Käisin vaatamas soomlaste mängufilmi "Hella W", mis räägib eestlasest Soome kirjaniku Hella Wuolijoki elust. On väga hea film. Pean nentima, et Eestis on selliste filmide tegemine nii tehniliselt kui ka sisuliselt võimatu. Soovitan vaatama minna.
Kuvatud on postitused sildiga soovitused. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga soovitused. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 12. märts 2012
kolmapäev, 14. detsember 2011
kolm parimat jõululaulu: minu valik
Ringvaates valib sel nädalal igal õhtul mõni eesti muusik 3 parimat jõululaulu - Ivo Linna, Maarja-Liis Ilus, Peeter Oja alias Bläck Rokit... Tekkis mõte reastada enda 3 parimat jõululaulu. Silvuplee, siin need on.
3. koht: Queen - Thank God It's Christmas
jõululaul ei pea olema tüütu soigumine, vaid võib olla ka intelligentne rokk, nagu nt ka Lennoni "Happy Xmas (War Is Over)", aga Queen on veetlevam
2. koht: Yuletide Blasphemy - Jingle Bells
kui kaubanduskeskustes liimina kõrva määritav Amy Grant ja muu siuke sodi paneb juba kõhus keerama, siis on selle vastu ka kiirravim
1. koht: Leevi and the Leavings - Jouluaattona kännissä
veel paremini ei saagi jõulusid kokku võtta, kui geniaalne soome muusik Gösta Sundqvist seda ses laulus teeb.
Kuulake ka!
3. koht: Queen - Thank God It's Christmas
jõululaul ei pea olema tüütu soigumine, vaid võib olla ka intelligentne rokk, nagu nt ka Lennoni "Happy Xmas (War Is Over)", aga Queen on veetlevam
2. koht: Yuletide Blasphemy - Jingle Bells
kui kaubanduskeskustes liimina kõrva määritav Amy Grant ja muu siuke sodi paneb juba kõhus keerama, siis on selle vastu ka kiirravim
1. koht: Leevi and the Leavings - Jouluaattona kännissä
veel paremini ei saagi jõulusid kokku võtta, kui geniaalne soome muusik Gösta Sundqvist seda ses laulus teeb.
Kuulake ka!
kolmapäev, 27. aprill 2011
halamisest nuti-turvalisuse pärast
.
Kirjutavad. Ju see tõsi on. Ju kõik need tehnofriigid ja nutifännid elavadki tegelikult klaasis majas, kust nende liigutused on kõikjale näha. Ei imesta üldse. Mina deklareerin oma rahulolu. Mina
- kasutan veendunult vana head Nokia 3310, mis ei salvesta isegi sõnumeid rohkem kui 20 tükki, GPS-i null, internetti null, muud möga null, disain on mugav ja tehnika on kindel nagu tööhobune
- ei oma kontot Facebookis, ja Twitteris ka säutsumas ei käi, muudes sotsiaalvõrgustikes mind ka ei leidu, mu viimane e-profiil on Orkuti varemeis, sinna see ka jääb
Kahju, et viidatud artiklis ei öeldud kõige paremat nõuannet: kas on vaja endale kohe igasugu "põnevaid" tehnikavidinaid soetada ja kas on vaja kogu oma elamine nutifoni sisse toppida?
Kirjutavad. Ju see tõsi on. Ju kõik need tehnofriigid ja nutifännid elavadki tegelikult klaasis majas, kust nende liigutused on kõikjale näha. Ei imesta üldse. Mina deklareerin oma rahulolu. Mina
- kasutan veendunult vana head Nokia 3310, mis ei salvesta isegi sõnumeid rohkem kui 20 tükki, GPS-i null, internetti null, muud möga null, disain on mugav ja tehnika on kindel nagu tööhobune
- ei oma kontot Facebookis, ja Twitteris ka säutsumas ei käi, muudes sotsiaalvõrgustikes mind ka ei leidu, mu viimane e-profiil on Orkuti varemeis, sinna see ka jääb
Kahju, et viidatud artiklis ei öeldud kõige paremat nõuannet: kas on vaja endale kohe igasugu "põnevaid" tehnikavidinaid soetada ja kas on vaja kogu oma elamine nutifoni sisse toppida?
laupäev, 23. aprill 2011
kuidas elada üle see kirikukellade kolistamine
Pikale pühadeajale on iseloomulik, et telekast tuleb üksteise otsa lollakaid lastefilme vastikutest koertest ja halvasti käituvatest lastest, mille vahele lastakse ohtralt kirikukellade kolinat ja pappide jutlustamist. Ikka päris rõve. Nii oli jõuluajal, nii on ka praegu, kevadpühade aegu.
Mõned hetked panevad päris mõtlema. Kuskil ilmub kalju seest "iseenesest" püha tuli, Filipiinidel piitsutavad kärbunud ajudega usuhullud ennast veriseks ja lasevad risti naelutada, rahvamass aga jõllitab huvis ja harduses pealt, jäädvustades toimuvat kõige moodsama tehnikaga... Siis mõtled eriti, et ehkki me suudame juba laboritingimustes ja kvantmaailmas läbi viia eduka teleportatsiooni, jääb enamik inimesi endiselt ja vist igaveseks 10 000 a tagusele vaimsele tasemele.
Aga kuis siis elada üle need pikad pühadeajad kodustes tingimustes? Jõuluaegu vaatasin DVD-lt mitut vana head eesti filmi ja hulga Sherlock Holmes'i Jeremy Brett'i kehastuses. Nüüd tähistasin Suurt Reedet sellega, et vaatasin BBC dokki "Koopainimeste jälgedes" ("Walking with Cavemen", 2003), mille Säästumarketist paari euro eest ostsin. Väga hea ja hariv dokk. Homo habilis, Homo heidelbergensis, kahele jalale tõus, tööriistade valmistamine, tule kasutamine, intellekti teke ja kunsti sünd. Samasse sarja kuulub veel dinosauruste dokk ja eelajalooliste kiskjate dokk.
Soovitan selle kõrvale lugeda ka kahte raamatut: Richard Dawkinsi "Luul jumalast" ja Carl Sagani "Deemonitest vaevatud maailm". Vahel läheb piir teaduse ja väljamõeldise vahel endalgi segaseks, siis kulub väike eneseharimine ses vallas ära.
Mõned hetked panevad päris mõtlema. Kuskil ilmub kalju seest "iseenesest" püha tuli, Filipiinidel piitsutavad kärbunud ajudega usuhullud ennast veriseks ja lasevad risti naelutada, rahvamass aga jõllitab huvis ja harduses pealt, jäädvustades toimuvat kõige moodsama tehnikaga... Siis mõtled eriti, et ehkki me suudame juba laboritingimustes ja kvantmaailmas läbi viia eduka teleportatsiooni, jääb enamik inimesi endiselt ja vist igaveseks 10 000 a tagusele vaimsele tasemele.
Aga kuis siis elada üle need pikad pühadeajad kodustes tingimustes? Jõuluaegu vaatasin DVD-lt mitut vana head eesti filmi ja hulga Sherlock Holmes'i Jeremy Brett'i kehastuses. Nüüd tähistasin Suurt Reedet sellega, et vaatasin BBC dokki "Koopainimeste jälgedes" ("Walking with Cavemen", 2003), mille Säästumarketist paari euro eest ostsin. Väga hea ja hariv dokk. Homo habilis, Homo heidelbergensis, kahele jalale tõus, tööriistade valmistamine, tule kasutamine, intellekti teke ja kunsti sünd. Samasse sarja kuulub veel dinosauruste dokk ja eelajalooliste kiskjate dokk.
Soovitan selle kõrvale lugeda ka kahte raamatut: Richard Dawkinsi "Luul jumalast" ja Carl Sagani "Deemonitest vaevatud maailm". Vahel läheb piir teaduse ja väljamõeldise vahel endalgi segaseks, siis kulub väike eneseharimine ses vallas ära.
laupäev, 26. märts 2011
õnnestus leida "Kin-dza-dza!" eestikeelse tõlkega
.
Ma ei olnud nõukogude filmikunsti üht kõige diibimat mängufilmi "Kin-dza-dza!" (Mosfilm 1986) näinud enne, kui paar aastat tagasi. Pärast seda olen seda veel korra-paar vaadanud. Alati vene keeles, ilma tõlketa mulle arusaadavasse keelde. Peamised asjad on mulle tõlgitud ja ühest-teisest olen ise aru saanud. Aga pilt ja tegevus ses filmis on nii sürrid ja ilmselgelt tuumakad, et tekitada ihalust dialoogi detaile ja nüanssegi tabada.
Mistõttu hüüatasin mõttes rõõmust, kui täna Apollo filmiriiulis nägin seda filmi eesti keelde tõlgitud vene filmiklassika sarjas välja antuna - ja juba aastast 2006. Juhhei. Lisaks enam-vähem kabedatele tiitritele on plaadil lisaks taastatud kujutis ja heli. Hoobilt sai uuesti vaadatud. Ku!
Ma ei olnud nõukogude filmikunsti üht kõige diibimat mängufilmi "Kin-dza-dza!" (Mosfilm 1986) näinud enne, kui paar aastat tagasi. Pärast seda olen seda veel korra-paar vaadanud. Alati vene keeles, ilma tõlketa mulle arusaadavasse keelde. Peamised asjad on mulle tõlgitud ja ühest-teisest olen ise aru saanud. Aga pilt ja tegevus ses filmis on nii sürrid ja ilmselgelt tuumakad, et tekitada ihalust dialoogi detaile ja nüanssegi tabada.
Mistõttu hüüatasin mõttes rõõmust, kui täna Apollo filmiriiulis nägin seda filmi eesti keelde tõlgitud vene filmiklassika sarjas välja antuna - ja juba aastast 2006. Juhhei. Lisaks enam-vähem kabedatele tiitritele on plaadil lisaks taastatud kujutis ja heli. Hoobilt sai uuesti vaadatud. Ku!
teisipäev, 25. jaanuar 2011
neljapäev, 30. detsember 2010
margi ümbrikule kleepimise tasu: 0.50 EEK
Kujutan ette, kuidas postiteenistuse tuusad hambaid kiristavad: krdi meilid! krdi smsid! krdi suhtlusvõrgustikud! Aga kuidagi peavad nemadki ju ots otsaga kokku tulema, eks ju. Seepärast on välja mõeldud üks põnev teenustasu, mida alates lõppeva aasta suvest postkontorites ilma igasuguse hoiatuseta võetakse: teenustasu margi ümbrikule kleepimise eest. Kui selle kleebib ümbrikule postitöötaja, siis võetakse selle eest 50 senti (EEK). Kui kleebid ise - noh, siis oled seekord pääsenud. Aga ei tea, mis põnevad tasud veel kuskil seal hiilivad...
Aitasin postiteenistust ja mõtlesin välja teenuseid, mille eest veel võiks raha küsida:
- sularahas arveldamine
- markide poognast lahtirebimine
- templi löömine
- kaalu kasutamine (1 kg eest 1 EUR)
Mis veel? Noh, õigupoolest polegi postitöötajal enam muud teha. Nii et iga tema liigutuse võiks teha tasuliseks.
Aitasin postiteenistust ja mõtlesin välja teenuseid, mille eest veel võiks raha küsida:
- sularahas arveldamine
- markide poognast lahtirebimine
- templi löömine
- kaalu kasutamine (1 kg eest 1 EUR)
Mis veel? Noh, õigupoolest polegi postitöötajal enam muud teha. Nii et iga tema liigutuse võiks teha tasuliseks.
esmaspäev, 6. detsember 2010
no mis kasu üldse on tasulisest infoliinist?!
Infoliin 1182
"Tere, palun andke mõni autoremonditöökoda Vabaduse puiestee läheduses."
"Ee..." (klõp-klõp-klõp, nohin, sekundid veerevad)
"Noh, Laagri, Pääsküla, kuskil seal."
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, minut koguneb) Vabaduse puiesteel ei ole..."
"Jaa, aga kuskil sealkandis?"
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, teine minut jookseb) Ee... Ta ei näita niimoodi..."
Lõpetad sekundipealt kõne, sest ega sa nohina kuulamise pärast 14 kr minutist ei maksa. Ja küsid lähimast bensujaamast. Leiadki kiirelt, mis tarvis (Salve tänaval).
- - -
Taas infoliin 1182
"Tere, ma paluks selle pikkade inimeste riidepoe aadressi, mis on Nõmme keskuse juures."
"Ee...? Ega te poe nime ei tea?"
"Ei mäleta, midagi XL. Midagi umbes sellist."
(nohin, sekundid veerevad)
"Ei leia... Aga ma tean, mis poodi te mõtlete, see on seal..."
Ja telefonihääl seletab, kuidas pood üles leida. Leian poe üles, selle nimi on Extra Large (Nõmme, Turuplats 5/7). Aga ei oleks leidnud, kui teenindaja poleks ise, isiklikult seda poodi teadnud. Andmebaas ja otsingusüsteem oleks hätta jätnud.
- - -
Moraal
Helistades liinil, kus minut maksab 14 krooni, ei taha ma kuulda pikka nohinat, tühja klõbinat ega fraase laadis "ta ei näita niimoodi". Mulle lausa tundub, et infoliinil 1182 pole telefoni taga istujal kasutada mingit muud andmebaasi peale tavalise Google'i. Istub seal, klõbistab sõna otsinguaknasse ja vaatab, mis ette lööb. Ja sina maksad selle eest.
Targem on helistada mõnele sõbrale või pereliikmele, kellest on teada, et ta parajasti on internetiühendusega arvuti läheduses. Nii leiad soovitava info kiiremini ja kordades odavamalt.
"Tere, palun andke mõni autoremonditöökoda Vabaduse puiestee läheduses."
"Ee..." (klõp-klõp-klõp, nohin, sekundid veerevad)
"Noh, Laagri, Pääsküla, kuskil seal."
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, minut koguneb) Vabaduse puiesteel ei ole..."
"Jaa, aga kuskil sealkandis?"
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, teine minut jookseb) Ee... Ta ei näita niimoodi..."
Lõpetad sekundipealt kõne, sest ega sa nohina kuulamise pärast 14 kr minutist ei maksa. Ja küsid lähimast bensujaamast. Leiadki kiirelt, mis tarvis (Salve tänaval).
- - -
Taas infoliin 1182
"Tere, ma paluks selle pikkade inimeste riidepoe aadressi, mis on Nõmme keskuse juures."
"Ee...? Ega te poe nime ei tea?"
"Ei mäleta, midagi XL. Midagi umbes sellist."
(nohin, sekundid veerevad)
"Ei leia... Aga ma tean, mis poodi te mõtlete, see on seal..."
Ja telefonihääl seletab, kuidas pood üles leida. Leian poe üles, selle nimi on Extra Large (Nõmme, Turuplats 5/7). Aga ei oleks leidnud, kui teenindaja poleks ise, isiklikult seda poodi teadnud. Andmebaas ja otsingusüsteem oleks hätta jätnud.
- - -
Moraal
Helistades liinil, kus minut maksab 14 krooni, ei taha ma kuulda pikka nohinat, tühja klõbinat ega fraase laadis "ta ei näita niimoodi". Mulle lausa tundub, et infoliinil 1182 pole telefoni taga istujal kasutada mingit muud andmebaasi peale tavalise Google'i. Istub seal, klõbistab sõna otsinguaknasse ja vaatab, mis ette lööb. Ja sina maksad selle eest.
Targem on helistada mõnele sõbrale või pereliikmele, kellest on teada, et ta parajasti on internetiühendusega arvuti läheduses. Nii leiad soovitava info kiiremini ja kordades odavamalt.
esmaspäev, 22. november 2010
remark etlemise kohta
Vahel olen näinud, kuidas kolleegid-kirjanikud lähevad lavale läpakaga ja hakkavad selle ekraanilt luuletust maha lugema. Ja alati tundub mulle, et see on nõrk. Seisab seal prožede valguses, läpakas ühe käe peal, teise käe sõrm udib teksti ette, silmadega publikut haarata ei ole aega... Õhutan kõiki esitajaid nii mitte tegema. Olen veendumusel, et laval läpakast maha lugemine on out. Leia printer, lase need paar teksti paberile ja kohe on uhkem vaatepilt. Eriti uhke oleks muidugi peast panna.
Sama kehtib igasuguste nuti-telefonide kohta. Väga ebapoeetiline on luulet esitada, samal ajal pulgaga mingit tehnikavidinat susides.
Sama kehtib igasuguste nuti-telefonide kohta. Väga ebapoeetiline on luulet esitada, samal ajal pulgaga mingit tehnikavidinat susides.
laupäev, 13. november 2010
kust tulevad lapsed? pärle vene kirjandusest
Kui kotiga, siis koolist, kui ilma, siis lasteaiast? Ei. Täpse ja ausa vastuse annab üks kuulus venekeelne lasteraamat 1980-ndatest.
Vaata siit kogu raamatut. Head lugemist!
Jäin meenutama, mis on eesti keeles sel teemal ilmunud. Mina oma vanuse tõttu mäletan eelkõige järgnevaid kolme. Aga muidugi on neid uuemal ajal veel igasuguseid ilmunud.
Mall Johanson, "Kuidas ma maailma tulin?", 1986
See raamat väga n-ö julgeks ei lähegi. Ääri-veeri, üsna igavalt seletamine Piret Selbergi pudruste piltide saatel:
Klaus Verch, "Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma", eesti k 1991
Sellest raamatust on eriti meeles väga eluvõõraste situatsioonide pildid. No näiteks õe ja venna toas avaneb selline pilt (lugege teksti ka):
Harri Jänes, "Poiss ja tüdruk", 1983
Väga asjalik ja huvitav raamat. Räägib üldse teismeliste füsioloogilisest ja vaimsest arengust. Suur pluss on Elle Tikerpäe muhe-muigavad illustratsioonid:
Vaata siit kogu raamatut. Head lugemist!Jäin meenutama, mis on eesti keeles sel teemal ilmunud. Mina oma vanuse tõttu mäletan eelkõige järgnevaid kolme. Aga muidugi on neid uuemal ajal veel igasuguseid ilmunud.
Mall Johanson, "Kuidas ma maailma tulin?", 1986See raamat väga n-ö julgeks ei lähegi. Ääri-veeri, üsna igavalt seletamine Piret Selbergi pudruste piltide saatel:
Klaus Verch, "Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma", eesti k 1991Sellest raamatust on eriti meeles väga eluvõõraste situatsioonide pildid. No näiteks õe ja venna toas avaneb selline pilt (lugege teksti ka):
Harri Jänes, "Poiss ja tüdruk", 1983Väga asjalik ja huvitav raamat. Räägib üldse teismeliste füsioloogilisest ja vaimsest arengust. Suur pluss on Elle Tikerpäe muhe-muigavad illustratsioonid:
teisipäev, 2. november 2010
raamatutest (13 ühe hoobiga)
Tegin eile, 1. novembril Tallinna Rahvaülikoolis Tallinna raamatukoguhoidjatele väikese ettekande blogikirjandusest. Selle tarvis materjali läbi töötades pani mind kõige rohkem imestama teatud raamatublogide jõudlus. Loterii, Bukahoolik, Danzumees, lugemine.blogspot.com jt - kuidas nad jaksavad nii suurt infomassi läbi hekseldada?
Okei, see selleks. Tahtsin hoopis rääkida sellest, mida mina viimase poole aasta jooksul olen lugenud. Pikalt ei tee. Mainin ainult autoreid ja pealkirju.
Vladimir Beekman, "Alles see oli..." (2008)
Elo Tuglas, "Tartu päevik 1928-1941" (2008)
Maie Kalda, "Debora ja vennad" (2010)
Heinz Valk, "Pääsemine helgest tulevikust" (2010)
Andres Maimik jt, "Vana viha" (2006)
Hellar Grabbi, "Seitse retke isamaale" (2010)
David Quammen, "Dodo laul" (2005)
Mart Juur, "101 eesti popmuusika albumit" (2010)
Villem Gross, "Ühe poisi suvi" (1984)
Harald Rajamets, "Aeg astuda" (1997)
See ei ole loomulikult kõik. Osa raamatuid ei tule meelde. Osa lugesin jupiti. Osa lugesin kirjandusloolise töö tarvis fragmentaarselt. Jne. Aga nimetatud on konkreetsed elamused.
Kõige võimsam neist oli Heinz Valgu teos. Selle lugemist lõpetades ei suutnud ma tükk aega mõtteid mujale käänata. Seda raamatut peaks lugema iga eestlane. See on niivõrd mõtlemapanev. Eriti mis puudutab 1988.-1991. aastate sündmusi. Kes oli kes TEGELIKULT. Kuidas ERSP-lased ja intrid leidsid Eesti iseseisvuse asjus ühise keele. Mida arvas 1991. aasta 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise hääletusele panekust ei keegi teine kui nüüdne eeskujulik isamaalane Mart Laar isiklikult. Jne. See raamat on raske nagu pomm. Aitäh, austatud Heinz Valk, et selle kõik kirja panite. Ma tunnen, et ma olen pärast selle raamatu läbilugemist senisest palju targem.
Aga nüüd - võtsin korraga lugemiseks ette
Hjalmar Mäe, "Kuidas kõik teostus"
(2005)
ja Agatha Christie, "Hercule Poirot. Kogutud lühijutud" (2006).
Ega suuda kumbagi lugeda. Mäe tekst on niivõrd halvasti kirjutatud, et iga lehekülje läbinärimise järel tuleb puhata. Jubedad laused. Ja ise veel olnud ajakirjanik. Rääkimata sellest, et pärast sõda üks Konrad Adenaueri nõunikke. Ei suuda lugeda. Ja need Poirot'-lood on kah igavasti kirjutatud. Nendesamade põhjal on kuulus sari tehtud, see sari on hoopis vingem. Panen vist mõlemad, jah, käest üldse ära, ja hakkan lugema
Andrus Kivirähki "Pagari piparkoogi" vastset kordustrükki. (Kui kaua me seda ootasime!)
Soh, nüüd mõneks ajaks on ka raamatutest räägitud.
Okei, see selleks. Tahtsin hoopis rääkida sellest, mida mina viimase poole aasta jooksul olen lugenud. Pikalt ei tee. Mainin ainult autoreid ja pealkirju.
Vladimir Beekman, "Alles see oli..." (2008)
Elo Tuglas, "Tartu päevik 1928-1941" (2008)
Maie Kalda, "Debora ja vennad" (2010)
Heinz Valk, "Pääsemine helgest tulevikust" (2010)
Andres Maimik jt, "Vana viha" (2006)
Hellar Grabbi, "Seitse retke isamaale" (2010)
David Quammen, "Dodo laul" (2005)
Mart Juur, "101 eesti popmuusika albumit" (2010)
Villem Gross, "Ühe poisi suvi" (1984)
Harald Rajamets, "Aeg astuda" (1997)See ei ole loomulikult kõik. Osa raamatuid ei tule meelde. Osa lugesin jupiti. Osa lugesin kirjandusloolise töö tarvis fragmentaarselt. Jne. Aga nimetatud on konkreetsed elamused.
Kõige võimsam neist oli Heinz Valgu teos. Selle lugemist lõpetades ei suutnud ma tükk aega mõtteid mujale käänata. Seda raamatut peaks lugema iga eestlane. See on niivõrd mõtlemapanev. Eriti mis puudutab 1988.-1991. aastate sündmusi. Kes oli kes TEGELIKULT. Kuidas ERSP-lased ja intrid leidsid Eesti iseseisvuse asjus ühise keele. Mida arvas 1991. aasta 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise hääletusele panekust ei keegi teine kui nüüdne eeskujulik isamaalane Mart Laar isiklikult. Jne. See raamat on raske nagu pomm. Aitäh, austatud Heinz Valk, et selle kõik kirja panite. Ma tunnen, et ma olen pärast selle raamatu läbilugemist senisest palju targem.
Aga nüüd - võtsin korraga lugemiseks ette
Hjalmar Mäe, "Kuidas kõik teostus"(2005)
ja Agatha Christie, "Hercule Poirot. Kogutud lühijutud" (2006).Ega suuda kumbagi lugeda. Mäe tekst on niivõrd halvasti kirjutatud, et iga lehekülje läbinärimise järel tuleb puhata. Jubedad laused. Ja ise veel olnud ajakirjanik. Rääkimata sellest, et pärast sõda üks Konrad Adenaueri nõunikke. Ei suuda lugeda. Ja need Poirot'-lood on kah igavasti kirjutatud. Nendesamade põhjal on kuulus sari tehtud, see sari on hoopis vingem. Panen vist mõlemad, jah, käest üldse ära, ja hakkan lugema
Andrus Kivirähki "Pagari piparkoogi" vastset kordustrükki. (Kui kaua me seda ootasime!)Soh, nüüd mõneks ajaks on ka raamatutest räägitud.
teisipäev, 7. september 2010
edukalt kulgeb minu Isiklik Raamatuaasta! tähelepanu: ilmus Wimbergi luulekogu "Wabastatud wärsid"
Mis sa, kirjanik, muudkui kirjutad! Nii ütlesin endale juba ammu. Anna midagi raamatuna välja ka. Ei ole vaja endale arvutisse miljonit faili korjata, tee paar suurt ja saada need kirjastamisele! Ja nii hakkasingi tegema. Eelmine aasta oli juba produktiivne: ilmusid mu "Pille-Riin", "Suur pidusöök" ja "Eesti naise õnn". Aga eelmise aasta rekord on tänavu aasta septembris juba korratud! Praeguse aastanumbri sees on minult ilmunud juba kolm raamatut: "Eesti köökk", "Buratino tegutseb jälle" ja "Wabastatud wärsid".
Tegu on minu luulekoguga. Eelmine minu luulekogu täiskasvanutele ilmus 2006. aastal ("Kärppsed") ja sellest sai juba liiga kaua aega mööda. Nõnda pakitses hingel tarvidus välja anda uus. "Wabastatud wärssides" on luuletusi aastaist 2006-2009 ja kolm tükki ka praegusest aastast. Pealkiri vihjab - olgugi ka muid tõlgendamisvõimalusi, nagu alati - esmalt sellele, et raamatus on ainult vabavärsid. Miks? Sest siis on mulje terviklik. Kirjutasin neid just mõni aasta tagasi suure hulga, leidsin oma lausumise rütmi. Ja hiljem olen ka kirjutanud. Peale selle, olles nüüd enda ja oma lugejate vastu kenasti aus, pean tunnistama üles veel ühe tagamõtte: kui välja jäävad riimilised luuletused, siis ei saa ka keegi öelda, et Wimberg on ju see laadakoomik, kes laulab kõvasti ja valesti, või et Wimberg on ju see, kes tuleb lapsi lõbustama, kui nende isad ja emad Jürgen Roostet ja Elo Viidingut kuulavad. "Wabastatud wärsid" on tüse, tihe ja kaalukas teos. Kaane tegi Triinu Silla. Välja andis Pegasus. Ilmus septembris.
"Eesti köökk" on ka luuleraamat, aga eelkõige siiski söögi- ja köögiraamat. Sellesse on paigutatud mu poeem "Eesti köökk", mis laulab kiitust kõikvõimalikule suurepärasele suupoolisele, ja veel mõned toiduteemalised luuletused. Ja siis järgneb 12 retsepti minu ema varasalvest. Need olen spetsiaalselt tema käest üles küsinud ja kirja pannud. Nende retseptide järgi tehtud toidud ei ole tavalised, vaid erilised. Nimelt neid ma sõin väiksena suure isuga - ja söön suurenagi suure isuga. Lihtsad, kuid erilised eesti kodused toidud: munapuder, tangu-kartulisupp, piima-juurviljasupp, hapukapsasupp, leivasupp jne. Raamatus on veel minult sissejuhatav kirjatükk ja Karl Martin Sinijärvelt väljajuhatav kirjatükk. Rääkides raamatuvälistest asjaoludest - see on vist esimene minu teos, mida müüakse R-Kioskis, ja mitte niisama, vaid Nastja, Jeremy Clarksoni ja Jamie Oliveri teoste vahel... Muhedad illustratsioonid tegi Juss Piho. Välja andis Ajakirjade Kirjastus. Ilmus juunis. (Kuula, mida arvab sellest raamatust Klassikaraadios Peeter Helme.)
Sellenimelist ETV telesarja loomulikult on rõõm teada kõigil. Praeguse aasta alguses tegi kirjastus Pegasus mulle ettepaneku kirjutada lastele midagi Buratinost. See idee mulle ei istunud - Buratino oli ju fun, aga maailmas on palju muudki, millest tahaks kirjutada! Tegin omapoolse ettepaneku, et välja võiks anda hoopis portsu selle saate jaoks kirjutatud stsenaariume. Sest tegu ju näitekirjandusega, mida Eestis ilmub vähe ja lastele õieti üldse mitte. Sellega oli kirjastus päri. Valisingi 83 osa käsikirjadest välja 30 parimat. Siis selgus, et raamatusse mahub ainult pool sellest. Ja nii saigi - esimesed 15 neist 30 parimast said raamatuks. Juurde tegi väga kaunid pildid Marja-Liisa Plats. Käsikirjad ma loomulikult lugesin ka kontrolliks üle, aga peale tele jaoks mõeldud märkuste väljavõtmise ning üksikute silumiste-kohendamiste ma midagi ei muutnud. Kõik on autentne materjal - nagu toona produtsendile ja näitlejatele sai saadetud! Ilmus augustis. (Loe Andrus Kivirähki arvustust Eesti Päevalehes.)
Minu Isiklik Raamatuaasta jätkub. Loodan veel vähemalt 2 raamatut sel aastal välja anda. Üks neist on Ralf Parvega tehtud intervjuude kogumik, mille küljendus on mul hetkel köögilaual ülelugemiseks. See ilmub Eesti Keele Sihtasutuses. Ja eks näis, vast ilmub midagi ikka veel.
Wabastatud wärsid
Tegu on minu luulekoguga. Eelmine minu luulekogu täiskasvanutele ilmus 2006. aastal ("Kärppsed") ja sellest sai juba liiga kaua aega mööda. Nõnda pakitses hingel tarvidus välja anda uus. "Wabastatud wärssides" on luuletusi aastaist 2006-2009 ja kolm tükki ka praegusest aastast. Pealkiri vihjab - olgugi ka muid tõlgendamisvõimalusi, nagu alati - esmalt sellele, et raamatus on ainult vabavärsid. Miks? Sest siis on mulje terviklik. Kirjutasin neid just mõni aasta tagasi suure hulga, leidsin oma lausumise rütmi. Ja hiljem olen ka kirjutanud. Peale selle, olles nüüd enda ja oma lugejate vastu kenasti aus, pean tunnistama üles veel ühe tagamõtte: kui välja jäävad riimilised luuletused, siis ei saa ka keegi öelda, et Wimberg on ju see laadakoomik, kes laulab kõvasti ja valesti, või et Wimberg on ju see, kes tuleb lapsi lõbustama, kui nende isad ja emad Jürgen Roostet ja Elo Viidingut kuulavad. "Wabastatud wärsid" on tüse, tihe ja kaalukas teos. Kaane tegi Triinu Silla. Välja andis Pegasus. Ilmus septembris.
Eesti köökk
"Eesti köökk" on ka luuleraamat, aga eelkõige siiski söögi- ja köögiraamat. Sellesse on paigutatud mu poeem "Eesti köökk", mis laulab kiitust kõikvõimalikule suurepärasele suupoolisele, ja veel mõned toiduteemalised luuletused. Ja siis järgneb 12 retsepti minu ema varasalvest. Need olen spetsiaalselt tema käest üles küsinud ja kirja pannud. Nende retseptide järgi tehtud toidud ei ole tavalised, vaid erilised. Nimelt neid ma sõin väiksena suure isuga - ja söön suurenagi suure isuga. Lihtsad, kuid erilised eesti kodused toidud: munapuder, tangu-kartulisupp, piima-juurviljasupp, hapukapsasupp, leivasupp jne. Raamatus on veel minult sissejuhatav kirjatükk ja Karl Martin Sinijärvelt väljajuhatav kirjatükk. Rääkides raamatuvälistest asjaoludest - see on vist esimene minu teos, mida müüakse R-Kioskis, ja mitte niisama, vaid Nastja, Jeremy Clarksoni ja Jamie Oliveri teoste vahel... Muhedad illustratsioonid tegi Juss Piho. Välja andis Ajakirjade Kirjastus. Ilmus juunis. (Kuula, mida arvab sellest raamatust Klassikaraadios Peeter Helme.)
Buratino tegutseb jälle. 15 valitud lugu
Sellenimelist ETV telesarja loomulikult on rõõm teada kõigil. Praeguse aasta alguses tegi kirjastus Pegasus mulle ettepaneku kirjutada lastele midagi Buratinost. See idee mulle ei istunud - Buratino oli ju fun, aga maailmas on palju muudki, millest tahaks kirjutada! Tegin omapoolse ettepaneku, et välja võiks anda hoopis portsu selle saate jaoks kirjutatud stsenaariume. Sest tegu ju näitekirjandusega, mida Eestis ilmub vähe ja lastele õieti üldse mitte. Sellega oli kirjastus päri. Valisingi 83 osa käsikirjadest välja 30 parimat. Siis selgus, et raamatusse mahub ainult pool sellest. Ja nii saigi - esimesed 15 neist 30 parimast said raamatuks. Juurde tegi väga kaunid pildid Marja-Liisa Plats. Käsikirjad ma loomulikult lugesin ka kontrolliks üle, aga peale tele jaoks mõeldud märkuste väljavõtmise ning üksikute silumiste-kohendamiste ma midagi ei muutnud. Kõik on autentne materjal - nagu toona produtsendile ja näitlejatele sai saadetud! Ilmus augustis. (Loe Andrus Kivirähki arvustust Eesti Päevalehes.)
- - -
Minu Isiklik Raamatuaasta jätkub. Loodan veel vähemalt 2 raamatut sel aastal välja anda. Üks neist on Ralf Parvega tehtud intervjuude kogumik, mille küljendus on mul hetkel köögilaual ülelugemiseks. See ilmub Eesti Keele Sihtasutuses. Ja eks näis, vast ilmub midagi ikka veel.
neljapäev, 2. september 2010
veel lepingute sõlmimisest
Mõni postitus tagasi kirjutasin pikalt sellest, mida tasuks kultuurivaldkonnas tegijal jälgida lepingute sõlmimisel tööandjatega. Lisan sellele nüüd ühe väga tähtsa märkuse, mis on mõeldud tähele panemiseks just tööandjatele.
Nimelt, tööandjad-rahamaksjad! Mida rutem te soovite käsikirja vm tellitavat toodet või kas või lepingut ennast kirjanikult kätte saada, seda rutem olge valmis raha üle kandma. Sätted laadis "maksame 30 päeva jooksul pärast Teose ilmumist" tähendavad seda, et Autor lükkab tööd oma peas kaugele edasi, venitab sellega, vahest kaob täitsa levist - pühendudes neile töödele, mis kiiremini (kohe!) raha sisse toovad. Aga kui kokku leppida, et raha kantakse üle kohe pärast käsikirja esitamist, siis valmib töö tõenäoliselt väga kiiresti.
Sellist pika ajalise distantsi pealt maksmist harrastab vist enamik kirjastusi. Tänapäevas on see ooteaeg lausa 60 päeva. Aga keda huvitab see raha seal kauges tulevikus? Ei, kohe on vaja, just praegu on võlad üle pea kasvamas ja arved tahavad maksmist!
See puudutab ka lepingute allakirjutamist ennast. Mul ootab praegu kapi peal ümbrikus oma aega ühe kirjastuse leping, mille allakirjutamisel saan jaanuaris, mil ilmub teatav Teos, väikse summakese. Mul pole olnud stiimulit lepingut isegi ümbrikust välja võtta, et see alla kirjutada ja tagasi posti panna. Kogu aeg on muude asjadega tegemist. Eks ma ükskord enne jaanuari teen seda! Küll jõuab! Ent - kui saaksin selle raha kohe, oleks see ammu postis. Aga kirjastus vist juba üsnagi ootab mu allkirja, et saaks teksti raamatusseminemises kindel olla...
Vaat selline tarkus. Asjad liiguvad ja valmivad seda kiiremini, mida kiiremini jõuab raha Autori pangakontole.
Nimelt, tööandjad-rahamaksjad! Mida rutem te soovite käsikirja vm tellitavat toodet või kas või lepingut ennast kirjanikult kätte saada, seda rutem olge valmis raha üle kandma. Sätted laadis "maksame 30 päeva jooksul pärast Teose ilmumist" tähendavad seda, et Autor lükkab tööd oma peas kaugele edasi, venitab sellega, vahest kaob täitsa levist - pühendudes neile töödele, mis kiiremini (kohe!) raha sisse toovad. Aga kui kokku leppida, et raha kantakse üle kohe pärast käsikirja esitamist, siis valmib töö tõenäoliselt väga kiiresti.
Sellist pika ajalise distantsi pealt maksmist harrastab vist enamik kirjastusi. Tänapäevas on see ooteaeg lausa 60 päeva. Aga keda huvitab see raha seal kauges tulevikus? Ei, kohe on vaja, just praegu on võlad üle pea kasvamas ja arved tahavad maksmist!
See puudutab ka lepingute allakirjutamist ennast. Mul ootab praegu kapi peal ümbrikus oma aega ühe kirjastuse leping, mille allakirjutamisel saan jaanuaris, mil ilmub teatav Teos, väikse summakese. Mul pole olnud stiimulit lepingut isegi ümbrikust välja võtta, et see alla kirjutada ja tagasi posti panna. Kogu aeg on muude asjadega tegemist. Eks ma ükskord enne jaanuari teen seda! Küll jõuab! Ent - kui saaksin selle raha kohe, oleks see ammu postis. Aga kirjastus vist juba üsnagi ootab mu allkirja, et saaks teksti raamatusseminemises kindel olla...
Vaat selline tarkus. Asjad liiguvad ja valmivad seda kiiremini, mida kiiremini jõuab raha Autori pangakontole.
esmaspäev, 2. august 2010
nõuandeid kirjanikele: kuidas sõlmida lepingut
Tegin inventuuri kõikvõimalikele kirjanikutöö-alastele lepingutele, mida olen aegade algusest (2000) kuni käesoleva aastani (2010) alla kirjutanud. On kõva patsahkam. Ja osa on veel faili kujul arvutis. Mõne kohal jäin tükiks ajaks mõtisklema: enam ma sellist alla ei kirjutaks. Aga veel küllalt viimase ajani polnud mul kombeks lepinguid tähelepanelikult läbi lugeda ega tulevikku kiigata. Väga kahjulik lohakus! Nüüdseks olen sellest vabanenud, andku mu auväärt koostööpartnerid mulle andeks... Sõnastan järgnevalt rea nõuandeid ja õpetussõnu, mida peaksid kõik loovtöötajad, sh eriti ja eelkõige kirjanikud tööalaste lepingute sõlmimisel jälgima.
1. Loe leping tähelepanelikult läbi!
Ära kirjuta midagi pimesi või huupi alla. Lepingu objektiks võib küll olla kas või tühipaljas 4-realine lasteluuletus, aga seadlusandlus kehtib täie rauaga sellegi suhtes. Loe kogu lepingu tekst läbi, ja kui mõne sätte mõttest aru ei saa, nõua selgust.
2. Lepingus olgu vajalik info täpselt kirjas
Muuhulgas: a) lepingu allakirjutamise kuupäev (nt kirjastus Tänapäeva lepingutel see puudub, vähemalt puudus kuni viimase ajani), b) mis on lepingu objekt (s.o mis seda enam ei ole), c) kui kauaks ja missugune õigus teisele osapoolele antakse/loovutatakse, d) millised on sanktsioonid lepingu mittetäitmise korral.
3. Lepingu objekt
Tasub täpselt sõnastada, millele teine osapool õiguse saab. Kui tegu on luulekogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et kirjastus saab õiguse ainult luuletuste nii- ja niisugusele kogumile, mitte üksikluuletustele. Kui tegu on jutukogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et autorile jääb õigus avaldada üksikjutte ise või lubada seda teha kolmandatel isikutel, nt antoloogiates, õpikutes jne. Kui tegu on töövõtulepinguga mingi teksti kirjutamiseks, tasub lepingusse nõutada selge õigus tekst ka ise mingi aja möödudes välja anda - kas või kogutud teostes 70 aasta pärast.
4. Lepingu kehtivus
Mida lühem on lepingu kehtivusaeg, seda parem autorile. Kui autor on oma õigused täielikult loovutanud, saab ta need siis tagasi. Kui autor ka ei ole oma õigusi täielikult loovutanud, tekib ikkagi potentsiaalne vajadus temaga uus leping sõlmida, mis omakorda tähendab uut honorari. Seega tuleks vältida igavesti kehtivaid lepinguid, eriti kui nendega on endalt kõik õigused ära antud - see tähendab, et näiteks oma kogutud teostesse panemiseks tuleb õigused tõenäoliselt tagasi osta... Kirjastustele ei tasu õigusi anda mitte kauemaks kui 5 aastaks. Alati võiks sedagi aega lühemaks kaubelda.
5. Sanktsioonid
Mõnedes lepingutes on kirjas ka, mis saab siis, kui... Parem on enne allakirjutamist järele vaadata, kas sanktsioonid tunduvad tasakaalus autorilt nõutavaga. Hiljuti pakuti mulle allakirjutamiseks töövõtulepingut, kus sanktsiooniks oli: 500 kr tasust maha iga tähtajast üle läinud päeva eest. Tegu ei olnud Merkolt kraana üürimise või rahvusvahelise kaubaveoga, vaid raamatu käsikirja toimetamisega. Loomulikult saatsin sellise lepingu kuu peale. Au maksab ka midagi.
6. Veendu, et autoriõigused kuuluvad tõepoolest sulle
Järsku tiksub parajasti mõne teise lepingu kehtivusaeg? Või oled õigused endale märkamatult hoopis igaveseks käest andnud? Raamatuid, mis välja antud ilma kehtivate autoriõigusteta, ootab tänapäeval kole saatus, sh täiemahuline müügilt ja raamatukogudest korjamine (nt Silver Anniko "Rusikate" 2009. a uustrükk). Ei ole vaja, et kirjastus väljaandmiskulude tšeki sulle esitaks. Mul kirjastajana oli ka kunagi üks selline juhtum. Autori õiguste pärija L.R. kinnitas, et õigused kuuluvad talle, ja kirjastus andis teksti sisestajale. Siis selgus, et õigused kuuluvad hoopis ühele teisele kirjastusele. L.R. pääses õnnelikult - maksis kinni ainult sisestaja tehtud töö. Kuu-kaks hiljem oleks olnud kahju juba üle poolesaja tuhande.
7. Tasu
Tasu on lepingus loomulikult üks olulisemaid punkte. Mida rohkem, seda parem! Mõned kirjastused (eriti õpikukirjastused) lehvitavad siin vahel mingite nn "Kirjanike Liidu hüvitiste määradega", need tasub sõbralikult, kuid otsustavalt tagasi lükata. Minu põhimõte honorari küsimisel on: mida rikkam kirjastus, seda suurem honorar. Avita, Koolibri ja TEA on kindlasti kirjastused, kellelt on põhjust palju küsida. Ühe korraliku luuletuse/jutu eest 500 kr neto ei tohiks neile üle jõu käia.
Aga kui on tegu mahuka antoloogiaga, kus sees sadu autoreid? Ilmselge, et igaühele seal ei saa maksta 500 kr luuletuse eest neto, muidu tuleks raamatu hind poes mitu tuhat krooni. Sellistel puhkudel on võimalusi vähemalt kolm. Esiteks: minul on põhimõte ja võiks olla ka kirjastajate põhimõte, et raha jagamisel tuleb eelistada elus olevaid kirjanikke surnud kirjanikele (s.o pärijatele), ja vabakutselisi kirjanikke haigekassakaardiga kirjanikele. Jaan Kross ei tee hauas rahaga midagi ja tema pärijad teenigu vorst oma leivaviilu peale ise. Armin Kõomäel ja Asko Künnapil pole mingit vahet, kas paarsada krooni vähem või rohkem, küll aga neil, kes elatavad ennast ainult kirjutamisest. Teine võimalus: leppida tasuks 1 autorieksemplariga teosest + mõni teine selle kirjastuse välja antud raamat, mis poes kallis, aga tundub omandamisväärne. Kolmas võimalus, kui ikka ei õnnestu kokku leppida: antagu siis autorieksemplare vähemalt 4-5, et saaks kinkida.
- - -
Üht-teist tarka võiks veel kirjutada, aga milleks palju, kui kõik saab öeldud vähemaga? Eespoololeva jutu point oli see, et: lepingu ainus huvipakkuv punkt ei tohi olla tasu punkt. Leping on kogum muutujatest, mis tuleb kõik endale võimalikult soodsaks timmida:
- tasu (kui suur?/mis kujul?)
- lepingu objekt (mis täpselt? mis enam mitte?)
- äraantavate õiguste olemus (võimalikult palju õigusi endale jätta!)
- lepingu kehtivuse aeg (võimalikult lühike)
- sanktsioonid (mis - ja kas üldse vaja?)
Enamasti on kirjastustel üks tüüpblankett, kus kõik tingimused on vaikimisi maksimaalselt nende huvides. Sellele ei tasu kohe alla kirjutada. Paar asja natuke rohkem autori kasuks - selle üle kirjastused tavaliselt ei pahandagi. Küll nemad oma saavad ja võtavad! Olen ka kirjastajana palju lepinguid sõlminud, nii et ka teise poole seisukohad ei ole mulle võõrad.
Natuke rohkem tähelepanu lepingutega! Seda sooviksin ka endale, sest mõnega olen valusasti ämbrisse astunud. Vead on õppimiseks. Targemaks tuleb ja tasub hakata kohe. Vabakutselisele kirjanikule on kirjutatud tekst nagu väljadresseeritud pistrik: lased lendu ja toob rahakese. Lased uuesti lendu ja toob teise rahakese. Ja nii kuni autoriõiguste kehtivuse lõppemiseni - 70 aastat peale Homerose juurde minekut. Mistarvis dresseerida head jahilindu ainult selleks, et ta tooks raha ainult üks kord, pärast seda aga kuuluks teisele omanikule? Hoidkem oma väärt pistrikke!
1. Loe leping tähelepanelikult läbi!
Ära kirjuta midagi pimesi või huupi alla. Lepingu objektiks võib küll olla kas või tühipaljas 4-realine lasteluuletus, aga seadlusandlus kehtib täie rauaga sellegi suhtes. Loe kogu lepingu tekst läbi, ja kui mõne sätte mõttest aru ei saa, nõua selgust.
2. Lepingus olgu vajalik info täpselt kirjas
Muuhulgas: a) lepingu allakirjutamise kuupäev (nt kirjastus Tänapäeva lepingutel see puudub, vähemalt puudus kuni viimase ajani), b) mis on lepingu objekt (s.o mis seda enam ei ole), c) kui kauaks ja missugune õigus teisele osapoolele antakse/loovutatakse, d) millised on sanktsioonid lepingu mittetäitmise korral.
3. Lepingu objekt
Tasub täpselt sõnastada, millele teine osapool õiguse saab. Kui tegu on luulekogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et kirjastus saab õiguse ainult luuletuste nii- ja niisugusele kogumile, mitte üksikluuletustele. Kui tegu on jutukogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et autorile jääb õigus avaldada üksikjutte ise või lubada seda teha kolmandatel isikutel, nt antoloogiates, õpikutes jne. Kui tegu on töövõtulepinguga mingi teksti kirjutamiseks, tasub lepingusse nõutada selge õigus tekst ka ise mingi aja möödudes välja anda - kas või kogutud teostes 70 aasta pärast.
4. Lepingu kehtivus
Mida lühem on lepingu kehtivusaeg, seda parem autorile. Kui autor on oma õigused täielikult loovutanud, saab ta need siis tagasi. Kui autor ka ei ole oma õigusi täielikult loovutanud, tekib ikkagi potentsiaalne vajadus temaga uus leping sõlmida, mis omakorda tähendab uut honorari. Seega tuleks vältida igavesti kehtivaid lepinguid, eriti kui nendega on endalt kõik õigused ära antud - see tähendab, et näiteks oma kogutud teostesse panemiseks tuleb õigused tõenäoliselt tagasi osta... Kirjastustele ei tasu õigusi anda mitte kauemaks kui 5 aastaks. Alati võiks sedagi aega lühemaks kaubelda.
5. Sanktsioonid
Mõnedes lepingutes on kirjas ka, mis saab siis, kui... Parem on enne allakirjutamist järele vaadata, kas sanktsioonid tunduvad tasakaalus autorilt nõutavaga. Hiljuti pakuti mulle allakirjutamiseks töövõtulepingut, kus sanktsiooniks oli: 500 kr tasust maha iga tähtajast üle läinud päeva eest. Tegu ei olnud Merkolt kraana üürimise või rahvusvahelise kaubaveoga, vaid raamatu käsikirja toimetamisega. Loomulikult saatsin sellise lepingu kuu peale. Au maksab ka midagi.
6. Veendu, et autoriõigused kuuluvad tõepoolest sulle
Järsku tiksub parajasti mõne teise lepingu kehtivusaeg? Või oled õigused endale märkamatult hoopis igaveseks käest andnud? Raamatuid, mis välja antud ilma kehtivate autoriõigusteta, ootab tänapäeval kole saatus, sh täiemahuline müügilt ja raamatukogudest korjamine (nt Silver Anniko "Rusikate" 2009. a uustrükk). Ei ole vaja, et kirjastus väljaandmiskulude tšeki sulle esitaks. Mul kirjastajana oli ka kunagi üks selline juhtum. Autori õiguste pärija L.R. kinnitas, et õigused kuuluvad talle, ja kirjastus andis teksti sisestajale. Siis selgus, et õigused kuuluvad hoopis ühele teisele kirjastusele. L.R. pääses õnnelikult - maksis kinni ainult sisestaja tehtud töö. Kuu-kaks hiljem oleks olnud kahju juba üle poolesaja tuhande.
7. Tasu
Tasu on lepingus loomulikult üks olulisemaid punkte. Mida rohkem, seda parem! Mõned kirjastused (eriti õpikukirjastused) lehvitavad siin vahel mingite nn "Kirjanike Liidu hüvitiste määradega", need tasub sõbralikult, kuid otsustavalt tagasi lükata. Minu põhimõte honorari küsimisel on: mida rikkam kirjastus, seda suurem honorar. Avita, Koolibri ja TEA on kindlasti kirjastused, kellelt on põhjust palju küsida. Ühe korraliku luuletuse/jutu eest 500 kr neto ei tohiks neile üle jõu käia.
Aga kui on tegu mahuka antoloogiaga, kus sees sadu autoreid? Ilmselge, et igaühele seal ei saa maksta 500 kr luuletuse eest neto, muidu tuleks raamatu hind poes mitu tuhat krooni. Sellistel puhkudel on võimalusi vähemalt kolm. Esiteks: minul on põhimõte ja võiks olla ka kirjastajate põhimõte, et raha jagamisel tuleb eelistada elus olevaid kirjanikke surnud kirjanikele (s.o pärijatele), ja vabakutselisi kirjanikke haigekassakaardiga kirjanikele. Jaan Kross ei tee hauas rahaga midagi ja tema pärijad teenigu vorst oma leivaviilu peale ise. Armin Kõomäel ja Asko Künnapil pole mingit vahet, kas paarsada krooni vähem või rohkem, küll aga neil, kes elatavad ennast ainult kirjutamisest. Teine võimalus: leppida tasuks 1 autorieksemplariga teosest + mõni teine selle kirjastuse välja antud raamat, mis poes kallis, aga tundub omandamisväärne. Kolmas võimalus, kui ikka ei õnnestu kokku leppida: antagu siis autorieksemplare vähemalt 4-5, et saaks kinkida.
- - -
Üht-teist tarka võiks veel kirjutada, aga milleks palju, kui kõik saab öeldud vähemaga? Eespoololeva jutu point oli see, et: lepingu ainus huvipakkuv punkt ei tohi olla tasu punkt. Leping on kogum muutujatest, mis tuleb kõik endale võimalikult soodsaks timmida:
- tasu (kui suur?/mis kujul?)
- lepingu objekt (mis täpselt? mis enam mitte?)
- äraantavate õiguste olemus (võimalikult palju õigusi endale jätta!)
- lepingu kehtivuse aeg (võimalikult lühike)
- sanktsioonid (mis - ja kas üldse vaja?)
Enamasti on kirjastustel üks tüüpblankett, kus kõik tingimused on vaikimisi maksimaalselt nende huvides. Sellele ei tasu kohe alla kirjutada. Paar asja natuke rohkem autori kasuks - selle üle kirjastused tavaliselt ei pahandagi. Küll nemad oma saavad ja võtavad! Olen ka kirjastajana palju lepinguid sõlminud, nii et ka teise poole seisukohad ei ole mulle võõrad.
Natuke rohkem tähelepanu lepingutega! Seda sooviksin ka endale, sest mõnega olen valusasti ämbrisse astunud. Vead on õppimiseks. Targemaks tuleb ja tasub hakata kohe. Vabakutselisele kirjanikule on kirjutatud tekst nagu väljadresseeritud pistrik: lased lendu ja toob rahakese. Lased uuesti lendu ja toob teise rahakese. Ja nii kuni autoriõiguste kehtivuse lõppemiseni - 70 aastat peale Homerose juurde minekut. Mistarvis dresseerida head jahilindu ainult selleks, et ta tooks raha ainult üks kord, pärast seda aga kuuluks teisele omanikule? Hoidkem oma väärt pistrikke!
kolmapäev, 16. juuni 2010
Emperor vs muruniiduk 1:0!
Oi, see muruniiduk akna taga teeb ilget lärmi, mis imbub isegi läbi seinte ja üle korteri. Aga Emperori & Logitechi ühendmeeskond teeb temaga sama, mida tegi Saksamaa Austraaliaga! Aargh! Ometi saavad kõrvad murupervode lakkamatust kõrra-kõrrast priiks.
teisipäev, 8. juuni 2010
soovitusnimistu viimase kümnendi naispopi vallas
Millised on viimase kümnendi parimad laulud rahvusvahelise naispopi vallas? Tegin oma valiku. Siin see on (tähestiku järjekorras). Head kuulamist!
All Saints, "Black Coffee"
Beyoncé, "Halo"
Britney Spears, "Womanizer"
Freemasons ft Sophie Ellis-Bextor, "Heartbreak"
Gwen Stefani, "Hollaback Girl"
Jem, "They"
Kylie Minogue, "In My Arms"
Lââm,"Petite Soeur"
Lady GaGa, "Poker Face"
Lady GaGa, "Paparazzi"
Lady GaGa, "Bad Romance"
Lily Allen, "Fuck You"
Lily Allen, "Not Fair"
Madonna, "Hung Up"
Nelly Furtado, "Maneater"
Ruslana, "Diki tantsi"
Sugababes, "Overload"
Sugababes, "Round Round"
t.A.T.u, "Ja sošla s uma"
t.A.T.u, "Nas ne dogonjat"
t.A.T.u, "Novaja model"
t.A.T.u, "How Soon Is Now"
Vanilla Ninja, "Cool Vibes"
BONUS:
Traci Lords, "Fallen Angel"
VIDEOSOOVITUS:
Glukoza, "Tantsui, Rossija!!!"
- - -
Vaata ka teisi minu soovitusi:
- parimad black metal'i laulud
- 20 parimat black metal'i albumit
- parimad Dingo laulud
- Pink Floydi 5 kõige paremat lugu
- 8 cover'it, mis on paremad kui originaalid
+
küsitlus: parimad 1980-ndate eesti bändid
All Saints, "Black Coffee"
Beyoncé, "Halo"
Britney Spears, "Womanizer"
Freemasons ft Sophie Ellis-Bextor, "Heartbreak"
Gwen Stefani, "Hollaback Girl"
Jem, "They"
Kylie Minogue, "In My Arms"
Lââm,"Petite Soeur"
Lady GaGa, "Poker Face"
Lady GaGa, "Paparazzi"
Lady GaGa, "Bad Romance"
Lily Allen, "Fuck You"
Lily Allen, "Not Fair"
Madonna, "Hung Up"
Nelly Furtado, "Maneater"
Ruslana, "Diki tantsi"
Sugababes, "Overload"
Sugababes, "Round Round"
t.A.T.u, "Ja sošla s uma"
t.A.T.u, "Nas ne dogonjat"
t.A.T.u, "Novaja model"
t.A.T.u, "How Soon Is Now"
Vanilla Ninja, "Cool Vibes"
BONUS:
Traci Lords, "Fallen Angel"
VIDEOSOOVITUS:
Glukoza, "Tantsui, Rossija!!!"
- - -
Vaata ka teisi minu soovitusi:
- parimad black metal'i laulud
- 20 parimat black metal'i albumit
- parimad Dingo laulud
- Pink Floydi 5 kõige paremat lugu
- 8 cover'it, mis on paremad kui originaalid
+
küsitlus: parimad 1980-ndate eesti bändid
neljapäev, 3. juuni 2010
reede, 30. aprill 2010
Leevi and the Leavings: uus tõlge eesti keelde
Pori-reis oli ka tekstoloogiliselt väga produktiivne: kirjutasin 2 uut luuletust ("Kui on saunaõhtu", "Lühikesi muljeid Porist"), Mika tõlkis soome keelde 3 mu luuletust ("Jutustus tapjapeerust", "Kui ma praen leiba" ja "Lühikesi muljeid Porist") ja mina tõlkisin tagasiteel laevas eesti keelde 3 soome rokklauluteksti: kaks Leevilt, ühe Dingolt.
Tegin sisutõlked, mitte viisile seatud laulusõnad. Aga need olid ka sellisena parajad pähklid, eriti Dingo oma. Kasutasin Mika konsultatsiooni. See oli üks sisukamaid laevasõite, mis ma eales Tallinna ja Helsingi vahel olen teinud.
Leevi and the Leavings
TEEL PIMEDUSSE, HEAD REISI
(Pimeä tie, mukavaa matka)
Laulu kuula siit. Soomekeelsed sõnad siin.
Me ei saanud seda kodulaenu,
kuna meil ei õnnestunud
seda miinimumosa siiski kõrvale panna.
Osa säästudest haihtus kui õhku.
..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.
Kas tõesti vähemast ei piisa?
Võib-olla tahetakse varsti,
et me isegi hingeõhu eest maksaksime?
Keegi arvab tõesti, et see on lihtsalt elu.
..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.
Me tegime kõik valesti.
Või äkki ei olnudki õiget lahendust olemas?
Millegipärast lihtsalt varises kõik kokku.
Jääb vaid tühjuse tunne,
kui elu sulle ära teeb.
..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.
Tegin sisutõlked, mitte viisile seatud laulusõnad. Aga need olid ka sellisena parajad pähklid, eriti Dingo oma. Kasutasin Mika konsultatsiooni. See oli üks sisukamaid laevasõite, mis ma eales Tallinna ja Helsingi vahel olen teinud.
*
Leevi and the Leavings
TEEL PIMEDUSSE, HEAD REISI
(Pimeä tie, mukavaa matka)
Laulu kuula siit. Soomekeelsed sõnad siin.
Me ei saanud seda kodulaenu,
kuna meil ei õnnestunud
seda miinimumosa siiski kõrvale panna.
Osa säästudest haihtus kui õhku.
..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.
Kas tõesti vähemast ei piisa?
Võib-olla tahetakse varsti,
et me isegi hingeõhu eest maksaksime?
Keegi arvab tõesti, et see on lihtsalt elu.
..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.
Me tegime kõik valesti.
Või äkki ei olnudki õiget lahendust olemas?
Millegipärast lihtsalt varises kõik kokku.
Jääb vaid tühjuse tunne,
kui elu sulle ära teeb.
..........Pane silmad kinni, nüüd läheme, gaas põhjas,
..........tagaistmel magavad lapsed.
..........Meie pimedat teed ei valgusta tähedki taevas.
..........Meid viimsesse kurvi viin.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.
..........Jääd maha meist, julm maa,
..........me ei jaksanud enam.
..........Unustage meid ära,
..........kui me piisavalt ei maksnud.
neljapäev, 29. aprill 2010
jätkates soome roki avastamist - Dingo!
.
Olin koos Mika Keräneniga 25.–28. aprillini Soomes, Poris, esinesime kolmes Pori koolis. Lisaks muudele elamustele ja teadmistele sain uusi elamusi ja teadmisi ka soome roki vallas.
Olime Mika autoga ja meil oli Eestist kaasa võetud sisuliselt ainult 1 kuulamiskõlbulik muusikakandja - kuid see-eest milline! See oli Dingo uhke kogumikalbum "Kunnian päivät 1983–1986", mis koosneb 3 CD-st ja 1 DVD-st. Mõni neist kolmest heliplaadist meil peaaegu kogu Poris olemise aja autos tiksuski, vaheldudes lõpu poole ainult Eppu Normaali live'ga, mille Mika ühest Pori secondhand-plaadipoest ehk levydivari'st ostis, ja tagasiteel Porist Helsingisse, mis on umbes sama pikk kui tee Tallinnast Võrru, üle kolme tunni, ainult need 3 Dingo plaati plaadimasinas kordamööda keerlesidki. Ülikõva asi! Rääkimata sellest, et soome roki ajaloos tõeline legend.
Muide, Dingo on pärit just Porist. Ausammast neile seal linnas veel ei ole, nagu ei olnud kuskilt leida ka näiteks vinget Dingo T-särki, mida melomaanist turist võiks mälestuseks kaasa osta. Rohkem kui Dingot paistavad porilased südamelähedaseks pidavat selliseid Poriga lahutamatult seotud muusikanähtusi, nagu Pori Jazz ja "Porilaste marss".
Järgnevalt ma midagi pikemalt kirjutama ei hakkagi, igaüks lugegu ise. Panen ainult kirja oma tipp-viieteistkümne Dingo lugudest (juhuslikus järjekorras):
01. Lähetyssaarnaaja
02. Nimeni on Dingo
03. Kerjäläisten valtakunta
04. Koulukapina
05. Apinatarhaan
06. Nahkatakkinen tyttö
07. Pistoolisankari
08. Autiotalo
09. Levoton tuhkimo
10. Valkoiset tiikerit
11. Rio ohoi
12. Sinä ja minä
13. Aino
14. Lakatut varpaankynnet
15. Kirjoitan
Siin üks video ka.
Olin koos Mika Keräneniga 25.–28. aprillini Soomes, Poris, esinesime kolmes Pori koolis. Lisaks muudele elamustele ja teadmistele sain uusi elamusi ja teadmisi ka soome roki vallas.
Olime Mika autoga ja meil oli Eestist kaasa võetud sisuliselt ainult 1 kuulamiskõlbulik muusikakandja - kuid see-eest milline! See oli Dingo uhke kogumikalbum "Kunnian päivät 1983–1986", mis koosneb 3 CD-st ja 1 DVD-st. Mõni neist kolmest heliplaadist meil peaaegu kogu Poris olemise aja autos tiksuski, vaheldudes lõpu poole ainult Eppu Normaali live'ga, mille Mika ühest Pori secondhand-plaadipoest ehk levydivari'st ostis, ja tagasiteel Porist Helsingisse, mis on umbes sama pikk kui tee Tallinnast Võrru, üle kolme tunni, ainult need 3 Dingo plaati plaadimasinas kordamööda keerlesidki. Ülikõva asi! Rääkimata sellest, et soome roki ajaloos tõeline legend.
Muide, Dingo on pärit just Porist. Ausammast neile seal linnas veel ei ole, nagu ei olnud kuskilt leida ka näiteks vinget Dingo T-särki, mida melomaanist turist võiks mälestuseks kaasa osta. Rohkem kui Dingot paistavad porilased südamelähedaseks pidavat selliseid Poriga lahutamatult seotud muusikanähtusi, nagu Pori Jazz ja "Porilaste marss".
Järgnevalt ma midagi pikemalt kirjutama ei hakkagi, igaüks lugegu ise. Panen ainult kirja oma tipp-viieteistkümne Dingo lugudest (juhuslikus järjekorras):
01. Lähetyssaarnaaja
02. Nimeni on Dingo
03. Kerjäläisten valtakunta
04. Koulukapina
05. Apinatarhaan
06. Nahkatakkinen tyttö
07. Pistoolisankari
08. Autiotalo
09. Levoton tuhkimo
10. Valkoiset tiikerit
11. Rio ohoi
12. Sinä ja minä
13. Aino
14. Lakatut varpaankynnet
15. Kirjoitan
Siin üks video ka.
reede, 16. aprill 2010
märkusi esinemistest ja mitteesinemistest
Kui veel mõned aastad, ütleme 5-6, tagasi võis päris tihti kohata arusaama, et kirjanik on üks tore inimene, kes tuleb hea meelega terveks päevaks kodust välja, jättes selleks ajaks soiku oma muud tööd, või taidleb ennast terve koolirahva ees oimetuks tassi ja pastaka saamise nimel, siis viimastel aastatel on hakanud asjad tasapisi paremuse poole minema. On hakatud mõistma, et esinemine on ka töö, ja et aeg on sõna otseses mõttes raha - eriti siis, kui tegu vabakutselise kirjanikuga. Olen sellel teemal oma blogis kirjutanud (ja rõõmuga täheldanud, et suur osa raamatukoguhoidjatest ja huvijuhtidest on nende seisukohtadega mõistvalt kaasa tulnud), üldisi arusaamu on omasoodu suunanud ka teiste esinevate kirjanike tegevus.
Aga ikka saabub vahel meilikasti ka kutseid, mille puhul on vist ette kujutatud, et kirjanik ainult selleks elabki, et saaks oma raha eest ja oma teisi töid kõrvale lükates käia koolides tasuta tööjõuna lapsi lõbustamas. Järgnevalt kaks mudelnäidet kirjadest, millised võiks pigem üldse saatmata jääda, sest jaatava vastuse saamise tõenäosus on pea olematu. Umbes sellised kirjad tulid mulle päriselt ja kummagi puhul ei olnud mul pikka mõtlemist.
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast paarkümmend km eemal]. Meil on kavas organiseerida laste luuleüritus. Kas te ei tuleks sellest osa võtma - kuulama laste luuletusi ja luuletamisest rääkima? Buss, mis peatub meie kooli ees, väljub Balti jaamast hommikul kell 7.00, tagasi saate sama liini bussiga kell 10.10. Üritus algab 8.00 ja kestab 9.40-ni. [Tasust juttu ei ole.]
*
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast kümmekond km eemal teises suunas]. Meil on kavas organiseerida laste etlusvõistlus. Kas te ei tuleks selle žüriisse? Üritus algab 10.00 ja kestab 14.00-ni. Kahjuks tasu maksmise võimalust ei ole. [Transpordi kohta pole midagi öeldud, ilmselt eeldatakse jälle, et tullakse ise liinibussiga.]
Mida siis nende kirjade kohta lähemalt öelda? Esiteks seda, et - aitäh loomulikult kutsumast! See on suur au, saada kuhugi kutsutud. Aga, kohe teiseks: tingimused on siin kutsutavale raskeks tehtud. Tasu ei maksta. Kohale tule ise, liinibussiga. Ärka vara, muudkui sõida, loksu, oota. (Nagu oleks kirjanikule endale seda külaskäiku vaja, eks ole!) Töö ise on rohkelt energiat võttev - žüriis olemine, luuletuste kuulamine, rääkimata ise esinemisest on näiliselt küll lihtsad tegevused, aga vaimuenergiat neelavad need kõvasti. Rääkimata sellest, et põhitööd, mis toovad kirjanikule reaalset sissetulekut, jäävad samal ajal ju tegemata.
Esimese kutsuja arvates peaksin lausa ärkama keset ööd, et sõita Balti jaama, et minna bussi peale, silme ees terendamas perspektiiv teha mitu tundi rasket esinemis- ja suhtlemistööd, ja siis sama marsruuti mööda koju tagasi sõitma. Nii et lõpuks kell 13 koju jõudes olen bussides loksumisest ja pingelangusest nii uimane, et pean hoopis minema magama, selle asemel, et oma päris töid tegema hakata. Tulemus: päev läinud. Ja ilmselt mitte millegi eest, sest kogu selle reisimise ja rabelemise väärilist tasu konkreetsest pakkumisest küll läbi ei kuma.
Niisiis, kummalegi kirjale polnud raske "ei" öelda. Aga võib-olla ma oleksin öelnud "jah", kui 1) oleks tagatud kiire transport koduuksest koolini ja tagasi (tegu ju Tallinna-lähedaste koolidega), nii et kutsutu ei peaks pool päevast lihtsalt maha loksuma, 2) oleks juttu tehtud tasust. Sellisel juhul oleks ma hakanud vaatama juba tavalisi tegureid nagu et ega mul sel päeval midagi pakilist ees ei ole ja kas ma saan palutud ülesandega üldse hakkama. Kahju, aga - kordan üle - aeg on raha. Kutsujad, väärtustage kirjaniku ja üldse teiste inimeste aega! Sellisel juhul on mõnikord - rõhutan, et mõnikord, väga valitud juhtudel - võimalik midagi ka tasuta teha. Aga kui tasu ei ole ja tuleb veel peale maksta oma aja kulutamise näol, siis pole raske eitavaid vastuseid anda.
Mis puutub lähemalt transporti - kui tegu on linnalähedase kooliga, siis on mu meelest enesestmõistetav külalisele organiseerida transport auto näol koduuksest koolini ja tagasi. Rakverre ja Tartusse ma seda ei eelda, aga Harjumaa piires küll. See ei ole ju raske. Hiljuti käisin esinemas Tabasalu koolis, sealt saadeti auto vastu ja kõik oli tore. Nii tüütu on kuskil Balti jaamas liinibussi või Estonia ees marsasabas kügeleda ja loetud kohtade pärast trügida, samal ajal, kui autoga oleks see käik suts ja valmis, rääkimata aja ja vaimuenergia kokkuhoiust. Ja see peaks ka olema endastmõistetav, et igasugused transpordikulud korvatakse 100-protsendiliselt.
*
Veel ühest n-ö toredast juhtumist soovin selles postituses kõnelda. Käisin hiljuti veel ühes Tallinna-lähedases koolis koos hea sõbraga esinemas. Sinna tuli sõita ise liinibussiga kohale. Selle fakti selgudes ma oleks hea meelega pakkumise tagasi lükanud, aga kuidas sa lükkad, kui su sõbrale lähedalseisev isik samas koolis töötab. Hea küll, sõber siis maksis ise omal algatusel bussipiletid kinni (mis olnuks tegelikult kooli asi maksta). Taksosõidu korvamisest ei tahtnud kool kuuldagi, oma autot neil aga ka välja käia ei olnud.
Tegime kahekesi aula-täiele õpilastele 40 minutit esinemist. Siis hakkasime direktoriga tülikat rahajuttu ajama. Direktor leidis, et normaalne on meile maksta 500 kr bruto nina peale, sest hiljuti olla seal koolis käinud üks väliseesti kirjanik (meist kuulsam! klassik!), kes selle summaga nõus olnud. Tegu oli ühe Rootsi pensionipõlve nautiva eaka kirjanikuga. Leidsin, et Eestis vabakutselise kirjaniku põlve pidavale noorele inimesele võiks ikka rohkem maksta, kui hobi korras ringituuritavale Rootsi pensionärile, ja esitasin nõudmise 1000 kr neto nina peale. See on täiesti normaalne, korduvalt läbiproovitud suurusjärk. Ja tegu ei olnud ka mingi vaestepatuste aleviga, vaid noobli elupiirkonnaga. Koolil, kes suvatseb pidada aatriumis disainfontääni, kõlvaku ka professionaalseid luuletajaid korralikult tasustada.
Aga mu argumentidel polnud mingit mõju. Siis ütles sõber, et lasku ma tema osa julgesti minu osaga kokku panna, siis saan mina korralikuma tasu ja teda ju kohustas n-ö tutvus niikuinii aitähi eest esinema - noblesse oblige! Leidsin lõpuks ka, et olgu see juhtum sõbrale õppetunni eest - edaspidi võiks julgemalt kohe "ei" öelda ja mitte lasta ennast nii küüniliselt ära kasutada (aga mis teha, kui ta on selline idealist!). Ilmselt oligi kool juba algusest peale kalkuleerinud, et oma töötaja lähikondlane teeb neile tasuta tööd. Niisiis oli kahe tänapäeva tipptasemel noorema põlvkonna kirjaniku taks selles koolis esinemise eest häbiväärne 395 kr neto nina peale. Muidugi, miinus bussipiletid, 12 kr/tk. (Tassita siiski ei jäänud...) Enam ma sinna kooli oma jalga ei tõsta, vähemalt seni, kuni seal nii jultunult odavlõunaid oodatakse.
Aga ikka saabub vahel meilikasti ka kutseid, mille puhul on vist ette kujutatud, et kirjanik ainult selleks elabki, et saaks oma raha eest ja oma teisi töid kõrvale lükates käia koolides tasuta tööjõuna lapsi lõbustamas. Järgnevalt kaks mudelnäidet kirjadest, millised võiks pigem üldse saatmata jääda, sest jaatava vastuse saamise tõenäosus on pea olematu. Umbes sellised kirjad tulid mulle päriselt ja kummagi puhul ei olnud mul pikka mõtlemist.
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast paarkümmend km eemal]. Meil on kavas organiseerida laste luuleüritus. Kas te ei tuleks sellest osa võtma - kuulama laste luuletusi ja luuletamisest rääkima? Buss, mis peatub meie kooli ees, väljub Balti jaamast hommikul kell 7.00, tagasi saate sama liini bussiga kell 10.10. Üritus algab 8.00 ja kestab 9.40-ni. [Tasust juttu ei ole.]
*
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast kümmekond km eemal teises suunas]. Meil on kavas organiseerida laste etlusvõistlus. Kas te ei tuleks selle žüriisse? Üritus algab 10.00 ja kestab 14.00-ni. Kahjuks tasu maksmise võimalust ei ole. [Transpordi kohta pole midagi öeldud, ilmselt eeldatakse jälle, et tullakse ise liinibussiga.]
Mida siis nende kirjade kohta lähemalt öelda? Esiteks seda, et - aitäh loomulikult kutsumast! See on suur au, saada kuhugi kutsutud. Aga, kohe teiseks: tingimused on siin kutsutavale raskeks tehtud. Tasu ei maksta. Kohale tule ise, liinibussiga. Ärka vara, muudkui sõida, loksu, oota. (Nagu oleks kirjanikule endale seda külaskäiku vaja, eks ole!) Töö ise on rohkelt energiat võttev - žüriis olemine, luuletuste kuulamine, rääkimata ise esinemisest on näiliselt küll lihtsad tegevused, aga vaimuenergiat neelavad need kõvasti. Rääkimata sellest, et põhitööd, mis toovad kirjanikule reaalset sissetulekut, jäävad samal ajal ju tegemata.
Esimese kutsuja arvates peaksin lausa ärkama keset ööd, et sõita Balti jaama, et minna bussi peale, silme ees terendamas perspektiiv teha mitu tundi rasket esinemis- ja suhtlemistööd, ja siis sama marsruuti mööda koju tagasi sõitma. Nii et lõpuks kell 13 koju jõudes olen bussides loksumisest ja pingelangusest nii uimane, et pean hoopis minema magama, selle asemel, et oma päris töid tegema hakata. Tulemus: päev läinud. Ja ilmselt mitte millegi eest, sest kogu selle reisimise ja rabelemise väärilist tasu konkreetsest pakkumisest küll läbi ei kuma.
Niisiis, kummalegi kirjale polnud raske "ei" öelda. Aga võib-olla ma oleksin öelnud "jah", kui 1) oleks tagatud kiire transport koduuksest koolini ja tagasi (tegu ju Tallinna-lähedaste koolidega), nii et kutsutu ei peaks pool päevast lihtsalt maha loksuma, 2) oleks juttu tehtud tasust. Sellisel juhul oleks ma hakanud vaatama juba tavalisi tegureid nagu et ega mul sel päeval midagi pakilist ees ei ole ja kas ma saan palutud ülesandega üldse hakkama. Kahju, aga - kordan üle - aeg on raha. Kutsujad, väärtustage kirjaniku ja üldse teiste inimeste aega! Sellisel juhul on mõnikord - rõhutan, et mõnikord, väga valitud juhtudel - võimalik midagi ka tasuta teha. Aga kui tasu ei ole ja tuleb veel peale maksta oma aja kulutamise näol, siis pole raske eitavaid vastuseid anda.
Mis puutub lähemalt transporti - kui tegu on linnalähedase kooliga, siis on mu meelest enesestmõistetav külalisele organiseerida transport auto näol koduuksest koolini ja tagasi. Rakverre ja Tartusse ma seda ei eelda, aga Harjumaa piires küll. See ei ole ju raske. Hiljuti käisin esinemas Tabasalu koolis, sealt saadeti auto vastu ja kõik oli tore. Nii tüütu on kuskil Balti jaamas liinibussi või Estonia ees marsasabas kügeleda ja loetud kohtade pärast trügida, samal ajal, kui autoga oleks see käik suts ja valmis, rääkimata aja ja vaimuenergia kokkuhoiust. Ja see peaks ka olema endastmõistetav, et igasugused transpordikulud korvatakse 100-protsendiliselt.
*
Veel ühest n-ö toredast juhtumist soovin selles postituses kõnelda. Käisin hiljuti veel ühes Tallinna-lähedases koolis koos hea sõbraga esinemas. Sinna tuli sõita ise liinibussiga kohale. Selle fakti selgudes ma oleks hea meelega pakkumise tagasi lükanud, aga kuidas sa lükkad, kui su sõbrale lähedalseisev isik samas koolis töötab. Hea küll, sõber siis maksis ise omal algatusel bussipiletid kinni (mis olnuks tegelikult kooli asi maksta). Taksosõidu korvamisest ei tahtnud kool kuuldagi, oma autot neil aga ka välja käia ei olnud.
Tegime kahekesi aula-täiele õpilastele 40 minutit esinemist. Siis hakkasime direktoriga tülikat rahajuttu ajama. Direktor leidis, et normaalne on meile maksta 500 kr bruto nina peale, sest hiljuti olla seal koolis käinud üks väliseesti kirjanik (meist kuulsam! klassik!), kes selle summaga nõus olnud. Tegu oli ühe Rootsi pensionipõlve nautiva eaka kirjanikuga. Leidsin, et Eestis vabakutselise kirjaniku põlve pidavale noorele inimesele võiks ikka rohkem maksta, kui hobi korras ringituuritavale Rootsi pensionärile, ja esitasin nõudmise 1000 kr neto nina peale. See on täiesti normaalne, korduvalt läbiproovitud suurusjärk. Ja tegu ei olnud ka mingi vaestepatuste aleviga, vaid noobli elupiirkonnaga. Koolil, kes suvatseb pidada aatriumis disainfontääni, kõlvaku ka professionaalseid luuletajaid korralikult tasustada.
Aga mu argumentidel polnud mingit mõju. Siis ütles sõber, et lasku ma tema osa julgesti minu osaga kokku panna, siis saan mina korralikuma tasu ja teda ju kohustas n-ö tutvus niikuinii aitähi eest esinema - noblesse oblige! Leidsin lõpuks ka, et olgu see juhtum sõbrale õppetunni eest - edaspidi võiks julgemalt kohe "ei" öelda ja mitte lasta ennast nii küüniliselt ära kasutada (aga mis teha, kui ta on selline idealist!). Ilmselt oligi kool juba algusest peale kalkuleerinud, et oma töötaja lähikondlane teeb neile tasuta tööd. Niisiis oli kahe tänapäeva tipptasemel noorema põlvkonna kirjaniku taks selles koolis esinemise eest häbiväärne 395 kr neto nina peale. Muidugi, miinus bussipiletid, 12 kr/tk. (Tassita siiski ei jäänud...) Enam ma sinna kooli oma jalga ei tõsta, vähemalt seni, kuni seal nii jultunult odavlõunaid oodatakse.
Tellimine:
Postitused (Atom)
