From Dusk Till Dawn. Ringsõit Lääne-Eestis

Tegime koos Lauriga õhtust-hommikuni ringsõidu Lääne-Eestis. Lahkusime Tallinnast eile õhtul kella 19 paiku, ja kui täna hommikul linna piiri Laagris jälle ületasime, näitas viida elektronkell numbreid 5.59.

Tallinn, Paldiski, Pakri poolsaar, Harju-Madise kirik, Padise klooster, Kurkse, Vihterpalu, Nõva metsad, Põõsaspea neem, Dirhami sadam, Riguldi, Haapsalu, Kasari jõe vana sild, Vana-Vigala, Kivi-Vigala, Varbola linnus, Tallinn.

Kokku 11 tundi ja 360 kilomeetrit. Dingo, Leevi and the Leavings, Nightwish, Falkenbach, Vennaskond - ja jälle Leevi, Leevi, Leevi.

Südasuvi südaööl. Nägime Nõva metsa all põtra koos põdravasikaga, enne Kivi-Vigalat rebast, Haapsalus keset Lossiplatsi surnud siili ja Vana-Vigalas elus siili, kuskil veel jäneseid, rääkimata öistel radadel luusivatest kassidest.

Järgnevalt väike illustreeritud reisikiri.

* * *

Tavern Peetri Toll Paldiskis. Väljast vaadates paistab üsna kahtlane koht, aga sees toob lahke venelasest baaridaam lauale väga hea hapuoblikasupi. Ka seafilee ei anna põhjust nuriseda. Söögi ajal võis kuulda tagatuppa baaridaami venekeelset telefonivestlust: "...kella ühest saati ei ole kedagi olnud, nüüd kaks tükki tulid..."

Harju-Madise kirik Paldiskist lõuna pool. Kiriku peaukse eest avaneb suurepärane vaade üle heinamaade kaugele merele. Külgedest ümbritseb kirikut kadakate ja teiste puude tihnik, nagu ka fotol näha.

Harju-Madise kiriku kõrval on mälestuskivi Harju-Madisel sündinud Bengt Gottfried Forseliusele, ühele eesti rahva suurmehele 17. sajandi lõpust. Lühidalt öeldes seisneb Forseliuse tähtsus selles, et ta hakkas välja õpetama talurahvakoolide õpetajaid, pani aluse talurahvakoolide võrgule ja töötas välja varasematest palju efektiivsemad lugema õppimise meetodid. Kaks oma õpilast, eesti talupoissi viis ta koguni Rootsi kuninga ette, kus need kroonitud peale oma lugemisoskust demonstreerisid. Suurmehe elu lõppes aga enam kui enneaegselt Läänemere voogudes.

Eemal teeb Lauri ka pilti.

Vaade päikeseloojangu värvides Harju-Madise kirikule kirikuaiast.

Padise klooster oli sündmuste keskmes Jüriöö ülestõusu ajal 1343. aastal, mil eestlaste väed selle vallutasid ja siinsed mungad maha lõid. Eile õhtul, kui sinna jõudsime, toimus seal parajasti Tõnis Mägi ja Riho Sibula ühiskontsert "MägiSibul 110!".

Kloostri varemete esine oli autosid ja busse täis, rahvast oli palju, kontsert oli juba mõnda aega peal. Tahtsime siseõues veidi ringi vaadata, turvamees väravas oli väga lahke ja lubas meil seda teha, ise meiega kaasa tulles. Mina olin seal esimest korda, seetõttu silmitsesin kõike huviga. Ja oli, mida vaadata. Müürid olid väga muljetavaldavad!

Kurkse. Päike loojumas Suur-Pakri ja Väike-Pakri vahele.

Pimedus on laskunud. Öistes Nõva metsades Rannaküla poole teed otsides jõudsime niisuguse teeviidani ja veidi edasi sõites viidal näidatud vaatetornini. Vaatetorn asus metsa ääres ja sellelt oli võimalik heita pilku mahedas suveöötuules kahisevatele heinamaadele, mida koos üksiku tähekesega valgustas oranžikarva peaaegu-täiskuu.

Rannakülla inspireeris meid minema Dagmar Normeti lasteraamat "Une-Mati Rannakülas", aga teed sinna me siiski ei leidnud. Selle asemel jõudsime Põõsaspea neemeni.

"Maailma lõpus on kohvik..."

Põõsaspea neem on Mandri-Eesti kõige loodepoolsem koht. Eemalt paistab Osmussaar - ja selle taga, teispool ulgumerd, on juba Soome.

Tuul oli vilu ja vihane. Paik oli kõle ja trööstitu. Aga fotol näha oleva majakese uks oli lahti ja majake osutus seestpoolt olevat vägagi hubane. Ukse peal oli silt "Põõsaspea linnujaam".

Põõsaspea linnujaam.

Dirhami on üks väheseid Eesti kohanimesid, mis algab D-tähega. Loomulikult võlgneb ta selle au oma rootsi, täpsemalt rannarootsi algupärale. Dirhami oli ringsõitu alustades võetud tinglikuks sihtpunktiks ja seetõttu vääris eesmärgini jõudmine fikseerimist foto tegemise näol.

Dirhami sadam. Siin oli ankrus ka paate, mis kandsid Soome ja Saksamaa lippe.

Dirhami sadam oli võrkaiaga piiratud, nagu igati õige. Aia taha jõudes nägime teisel pool võrku üht meesterahvast, ilmselt sadamavalvurit prügiämbrit välja viimas. Küsisime tema käest luba sadamas ringi vaadata. "Noh, natuke piiluda ikka võib!" vastas mees. Kasutasime lahkelt antud loa täielikult, kuid 100% eesmärgipäraselt ära, tehes jalutuskäigu mööda pikka kaid. Teisel pool lahesoppi plinkis Põõsaspea neeme signaaltuli.

Tagasi tulles astusime sisse ka valvuri majakesse ning saime kaasa Dirhami sadamat ja selle ümbruskonda tutvustava voldik-kaardi. Lahkudes võtsime suuna Haapsalu peale.

Tee Haapsallu viis läbi Riguldi, kus elas kuni oma viimaste eluaastateni eesti suurim koomiksikunstnik Olimar Kallas. Viimased eluaastad saatis ta mööda tütre juures Põlva lähedal. Loomulikult ei jätnud me Riguldist möödudes seda suurmeest vääriliselt meenutamata.

Öine Haapsalu võttis rändjad vastu täiesti vaikse ja inimtühjana - kui mitte arvestada väikest salka jõmme Lossiplatsil ja veel paari üksikut juhuslikku möödatuiajat. Jätsime auto Lossiplatsile ja jalutasime veidi ringi.

Suveöise Haapsalu iseloomustuseks võiks kokkuvõtvalt öelda: laternaterohke ja ühekorruseline. Vanade madalate majadega ääristatud kesklinna tänavad olid laternate kollakas valguskumas väga kenad kõndida. Ka kuursaal oli ilusasti valgustatud, aga Tšaikovski pink oli siiski täielikus pimeduses. Sisuliselt tuli see fotoaparaadi välgu abil üles leida. See ei ole hea, mõelgu armsad haapsalulased ikka ka öiste ringirändajate peale, kes tahavad vaatamisväärsustega tutvuda!

Haapsalu tuntumaid kodanikke on Ilon Wikland. Neidude tänavas märkasime ühe maja küljes mälestustahvlit, mis annab teada, et selles majas on õpetanud ja elanud kirjanik ja ajaloolane Voldemar Pinn. Lisaks muule on Haapsalus koolis käinud ja seal sõja ajal õpetajana töötanud ka Lauri vanaisa Evald Vanamölder. Aga jäädes järele mõtlema, siis ei tea ma ühtki tuntud tänapäeva haapsalulast peale Mihkel Muti.

Fotol: Neidude tänav suveöises laternakumas. (Ei ole see Pinni-maja.)

Suveöine Haapsalu. Cadillac Lossiplatsil.

Suveöine Haapsalu. Raudteejaam.

Kuna Haapsalu-Tallinna maantee ei paku just kuigi palju huvitavat peale Laikmaa majamuuseumi ja mõne mõisa, jätkasime ringsõitu lõuna suunas, sihiks Kasari jõe vana sild.

Kasari jõe vana sild oli oma valmimise aastal, 1904, Venemaa ja Euroopa kõige pikem raudbetoonsild (308 m), mille projekteerisid ja ehitasid Belgia meistrid. Tänapäeval on see autodele loomulikult suletud, sealsamas kõrval viib liiklust üle jõe uus sild.

Seda suurema rõõmuga ootab vana sild kogu oma 308 meetriga kauge aja hõngu väärtustavaid jalakäijaid. Sild on väga heas korras, seda katab täies pikkuses ajastutruu munakividest sillutis, silla alt valgustavad ümbrust prožektorid.

Kasari jõele jõudes hakkas taevas juba nõrgalt hahetama, kell oli saamas kolm. Õhutemperatuur oli mõõdukas. Linnud tegid häält ja roog kahises, jõgi aga voolas silla alt läbi salapärase ja tumedana nagu Lethe. Kasari jõe uuest sillast algab Matsalu looduskaitseala.

Fotol: vaade Kasari jõe vanalt sillalt lääne poole.

Kasari jõe vana sild. Vaade lõunapoolsest otsast.


"...kell on 3.36, 3.36, 3.36..."

Vana-Vigala poole!

Vana-Vigala, Hard Rock Laagri festivaliplats.

Kivi-Vigala kirik. See on muide seesama kirik, kus 17. sajandi lõpust pärit kõrge kunstiväärtusega Ackermanni altar kodusel teel Sadolini värvidega ilusamaks võõbati.

Sellest kirjutas Rein Sikk neil päevil nii: "Raplamaal, Kivi-Vigala tänavapildis tundub aeg kümme aastat seisnuna, vaid kirik särab. Eriti värvitud altar. Aga nooruke kirikuõpetaja Kristiina Jõgi on solvunud. Tema ponnistused pühakoja kaunistamisel toovad trahvi. "Kas aeg peab elavas kirikus seisma, kas me ei tohi midagi oma kätega teha peale lehtede riisumise?" ei saa ta aru. Barokkaltari väidetava kahjustamise ja omavolilise värvimise eest ähvardab trahv, lisaks tuleb maksta altari puhastamise eest. "Kristiina viga on selles, et ta tahab ilu luua," ütlevad koguduse memmed. Külatänavail liigub sosin, kordub sõna "muinsuskaitse". Tundub, et muinsuskaitsega hirmutavad Vigala emad ulakaid. Küla võib mõista, et altari kirjamine ajab vaidlema. Aga et Vigalasse karistussalgana saabunud muinsuskaitse delegatsioon saatis koguduse liikmed käärkambrist asja arutelult välja, ei mahu pähe. "Ennekuulmatu, me ei või oma kirikus olla," poriseb solvunud küla." (Eesti Päevaleht, 7. november 2005)

Kivi-Vigala kirikuaed on teiste eesti kirikuaedade seas omanäoline. Aina ristid muru sees, ei midagi muud. Ja nõnda kaugele välja.

Varbola linnus. Vaade linnusemüürilt - mis muide on veel tänapäevalgi silmatorkavalt kõrge.

Varbola linnuse sissekäik.

LISALUGEMIST HUVITATUILE
* Harri Jõgisalu, Lembit Tihkan, "Lugusid vanalt Läänemaalt" I-II (1989-2001)
* Heino Gustavson, "Igal kohal oma lugu" (1981, 2. tr 2007)