neljapäev, 2. juuli 2009

eesti kirjanikud Lätis matkal 23.-24. juuni 2009 - väike reisikiri koos SUURE fotogaleriiga

Ajavahemikus 17.-29. juuni toimus eesti kirjanike matk Riiast Tartusse. Peamiselt ja põhimõtteliselt jalgsi, aga mõned etapid kaeti ka mootortranspordiga. Mingit kindlat kõndijate gruppi ei olnud. See oli väga vahelduva koosseisuga, paljud tegid kaasa vaid mingi lõigu. Mina ja Katja võtsime matkast osa 23. juuni õhtust 24. juuni õhtuni. Enne meid olid olnud näiteks Mihkel Kaevats, Hasso Krull, Carolina Pihelgas ja Contra. Kõndijate grupi koosseisu määrasid ka jalavigastused vm tervislikud põhjused - siis jäeti päev kõndimata ja sõideti autoga ette järgmisesse peatuspunkti.

Muidu oli asi sama, mis laulupeotulega - oluline on see, et tuli liigub, mitte need, kes konkreetselt seda tuld kannavad. Ma ei tea, kuidas möödusid teekonna viimased 5 päeva, kuid esimesel 8 päeval olid kogu aeg ürituse juures luuletaja ja peaorganiseerija Andra Teede, humorist ja ürituse kroonik Veiko Märka ning luuleklassik ja endine kehalise kasvatuse õpetaja, ka nüüd imetlusväärses füüsilises vormis Andres Ehin, samuti maagilisest realistist kirjanik Mehis Heinsaar, kunstnik Kristina Viin ja Tartu kiirreageerimispolitseinik Jaan Mürk. See kuuik oli vähemalt kuni Läti piirini ettevõtmise tuumik.

Mina ja Katja liitusime, nagu öeldud, jaanilaupäeva, 23. juuni õhtul, mil matkalised olid jõudnud Põhja-Lätisse, Mazsalaca külje all asuvasse Skankalne külla, Bonni ülikooli professori Austris Grasis'e (mees) tallu, umbes 20 km Eesti piirist. Peale Teede, Märka, Ehini, Mürgi, Viina ja Heinsaare oli eestlastest kohal veel luuletaja Jaan Malin. Õhtu jooksul tulid lühiajalisele visiidile Aapo Ilves, Vahur Afanasjev ja Mare Sabolotny.

Lisaks kirjanikele-käijatele kuulus eestlaste meeskonda veel majandus- ja halduskomitee, mis tegeles transpordi, toitlustuse, majutuse jm organisatoorsete küsimustega. Sinna kuulusid muuhulgas perekond Vilepid: lastekirjanik Heiki, tema kaaslanna Auli, tolle poeg Ats ja Auli isa Fjodor. See komitee, nii palju, kui mul õnnestus selle ühe päeva jooksul kõrvalt näha, töötas äärmiselt efektiivselt.

Andra Teede.

Kohe saabudes selgus, et õhtul on ette nähtud kulgeda absoluutselt kõrvalekaldumatult läti rahvalikest jaanipäevatraditsioonidest. See oli peremehe, Austris Grasis'e, vankumatu kinnismõte. Igal sammul oli näha, et ta on vanade rahvakommete elus hoidmise ja populariseerimise suurelt ette võtnud.

Talus viibis peale kirjanikest matkajate veel suur hulk inimesi, ilmselt nii kohalikku külarahvast kui ka peremehe sõpru. Iga külaline või külaliste grupp pidi saabudes esimese asjana peremehele midagi laulma, eelistatavalt muidugi traditsioonilisi rahvalaule. Ja ikka muidugi läti jaanipäevarefrään - liigo! Nii palju, kui seda tervituslaulmist enne ja pärast pealt juhtusin nägema, oli tegu üsna aegavõtva tegevusega. Ikka külaline enne - pikalt, ja siis peremees vastu - pikalt.

Mul ei ole kunagi olnud erilist huvi mõtestatud laulmistegevuse vastu, veel väiksem on olnud mu huvi regilaulude vastu (uuem rahvalaul on teine asi). Seepärast, kui tuli meie kord midagi laulda, röökisin uhkelt ja kaunilt esimese salmi ja refrääni Uno Loobi aegumatust "Mustamäe valsist". Selle peale - vaikus. Peremees vastu laulma ei hakanud. Ilmselt leidis, et uskmatute eestlastega ei ole midagi asjalikku peale hakata. Saime lühendatud tseremooniaga vastu võetud. Selle märgiks pakuti sõira.

Teise viivitamatult tehtava asjana pidi iga naisterahvas endale pärja punuma. Kolmandaks anti teada, et läti jaaniõhtul, vähemalt Austris Grasis'e talus, juuakse ainult õlut - muid napse palutakse mitte pruukida. Neljandaks - aga see selgus hiljem - pidas peremees šašlõkki "sotsialistlikuks igandiks", millel jaaniõhtul söögilauale asja ei ole. (Jaanipäeval oli see vist siiski lubatud, sest järgmisel hommikul rääkis keegi eestlastest, et peremees plaanivat päeva peale ka šašlõkki.)

Musse hakkas sugenema järjest suurem lugupidamine ja armastus eesti tänapäevaste, südamlike ja praktiliste, kõhu- ja vaimusõbralike, parajal määral kombevabade jaanipäevakommete vastu. Muidugi, kui lähed kellegi koju, siis käitud nii, nagu seal nõutav. Teiselt poolt: hea peremees ka ei liialda oma ülimusliku positsiooni kasutamisega.

Kõik see läti rahvalike jaaniõhtureeglite- ja tavade rohkus, õigupoolest nendest kinnipidamise sunduslikkus hakkas järjest rohkem häirima. Muidu, eestlastega omavahel, oli väga tore. Oleks kindlasti veel toredam olnud, kui me oleks kuskil vabamal pinnal olnud. Aga ma ei nurise. Harivuse ja kogemuse mõttes tõusis Austris Grasis'e talu külastusest kindlasti tulu.


2 x Vahur Afanasjev. Ülemisel pildil koos Mare Sabolotnyga.


2 x Mehis Heinsaar


2 x Andres Ehin

Eestlased omavahel. Paremalt: Andres Ehin, Jaan Mürk, Mehis Heinsaar ja Auli isa Fjodor.

Veiko Märka

Austris Grasis'e talu taga olid räästa all pääsukeste pesad. Pildi tegemise hetkel vuhises ühest neist ka lind välja. (Kas hiinlased tõesti söövad pääsukeste pesi? Või on need mingid erilised pääsukesed?)

Jaan Malin

Mehis Heinsaar

Aapo Ilves ja Wimberg. (Kaamera on sattunud Jaan Mürgi kätte.)

Õpime lätikeelseid sõnu: saldejums on jäätis, autoosta on bussijaam, pipkoks on suitsetamise puu.

Maja peremees, Bonni ülikooli professor Austris Grasis

Üks läti rahvalik jaaniõhtukomme: tuleb teha ring ja käia lauldes tagurpidi ümber maja.

Teine läti rahvalik jaaniõhtukomme: tuleb minna ka naabritele laulma. Seni, kuni teised naabri ukse ees laulsid, hiilisin ma eemale ja tegin majast pilti.

Tegin ka kaevust pilti. Muide, selliseid vändaga kaevusid kohtab Läti õuedes rohkelt.

Läti rahvalike jaaniõhtukommete hulka kuulub ka tantsimine. Enne seda täitsime veel ühe kombe: tuleb võtta maast mingi taim või kõrs ja visata see katusele.


Õnneks kuulub läti rahvalike jaaniõhtukommete hulka ka söömine. Söögilaual midagi erilist siiski süüa ei olnud, rohkem niisama näkkimist-nokkimist, kõik oli kuidagi juhusliku päritoluga. Kahju - oleks teadnud, et šašlõkk oli vanade lätlaste jaoks sotsialistlik igand, oleks ise mõnest Eesti poest paar pakki vorste kaasa haaranud. Eestlastel muidugi oli oma korralik toidukord kaasas, aga kuidas sa sellega ikka ühise laua peale tuled, kui kogu rahvahulgale niikuinii ei jätku.

Üks on igatahes kindel: lätlased on see õige laulurahvas - sest lakkamatu liigotamine võttis kõrvad huugama, ja eestlased on see õige söögirahvas - sest laudadelt kadus kiiresti kõik haardeulatuses olev söögikõlbulik kraam. Erinevalt lätlastest oli ju eestlastel pikk ja vähem-rohkem söömata päev seljataga.

Jaanid hakkavad jaanituld süütama. Esiplaanil Jaan Mürk, temast paremal Jaan Malin.

Nagu sellel (ja järgmisel) pildil näha, kuulub läti rahvalike jaaniõhtukommete hulka ka tammepärgade kandmine. Kõik tammega seonduv oli õhtu üldpildis täiesti olemas, tammelehtedega kaunistati isegi autosid. Ja tamm on üldse Lätis külapildis tähtsal kohal, väga paljudes õuedes kasvas suuri, vanu tammesid.

Austris Grasis'e külalised ootavad jaanitule süttimist. Esiplaanil Valmiera teatri näitleja, eesti päritolu Jaanus Juhanson, kes oli eestlastele ka jõudumööda tõlgiks ja autojuhiks.

Vahur Afanasjev ja Mehis Heinsaar ootavad samuti

Vahur Afanasjev

Aapo Ilves

Vahepeal on õhtu juba ümber saanud, käes on jaaniöö hakk. Nüüd süüdatakse tuli ka teiba otsas. Tule ümber vältas kogu õhtu ja öö raugematu hooga liigotamine.

Õhtu oli olnud küll hariv, aga mitte eriti meeliköitev. Hea meelega oleks šašlõkki vitsutanud ja õlut rüübanud - aga esimest ei olnud ja teisega oli selline lugu, et pärast enda varude otsasaamist oli võtta ainult peremehe poolt pakutavat tünniõlut. Ja üks mu põhimõtteid rännakuil on, et kahtlastest isetehtud/tundmatutest jookidest on järgmise päeva tervisliku seisukorra huvides õigus keelduda. Läksin magama.

Hommikul oli kuulda, et lätlastel olid jaanipidustused kestnud kuni varavalgeni. Koidu ajal oldi käidud veel lähedal jõe ääres kõrge kalju peal koitu tervitamas. Lõkke ääres aga oli Aapo ühel hetkel toonud kogu selle liigotamise peale oma kitarri ja esitanud paar eesti laulu, mis jälle lätlased mõneks ajaks veidi vaiksemaks olla teinud.


2. PÄEV

Järgmisel hommikul võtsime oma toidukorra välja. Isegi kohvi õnnestus teha! Pildil vasakult: Jaan Malin, Katja, Auli Vilep.

Köögitoimkonnaga on liitunud Andres Ehin

Talus oli muljetavaldav kogu erinevaid õllekanne. Igal külalisel oli kasutada oma.

Vasakul Läti kaitseminister, üks talu peremehe sõpradest ja kohalolnud jaanipäevalistest. Tema kõrval Tartu kiirreageerija Jaan.

Läti kaitseminister oli muhe mees. Rääkisime üle-eelmisel õhtul Tallinnas avatud Vabadussambast, tema oli ka kohal olnud, nagu ka tema Soome kolleeg. Tahtsin talle kinkida märki, mida pärast avamistseremoonia lõppu kohapeal müüdi ja mille ostjad aitasid katta kuue bussiga kohale sõitnud vabadusvõitlejate sõidukulusid. Aga Läti kaitseminister ütles: pole vaja. Talle oli Eesti peaminister - või keegi - kinkinud selleks puhuks mingi medali. Vahetasime veel paar sõna Eesti ja Läti vabadussammaste teemal.

Läti kaitseminister

Valmiera rajooni kaart. Kollasega on selle peale märgitud meie selle päeva marsruut Skankalne külast Ipiku külla, Rein Sepa tallu.

Matkalised tutvuvad marsruudiga. Vasakult: Andres Ehin, Jaanus Juhanson, Auli isa Fjodor ja Katja.

Vahur Afanasjev ja Mare Sabolotny lesivad murul. Nemad jalgsimatkale ei tule, nemad on autoga.

Selle päeva käijate grupp on: Andres Ehin, Mehis Heinsaar, Kristina Viin, Jaan Mürk, Jaan Malin, Katja ja mina. Ja kaks noormeest: Auli poeg Ats ja Jaanus Juhansoni poeg Edvards. Veikol on jalavigastus, tema sel päeval ei liitu. Andral on ka vaja tervist parandada, temagi ei liitu.

Hakkame üheksakesi minema. Noormehed kannavad omavahel kummipaati, sest otsetee eesmärgil ületame talu kõrval voolava Salaca jõe. Enne jõeni jõudmist näitab Mehis heinamaa peale: "See on maarjahein. Vanasti tõrjuti sellega koisid." Uuest teabest inspireerituna lisasin oma luuletusele

Hoi ja hõi! Hõi ja hoi!
Riidekapist leidsin koi!
Leidsin koi! Hoi ja hõi!
Istus seal ja riideid sõi!

kaks uut rida:

Nüüd on riidekapis lein,
sest seal oli maarjahein.

Eelmisel õhtul oli Mehis mulle omavahelises vestluses öelnud, et pärast pikemat aega järjest jalgsi käimist hakkab aju talle nägemusi tootma. Tundub, et Veiko Märka reisikirjadest (vt linke postituse lõpus) võib mõningaid märke neist nägemustest ka leida.



3 x jõe ületamine.

Alumise pildi peal võib näha paadis sõitmas Andres Ehinit ja Kristina Viina. Nemad kaks ja mina lasime ennast paadiga üle toimetada. Katja, Mehis, mõlemad Jaanid ja Ats ületasid jõe ujudes. Edvards pääses ka kuivalt, kuna oli köie üleviimisel ja mind sõidutades paadimees. Vool oli väga tugev ja põhi...

...sisaldas kahjuks ka ebameeldivaid üllatusi. Jaan Mürk (pildil) astus katkise pudelipõhja otsa. (Muide, nagu on näha Regio "Eesti teede atlasest 2002/2003", on kogu Salaca jõesängi lähim ümbrus Mazsalacast peaaegu mereni välja looduskaitseala.)

Sidusime Jaan Mürgi jala hädapäraste vahenditega kinni, kuid oli selge, et vähemalt sel päeval mees matkamist jätkata ei saa. Nii istus ta paati ja naasis vigastusega väljalangenuna vastaskaldale. Üheksast oli järele jäänud kaheksa.

Kohe seejärel selgus, et maha oli unustatud ka kaart, millele kollasega oli märgitud meie marsruut. Ja see polnud sugugi väike asi, sest tee pidi viima läbi külade ja metsade, kus ilma kaardita poleks hakkama saanud. Andra polnud kaasa tulnud ja keegi teine polnud taibanud salgajuhi ülesandeid enda peale võtta. Nüüd võttis salgajuhi rolli endale Edvards kui seltskonna ainus lätlane ja väidetavalt üheksandat aastat skaut. Aga täpset marsruuti ei teadnud temagi.

Hakkasime hoogsa sammuga kõndima mööda ilusat metsateed... kuid tagasi tuldud suunas. Tundus, et Edvardsil on plaan minna kuhugi, kuhu isa saaks talle kaardi järele tuua. Leidsin, et on moraalselt kurnav sellisel põhjusel kuhugi tagasi minna, ja tegin ettepaneku, et las teised seni ootavad ühe koha peal, kuni Edvards kaardiga tagasi tuleb. Selle ettepaneku peale keeras Edvards otsa jälle ringi ja võttis tempo üles vastassuunas, õiges suunas. Tundus, et nüüd on Edvardsi plaan hakata teed küsima ettejäävatest taludest. See tundus juba päris hea plaan ja nõnda jätkasime rõõmsalt teed.

Edvards on lähedal talus teed küsimas. Meie, ülejäänud, tegime ühispilti. Vasakult: Katja, Mehis, Andres, Ats, Jaan. Ees: Kristina. Kaamera taga: mina.

Saime tee küsitud ja hakkasime jälle rõõmsalt astuma. Metsast välja tulles avanes kaunis panoraam taluga.

Katja ja Andres Ehin

Piimapukk.

Üldse võis Läti külavahepildis kohata esemeid, mida Eesti külavahepildis pole nähtud enam 15-20 aastat. Nimetagem nendest lisaks siinolevale piimapukile ja eelpool esitletud vändaga kaevule ka heinarõuguredeleid ja kärbisepuid.

Läti külavahepilt üldises plaanis oli väga trööstitu. Tühjaksjäänud paikkonnad, lagunevad vanad majad, korratud õued. Samasuguse trööstitu, laguneva, masendava mulje jättis ka Mazsalaca väikelinn, millest eelmisel päeval sai läbi sõidetud.

Võib ju öelda, et piiriäärsed alad, tõeline provints. Aga - 20 km põhjas, Mõisakülas, mis on Eesti mõistes samasugune perifeeria, provints, ei ole sellist masendust ja mandumist. See ikka peab olema inimeste mõttelaadi küsimus: kas ma elan südamerahus nii, et minu ümber kõik laguneb, või ma üritan selle vastu ikkagi midagi ette võtta, kas või labida ja kirve, värvi ja pintsliga?

Matkajad teel Mazsalaca--Kilingi-Nõmme maantee poole

Matkajad Mazsalaca--Kilingi-Nõmme maanteel, teel Blankas'i poole


2 x Blankas'is. Vanad telefoniliinid, milliseid Eestis veel haruharva kohtab vs Eesti mobiililevi, mis suutis tungida isegi kümmekonna kilomeetri sügavusele Läti piiri taha! Tubli!

Mazsalaca--Kilingi-Nõmme maantee oli üks väheseid selle kandi teid, mis oli natukene asfalteeritud. Seda võimalust ei jätnud autojuhid muidugi kasutamata. Õnneks ei olnud neid palju, aga ometi piisavalt, et nende läheduse pärast ebamugavust tunda. Küsisin Edvardsilt, kuhu ta siis nüüd meie juhib. Mäletasin, et kuskilt pidi viima autodevaba otsetee. "Why so worried?" pungitas noormees silmi. Sain aru, et tema plaan on nüüd lihtsalt mööda maanteid Ipikusse kõmpida. Lisaks eluohtlikult kihutavatele autodele, hiljem ka tolmupilvedele, oleks see tähendanud veel suurt ringiminekut.

Aladel, mida ma ise talutaval tasemel valdan, ei kannata ma ennasttäis diletante. Ja maastikul orienteerumine, kaardi lugemine on üks selliseid alasid. Helistasin vahepeal autodel Ipikusse liikunud tugimeeskonnale, et küsida, kus kaart on. Vastu võttis Auli. "Kaart on meie ees," vastas ta. "Kas oleks võimalik see meieni toimetada?" uurisin.

Poole tunni pärast peatus Blankas'is, kus ootasime, auto, mida juhtis Mare Sabolotny, Vahur kõrval- ning Andra ja Aapo tagaistmetel. Saime kaardi, mis näitas tõesti alates Blankas'ist autovaba otseteed, ja vahepeal tervist parandanud Andra reisikaaslaseks. Ta vahetas välja teise Jaani, kes samuti oli Salaca jõest läbi tulles klaasikillu otsas jalga vigastanud.

Jaan Malin pani oma selle päeva käimistele Blankas'is punkti



3 x Läti külavahetee Blankas'i ja Kundzini vahel.

Majad lagunevad ja on ümber kukkumas, toonekured, keda võib Läti taluõuedel väga sageli kohata, saavad rahulikult elada. Aga lehmad olid puhtad ja terased, tulid meid uudishimulikult vaatama.

Sosnovski karuputked (Heracleum Sosnovskyi), kasvamas suure võsana metsatee kõrval. Ma olen Eestis palju ringi sõitnud ja käinud, aga selleks, et esimest korda elus seda jõledat taime näha, ja eriti veel suure võsana, pidin ikka sattuma Lätisse! See on taim, mis kunagi toodi Kaukaasiast Eestisse - ja ilmselt ka Lätisse - kui lootustandev silokultuur. Selgus aga, et tegu on äärmiselt mürgise taimega, millest on kasulik ennast otses mõttes eemale hoida, sest isegi selle puudutamine võib ville tekitada.

Külavahetee viis vahepeal metsa, kus ühel hetkel hakkasime otsima teerajakest paremale, nagu kaart näitas. Mingit teerada paremale aga polnud võimalik leida. Lõpuks peatusime võssakasvanud ja vett täis rattaroobaste ees, mis keerasid ei kuhugi mujale kui paremale. See nüüd küll õige rada ei saa olla, ütles mulle mu sisetunne. Ja ega tõtt-öelda ei olnud mul ka mingit tahtmist põlvini muda sees sumbata. Edvards, kes oli vahepeal ennast jälle kogunud, seevastu väitis, et tegu on õige rajaga.

Läksin veidi edasi mööda seda head ja korralikku teed, millel olime seni sujuvalt kõndinud, ja leidsin mõnisada meetrit eemal uue tee paremale. See algas kõva liivakattega, mis igati julgustas edasi kõndima, muutus aga siiski varsti vesisteks roobasteks, mis lõpuks keset võsa lihtsalt ära lõppesid. Tulime jälle endise tee peale tagasi ja pidasime pikalt nõu. Üks osa väitis kangekaelselt, et eelmine rada on õige. Teine osa leidis, et õigem oleks minna senist teed mööda edasi ja vaadata, kuhu see viib - kuhugi see ikka viib.

Lõpuks tegimegi nii, nagu teine osa leidis. Jõudsime välja Kundzinisse, kuhu parajasti sel hetkel saabusid ka meile Ipikust järele saadetud autod. Tõepoolest, aeg oli juba õhtune, olime kaardi mahaunustamise ja teeotsimise tõttu plaanitud ajagraafikust kõvasti maas. Teekonda jalgsi jätkates ei oleks me kohale jõudnud enne kui alles kahe-kolme tunni pärast. Aga nüüd leidsime ennast juba veerand tundi hiljem Ipikust Rein Sepa talust, ees taldrikud imehea salatiga ja kosutava šašlõkiga!

Üksnes Mehis oli metsa jäänud. Ilmselt oli tal vaja omaette hetke maailma asjade paikapanemisel, ja nii oli ta ühel hetkel pööranud tagasi sinna, kus oli esimene rada paremale. Olime tema pärast pisut mures, tal polnud ju kaasas muud kui ainult kompass ja suur Läti kaart, millest polnud palju abi. Aga kohale ta paar-kolm tundi hiljem siiski jõudis. Ütles, et ka see rada oli keset metsa ära lõppenud, aga pärast murdmist ja ragistamist oli ta siiski kuhugi välja jõudnud.

Kaarditeema lõpetuseks: meil metsa vahel kasutada olnud Läti päritolu kaart, neli aastat vana, näitas, et teest, mida mööda me lõpuks Kundzinisse tulime, ei ole vahepeal olemas tervet pikka juppi. Ja näitas seevastu hoopis teed paremale. Mida me olimegi otsinud. Regio "Eesti teede atlas 2002/2003" näitab aga täpselt vastupidist: Blankas'i-Kundzini tee on olemas täies pikkuses ja... hoopis igasugune läbipääs paremal suunal puudub. Kas tõesti oleks tasunud Läti-reisile kaasa võtta Eestis trükitud kaart?

Edvardsi puhul torkas muide silma tema surmapõlgav ronimislembus. Kui ootasime Blankas'is kaarti, sisustas ta vaba aega muuhulgas sellega, et ronis mööda ühe maja välisseina teise korruse aknani. Kui olime Rein Sepa talus, märkasin teda turnimas ühe suhteliselt kõrge kase ladvas. Ja Veiko Märka reisikroonikas on pilt, kus kogu seltskond poseerib Eesti Vabariigi piiritahvli ääres, peale Edvardsi, kes on roninud selle otsa. Kui ruttu oleks jaanipäeval Läti pärapõrgusse saabunud näiteks kiirabi, kui ta oleks endal mõne ribi katki kukkunud, sellele see väidetavalt üheksandat aastat skaut vist ei mõelnud.

Ipiku külas, Rein Sepa talus, pärast pikka ja seiklusterohket päeva: Andra Teede...

...Jaan Mürk...


...ja 2 x Veiko Märka, lugemas - loomulikult vändaga - kaevul kuskilt leitud vana Akadeemiat. Tema päev muidugi ei olnud nii pikk ja seiklusterohke, aga see-eest polegi ma teda vist kunagi nii tõsise ja süvenenud näoga näinud.

Rein Sepa talu eest- ja tagantvaates

Rein Sepa talus: Andres Ehin maja kunagist peremeest meenutamas...

...Jaan Malin, Andra ja Kristina uurivad samal ajal külalisteraamatut.



Rein Sepa talu toamaalingud. Kõik need olla Sepp, eepostetõlkija, ise teinud, eeposte motiividel.

Õhtune laudkond Rein Sepa talu õuel

Rein Sepa haud tema talu aias

Päeva viimane pilt

Siinkohal tahan ühe asja veel õiendada. Nimelt väidab Veiko Märka oma reisikirjas, et 24. juunil ei räägitud ühtki lugu, mida saaks päeva loona kirja panna. Räägiti küll, nii tee peal kui ka õhtul. Esimestest muidugi ei saagi Märkal aimu olla. Aga kas ta siis näiteks seda Heiki Vilepi meenutust õhtul laua taga ei kuulnud: Tartus olla olnud omal ajal kelner, kes armastanud ennast mõnikord riidest lahti koorida ja siis endale kala peadpidi persse toppida. Ja siis, kui kala peadpidi persses, tavatsenud too kelner ringi joosta ja hüüda: "Ma olen näkk!"

- - -

Õhtul tulime Katjaga Eestisse tagasi, järgmisel päeval oli mul Tallinnas varakult tähtsaid asjatoimetusi. Tagasivaateliselt ja kokkuvõtvalt: oli suurepärane seiklus! Ilmad olid ilusad, eestlaste seltskond oli väga meeldiv, nägin palju, eriti Läti elulaadi - ja vanadesse rahvakommetesse - puutuvalt, silmaring sai avaramaks. Ja mis loomulikult ei ole ka pisiasi: matkasin jalgsi maha tubli 18-20 kilomeetrit! Aitäh kõigile Eesti meeskonna liikmetele, kes neil kahel päeval mu kaaslasteks olid! Ja kohe eraldi tahan tänada Jaanus Juhansoni, kes kaks Tallinnast tulnut jaaniõhtul Ipikust autoga Mazsalacasse viis!

LOE ka Veiko Märka reisikirju siit (I-IV), siit (V-VII), siit (VIII-X) ja siit (XI-XII) ning Andres Ehini reisil räägitud jutte! Reisiteemalisi mõtisklusi leiab ka Andra ja Contra blogidest.

© Fotod: Wr, Katja, Jaan

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Rein Sepa talu sisekujundus - super! Ja pilt, kus Ehin seal toas istub on ka jube hea.

konnula contra ütles ...

Lätete pääle sõites võib vist ka piimapukki näha. Kui roheliste rattaretk Urvastest läbi läks, vist 2005., ronisime isegi sinna otsa ja tegime pilti, aga seekord siiski ronida ei soovita.

Aga heinarõugud - see on küll huvitav, kuhu Eestist heinarõugud on jäänud, peaks vist ise kasutusele võtma.

Oryx ütles ...

armas jaak!

kuidagi joppas jah nii, et sa sattusid matkale kõige mustemal päeval. need kohutavad eksimised ja poiste vigastused ja minu välja langemine ja magamata öö...

oleks sa tulnud mõnel teisel päeval, oleksid näinud tõsisemat matkamist, suisa kaardi ja täisseltskonnaga, ning ilma autode vastu kutsumiseta.

igal juhuöl plaanime järgmine aasta teha retke alatskivilt hullumajja - ehk tuled sinna suurema vedamisega ;)

wr ütles ...

Oligi põnev, ootamatud olukorrad, nagu seiklusfilmis, täisromantiline odüsseia, katsumuste jada, milles ennast proovile panna. Nii et ma ei virise ega midagi. Katja väljendas ka täit rahulolu.

Alatskivile tahan ka tulla, loodan, et see ei ole vähem elamusterohke!

Valdo ütles ...

tere vimberg
hea kirjeldus. paar mõtet mu poolt.
need "kadunud" asjad, mida sa lätis nägid: vändaga kaev, piimapukk, lätiredel, need on vähemalt lõuna-eestis olemas (aga pukki nägin mõne nädala eest ka talinast 50 km S). vändaga kaev on mu meelest igal pool olemas. kus sa elad, talinas või? loomapidamine kaob ära, nii ka rõugud-redelid ja pukid - viimaste puhul tõesti kahjuks - nt matkajail oleks nii hea puhata neil.
eduardsi osas eksid rängalt. käisin paar päeva koos, eestis. jumala võõral maastikul vaatas mees 5 sekundit kaarti ja läks eksimatult õigesti.
comsh

wr ütles ...

Aitäh komplimendi eest, Valdo!

Aga küsimusele, kus ma elan, vastan, et elan tsivilisatsioonis, kus eksisteerivad traktorid, silokombainid ja heinakogurid ning puurkaevud. Lätti sõites viis tee risti läbi kogu Eesti, ja põldude veerel nägin küllaldaselt moodsat põllumajandustehnikat, millest Lätis pole ilmselt veel aimugi. Kui harkadraga mulda ei susita, ega siis see veel ei tähenda, et põldu ei peeta ja karja ei harita!

Piimapukke olen üksikuid siin-seal Eestiski näinud, aga eks ju tõde on see, et nad kujutavad endast märki eurotootmise-eelsest piimatoomisest, ja eks ole seegi ajale jalgu jäänud. Romantiline ja nummi, aga - ei saa taga nutta lohistit, kui vanker leiutatud, on ju?

Edvardsi puhul ei oska ma muud öelda, kui et Läti teedel ja metsades oli ta igatahes nagu kört räbalas. Ma ei suhtuks ehk nii karmilt, kui sellega poleks liitunud ka ebameeldiv nina püsti olek ja igasugune suutmatus teistega arvestada. Aga ma panen selle puberteedi arvele.

Anonüümne ütles ...

oled asjalik, WR! ten points piltide ja jutu eest.