kolmapäev, 30. september 2009

täna kell 18.05 Tomi-saates külas Evelin Ilves!

Kelle meeli ei köidaks praegu Evelin Ilvese, Priit Pulleritsu ja kommivabrik Kalevi vahel lõkkele lahvatanud mõttevahetus! Kes siis on mida täpselt öelnud? See selgub ehk tulevikus.

Aga täna on Evelin Ilves külas Tomi-saates ja jutuks tuleb tervislik toitumine, sportlikud eluviisid ja presidendiprouaks olemine. ETV2, kell 18.05.

Tervisliku toitumise huvilised & eestvõitlejad vaadaku ETV arhiivist kindlasti ka eilset saadet, sest seal paljastati värvikommide ja viinerite tegelik pale!

- - -

Sina, Pullerits! Mida tähendab, et sul on Ilvese jutu vastukaaluks ette näidata "
pool tundi kestnud intervjuu üksikasjalikud ülestähendused", nagu ma loen Õhtulehest?! Kas see tähendab, et sina teed veel intervjuusid, kirjutades vestluskaaslse juttu käsitsi märksõnadena üles? Nii tehti ajakirjandust siis, kui tehnika viimaseks sõnaks oli ratta leiutamine. Tänapäeval ei ole sellisel teel tehtud lood enam ajakirjandus, vaid belletristika. Postimehe peatoimetaja, osta Priidule ometi diktofon! Paberile pandud kraaksjalad ei oma kahjuks tõestusmaterjali kaalu.

Mesikräpp, piimašokolaad vahvliga

allikas

Arnold Rüütli praktiline kõnekunst



laupäev, 26. september 2009

minu nõuanded kohalikeks valimisteks

Viimasel ajal on inimestega suheldes tulnud mitmel korral jutuks peatsed kohalikud valimised. On lausa küsitud, retooriliselt või vähem retooriliselt: mis siis nende valimistega teha? ja kelle poolt hääletada? Järgnevalt annan neile küsimustele vastuse, kavatsemata isegi teha nägu, et see ei põhine puhtalt minu isiklikel tõekspidamistel ja maailmavaadetel. Aga see selleks, ja siin on vastus:

1. Marss - valima!!! Kes ei vali, see ärgu pärast vingugu, et kõik on pahasti.

2. Valida tasub suurim erakond, kellest võib olla arvestatavat vastukaalu Keskerakonnale, v.a Reformierakond, sest see on rikaste tõbraste klubi, aga rikkaid tõpraid on küll juba nuumatud.

Märkused teise punkti juurde: IRL-i poliitika esimene ja ainus punkt on isamaalisus, aga sellega ei ole praeguses olukorras midagi teha. Kõik on enam-vähem niigi piisavalt isamaalised, eriti pärast suvist laulupidu, aga masust tahaks kah juba välja saada. Rohelised jäävad jõuetuks ja Rahvaliidu nime heas seltskonnas ei mainita.

3. See kõik kehtib, kui lähete valima linnas. Aga kui lähete valima vallas, siis unustage ära parteid ja vaadake, kes teil seal kõige tegusam mees/naine on. Selle poolt valigegi.

4. Kui lähete valima Rakveres, siis hääletage Peeter Võsa poolt.

Muu info teadlikule valijale siin.

neljapäev, 24. september 2009

õhupallide lendulaskmine - NÕME komme!

.

Vahel loen, näen või kuulen - jälle lastud sellel või teisel sündmusel pidulikkuse rõhutamiseks ports õhupalle õhku. Viimati nüüd tänahommikusel "meeleavaldusel" Toompea lossi ees. Tagajärjeks loomulikult, et see kummisaast langeb mõnikümmend kilomeetrit eemal kuskil vabas looduses maha ja omandab loodusreostuse staatuse, jäädes sinna järgmiseks eiteamitmeks aastaks lagunema ja looduslikke protsesse segama.

Kui kahjulikud on loodusele kõik need miljonid kilekotid, mida kuni viimase ajani poodides kaasa topiti, seda peaksid juba kõik teadma. Aga ei ole ju ka õhupallid muud, kui liik sünteetilisest materjalist kotte, mida armastatakse täis puhuda ja selle peale totralt rõõmustada. Või tehakse neid mingist biolagunevast massist? Ei ole kuulnud. Ikka sellest sodist, mis kõige odavam - siis on hea tonnide kaupa toota, tänaval pihku toppida ja lasta muretult taeva poole lennelda.


Mitte ainult programmijärgsest masslennutamisest ei käi jutt, vaid ka iseeneslikust ja spontaansest. Näiteks ka Vabadussamba avamisel jagati inimestele õhupalle, täis õhust kergemat gaasi - ja tulemuseks oli see, et pärast oli terve taevas kesklinna kohal neid täis. Kes see siis viitsib õhupalli koju tarida, mis sellega seal peale hakata! Ikka kas käest lendu või järgmisesse prügikasti. Kes vähemalt paugugi teeb, on midagigi kogu sest mõttetustest välja pigistanud.

Poliitilised aktsioonid, kõikvõimalikud laadad ja festid, pulmad jm suured peod, isegi lasteüritused - kõik kohad on neid õhupalle täis. Esmalt käes, siis juba taeva all. Mõttetu ja looduse suhtes kuritegelik ühe-hetke meelelahutus. Kui tahate lastele rõõmu teha, ostke neile parem jäätist ja visake pulk pärast põõsa alla huumuseks.

Et asi ei piirduks eestlasliku virisemisega ilma parandustettepanekuteta, pakun välja mõttekoha. Keskkonnaaktivistid võiksid nõuda, et vähemalt riiklikel propagandaüritustel keelataks ära heeliumi vm õhust kergema gaasiga täidetud õhupallide jagamine. Kes tahab õhupalli käes lehvitada, puhub selle ise täis. Esiteks piirab see õhupallide hulka üldse, ja teiseks, kuna väljahingatav õhk ei vii õhupalli taeva poole, väheneb oluliselt ka reostus. Saast jääb lihtsalt samasse väljakule. Kas poleks hea mõte?


Esimene foto on pärit Eesti Päevalehest (Peeter Langovits), teine Reformierakonna kodulehelt ja kolmas Postimehest (Raigo Pajula). Ükski ei kujuta tänast farssi Toompea lossi ees. Aga illustreerivad nad seda mass-saaste kommet väga hästi. Loodetevasti AÕ omanikud ei pahanda, et õilsa asja nimel kasutan.

kolmapäev, 23. september 2009

mida MacGyver teeks?

MacGyveri fännid võivad kohe siia edasi minna.

teisipäev, 22. september 2009

Kaks lugu Maria Savisaarest

Seoses üle-eelmises postituses "Kruogani" juures mainitud Maria Savisaare ehk Mariiaga tahaksin kasutada juhust ja ära pihtida kaks lõbusa maiguga lookest, enne kui ajaliiv need mu mälust olematusse pühib.


Kuidas ma Maria Savisaarest fotomodelli tahtsin teha

See lugu juhtus 1997. aasta suvel. Suurema osa selle aasta juunist, juulist ja augustist saatsin mööda Tallinna vanalinnas, käies kodus ainult ööbimas. See oli erakordne suvi, sain iga päev kümneid uusi tuttavaid, ja me elasime omamoodi hipiaega, suurema osa päevast Harju tänava haljasala ehk Lollaka ja Raekoja platsi vahel chillides ja tolgendades. Sellest suvest võiks kirjutada eraldi raamatu. Kelle kõigiga ma siis tuttavaks ei saanud! Kellega vähem ja riivamisi, kellega kohe nii, et siiani sõber.

Üks neist kümnetest ja kümnetest, kokkuvõttes vist mitmest sajast inimesest oli Maria Savisaar. Et tegu on tuntud poliitiku tütrega, ei läinud mulle üldse korda, see oli vaid huvitav fakt. Ja ega mul temaga mingeid lähedasi kokkupuuteid ka väga ei olnud. Ma ei mäleta, mis seltskonnas me üldse kokku puutusime. Eeldatavasti toimus see kas Hedda Maureri või Inglise kolledži õpilaste kaudu. Hedda ja Inglise Kolledži õpilased moodustasid ühise seltskonna, ja mäletan, et nägin Mariat vähemalt ühel korral koosviibimisel Hedda juures, kus ta rääkis köögilaua taga väga enesekindlal toonil, nagu talle omane, midagi sellest, et tema isa ei suhtle enam Kärt Karpaga, aga kui Kärt tahab olla ikkagi tõsiseltvõetav poliitikast kirjutav ajakirjanik, siis peab ta püüdma, et Edgar Savisaar temaga suhtleks.

Nüüd tuleb mängu teine tegelane, ja selleks on mu keskkooli ajalooõpetaja Harry Egipt, avalikkusele tuntud rohkem kui reklaamfilmide režissöör ja kunstfotograaf. See oli suvi enne minu ülikooli astumist, keskkool oli seljataga. Enamasti ei ole siis enam - ega üldse - eriti põhjust jääda oma õpetajaga tänaval juttu ajama, aga Egipt oli õpetaja, kellega õpilased võisid rääkida ka muudel teemadel peale õpetatava aine ja kellega tänaval kokku sattumine võis tähendada seda, et järgnes pikem jutuajamine. Vähemalt juhtus minuga nii suvel pärast keskkooli lõpetamist mitmel korral, ja juhtus isegi veel järgnevatel aastatel, viimati vist 2006. või 2007. aastal, kui Eesti Päevalehes töötasin. (Meie seni viimasel kohtumisel Draamateatri ees jäin tema pärast hiljaks hommikusele koosolekule, sest ta kuidagi nagu üldse ei paistnud mõistvat, et kellelgi saab olla kiire...)

Ühel neist kordadest, mil 1997. aasta suvel vanalinna tänaval kokku sattusime, hakkas Egipt rääkima sellest, et otsib parajasti ilusaid tüdrukuid fotomodelliks. Ja pakkus mulle, et ma võiksin olla n-ö agendiks, lasta silmadel tähelepanelikult ringi käia, ja kui märkan kedagi sobivat, siis Egiptile teada anda. Oluline asjaolu selle juures oli see, et vahendaja - see tähendab, avastaja - pidi saama teatava osa modelli tuludest. Modelle oli vaja ikka sündsateks eesmärkideks, ehkki mäletasin, et olin kunagi xxx-ajakirjast Sexer näinud ka Egipti aktifotosid (need olid täiesti omaette esteetika! näiteks oli üks pilt selline, kus alasti näitsik istus jõekaldal suure liniku peal, pilk kauguses, aga ees... kristallvaas).

Ja andis Egipt mulle selle jutu peale kaks suletud ümbrikku, mis oli tarvis modellikandidaatidele edasi anda. Nende sees olid ilmselt tingimused jm lähem info. Ma ei tea, ma ei teinud neid kunagi lahti. Tegelikult ma ei mäletagi, mis neist ümbrikest sai. Kuid ma mäletan seda, et lasksin silmadel tähelepanelikult ringi käia, nagu Egipt oli palunud, ja sattudes varsti pärast seda kokku Maria Savisaarega, jäin mõtlema, et miks ei võiks Mariast modell saada. Ta oli selline hoolitsetuma olemise ja väljanägemisega, võrreldes teiste tüdrukutega neis ringkonnis, kus sel suvel liikusin. Selle jutuga tema poole pöördusingi. Mu mäletamist mööda toimus see keset Raekoja platsi. Maria kuulas mind tõsiselt ära ja ütles: "Jah, mulle on ka öeldud, et ma olen fotogeeniline." Niisiis oli mul temalt nõusolek peaaegu sama hästi kui olemas! Leppisime kokku, et võtan temaga ses asjas peagi konkreetsemalt ühendust.

Ma ei mäleta, mis siis ette tuli - aga sinnapaika see asi paraku jäi. Kas jahtus minu agendiaktiivsus või tuli midagi muud vahele. Võib-olla ei pidanudki see asi üldse Egipti kaudu käima, võib-olla oli see protseduur ikka veidi keerulisem, kui lihtsalt oma endisele ajalooõpetajale telefoninumber anda ja pärast vahendustasu rõõmsasti vastu võtta. Jaa, ilmselt. Aga ei tea, ei mäleta. Igatahes fakt on see, et pärast Marialt nõusoleku saamist jäi asi soiku. Mõttes jõudsin siiski juba mitugi korda arutada, kui palju ma siis modellitööstusest Maria vahendamise pealt võiksin teenida. Täpselt poldud mulle midagi nimetatud.

Lubadused olid antud, aga asi oli soikus, ja pidi minust soiku jäämagi. Ma ei viitsinud enam peensustesse ja nüanssidesse süveneda. Suvi vältas hooga edasi, täis vahvaid hetki ja toredaid tutvumisi. Aga Mariaga järgmistel kordadel kokku saades oli veidi piinlik küll. Teisele ma ei tea mis suured lubadused kokku lubatud, peaaegu et Naomi Campbelli ja Heidi Klumi kõrvale asetatud - ja nüüd siis nii. Mitmel järgmisel kohtumisel lihtsalt püüdsin talle mitte otsa vaadata. Kuni, millalgi, ikkagi ütlesin, et oled tõesti fotogeeniline, aga asi vajus ära.

Märgin veel, et olin leidnud lisaks Mariale teisegi modellikandidaadi. Mäletan, et teda pidin pikalt veenma, et tegu ei ole mingi pornovärgiga. Aga jäi loomulikult ka see asi unarusse. Ei saanud minust Eesti tüdrukute modellimaailma viijat! (Keda Harry Egipti isik rohkem huvitab, võib lugeda tema kohta minu blogist ka pikemalt.)


Kuidas ma Maria Savisaare saladuse paljastasin

See lugu juhtus 2002. aasta hakupoolel. Ilmselt oli see 31. jaanuaril, kui jalutasin Harju tänaval ja vastu tulid Hedda Maurer ja Maria Savisaar, võimalik, et ka Priit Kruus. Neil uudis: neil kolmel ilmub kohe raamat, pealkirjaks "Koopia", sees Heddalt üks lugu, Priidult üks lugu ja Marialt üks lugu. Ainult et mitte Maria Savisaare või isegi "Kruoganist" tuntud Mariia nime all, vaid uue pseudonüümi Mia Leite all. Seda saladust paluti hoolega hoida, sest Maria ei tahtnud, et see ilmsiks tuleks. Vist tahtis kirjanduses figureerida puhta lehena, ilma Savisaare tütre segava taustata. Loomulikult ma lubasin seda saladust hoida. Ja kavatsesin seda ka tõsimeeli teha.

Pärast seda kohtumist läksin tagasi töö juurde, Eesti Päevalehte, kus juba eelmise aasta septembrist täitsin Arkaadia toimetaja ametikohuseid. Kultuuritoimetust, mille alla Arkaadia toimetaja ametikoht kuulus, juhatas Ilona Martson (Kivirähk). Väga tore inimene ja kõigist neist kultuuritoimetuse juhatajatest ja nende kaa-teedest, keda mina seal aastail 2001-2007 jõudsin üle elada, kahtlemata kõige parem ja professionaalsem. Ta oli täpselt see filter kultuuri ja muu toimetuse vahel, mis tagas, et suuremad totrused, mis paraku aeg-ajalt õhku kerkisid, jäid meist eemale ja meie saime rahus tegelda kultuuriga. Siinkohal mu õpetussõnad kõigile maailma päevalehtede peatoimetajatele: kõige kvaliteetsem on teie kultuurirubriik siis, kui te seda ei torgi ega ürita suunata. Mida vähem seda torgite, seda parem. Mida rohkem seda torgite, seda halvem. Jätke need inimesed rahus kapi taha nahistama, laske neil teha, mis nad teevad, ja te saavutate selle, et teie lehes on kultuurielu kajastatud kvaliteetselt. Ärge tülitage neid juttudega infokastidest ja tähemärkidest. Mida rohkem infokaste, seda vähem kultuuri.

Nõnda, läksin tagasi tööle. Kell oli saamas neli, ja kell neli on Eesti Päevalehes õhtune üldkoosolek. Mina aga olin vist käinud Kirjanike Majas mingit üritust jälgimas - eks sellepärast saingi Harju tänaval Hedda ja teistega kokku saada - ja vist natuke liiga kauaks jäänud. Tundus, et pean kuidagi ennast välja vabandama. Pillasin Ilonale, et üks huvitav noorte autorite raamat tuleb peagi välja. Ahah. Hedda ja Priit ja Mia. Ahah. Mia on Savisaare tütar Maria Savisaar. Ahah? Aga see on saladus, palun ära kellelegi ütle. Ahah. Ja läkski Ilona õhtusele koosolekule. Ja lobises selle asja seal kogemata ikkagi välja.

Tagajärjeks: Tuuli Koch võttis teema kohe ette, kirjutades juba järgmise päeva lehte "paljastava" nupukese pealkirjaga "Savisaare tütar üllitab raamatu". Sain sellest kohe pärast koosolekut teada, üritasin veel päästa, mis päästa annab, saatsin (vist uudistetoimetuse juhatajale Jaanus Piirsalule) meili, kus püüdsin kaitsta autori õigust jääda varjatuks pseudonüümi taha, aga see oli nagu hane selge vesi. Kõik, mis teha sain, oli minna toimetuse üldkataloogi ja siluda seal veidi Kochi lugu, et see vähemalt faktide poolest õige ja stiililt talutav oleks. Ekstra jälgisin, et Hedda ja Priidu nimed ikka saaksid mainitud. Aga lehes (1. veebruar 2002) ilmus see nups kohe eriti nuditult, nii et teiste autorite nimesid isegi ei mainitud:

SAVISAARE TÜTAR ÜLLITAB RAAMATU

Tallinna linnapea Edgar Savisaare tütar Maria Savisaar avaldab varjunime all koos kahe teise autoriga jutukogu "Koopia". Eesti Keele Sihtasutuse juhi Toomas Väljataga sõnul on ta autoritest kohtunud ühe neiu ja ühe noormehega. "Ma ei oska öelda, kas üks on Maria Savisaar, sest ma ei tea, milline ta välja näeb. Kuid sel juhul esineb ta kirjutades varjunime all, sest Savisaare nime ei ole märgitud," ütles Väljataga. Tuhandelise tiraažiga "Koopia" esitlus toimub 7. veebruaril.

Vaat nõnda, kogu uudis! Ma arvan, et ei kunagi varem ega hiljem pole ükski minu toodud teema nii operatiivselt lehte sisse läinud, kui seekord! Tegin sellest muidugi omad järeldused. Ilona peale ma pahane ei olnud, sest eks ta samuti sama pahaaimamatult lobises selle välja, nagu mina, arvates, et seda asja saab kontrolli all hoida. Aga kergem on lendu lastud noolt tagasi võtta, kui öeldud sõna - ütleb hiina vanasõna. Pärast seda juhtumit jälgisin ma EPL-is hoolega, millist infot kollektiivile levitan ja millist mitte. Eriti just muu toimetuse suunas. Sest kultuuritoimetuses sai mõnigi kord teema asjaosaliste palvel sahtlisse jäetud. Lugejad jäid ilma võib-olla huvitavast artiklist, aga esimene, kes sellest võitis, oli kultuur ja selle tegijaskond. Ja kultuur oli siiski meie prioriteet number üks, lugejanumbrite ja "põneva" ajakirjanduse tegemise ees. (Keda huvitab "Koopia" teema, võib lugeda Eesti Ekspressist Piret Jaaksi intervjuud kolme autoriga.)

- - -

Niisiis, hoolimata oma õilsatest kavatsustest ja loetud hulgast põgusatest kokkupuudetest, olen Maria Savisaarele valmistanud vähemalt kaks ninanipsu, esimese tühise, teise siiski vist üsna ebameeldiva: jätsin ta poolele teele modelliks saamisel ja rikkusin ära hoolega hoitud pseudonüümi. Hedda vist hiljem ka mainis, nagu oleks Maria sellepärast pahane olnud. Aga ma tõesti palun vabandust. Üldiselt olen ma siiski usaldusväärne inimene, ja hoida palutud saladusi linna peal levita. Isegi siis, kui nendega võiks seltskondlikku profiiti lõigata.

Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost, II

Tartu NAK asutamiskoosoleku päeval
1997. aasta jaanuaris


Minu esimesed 5 esinemist olid:

1. Tartu, Legendi galerii, 9. september 1998
2. Tallinn, Kirjanike maja, 14. oktoober 1998
3. Tartu, Kirjanduse maja, 3. november 1998
4. Tallinn, Kloostriait, 26. jaanuar 1999
5. Tartu, Legendi galerii, 24. märts 1999

Esimene, nagu "Märkmete..." esimeses osas öeldud, oli "Kruogani" seltskonnaga. Ülejäänud neli - TNT koosseisus. Esimesel esinemisel sain naklastest nimeliselt ja isiklikult tuttavaks Veiko Märka ja Francois Serpentiga. Igatahes oskasin neid, päevikusse 3. novembri esinemisest kirjutades, kohal olnutest juba nimepidi ära märkida. Pole üldse välistatud, et nii 9. septembril kui ka 3. novembril oli kohal ka teisi naklasi. Seda arvata oleks isegi enam kui loogiline. Aga meenutan siinkohal siiski vaid esimesi isiklikke ja teadlikke kokkupuuteid. Ja need tekkisid esialgu ainult esinemistel, sest muul moel ma Tartu kirjanike ja kirjanduseluga veel kokku ei puutunud. Ma isegi arvan, et mu eelmine Tartus-käik enne Legendi galerii üritust oli kuskil 1994. aasta kevadel. Ja sellest eelmine - kuskil 1990-ndate väga alguses.

Mulle tundub, mälus kobades ja päevikumärkmeid uurides, et kolmas naklane, keda hakkasin nime- ja nägupidi tundma, oli Urmas Vadi. Võimalik, et olin teda juba Tallinnas kuskil üritusel näinud, me mõlemad õppisime ju Tallinnas ülikoolis. Igatahes on mul tema nime, koos Märka ja Serpenti nimedega, mainitud 24. märtsi esinemise juures.

Selle esinemisega oli nii, et TNT jagunes kaheks: üks grupp jäi Tallinna, teine läks Tartusse, ja mõlemal grupil oli ühel ja samal õhtul esinemine, Tallinnas Kirjanike majas, Tartus Legendi galeriis. TNT-st olid Legendis mina, Hedda Maurer, Mihkel Bravat alias Mikk Murdvee ja Siuts alias Helen Kallaste. Edasi tsiteerin päevikut:

Noh, istume siis mina, Hedda, Mikk ja Siuts, lisaks Matti ise, Pärtel ja Anke Legendis ja ootame. 7 minutit enne 7 oli õhk veel täiesti puhas. (Üritust oli tunni võrra edasi lükatud.) Ja kus siis hakkas rahvast vajuma! Viu ja vops! Ikka päris keskmiselt oli lõpuks. Vadi oli, ja Francois ja Märka ja veel paar tuttavat nägu. (Kusjuures kuulutusel seisis: kohtumisõhtu Tallinna noortega. Mitte ühtki viidet TNT-le või esinejatele!)

Alustasin mina, Jürgeni poolt Taaralinna saadetud luuletusega "Kevadsess". Lugesin ette ja andsin esinemisjärje Heddale. Hedda luges oma proosat ja luulet, aga kahjuks vaikselt, ja lisaks veel proosat nagu hingestatud vabavärssi - aeglaselt ja rõhutades. See rikkus veidi illusiooni.

Mikk ja Siuts tegid koos. Loen nende esinemist ebaõnnestunuks - liig vaikne oli see. Isegi Legendis, selles ämblikuurkas, ei kostnud see üle laua minunigi, mis siis veel kaugemal istujatest rääkida. Ka Miku valik tundus olevat veidi ebaõnnestunud - ta luuletused rõhutasid eranditult mingit kaootilist siseminapilti. (Pärast ütlesin seda ka Mikule. Mikk lõi siis sellele vaikse esinemise kriitikale käega - noh, esimene vasikas!) Siutsu ei kuulnud ma ühtegi sõna. Kahju, sest olen ta luulest kuulnud TNT-s ainult kiidusõnu ja oleksin tahtnud ka ise end tema loominguga kurssi viia.*


[jätan välja oma eeskava loendi]

Publikus istus ka üks "raadiotädi", Anu Mõistliku kursusekaaslane Tartu Ülikoolist, ajakirjanik Liina Lepik, kes võttis õhtut linti. Olin teda näinud nädal varem ühes Tallinna raamatupoes. Sealt hargnes jutt kuidagi selleni, et kutsusin ta saadet tegema. Liina, mu kooliõde Lasnamäe Üldgümnaasiumist, aasta noorem, oli kohe nõus.**

Pärast minu kava lõppu (olin viimane) nõudis Serpent selle Luminali-laulu ("Öösel II") kordamist.*** Ütlesin, et palun väga, aga mingi muusikaline taust võiks olla, ikkagi lauluks loodud. Seepeale sekkus keskustellu Milius, öeldes: "Kõrvaltoas on klaver!" Moosisime Anket minema ja klõmmima, aga ta polnud nõus. Ei olnud ka Märka ja Serpent (kes, kurat, panid Vadiga kolmekesi põuest viina!). Esitasin selle laulu siis ilma muusikalise saateta.

Seepeale Märka küsis, et noh, "Sakslased ei tunne vihta", kus see on?**** Ja Hedda küsis, õigemini nõudis "Kümmet somaallast".***** Teatasin, et ei saa neid siin niipea ette lugeda, muidu jääb mulje, et mul rohkem luuletusi polegi.

Õhtu lõpus kutsus Matti meid kõiki Illekasse. Sealt läksime Francoisi, Märka ja kellegi Triinuga Matti poole Monastirskat jooma. Lahkusime 1 ajal. Triinu tegi meist veel kaks pilti. Siis irdus. Läksime kolmekesi veidi linna poole, siis irdus Märka, et vist vaja NAK-i majas ära käia. Serpentiga läksime koos üle jõe agulilinna. Jalgsi, sest bussid ei käinud. Vat kui hea, et polnud Tallinnas, kus vahemaad on kosmilised!

* Siuts, olles küll TNT liige, osales rühma üritustel ja kooskäimistel haruharva. Samuti ei liikunud isegi meie seas kuigivõrd tema luuletusi. Ühesõnaga, väga tagaplaanil olev isik. Ometi osa meist teadis teda lähemalt ja jagas talle täit tunnustust. TNT almanahhis "Mõned ei tahtnudki", mis ilmus 2000. aasta kevadel, oli temalt kimp luulet, samal aastal avaldas ta veel omakirjastusliku väljaande "Öö", kuid pärast seda ei ole ta enam kirjandusliku tegevuse märke ilmutanud.

** Kaks päeva hiljem, 26. märtsil oligi TNT-st viieminutiline lõik Vikerraadio Keskpäevatunnis. See ei olnud otsesaatena, vaid Liina oli kutsunud Jürgen Rooste ja Marie Myrgi (alias Kätlin Kõlamets, nüüd Vainola) eelnevalt suudiosse, küsitlenud neid uuema aja luule teemal ja lõiganud sellest lühikese saate kokku. Jutu vahele lasti minu ja Jürgeni esitusi - minust seda, mis oli salvestatud Legendi galeriis. Oli igati kena saade.

*** "Öösel II" oli minu (sõnad, laul) ja mu klassivenna Rommi (viis, kitarr) humoristlik-parodeeriv hommage Metro Luminali meeleoludele ja Allan Vainola häälele. Mina ei osanud laulda ja Rommi ei osanud kitarri mängida, aga lühikest aega tegutses meil oma kahemehebänd Projekt Pordumaja, mis erinevates Lasnamäe korterites salvestas kassetile lõpuks kokku tubli kümmekond lugu. Kasutasime lambi külge riputatud kõrvaklappe mikrofonina, kolmeliitrist klaaspurki akustiliste efektide jaoks, jne. Muuhulgas kaverdasime Cradle of Filthi ja Impaled Nazarene'i. Muide, "Öösel II" kõlas 24. märtsil ka Tallinnas, lindilt lauluna. Publiku seas viibinud rokitaat Riho Baumann soovitas mul hiljem seda Vennaskonnale pakkuda...

**** "Sakslased ei tunne vihta" kuulus mu eeskavasse nii 9. septembril kui ka 3. novembril 1998, neist kordadest see Veikole ilmselt meelde jäigi. Luuletus kõlas järgmiselt: Sakslased ei tunne vihta, / nühivad end nuustiga. / Küsivad, et mida pihta / hakkan selle tuustiga?! See salm vastab täiesti tõele, põhinedes mu Peda saksa keele õppejõult saadud infol, et sakslased tõepoolest ei tunne vihta.

***** "Kümme somaallast" oli üks mu esimesi hitte, lõbus-rassistlik ballaad, juhtumisi lausa mu esimese esinemise esimene luuletus. Nii et minu artistikarjäär algas rassistliku luuleteosega! See oli lugu sellest, kuidas kümme somaallast lähevad Soome ja kuidas kõik neist leiavad seal erineval kombel oma otsa. Kahjuks oli see kirjutatud enne, kui mul tekkis arusaam silprõhulisest värsisüsteemist, s.o luuletus on vormiliselt nii kaootiline, et mul on hiljem olnud raskusi selle klassifitseerimisega kvaliteetseks.

Kuus TNT-last koos kaaskondlase Meelis Tasuriga.
Foto on tehtud 27. märtsil 1999 Toompeal
Rüütelkonna hoone ees ja see ilmus 29. märtsil Eesti Päevalehes,
24. märtsi Tallinna esinemise teemalise lühiartikli juures.
Autor: Elo Lindsalu / või oli see hoopis juhuslikult möödajalutanud
Kroonika fotograaf?


* * *

Aga jätkan Vadiga. Päevikus on mul 8. mai 1999 kohta kirjutatud (pidades esimese lausega silmas iganädalast TNT kokkusaamist Kirjanike majas): Mitte kedagi polnud kohal! Vaatasin Aidas ja linnas ringi - nichts! Hakkasin kodu poole astuma ja äkki näen - Martin Padar sammub vastu. Veidi hiljem näeme ka Vadit. Läksime Nimega Baari teed jooma ja moodustasime seda tehes päris kirjandusliku seltskonna. Vadil on plaanis Sirbis kirjutada Valle-Sten Maiste kriitikufiguurist. (---) Vadi on pahane selle 30. aprilli "Kruogani" tutvustuse pärast, kus Maiste NAK-i põhjab - et selle "Hea raamat" olla kehv ja sisutu. See lugu, mida Vadi kirjutada plaanis, ilmuski Sirbis 21. mail.

Ja ennäe, 29. mai kuupäeva alla on mul märgitud: Nägime Vadit ja Contrat (kes tatsas Vanalinna tänavail puha paljajalu). Niisiis ei olnud minu ja Contra esimene kohtumine mitte 30. novembril 1999 Haapsalus Contramaailmal, nagu veel "Märkmete..." esimese osa lõpus spekuleerisin, vaid juba pool aastat varem, 29. mail 1999. Kohaks Tallinn, ja kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis Harju tänav Kirjanike maja ees. Seega, praeguste teadmiste ja faktide juures, tuleb mul nimetada Contra neljandaks isiklikult ja näoliselt kohatud naklaseks, pärast Märkat, Serpenti ja Vadit.

(võimalik, et jätkub)

Grupp TNT-lasi ja Kalju Kruusa
Von Krahli teatri fuajees 1999. a septembris


"Märkmete..." esimest osa loe siit.

esmaspäev, 21. september 2009

Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost

Grupp naklasi ja nende kaaslasi.
Foto on tehtud 23. märtsil 2001 Urvastes,
Contra sünnipäeva teisel päeval

Jäin mõtlema, et peaksin kunagi kirjutama memuaristliku raamatu Tartu NAK-iga seonduvast, alates sissejuhatusena aastatest 1998-1999, mil selle seltskonnaga lähemalt kokku hakkasin puutuma, aga eriti alates aastast 2000, mil sidemed tihenesid ja minust sai liige. Selle kümmekonna aasta jooksul on tehtud rohkelt kirjandust, ja mis veel tähtsam, elatud rikkaliku, lausa kirjanduslikku elu. Kindlasti ei tuleks see raamat, kui see õigesti kirjutada, lahjem lugemine kui mõni musta-pori-näkku.

Ilmselge on - minule juba ammusest ajast -, et tegu on kogu eesti kirjanduse ajaloo taustal kaaluka rühmitusega, mille tegelikku väärtust ja sisu hakatakse tõeliselt aduma alles tulevikus. Praegu on mõnede Tallinna kriitikute, esteetilisema suuna pooldajate (Jan Kaus, Jürgen Rooste, Peeter Helme jt) puhul tajuda põlastavat ninakirtsutust: joodikud lällavad ja teevad oma laadanalja, ei ole peen ja õilis, side Wittgensteiniga null. Tehakse vaid mõningaid üksikuid arglikke reservatsioone.

Minu seisukoht on, et kui mitte varem, siis pärast Aapo Ilvese "Tulen öösel sulle koju", Olavi Ruitlase "Naist" ja Veiko Märka "Põletada pärast lugemist" ilmumist (kõik 2009) ei saa isegi kõige paadunumad esteetikud enam pidada naklust kui liigitunnust vähetähtsaks nähtuseks ja isegi neid kõige paadunumaid naklasi teisejärgulisteks kirjanikeks. Jaan Pehki luule on juba ammu suundunud hoopis intellektuaalsematele radadele, kui seda oli tema algusaegade naivism. Andra ja minu looming on algusest peale kombanud diskursusi, mis on põhimõtteliselt meelepärased ka esteetikutele. Ja lisan siia veel Mika, kelle "Varastatud oranž jalgratas" (2008) on kindlasti sündmus eesti lastekirjanduses.

Mis puutub Contrasse, siis on ta minu silmis praeguses eesti kirjanduses kõige rohkem keelt, selle rikkusi ja võimalusi tundev ja ära kasutada oskav autor. Jõudsin sellele veendumusele juba siis, kui ilmus tema "Tuul kägistab ust" (2002), ja hiljem on see vaid kinnitust juurde saanud. Pandagu näiteks tähele, et umbes 50% "Väikese pornoraamatu" (2007) sisaldusest on tema vaimuvälgatus. Tema luuletajamootor on veel võimsam, loomeallikas pulbitsevam kui Karl Martin Sinijärvel, kelle vorm on vahel liiga dekoratiivne, või Jürgenil või fs-il, keda kammitseb just seesema estetism ja sellest tingitud moraalsed-psühholoogilised tõkked-pained. Contrat ei kammitse miski.

Contra loomingu tegelikku mahtu ja ulatust, kogu tema mootori võimsust võib vaid aimata, sest avalikkuseni jõuab sellest väike osa. Vähe teab Contrast see, kes otsustab ainult raamatutesse jõudnu põhjal. Kõige parema ettekujutuse saab temast ikkagi esinemistel. Arvan, et kui keegi tänapäeva eesti kirjanikest väärib üldse geeniuse nimetust, siis on selleks Contra. Ta on erakordne renesanssinimene. Peale selle, et ta pillutab riime ja värsse oma väiksemagi näpuga kuidas ainult soovib, haldab ta eeskujulikul tasemel sellist luulekauget kunsti nagu raamatupidamine, suudab koordineerida töömahukaid projekte, organiseerida ühe asja nimel suuri egosid, maandada ratsionaalse lähenemisega plahvatusohtlikke olukordi, tegelda asjaarmastajate kategoorias tipptasemel murdmaajooksuga ning lõpuks - krudistada ruubikukuubiku omatuletatud süsteemide abil kokku mõnekümne minutiga. Väline kuvand kui külaluuletajast, kes "ainult" naljakalt valesti laulab, on väga petlik.

* * *

Grupp TNT-lasi.
Foto on tehtud 14. oktoobril 1998,
enne TNT kirjandusõhtut "Väikesed nukud".


Seoses sellega hakkasin mõtlema, millised olid mu esimesed isiklikud kokkupuuted naklastega. Vist kõige esimesed kokkupuuted olid 9. septembril 1998. aastal, kui mul oli esinemine Tartus Legendi galeriis. Tegu oli üldse mu esimese esinemisega.

Olen ajavahemikus 14. juuli 1998 - 27. oktoober 1999 pidanud kirjanduslikku päevikut ja 1998. aasta septembrist kuni 3. maini 2001 veel eraldi esinemiste päevikut - enda kohta üsnagi erandlikult, sest ei enne ega pärast pole ma viitsinud päevikuid pidada. Juhuslikult tasus see tegevus hiljem väga ära. Seetõttu saan seda enda jaoks nii olulist ajajärku meenutades tugineda ka mingitele kindlatele allikatele. Tol ajal ju veel internetti õieti meie arvutites polnudki, nii et võrku märke eriti ei jäänud ja guugeldes ei leia suurt midagi! Ja tõesti, näiteks Wikipedias TNT liikmete nimekirja ja asutamisdaatumit fikseerides olid peamiseks allikmaterjaliks mu enese päevikumärkmed.

Nimetatud esinemise ajaks, s.o 9. septembriks 1998 ei olnud TNT-d ametlikult veel loodud, selleni jõuti alles kümme päeva hiljem, 19. septembril. Ehkki seltskond, kellest TNT moodustus, oli selleks ajaks koos käinud juba peaaegu terve aasta. Tartus Legendis olin koos "Kruogani" seltskonnaga. "Kruogan" oli noorte koguteos, mis oli ilmunud Hedda Maureri toimetamisel ja koostamisel 1998. aasta juulis. Seal olid minult mõned jutud, mida ma ei hinnanud isegi enam nimetatud teose ilmumise päevil kuigi õnnestunuteks, kuid Heddale need meeldisid ja nii ta panigi need ilma minuga konsulteerimata sisse. Aga mis siin ikka põdeda, mingi algus see ikkagi oli. Igatahes oli tegu minu esimese ilmumisega mingis raamatus. Muide, kahtlemata kõige markantsem isik "Kruogani" seltskonnas oli Mariia nime all koos Heddaga kahasse novelli kirjutanud Maria Savisaar. Novell ise teenis Valle-Sten Maistelt, kes oli toona üks noori ja vihaseid kriitikuid, ohtralt kiidusõnu.

Matti Milius oli Hedda ema, kirjanik Paula Seringu hea tuttav, ja nii sai Hedda hõlpsasti meile organiseerida Legendi galeriisse luuleõhtu. Legendi galerii oli tollases Tartu kirjanduselus oluline koht, seal peeti Tartu noorte kirjanike, sh 1997. aasta jaanuaris asutatud Tartu NAK-i liikmete luuleõhtuid. Ja nüüd olime seal meie Tallinnast. Lugedes päevikusse märgitut, võib kokkuvõtvalt öelda järgmist. Autoritest olid peale minu kohal Hedda, Pets alias Peeter Vihma, Anke Lil alias Ann Kell ja keegi Pärtli-nimeline. "Kruogani" esitlemine läks korda, vastuvõtt oli soe. Eriti hästi võeti vastu minu esinemine. Lõpetasin oma eeskava spontaanselt peast esitatud Runneli "Lühikese maailma ajalooga". Seejärel on märgitud, et sain tuttavaks Matti Miliuse ja Francois Serpentiga. Ja et üks mees küsis minult ja Heddalt kontaktandmeid, et kirjutada meist ajalehte lugu.

Tookord lipsas selle mehe nimi kohe jälle peast välja - ma olen üldse halb esitlemisel öeldud nimede meeldejätja -, kui ma seda üldse teada saingi, aga peaaegu kaks kuud hiljem, 3. novembril 1998, kui olin Tartu Kirjanduse Majas juba esinemas koos TNT-ga, tuli seesama mees uuesti jutuga, et kirjutab artikli. Siis jäi meelde ka nimi. Tegu oli ei kellegi muu kui Veiko Märkaga. Aga mingisugust artiklit temalt "Kruogani" või TNT või üldse Tallinna noorte kirjanike kohta minu teada siiski ei ilmunud. Vähemalt mitte keskajakirjanduses.

Niisiis olid esimesteks naklasteks, kellega isiklikult kokku puutusin, Francois Serpent, nüüdne fs, kodanikuna Loomingu arvustustetoimetaja Indrek Mesikepp, ja Veiko Märka. Ajaks 9. september 1998 ja kohaks Legendi galerii Tartus. Võib-olla oli Legendis tol korral veel teisigi naklasi, aga teadlikult ma nendega kokku ei puutunud.

Kaks kuud hiljem, tol esinemisel TNT-ga nimetati mind juba Tallinna Contraks... Aga Contraga sain esimest korda isiklikult kokku alles 30. novembril 1999. aastal, kui Haapsalus oli Contramaailma õhtu ning mina ja Jürgen olime kutsutud sinna külalisesinejateks. Aapo Ilvesega ilmselt oli esimene isiklik kokkupuude 2. juunil 2000. aastal, kui kirjanikud esinesid remondist välja tuleva Pegasuse kohviku rõdu peal.
Võimalik, et samas nägin ka Jaan Pehki.

(võib-olla jätkub kunagi)

Tartu NAK-i kohta lisainfot siin.
TNT kohta lisainfot siin.
Veel pilte tollest ajast siin ja siin.

Kõigil asjaosalistel on lahkelt lubatud kommentaariumis mu mälestusi tihendada-täpsustada-arendada-parandada!

laupäev, 19. september 2009

fotomeenutusi Uue Maailma festivalist

.
Pildikesi Uue Maailma festivalilt, 6. septembril 2009.



2 x Jürgen Rooste

Taamal Kirjanike Liidule kuuluv maja Koidu tänaval, üks kolmest Tallinna n-ö kirjanike majast. Aegade jooksul on ses majas elanud palju kirjanikke, sh Jürgen, ja elab ka praegu.


Tuttavaks said Jaan Pehk ja Tiit Kändler

Kõrvalt vaatab Andreas Nestor, sellest sügisest koos Kessuga Tartu ülikooli tudeng.


2 x Jaan Pehk

Kõigi tuju oli hea





Veiko Märkast saab alati nii palju ilusaid pilte. Panin seekord kohe 5 tükki.

Festivalil oli ka eksootilisi külalisi

© Wr

reede, 18. september 2009

teguderohked päevad

.



Jälle töised ja tegemisterohked päevad on selja taga. Tomi-sarjas tuleb 30. septembril 600. osa, selleks puhuks on külas Evelin Ilves, kes räägib tervislikest eluviisidest ja presidendiproua elust. Sellest sügisest on stsenaristide töökoormus veidi muutnud. Kui varem oli mul ja Jaanusel teha kordamööda 1 nädal, s.o 5 päeva, mahus 50:50, siis nüüd on kõik reeded stsenaariumivabad ja kõik esmaspäevad osa ajaloo-blokist, mida teeb Jaanus.

Stsenaariumivaba tähendab, et teksti ette ei kirjutata ja käib hoopis käeline tegevus spetsialisti juhendamisel. Ajaloo-blokk tähendab, et kõigis esmaspäevastes saadetes räägitakse lähemalt ajaloost, ja ühtluse mõttes anti see ühele inimesele. Näiteks on olnud juttu juba olümpiamängudest ja antiikajast. Nõnda on mul kuus keskmiselt 4 saate võrra vähem kirjutamist. Sellevõrra saan rohkem pühenduda muudele tegemistele. Eriti püüan loomulikult kirjutada muid asju ja teha muid kirjaniku-tegemisi.

Kolmapäeval, 16. septembril registreeriti Tartus MTÜ NAK. Sellel puhul lükkasin oma tööd ja tegemised teisipäeva õhtul kahte lehte ja sõitsin ka Tartusse, et asutajaliige olla. Andra uues, tema vähemalt juba neljandas üürikorteris, mis seekord asub Vanemuise ja Kastani tänava ristis, andsin asutamisdokumendile allkirja. Nüüd siis olen... jälle naklane? Asutajaliikmete nimekiri on järgmine (tähestiku järjekorras):

Contra
Huupi
Mika Keränen
Kadri Pettai
Priit Salumaa
Andra Teede
Kristina Viin
Wimberg

Mika tuli hommikul viimasel minutil autoga, lisas asutamisdokumendile enda allkirja ning viskas minu, Andra ja Contra kella 10-ks notari juurde. Juhatus valiti kolmeliikmeline ja organisatoorsetel põhjustel Tartus resideerijate seast: Andra, Contra, Priit. Contra küll ei resideeri alaliselt Tartus, aga on see-eest äärmiselt mobiilne, eriti Lõuna-Eesti piirkonnas. Ning mõistab äri- ja rahaasju väga efektiivselt ajada. Tõeline isemajandav luuletaja.

Teisipäeva õhtust, pärast kella 21, mil mina kohale jõudsin, kuni järgmise päeva hommikuni käis Andra ja neljandat aastat ülikoolis õppiva eesti kirjanduse magistrandi Maia üürikorterist läbi suurem kultuuriline seltskond: lisaks kõigile eespool nimetatutele veel Kiwa, Andreas Nestor koos Kessuga ja Triin Ploom. Korter oli hubase interjööriga, heas korras ja loomingulise õhkkonnaga, olnud kaua Tartu kunstinimeste käes, kes siis seda üks teisele, teine kolmandale jne on üle andnud. Täiesti salongisuutlik pind.

Mina kui lihtliige kolmapäeva hommikul notari juurde ei läinud - vaid hoopis Rehepappi hommikust sööma. Juhatuse liikmed said oma äriasjad küllalt kiiresti ära aetud ning Contra ja Andra liitusid peagi minuga Rehepapis. Lisan siia veidi teemakõrvalise ülestähenduse, et seljanka oli sel päeval Rehepapis väga halb, allpool nämmiskaala nulli. Chillisime seal veidi, aga juba hakkasid ligi ajama tööde ja tegemiste murepilved. Andra vaatas Contra arvutist (Contra, kuidas sinu arvutis küll IGAL POOL internet on?!) oma loengute nimekirja, ohkas rida kordi ja läks lõpuks vist mingisse neist. Minul tuli aeg rutata Tallinna bussi peale. Ja Contra jäi minust Rehepappi maha, kirjutama Erisaatele laulu Kukerpillide viisil ja Soome turistide teemal.

Öösel olime laulnud enne magamajäämist "Tallinn põleb", "Musta lipu valguses" ja "Võluri tagasitulek". Kõik kuulsid!

- - -

Illustreerin seda postitust piltidega Mikast. Need on pärit 22. augusti hilisest hommikust ehk varasest ennelõunast. Olime Katjaga ööbinud Tartus Mika ja Eva juures, nende uues elamises, võtnud aias päikesepaistes hommikueinet ning valmistusime edasi sõitma Elvasse HipHop Festivalile. Aitäh veelkord meeldiva võõrustamise eest!

teisipäev, 15. september 2009

luuletus õpetajate päevaks (mis on 5. oktoobril)

.
KUI KOOLIS ON ÕPETAJATE PÄEV

Täna õpsi koht on klassis õpilaste seas,
täna õpsid teada saavad, mis on distsipliin.
Näidata nad saavad, kas on luuletus neil peas,
kool ei ole tsirkus, et meil nalja tehtaks siin.

Täna mõnest õpilasest saanud hoopis õps,
kes siis õpib ise oma õpetamishoos:
kuidas vahel marru ajab pisim piuks ja krõps
ja miks vahel päeva lõpuks õpsil juhe koos.

Ülemaailmne õpetajate päev on 5. oktoobril. Käesolev luuletus on kirjutatud Tähekese tellimisel ja ilmub oktoobrinumbris.

neljapäev, 10. september 2009

kolmapäev, 9. september 2009

oh mida kõike küll need kirjanikud teevad!

.
Kapi-Veiko
Tagumiku-Kerttu

õiendus minu ilukirjanduse ja isikliku elu vaheliste seoste küsimuses

Mu uus romaan pole veel isegi endale kirjastust välja valinud, aga juba tekitab emotsioone. Inimesi, kes tõttavad ennast selles romaanis ära tundma, on senise seisuga ikka juba rohkem kui üks. Kõigi nende ja potentsiaalsete tulevaste muretsejate rahustuseks ütlen, et tegu on sajaprotsendiliselt väljamõeldisega, ma ei ole seda ekstra kellelegi pühendanud või spetsiaalselt kellestki inspiratsiooni saanud. Minu isiklik elu, olgu ta nii sündmuste- ja juhtumusterohke või -vaene kui tahes, on ikka tühine suurus kirjandusega võrreldes, seda ei ole mõtet suurde kirjandusse põlistada. See ei oleks seda lihtsalt väärt. Mul oleks isegi halb lugeda raamatut, mis formaalselt võib küll olla hea, aga ei saa kaugemale minu enda pisikesest eksistentsist ja sellega seonduvast. Mul ei oleks sellise raamatu üle hea meel, ja selle kirjutamisele kulutatud aeg oleks tegelikult maha visatud aeg. Seega kordan, et tegu on väljamõeldisega. Keda aga huvitab, kust ma sain ainest ja inspiratsiooni, siis harjutagu ennast igapäevaselt klõpsima selle blogiakna paremas servas oleva "Antropoloogia" nimelise menüü linke.

esmaspäev, 7. september 2009

ja mis kasu on siis neist Tallinna reisisaatjatest?! ainult võtavad ruumi ja segavad bussijuhti

Nüüdseks on juba nädala päevad olnud Tallinna ühistranspordis näha "töötamas" selliseid ametnikke nagu REISISAATJAD. Olen sella aja sees rohkelt busside-trammide-trollidega sõitnud ja neid reisisaatjaid nende "tööpostil" näinud. Miks kirjutan need sõnad jutumärkidesse? Sest ma ei taha olla siinkohal irooniaga mitte kitsi.

Ma ei ole veel aru saanud, mis kasu on minul kui ühistranspordi kasutajal nendest reisisaatjatest? Kõik, mis nad teevad, on see, et nad lihtsalt seisavad või istuvad bussi (trammi, trolli) eesotsas, ja kui istuvad, siis passivad aknast välja, ja kui seisavad, siis mitte niisama, vaid lobisevad bussijuhiga! Mis aga peaks olema keelatud, sest bussijuhiga lobisemine sõidu ajal on ju ometi keelatud. Vähemalt lihtreisijatele. Või annab see kollane tööhõlst selleks voli? Ametialased jutud? Samas mõistetav, sest MUUD ju teha pole!

Minu meelest oleks nendest reisisaatjatest kasu siis, kui nad:

1) kõnniksid bussis (trammis, trollis) PIDEVALT ringi, vaataksid, kas eakad, väikelastega vanemad või erivajadustega isikud saavad istuma, ega kellelgi pole abi vaja, kas kõik saavad oma pileti õigesti mulgustatud, ega keegi ei maga, et oleks peatusest mööda sõitmise oht, ega kellelgi pole teisi ohustavat-määrivat pagasit, oma võimaluste piires hoolt kandma selle eest, et keegi sulguvate uste vahele ei jääks, jne,
2) viskaksid haisevad/joobes/verised/räpased kodanikud, suukorvita/haisevad koerad koos ülbete omanikega, alkoholi tarvitavad kambad jms kontingendi seaduse kogu jõule tuginedes bussist välja - aga selleks on neil praegu kasutada ainult enda veenmisjõud, ei muud, ja räpasus ja hais on Tallinna ühistranspordi KÕIGE SUUREM probleem, seda muidugi limusiinides ringisõitvad linnajuhid ei tea!,
3) müüksid näiteks pileteid, juhi asemel - et see ei peaks oma aega selle peale raiskama ja buss saaks kiiremini sõita.

Aga praegu need reisisaatjad ainult kas istuvad mõnel esiistmel, tundmata ABSOLUUTSELT huvi, mis tagapool, mujal bussis (trammis, trollis) toimub. Ja kui nad seisavad, siis nad lobisevad juhiga, ehk siis - rikuvad reisijateveo eeskirju. Täna hommikul sõitsin näiteks Viru terminalist kell 8.32 väljunud bussiga nr 18 - ja reisisaatja ja bussijuhi vahel käis pidev plägin. Ime, et bussijuht üldse aega sai rooli keerata!

Seega, aktiivse Tallinna ühistranspordi kasutajana ütlen, et praeguses seisus on see grandioosne projekt LÄBI KUKKUNUD. Ilmselt oli sel ainult propaganda eesmärk. Et "Savisaar on nii tubli, annab rahvale töökohti, seevastu kui Ansip võtab neid ära". Kah mul töökohad! Maksta linna raha sisuliselt ainult selle eest, et bussis-trammis-trollis ruumi raisata ja juhiga lobiseda, reisijaid liiklusohtlikku olukorda pannes. See on pseudotöökoht.

Lõpetage see idiootsus, või muudetagu reisisaatjate tööülesandeid! Senise seisuga mina, Tallinna ühistranspordi aktiivne kasutaja, igatahes protestin.

Käesolev teadaanne on saadetud ka Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja tema abile Oksana Voronkovale.

laupäev, 5. september 2009

miks Arno isaga õigeks ajaks kooli ei jõudnud?

Pulp Fictioni fännid armastavad tänaseni spekuleerida, mis siis ikka oli seal seal kohvris jne. Lihtsatest vastustest minnakse juba keeruliste ja sealt edasi päris keerulisteni (kellegi hing) jne. Selle teema tõi värskelt üles taas Juuraku postitus.

Lugesin nüüd lisaks Juurakule ka tänast Juurikat ja seal küsib Juur: mida tegi Arno isaga, et nad tundide alguseks koolimajja ei jõudnud? Kas ei ole see samaväärne küsimus, kui see, mis oli Vincenti ja Julesi kohvris? Kas ei ole Mart Juur kogemata või teadlikult tõstatanud sama põletava küsimuse?

Ma leian, et on. Niisiis, mida kuradit tegid Arno ja tema isa, et nad õigeks ajaks koolimajja ei jõudnud? Mida see asjaolu tähendab? Miks, miks, miks? Süveneme, uurime, mõtiskleme!

Minu variant hetkel on: Loll-Mart jõi eelmisel päeval korraliku riigiviina asemel potisetult saadud hansat, kaotas selle tõttu lühiajaliselt oma vähesegi mõistuse ja lõi teibaga Saare talu kukke, mistõttu viimane läks ootamatult vara üle talveajale, kiredes oma kolmanda ja tollases elukorralduses otsustava kiremise senisest tund aega hiljem. Seega hilinesid Arno ja tema isa kooli potisetu, Loll-Mardi ja kuke ühisel süül.

Kuid uurimine kestab ja pole välistatud, et süüdi on Arno vanaema, kes vaevas Arno eelmisel õhtul oma veidrate juttudega nii ära, et poiss ei saanud hommikul õigel ajal maast lahti.

reede, 4. september 2009

nõndapsi, mispärast siis 2 nädalat blogimisvaikust?

Aga sellepärast, et töötasin. Panin kokku ühe luulekogu käsikirja, sihtgrupiks täiskasvanud ja sisuks paremik mu vabavärsist 2006-2009. Siis panin veel paar tillemat käsikirja kokku, et nendega erinevaid projekte läbi viia.

Ja mis kõige tähtsam, eelmise kolmapäeva, 26. augusti õhtul, tabas mind jälle proosakirjutamise inspiratsioon! Järgneva 8 päevaga kirjutasin valmis ühe romaani. Vaat nii.

Olen väga rahul ja nimetan seda suureks saavutuseks. Olen avatud õnnitluste vastuvõtuks. Seekord kirjutasin selle täielikult ja üheseltmõistetavalt täiskasvanutele. Ma olen eelkõige siiski täiskasvanute kirjanik, dammit!!!