esmaspäev, 30. märts 2009

päeva luuletus

.
TÄNANE ÕHTUSÖÖK

Mes need kartulid
.....seal potis teevad?
..........Keevad!
..........Keevad!

Soust, soust,
.....soustike, soust!
..........Ära enam mulise!
Nüüd su pliidilt võtan,
.....maitsva, tulise!

Sõbralikku suhtumist
.....mus ei ole jannu!
Rõõmsalt tõstan lauale
..........rasket piimakannu!
.

kaks head artiklit ajaloohuvilistele

Enn Soosaar kirjutab Eesti Päevalehes Eesti ees seisnud valikutest 1939. aastal. Hea, kaine ja selge kirjutis. Pärast lugemist oli kohe kuidagi värske tunne. Ja ega Soosaart saa nüüd kuidagi kommunistide kaasajooksikuks ka nimetada, nii et kuidas siis nüüd sellesse suhtuda?

Alo Lõhmus kirjutab Postimehes Arnold Merist. Samuti kirjutis, mida eesti ajalookirjutuses nii tavatu mittemustvalge lähenemise pärast tahaks tunnustada. Tõepoolest, käis küüditamas. Tuleb hukka mõista, kes tohiks teisiti arvata? Aga on ka muud, mis on ootamatult positiivne. Kuidas nüüd suhtuda? Ikka tõrv peale? Või on ka muid varjundeid?

Arvan, et ainult musta ja valget värvi kasutades ei suuda me oma rahutu ja rahuvaese ajalooga veel kaua rahu teha. Ajaloolased - sest kes siis veel siin peaksid esmategevad olema - peaksid ikka rohkem vaeva nägema vahepealsete varjundite loomise kallal.

Ikka veel arvatakse, ka ajaloolaste hulgas, et need, kes igal sammul hüsteeriliselt "surm!" ja "sõda!" ei kisenda, on kas kommunistid või siis nende kaasajooksikud. Kui see tõesti tähendab kommunismi, siis jah, olen vist tõesti kommunistirämps... Aga mind on mu lühikese elu jooksul lahkelt nimetatud nii kommunistiks kui ka fašistiks, nii et kummagi terminiga mind enam ei üllata.

pühapäev, 29. märts 2009

huvitav dokument: Arnold Meri kiri, 22. okt 2003

Eile öösel suri Nõukogude Liidu Kangelase tiitli kandja, postuumselt Austuse ordeni laureaat, Eestis genotsiidis süüdistatavana kohtu all olnud Arnold Meri. Las kõige muuga tegelevad ajaloolased, juristid ja tuhanded kommijad, minul on siinkohal vaid lisada asjaloosse üks eksklusiivne seik. Nimelt on mu valduses Arnold Merilt saadud kiri.

Kirjutasin talle, kui uurisin Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjandusteaduse magistrandina Max Laossoni isikut. Nii Arnold Meri kui ka Max Laosson osalesid 1950. aasta märtsipleenumil, nii et nägin nende vahel vähemalt ühte võimalikku kokkupuutekohta. Kirjutasin Merile 13. oktoobril 2003, vastus tuli 22. oktoobril. Kuna kiri ei riiva enam otseselt kedagi, kuid võib ehk omada ajaloolist väärtust, siis toon selle järgnevalt täies mahus ära:

Väga austatud [nimi]!

Hea meelega osutaks Teile kaasabi mineviku tuvastamisel, sest minu arvates praegune tendentslik, äärmiselt ühekülgne mineviku käsitlemine tõsiselt ohustab meie rahva tulevikku.

Kahjuks aga minu kokkupuuted Max Laossoniga olid nii harukordsed ning pealiskaudsed, et minust selle teema käsitlemisel ei ole mingit abi. Ei oska nimetada ka paremaid kandidaate. Kõik, kes tulevad mulle meelde, on juba teises ilmas. Võib-olla prooviksite võtta ühendust Arnold Greeniga [aadress].

Palun vabandust oma eesti kirjakeele pärast. Aga tänu minu eluloo omapärale ma pole teda õppinud ühtki päeva.

Austusega A. Meri

22. okt 03

*

Nagu soovitatud, saatsin 28. oktoobril kirja ka Arnold Greenile. Sealt aga ei tulnud mulle mingit vastust. Muide, mis puutub eesti kirjakeelesse, siis seda valdas Arnold Meri küll heal tasemel, kirjas oli vaid üks stiiliviga (tuleviku pro tulevikku) ja mõned äraunustatud või üleliigsed komad.

neljapäev, 26. märts 2009

Rambo-laulu esitaja ja sõnad teada!

Aitäh Aapole, kes mainis kompamisi nime Allan Roosileht. Guugeldus andis teada: Allan Roosileht, "Rambo". Ja väike nuuskimine võrgus tõi kätte ka laulu enda. Toon alljärgnevalt ära selle täieliku teksti, koos lühikese heliefektide kirjeldusega. Laulu pikkus on 4.25. Muusikaline taust pärineb kindlasti mingist välismaa laulust, sest meenuvad ingliskeelsed sõnad, aga originaali otsingud pole veel andnud tulemusi.

*

RAMBO
Allan Roosileht

Uks krägiseb, kõlavad rasked, ähvardavad sammud.

Pahaendelise häälega: Kui Arno isaga koolimaja juurde jõudis, olid tunnid juba alanud...

Saatanlik naer: Hähähähähä!

Teele! Teele! Te-Te-Te-Te-Te-Te-Te-Te-Te-Teele, Teele! Toots, Toots! Tot-Tot-Tot-Tot-Toots, Toots! Imelik, tõmba üks eedelvaiss, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Lõbus, kihistav naer: Hähähähähä!

Heliseb odav 1980-ndate lõpu telefon, ilmselt juba klahvidega.

Halloo. - Ma paluksin õpetaja Lauri. - Laur kuuleb. - Tervist, Lible siin, rajoonikomiteest. Mina siin enam kella ei löö!

No mis nad... No mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema!

Refrään ("Rambo, Rambo!" on pärit orginaallaulust):

Oh, kooli-, kooliaeg!
Rambo, Rambo!
Ütle, millal sina tuled!
Rambo, Rambo!
Sest minul valmis on...
Rambo, Rambo!
...juba pliiatsid ja suled!

Oh, kooliaeg, oh, kooliaeg!
Rambo, Rambo!
No ütle, millal sina tuled!
Rambo, Rambo!
Sest minul valmis on...
Rambo, Rambo!
...juba tomahook ja suled!

Ameerika Hääle aktsendiga: Kuulsa Kükametsa pressis ilmus hiljuti sõnum viitega Läände, et uue helifilmi "Rambo" võtteid planeeritavat Tallinnasse. Filmi süžee olevat lühidalt järgmine. Politiseerimisest väsinud rahvas ootab endale appi kurikuulsat granaadikangelast Rambot. Kutsutu tulebki, nagu ikka, üksinda, nagu ikka, soomustranspordil, maha Georg Otsa pardalt. Linnaluba talle muidugi ei anta, Rambo tuleb sellegipoolest. Läbi läppunud suviselt kuuma pärastlõuna jõuab Rambo streikidest kurnatud Lasnamäe jalamile ning püüab ühe... ühe ööpäeva jooksul pühkida sealt kurjuse kantsi, üleliidulist tehast, selle müüridki paepealselt. Samas paigaldatakse invaliididekodu nurgakivi. Rambo puhkab vägilaseund Viru pinnal, Viru lindude kädistuste saatel, ikka ja jälle on ta sunnitud vastama, et meil Ameerikas sokke ei kanta, neid polevat võimalik osta isegi kaardiga. Aga mine ise ka kinno!

Refrään:

Rambo, Rambo!
Rambo, Rambo!
Rambo, Rambo!
Rambo, Rambo!

Rambo, Rambo!
Rambo, Rambo!
Rambo, Rambo!
Rambo, Rambo!
.

kirjanik - amet, mis teeb targaks

Olles kirjanik ja täites kirjaniku tööülesandeid, õpib ikka kogu aeg midagi. Täna näiteks olen rikastanud oma teadmisi järgmistel teemadel:

- P.-E. Rummo draamaloome
- ameeriklased Kuul
- lammaste intelligents
- kevadkülvi tegemise aeg
- traktorimootori hooldus
- Ameerika Hääl Eestis
- JFK atendaat
- raportid pioneeririvis

Aga miks, miks, miks? Loomulikult seepärast, et kirjutan stsenaariumit 13. aprillil Estonia kontserdisaalis toimuvale eesti estraadi kavale "Kuuekümnendatesse ja tagasi".

kolmapäev, 25. märts 2009

Rambo teema eesti rokis - küsimus

Mul tekkis küsimus eesti rokkmuusika vallast, ehk keegi teab vastust. Nimelt, kuskilt 1990. aastate algusest, mingilt kassetinurgalt mäletan laulu sellest, kuidas Rambo tuleb nõukogude okupatsioonist vaevatud Tallinnasse... Vist oli välismaa artisti laulule eestikeelne tekst lihtsalt peale loetud. Aga päris vaimukas oli. Refrään kõlas: "Rambo, Rambo!" Kas keegi teab, mis eesti artistiga tegu? Ja kas seda laulu on ka CD-de ja mp3-de ajastul kuskil liikumas? Vähemalt neid sõnugi loeks jälle, tunneks nostalgiat...

teisipäev, 24. märts 2009

lugemisplaan täidetud: "Krahv Monte-Cristo"

Tegin endale eelmisel suvel lugemisplaani: kõigepealt kõik viis köidet Dumas' musketärisaagat, millest ma 1,5 viimast polnud veel lugenud, siis Juhan Smuuli "Jäine raamat" ja seejärel Dumas' "Krahv Monte-Cristo". Nüüd võin rahuldusega kokku võtta, et see plaan on täidetud, ja rohkem kui sajaprotsendiliselt, sest "Jäise raamatuga" ühes köites oli ka "Jaapani meri. Detsember", mille ka läbi lugesin. Loen nüüdsest oma hariduses ja harituses täidetuks suurt lünka. Plaanisin jätkata Dickensi "Oliver Twistiga", aga kuna ma nägin sellest sügisel head filmi, siis lükkub raamatu lugemine edasi.

Niisiis, "Krahv Monte-Cristo"... Oh, Dumas' looming üldse on lausa seebikas! See on midagi inimestele, kes tänapäeval loeksid himuralt kõmu-, klantsi- ja klatšiajakirjandust ning vaataksid telekast tantsusaadet. See on rikaste ja kuulsate seiklused ja armuelu. Pilguheit salongidesse, buduaaridesse ja garderoobidesse. "Krahv Monte-Cristo" on üheaegselt romantism kirjanduses pluss kõmu- ja klatšikirjandus! Ja need kaks asja sobivad väga imeliselt kokku.

Suured tunded, puhtad südamed, räpased hinged, kohutavad kannatused, õilsad eesmärgid, taevale antud lubadused, peidetud muinasjutulised aarded, salapärased idamaalased, mere-, reisi- ja röövliromantika, vanglamüürid ja Rooma karneval, kappavad hobused ja suitsevad püstolid, avalikud hukkamised, hirmsad roimad pussi ja mürgi abil, mineviku saladused, varjatud suhted, hullumeelsus, mitmekordsed petuskeemid, seltskonnakroonika, aadlikud, kuningad, keisrid - kõige pärliks elusalt matmine, ja seda lausa kaks korda. Seda kõike on Dumas' "Krahv Monte-Cristo".

Tõlke (1988) järelsõnas kirjutab tõlkija Tatjana Hallap: "Dumas' romaanile "Krahv Monte-Cristo" on omased needsamad voorused (põnevus, värvikas elav dialoog, sügav olustikutundmine) ja puudused (tegelaste psühholoogiline põhjendamatus, sentimentaalsed ja kõrgelennulised stseenid, maitsetu luksusejanu, lohakas stiil), mida kohtame tema teisteski teostes." Vooruste loetelule kirjutaks ka ise alla, puuduste nimistus ei saa nõustuda etteheidetega luksusejanu ja stiili küsimuses. Mind need toretsevad interjöörid ja tualetid ei häiri, see käib asja juurde. Ja stiil ei häiri ka - aga võimalik, et tõlkija on selle paremaks tõlkinud.

Küll aga on peamised tegelased tõesti kas säravalt valged või läikivalt mustad, pastelseid toone Dumas' oma kandvamates karakterites ei taha kasutada. Ja kõrgelennulisi stseene, kus need säravalt valged natuurid oma plekitut hinge, rikkumata südamepuhtust üksteise, lugeja ja jumala ees pikkade tiraadidena avavad, jagub ka piisavalt... Aga see ei häiri! Teost on tõlkes kokku 1200 lehekülge, ja suurem osa neist lehekülgedest on naudingu ja põnevusega loetavad. D'Artagnani-sugust tegelast, kes jääb lemmikuks ka pärast lugemist, siin küll kahjuks ei ole, aga kõik muu on küll tasemel seikluskirjandus, ajalooline romaan. Ja üheks nauditavaks osaks on veel 19. sajandi esimese poole Pariisi olustiku ja seltskonna kirjeldused. See on juba puhas haridus.

Kui Eestis hakati 1940. aastal raamatukogudest ebanõukogulikku kirjandust kõrvaldama, siis tegi selles protsessis otsa lahti nn sopakirjanduse nimekiri. Ja selles nimekirjas troonis just seesama teos, Dumas' "Krahv Monte-Cristo". Pole ka ime. Arvestades kõike seda, mis sai ülalpool välja toodud. Ja lisades asjaolu, et raamat on veel tulvil fatalismi ja tegelaste moraali kujundab peamise tegurina usk kõrgematesse jõududesse. Muide, selle nimekirja koostasid eesti kirjanikud ise, August Alle ja teised. Edasised nimekirjad, need räigemad, koostati väidetavalt juba väljaspool eesti kirjanike maitseotsustusi, tsensuuri ehk Glavliti poolt. Nii mulle väitis Ralf Parve, Alle sõber ja biograaf, kelle intervjuu esimese osaga praegu tegelen. (Kui hästi läheb, siis ilmub Loomingu mainumbris.)

Aga minule kerkib veel silme ette Nõukogude Liidu film "Ifi kindluse vang" (1988, vt IMDB), mis oli tehtud Dumas' "Krahv Monte-Cristo" põhjal. Mäletan sealt ainult kahte stseeni: Ifi kindlusest põgenemist ja Fernand'i surma. Ifi-stseenid olid väga sünged ja pimedad, eestikeelsed tiitrid ka veel ujusid ja vilkusid - ängistuse efekt missugune. Fernand'i mängis seal filmis Mihhail Bojarski. Ja Valentine de Villefort'i, seda süütut hinge, mängis, nagu IMDB-s näha, keegi Yulle Sinisalu. Eestlane? Arvatavasti on tegu siis mitte Julle, vaid Üllega. Kes ta on? Rohkem filme tema kontol pole ja guugeldus ka vaikib.

laupäev, 21. märts 2009

Lembit Andresen - mõned mälestuskillukesed

Käisin eile Tallinna Ülikooli kevadpeol. Pidu hargnes aulast õhtu jooksul laiali üle pea-, keelte- ja uue maja. Ja nii satuti ühes väiksemas seltskonnas (muide, mitte juhuslikult auditooriumis K-240!) meenutama kauaaegset pedagoogikaprofessorit Lembit Andresenit. Praegu ta vist enam loenguid ei anna. Aga täpselt kuu aja pärast, 22. aprillil on tema 80. sünnipäev.

Tegu oli erakordse õppejõu ja tõeliselt värvika isikuga, kellest on midagi meenutada kõigil, kes tema loengutes on käinud, ja neid ei tule kõigi nende aastakümnete peale kokku mitte vähe! Kellel head, kellel halba. Aga olgu öeldud, et halba vaevalt on meenutada neil, kes ise akadeemilises mõttes midagi väärt olid ega käinud tema loengus ainult tukkumas või konspekteerimas.

Mina jään tema loenguid ja tema isikut alati suurima tänu ja austusega meenutama. Ta oli ise Suur Pedagoog, ja just ainult tänu tema eeskujule läbisin ma oma koolipraktikad otse hiilgavalt. Kõik see pedagoogika, mida meile tuubiti terve ühe õppeaasta jooksul pähe Viru väljaku kasvatusteaduste majas, oli surnud teoreetiline pahn, millega polnud reaalses koolis midagi peale hakata. Ja Andreseni eksamil saadud "viis" oli üks neist viitest, mida kantakse elu lõpuni mõtteliselt pintsakurevääril nagu mõnda ordenit. Just sellised suured vaimujõuga mehed, nagu TLÜ-s on/on olnud nt Lembit Andresen, Mati Hint, Toomas Liiv, on need, kes teevad ülikoolist alma mater'i.

Niisiis, sattusime meenutama Lembit Andresenit. Ja kunagine, minuaegse üliõpilasomavalitsuse liige Sven Mäe pajatas temast mõned lood, mille ma alljärgnevalt ära toon. See on muidugi juba poolenisti rahvaluule, žanr nimega memoraat - aga memoraat on teadupärast kõige usaldatavam pärismuslik allikas, ja nii soovitan ka mina neid lugusid uskuda. Rääkija rääkis neid vähem või rohkem otsese kogemuse pealt.

- - -

Kord loengus palunud Andresen kedagi kuulajaist: "Joonistage rong!" - "Ah?" - "Joonistage rong!" Joonistatud rong. Andresen vaadanud rongi, osutanud siis ukse poole ja öelnud joonistajale: "Nii, nüüd laske vilet ja sõitke minema!"

Kord tulnud Andreseni loengusse keegi suure joogipudeliga. Pannud selle laua peale. Andresen tulnud ligi, vaadanud pudelit, öelnud: "Tooge sööklast klaasid!" - "Ah?" - "Tooge, tooge sööklast klaasid." Toonud joogipudeli omanik sööklast klaasid. Andresen tõstnud endale klaasi ette, palunud: "Valage mulle ka!" Valatud. Andresen joonud klaasi tühjaks ja jätkanud loengu andmist. Kõigile sai selgeks tõde: see, mis lauale pannakse, on kõigile joomiseks.

Oma loengusse hilinemist Andresen ei kannatanud. Ta ise öelnud selle kohta: "Olen siia majja ainult üks kord hiljaks jäänud. Indira Gandhi oli Tallinnas ja kogu liiklus oli kinni. Hilinesin kümme minutit." Ja need, kes tema loengusse hilinesid - rohkem, kui üks kord seda keegi kindlasti ei teinud, pigem jättis siis üldse minemata -, langesid suure tõenäosusega mõne terava repliigi ohvriks. Kord oli ta kellelegi hilinejale teatanud: "Jäite hiljaks? Pange kell õigeks! Ja mitte sõbra pealt, vaid raadiost!"

Kehakultuurlasi mõnitas Andresen tavaliselt otse. Ja oli tõesti arusaamatu, milleks pidid tulevased kehkaõpsid teadma midagi Komenskyst ja 1575. aastal Tallinna linnakooli eesti koolipoisile Michael Slachterile 18 killingi eest ostetud laudsest aabitsast, s.o istuma Andreseni niigi täistuubitud loengus. Kord kostnud ta ühele kehakultuurlasele: "Keha on, aga kultuuri pole!"

Samuti nokkis Andresen teinekord tütarlapsi, sest need olid arad ega omanud peaaegu kunagi oma arvamust. Sõnakaid poisse Andresen see-eest hindas. Kord andnud ta ühele poisile kriidi, käskinud uksest välja minna ja ümber maakera joon vedada. Poiss läinud ja tulnud peagi tagasi. "Noh, tagasi?" - "Maakera on ju ümmargune." - "Õigus. Istuge."

- - -

Olen oma blogis varem kirjutanud lugusid sellistest Tallinna Ülikooli, kunagise Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõududest nagu Toomas Liiv ja Pärt Lias. Need lood leiab, kui kasutada blogi üleval vasakus nurgas olevat otsinguakent.

neljapäev, 19. märts 2009

õhtune anekdoot

.
Väike Kalle tuleb koolist.
"Õppisime täna estas jälle uusi sõnu."
"Ah soo. Kas lugesite luuletust?" küsib ema.
"Ei, õps koperdas tooli otsa."

kolmapäev, 18. märts 2009

ennäe, ennäe, kultuuriminister võttis kirjatöö ette

Kultuuriminister Laine Jänest, kes peab üleval ministeeriumitäit suuresti mitte millegagi tegelevaid ametnikke ja tegeleb ise ka väga edukalt nimetatud tegevusega, on tabanud seletamatu aktiivushoog. Täiesti ootamatult on ta kätte võtnud ja kirjutanud, uskuge või mitte, vastukajaks Jan Kausi artiklile - tillukese repliigikese! Aga oma tillukesse repliigikesse suudab minister ometi mahutada tihedalt ignorantsi, häma ja muud demagoogilist udu.

1) Ah et minister Jänes toetab kirjanike liidu hiljutist pöördumist kirjanike sissetulekute ja sotsiaalsete tagatiste asjus? Väga kena. Jääme nüüd ootama lisaks lahkele sõnale, millega pole käesoleval juhul mitte midagi pihta hakata, ka konkreetseid samme. Aga neid minister Jänese poolt oodata oleks põhjendamatult optimistlik. Targem on oodata järgmist ministrit.

2) Ah et minister on 2010. aasta nimetanud lugemisaastaks? Taas väga kena. Aga kas on ka mingeid konkreetseid, sisulisi kirjanike, kirjanduse heaolu puudutavaid samme astutud? Teadupärast võib igasugu asju igatmoodi nimetada, ilma et kuskil selletõttu mingit sisulist arengut paremuse suunas toimuks. Äkki kärbiks sel puhul raamatute käibemaksu tagasi sinna, kus see eelmisel aastal oli?

3) Ah et riik toetab loomeinimesi kultuurkapitali ja loomeliitude kaudu? Tõsi, toetab. Aga mitte tänu allakirjutanud ministrile, vaid eelmistele ministritele. Kulka loodi juba eelmise vabariigi ajal, sellele ei tasu enam oma nime juurde toppida. (Järgneb arvudekeelne udutamine, kui tubli ikka kulka on. Jaa, on tubli, teame. Seda pole vaja kultuurinimestele tõestada. Kultuuriinimesed selle välja võitlesidki, armuannina ei antud midagi.)

4) Ah et ministeerium võiks osta kirjanikelt aastas kindla arvu käsikirjade avaldamisõiguse? Saan aru, et sellegi helduse peaks ministri visiooni kohaselt kinni plekkima ikka seesama kultuurkapital, mille najal eesti kultuur praegu hingitseb. Nii hea on kõik rahalised kohustused kulka kaela lükata, eks!

5) "Ka oleks hea mõte mar­kee­ri­da raa­ma­tuid, mis on võit­nud kul­tuur­ka­pi­ta­li au­hin­du, et lu­ge­ja tun­nus­ta­tud teo­seid raa­ma­tu­poes pa­re­mi­ni mär­kaks." Kas tõesti keegi neist tuhandetest toolinühkijatest Jänese ministeeriumis ei teadnud ministrile öelda, et seda on juba tehtud. Ja et see ei mõjunud läbimüügile absoluutselt. Ja et see jäeti kohe kus seda ja teist kui mõttetu trükikulu. Eesti lugeja ei vaata poes sellist lipakat. Eesti lugeja vaatab näiteks hinda, jah, sedasama numbrit seal raamatu küljes, mille teie, minister Jänes, lasite käesoleval aastal käibemaksu tõusuga suuremaks kruvida.

6) "Olen ka täies­ti nõus, et kõigi va­ba­kut­se­lis­te­na töö­ta­va­te loo­vi­si­ku­te ra­vi­kind­lus­tu­se probleemi­le peab leid­ma la­hen­du­se kul­tuu­ri-, sot­siaal- ja ra­han­dus­mi­nis­tee­riu­mi ning loomeliitude esin­da­ja­te koostöös. Se­da mõtet on kul­tuu­ri­mi­nis­tee­rium ise esit­le­nud kau­ni­te kuns­ti­de nõuko­ja koo­so­le­ku­tel."

Sõnastus ei ole korrektne. Õige oleks: mõtet, et riik peab hoolitsema sel moel oma loovisikute eest, on teile endale, lugupeetud minister, korduvalt üritatud pealuusse sisestada, aga see on olnud väga kõvast materjalist. Ja nüüd loobite seda nagu kuuma kartulit teiste ministeeriumide kaela. Et ainult kultuuriministeerium ei peaks oma raha mängu panema. Khm, kui küsida tohib, siis mille peale teie ministeerium üldse raha kulutab? Peale ametnikuarmee ülalpidamise muidugi.

7) Aga mis puudutab kultuuriministeeriumi osalust "Las laps loeb!" projektis, siis ei tasuks sellega tulla kirjandusinimeste hulka küll hüppama. Kulka plekkis siingi honorarid kinni. Kas kuskil on ka minister Jänese rahaline panus? Väideti, et oli. Hästi. Mina tean vaid, et raamatus on temalt hädine eessõna ning raamatu esitlus tipnes tegijatele ja autoritele Oravakese kommide jagamisega. (Olen sellest pikemalt kirjutanud.)

- - - Nii et torkida ministrit veel ja veel! Las vingerdab! Äkki siis ikkagi võtab ka midagi konkreetset ette, aitab sõnadetegemisest ja udutamisest. Ega kultuuriministeeriumi juhtimine pole ainult telesaadetes naeratamine ja taktikepiga vehkimine, eh-ei!

esmaspäev, 16. märts 2009

reede, 13. märts 2009

musketärinali

.
Turul.
"Tulge ostke filme!"
"Kas teil "Musketäride tagasitulek" on?"
"On, piraatkoopia. Aga poolik."
"Mispärast poolik?"
"Ah, piraadil viskas kopa ette, läks poole pealt minema."

Pärit ühest vene telekanalist. Filmist olen varem kirjutanud.

Buratino - seekord Rasmus Merivoo oma

Nägin eile ära uue eesti filmi nimega "Buratino", ehk venekeelses versioonis "Buratino ja päike". Sellel filmil on seos ka minuga, nimelt sama projekti algfaasis olin stsenaristiks mina ja režissööriks oli René Vilbre. Aga kuna finantse kaua aega ei saanud, võttis Vilbre ette filmi "Mina olin siin" ja Buratino-filmi režissööritool anti üle Merivoole. Temale mu algne, lastefilmi käsikiri ei meeldinud. Ütles tollases ajakirjas Muusa uhkelt, et see on titekas, ja et ta teeb midagi etemat, nimelt noortefilmi. Mistõttu sai projekt ka 100% uue stsenaariumi. See mitteseos ongi mu ainus seos selle filmiga, ja ilmselt just selle eest on mind ja Vilbret ka lõputiitrites nimeliselt tänatud, ja mitte niisama, vaid lausa loetelus esimesena. Võtke heaks!

Aga see oli niisama infoks kirja pandud - et järsku keegi tunneb huvi. Ega ma mingit kibestumist või vimma küll tunda ei viitsi, nii et seda paluks mitte arvata. (Muide, see "päike" venekeelses pealkirjas on siiski teine seos, nimelt oli mu stsenaariumis üheks oluliseks tegelaseks Päike. Tööversiooni pealkirjast jõudis see nüüd ametlikesse annaalidesse. Ja kõige huvitavam on seejuures, et filmis endas mingit "päikest" enam ei ole!)

Esilinastuste järgsel aftekal toimus minu ja Merivoo vahel järgmine kelmikas mõttevahetus.

Lähenen. Tervitan.
Mina: Aga ma ei hakkaks midagi ütlema!
Merivoo: Aga ma ei tahaks midagi kuulda ka!
Mõlemad: Hehehe!
Kaugenen.

Rääkides nüüd filmist, ega see halb ei olnud. Näitlejad olid head, mängisid hästi, eriti peaosaline, aga ka rida kõrvalosatäitjaid (nt ema, kambakaaslased, agronoom). Tempo oli üleval ja lugu ei veninud. Rainer Jancis oli teinud hea muusika (kahjuks ei jõudnud Villu Kanguri tõlgitud laulusõnad hästi saali, ilmselt mingil akustilisel põhjusel). Pilt oli värviline, tehnilise poolega oli vaeva nähtud ja tulemus oli silmale kena vaadata. Ütleks nii, et näitlejatöö, stilistika ja tehniliste näitajate poolest oli film tipp-topp.

Nagu eeldatavasti on taibatav, järgneb nüüd "aga". Järgneb tõesti. Film oli kõige selle juures siiski üsna igav. Merivoo läks oma sõnul välja trash-filmi tegemise peale, soovides purki saada head halba filmi. Aga selleks on vaja ikka midagi enamat, kui peopesadega binokli imiteerimine. Selleks on vaja söakust täie jalaga asutuda neil maastikel, kus ühelt poolt liiguvad Jan Švankmajeri või Monty Pythoni meeste sugused hullud mudelimurendajad, aga kust teiselt poolt leiab ka Ed Woodi, Steven Seagali, "A-Rühma" ja enamiku Ameerika lastefilme, eriti kosmoseteemalisi. Kindlasti oleks ka Jaapani kinost leida küllaga sellekohaseid näiteid, aga oriendi filmikunsti ma kahjuks ei tunne.

Minu arusaama järgi peaks trash-film olema selline, mida vaadates hoiad peast kinni ja ägad: "Aah, kui haige!" Või ma eksin? Igatahes, kui seda poolikult teha, siis ei ole tulemuseks hea halb film, vaid halb halb film. Mis võib-olla on parem, kui halb hea film, aga võib-olla ei ole ka. Käsikiri andis näitlejatele liiga vähe mängida, samuti oleks pidanud režissöör julgemalt materjaliga kaasa chillima. Kuuldavasti oli näiteks "Jan Uuspõld läheb Tartusse" alguses pidanud olema lühifilm, aga tegevuse käigus läks tegijatel soon nii lahti, et tulemuseks oli peaaegu kaks tundi hiilgavat filmi. Eks Merivool võis ka kuklas olla mõningane enesetõestuse-kramp, pärast ülimenukat ja justkui iseenesest sündinud "Tulnuka"-debüüti.

Eks ta ennast ka tõestas, sest ega see ju halb film otseselt ei ole. Täitsa well made. Ainult et kokkuvõttes jäi minul küll tunne, et sõin ja jõin seal minagi, aga suhu ei saanud midagi.

Tubli 90 protsenti isikutest, kelle nimed on kirjas lõputiitrites, on venelased. Samuti toimusid võtted Venemaal. Seega võiks öelda, et filmi tegid just venelased - eestlastest olid vaid režissöör, (väiksem) osa näitlejatest, mõned tootmismeeskonna liikmed ja veel keegi siit ja sealt. Ja filmitegemise tase Venemaal on väga kõva. Arvan, et see päästab selles filmis väga palju.

Hilisem täiendus: Aga, aga, aga! Stsenaarium kah tehtud hoopis suuresti venelaste poolt. Lugege intervjuud Merivooga. Paistab, et vene keelt mitte oskavale ja mängufilmi tegemise asjas seni ka veel rohelisele Merivoole tehti karmil idamaal lihtsalt üks-null ära. Muidugi, kui keelt ei oska, siis ei oska enda eest seista ka. Näiteks Andres Puustusmaaga kas oleks niimoodi tehtud? Ja ärme muidugi unusta asjaolu, et 2/3 filmist finantseeris Vene pool.

Loe ka intervjuud Eesti Ekspressist.

Võib-olla läks isegi hästi, et minu ja René käest see film ära libises.

kolmapäev, 11. märts 2009

tänase päeva luuletus

.
LOE seda luuletust hoopis Postimehest, kus juures minust ilus pilt!


OLEN VÄGA TUNDLIK LUULETAJA


kirjutatud täna
saades mõjutusi
teistelt väga tundlikelt
luuletajatelt


Olen väga tundlik luuletaja.
Saksamaal hukkus
koolitulistamises 16 inimest.
Euroopa Liidus kaob
tänavu 3,5 miljonit töökohta.
Olen väga tundlik luuletaja.

Valga haigla piirab gripi ja hepatiidi
ohu tõttu külastamist.
Viljandi maavanem asub
haridusministeeriumi asekantsleri kohale.
Olen väga tundlik luuletaja.

Sõnade tähendused, mõtete varjundid
piinavad mind, ahistavad.
Mida õigupoolest tähendab - maailm?
- elada? - mõelda?
Olen väga tundlik luuletaja.

Ärge vaadake mulle otsa!
Palun mitte nagistada selle tooliga!
Ah, see mutter vedeleb nii
korratult põrandal!

Olen väga tundlik luuletaja.
.

teisipäev, 10. märts 2009

Julius Kuperjanov on mulle kaugelt sugulane

Või, hästi, tegelikult sugulane ei ole, juriidiliselt on õige öelda, et hõimlane. Aga natuke uhkustada võin ju vist ikka?

Julius Kuperjanov on nimelt minu isapoolse vanavanavanaisa Jaani venna Matsi lapselapselapse Mati naise Viia vanaisa Johanni venna Ernsti väimehe Eduardi vend.

Kes on teie suguvõsas kõige kuulsam isik?

reede, 6. märts 2009

Musketäride tagasitulek - kurvastav filmielamus

Käisin eile, kasutades ära Coca Cola Plaza sooduspäeva, kus pilet maksis 16 krooni, vaatamas filmi "Musketäride tagasitulek". Ilma sooduseta poleks ma seda mingil juhul teinud, selleks oli laekunud juba liiga palju signaale filmi halbusest, nii Eestist kui ka Venemaalt. Aga 16 krooni eest - mõtlesin - võib selle ära vaadata küll. Olen ikkagi viimase aasta jooksul palju musketäridega tegelenud, samuti soovisin kasutada juhust, et sel moel austust avaldada 1978. aasta filmile.

See oli õudne! Pärast vaatamist oli mul mõte minna piletiraha tagasi küsima. Sest isegi kui ära vaadata kilomeeter lõputiitreid, ei saa selles filmis ikka kokku seda, mida oleks 16 krooni eest vaadata. See on tõsiselt halb film. Puhas kräpp. Mulle ei ole kunagi varem kinos tulnud pähe mõtet, et käiks vahepeal sutsti ära, tooks veel ühe topsi õlut. Kahjuks oli kinomaja sel sooduspäeval täidetud suure rahvamassiga, mis moodustas muuhulgas ka joogileti ees hiigelsabu, seetõttu jäi see käik ära.

Alustan lauludest. Milline jääv väärtus on endise NSV Liidu geograafilises ruumis 1978. aasta filmi lauludel, pole vaja kirjeldada. Me võime neid igal hetkel ümiseda. Ka uues filmis võib kuulda hulka laule, kusjuures helilooja on sama - Maksim Dunajevski. Umbes 99 protsenti kogu muusikalisest taustast, sh laul, on saast. Ei mingit haaravat melodismi, meeldejäävaid fraase. Ainult odav estraadirokk sisuta sõnamulinaga.

Muusikalise halbuse kulminatsioon on seiklejate teeleasumislaulus, kus kisendatakse 4 x järjest
mõ - komanda!. Prr! Ainult kuninganna Anna laulus on mingeid meloodilisi kohti, mis küll ei jäänud meelde, ja kuningas Louis XIV on roosiõitevannis räppima pandud - saagu siis neist kahest esileküündivamast hetkedest kokku see armulik 1 protsent. Filmis kõlab motiive 1978. aasta filmi lauludest, aga need ei ole enama, kui hetkelise lahja sündipinina kujul.

Süžee - null. Filmi tegevuse moodustab mõttetu kõndimine, jooksmine või kappamine. Isegi mõõgavõitlused on tuim kolin ja vehkimine, sest näitlejatel pole, mida mängida, ja nii pole ka nendes kirge, millele vaataja võiks kaasa elada. Kohati meenutab see trall halba kooliteatrit - laval on korraga trobikond inimesi, kes vajuvad seosetult ühest lava servast teise nagu tantsiks puntratantsu ja kellest suuremal osal pole ka õieti mingit funktsiooni. Kõnealuses filmis moodustub see trobikond lõpuks neljast musketärist, nende viiest lapsest (üks on üllatuslaps!) ja Jussacist. Kokkuvõtvalt võib süžee kohta öelda, et kirjeldatud kamp lihtsalt sagib seosetult ringi, vahepeal sõidab ka laevaga üle La Manche'i.

Tegelasi käivitavaks jõuks on Mazarini poolt ära varastatud varanduse ehk nn Prantsusmaa aarde päästmine. Visuaalselt on selleks Prantsusmaa aardeks väike kirstuke, mis liigutamisel koliseb nii, nagu oleks sinna visatud kaks paari vanu puukingi. (Meenub ka kunagi kooliajal nähtud imeline etendus, vist "Vana kuningas Cole", kus tegelased manipuleerisid laval osavalt rekvisiidiga, mille nimi oli Tonnine Raskus.)

Tegelased. Milline geenius leidis, et Porthosel võiks olla nunnast tütar?! Ja et see nunnast tütar võiks kehastada selles filmis sama rolli, mida Ameerika filmides tavaliselt kehastab mõni axelfoley'lik neeger ("Sõrmuste Isandas" päkapikk Gimli) - süüdimatu pläralõuast tola rolli? Ja lõpuks pannakse ta isegi mõõka keerutama, kurje kaardiväelasi uppi virutama... Athose poeg Raoul saab keset madinat surma, ja see on kinematograafilises mõttes suurepärane areng, sest nii vabaneb film kõige verevaesemast kujust ja mittemidagiütlevamast näost.

Kogu selle tsirkuse keskel oleks tegelikult tõesti soovinud rohkem näha just neid nelja meest, neid nelja vanameest, kes ju tegelikult olid tõesti heas vormis. Aga kahjuks ei olnud neile eriti näitlemisruumi antud.
Enamasti nad kas istusid "taevas" või seisid nurgas.

Ja kes mõtles välja need valged tuvid, kes lõpustseenis lossiaknast parvena sisse lendavad? Ah jaa, kes mõtles üldse välja selle surematuks tegeva templirüütlite ordu sõrmuse, mis enne sellest aknast välja visatakse?!

Kokkuvõtvalt, selles filmis ei ole mitte midagi, mille nimel istuda poolteist tundi, veel vähem osta tavalise hinnaga kinopilet. Vaatajaskond saalis hakkas juba poole filmi peal omavahel sumisema, poolenisti lõbusalt, poolenisti pahaselt. Vajus ära filmivaatamise nägu ja vaadati rohkem sellisel ilmel, et millal see kõik otsa saab ja millega see kõik veel "üllatab". Palju oli saalist lahkujaid.

Camp? Ei. Camp'i on lahe vaadata. Seda filmi ei olnud lahe vaadata. Nostalgia? Süžee ja dialoog nagu viitaks sellele, et tegijate sooviks on olnud vana filmi hingust jälle kinosaalis lehvima panna. Aga ei. Ei mängita ka neid koode ja kordusi välja. Näiteks kuulsat kokkuleppemärki kahe sõrmega oleks pidanud veel hoolega harjutama, see ei käinud nii.

Muidugi, kostüümid olid ilusad ja korralikud. Film oli tänapäevaselt värviline. Arvutiga oli isegi efekte lisatud. Aga loomulikult pole mõtet sellest kõnelda, kui see ongi ainus positiivne külg.

Lõplikuks emotsiooniks oli ja jääb kahjutunne vanade, heade näitlejate pärast, kes selle filmi pärast lagedale toodi. Nad tõesti ei ole sellist märki oma karjääris ära teeninud, kogu seda soppa ja sõimu, mis ka Venemaal nende aadressil nüüd lendu lastakse. Hiljuti olla olnud ühes Venemaa telekanalis saade näitlejast, kes kehastab Aramist, Igor Starõginist. Mees oli olla otsast otsani täis kurbust ja kibestumist - väärikate filmirollide puuduse pärast. Ja tõesti, kui tema kontot IMDB-s vaadata, siis ega seal tõesti just palju saavutusi ole. Ja nüüd veel selline "pärl" otsa. (Rääkides IMDB-st, siis seal on selle filmi keskmiseks hindeks vaid erakordselt hädine 2,4 palli kümnest.)

Kahju, et legendist selline sodi valmis keedeti.

kolmapäev, 4. märts 2009

teisipäev, 3. märts 2009

algab päev, algab päev...

Akna taga langeb lumi malbelt mändidele.

Hakkan tegelema jälle kaugete sugulastega, jätkan oma emapoolse vanaisa vanaisa isa Abram Allewi järglastega 19. sajandi algusest.

Seniks kaks head videot YouTube'ist: 1) Pink Floyd kolhoosnike moodi, 2) maailma lõbusaim valimiskõne.

esmaspäev, 2. märts 2009

20 viisi õllepudelit avada

Tublid poisid avavad õllepudelit 20 eri viisil. Muljetavaldav! Mina oskan ainult välgumihkliga. Eriti tahaks ära õppida selle leivapätsiga avamise.

pühapäev, 1. märts 2009