTETUM TEGELANE (19 vastajat)
1. Raoul (19 häält, 100%)

Postitan selle praegu ära ja hakkan omapoolseid kommentaare kirjutama.

mul on trig. Päikesega

ehk - see on küll väga uhke, aga nüüd paluks tõlget ka

Eduard Bornhöhe – konj. Marsi ja Chaosega Amburis, sekst. Päikesega
Ain Kaalep – konj. Marsiga Kalades
Heino Kiik – konj. Jupiteriga Kalades
Enn Soosaar – konj. Veenusega Jääras
Raimond Kolk – konj. Veenusega Kalades, sekst. Merkuuriga
Heljo Mänd – konj. Uraaniga Kalades

Andres Ehin – väga täpne poolsekst. Chaosega
Jüri Ehlvest – sekst. Päikesega
Villem Gross – sekst. Päikesega, kvink. Jupiteriga
Andrei Hvostov – sekst. Päikesega, trig. Marsiga
Andrus Kivirähk – kvad. Kuu tõus.sõlmega
Rein Raud – kvad. Kuu tõus.sõlmega
F.R. Faehlmann – kvad. Päikese ja Veenusega, oposit. Marsiga
Andrus Kivirähk – kvad. Kuu tõus.sõlmega

Jaak Urmet – trig. Päikesega
Sven Kivisildnik – trig. Marsiga
Ardi Liives – oposit. Merkuuriga
August Gailit – oposit. Merkuuriga
Herta Laipaik – oposit. Jupiteriga, ülitäpne oposit. Ixioniga
Lembit Remmelgas – ülitäpne oposit. Jupiteriga, täpne Ixioniga
Dagmar Normet – oposit. Jupiteri ja Ixioniga
Robert Vaidlo – oposit. Jupiteri ja Ixioniga

allikas on siin

koolitee, koolitee

Ei saa aru, miks ma juba korduvalt näen unes järgmist teemat: on juba kooliaasta keskpaik, aga mina pole veel üheski tunnis käinud, tunnen, et pean juba vähemalt minema nägu näitama, muidu ei saa kevadeks hindeid kokku ja aastat läbi tehtud, pean jääma istuma, õrr. Täna öösel helistasin juba isegi Kätlinile (mis tema asjasse puutub?!), et küsida, mis tunnid homme on. Selgus, et mata, kaks töpat ja kirjandus. Ja et mata õps on tore, aga kirjanduse oma... hm. Ja nii hea on siis korraks üles ärgata ja aru saada, et see on kõigest uni. Ma ei pea enam kunagi kooli minema! Kui, siis ainult doktorantuuri.

viktoriin: nimeta veel kuulsaid Kentuki Lõvisid peale Joosep Tootsi

Kuulsaim Kentuki Lõvi austavat hüüdnime kandnud isik, keda meie teame, on loomulikult Joosep Toots. Me teame ka, et tema sai selle nime ühe indiaanijuttude sangari järgi pinginaaber Arno Talilt. Aga keda on maailma ajaloos veel Kentuki Lõviks hüütud?

Vihje 1: Neid on vähemalt kaks.

Vihje 2: Poliitika. Male.

Vastus (kirjutatud piimaga): 19. sajandi USA poliitik Cassius Marcellus Clay ja 19. sajandi USA maletaja Jackson Showalter.

Vaata lähemalt siit ja siit.

uitmõtteid meesteajakirjadest

Tahtsin öelda, et uus FHM on väga hea. Ta on muidu ka hea, olen selle püsilugeja esimestest numbritest peale, aga oktoobri number on nagu kohe eriti õnnestunud. Siit läksid mu mõtted küsimusele: miks mõni meesteajakiri on täielik jama, ehk ta küll püüab vägisi "meestepärane" olla, mõni teine aga, mis nii väga ei püüagi, vaid võtab asja palju lõdvemalt (aga mitte laisemalt, vastupidi), kutsub ennast lugema ja endaga (s.o enda mehekuvandiga) identifitseerima. Ma arvan, et asi on selles, et osad ajakirjad - nagu Di, Klubi ja Eesti Playboy - on kinni mingis arhetüüpses kujutluses, mille järgi on mees mingi huumorimeeleta ja madala intelligentsitasemega töll. Aga teised, mille kohta Eesti kontekstis peale FHM-i polegi näiteid tuua, on vaimukad, vahetud ja intelligentsed. Maaja jätaks sellest skeemist välja, see ei ole meeste-, vaid pornoajakiri, mille sihtgruppi kuuluvad ka naised.

FHM-i tugev pluss on ka see, et ta liigub tõesti selles tegelikus elus, elab selles päris maailmas, kus eesti mees liigub ja elab. FHM (For Him Magazine) on küll rahvusvaheline bränd, aga ju siis on selle brändi sisu nii hea ja paindlik, et suudab täielikult kohaneda rahvusliku sisuga, ehkki on siin ka rahvusvahelisi teemasid ja tõlkelugusid. Vana meesteajakirja ideeline platvorm on pakkuda mehele elu, mida ta ise ei saa endale lubada (kaunid naised, kiired autod, kallid kellad, põnevad relvad, lähivaated rikaste-kuulsate ellu). Ei jõua ära kirjeldada, kui iganenud see kujutlus tänapäeval on. FHM-i eesmärk ei ole pakkuda ja seejärel rahuldada unelmaid, vaid kajastada tegelikkust ja pakkuda põnevat infot tänapäeva eesti meest tegelikult ümbritseva kohta.

Rääkides mehekuvandist, tuleb rääkida ka naisekuvandist nendes ajakirjades. Lausa hämmastav, et Eesti Playboy esimene number ei leidnud endale kaanetüdrukuks kedagi teist, kui mingi eaka daami, kellest kõik on juba niikuinii ammu tüdinenud - või pole kunagi huvitatud olnudki. Samuti paneb õlgu kehitama sedasorti ajakirjade väärtustatav ameerikalik naise ilu ideaal. Kõik need üleloomulikud või pettuse teel saavutatud mõõtmed, külgekleebitud lisandid ja "täiuslikkus", mis tegelikult on vaid kõva pintseldamise tulemus, alguses kosmeetikalaua juures, seejärel Photoshopis.

Kus on eesti omad tüdrukud? Näib, et Di-Klubi-Playboy neid kas ei leia üles või ei väärtusta. FHM aga leiab üles ja väärtustab. Palun väga, on sellegi numbri küljes "100 seksikat eesti tüdrukut", pildilisa pesuväel neidudest. Ja selliseid ilmub selle ajakirja kaasandena tihti. Ajakirjas endas pannakse need eesti tüdrukud ka avameelselt rääkima - seksist ja muust. Eesti meest huvitab eesti tüdruk, eesti mehe fetiš on girl next door. Ja küllap oleks nii mõnigi neist sajast olnud nõus ka päris ilma riieteta poseerima, kui ainult küsida.

Ja siit eksis mõte juba uuele rajale: võttes arvesse seda, kui palju on maailmas tüdrukuid-naisi, kelles ei tekita mingit moraalset probleemi poseerida avalikkuse tarbeks ilma riieteta, alates kõige pehmemast erootikast ja lõpetades kõige räigema pornoga, peab enese ilma riieteta näitamise soov olema midagi naissoole üsna loomuomast. Mõelge, kõik need kümned-kümned tuhanded, keda võib leida nendelt tuhandetelt-tuhandetelt vastavatelt võrgukülgedelt, kõigist nendest filmidest ja ajakirjadest! See on sotsioloogiliselt-demograafiliselt liiga suur osa, et sellest ilma mingisugustki üldistust tegemata saaks mööda vaadata. Aga mis asjaoludel see soov avaldub? Ja millest see tõukub? Edevusest? Eksistentsiaalsest soovist oma ilu jäädvustada?

jäi mõtlema

Pesin just köögis unise peaga kohvikannu, kui pähe tuli üks küsimus - kummaliselt palju häid asju tuleb pähe unise peaga. Nimelt: kuidas on võimalik, et erakordselt meeldivast inimesest saab järsku erakordselt ebameeldiv inimene? Või vähem järsku - aegamööda, justkui märkamatult. Kuidas see nii läheb? Alguses on nii, lõpus - naa? Usun, et iga selline muutumine on vähemalt sama huvitav lugu, kui need, mis on talletatud "Eesti elulugude" köidetes. Isegi pingestatum, dramaatilisem. Tõelise draamafilmi või thriller'i potentsiaalne aines. Enamike lahutatud abielude taga on selline lugu, üldse suurema osa metsaläinud suhete taga. Aga mitte ainult - neid on ka muudes läbikäimisvormides, mul näiteks oli lapsepõlves mitu sellist sõpra. Ja hilisemas elus on olnud mõned sellised ülemused. Tõepoolest, hea meelega loeksin selliste allakäikude lähikirjeldusi. Äkki oleks neist midagi õppida? Aga ilmselt on neid ka raskem kirja panna, kui lihtsalt elulugu üles vuristada.

Kohv saigi selle mõtiskluse jooksul valmis.

pühapäev

Lõpuks ometi hakkasin ka blogikirjanikuks. Ilmselt on see üks väheseid kohti, kuhu ma veel pole jõudnud. Märkasin ise ka, et mul on vahel mõningaid tarku mõtteid, mida nagu kuskil mujal eriti avaldada ei anna. Näiteks täna hommikul, s.o kella 15 paiku, kui ärkasin, tuli mulle ühe ropsuga pähe üks mõte ja üks küsimus: päeval on binokliga rohkem vaadata, kui öösel, ja kus elavad oravad, kui neil puude otsas ometi majakesi ei ole? Peale selle leiutasin eile unes ka uue sõna: mikronaal (vrd marginaal). See on uus ilukirjanduslik vorm, kus ülinappi sõnalisse ossa on kätketud ülimahukas mõte. Parimaid eesti mikronaalikirjanikke on Jaan, kelle mikronaale võib hulganisti leida tema blogis. Samuti on Jaan mikronaalivormi edukalt kasutanud muusikas. Hea, et blogi on, nüüd saan selle kohe siin kirja panna, muidu läheb meelest ära. Ah jaa, Aapol on oma blogis meeleolukas postitus Nobeli-asjus, ei saanud mainimata jätta.