emakeelenädal: õpetlik lugu

Juhtus selline õpetlik lugu.

Kirjutas õpetaja: Olen n kooli eesti keele õpetaja ja soovin Teid seoses läheneva emakeelepäevaga meie kooli esinema kutsuda.

Vastasin: Tänan kutsumast! Kahjuks on mul esimesed vabad päevad alates 26. märtsist.

Kirjutas õpetaja: Kahju küll, aga märtsi lõpus on meil juba teatrinädala üritused.

Tõesti, kahju küll, et märtsi lõpus ei olegi enam kirjanikku tarvis! Aga küllap siis saab mõni näitleja külla kutsutud. Kui just enne spordinädalat ei tule.

prügisortija! ära kasuta läbipaistmatut kotti

.
Külastasin Ragn-Sellsi jäätmekäitlusjaama Suur-Sõjamäe tänaval.

Vasakul värvilise klaasi hunnik

Valge klaasi hunnik

Pakendikonteinerite sisaldus jõuab sellele lindile

Piltidest ei tasu ennast rahustada lasta. Nii ilusasti saab läbi soritud ja virnadesse jaotatud prügi, mis on äraviskaja poolt pandud taaskäideldava prügiliigi konteinerisse. See, mis on pandud olmejäätmete konteinerisse, jõuab teise angaari, kus on tappev hais ja kõrvetavad aurud. Kogu prügimass tõstetakse seal masinaga, ilma läbi uurimata, igasuguse pidulikkuseta suurde veskisse, mis jahvatab selle sodiks. Sellest sodist eraldab automaatika mingit tühja-tähja, aga üldiselt ei saa olmeprügist muud kui küttepudi. Laias laastus. Ei midagi eriti kasulikku.

Ja nüüd kõige rabavam uudis, mida käitlusjaama kõneisik teatas: ükskõik millise prügiliigi konteinerisse pandud läbipaistmatus kotis prügi läheb jäätmekäitlusjaamas automaatselt olmeprügisse. Ei mingit sorteerimist, virnadesse jaotamist ega taaskasutamist. Kilekott, millest ei ole läbi näha koti sisaldust, jäetakse turvalisuse kaalutlustel näppimata. Olgu see siis tegelikult täis paberit, paberikonteinerist, või kartulikoori, biolaguneva prügi konteinerist. Ükskõik mis prügi ükskõik millise prügiliigi konteinerist: kui koti sisu väljast näha ei ole, siis jääb recycling olemata. Musta kilekotti pandud vanast ajalehest ei sünni uut ajalehte, musta kilekotti pandud vanadest pudelitest ei sünni uusi pudeleid. Kas teie teadsite seda?

Seega, kui soovite, et teie prügi saaks ökoloogiliselt käideldud, vältige konteinerisse viimisel selle pakkimist läbipaistmatusse kilekotti. Vastasel juhul ei ole teil mõtet seda sortidagi.

kosmogoonilisi etüüde

LOOMINE

Alguses oli vaid Uuralite algkodu ja Vanemuise habe lehvis tuules.
Ja Vanemuine ütles: "Saagu kannel." Ja kannel sai.
Vanemuine tõmbas käega üle keelte ja nägi, et see hea oli.
Ta hakkas mängima reilendrit ja kogu maailma elajad kogunesid tema ümber.
Nii läks õhtu ja hommik ja teine päev.


LOOMINE [edit]

"Saagu kannel," lausus Vanemuine. Ja kannel sai.
Vanemuine asetas selle põlvedele ja tõmbas kätega üle keelte. Tekkis heli.
"Lase üks polka!" kamandas kobras mätta tagant.


INIMENE

Old mehel poeg. Seda poega hüütud Tume-Toomaks, sest et tema arunatukesega kangeste tumedad lood olla olnud.


OLEMINE

"Neeger," mõtlesin ma.
klõps klõps
Enesetsensuur lõi käed raudu.

õhtune mõtisklus

Pikk tööpäev seljataga. Leidsin külmkapist ühe Soomest toodud õlle, tegin lahti ja hakkasin muusikat kuulama. Uskuge või mitte, aga Heli Läätse lauludes on rokenrolli tunnet, rütmi ja biiti rohkem kui Tanel Padaris ja Hendrik Sal-Salleris kokku. Jaa, tõsi. Ega kõva häälega röökimine ja sellejuures kitarri kräunutamine ei ole veel rokenroll. Sõnade sisust ma ei räägigi.

PLAYLIST:

* Ei me ette tea
* Värvilised vankrid
* Oma laulu ei leia ma üles
* Kuujõgi
* Muinasjutt
* Kõik saame murelipuudeks
* Tsirkus
* Tänav, pink ja puu
* Kaunid baleriinid
* Kolm Karjala polkat
* Lind ja laps
* Mööda teed
* Kuhu küll kõik lilled jäid?

ja kõige tipuks loomulikult

* Mängi kord veel

Urgh! Ülikõva, lihtsalt übercool.

halamisest nuti-turvalisuse pärast

.

Kirjutavad. Ju see tõsi on. Ju kõik need tehnofriigid ja nutifännid elavadki tegelikult klaasis majas, kust nende liigutused on kõikjale näha. Ei imesta üldse. Mina deklareerin oma rahulolu. Mina

- kasutan veendunult vana head Nokia 3310, mis ei salvesta isegi sõnumeid rohkem kui 20 tükki, GPS-i null, internetti null, muud möga null, disain on mugav ja tehnika on kindel nagu tööhobune

- ei oma kontot Facebookis, ja Twitteris ka säutsumas ei käi, muudes sotsiaalvõrgustikes mind ka ei leidu, mu viimane e-profiil on Orkuti varemeis, sinna see ka jääb

Kahju, et viidatud artiklis ei öeldud kõige paremat nõuannet: kas on vaja endale kohe igasugu "põnevaid" tehnikavidinaid soetada ja kas on vaja kogu oma elamine nutifoni sisse toppida?

tänase päeva epigramm

.
SEGADUS

...................inspireeritud

Ilmaelu täitsa segi.
Mõõdab kupja turja piits!
Pagar sitast saia tegi!
Meistrit õpetab noviits!

anekdoot

.
Koerale antakse kaerahelbeputru.
"Hurraa, kaerahelbepuder!" rõõmustab koer.
Järgmisel päeval antakse jälle kaerahelbeputru.
"Kaerahelbepuder!" rõõmustab koer.
Kolmandal päeval - taas kaerahelbepuder.
"Kaerahelbepuder..." pomiseb koer, kuid sööb ära.
Neljandal päeval - uuesti kaerahelbepuder.
"Õõh, kaerahelbepuder..." poriseb koer, maitseb isutult, pool jääb hallitama.
Viiendal päeval ei anta midagi.
Kuuendal - ka mitte midagi.
Seitsmendal päeval - taas kaerahelbepuder.
"Hurraa, kaerahelbepuder!"

huvitav mõttevahetus: stsenarist vs lavastaja

Lugesin Sirbist Peeter Sauteri lugu ja Jaan Kolbergi vastust sellele. Soovitan seda mõttevahetust lugeda kõigil, kes kirjutavad stsenaariume (filmi, tele, teatri vm), ja kõigil, kes tegelevad nende lavastamisega.

Ma olen rohkelt stsenasid kirjutanud. Nii hullusti nagu Sauteril mul pole õnneks läinud, enamasti olen saanud töö eest ka tasu, ja kui mitte täispotti, siis vähemalt mingisugustki. Aga probleem, mida Sauter valgustab, on mulle tuttav. Kui kirjutad stsena valmis - ja sinnapaika see jääb. Olgu siis põhjused millised tahes. Tavaliselt taandub kõik rahale. Kirjutasin täispika laste mängufilmi - sahtlisse! Kirjutasin täispika libreto muusikalile - sahtlisse! Sahtlisse jäämise protsent ses kirjandusliigis on erakordselt suur, või mis suur, see on lausa tõenäoline, asjade eeldatav käik!

Aga kui on midagi, mida ei ole mitte mingit mõtet sahtlisse kirjutada, siis on selleks draamavormis tekst. Draama idee on jõuda lavastusena publiku ette. Draama sahtlis on mahavisatud töö, aeg, raha, energia. Seepärast toetan igati Sauteri mõtet, et tellimustesse draamateose kirjutamiseks tuleb suhtuda ettevaatlikult. Eriti kui oled vabakutseline kirjanik. Kirjutad, lood, piinled, kogud materjali, komponeerid, kaalud, mõõdad, loed, silud, täiendad, kärbid - siis läheb asi lavastaja kätte, ja kui siis on soss, ongi kirjaniku aeg maha visatud.

Kirjaniku aeg on tema raha. Eriti vabakutselise kirjaniku puhul. Sahtlisse jäänud draamatekst on sel puhul täpselt sama, kui ehitaja ehitab maja, kingsepp parandab saapa, autoremondiluksepp vahetab rehvid, jne, saamata selle eest sentigi. Seepärast pani mind jahmuma Kolbergi arrogantne seisukoht: "Kui rääkida kirjutajast, siis kõige olulisem on see, et tal oleks kutsumus. Kui tal seda pole, siis ei peaks ta seda tööd tegema. Tal peab olema tahtmine ja vajadus kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Kutsumus paneb teda kirjutama tingimusteta ja igal juhul. Kas tellitakse või mitte, kas palutakse või mitte, kas makstakse või mitte – see kõik ei ole tõelise kutsumuse puhul tähtis. Ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab kirjutama."

Sorry, Kolberg, miks sa siis poes saia ja leiva eest raha maksad, miks sa ei eelda, et sa võid neid tasuta riiulist koju viia? Kas sa ei eeldagi siin, et pagar peab tegema saiu ka siis, kui talle selle eest ei maksta - kuna ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab saiu tegema?

Kui elaksime kommunismis või anarhismis või 19. sajandi romantismis, mil kõige suuremates närudes käis ikka kõige suurem kunstnik, siis oleks see mõeldav, aga me elame kapitalismis. Jüri teeb Marile töö, Mari maksab Jürile selle töö eest. Kui Maril pole raha selle eest maksta, siis ta ei lihtsalt ei telli Jüri endale tööd tegema. Siis teeb Jüri töö Martale, kellel on raha tasu maksmiseks. Lihtne. Kehtib ka filmi-, teatri- ja telemaailmas. Lavastaja ise ei peagi maksma - maksmine on tootja või teatridirektori rida. Kui lavastajal pole kindlust, et sealtkaudu on rahad liikumas, siis pole vaja ka stsenaristi tülitada.

Kordan, seni on minul isiklikult läinud korda stsenade kirjutamise eest ka tasu saada. Päris palju on ka publiku ette jõudnud (telesarjad, sketšikavad, üks näidend). Ja eelnev on kirja pandud rohkem solidariseerumisena Sauteriga ja mõtteaineks kõigile, kes nende valdkondadega seotud. Sest ma mõistan täiesti Sauteri seisukohtade argirahanduslikku tagamaad. Kirjanik, kes on vabakutseline, elab täpselt nii hästi, kui palju ta kirjutab ja kui palju talle kirjutamise eest makstakse. Sel juhul on tema aja raiskamine võrdne tema taskust raha ära võtmisega. Vabakutselise kirjanikuna on võimalik Eesti Vabariigis ära elada küll, ta elujärg on kindlasti parem kui noorel pedagoogil (kes saab ühe koolitunni eest neto 5 eurot). Aga ainult siis, kui oma aega hoolikalt ja kasulikult kulutada.

Kirjaniku töö ja aja väärtustamisest on olnud varem juttu näiteks esinemas käimiste ja tekstide õpikus kasutamise puhul. Oli aeg, ja mitte väga ammu, kui kirjanik sai esinemistasuks tassi ja pastaka, ning õpikukirjastus üritas maksta luuletajale honorari 3 krooni luuletuserea eest bruto. Enam selliseid aegu ei ole. Normaalne esinemistaks on vähemalt 64 eurot pluss sõidukulu ja õpikukirjastus maksab, kui talle see soov esitada, igati viisakat tasu. Asjad edenevad, kui neile tähelepanu juhtida. Loodetavasti paranevad asjad ka filmimaailmas.

100 luulepärli - eesti kirjandusõpetajad ja luule

.

F: eesti tänapäeva luuletajaid oma luulet esitamas

Korraldati selline aktsioon nagu 100 luulepärli valimine. ERR korraldas, eesti kirjandusõpetajad vastasid ja tulemus tuli selline. Sellest, kuidas näitlejad neid luuletusi lugeda ei oska, olen ma juba kirjutanud. Aga sellest nimekirjast tõuseb veel üks probleem - paistab, et eesti kirjandusõpetajad ei tea eesti luulest essugi!

Selle saja luuletuse autorite hulgas on ainult 1 Kristiina Ehini luuletus ja 1 Indrek Hirve luuletus. Siis haigutab luuleloos justkui 20 aasta pikkune lünk - põlvkonnalt järgmised on alles Kareva, Tungal ja Viiding. Suurema osa nimekirjast võtab enda alla kuldne klassika: Koidula, Liiv, Enno, Haava, Suits, Under, Visnapuu, Alver. Ja mis mõtted see mulle pähe toob? Toob sellised -

üks tüüpiline kirjandusõpetaja tunneb ja väärtustabki ainult seda luulet, mida ta oma õpilastel laseb tunnist tundi ja õppeaastast õppeaastasse pähe tuupida. Ikka see hetk, milles elame praegu, ja me hoiame nõnda ühte, ja eesti muld ja eesti süda, ja kas siis selle maa keel, ja nii edasi. Õpetajad lasevad neid pähe tuupida, õpilased tuubivad, kasvavad suureks, saavad ise kirjandusõpetajateks ja lasevad oma õpilastel pähe tuupida ikka neidsamu luuletusi - sest neile on pähe tuubitud, et ainult see, mida on pähe tuubitud, on väärt luule, on luulepärl.

Nagu ei oleks pärast Kareva noorusaega Eestis enam ühtki head luuletust kirjutatud!

Just nimelt õpikust, mitte elavast, reaalsest, tegelikust luuleloost on sesse äpardunud sajasse sattunud tekstid nagu Uku Masingu "Tontide eest taganejate sõdurite laul", Ridala "Talvine õhtu" ja Alveri "Tulipunane vihmavari". Eriti kõnekas on Alle "Eesti pastoraali" sisaldumine ses nimekirjas. Aja suvaline täiskasvanud eestlane une pealt üles, ütle talle: "August Alle!", ja jalamaid lendab vastuseks: "Karjalaps vaeneke kuhja all kükib!"

Ajukäärudesse sisse taotud tekstid ei ole veel luulepärlid.


Just kirjandusõpetajate asi oleks tutvustada ja propageerida tänapäeva luulet, mis ju peaks loomu poolest tänapäeva noortele (s.o õpilastele) mõistetavam-nauditavam olema, kui mingi iidvana purukuiv klassika. Aga ei. Paistab, et suur osa neist ei oska ise luule arengut väärtustada ega märgata - ega suuda neid oskusi seepärast ka õpilastes süvendada.

Jah, kui ongi mõned tänapäeva luuletajad "ropud" (vuih!), siis leidub ometi külluses ka mitteroppe luuletajaid. Paneb näiteks imestama, et selle 100 hulka pole pääsenud ükski Trubetsky luuletus. Peast teame - aga pärliks ei hinda, sest pole liiga pühalik, harras, hubisev? Või mis lahti on? Punklaulupeol kõlbas "Insener Garini hüperboloidi" laulda, aga Anna Haava kõrvale ei julge seda panna? Muide, Villu Tamme ja Ott Arderi laulutekstid kuuluvad ka luule alla. Mis neil viga? Supertekstid, kõigil ka peas ja südames.

See kõik annab justkui märku sellest, et eesti luule õpetus on mingite radikaalselt konvervatiivsete krunniga tädikeste käes. Meie, luuletajad, muudkui kirjutame ja kirjutame, vaimustume, kui midagi on eriti hästi välja kukkunud, aga - tühjagi! Tädike klassis lajatab õpiku lahti ja kühveldab õpilaste peadesse lehekülgede kaupa ikka ainult seda, mida tema on harjunud "heaks" pidama ja oma öökapikesel hoidma.

Tädilikkus luuleõpetusest välja! Ka viimased 20 aastat on head luulet kirjutatud! Luule koolis ei ole tädidele! Luule koolis on noortele inimestele! Ei saa usaldada kirjanduse headuse üle otsustamist pedagoogide hoolde, sest nende maitseotsuseid kujundavad tsementeerunud mudelid. On ka noori ja nooruslikult mõtlevaid kirjandusõpetajaid, olen nendega kokku puutunud - aga ju siis on neid liiga vähe. Nad ei määra üldist tooni.

Ning kui lõpuks tuleb näitleja, kes oigab selle kõik tele-eetrisse, siis ongi kahju majas. Krunniga tädikeste maitse saab veelgi tugevama aluse, luulelugejate arusaamad muutuvad veel enam neile pedagoogidele meelepäraseks, ja ühtlasi sigineb kõigisse üha tugevamalt ekslik arusaam, et just nii tulebki luulet esitada.


Ja siis tuled sina, eesti tänapäeva luuletaja, emakeelepäeval kuhugi kooli või raamatukokku esinema - ja kõik löövad pärast käsi kokku, et kui vahva ja kuidas ikka lastele meeldis. Et näete lapsed, niimoodi saab ka lugeda ja luule ei olegi niisugune, nagu teie arvate. Jah, saab. Jah, ei olegi.

Kirjandusõpetajad, võtke mõistus pähe! Vaadake korraks otsa sellele asjale, mida te õpetate.

(Seda, et eesti kirjanduse õpetuse jaoks ei eksisteeri ikka veel vabavärssi, ma praegu üldse rääkima ei hakkagi. Lahing, mille Kross, Niit ja Kaalep pidasid kirjandusloos maha pool sajandit tagasi, seda pöördumatult võites, ei ole veel eesti kirjanduse õpetuse sisus kuidagi kajastamist leidnud. Ikka lehvib seal 1930-ndate lipp "luule, see on riimid". Ja siis sina, eesti tänapäeva luuletaja, istud järjekordse noorte luulekonkursi žüriis ja üritad selles kokkupunnitatud riimilises jamas korda majja lüüa.)

Berk Vaheri mõtteuperpallike

Berk Vaher kirjutab tänases Sirbis:

"...kosutav oli viimases Loomingus näha Alvar Loogi ülikriitilist hinnangut Wimbergi luuletusteks nimetatavale piinlikule haltuurale (ehkki see polnud Loogi paremaid arvustusi, sisaldades peaaegu sama palju mõttekordusi kui selle objekt). Wimberg on kirjutanud arvestataval tasemel proosat ja ilmsesti meeldib luuletajana mudilastele, kuid ma pole kunagi mõistnud, kuidas saab teda kui luuletajat täiskasvanutele mõeldud kirjanduse kontekstis „tegijana” võtta. Tegijamana kui näiteks on taibatud laiemalt võtta Marko Kompust või Kiwa – aga muidugi, üks on ju lihtne, lõbus, rahvalik ja aitab nõnda kirjandust populariseerida, teised aga panevad mingit obskuurset sürri, mis siingi lugejale peale ei lähe, mis siis veel tõlkevõimalustest kõnelda."

Nii siis ei mõista Berk, kuidas mõned tahavad mind võtta täiskasvanute luuletajana. Aga on vastuse kohe seejärel justkui iseenesest ju andnud: olen lihtne, lõbus, rahvalik ja aitan kirjandust populariseerida. Nii ongi! Seepärast olengi täiskasvanute luuletaja. Mõistad ikka küll, Berk, kui natuke mõtelda üritad!

Kuid ega mõistus olegi see osa, millele ma Berk Vaheri puhul panustaksin. Pseudotarkust täis tuubitud ninaupitaja ja tähtsapanija. Nagu olen aru saanud, on tema ampluaa rohkem paberite täitmises, mida ta Tartu Kirjanduse Maja ametnikuna igapäevaselt teebki. Ja teeb suurepäraselt. Tehku edasi. Meid, kirjanikke, jätku oma ignorantse lobaga rahule.

Kiwa on tore mees, aga tema "ilukirjanduslikku" loomingut olen jah nõus praeguse seisuga nõus asetama ainult jutumärkidesse. Mulle tundub, et ka ta ise ei sea endale ses vallas nii suuri sihte kui tema isehakanud jutlustaja Berk. Ja Kompuse luule on lihtsalt anekdoot. "Obskuurne sürr" on mõlema isiku puhul täpne sõnastus. Sellise luulega pole tõepoolest kellelgi midagi pihta hakata.

Maitse asi, loomulikult. See on minu maitse. Aga ehk kellegi veel.

PS. "Wabastatud wärssides" on üks luulelõik ka Berk Vaherist.

HILISEM LISANDUS

jumala mitteolemasolu nüüdsest tõestatud

Kes meist poleks kunagi kokku juhtunud "jumala lastega", kelle peamisi argumente jumala olemasolu tõestuseks on: "Aga vaata loodust - kuidas kõik on nii täiuslik! Päike tiirleb ümber Maa, nii et rukis saab võrsuda, ja lõukoer toob ilmale teise lõukoera, mitte piisoni! See kõik on nii täiuslik, kuna jumal on selle välja mõelnud."

See täiuslikkus on illusoorne. Loodus ei ole täiuslik. Peainseneri olemasolu puhul oleks elementaarne, et söögi omandamisega ja ülejääkidest vabanemisega seonduv on igas orgaanilises organismis juba tehaseolekuna perfektselt paika sätitud. Aga ei ole. Imikud ei oska ilma enda seest gaase välja lasta, nutavad ja piinlevad nende käes. Abiks on ainult inimese leiutatud Espumisan.

Suutmatus iseseisvalt gaasidest lahti saada on eluslooduse süsteemis väga oluline lünk. Kui oleks olemas kõikeloonud jumal, kes toodab täiuslikkust, siis seda lünka ei eksisteeriks. Aga kuna lünk eksisteerib, siis on järeldus üks: jumalat ei eksisteeri.

Palun see tõestus välja trükkida ja kleepida kõigisse piiblitesse tagakaane siseküljele.

veel lepingute sõlmimisest

Mõni postitus tagasi kirjutasin pikalt sellest, mida tasuks kultuurivaldkonnas tegijal jälgida lepingute sõlmimisel tööandjatega. Lisan sellele nüüd ühe väga tähtsa märkuse, mis on mõeldud tähele panemiseks just tööandjatele.

Nimelt, tööandjad-rahamaksjad! Mida rutem te soovite käsikirja vm tellitavat toodet või kas või lepingut ennast kirjanikult kätte saada, seda rutem olge valmis raha üle kandma. Sätted laadis "maksame 30 päeva jooksul pärast Teose ilmumist" tähendavad seda, et Autor lükkab tööd oma peas kaugele edasi, venitab sellega, vahest kaob täitsa levist - pühendudes neile töödele, mis kiiremini (kohe!) raha sisse toovad. Aga kui kokku leppida, et raha kantakse üle kohe pärast käsikirja esitamist, siis valmib töö tõenäoliselt väga kiiresti.

Sellist pika ajalise distantsi pealt maksmist harrastab vist enamik kirjastusi. Tänapäevas on see ooteaeg lausa 60 päeva. Aga keda huvitab see raha seal kauges tulevikus? Ei, kohe on vaja, just praegu on võlad üle pea kasvamas ja arved tahavad maksmist!

See puudutab ka lepingute allakirjutamist ennast. Mul ootab praegu kapi peal ümbrikus oma aega ühe kirjastuse leping, mille allakirjutamisel saan jaanuaris, mil ilmub teatav Teos, väikse summakese. Mul pole olnud stiimulit lepingut isegi ümbrikust välja võtta, et see alla kirjutada ja tagasi posti panna. Kogu aeg on muude asjadega tegemist. Eks ma ükskord enne jaanuari teen seda! Küll jõuab! Ent - kui saaksin selle raha kohe, oleks see ammu postis. Aga kirjastus vist juba üsnagi ootab mu allkirja, et saaks teksti raamatusseminemises kindel olla...

Vaat selline tarkus. Asjad liiguvad ja valmivad seda kiiremini, mida kiiremini jõuab raha Autori pangakontole.

nõuandeid kirjanikele: kuidas sõlmida lepingut

Tegin inventuuri kõikvõimalikele kirjanikutöö-alastele lepingutele, mida olen aegade algusest (2000) kuni käesoleva aastani (2010) alla kirjutanud. On kõva patsahkam. Ja osa on veel faili kujul arvutis. Mõne kohal jäin tükiks ajaks mõtisklema: enam ma sellist alla ei kirjutaks. Aga veel küllalt viimase ajani polnud mul kombeks lepinguid tähelepanelikult läbi lugeda ega tulevikku kiigata. Väga kahjulik lohakus! Nüüdseks olen sellest vabanenud, andku mu auväärt koostööpartnerid mulle andeks... Sõnastan järgnevalt rea nõuandeid ja õpetussõnu, mida peaksid kõik loovtöötajad, sh eriti ja eelkõige kirjanikud tööalaste lepingute sõlmimisel jälgima.

1. Loe leping tähelepanelikult läbi!
Ära kirjuta midagi pimesi või huupi alla. Lepingu objektiks võib küll olla kas või tühipaljas 4-realine lasteluuletus, aga seadlusandlus kehtib täie rauaga sellegi suhtes. Loe kogu lepingu tekst läbi, ja kui mõne sätte mõttest aru ei saa, nõua selgust.

2. Lepingus olgu vajalik info täpselt kirjas
Muuhulgas: a) lepingu allakirjutamise kuupäev (nt kirjastus Tänapäeva lepingutel see puudub, vähemalt puudus kuni viimase ajani), b) mis on lepingu objekt (s.o mis seda enam ei ole), c) kui kauaks ja missugune õigus teisele osapoolele antakse/loovutatakse, d) millised on sanktsioonid lepingu mittetäitmise korral.

3. Lepingu objekt
Tasub täpselt sõnastada, millele teine osapool õiguse saab. Kui tegu on luulekogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et kirjastus saab õiguse ainult luuletuste nii- ja niisugusele kogumile, mitte üksikluuletustele. Kui tegu on jutukogu litsentsilepinguga, tasub ses ära märkida, et autorile jääb õigus avaldada üksikjutte ise või lubada seda teha kolmandatel isikutel, nt antoloogiates, õpikutes jne. Kui tegu on töövõtulepinguga mingi teksti kirjutamiseks, tasub lepingusse nõutada selge õigus tekst ka ise mingi aja möödudes välja anda - kas või kogutud teostes 70 aasta pärast.

4. Lepingu kehtivus
Mida lühem on lepingu kehtivusaeg, seda parem autorile. Kui autor on oma õigused täielikult loovutanud, saab ta need siis tagasi. Kui autor ka ei ole oma õigusi täielikult loovutanud, tekib ikkagi potentsiaalne vajadus temaga uus leping sõlmida, mis omakorda tähendab uut honorari. Seega tuleks vältida igavesti kehtivaid lepinguid, eriti kui nendega on endalt kõik õigused ära antud - see tähendab, et näiteks oma kogutud teostesse panemiseks tuleb õigused tõenäoliselt tagasi osta... Kirjastustele ei tasu õigusi anda mitte kauemaks kui 5 aastaks. Alati võiks sedagi aega lühemaks kaubelda.

5. Sanktsioonid
Mõnedes lepingutes on kirjas ka, mis saab siis, kui... Parem on enne allakirjutamist järele vaadata, kas sanktsioonid tunduvad tasakaalus autorilt nõutavaga. Hiljuti pakuti mulle allakirjutamiseks töövõtulepingut, kus sanktsiooniks oli: 500 kr tasust maha iga tähtajast üle läinud päeva eest. Tegu ei olnud Merkolt kraana üürimise või rahvusvahelise kaubaveoga, vaid raamatu käsikirja toimetamisega. Loomulikult saatsin sellise lepingu kuu peale. Au maksab ka midagi.

6. Veendu, et autoriõigused kuuluvad tõepoolest sulle
Järsku tiksub parajasti mõne teise lepingu kehtivusaeg? Või oled õigused endale märkamatult hoopis igaveseks käest andnud? Raamatuid, mis välja antud ilma kehtivate autoriõigusteta, ootab tänapäeval kole saatus, sh täiemahuline müügilt ja raamatukogudest korjamine (nt Silver Anniko "Rusikate" 2009. a uustrükk). Ei ole vaja, et kirjastus väljaandmiskulude tšeki sulle esitaks. Mul kirjastajana oli ka kunagi üks selline juhtum. Autori õiguste pärija L.R. kinnitas, et õigused kuuluvad talle, ja kirjastus andis teksti sisestajale. Siis selgus, et õigused kuuluvad hoopis ühele teisele kirjastusele. L.R. pääses õnnelikult - maksis kinni ainult sisestaja tehtud töö. Kuu-kaks hiljem oleks olnud kahju juba üle poolesaja tuhande.

7. Tasu
Tasu on lepingus loomulikult üks olulisemaid punkte. Mida rohkem, seda parem! Mõned kirjastused (eriti õpikukirjastused) lehvitavad siin vahel mingite nn "Kirjanike Liidu hüvitiste määradega", need tasub sõbralikult, kuid otsustavalt tagasi lükata. Minu põhimõte honorari küsimisel on: mida rikkam kirjastus, seda suurem honorar. Avita, Koolibri ja TEA on kindlasti kirjastused, kellelt on põhjust palju küsida. Ühe korraliku luuletuse/jutu eest 500 kr neto ei tohiks neile üle jõu käia.

Aga kui on tegu mahuka antoloogiaga, kus sees sadu autoreid? Ilmselge, et igaühele seal ei saa maksta 500 kr luuletuse eest neto, muidu tuleks raamatu hind poes mitu tuhat krooni. Sellistel puhkudel on võimalusi vähemalt kolm. Esiteks: minul on põhimõte ja võiks olla ka kirjastajate põhimõte, et raha jagamisel tuleb eelistada elus olevaid kirjanikke surnud kirjanikele (s.o pärijatele), ja vabakutselisi kirjanikke haigekassakaardiga kirjanikele. Jaan Kross ei tee hauas rahaga midagi ja tema pärijad teenigu vorst oma leivaviilu peale ise. Armin Kõomäel ja Asko Künnapil pole mingit vahet, kas paarsada krooni vähem või rohkem, küll aga neil, kes elatavad ennast ainult kirjutamisest. Teine võimalus: leppida tasuks 1 autorieksemplariga teosest + mõni teine selle kirjastuse välja antud raamat, mis poes kallis, aga tundub omandamisväärne. Kolmas võimalus, kui ikka ei õnnestu kokku leppida: antagu siis autorieksemplare vähemalt 4-5, et saaks kinkida.

- - -

Üht-teist tarka võiks veel kirjutada, aga milleks palju, kui kõik saab öeldud vähemaga? Eespoololeva jutu point oli see, et: lepingu ainus huvipakkuv punkt ei tohi olla tasu punkt. Leping on kogum muutujatest, mis tuleb kõik endale võimalikult soodsaks timmida:

- tasu (kui suur?/mis kujul?)
- lepingu objekt (mis täpselt? mis enam mitte?)
- äraantavate õiguste olemus (võimalikult palju õigusi endale jätta!)
- lepingu kehtivuse aeg (võimalikult lühike)
- sanktsioonid (mis - ja kas üldse vaja?)

Enamasti on kirjastustel üks tüüpblankett, kus kõik tingimused on vaikimisi maksimaalselt nende huvides. Sellele ei tasu kohe alla kirjutada. Paar asja natuke rohkem autori kasuks - selle üle kirjastused tavaliselt ei pahandagi. Küll nemad oma saavad ja võtavad! Olen ka kirjastajana palju lepinguid sõlminud, nii et ka teise poole seisukohad ei ole mulle võõrad.

Natuke rohkem tähelepanu lepingutega! Seda sooviksin ka endale, sest mõnega olen valusasti ämbrisse astunud. Vead on õppimiseks. Targemaks tuleb ja tasub hakata kohe. Vabakutselisele kirjanikule on kirjutatud tekst nagu väljadresseeritud pistrik: lased lendu ja toob rahakese. Lased uuesti lendu ja toob teise rahakese. Ja nii kuni autoriõiguste kehtivuse lõppemiseni - 70 aastat peale Homerose juurde minekut. Mistarvis dresseerida head jahilindu ainult selleks, et ta tooks raha ainult üks kord, pärast seda aga kuuluks teisele omanikule? Hoidkem oma väärt pistrikke!

märkusi esinemistest ja mitteesinemistest

Kui veel mõned aastad, ütleme 5-6, tagasi võis päris tihti kohata arusaama, et kirjanik on üks tore inimene, kes tuleb hea meelega terveks päevaks kodust välja, jättes selleks ajaks soiku oma muud tööd, või taidleb ennast terve koolirahva ees oimetuks tassi ja pastaka saamise nimel, siis viimastel aastatel on hakanud asjad tasapisi paremuse poole minema. On hakatud mõistma, et esinemine on ka töö, ja et aeg on sõna otseses mõttes raha - eriti siis, kui tegu vabakutselise kirjanikuga. Olen sellel teemal oma blogis kirjutanud (ja rõõmuga täheldanud, et suur osa raamatukoguhoidjatest ja huvijuhtidest on nende seisukohtadega mõistvalt kaasa tulnud), üldisi arusaamu on omasoodu suunanud ka teiste esinevate kirjanike tegevus.

Aga ikka saabub vahel meilikasti ka kutseid, mille puhul on vist ette kujutatud, et kirjanik ainult selleks elabki, et saaks oma raha eest ja oma teisi töid kõrvale lükates käia koolides tasuta tööjõuna lapsi lõbustamas. Järgnevalt kaks mudelnäidet kirjadest, millised võiks pigem üldse saatmata jääda, sest jaatava vastuse saamise tõenäosus on pea olematu. Umbes sellised kirjad tulid mulle päriselt ja kummagi puhul ei olnud mul pikka mõtlemist.

Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast paarkümmend km eemal]. Meil on kavas organiseerida laste luuleüritus. Kas te ei tuleks sellest osa võtma - kuulama laste luuletusi ja luuletamisest rääkima? Buss, mis peatub meie kooli ees, väljub Balti jaamast hommikul kell 7.00, tagasi saate sama liini bussiga kell 10.10. Üritus algab 8.00 ja kestab 9.40-ni. [Tasust juttu ei ole.]

*

Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast kümmekond km eemal teises suunas]. Meil on kavas organiseerida laste etlusvõistlus. Kas te ei tuleks selle žüriisse? Üritus algab 10.00 ja kestab 14.00-ni. Kahjuks tasu maksmise võimalust ei ole. [Transpordi kohta pole midagi öeldud, ilmselt eeldatakse jälle, et tullakse ise liinibussiga.]

Mida siis nende kirjade kohta lähemalt öelda? Esiteks seda, et - aitäh loomulikult kutsumast! See on suur au, saada kuhugi kutsutud. Aga, kohe teiseks: tingimused on siin kutsutavale raskeks tehtud. Tasu ei maksta. Kohale tule ise, liinibussiga. Ärka vara, muudkui sõida, loksu, oota. (Nagu oleks kirjanikule endale seda külaskäiku vaja, eks ole!) Töö ise on rohkelt energiat võttev - žüriis olemine, luuletuste kuulamine, rääkimata ise esinemisest on näiliselt küll lihtsad tegevused, aga vaimuenergiat neelavad need kõvasti. Rääkimata sellest, et põhitööd, mis toovad kirjanikule reaalset sissetulekut, jäävad samal ajal ju tegemata.

Esimese kutsuja arvates peaksin lausa ärkama keset ööd, et sõita Balti jaama, et minna bussi peale, silme ees terendamas perspektiiv teha mitu tundi rasket esinemis- ja suhtlemistööd, ja siis sama marsruuti mööda koju tagasi sõitma. Nii et lõpuks kell 13 koju jõudes olen bussides loksumisest ja pingelangusest nii uimane, et pean hoopis minema magama, selle asemel, et oma päris töid tegema hakata. Tulemus: päev läinud. Ja ilmselt mitte millegi eest, sest kogu selle reisimise ja rabelemise väärilist tasu konkreetsest pakkumisest küll läbi ei kuma.

Niisiis, kummalegi kirjale polnud raske "ei" öelda. Aga võib-olla ma oleksin öelnud "jah", kui 1) oleks tagatud kiire transport koduuksest koolini ja tagasi (tegu ju Tallinna-lähedaste koolidega), nii et kutsutu ei peaks pool päevast lihtsalt maha loksuma, 2) oleks juttu tehtud tasust. Sellisel juhul oleks ma hakanud vaatama juba tavalisi tegureid nagu et ega mul sel päeval midagi pakilist ees ei ole ja kas ma saan palutud ülesandega üldse hakkama. Kahju, aga - kordan üle - aeg on raha. Kutsujad, väärtustage kirjaniku ja üldse teiste inimeste aega! Sellisel juhul on mõnikord - rõhutan, et mõnikord, väga valitud juhtudel - võimalik midagi ka tasuta teha. Aga kui tasu ei ole ja tuleb veel peale maksta oma aja kulutamise näol, siis pole raske eitavaid vastuseid anda.

Mis puutub lähemalt transporti - kui tegu on linnalähedase kooliga, siis on mu meelest enesestmõistetav külalisele organiseerida transport auto näol koduuksest koolini ja tagasi. Rakverre ja Tartusse ma seda ei eelda, aga Harjumaa piires küll. See ei ole ju raske. Hiljuti käisin esinemas Tabasalu koolis, sealt saadeti auto vastu ja kõik oli tore. Nii tüütu on kuskil Balti jaamas liinibussi või Estonia ees marsasabas kügeleda ja loetud kohtade pärast trügida, samal ajal, kui autoga oleks see käik suts ja valmis, rääkimata aja ja vaimuenergia kokkuhoiust. Ja see peaks ka olema endastmõistetav, et igasugused transpordikulud korvatakse 100-protsendiliselt.

*

Veel ühest n-ö toredast juhtumist soovin selles postituses kõnelda. Käisin hiljuti veel ühes Tallinna-lähedases koolis koos hea sõbraga esinemas. Sinna tuli sõita ise liinibussiga kohale. Selle fakti selgudes ma oleks hea meelega pakkumise tagasi lükanud, aga kuidas sa lükkad, kui su sõbrale lähedalseisev isik samas koolis töötab. Hea küll, sõber siis maksis ise omal algatusel bussipiletid kinni (mis olnuks tegelikult kooli asi maksta). Taksosõidu korvamisest ei tahtnud kool kuuldagi, oma autot neil aga ka välja käia ei olnud.

Tegime kahekesi aula-täiele õpilastele 40 minutit esinemist. Siis hakkasime direktoriga tülikat rahajuttu ajama. Direktor leidis, et normaalne on meile maksta 500 kr bruto nina peale, sest hiljuti olla seal koolis käinud üks väliseesti kirjanik (meist kuulsam! klassik!), kes selle summaga nõus olnud. Tegu oli ühe Rootsi pensionipõlve nautiva eaka kirjanikuga. Leidsin, et Eestis vabakutselise kirjaniku põlve pidavale noorele inimesele võiks ikka rohkem maksta, kui hobi korras ringituuritavale Rootsi pensionärile, ja esitasin nõudmise 1000 kr neto nina peale. See on täiesti normaalne, korduvalt läbiproovitud suurusjärk. Ja tegu ei olnud ka mingi vaestepatuste aleviga, vaid noobli elupiirkonnaga. Koolil, kes suvatseb pidada aatriumis disainfontääni, kõlvaku ka professionaalseid luuletajaid korralikult tasustada.

Aga mu argumentidel polnud mingit mõju. Siis ütles sõber, et lasku ma tema osa julgesti minu osaga kokku panna, siis saan mina korralikuma tasu ja teda ju kohustas n-ö tutvus niikuinii aitähi eest esinema - noblesse oblige! Leidsin lõpuks ka, et olgu see juhtum sõbrale õppetunni eest - edaspidi võiks julgemalt kohe "ei" öelda ja mitte lasta ennast nii küüniliselt ära kasutada (aga mis teha, kui ta on selline idealist!). Ilmselt oligi kool juba algusest peale kalkuleerinud, et oma töötaja lähikondlane teeb neile tasuta tööd. Niisiis oli kahe tänapäeva tipptasemel noorema põlvkonna kirjaniku taks selles koolis esinemise eest häbiväärne 395 kr neto nina peale. Muidugi, miinus bussipiletid, 12 kr/tk. (Tassita siiski ei jäänud...) Enam ma sinna kooli oma jalga ei tõsta, vähemalt seni, kuni seal nii jultunult odavlõunaid oodatakse.

põnev raamat teadusehuvilisile - varsti poodides!

.

vana hea anekdoot ülestõusmispüha puhul

Seltsimees Brežnev läheb ülestõusmispüha hommikul Kremlisse.
"Jeesus on üles tõusnud!" hüüab talle esimene vastutulija.
Peasekretär noogutab ja sammub edasi.
"Jeesus on üles tõusnud!" hüüab talle järgmine vastutulija.
"Tänan, mulle juba kanti ette," vastab Brežnev.

räägin Klassikaraadios - kel kõrvad, see kuulgu

Maris Johannes küsis, mina vastasin ja nii see vestlus kulges. Saadet saab kuulata siit. Fännid võivad ka alla laadida. - - - Milline on minu arvamus ÕS-ist? Kust on pärit nimi Wimberg? Millal ma olen Wimberg ja millal passinimega? Milliseid kolme raamatut ma lastel lugeda soovitan? Kes on minu arvates tänapäeval kõige keelesuutlikum eesti kirjanik? Ja palju muud.

päeva mõttetera

Lugesin just Tiit Kändleri artiklit Endel Lippmaast, ja see inspireeris mulle järsku põmdi mõtte, õigupoolest arusaama sellest, mis on Eesti riigi püsimise alus ja elanikkonna hea käekäigu põhimääraja. Ma sõnastaksin selle mõtte nii -

Võim püüab näpata rahva taskust ja rahvas püüab näpata võimu taskust. Mõlemad osapooled on oma tegevuses väga edukad, tegutsevad südamega, ja selle tasakaalu rikkumine tooks kaasa nii ühele kui ka teisele poolele soovimatuid tagajärgi.

Seda võib nimetada ka "Kahepoolse rehepapluse seaduseks".

minu protestinoot sotside juhi kangutamise asjus

Jüri Pihl on hea, kindla käega, kogenud poliitik. Mina hääletasin oktoobris tema juhitava erakonna poolt. Kas tõesti valitakse nüüd sotside esinumbriks see nõrga, pea olematu poliitilise kapitaliga teatrinäitleja?! Ma ilmselt ei valiks küll Indrek Saare juhitava erakonna poolt, sest see oleks maha visatud hääl. Kas see mees suudaks sotside rivisid nii koondada, et nad suudaksid Keskerakonna, Reformierakonna ja IRL-i parteijäärade vahele trügida? Ei usu.

Armastan kultuuriinimesi, aga kui sotside juhiks saab karismatu kultuuritegelinski, kes seni pole poliitikas millegagi silma paistnud, siis saabki sotsides ülekaalu see pool, mida iseloomustab mõiste "tore, kuid võitlusväljal täiesti kasutu peenetundeline kultuursus". Indrek Saar tundub mulle, sry, poliitika jaoks mittesobiliku intelligendikesena, kes hoiab püstolikabuuris korraliku toru asemel hoopis Iina Aasamaa käitumisõpikut. Ei ole sellist meest etteotsa vaja! Viike pükstes ei vahita, kui ümberringi mürsud lõhkevad! Sotsid vajavad kindlat kätt.

Ei tohi tekitada eesti poliitikasse sotside koha peale mingit õrnahingeliste kultuuritegelaste rakukest, kellele antakse teiste parteide poolt ainult armulikult võimalus opositsioonis istuda ja vahel harva piiksatada midagi "heade poliitiliste tavade" rikkumise kohta. Mõistan sellised arengud täiesti hukka!

Mina, sotside valija, loodan, et Pihl ei saa "musta märki". Kui kuulsin märguandest kapole, siis minu toetus Pihlile ainult suurenes. Reformaritele tulebki vastu lõugu anda. Lang on üks eesti mölaklikumaid poliitikuid ja Ansip kaitseb ainult kurnajate huve. Paet oli väga hea kultuuriminister, aga välispoliitika nüansside jaoks on ta natuke rumal. Seda kampa võib riigireetmises vähemalt kahtlustada küll.

kaks ettepanekut perearstisüsteemi reformimiseks

Eilse päeva olulisima uudise valguses analüüsisin Eesti perearstisüsteemi ja jõudsin järeldusele, et see vajab kahte olulist muudatust. Need muudatused oleksid järgmised:

1.
Lisaks perearstile peaks igal inimesel olema ase-perearst, kelle poole on võimalik pöörduda siis, kui põhiperearst ei ole kättesaadav (pole tööl, on haige, ülekoormatud vms). Kui kõne all on inimese tervis, siis ei saa olla argument, et perearst X töötab paaritutel kuupäevadel ainult 8-14. Nii ei pruugi perearsti lausa 3 päeva järjest tööl olla, kui nädalavahetus kaasa arvata, rääkimata esimesest vabast visiidiajast.

2.
Igal inimesel peaks olema võimalus oma perearstile või ase-perearstile kas või keset ööd otse helistada ja vähemalt konkreetset nõu küsida. Igal inimesel peaks olema selleks puhuks tema perearsti mobiilinumber.

Kui perearst ei ole valmis inimesi aitama 24h, siis ärgu õppigu arstiks. Või ärgu kirjutagu Hippokratese vandele alla. Oled seda vannet vandunud, siis ära aja juttu, et sul on palk väike või pole sinu töö (= sul on inimeste tervisest ükskõik). Siis hakka ehitajaks või kingsepaks.