pühapäev, 28. detsember 2008

mu kõige hirmsam esinemine (jõulud on meenutuste aeg II)

Jätkates mälestuste radadel - meenutan siinkohal oma kõige hirmsamat esinemist poeedina. Alates 1998. aasta septembrist, mil andsin Tartus Legendi keldris koos teiste TNT liikmetega oma esimese esinemise, olen päris palju publiku ette oma luulet lugema või mõtteid esitlema astunud. Kindlasti mitte nii palju kui Contra, kes on käinud vist suuremas osas Eesti koolides - kuid märkimisväärselt rohkelt ometigi.

Olen esinenud kõigile vanuserühmadele, alates sülelastest ja lõpetades eakatega. Väga palju olen esinenud koolides, nii noorema, keskmise kui ka vanema vanuserühma õpilastele. Olen etelnud oma luulet öises Türi linnas kohalikele noortuusadele, kes oleks mind peale seda vist hea meelega oma kamba liikmeks võtnud, kui ma oleks seda palunud. Olen etelnud oma luulet presidendilossi Roosiaias presidendile ja tema kultuuriinimestest külalistele Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval. Olen etelnud oma luulet Göteborgi raamatumessi raames toimunud Põhjamaade luuletajate ühisluuleõhtul, koos Jürgeniga, tekitades ülemerelise skandaali.

Väga raske publik on koolieelikud ja algklassilapsed, sest nende tähelepanu on raske endale koondada ja veel raskem endale koondatuna hoida. Samuti on väga raske publik 7.-9. klasside õpilased, eriti poisid, kes loivavad laisalt saali, olles rõõmsad ärajäänud matatunni pärast ja vaatavad sulle otsa väljakutsuva pilguga, et "noh, mis sa siis nüüd meile laulma hakkad?". Aga kui valida õiged tekstid ja õige lähenemine, siis võib sellistest kuulajatest saada vaimustunud ja kaasaelava publiku. Ma olen saanud sellistest esinemistest väga meeliülendavaid emotsioone.

Minu kõige hirmsam esinemine oli 2000. aastal Tiina Tammetalu näituse avamisel. Ma ei olnud seal üksi, vaid koos Jürgeni ja teiste tollaste noorte poeetidega. Vist oli ka Aapo Ilves, rohkem ei mäleta. Asukoht - galerii Tallinnas Harju tänava otsal. Publik - kustnikud ja muu kunstiringkond. Miskipärast oli näituse kontseptsiooniga seotud luuletajate etteaste, olime oma tekste Tammetalule ka videosse lugenud, seetõttu palus ta meid avamisele esinema.

Alkohol kuulub loomulikult loovisikute eluviiside juurde. Ka Tiina Tammetalu näituse avamisel oli suur laud, millel sillerdas rivi viinapudeleid. Ma arvan, et ma ei liialda rohkem kui kunstilise kujundi nõuded lubavad, kui ütlen, et kuulajaskond kuulas ära ainult esimese esineja esimese luuletuse - siis läks keegi viinapudelite juurde, kostus krõks ja ühtäkki tungles kogu kuulajaskond viinalaua ümber. Kostusid järgmised krõksud, märjuke vulises klaasidesse ja mitte keegi ei viitsinud enam isegi viisakusest või halastusest luuletajate poole pilkugi heita. See dissonants kahe eri tegevuse vahel oli lausa groteskne.

Seda kõike nähes esinesin ainult ühe lühikese luuletusega. Röökisin seda, kuis jaksasin. Aga kõik mu vokaalsed pingutused kadusid täiesti üleüldise viinajoomise varju. Mitte kedagi ei paistnud huvitavat, kes see seal röögib, sest viinad olid avatud! Jah, need kõrgesti austatud kujutavad kunstnikud, kes peaksid nagu kuuluma kultuuriinimeste kui rahvusliku südametunnistuse kandjate ja moduleerijate hulka - need olid sel hetkel minu jaoks palju ebakultuursemad, kui sama aasta augustis öise Türi tänaval kohatud joobnud noortuusad. Ma saan aru, kui ei kuulata, sest ei huvita. Aga kui ei kuulata sellepärast, et isegi ei nähta...?

Igatahes lõpetasime tol õhtul kava kiiresti ära. Ja ükskord, palju aastaid hiljem kirjutasin sellele sündmusele mõeldes luuletuse:

Värssa etelungiks kunstnikkude korraldet üritusil

Täna mul on lõbustada
joobnud inimmass,
kes luulest sama palju aru saab,
kui lehm või kass.

Aga pole viga!
Kohe endki rihmaks joon!
Ja siis palju vastuvõettavam
teile on mu koon!

Ma ei ole seda veel kuskil esitanud. Aga järgmine kord, kui ma pean kurdistunult viinajoovatest kunstnikest või kellest tahes üle karjuma, siis läheb see kohe loosi!

laupäev, 27. detsember 2008

jõulud on meenutuste aeg

Kui ma käisin aastatel 1994-1997 Lasnamäe Üldgümnaasiumis 10.-12. klassis, siis kulges mu igapäevane koolitee kaht eri marsruuti pidi. Hommikul läksin lauluväljaku juurest bussi nr 63 peale ja sõitsin Narva maanteed mööda koolimaja ette. Pärast tundide lõppu aga läksin üle jäätmaa Linnamäe teele, kus istusin bussi nr 60 peale, et sõita lauluväljakule. Või mõnikord läksin üle teisegi jäätmaa hoopis Kärberisse, kus sain istuda otse kodubussi nr 51 peale. Ühesõnaga, hommikul võimalikult väikeste ajakuludega kooli, pärast kooli seevastu kiirustamatu tagasilonkimine. Selline marsruutide jaotus kujunes täiesti iseenesest ja rikkusin seda vaid üksikutel kordadel.

Tundub, et toona valitses Lasnamäel keldrikaubanduse hiilgeaeg, eriti selle tagumises otsas. Väikesi keldripoode võis näha kõikjal, kuhu vaid pilk langes. Ja omaette nähtus olid nende nimed, mis moodustavad minu meelest kõigi maailma või vähemalt Eesti firmanimede seas omaette klassi. Kahju, et ma neid üles ei kirjutanud, tänaseks tundub see ainukordne nimede virrvarr juba tänavapildist taandunud olevat. Fantaasiat rakendati nende panemisel täiel määral, justkui tahtes oma pisikest äripinnakest kõrgelennuliselt kõlava nimega kuhugi taevastesse kõrgustesse upitada. Mida kõrgelennulisem poeesia, seda parem.

Üks selline poeke on mulle püsivalt meelde jäänud. Asus see Linnamäe teel kohe pärast Priisle poodi paremat kätt tee ääres ühe 9-korruselise maja keldris. Selle poe nimi oli PEPSE. Nimi oli sildile maalitud suurelt ja paistis kaugele. Sõitsin sellest iga päev mööda. Ja ükskord nägin, kuidas keegi teravmeelne isik oli selle sildi poeetilisust ühe kriipsu lisamisega oluliselt vähendanud...

teisipäev, 23. detsember 2008

omandasin Laura Gilberti kõmulise kunstiteose

Oktoobri teise nädala alguses jõudis eesti ajakirjandusse uudis sellest, kuidas Manhattanil elav kunstnik Laura Gilbert andis protestiks majanduslanguse vastu välja 0-dollarilise rahatähe ja levitas seda Wall Streetil - loomulikult oma nominaalväärtusele vastavalt ehk tasuta. Trükiarvuks 10 000 eksemplari.

Kohe tekkis minus huvi selle teravmeelse kunstiteose vastu. Läksin kunstniku kodulehele, uurisin lähemalt ja huvi ainult suurenes. Kirjutasin Laura Gilbertile e-kirja ja küsisin, kas oleks võimalik üks eksemplar ka posti teel üle ookeani saata. Kunstnik vastas lahkelt, et muidugi on see võimalik, hea meelega. Tasusin kümmekond dollarit postikulude eest ja jäin ootama.

Ja nüüd ongi minu omanduses üks eksemplar seda kõmulist kunstiteost! Näeb välja väga ilus ja uhke. Nullid ja sõna "zero" on dollari kujunduse sisse asetatud muide väga filigraanselt. (Kujutis pole minu eksemplar, vaid repro kunstniku kodulehelt.)

Ameerika Ühendriikides paistab see teos olevat endale tõmmanud märkimisväärsel hulgal tähelepanu, nagu võib näha kas või Laura Gilberti kodulehelt. Ja mida lausa selle esiküljel näha saab, on järgmine tekst:

The Zero Dollar, digital color laser print, 11 x 8.5 inches.

With an edition of 10,000, the monetary value of the print is deflated to zero. The artist has distributed the print free as a protest artwork on Wall Street and to individuals all over the world -- including in Estonia and South Korea, the Sultanate of Oman and Australia, Iraq and Afghanistan, Canada and Argentina.

pühapäev, 21. detsember 2008

Kuidas ma suure lumetormi päeval Hesas käisin

Käisin koos Mika Keräneniga 23. novembril Helsingis Mardilaadal, kus esitlesime kirjastuses Jutulind ilmunud Mika lasteraamatut "Varastatud oranž jalgratas". Tagasi tulime sama päeva õhtul - aga kuna Eestis oli vahepeal ootamatult puhkenud suur lumetorm, siis ootasime Helsingi sadamas kolm tundi laeval teeleasumist.

Need kolm tundi ootamist ja samuti sõidu peale kulunud kolm tundi möödusid väga meeleolukalt. Kui Soome läksime hommikul Mikaga kahekesi, siis tagasiteel viibisime laevas koos hulga teiste eesti kirjanikega, kelleks olid Jan Kaus, Olavi Ruitlane, Kivisildnik, Jaan Pehk ja Kaupo Meiel. Nemad olid ka Mardilaadal esinenud.

Järgnevalt usaldan sellest meelejäävast teekonnast mulje loomise ja mälestuse fikseerimise väikese fotogalerii hooleks, fotograafideks osalt Mika, osalt mina.

Pärast Helsingis maabumist, sadamahoone ees. Helsingis võttis meid vastu juba korralik lumetorm, kogu tee laadapaika Kaapelitehdas'esse sumasime nagu valges kotis.

Teel Kaapelitehdas'esse kohtasime suurt estofiili ja teenekat tõlkijat Hannu Oittineni

Nüüd juba tagasiteel laevas. Jan Kaus.

Kivisildnik

Kivisildnik ja Olavi Ruitlane

Nii kui laeva saime, ütles Mika, et toob mikrofoni ja anname laval improviseeritud esinemise. Täpselt nii ta tegigi. Kõigepealt luges ta minu "Kärppsetest" ette oma soomekeelseid tõlkeid. Lähedal asuvates laudades oli omajagu kuulajaid, need kuulasid huviga. Juhtmete kaudu läks kõik laval toimuv laiali ka igasse saali nurgatagusesse.

Seejärel luges Mika ette jalgpallivanasõnu. Prantsusmaa sõimab Senegali, ühed mustad mõlemad. Jne.

Siis kutsus Mika, kelle aktiivsusepuhang meid kõiki niihästi üllatas kui ka rõõmustas, lavale Olavi Ruitlase. Ruitlasel ei olnud oma luuletuste sõnad meeles, seepärast panin kaamera käest ja lugesime koos "Puiduärimehe naist" ja "Lumesulatajat". Väga vahvalt kukkus välja.

Pärast luges Mika kuulajaile ette veel paar peatükki oma lasteraamatust. Mina aga tundsin kerget väsimust, läksin viskasin ennast pikali ja uinusin Mika ettelugemise saatel. Laeval antud eksprompt-show oli mulle ja Mikale päeva kolmas - ja kõige parem - esinemine.

Lõpuks ometi Tallinnasse jõudes. Jaan Pehk ootab maalepääsu.

reede, 19. detsember 2008

minu ilukirjanduslik aasta

Aeg hakata tasapisi tegema ülevaateid mööduvast aastast. Alustan ilukirjandusliku ülevaatega. Ja ütlen kohe kokkuvõtvalt, et aasta 2008 on minule olnud ilukirjanduslikult-loominguliselt väga sisukas ja produktiivne. On tehtud tööd ja saavutatud tulemusi. On, millele rõõmutunde ja rahuldusega tagasi vaadata.

Ilmus minu lasteluulekogu "Härra Padakonn", sisuks kuus lühipoeemi, mis kannatlikult olid käsikirjas oma ilmumist oodanud juba 2001. aasta kevadest peale. Tagasiside publikult on olnud kiitev ja tunnustav. Ja Katrin Ehrlichi pildid on ikka nii ilusad! (Lisainfo siin.)

Kirjutasin käsikirja muusikalile "Pronksivalu", millega olen väga rahul ja mis minu silmis väärib lavale toomist kas või Linnateatris - võimalik, et sellest tehaksegi midagi teistsugust kui tavapärane muusikal. (Loe katkendeid siit.)

Tõestasin ennast taas prosaistina, vähemalt enese silmis, kirjutades kevadel ühtäkki, endalegi ootamatult raamatutäie jutte tüdrukust nimega Pille-Riin. See on mu jaoks väga tähtis saavutus, sest pärast "Lipamäe" ilmumist 2002. aasta kevadel ei olnud ma suutnud kuni käesoleva aasta kevadeni ennast proosa vormis väljendada. (Millegipärast oli see oskus kadunud. Võimalik, et ka polnud piisavalt aega süvenemiseks. "Teise romaani needus" ja "ühehitimehe" kompleks hakkasid juba kuklasse rõhuma.) Rääkimata sellest, et need jutud tunduvad mulle ka kuradima head...! Kui ei oleks, ega ma siis nende üle üldse rõõmustakski. Hetkel ootab "Pille-Riin. Kakskümmend üks lugu ühe tüdruku elust" mu toanurgas minu korrektuuri, et kevade poole juba trükki minna, kirjastuseks Jutulind. (Loe valikut siit, NB! blogis pole lõplik toimetus.)

Oma põhilise ja esmase tööna olen läbi aasta, välja arvatud kolm kuud suvepuhkust ja väike paus jõulude ajal, kirjutanud käsikirja ETV lastesaatele "Saame kokku Tomi juures". Algas see 2006. aasta sügisel ja praegu on kindel, et jätkub vähemalt 2009. aasta lõpuni. Jõulupuhkusele sai mindud 471. osa pealt. Niisiis, kordamööda koos Jaanus Vaiksooga, kumbki üle nädala 5 osa nädalas, või siis ühel nädalal 2 osa ja teisel nädalal 3 osa. Iga osa on 9-12 lehekülge pikk, font Times New Roman, suurus 14, nii et kui see kõik välja trükkida, saaks kapikõrguse virna paberit, 4000 lehekülge kindlasti. (Loe katkendeid siit.) Sel aastal ilmus ka Tomi-saate DVD.

Mulle meeldib mõelda, et "Buratino tegutseb jälle" on mu teine romaan ja "Saame kokku Tomi juures" on mu kolmas romaan ja minu blogi on mu neljas romaan, mis sünnib kild killu haaval, saamata kunagi lõplikult valmis, nagu ka Tallinna linn. Olen siia kirjutanud päevikut ja mälestusi ja mõtteid ja kõike muud, mida on hea kunagi vormistada näiteks "Kogutud teoste" 10. köiteks. Mu blogi alustas 2007. aasta oktoobris, mistõttu selle iga pole veel pikk, aga mulle tundub, et kirja olen siia saanud panna ometi palju. Tänan kõiki, kes on mu blogi aadressil öelnud tunnustavaid sõnu või sellele lausa oma blogis lingi pannud, samuti kõiki oma püsilugejaid ja kaasamõtlejaid.

Peale eelpool nimetatu olen kirjutanud veel hulga luuletusi nii lastele kui ka suurtele ning lisaks Pille-Riini lugudele veel mitmesugust lühiproosat. Viimase seast pean eriti suureks õnnestumiseks novelli "Aadu jaaniöö", mis sai kirjutatud Eesti Päevalehe tellimise peale ja mis põhineb suures osas tõestijuhtunud sündmustel (loe). Suurema osa sellest lühiproosast aga moodustavad jutud lastele.

*

Mööduval aastal on minu luulet või proosat avaldatud reas kogumikes ja koguteostes.

Kirjastus Pilgrim andis välja kogumiku "Meie inimesed. Our people. Estonian Stories", millest võib leida minu "Kärppsetes" ilmunud luuletuse "heinalõhn ja grillivinu..." ning selle tõlke inglise keelde, tõlkijaks Doris Kareva. Ise ma seda raamatut veel käes pole hoidnud, aga loodan selle puudujäägi peagi parandada.






Kirjastus TEA andis talve hakul välja mahuka ja kapitaalse teose "Eesti lasteluule kuldraamat", mille koostajaks on Reet Krusten. Selles raamatus on ka minult neli luuletust: "Poisi kõnelus tähega enne magamaminekut", "Tõuk ja liblikas", "Poeskäik" ja "Ära ütle, et ei oska".




Kirjastus Petrone Print andis välja noorte autorite jutukogumiku "Tule, ma jutustan sulle loo", mille esitlus oli sellel kolmapäeval Tartus. Seal olen mina esindatud novelliga "Aadu jaaniöö". Pakkusin lisaks sellele ka kahte Pille-Riini lugu, kuid otsustajate kolleegium eesotsas Berk Vaheri ja Tiina Kaalepiga millegipärast leidis, et kuna need ilmuvad eraldi raamatuna, siis need ei sobi.





Teisipäeval esitleti Kultuuriministeeriumis (sellest räägib mu eelnev postitus) Heiki Vilepi koostatud ja Kirke Kangro illustreeritud kogumikku "Las laps loeb", mis kingitakse igale 2009. aastal Eestis sündivale lapsele ja mis poodi müüki ei lähe. Ka seal olen esindatud lasteluulega, aga kuna ma sedagi raamatut pole veel ise käes hoidnud, puudub mul siingi info, milliste luuletustega täpselt. Lasen ennast üllatada. Hilisem täiendus: sain raamatu, minult seal kolm luuletust: "Mereröövlisaar", "Luuletaja ja ehitaja" ja "Kevad mänguasjakastis".




Kirjastus Ilo andis enne jõule välja kogumiku "Siis kui sajab päkapikke. 24 jõuluootuse juttu". Selles raamatus on minult lugu "Väike võtmehoidja ja väike pildiraam", mille ma algselt kirjutasin Tomi-saatele ja millel polnud jõuludega ajaliselt mingit pistmist, tegevus toimus hoopis mahedal suveööl. Aga kirjastuse palve peale võtsin ma midagi ette ja tõstsin jutu jõulu-raami sisse. Ja tuligi nagu veel parem! Autorite hulka kuuluvad veel Andrus Kivirähk, Kristiina Kass ja Ira Lember, aga suurem osa selles raamatus esile astuvatest autoritest on kirjanikuna tundmatud.



Veel on selle aastanumbri sees ilmumisel DDB Eesti AS välja antav raamat, mille
pealkirja ma ei tea ja mille jaoks ma andsin kaks väikest jõululuuletust: "Luule asemel" ja "Ruttu!". Ilmselt on tegu reklaamotstarbelise trükisega. Sain nende 12 värsi eest väga hea honorari (millega palju "ökonoomsem" kirjastus Avita võiks terve lugemikutäie lugemispalu osta), ja mis eriti tähtis - see honorar laekus mu möödunud nädala rändudest rüüstatud pangaarvele just nüüdsama. Minu meelest on see kosmose poolt väga ilusasti ja õiglaselt seatud, et jõululuuletuste eest saadud honorar aitab mul jõulusid pidada... Aitäh, kosmos!

Sellest, mis minult on avaldatud õpikutes, on mul juba üsna keeruline ülevaadet omada. Mainin siinkohal ainult kahte õpikut, mille lepingud mul juhtumisi ette sattusid. Esimene on kirjastus Avita välja antud "Eesti keele õpik 3. klassile. I osa", kuhu ma olen andnud luuletuse "Meie issid".

Teine on Integratsiooni Sihtasutuse koostatud töölehtede kogumik "Nüüdisaja eesti kirjandus", mis on ette nähtud lisaõppematerjalina eesti kirjanduse õpetamiseks vene õppekeelega üldhariduskoolide gümnaasiumiastmes - ja kuhu andsin "Lipamäe" lisas publitseeritud vanaema kirja vanaonu Arnoldile ja vanaisa mälestused. Nii et minu vanavanemate kirjavahetuse ja memuaaridega õpetatakse juba venelastele gümnaasiumis eesti kirjandust!

*

Minu proosat on mööduval aastal avaldatud veel Loomingus (nr 6) ja Võrumaa Teataja huumoriküljel Töörahva Elu. Minu luulet võib mööduva aasta numbri sees leida veel ajalehtedest Postimees ja KesKus ning samuti Loomingust (nr 12). Lastele on minult nii luuletusi kui ka jutte ilmunud veel rohkelt Tähekeses, nüüd ilmus üks jõululuuletus ka ajakirjas Meie Pere.

- - - See oli siis väike aastaülevaade ilukirjandusest.

kuidas Kultuuriministeerium raamatuid esitleb

Käisin eile ETV jõulupeol, mis toimus NO99 teatri ruumides. Oli vahva pidu, nagu ETV peod tavaliselt. Kahjuks jõudsin sinna küll poole pealt, mistõttu jäi nägemata ametlik osa. Tantsuks mängis ansambel Apelsin, inimesed olid toredad, atmosfäär oli meeldiv, söögid-joogid maitsesid hästi. Pidu, nagu pidu olema peab.

Peol kuulsin toredat kirjeldust sellest, kuidas esitleb Kultuuriministeerium raamatuid. Nimelt ilmus lastekirjanduse valitud palu sisaldav raamat "Las laps loeb", mis kingitakse kõigile 2009. aastal sündivatele lastele ja mida poes ei müüda. Koostajaks Heiki Vilep, pildid Kirke Kangrolt. Esitlus oli teisipäeval, 16. detsembril kell 11 Kultuuriministeeriumis. Ikkagi tähtis ja prestiižne raamat! Kultuuriministeerium oli ka selle raamatu väljaandmise üks toetajaid. (Muu info siin.)

Kuna selles raamatus on ka mõned minu luuletused (mille eest mulle maksti muide väga viisakat honorari, aitäh), saadeti ka minule kutse esitlusele. Kutse tuli kaunis disainpaberist ümbrikus ja oli läkitatud kultuuriminister Laine Jänese enda nimel. Panin selle käepärasesse kohta ootama, et eks näis, kuidas mul 16. detsembri hommikupoolikul need asjad ja käimised on. Paraku olid need asjad ja käimised sellised, et esitlusele ma ei läinud.

Eile siis kuulsin, kuidas esitlus välja nägi. Muu oli kõik, nagu ühelt niisuguselt esitluselt oodatav, välja arvatud kohvilaud. See oli olnud ministeeriumi kohta nimelt üllatavalt kesine. Kohale tulnud lastekirjanikele pakuti küll piparkooke ja Oravakese komme, kuid kohvi enda kohta antud lahkelt teada, et saali teises otsas on kohviautomaat... (Sealt sai õnneks küll tasuta võtta.) Rääkimata muust. Koostaja teinud kõrvalmaja kõrtsis väiksele seltskonnale ise omal kulul tänudringi välja.

Küll ikka vaesel ajal elab meie kultuur! Ja oh seda kitsikust Laine Jänese majapidamises! Isegi paari paki kohvi kenasti laualepanemise jaoks ei jätku seal raha!
Võib-olla peetigi esitlus sellepärast Kultuuriministeeriumis, et kulud nulli ligi hoida - mingeid küpsiseid ju kuskil kapisopis ikka leidub. Ja veel enam, pole ka ministril nõnda vaja kuhugi kaugele ronida, tund või paar tuksi panna... Tuleb kabinetist välja, ütleb mõned õõnsad sõnad, surub lähimal klassikul kätt, läheb kabinetti tagasi. Kiire ja mugav. (Siin on esitlusest pilte ka.)

Lõppsõna asemel, uudiseid sealtsamast Jänese urust: kui seni toetas Kultuuriministeerium oma rahadest lastekirjanduse ja teaduskirjanduse väljaandmist, taotluse alusel, konkreetseks projektiks (ka minu kolm Varrakus ilmunud lasteluulekogu on sealt omal ajal toetust saanud), siis lähitulevikus pidi jääma toetavaks ainult lastekirjandus.

Nii et aina viletsus, vaesus, kärped - see on kõik, mis Kultuuriministeeriumi suunalt viimase aasta jooksul uudiskünnist ületab. Ah jaa, peale selle Marie Underi stipi bakalaureuste grafomaania eest. Kirjanike sotsiaalne kindlustatus (haigekassa jne) olla lükatud kuuma kartulina Sotsiaalministeerumi murede hulka. Igatsen tagasi vana kommari Palmaru aegu. Rääkimata Paetist. Ja mina ei ole ainus, kes nii arvab.

kolmapäev, 17. detsember 2008

blog.tr.ee-ga mingi kamm

Kaks nädalat tagasi avastasin, et alates juba oktoobri lõpust ei ole minu blogi postitused ilmunud blog.tr.ee uute postituste loendisse. Ehkki ma olin seal registreeritud. Võtsin tehnilise toega ühendust, nad lubasid vaadata - aga siiamaani kasu ei midagi. Mitte et ma nüüd seda üle tähtsustaksin, kui mingi osa blogosfäärist enam minu blogiga otsekontakti ei oma. Aga selline iseeneslik ärakadumine on tobe. Kui nüüd mõni blog.tr.ee asjapulk seda siin lugema juhtub, ehk oleks ta nii kena ja uuriks järele, mis värk siis sellega on.

esmaspäev, 15. detsember 2008

Just!-i peatoimetaja: Wimberg on seksikas kirjanik

Nagu eelmisest postitusest võib lugeda, esinesin laupäeval Rahvusraamatukogus kirjandusteemalisel konverentsil "Paabeli raamatukogu". Millest mina rääkisin, ei hakkaks siinkohal ülevaadet andma, ehk mõni teine kord. Võtan kõne alla hoopis laupäeva viimase ettekande "Kas kirjandus on seksikas?", mille pidas ajakirja Just! peatoimetaja Merike Taal.

See ettekanne oli väga huvitav, kallates mõnevõrra valgust sellisele põnevale objektile nagu kõmuajakirjandus, eriti selle tegemine. Resümee Taali ettekandest leiab siit. Kuna kõmuajakirjandusega seonduv mind kui antropoloogiahuvilist ja ühiskonnasemiootikut väga huvitab, siis küsisin ka rea küsimusi.

Nii selgus vastusest küsimusele, kas Just! laseb ennast piirata ka mingitest eetikapiiridest, et kõmuajakirjandus jaguneb kolmeks: 1) räige - mis avaldab kõike, mis võib massidele huvi pakkuda, sh vere- ja kuritööd, nagu Õhtuleht, 2) soft - mis vahendab elu glamuursemat, ilusamat ja säravamat poolt, nagu Just!, ja 3) täielik väljamõeldis. Ja et Just!-il on seega tõesti olemas mingid eetikapiirid, millest üle ei minda.

Selgus veel, et välismaal on staaridel kombeks kõmuajakirjandusele oma era- ja hingeelust meelsasti ja vabalt pihtida, aga endassetõmbunud ja külmad eestlased seda tegema ei tõtta. Siiski leidub ka Eestis neid, kes käivad ise ennast pakkumas - ja nende seas pidid viimasel ajal domineerima noored muusikud. Ja pidi olema ka neid, kes oma pideva pealekäimisega kõmuajakirjandusele juba lausa tüütavaks muutuvad, näiteks lähiminevikus Terje Aru.

Veel rääkis Taal, et isik, kellest artikkel kirjutatakse, saab selle enne ajakirjas avaldamist üle vaadata, kui eelnevalt on selle osas kokku lepitud. Ja kui enne avaldamist jõutakse juba ähvardada kohtu vm sanktsioonidega, siis Just! kõigi meelerahu huvides ka ei hakka seda artiklit avaldama. Ja et ajakirjas esitatud uudised ja väited kontrollitakse enne avaldamist vastavalt võimalustele üle.

Aga oma ettekande põhiosas rääkis Taal sellest, kas kirjandus on seksikas. Ei ole, ütles Taal. Kirjandus ei saa seksikas olla. Seksikas saab olla kirjanduse tegija, kirjanik. Ja rääkis edasi, mis põhjustel võiks kirjanduse tegija ajakirja Just! pääseda. Näiteks hiljuti oli olnud seal ühine intervjuu seksika tibi Liis Lassiga ja seksika kirjaniku Jürgen Roostega. Istusin ja kuulasin tähelepanelikult ja loomulikult tekkis minus asjakohane küsimus. Tõstsin käe ja küsisin: "Kas mina olen seksikas kirjanik?" Taal vaatas hetke minu poole, mõtles kaks sekundit ja vastas: "Jah!"

Niisiis, ka mina olen seksikas kirjanik! Kahtlejale on mul ette näidata ajakirja Just! peatoimetaja Merike Taali suuline kinnitus!

laupäev, 13. detsember 2008

nädala ülevaade

Tükk aega pole ühtki postitust teinud. Miks - kuigi mõttes mõlgub mõndagi, millel tahaks peatuda? Vastus on loomulikult, et oli lausa erakordselt kiire nädal! Esmaspäeval andsin Lastekirjanduse Keskuses kolm kollast krüsanteemi toredale prantsuse keelest tõlkijale Helle Michelsonile, kellel ilmus mälestusteraamat. Teisipäeval osalesin ettekandega Kirjanike Majas konverentsil "Arvi Siia ulg" - ja see oli üks väga asjalik konverents.

Neljapäeva ja reede veetsin trajektooril Tallinn-Riia-Brüssel-Luksemburg-Brüssel-Riia-Tallinn. Nägin nii palju lennukeid ja ronge, et tükiks ajaks on mõõt täis. ("Kõigi Venemaa prahivagunite rattad kolisevad tal kõrvus...") Ja sõin nii palju halba lennu- ja rongijaama- ning tänavatoitu, et tõttan oma tervist esimesel võimalusel korraliku pubikarbonaadiga taastama. Aga täna võib mind esinemas näha Rahvusraamatukogus konverentsil "Paabeli raamatukogu", kus kell 14.50 räägin blogi ja kirjanduse seostest.

esmaspäev, 8. detsember 2008

kuidas ma teleka aknast alla viskasin

Arvan, et ma olen üks kõige rokkivamaid kirjanikke eesti kirjanduse ajaloos. Sest lisaks heade kirjanduslike teoste kirjutamisele olen mina ka teleka aknast alla visanud.

Telekate aknast alla loopimine kuulub teadupärast iga endast lugupidava rokkari eluviisi juurde. Jaa, võimalik, et ma olen isegi palju rokkivam, kui enamus eesti rokkareid. Mihkel Raud, kas näiteks sina oled teleka aknast alla visanud?

Kõik algas nii.

Kunagi ammu-ammu, aastat mõniteist tagasi, kui veel olin koolipoiss, käisin 8. või 9. klassis, kanti ema töö juures loterii korras maha üks telekas. Ilmselt oli see uuematel ees või niisama jalus või midagi taolist, sest pilti see näitas küll. Muidu oleks ju prügikasti äärde viidud. Suuregabariidiline värvitelekas, nimi oli Berjozka (Берёзка) ehk Kaseke. Ja loterii korras võitis selle teleka endale minu ema. Kommenteeris ise rõõmsalt, et väga haruldane juhus - temal veab loteriis.

Ja leidis see Kaseke endale koha minu toas. Ostsin poest nimega Ekraan kaabli jagajakarbi, kümme meetrit kaablit ja kaabli otsa, ühendasin väärtusliku kodumasina televõrku. Ja ennäe, hakkas see riist mul pilti näitama! Minu esimene päris oma telekas! Ei mingit emale närvidele käimist enam! Tõsi, vist oli nii, et mingeid Soome kanaleid see ikka välja ei võtnud, nii et tuli endiselt ka ema toas oleva teleka vaatamiseks tunnikesi välja kaubelda.

Kanalinuppe oli Kasekesel 6, iga kanali reguleerimiseks oli kahvel kolme eri asetusega, lisaks ketta kruvimine. Oli omaette nikerdamine, et heli ja pilt omavahel talutavalt kokku sobitada. Väga tihti asus korraliku heli lainepikkus veidi enne korraliku pildi lainepikkust, nii et tuli leida kahe näitaja mikromeetri laiune ühisosa. Aga seda kõike, sealhulgas lõpmatust kruvimisest tulitavate näpuotsade tunnet teavad väga hästi kõik, kellel on olnud juhust nõukogude telekatega kokku puutuda.

Mõnda aega vaatasin siis oma Kasekest. Mäletan ka klassivendasid seda vaatamas ja selle lähedal targa näoga midagi asjatamas. Muuhulgas õnnestus sellele laenatud videomakk taha ühendada ja vaadata poisikestele meelepäraseid filme. Ka kaitsmetega mäletan mingit mässamist. Üldiselt - ei olnud väga hea telekas, ema toas olev telekas oli ikka parem, võttis kõike, mida nõukogude õhuruumi lääneservast võtta sai, ja võttis korralikult, minu Kaseke aga võttis, nagu öeldud, vähem - ja nõudis seejuures ka palju kruvimist. Siiski, oma on oma.

Kuni millalgi see telekas kas läks lõplikult katki või juhtus midagi muud, täpselt ei mäleta - aga ühel hetkel oli see tõstetud teise toanurka, akna alla, jalust ära. Nüüd sai selle peale ainult istuda või midagi panna. Vedeles see seal ja vedeles, tagantjärele mäletan, et nii läks ikka tükk aega. Ikkagi telekas, kuidas sa seda ära viskad, äkki läheb veel kuskil millekski vaja - mis sellest, et pilti ei näita. Selline nõukogude inimese ratsionaalne mõtlemine - mis ilmselt juurtega juba talupoegade ajas.

Ühel päeval aga mõtlesin, et peaks selle ära viskama, võtab muidu niisama ruumi ja kogub tolmu. Ja kohe mõtlesin ka, et mis tast treppe mööda tassida, parem virutan aknast alla! Nii on stiilsem. Saan kogemuse. Ja siis on mul võimalik ka kunagi öelda, et olen teleka aknast alla visanud. Tegin Lasnamäe viiekorruselise maja teise korruse korteri suure aknapoole lahti, upitasin teleka aknale, vaatasin, ega kedagi all ei ole - - - ja lükkasin Kasekese aknast alla! Plahvatust loomulikult ei käinud, kostus tume matsatus. Aga meel oli rahul...

Mõtlesin, et peab minema ja teleka riismed prügikastide juurde tassima. Aga ei. Viivitasin selle viimisega - ja peagi märkasin pilku aknast välja heites kahte asotsiaali minu Kasekese kallal koogutamas! Hõikasin neile, et mis nad seal teevad. Üks koogutajaist osutus eestikeelseks isikuks, see vastas mulle lahkelt, et monteerivad ühe väärismetallist jupi lahti. Vastasin, et hea küll, aga viige siis selle eest ülejääk näete sinna prügikastide äärde. Nemad olid nõus. Võtsid, mis neil vaja oli, ja viisid pärast minu Kasekese maised jäänused ilusti kahevahel üle tee prügikastide äärde. (Muide, need prügikastid kuulusid tornmajale, kus elasid/elavad kirjastajad Tiina ja Enno Tammer.)

Selline oligi jutustus telekast Kaseke.

reede, 5. detsember 2008

uudiseid Tomi ja Anni sõpradele!


Kuhu sõidab Tom?
Kes hakkab nüüdsest tema asemel koos Anniga saadet juhtima?
Lisaks Karol Kuntseli ja Robert Annuse kommentaarid.

Margus Saar saatest: "Kõik Eesti lapsed teavad seda. ETV-st vaadatakse rohkem kui ETV 2-st. Sihtgrupp on 4–12-aastased lapsed ning nendest vaatab meid 60–80 protsenti, aga vaatavad ka vanemad lapsed ja lapsevanemad. Mõned vaatavad lõõgastuseks."

Loe siit.

neljapäev, 4. detsember 2008

Aasta Idioot 2008 - minu poolt valitud

Foto: Wr

Aasta pole küll veel läbi, aga arvan, et minupoolset Aasta Idioodi laureaati niipea küll keegi üle ei trumpa. Selleks on Pääsküla postkontori nooruke naistöötaja, kellelt ma soovisin esmaspäeval kätte saada minu poja nimele tulnud tähitud kirja.

Juba juunist saati olen saanud posti teel dokumente ühe välisriigi kohtult, kus minu vastu on antud sisse hagi minu poja ainuhooldusõiguse ja elukoha asjus. Aga see ei puutu asjasse. Asjasse puutub see, et mingil põhjusel saadab kohus mulle neid dokumente tähitult minu poja nimele, ehkki poeg on juba üle aasta olnud tolles välisriigis, ega saaks ka minu juures elamise korral oma nelja ja poole eluaasta tõttu kirju ise postkontorist vastu võtta. Olen siis ise käinud oma kohalikust postkontorist neid vastu võtmas - ja seni olen need saanud kätte probleemideta, kinnitades vaid teatisel allkirjaga saadetise kättesaamist. Kuni selle esmaspäevani.

Ja nüüd, palun saage tuttavaks - Aasta Idioot.

Palun Pääsküla postkontori noorukesel naistöötajal tähitud kirja teatis välja trükkida, sest olen selle koju unustanud. Täpsustan, et see ei ole mitte minu, vaid mu poja (see ja see) nimele. Töötaja, kes muide viimaseid kuid lapseootel, leiab selle aadressi järgi üles ja trükib mulle välja. Asetab siis ümberkeeratult mu ette letile ja näitab tühja tagumist külge: "Siia kirjutada volitus." - "Mis volitus?" - "Kirja saaja volitus. Et võite tema kirja ära võtta." - "Jah, aga ta on mu poeg, nelja-aastane."

Selle peale kehitab nooruke naistöötaja ainult õlgu: "Sellised on nõuded. Ma ei saa seda teile muidu kätte anda." - "Jaa, aga ta on nelja-aastane!" kordan. "Ta ei oska isegi veel lugeda!" Ma ei hakka talle rääkimagi välisriigi kohtusüsteemi kummalistest adresseerimistavadest. Aga nooruke naistöötaja ei tee teist nägugi. Räägib hoopis midagi, et tulge siis järgmine kord ja võtke laps kaasa... Ja mis see laps peaks siis tegema? Ütlema, et "jaa, see on minu issi" või? Muutun päris vihaseks - minu vastas istub juba nii suures koguses inimlikku lollust, volksutab silmi ja teeb nägu, et kõik on täiesti normaalne.

Kähvan ilma liigse pidulikkuseta: "Kuulge, ma olen pool aastat täpselt niimoodi neid kirju vastu võtnud! Lõpetame selle ametnikujama ära!" - "Kui te mind ei usu, võite ülemusega rääkida," volksutab nooruke naistöötaja üleolevalt silmi, nagu oleks mõistuse puudumine teenindussfääris isegi uhkeldamistvääriv nähe. Olen nõus. "On siin mõni targem kohal?" küsin võimalikult solvavalt. Vastuse asemel läheb nooruke naistöötaja ise tagaruumi. Viibib seal pool minutit ja tuleb tagasi. "Praegu saate niisama kätte. Aga järgmine kord võtke sünnitunnistus kaasa," poetab ta ning läheb kirja ära tooma. Ei mingit vabandust, loomulikult. Tema tegi kõik õigesti, nii nagu seaduses kirjas.

Las ta nelja aasta pärast ise vaatab, kui hästi tema laps mõistab volitusi kirjutada. Äkki läheb koguni juba ema asemel postkontorisse tööle ka?

Eesti antropoloogia - aasta kokkuvõte, 2

siin

Kanal 2 saatesarja "Ilus ja valus 2008" põhjal. Eks ole suurepärane ülevaade? Inimvaimu madalusest ja viletsusest kuni tema hiilguse ja särani? Jääme ootama kolmandat ja neljandat osa.

Eesti antropoloogia - aasta kokkuvõte, 1

siin

Kanal 2 saatesarja "Ilus ja valus 2008" põhjal.

teisipäev, 2. detsember 2008

kõik Richard Kaljo musketäripildid raamatus!

.
NB!

NB!
NB!

Kirjastus Jutulind on kogumikuna välja andnud kõik Richard Kaljo musketäripildid!


Kogumikus „Musketärid” on ühiste kaante vahel kõik Richard Kaljo sulejoonistused Alexandre Dumas’ muske­tä­ri­triloogiale „Kolm musketäri”, „Kakskümmend aastat hiljem” ja „Kümme aastat hiljem”, kokku 193 mustvalget ja 10 täisvärvilist illustratsiooni.

Kaljo illustratsioonidega ilmusid need Dumas’ teosed eesti keeles viie köitena aastail 1957–1960, kogu Nõukogude Liidu kirjanduses tähelepanuväärses raamatusarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Alates sellest ajast on need lennukad, stiilsed ja ajastutruud illustratsioonid kuulunud eesti lugeja jaoks lahutamatult ja enesestmõistetavalt Dumas’ musketärilugude juurde. Neile on ülivõrdeliste epiteetide andmisel ühevõrra ühel nõul nii lugejad kui ka kunstiteadlased.

„Musketäridesse” on 26 joonistust võetud originaalist, ülejäänud on pärit 1957.–1960. aasta väljaannetest. Kõik joonistused on tänapäevaste võimalustega puhastatud ja töödeldud, esitatud kogumikus oma raamatus ilmumise järjekorras ja varustatud selgitavate allkirjadega. Raamat sisaldab toimetaja ülevaatlikku eessõna. Kõik tekstid on rööpselt inglise keeles.


Vaata ka siit.