"Vabandage, ega te Arnold Meri ei ole?" - "Ei ole."

Tegin silmad lahti ja koondasin unise pilgu lauatelefoni ekraanile: mis kell on? Mitu pikka sekundit püüdis aju meeleheitlikult numbritele 15:44 mingit muud seletust leida. Vahest on neil midagi pistmist aku või leviga? Siis sain aru, et pole seda lootustki, vaid ma olen JÕHKRALT sisse maganud. Muidugi, läksin magama alles poole kaheksa paiku... Aga lootusega siiski ühe ajal ärgata ja poole neljaks linna, ülemuse ja kunstnikuga kokkulepitud kohtumisele jõuda. Vandesõnade saatel ronisin voodist välja - et näha esikukellalt midagi veel hullemat: see hakkas lähenema veerand viiele. Nojah, mul oli ju lauatelefon seinast väljas, kell käis maha. Õudne. Takso. Närvitsemine. Ja kõik muu.

Hiljem läksin kirjanike majja Jürgeni, Asko, Marko, Andrease ja Joni ühisele muusika-luuleõhtule. Hilinesin sinnagi - ega ei seadnud ka eesmärgiks sinna täpselt jõuda. Või üldse jõuda. Lihtsalt üks teine asi ei väldanud nii kaua, kui esialgu arvasin. Hea esinemine - kõigilt, eriti Jürgenilt. Kasutades juhust, maksin pärast ka kirjanike liidu sisseastumise maksu ja esimese aastamaksu ära. Siis läksime Kukusse.

Kukus kassasabas ootasime kogu seltskonnaga. Trepist tulid alla kaks eakat härrasmeest, üks 60, teine juba 80 kandis. Ülikonnas, kogu selle n-ö vana kooli härrasmehe väljapeetusega. Lilled käes. Olid nagu mõnelt pidulikult ürituselt tulnud. Nähes pikka saba, leidsid nad, et lähevad edasi. Läksid trepist jälle üles. Jürgen kõrval küsis minult: "Kas see oli Arnold Meri?" See vanem siis. Vaevalt. Aga ei tea ka. Vanahärrad tulid alla tagasi, tahtsid vetsu minna. Kasutasin juhust ja küsisin vanema käest: "Vabandage, ega te Arnold Meri ei ole?" - "Ei ole," vastas see. Ja läks vetsu. Pärast selgus: oli hoopis tipparst, kes 40 aastat arste üles õpetanud. Nimi Enno. Ja see noorem mees tuli taastatud pildiga "Nipernaadi" esilinastuselt. Või tulid mõlemad.

Sain aru, et ikka päris ränk prohmakas on kedagi Arnold Meriga segi ajada. Püha lapsesuu! Kuni vanem härra vetsus oli, palusin noorema käest viisakalt vabandust. "Tühiasi!" ütles see muhedalt kilaval pilgul, "segi võib ajada, peaasi, et segi ei joo!" Vabandasin ka tema kaaslase ees, kui see vetsust tagasi tuli. Kõik oli väga viisakas. Härrad läksid jälle trepist üles. See oli tegelikult ka täitsa naljakas. Muide, ma olen Arnold Meriga kirjavahetuses olnud - saatsin talle küsimuse, kas ta teab midagi Max Laossonist. Ei teadnud. Aga jättis vastukirjas väga meeldiva ja inimliku mulje.

Nüüd guugeldasin ("arst Enno"). Tulemus selline. Nagu oleks tema.