10 aastat kirjandusnädalat SOTSIA!

23.-26. aprillini 2001 toimus Tallinna Pedagoogikaülikoolis esimest korda kirjandusnädal SOTSIA. Eile täitus sellest täpselt 10 aastat. Palju õnne!

SOTSIA lõpuüritus "Üks tund ja pool sajandit"
Peda aulas 26. aprillil 2001

SOTSIA loosung Tartu Kirjanduse Maja teisel korrusel
Tartu NAK-i toas 11. detsembril 2001

(hiljem kadus see loosung jäljetult - kui keegi teab selle saatust või praegust asukohta, palun teada anda, tegu on mulle emotsionaalselt olulise reliikviaga)

fotod: TNT kokkutulek 17. märtsil Kirjanike Majas

Kolmapäeval, 17. märtsil said Kirjanike Majas kokku "vana" ja "uue" (mis tänaseks ka juba vana) TNT liikmed, et anda väike luuleõhtu.

Kohal olid "vanast" TNT-st Jana Lepik, Marko Kivimäe, Anu Mõistlik, Siuts, Ivar Sild, Jürgen Rooste ja Wimberg, "uuest" TNT-st Rolf Liiv, Kaarel Kressa ja Andres Lindemann. Anu ja Marko ei esinenud - kuid Marko fotod olid seina peal taustaks. Enne esinemist meenutati seisakuga Toomas Liivi. Publiku hulgas oli ka almanahhi "Mõned ei tahtnudki" toimetaja Jaakko Hallas.

(Objektiiv ei olnud kõikse kohasem pimeduse ja hämarate ruumide jaoks, miska fotode teravus ja koloriit jätavad pisut soovida. Fiiling on loodetavasti siiski hoomatav.)

Rolf (ja Jürgen)

Jürgen

Jana

Kaarel

Wimberg & Jürgen

Wimberg

Wimberg

Wimberg

Jürgen & Wimberg

Kollektiiv

3 x Jürgen klaveri taga

F: Katja, Wr

Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost, III

Veiko Märka, Aapo Ilves ja Olavi Ruitlane
Tartus jalakäijate sillal sügisel 2001
F: Lauri Kulpsoo

Esimene osa siin.
Teine osa siin.

Teise osa oma märkmetest lõpetasin Urmas Vadi ja Contraga ning kuupäevaga 29. mai 1999. Kogu selle aasta suvi oli mulle väga tegus ja toimetusterohke, sest panin kokku omakirjastusliku kogumiku URDU esimest numbrit, levitasin seda ja tegelesin koos teiste TNT aktivistidega ka TNT almanahhi kokkupanemisega. Rääkimata lakkamatutest katsetest oma loomingut Loomingusse, Vikerkaarde, Sirpi või kuhu iganes mujale sokutada.

Mõned neist katsetest kandsid ka vilja. Näiteks ilmus 13. augustil 1999 Sirbis kimp mu luuletusi, mis oli minu esimene näonäitamine erialaajakirjanduses. Loen seda hetke tinglikult oma algaja-aja lõpuks ja päris kirjandusliku tegevuse alguseks. Kõik eelnevalt kirjalikult avaldatu oli ikkagi näpuharjutus ja katsetus. Samuti sai sel suvel alguse mu tegevus kirjanduskriitikuna. Postimehe Kultuuris ilmus 18. septembril mu juunis kirjutatud arvustus Ray Bradbury romaani "Vist on kuri tulekul" kohta.

Ja mis kõige tähtsam, 1999. aasta juunis panin kirja esimesed read oma romaanist "Lipamäe", õigupoolest teksti, mis hiljem sai osaks romaanist, loo Undissilma Kaarlist. Juulis kirjutasin valmis romaani esimese peatüki "Kusemine, kaiff ja nälg". Sel ajal ma seda kõike veel vaimusilmas osana romaanist ette ei kujutanud. Aga mäletan, et olin saavutustega väga rahul, see oli mu proosas tohutu edasiminek, võrreldes algusaja loominguga. Lugu Undissilma Kaarlist ilmus URDU esimeses numbris ja TNT lahke kaasaaitaja Piret Viires lülitas selle loo ka Tuglase novellipreemiale kandideerivate novellide nimekirja. "Preemiat sa ilmselt ei saa, aga vähemalt peavad nad selle läbi lugema," ütles Piret toona. Algajale kirjanikule oli seegi suur asi.

Nimetatud Sirbi-kimbu kohta on mu kirjanduslikus päevaraamatus järgmised read:

17. 8. 1999
Täna sain tohutu positiivse impulsi. Istusin Tartu maantee äärses bussipeatuses, kui nägin Toomas Liivi. Teretasime. Tahtis juba edasi minna, kui äkki küsib: "Teie luuletused olid ajalehes?" - "Noh, jah." - "Väga head luuletused olid."

Toomas Liiv oli eesti kirjanduse professor Pedas ja tol sügisel hakkas mul kolmas aasta eesti filoloogia erialal. Seega andis eesti kirjandusega tegelev professor - ja tunnustatud luuletaja - justkui oma õnnistuse eesti kirjanikuks pürgivale üliõpilasele. Loomulikult oli see suur tunnustus. (Hulk aastaid hiljem, intervjuus Eesti Ekspressile, osutas professor Liiv mulle koguni seda au, et nimetas mind koos Jürgeniga oma õpilaseks.)

- - -

Aga tulen nüüd jälle lähemale Tartu NAK-iga seonduvale. Ühe sissekande 1999. aasta suvest leian Vadi kohta veel:

23. 8. 1999
Nägin linna peal Vadit. Rääkisime põhiliselt kirjandusest, ka "Kruoganist". Vist esimest korda elus oli mul "Kruogani" pärast veidi piinlik. Aga Hedda ja Mariia juttu ta kiitis, et naiskirjanike puhul isegi teatud originaalsus jutuveeretuses. Et kui autor oleks meessoost, oleks 100% Sauter.

Selle sissekande juures on veel kirjas, et sain Vadi käest esimest korda teada Indrek Ryytle vaimse tervise kohta. Ryytlet ennast ma veel näinud ei olnud, isegi mitte kaudselt, samuti ei olnud ma kokku puutunud tema luulega. Teadsin ainult nime. Aga ilmselt sedagi, et Ryytle, kes minu meelest avalikkuses väga vähe figureeris, on Tartu NAK-i liige.

Teadsin Tartu NAK-ist mingeid väga üldisi asju juba TNT algusest peale. Sest eks olid TNT kokku tuleku ajaks juba mõnda aega kõlanud kirjandusruumis mõisted nagu "naklased", "naklaslik" jne, mingil määral oli Tartu NAK-i ja Erakkonna näol tegu rühmadega, kellele TNT vaatas kui noorem vend vanematele: nad olid enne, nendega kõrvutati ja võrreldi, nende liikmed olid ka aastatelt veidi vanemad kui meie, mitte küll palju, keskmiselt ainult paar-kolm, aga eks seegi mõjutas. Eriti kehtis mingi vastandus Tallinn-Tartu. TNT oli "midagi sellist" Tallinnas, tallinlaste analoog tartlastele (nagu mina olin "Põhja-Eesti Contra"), niisiis pidime meie olema justkui nende kahe vääriliseks vastukaaluks Tallinnas.

Kokkupuuteid naklaste loominguga oli mul 1999. aasta suve lõpuks juba mitmesuguseid. Esimene, kelle loomega üldse kokku puutusin, ja seda juba keskkoolis käies, oli muidugi Contra. Tema debüüt "Ohoh!" (1995) juhtus kord olema mu klassivenna Rommi käes (sellesama, keda mainisin märkmete esimeses osas). Mäletan näiteks, et sai itsitatud luuletuse "Enjoy The Silence" üle. See tutvus jäi siiski põgusaks. Isiklikult ja lähedasemalt avastasin Contra kogu "Ei ole mina su raadio" (1998) kaudu. See raamat meeldis mulle väga.

Küllalt peagi olin lugenud naklaste 1998. aastal ilmunud koguteost "Hea raamat". Selle kaudu tekkis mingi nägemus Olavi Ruitlase, Leo Luksi, Francois Serpenti, Veiko Märka, Irja Vaheri, Urmas Vadi, Mehis Heinsaare ja Jan Rahmani loomingust. Kõige parema mulje jätsid ses raamatus mulle Serpent, Märka ja Heinsaar, eriti veetlesid viimase jutud härra Paulist. Kokkuvõttes see koguteos siiski mulle mingi superraamatuna ei paistnud, üldmulje oli rabe ja konarlik.

Samuti lugesin küllalt ruttu läbi Urmas Vadi novellikogu "Suur sekund", mis ilmus 1999. aastal. Vadi novellid tundusid head, aga minu jaoks nagu veidi liiga raskepäralisusele püüdlevad, mistõttu tunnustasin neid, kuid eriliseks fänniks ei jäänud. Mis veel? Võib-olla oli mu kätte sattunud, näiteks poes, ka mõni "Noorte geeniuste sarja" (1997-1998, kokku 10 raamatut, neist 8 autorid naklased) raamat, siis Ruitlase või Ilvese oma, aga kindlalt ei tea ma seda väita. Seda tean aga kindlasti, et enne 2000. aasta suve ma Ryytle luulet ei olnud kuulnud ega lugenud.

Eks ma midagi olin kuskilt ikka veel lugenud, kindlasti oli midagi näiteks Loomingus ja Vikerkaares. Lisaks olid tähtsaks infoallikaks noorte kirjandust puudutavad arvustused ja artiklid, mida pingsalt jälgisin. Aga tahaksin siinkohal rõhutada, et mu tutvus naklaste loominguga püsis kuni 1999. aasta suve lõpuni üksnes raamatute, kirjutatud tekstide pinnal.

See tähendab, et kõige olulisem tahk oli veel tundmata - suuline esitus. Lugesin 1999. aastal Vikerkaarest (nr 5-6) Taive Särje põhjalikku uurimust Contra ja teiste naklaste laululembusest ega osanud seda kuidagi enda seniste teadmistega kokku viia. Tartu NAK oli küll käinud 1997. aasta maikuus esinemas ka Tallinna Kirjanike Majas, aga sel kevadel tegelesin ma andunult keskkooli lõpetamisega, rääkimata sellest, et kirjanduslikud huvid ei olnud veel nii teadvustatud.

Minu huvi naklaste loomingu vastu oli TNT-s erandlik, seda võin kindlalt öelda. Üldiselt oldi seal Erakkonna fännid. Erakkondlasi lugesin nii siis minagi ("Üheksavägine", "Harakkiri", Aare Pilve "Päike ehk päike", Kalju Kruusa "Meeleolu" jm). Kalju Kruusa oli tallinlasena ka TNT-le väga lähedal seisev isik, temalt on pärit muide TNT logo. Aga mulle erakkondlaste looming, välja arvatud Kalju Kruusa oma, eriti ei sümpatiseerinud. Leidsin, et igav. Kalju Kruusa "Meeleolust" kirjutasin oma teise arvustuse, kiitva, see ilmus sügisel Sirbis.

Tervikuna pidasin kumbagi rühma igatahes tõsiseltvõetavaks organisatsiooniks, sest kohe, kui esimesed viis eksemplari kogumik URDU esimesest numbrist valmis said (tegin neid käsitsi, koopiamasina ja klammerdaja abil), saatsin teise Tartu NAK-ile ja kolmanda Erakkonnale. Ja alles neljanda Sirbile ja viienda Loomingule. Esimese sai Jürgen.

Foto Tartu NAK-i algusaegadest.
Vasakult: Jan Rahman, Francois Serpent, Olavi Ruitlane.

- - -

Nüüd tuleb mängu üks selline nüüdseks ajamerre vajunud isik nagu Kats Nonsense. Tegu oli Tartu NAK-i toetajaliikmega, sest põhjust päris liikmeks võtta ta kirjanduslik suutlikkus ei andnud. 1999. aasta septembris tegin endale oma elu esimese meiliaadressi. Seda just sellepärast, et Ivar teatas: keegi Kats Nonsense Tartu NAK-ist ajab sind taga. Niisiis tegin aadressi wimps@tpu.ee ja kirjutasin Katsile, et siin ma olen, mis sooviks.

Nagu mul on kirjanduslikku päevaraamatusse 11. septembri koha peale ilusti kirja pandud, oli Katsi sooviks teha minust ja Contrast lugu maakonnaajalehte Koit. Ja lisaks soovis Kats veel saada URDU eksemplare, sest ühest naklastele saadetust ei piisanud kõigi soovijate lugemishuvi rahuldamiseks. Niisiis tekkis meil kirjavahetus. Ja selle kirjavahetuse kaudu nihkusin veidi lähemale ka Tartu NAK-ile.

Kuid samal nädalal, kui mina olin Pedas teinud endale oma elu esimese meiliaadressi, toimus veel teinegi sündmus, mis viis mind Tartu NAK-ile senisest hoopis lähemale. Nimelt toimus Tartu Kirjanduse Majas 14. septembril 1999, kell 18 naklaste luuleüritus "Betti! Armastan sind! (Kuid ma loodan, et saan sellest üle)", alapealkirjaga "Arbujalik salongiõhtu". Mul on arhiveeritud selle ürituse kava, leidsin selle Kirjanduse Maja pööningu revideerimisel tänavu kevadel. Kavalehel on kirjas nimed: Francois Serpent, Arstionu, DJ Jumal, Tiina Pai, Irja Vaher, Indrek Rüütle, Haldjas, Urmas Vadi, Kats Nonsense, Olavi Ruitlane, Veiko Märka. Seega peaaegu kogu tollane naklaskond! Sõitsin spetsiaalselt selle ürituse pärast Tartusse. Ja kirjutasin pärast oma kirjanduslikku päevaraamatusse:

14. septembril olin Tartus NAK-i üritusel. See oli selline arbujate tekstide ettelugemine küünlavalgel ja muude teaterlike elementidega (pidulikud ülikonnad, kostüümid, näod), pluss Ryytle metsjeesuslik sissemarss puändiks. Tormas uksest sisse, marssis saalis edasi-tagasi, röökis luuletust ja läinud ja läbi oligi. Lühike küll, vaatasin, et vanemad tädikesed vahtisid arusaamatult ringi - et mis? mis? juba läbi? Nad polnud ju veel üles soojenenudki!

Kats Nonsensile andsin 3 URDU-t. Läksime pärast Illekasse teed jooma - mina, Kats, Anu Mõistlik ja mu Tartus õppiv sõber Kadri. Õhtu täis kirjanduslikku klatši. Eriti Tartu NAK-ist.

Tollane üritus on mul veel tänaseni selgelt meeles. Ma küll ei mäleta, kes seal konkreetselt luuletusi lugesid - kas olid täpselt needsamad, kes kavalehel kirjas -, aga selgelt on meeles kogu ürituse teatraalsus, ja see, kuidas metsistunud ilmega Indrek Ryytle tormas puändiks kahe poolega ustest sisse (publik oli keeratud nägudega saali peauste poole), röökis hullunult mingeid värsse ja tormas taas välja. Ilmselt olid naklased tahtnud selle õhtuga veidi murendada arusaama neist kui ainult laadanalja tegijatest. Igatahes jättis see kõik stiilse mulje.

Mäletan ähmaselt, nagu oleksin pärast ürituse lõppu sattunud veel ka naklaste tuppa maja teisel korrusel, ja seal näinud kiirelt askeldavaid inimesi, aga ma ei suuda sellest udusest mälupildist midagi konkreetselt kinni krabada. Igatahes olime, nagu öeldud, neljakesi pärast Illekas, jõime teed ja ajasime juttu (Anu Mõistlik oli Tartu ülikoolis õppinud TNT liige). Ja minul oli saadud esimene terviklik lähimulje Tartu NAK-ist. Arvan, et Kats jutustas tol õhtul mulle naklastest ka pikalt ja põhjalikult vähem ja rohkem huvitavaid lugusid, aga sellest ei mäleta ma üldse mitte midagi.

Sama kuu alguses olin helistanud Kauksi Üllele, kes oli Eesti Kostabi Seltsi "Noorte geeniuste sarja" toimetaja. Selles sarjas olid ilmunud suure osa naklaste luulekogud. Tahtsin sinna pakkuda ka oma käsikirja. Aga selgus, et EKS-il raha sarja jätkamiseks hetkel pole. "Jääme ootama aegade paranemist," ohkas Kauksi Ülle kurvalt telefonitorru. Ja sinnapaika see minust jäi. Oma debüüdini "Maaaraamat" jõudsin aasta hiljem Huma abiga.

Olavi Ruitlane.
Taas ei oska ma öelda, millal ja kus see foto on tehtud.
Aga paistab, et käes hoiab Olavi oma luulekogusid
"Inemise sisu" ("Noorte geeniuste sari", 1998)
ning "Kaera Jaan ja mister Proper" (1999).

(võib-olla jätkub)

Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost, II

Tartu NAK asutamiskoosoleku päeval
1997. aasta jaanuaris

Minu esimesed 5 esinemist olid:

1. Tartu, Legendi galerii, 9. september 1998
2. Tallinn, Kirjanike maja, 14. oktoober 1998
3. Tartu, Kirjanduse maja, 3. november 1998
4. Tallinn, Kloostriait, 26. jaanuar 1999
5. Tartu, Legendi galerii, 24. märts 1999

Esimene, nagu "Märkmete..." esimeses osas öeldud, oli "Kruogani" seltskonnaga. Ülejäänud neli - TNT koosseisus. Esimesel esinemisel sain naklastest nimeliselt ja isiklikult tuttavaks Veiko Märka ja Francois Serpentiga. Igatahes oskasin neid, päevikusse 3. novembri esinemisest kirjutades, kohal olnutest juba nimepidi ära märkida. Pole üldse välistatud, et nii 9. septembril kui ka 3. novembril oli kohal ka teisi naklasi. Seda arvata oleks isegi enam kui loogiline. Aga meenutan siinkohal siiski vaid esimesi isiklikke ja teadlikke kokkupuuteid. Ja need tekkisid esialgu ainult esinemistel, sest muul moel ma Tartu kirjanike ja kirjanduseluga veel kokku ei puutunud. Ma isegi arvan, et mu eelmine Tartus-käik enne Legendi galerii üritust oli kuskil 1994. aasta kevadel. Ja sellest eelmine - kuskil 1990-ndate väga alguses.

Mulle tundub, mälus kobades ja päevikumärkmeid uurides, et kolmas naklane, keda hakkasin nime- ja nägupidi tundma, oli Urmas Vadi. Võimalik, et olin teda juba Tallinnas kuskil üritusel näinud, me mõlemad õppisime ju Tallinnas ülikoolis. Igatahes on mul tema nime, koos Märka ja Serpenti nimedega, mainitud 24. märtsi esinemise juures.

Selle esinemisega oli nii, et TNT jagunes kaheks: üks grupp jäi Tallinna, teine läks Tartusse, ja mõlemal grupil oli ühel ja samal õhtul esinemine, Tallinnas Kirjanike majas, Tartus Legendi galeriis. TNT-st olid Legendis mina, Hedda Maurer, Mihkel Bravat alias Mikk Murdvee ja Siuts alias Helen Kallaste. Edasi tsiteerin päevikut:

Noh, istume siis mina, Hedda, Mikk ja Siuts, lisaks Matti ise, Pärtel ja Anke Legendis ja ootame. 7 minutit enne 7 oli õhk veel täiesti puhas. (Üritust oli tunni võrra edasi lükatud.) Ja kus siis hakkas rahvast vajuma! Viu ja vops! Ikka päris keskmiselt oli lõpuks. Vadi oli, ja Francois ja Märka ja veel paar tuttavat nägu. (Kusjuures kuulutusel seisis: kohtumisõhtu Tallinna noortega. Mitte ühtki viidet TNT-le või esinejatele!)

Alustasin mina, Jürgeni poolt Taaralinna saadetud luuletusega "Kevadsess". Lugesin ette ja andsin esinemisjärje Heddale. Hedda luges oma proosat ja luulet, aga kahjuks vaikselt, ja lisaks veel proosat nagu hingestatud vabavärssi - aeglaselt ja rõhutades. See rikkus veidi illusiooni.

Mikk ja Siuts tegid koos. Loen nende esinemist ebaõnnestunuks - liig vaikne oli see. Isegi Legendis, selles ämblikuurkas, ei kostnud see üle laua minunigi, mis siis veel kaugemal istujatest rääkida. Ka Miku valik tundus olevat veidi ebaõnnestunud - ta luuletused rõhutasid eranditult mingit kaootilist siseminapilti. (Pärast ütlesin seda ka Mikule. Mikk lõi siis sellele vaikse esinemise kriitikale käega - noh, esimene vasikas!) Siutsu ei kuulnud ma ühtegi sõna. Kahju, sest olen ta luulest kuulnud TNT-s ainult kiidusõnu ja oleksin tahtnud ka ise end tema loominguga kurssi viia.*

[jätan välja oma eeskava loendi]

Publikus istus ka üks "raadiotädi", Anu Mõistliku kursusekaaslane Tartu Ülikoolist, ajakirjanik Liina Lepik, kes võttis õhtut linti. Olin teda näinud nädal varem ühes Tallinna raamatupoes. Sealt hargnes jutt kuidagi selleni, et kutsusin ta saadet tegema. Liina, mu kooliõde Lasnamäe Üldgümnaasiumist, aasta noorem, oli kohe nõus.**

Pärast minu kava lõppu (olin viimane) nõudis Serpent selle Luminali-laulu ("Öösel II") kordamist.*** Ütlesin, et palun väga, aga mingi muusikaline taust võiks olla, ikkagi lauluks loodud. Seepeale sekkus keskustellu Milius, öeldes: "Kõrvaltoas on klaver!" Moosisime Anket minema ja klõmmima, aga ta polnud nõus. Ei olnud ka Märka ja Serpent (kes, kurat, panid Vadiga kolmekesi põuest viina!). Esitasin selle laulu siis ilma muusikalise saateta.

Seepeale Märka küsis, et noh, "Sakslased ei tunne vihta", kus see on?**** Ja Hedda küsis, õigemini nõudis "Kümmet somaallast".***** Teatasin, et ei saa neid siin niipea ette lugeda, muidu jääb mulje, et mul rohkem luuletusi polegi.

Õhtu lõpus kutsus Matti meid kõiki Illekasse. Sealt läksime Francoisi, Märka ja kellegi Triinuga Matti poole Monastirskat jooma. Lahkusime 1 ajal. Triinu tegi meist veel kaks pilti. Siis irdus. Läksime kolmekesi veidi linna poole, siis irdus Märka, et vist vaja NAK-i majas ära käia. Serpentiga läksime koos üle jõe agulilinna. Jalgsi, sest bussid ei käinud. Vat kui hea, et polnud Tallinnas, kus vahemaad on kosmilised!

* Siuts, olles küll TNT liige, osales rühma üritustel ja kooskäimistel haruharva. Samuti ei liikunud isegi meie seas kuigivõrd tema luuletusi. Ühesõnaga, väga tagaplaanil olev isik. Ometi osa meist teadis teda lähemalt ja jagas talle täit tunnustust. TNT almanahhis "Mõned ei tahtnudki", mis ilmus 2000. aasta kevadel, oli temalt kimp luulet, samal aastal avaldas ta veel omakirjastusliku väljaande "Öö", kuid pärast seda ei ole ta enam kirjandusliku tegevuse märke ilmutanud.

** Kaks päeva hiljem, 26. märtsil oligi TNT-st viieminutiline lõik Vikerraadio Keskpäevatunnis. See ei olnud otsesaatena, vaid Liina oli kutsunud Jürgen Rooste ja Marie Myrgi (alias Kätlin Kõlamets, nüüd Vainola) eelnevalt suudiosse, küsitlenud neid uuema aja luule teemal ja lõiganud sellest lühikese saate kokku. Jutu vahele lasti minu ja Jürgeni esitusi - minust seda, mis oli salvestatud Legendi galeriis. Oli igati kena saade.

*** "Öösel II" oli minu (sõnad, laul) ja mu klassivenna Rommi (viis, kitarr) humoristlik-parodeeriv hommage Metro Luminali meeleoludele ja Allan Vainola häälele. Mina ei osanud laulda ja Rommi ei osanud kitarri mängida, aga lühikest aega tegutses meil oma kahemehebänd Projekt Pordumaja, mis erinevates Lasnamäe korterites salvestas kassetile lõpuks kokku tubli kümmekond lugu. Kasutasime lambi külge riputatud kõrvaklappe mikrofonina, kolmeliitrist klaaspurki akustiliste efektide jaoks, jne. Muuhulgas kaverdasime Cradle of Filthi ja Impaled Nazarene'i. Muide, "Öösel II" kõlas 24. märtsil ka Tallinnas, lindilt lauluna. Publiku seas viibinud rokitaat Riho Baumann soovitas mul hiljem seda Vennaskonnale pakkuda...

**** "Sakslased ei tunne vihta" kuulus mu eeskavasse nii 9. septembril kui ka 3. novembril 1998, neist kordadest see Veikole ilmselt meelde jäigi. Luuletus kõlas järgmiselt: Sakslased ei tunne vihta, / nühivad end nuustiga. / Küsivad, et mida pihta / hakkan selle tuustiga?! See salm vastab täiesti tõele, põhinedes mu Peda saksa keele õppejõult saadud infol, et sakslased tõepoolest ei tunne vihta.

***** "Kümme somaallast" oli üks mu esimesi hitte, lõbus-rassistlik ballaad, juhtumisi lausa mu esimese esinemise esimene luuletus. Nii et minu artistikarjäär algas rassistliku luuleteosega! See oli lugu sellest, kuidas kümme somaallast lähevad Soome ja kuidas kõik neist leiavad seal erineval kombel oma otsa. Kahjuks oli see kirjutatud enne, kui mul tekkis arusaam silprõhulisest värsisüsteemist, s.o luuletus on vormiliselt nii kaootiline, et mul on hiljem olnud raskusi selle klassifitseerimisega kvaliteetseks.

Kuus TNT-last koos kaaskondlase Meelis Tasuriga.
Foto on tehtud 27. märtsil 1999 Toompeal
Rüütelkonna hoone ees ja see ilmus 29. märtsil Eesti Päevalehes,
24. märtsi Tallinna esinemise teemalise lühiartikli juures.
Autor: Elo Lindsalu / või oli see hoopis juhuslikult möödajalutanud
Kroonika fotograaf?

* * *

Aga jätkan Vadiga. Päevikus on mul 8. mai 1999 kohta kirjutatud (pidades esimese lausega silmas iganädalast TNT kokkusaamist Kirjanike majas): Mitte kedagi polnud kohal! Vaatasin Aidas ja linnas ringi - nichts! Hakkasin kodu poole astuma ja äkki näen - Martin Padar sammub vastu. Veidi hiljem näeme ka Vadit. Läksime Nimega Baari teed jooma ja moodustasime seda tehes päris kirjandusliku seltskonna. Vadil on plaanis Sirbis kirjutada Valle-Sten Maiste kriitikufiguurist. (---) Vadi on pahane selle 30. aprilli "Kruogani" tutvustuse pärast, kus Maiste NAK-i põhjab - et selle "Hea raamat" olla kehv ja sisutu. See lugu, mida Vadi kirjutada plaanis, ilmuski Sirbis 21. mail.

Ja ennäe, 29. mai kuupäeva alla on mul märgitud: Nägime Vadit ja Contrat (kes tatsas Vanalinna tänavail puha paljajalu). Niisiis ei olnud minu ja Contra esimene kohtumine mitte 30. novembril 1999 Haapsalus Contramaailmal, nagu veel "Märkmete..." esimese osa lõpus spekuleerisin, vaid juba pool aastat varem, 29. mail 1999. Kohaks Tallinn, ja kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis Harju tänav Kirjanike maja ees. Seega, praeguste teadmiste ja faktide juures, tuleb mul nimetada Contra neljandaks isiklikult ja näoliselt kohatud naklaseks, pärast Märkat, Serpenti ja Vadit.

(võimalik, et jätkub)

Grupp TNT-lasi ja Kalju Kruusa
Von Krahli teatri fuajees 1999. a septembris

"Märkmete..." esimest osa loe siit.

Märkmeid Tartu NAK-i ajaloost

Grupp naklasi ja nende kaaslasi.
Foto on tehtud 23. märtsil 2001 Urvastes,
Contra sünnipäeva teisel päeval

Jäin mõtlema, et peaksin kunagi kirjutama memuaristliku raamatu Tartu NAK-iga seonduvast, alates sissejuhatusena aastatest 1998-1999, mil selle seltskonnaga lähemalt kokku hakkasin puutuma, aga eriti alates aastast 2000, mil sidemed tihenesid ja minust sai liige. Selle kümmekonna aasta jooksul on tehtud rohkelt kirjandust, ja mis veel tähtsam, elatud rikkaliku, lausa kirjanduslikku elu. Kindlasti ei tuleks see raamat, kui see õigesti kirjutada, lahjem lugemine kui mõni musta-pori-näkku.

Ilmselge on - minule juba ammusest ajast -, et tegu on kogu eesti kirjanduse ajaloo taustal kaaluka rühmitusega, mille tegelikku väärtust ja sisu hakatakse tõeliselt aduma alles tulevikus. Praegu on mõnede Tallinna kriitikute, esteetilisema suuna pooldajate (Jan Kaus, Jürgen Rooste, Peeter Helme jt) puhul tajuda põlastavat ninakirtsutust: joodikud lällavad ja teevad oma laadanalja, ei ole peen ja õilis, side Wittgensteiniga null. Tehakse vaid mõningaid üksikuid arglikke reservatsioone.

Minu seisukoht on, et kui mitte varem, siis pärast Aapo Ilvese "Tulen öösel sulle koju", Olavi Ruitlase "Naist" ja Veiko Märka "Põletada pärast lugemist" ilmumist (kõik 2009) ei saa isegi kõige paadunumad esteetikud enam pidada naklust kui liigitunnust vähetähtsaks nähtuseks ja isegi neid kõige paadunumaid naklasi teisejärgulisteks kirjanikeks. Jaan Pehki luule on juba ammu suundunud hoopis intellektuaalsematele radadele, kui seda oli tema algusaegade naivism. Andra ja minu looming on algusest peale kombanud diskursusi, mis on põhimõtteliselt meelepärased ka esteetikutele. Ja lisan siia veel Mika, kelle "Varastatud oranž jalgratas" (2008) on kindlasti sündmus eesti lastekirjanduses.

Mis puutub Contrasse, siis on ta minu silmis praeguses eesti kirjanduses kõige rohkem keelt, selle rikkusi ja võimalusi tundev ja ära kasutada oskav autor. Jõudsin sellele veendumusele juba siis, kui ilmus tema "Tuul kägistab ust" (2002), ja hiljem on see vaid kinnitust juurde saanud. Pandagu näiteks tähele, et umbes 50% "Väikese pornoraamatu" (2007) sisaldusest on tema vaimuvälgatus. Tema luuletajamootor on veel võimsam, loomeallikas pulbitsevam kui Karl Martin Sinijärvel, kelle vorm on vahel liiga dekoratiivne, või Jürgenil või fs-il, keda kammitseb just seesema estetism ja sellest tingitud moraalsed-psühholoogilised tõkked-pained. Contrat ei kammitse miski.

Contra loomingu tegelikku mahtu ja ulatust, kogu tema mootori võimsust võib vaid aimata, sest avalikkuseni jõuab sellest väike osa. Vähe teab Contrast see, kes otsustab ainult raamatutesse jõudnu põhjal. Kõige parema ettekujutuse saab temast ikkagi esinemistel. Arvan, et kui keegi tänapäeva eesti kirjanikest väärib üldse geeniuse nimetust, siis on selleks Contra. Ta on erakordne renesanssinimene. Peale selle, et ta pillutab riime ja värsse oma väiksemagi näpuga kuidas ainult soovib, haldab ta eeskujulikul tasemel sellist luulekauget kunsti nagu raamatupidamine, suudab koordineerida töömahukaid projekte, organiseerida ühe asja nimel suuri egosid, maandada ratsionaalse lähenemisega plahvatusohtlikke olukordi, tegelda asjaarmastajate kategoorias tipptasemel murdmaajooksuga ning lõpuks - krudistada ruubikukuubiku omatuletatud süsteemide abil kokku mõnekümne minutiga. Väline kuvand kui külaluuletajast, kes "ainult" naljakalt valesti laulab, on väga petlik.

* * *

Grupp TNT-lasi.
Foto on tehtud 14. oktoobril 1998,
enne TNT kirjandusõhtut "Väikesed nukud".

Seoses sellega hakkasin mõtlema, millised olid mu esimesed isiklikud kokkupuuted naklastega. Vist kõige esimesed kokkupuuted olid 9. septembril 1998. aastal, kui mul oli esinemine Tartus Legendi galeriis. Tegu oli üldse mu esimese esinemisega.

Olen ajavahemikus 14. juuli 1998 - 27. oktoober 1999 pidanud kirjanduslikku päevikut ja 1998. aasta septembrist kuni 3. maini 2001 veel eraldi esinemiste päevikut - enda kohta üsnagi erandlikult, sest ei enne ega pärast pole ma viitsinud päevikuid pidada. Juhuslikult tasus see tegevus hiljem väga ära. Seetõttu saan seda enda jaoks nii olulist ajajärku meenutades tugineda ka mingitele kindlatele allikatele. Tol ajal ju veel internetti õieti meie arvutites polnudki, nii et võrku märke eriti ei jäänud ja guugeldes ei leia suurt midagi! Ja tõesti, näiteks Wikipedias TNT liikmete nimekirja ja asutamisdaatumit fikseerides olid peamiseks allikmaterjaliks mu enese päevikumärkmed.

Nimetatud esinemise ajaks, s.o 9. septembriks 1998 ei olnud TNT-d ametlikult veel loodud, selleni jõuti alles kümme päeva hiljem, 19. septembril. Ehkki seltskond, kellest TNT moodustus, oli selleks ajaks koos käinud juba peaaegu terve aasta. Tartus Legendis olin koos "Kruogani" seltskonnaga. "Kruogan" oli noorte koguteos, mis oli ilmunud Hedda Maureri toimetamisel ja koostamisel 1998. aasta juulis. Seal olid minult mõned jutud, mida ma ei hinnanud isegi enam nimetatud teose ilmumise päevil kuigi õnnestunuteks, kuid Heddale need meeldisid ja nii ta panigi need ilma minuga konsulteerimata sisse. Aga mis siin ikka põdeda, mingi algus see ikkagi oli. Igatahes oli tegu minu esimese ilmumisega mingis raamatus. Muide, kahtlemata kõige markantsem isik "Kruogani" seltskonnas oli Mariia nime all koos Heddaga kahasse novelli kirjutanud Maria Savisaar. Novell ise teenis Valle-Sten Maistelt, kes oli toona üks noori ja vihaseid kriitikuid, ohtralt kiidusõnu.

Matti Milius oli Hedda ema, kirjanik Paula Seringu hea tuttav, ja nii sai Hedda hõlpsasti meile organiseerida Legendi galeriisse luuleõhtu. Legendi galerii oli tollases Tartu kirjanduselus oluline koht, seal peeti Tartu noorte kirjanike, sh 1997. aasta jaanuaris asutatud Tartu NAK-i liikmete luuleõhtuid. Ja nüüd olime seal meie Tallinnast. Lugedes päevikusse märgitut, võib kokkuvõtvalt öelda järgmist. Autoritest olid peale minu kohal Hedda, Pets alias Peeter Vihma, Anke Lil alias Ann Kell ja keegi Pärtli-nimeline. "Kruogani" esitlemine läks korda, vastuvõtt oli soe. Eriti hästi võeti vastu minu esinemine. Lõpetasin oma eeskava spontaanselt peast esitatud Runneli "Lühikese maailma ajalooga". Seejärel on märgitud, et sain tuttavaks Matti Miliuse ja Francois Serpentiga. Ja et üks mees küsis minult ja Heddalt kontaktandmeid, et kirjutada meist ajalehte lugu.

Tookord lipsas selle mehe nimi kohe jälle peast välja - ma olen üldse halb esitlemisel öeldud nimede meeldejätja -, kui ma seda üldse teada saingi, aga peaaegu kaks kuud hiljem, 3. novembril 1998, kui olin Tartu Kirjanduse Majas juba esinemas koos TNT-ga, tuli seesama mees uuesti jutuga, et kirjutab artikli. Siis jäi meelde ka nimi. Tegu oli ei kellegi muu kui Veiko Märkaga. Aga mingisugust artiklit temalt "Kruogani" või TNT või üldse Tallinna noorte kirjanike kohta minu teada siiski ei ilmunud. Vähemalt mitte keskajakirjanduses.

Niisiis olid esimesteks naklasteks, kellega isiklikult kokku puutusin, Francois Serpent, nüüdne fs, kodanikuna Loomingu arvustustetoimetaja Indrek Mesikepp, ja Veiko Märka. Ajaks 9. september 1998 ja kohaks Legendi galerii Tartus. Võib-olla oli Legendis tol korral veel teisigi naklasi, aga teadlikult ma nendega kokku ei puutunud.

Kaks kuud hiljem, tol esinemisel TNT-ga nimetati mind juba Tallinna Contraks... Aga Contraga sain esimest korda isiklikult kokku alles 30. novembril 1999. aastal, kui Haapsalus oli Contramaailma õhtu ning mina ja Jürgen olime kutsutud sinna külalisesinejateks. Aapo Ilvesega ilmselt oli esimene isiklik kokkupuude 2. juunil 2000. aastal, kui kirjanikud esinesid remondist välja tuleva Pegasuse kohviku rõdu peal. Võimalik, et samas nägin ka Jaan Pehki.

(võib-olla jätkub kunagi)

Tartu NAK-i kohta lisainfot siin.
TNT kohta lisainfot siin.
Veel pilte tollest ajast siin ja siin.

Kõigil asjaosalistel on lahkelt lubatud kommentaariumis mu mälestusi tihendada-täpsustada-arendada-parandada!

arvustab

"Ma peaksin vist mainima, et kui mina pedas õppisin (jah, ka selline fakt kuulub mu elulukku, et aastake istusin pealinnas Narva mnt äärses peda peahoones või keeltemajas ja näppisin naba), siis Wimberg oli juba mõne hea aasta samas koolis pingikest nühkinud. Oli selline Burattino moodi pikk ja pisut ohmoon poiss, kellest mina küll aru ei saanud, mida ta tahtis ja mida õigupoolest rääkis, sest diktsioon oli tal kohutav. Koos Rooste ja Sillaga kööberdasid mööda maja, ajasid oma TNT asja just ning alustasid esimeste lainetustega. Tegelikult olid nad muidugi moodustanud jumaldava ringi - nii tundus see vähemalt väljaspool seisjatele - ümber Tünga-Tomi (tuntud ka kui professor Toomas Liiv) ning eritasid kõrget kunsti igast poorist.

(---)

Nüüd ma saan aru, et Wimberg ikka tõesti ei ole suur ja kole koll, kellena teda pedas ringi töllerdamas nägin. Isegi tema täiesti kummalised möiratused, millega ta neiudele koridoris ligi kargas, tunduvad praegu naljakad ja põhjendatud. Nii et mõelge, mida kirjandus teeb - ühe muudab normaalseks ja teisele pakub tagantjärele põhjendusi, miks üks pikk poiss teise korruse koridoris karjumas käis."

Ühesõnaga, keegi tore endine ülikoolikaaslane arvustab mu luulekogu "Kärppsed". Väga tore lugemine ja aitäh - kes ta ka ei oleks, sest rohkem, kui et ta on Tartus kooliõpetaja ja nimi Kristina, Rootsi kuninganna Kristina Wasa järgi, ma temast ei tea.

skännisin veel pilte II

27. märts 1999

TNT. Seisavad: Neeme Põder, Jana Lepik, Ivar Sild, mitte-TNT-lane Meelis Tasur. Istuvad: Wimberg, Marko "G" Kivimäe, Jürgen Rooste. 27. märts 1999.

TNT teeb Siurut.
Seisavad: Sirli Kukk, Marko "G" Kivimäe, Ivar "D'Artagnan" Sild. Istuvad: Eeva Klaas, Jürgen Rooste, Marie Myrk, Wimberg.

Täiendus 19. 10. 2009: Foto on tehtud 14. oktoobril 1998. Kuupäeva sain Myrgi eksemplari tagaküljelt, ma ise seda enam täpselt ei mäletanud. Nüüd nagu meenub küll: TNT-l oli sel päeval Kirjanike Majas kirjandusõhtu "Väikesed nukud", foto sai tehtud pärast peaproovi ja enne esinemist. Pärast esinemist siirdusime õhtut jätkama Pärnu maanteel asunud kohvikusse Amanita.

TNT luule- ja muusikaürituse "Jazz lahti, luule kinni, luule kinni, jazz lahti" ettevalmistamise aegu. Ivar Sild, Marie Myrk, mitte-TNT-lane Kalju Kruusa, Jürgen Rooste, Wimberg. Sügisel 1999 Von Krahlis.

Luule- ja muusikaüritusel "Jazz lahti, luule kinni, luule kinni, jazz lahti". Jürgen Rooste, Wimberg, Marie Myrk, Allan Vainola. Sügisel 1999 Von Krahlis.

Koos Jürgen Roostega, 2001. aasta varakevadel. Foto: Ander Ilp.

Mõlemad fotod tehtud 2000. aasta suvel. Alumisel koos Marie Myrgiga. Ülemise foto tegi Marie Myrk, alumise aparaat ise.

Tartu NAK. Veiko, Jaan, Aapo 2. juunil 2000 kirjanike maja katuse luulelugemisel. Foto: Anne-Malle Hallik.

Kirjanike seltskond. Fs (toona küll kindlasti veel François Serpent), Ave Alavainu, Urmas Vadi, Wimberg. Foto tehtud arvatavasti punkluuleüritusel "Tuvi on vihane", sügisel 1999 kirjanike majas.

kümme aastat TNT-st

Kümme aastat tagasi, septembris 1997 sai Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogia 1. kursusel kokku seltskond, kes moodustas hiljem Tallinna Noorte Tegijate (TNT) tuumiku: Wimberg, Jürgen Rooste, Ivar Sild, Kätlin Kõlamets (Marie Myrk, nüüd abiellunult Vainola). Ehkki esimesed kolm olid omavahel kohtunud juba suvel, neil metsikuil ja imelisil päevadel vanalinnas, kui kõndisid ringi veel SOR-id, alkoholi sai osta öö läbi ja seda võis kõikjal juua, kas või Lollakal või Platsil - kus seda enamasti joodigi. Muud faktid TNT kohta leiab Vikipeedia mahukast artiklist.

Niisiis, tänavu saab sellest mälestusväärsest ajast täis 10 aastat. Sel puhul publitseerin siinkohal ühe pikema katke oma kirjanduslikust päevaraamatust, mida pidasin aastail 1998-1999. Ühtlasi on see ainus päevik, mida olen elu jooksul pidanud. Ja arvatavasti on see ka ainus päevik, mida TNT seltskonnas peeti, vähemalt kirjanduslooliselt. Valisin katke 26. jaanuarist 1999, mil TNT-l oli Kloostri Aidas üks erakordselt õnnestunud luuleüritus. Teinud olen ainult üksikuid keelelisi silumisi.

*

26. jaanuar 1999

Kloostri Aidas esinesid Myrk, Jana, Põder, Sild ja Rooste - ja mina! Boonusena nimelt, sest minu nime polnud kuskil kirjas. Lihtsalt läks nii. Kõiges on süüdi üks mu tuttav, Tõnn, kes töötab Aidas ettekandja ja baarimehena. Tema siis nägi mind ja küsis - Jaak, kas sina ka esined? Oi, aga miks?! Kindlasti esine! Oi, kindlasti esine! Ja siis lõigi mulle otegu kilk pähe - miks mitte! Lõpuks korraks lavale ühe luuletusega? Valisin selleks kähku I ja III salmi luuletusest "Minu maja taga", mis mul peas oli. Nii kui viimane esineja - Jürgen - lõpetas, astusin lavale ja ütlesin: "Tere, ma olen Wimberg. Ma kuulun ka TNT-sse. Olen õhtu täht, nael ja kuninganna." Seda öeldes vaatasin Myrgi poole, kelle loomingusse see viimane lause kuulub. Tahtsin heatahtlikult tögada või vihjata, ainult nii, et ainult asjaosalised ja teadjamad naljast aru saavad. Nood muidugi said ja naersid veel kõvemini, kui nood teised, kes ei saanud. Myrk vist ise naeris kah. Seejärel lubasin lugeda luuletuse, mis on mõjutatud Mats Traadi külarealismist. Ja lugesin ka. Ilma mikri abita, nii on naturaalsem. Ah jaa, Riho Baumann istus otse lava ees ja hõikas mu enesetutvustuse järele: "Jaak Joala!" Mispeale ma teda parandasin. Aga jällegi võeti mind hästi vastu. Mitmed kiidusõnad tunnistasid mind tõepoolest "õhtu naelaks", nagu rusikaks silmaauku. Ma ise küll olin veidi mures liigse alkoholi pärast, mida olin sisse kallanud, aga nagu näha - asjata.

Teised? Alguses Ivar. Tema on üldse õhtute alustaja. Aga ta - kurb küll - teeb seda halvasti. Ta keerutab ja vassib ja patrab maast ja ilmast. Tutvustust tuleks teha löövamalt ja kiiremini. Kedagi ei huvita, millal, miks ja kuidas. Eriti, kui sellest pikalt jahutakse. (Novembris Tartus oli sama viga!) Ivari diktsioon ei ole kah kõikse parem. Või oli see ka halva mikri viga? Halvasti kukkus välja. Lavalt tulles oli ta igatahes punane nagu vähk. Ilmselt liigne närveerimine.

Jana Lepik ja Neeme Põder läksid koos esinema, sest Jana üksi ei julgenud. Nii nad leppisid kokku, et kui üks pea ära pöörab, hakkab lugema teine. Välja tuli paremini, kui Ivaril. Kuigi Neeme puhul mikker veidi vilistas, eriti kui Neeme luules oli ohkamise koht.

Marie on väga hea esineja. Oli ka seekord. Saal kuulas vaikselt. See ei ole Marie proosa sisu, mis niivõrd kuulajaid kütkestab, või isegi perfektne esitus, diktsioon. See on sõnade rütm, meeleolu, lausestuse mahe lummus. Sobival kohal aitas õhkkonda veelgi vabamaks muuta Myrgi elukaaslane Allan Vainola, kes hakkas teadlikult või teadmata valel kohal plaksutama. Lõi paar plaksu ja katkestas. Aga rahvas hakkas naerma ja plaksutas edasi. Seejärel Myrk jätkas.

Jürgen on ka hea esineja. Selgi korral tegi ta tempokalt ja sujuvalt, surades sobivasse kohta vahele tabava humoorika täpsustuse või märkuse. Tõesti nauditav on tema esinemist jälgida. Pärast Jürgenit tulin lava peale mina, nagu eespool juttu. Kui meie kursaõe Verontsi elukaaslane Tarmo oli oma klaveripala ära mänginud (ta mängis iga esineja vahele ka), läksid esinejad veelkord lavale ja tänasid, öeldes oma nime ja sõna "TNT". Mina ei läinud. Pidu oligi läbi.

Kohal veel palju prominente - Pärt Lias, Piret Viires, Jaanus Vaiksoo, Meelis Salujärv. Veel Hedda, Jürgeni ema, Pärtel, Merike, kursaõdesid ja kursavend Veiko, isegi metallimees Alan Rahumeel Ingaga ja Inga õe Siutsuga. Laura! Enamus TNT-d. Pärast esinemist sattusin kokku kellegi preili Täht'iga, kes avaldas soovi TNT-ga kohtuda ja tundvat Jürgenit.

Õhtu veeres samas kohas edasi. Meie rahvas vaheldus kolme laudkonna vahel. Neemel oli raha ja kui mul otsa sai, käristas edasi päris heldelt. Ka Myrgile ja Laurale. Mingi pool 12 asutasime minema - meie viimased: Neeme, tema kursavend, Kätlin ja Allan. Siis Allan küsis, et lähme nende poole tina panema. Me vastu polnud, läksime kõige kambaga, meiega liitus veel nägusid, kellest üks oli tolleks päevaks juba endine Õhtulehe ajakirjanik Marko Mägi. Sõitsime trammiga Kadriorgu ja ostsime suure Monastirska ja viina. Myrk läks kohe magama. Istusime mingi kaheni. Ajasime kordamööda juttu ja vaikisime. Kahe ajal tahtsid mõned uut joogiraha klappida, et siis tuua, Neeme ja semu aga tellisid takso, et koju sõita. Viskasid minu kah veel ära koju. Tore õhtu algusest lõpuni. Ainult oma kindad vist raisk unustasin taksosse. Olla toredate inimeste keskel, mis sa paremat veel tahta oskad!

Ah jaa - Viires andis Ivarile üle almanahhikulude kalkulatsiooni - 26 000 ja veidi üle.

*

Kommentaariks niipalju, et luuletuse "Minu maja taga" III ehk viimane salm kõlab järgmiselt:

Minu maja taga
on kanad kaevund mulda.
Ja kukk on viidud sinna,
kust tagasi ei tulda.

I ja II salmi ma siinkohal ära tuua ei saa, sest see luuletus jäigi mu kirjandusliku tegevuse algusaegadesse ja mul ei ole seda enam ei peas ega ka käepärast. Siiski on see avaldatud 2002. aastal ajakirjas Hea Laps (nr 3, lk 3).