pühapäev, 31. august 2008

novell on nagu seks

Töötasin välja, eeskätt keskkooliõpilastele asja selgeks tegemise eesmärgil, uue selgituse mõistele novell.

Novell on nagu seks: kestab lühikest aega ja lõpeb puändiga. Ja kogu selle lühikese aja jooksul valitseb, s.o peab valitsema pinge. Mõlemad on halvad, kui puänti ei tule. Kui aga asi liiga venima hakkab, läheb raskeks pinget üleval hoida.

Niisiis, emakeeleõpetajad, ärge jahuge enam grada- ja ma ei tea mis tsioonidest, vaid tehke see kõik õpilastele lihtsate ja neilegi arusaadavate vahenditega selgeks!


Sel juhul aga, mis on romaan? Romaan on, kui soovite, näiteks aia värvimine. Mida täna ei jõua - teed homme. Ja ei ole midagi katki, kui hoopis nädala aja pärast jälle pintsli kätte võtad. Enama aja jooksul võib siiski värv paksuks minna.

Luuletus aga on see, kui sa teed külmkapi ukse lahti, teades küll, et seal midagi ei ole, aga ennäe, valesti mäletasid, on küll - see kook jäi ju eile söömata, mm!

laupäev, 30. august 2008

nostalgiline hetk: aasta tagasi pornotuuril


Aasta tagasi, umbes just nüüd, selsamal tunnil ja minutil sõitsime Andra, Aapo ja Afanasjeviga Rakvere poole, et anda seal "Väikse pornotuuri" kolmas esinemine. Startisime Türilt Jaani juurest, ja Contra oli juba ees salaja ära läinud, nagu temale igati kombeks. Lõpuks andis teada, et ootab meid juba Rakveres. Ja Märka jäi meist omakorda maha, soovides Jaani juures jätkata kergejõustikuvõistluse vaatamist ja pidades plaani tulla hiljem järele bussiga. Aga Rakveres sai kogu pornokuuik kenasti kokku.

Panen juurde (botaanikuporno) Aapo tehtud pildi Rakvere maanteelt ühe bensuka juurest, kust ostsime provianti. Aapo ostis ka ühe pornoajakirja, mis läks meie kõigi signeeritult järgmisel päeval Tallinna-esinemisel Viru keskuse Rahva Raamatus oksjonile. Lõpuks ostis selle ära, kui mu mälu mind ei peta, noor luuletaja Mart Valner. Ah jaa, Veiko keeldus ajakirja sisse autogrammi andmast, soostudes lõpuks panema selle tagakaanele (autogrammiporno), kus ei olnud rõvedusi.

fotogalerii: koos Andrease ja Kessuga kalal

...ja hiljem minu juures külas, 18.-19. juulil k.a Roosna-Allikul ja Kaarukas. Reisikiri ise mäletatavasti siin.

Andreas võtab hoogu...

... ja ootab.

Minu esimene kord sellist asja käes hoida!

Juba tuleb välja.

Vahepeal võib lõdvemalt ka võtta (eriti näkkamist pole).

Andreas tuleb kaasa elama (endiselt siiski näkkamist pole).

Endiselt ei näkka.

Noh - ei!

Vahetasime kohta...

... ja mis te ütlete! Püüdsingi kinni oma esimese kala! Väike ahvenapoeg. Kalavetel käsi valge!

Järgmisel päeval minu juures. Hommikul, kui teised veel magasid, käisin pööningul kolamas ja tulin alla paari numbri 1965. a Sädemega. Oli huvitav lugemine ka 43 aastat hiljem, hommikukohvi kõrvale.

Andreas ja Kessu.

Kessu leidis kassid ~ kassid leidsid Kessu.

Andreas ja kassid.

Kompositsioon kassi, poriresti ja aidanurgaga.

teisipäev, 26. august 2008

põnevaid dialooge: Juhan Smuul - Kalju Lepik

Ma ei tea, kas need kaks suurt kirjanikku ja luuletajat, Juhan Smuul ja Kalju Lepik, üks suur siin-, teine sealpool Läänemerd ja raudset eesriiet, on omavahel füüsiliselt kohtunud. Võimalik. Tõenäoline. Igatahes võib kirjandusajaloost leida neilt põneva dialoogi.

JUHAN SMUUL:
Eesti noorema põlve emigrantlikest luuletajatest pean ma kõige andekamaks, omapärasemaks ja samal ajal üheks kõige Nõukogude-vaenulikumaks Kalju Lepikut. Temal on oma käekiri, oma nägu ja oma vihkamine. Andetu luuletaja ei mõtleks elu jooksul välja pealkirja, mille ta andis oma Rootsis ilmunud luuletuskogule: "Kerjused treppidel". ("Jäine raamat", päeviku sissekanne 26. veebruaril 1958, Adelaide sadamas viibival Kooperaatsial)

KALJU LEPIK:
Juhan Smuulile tervitustega Kalju Lepik. Sthlm, 12. 7. 56. (Käsikirjaline pühendus raamatus "Muinasjutt Tiigrimaast", Lund 1955)

Täiendatud 31. augustil:

Smuul kohtus 1956. aastal Rootsi pinnal Lepikuga
isiklikult. Leidsin ühest oma valduses olevast Oskar Kruusi käsikirjalisest mälestuskillust (dateeritud 28. X 1992, kannab märget "memuaarid") järgmised read:

"Poliitilise sulailma tunnusmärgiks oli ka see, et 1956. aastal tohtis saata Rootsi esimese kultuuritegelaste turismirühma. Kirjanikest olid sinna küll pääsenud kõige riigitruumad - Juhan Smuul, Debora Vaarandi ja Vladimir Beekman. Kuid nemadki söandasid tutvuda mõnede väliseesti kirjanduse esindajatega ning vedada üle Läänemere hapra rippsilla - seni oli raudne eesriie olnud üpris hermeetiline. Siinne turistikolmik puutus Rootsis kokku vähemalt Kalju Lepiku, Raimond Kolga ja Bernard Kangroga - neile leidub arglikke viiteid Beekmani ja Vaarandi reisikirjades."


Eelpool toodud pühendus "Muinasjutus Tiigrimaast" ongi siis sellest reisist, sümboliseerides seda "habrast rippsilda"...

esmaspäev, 25. august 2008

jätkame mõttetu aruteluga: kas Jõgeva või Lihula?

Kas supp või praad? Kas elu või heinad? Kas tõde või õigus? Kas Microsoft Word või Adobe Reader? Küll nüüd läks blogosfääris andmiseks lahti! Justkui oleks vaja üks valida ja teine maha matta. Mina võtaks kõik! Mõttetu vaidlus. Mida pikem kaitsekõne ühele linnale ja pikem mahategemine teisele linnale, seda mõttetum.

Seepärast tegin mina juba eos kavalalt, öeldes paari lausega (vt eelmist postitust), et eelistan Tallinna. Mis muidugi ei tähenda, nagu ma Tartu maapõhja tambiksin. See on puhtalt minu mure, et ma eelistan Tallinna - mulle lihtsalt meeldib seal rohkem. Aga las olla ka Tartu olemas. Sinna on vahel täitsa hea sattuda. Tõsi, mitte küll kauaks - aga see on jälle minu mure.

Siin minu väike loetelu Tartu plussidest, kõigil otse loomulikult otsene seos isiklike mälestustega:

* Rüütli tänav on väga ilus tänav, eriti Maailma ees
* ülikooliteemaline pannoo Werneri ees on ka ilus, tore on sellest eriti pimedas mööda minna
* teisel pool jõge on tore Statoil, kus saab öösel asjal käia, s.o kabanossi jm vajalikku osta
* Pooles Kuues on hea praad, nt "Sealiha Veiko moodi"
* Suudlevad Tudengid on hea koht niisama istumiseks, seal on ka hea kartulisalat
* bussijaam on linnale lähedal ega ole enam rõve lobudik, nagu mõned aastad tagasi
* Karlovas on palju ilusaid maju, Supilinn on ka loomulikult huvitav vaadata
* mõnus on vaadata ka Raekoja ees asuvat purskkaevu - skulptuur on ilus ja pealegi olen seda vett kunagi vahustanud
* Kirjanduse Maja, eriti selle saal ja NAK-i peakorter on lausa omaette teema
* 2006. a sügisel andsime Jürgeniga tollases Lutsu teatrimajas hea luuleõhtu-konsa
* Tartus elab rida toredaid inimesi

laupäev, 23. august 2008

suurlinn? väikelinn? Tallinna ja Tartu teemal

Arutavad siin Tallinna ja Tartu teemal. Vaidlus on vana ja mõttetu. Teist poolt ümber ei veena, nii et tehtagu parem midagi etemat. (Mina olen Tallinna austaja ja leian, et Tartu on tapvalt mõttetu linn, seejuures ilma nii nendest hüvedest, mida pakub suur linn, kui ka nendest, mida pakub väike linn.) Kes aga tahab aja kombitsaist vabaks pääseda, ei pea minema Tartusse, vaid tulgu elama Pääskülla. Ma ei tee varsti enam isegi kuudel ja aastatel vahet, rääkimata päevadest ja nädalatest.

Aga mis on suur linn? Ja mis väike linn? Töötasin välja definitsiooni. Suur on linn, kus on võimalik teha 9-st õhtul 9-ni hommikul kestev katkematu kõrtsiring. Tallinnas on see võimalik, Tartus lõpeb see kell 4 Zavoodis. Jaa, loomulikult on Tartus siis võimalik minna kellegi poole edasi jooma, aga seda saab teha iga kell igas suvalises kohas. Nii et see ei puutu valemisse. Ja kumb on parem, kas kõrts või pinnakas, ei puutu ka siinkohal asjasse.

Nii, nüüd poodi, söön - ja tagasi töötama.

Täiendus: Ei pea sellepärast veel arvama, et Tallinn on miski joodikute või joomise linn. Hoolimata joomakohtade nappusest pole ma mitte kuskil mujal näinud nii palju ja nii kohutavas vormis joomist, kui Tartus. Kui reastaksin 10 oma tutvuskonna hullemat joodikut, siis umbes 8 neist elaks just seal linnas...

reede, 22. august 2008

looja, hoia hiiepuid - dešifreeritud

Minus on juba kaua aastaid tekitanud küsimust Tõnis Mägi laulus "Palve" esinev fraas "Looja, hoia hiiepuid". Tekitanud küsimust ja häirinud elamuse saamisel, kuivõrd ma muidugi olen üldse suuteline religioosse sisuga laulust elamust saama. Aga ütleme siis, et - kontserdil ilma muigamata ära taluma.

Et siis miks peaks kristlik jumal hoidma paganlikke hiiepuid, kui need oma maailmavaateliselt kontseptsioonilt ja ideoloogiliselt lähtepositsioonilt lähevad teravasse vastuollu kristluse alusteksti piibliga?

Nüüd võtsin köögis selle päeva esimese tassi kohvi ja - järsku sain selgust, mida Tõnis Mägi selle fraasiga mõtleb. Rõhk ei ole sõnal "hiiepuid", vaid sõnal "hoia". Ehk siis mõtleb ilmselt midagi sellist: "armas jumal, tapa need paganad maha ja lase kuivada nende leivakünal, aga palun hoia hiiepuid, sest milles puud süüdi on".

neljapäev, 21. august 2008

toetan Eurovisioni boikoteerimise ideed

Maalehe peatoimetaja Sulev Valner ja Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa kutsuvad üles boikoteerima järgmise aasta Eurovisioni, mis teadupärast toimub Moskvas - reaktsioonina Gruusia sündmustele.

Toetan seda mõtet täiesti. Esiteks, see oleks tõesti mõningane poliitilise selgroo näitamine. Aga teiseks, kaotada pole midagi ka kunstilises plaanis.

Muusikute karistamine poliitika pärast? Kes tahab oma tilulilulauluga kogu maailma ees lolli mängida, võib seda teha täiesti tasuta YouTube'is.
Ja võime kindlad olla, et Moskvas saab Eurovisionist endast üks poliitiline komejant! Nagu olümpiamängudest Hiinas. Nimetatud tingimustes ei ole olemas "puhast" sporti või "puhast" muusikat, kõik on juba eos šovinistlikule ideoloogiale allutatud ning kaudselt selle kandjad ja tolereerijad. Meenutame ka seda, milleks muutus riigi- ja Eesti venelastest fännide tõlgenduses juunikuine jalka-MM.

Selle raha eest, mis Eestil Eurovisionile minemata jätmisel alles jääb, võiks reaalselt ja päriselt toetada Eesti noori andekaid muusikuid, mitte mõttetuid hooajalaulukesi ning nende "heliloojaid" ja "sõnadekirjutajaid". Minule teada olevalt ei ole Eurovision toonud sisulist kasu ühelegi Eesti muusikule, peale abstraktse "kogemuse". ABBA-imet on suutnud teha ainult ABBA.

Antagu see raha mõnele paljutõotavale bändile plaadi või välisriikides promo tegemiseks. Neid bände ja artiste on Eestis küll ja küll, alates kas või HU?-st, Eliidist, Junk Riot'ist, Chalice'ist, Ans. Andurist, Köögist, Loitsust... Siis on sellest juba tõesti kasu ka muusikuile endile, rääkimata sellest, et eesti MUUSIKALE. Siit oleks loota midagi tõepoolest muud maailma vallutavat.

Laine Jänes jälle kõhkleb. Aga ega tema ei teagi kultuurist midagi.

Lisandus: Valneri ja Allikmaa algatust toetab ka Jürgen Ligi.

*

Oli meeldiv võimalus viibida eilsel presidendi korraldatud loomeinimeste vastuvõtul iseseisvuse taastamise puhul. Algselt pidi see toimuma presidendilossi Roosiaias, nagu eelminegi aasta, aga tänavu viidi vihmaohu tõttu üle paarsada meetrit eemale Kumusse.

Tänavu toimus loomeinimeste vastuvõtt teist korda. Eelmisel aastal, kui olin seal esinejana (väikest kokkuvõtet loe siit), jättis see sündmus minusse väga meeldivad mälestused. Kirjanikud, kunstnikud, muusikud, heliloojad, filmitegijad, näitlejad jne omavahel, intelligentne ja loominguline seltskond, vahetu suhtlus, värvikate isiksuste galerii, samuti atmosfäär ise (hea ilm, ilus aed), rääkimata presidendi sütitavast ja poliitiliselt loovast kõnest.

Sellise n-ö augustivastuvõtu näol, iseseisvuspäeva vastuvõtu kõrval, on tegemist väärt algatusega. Vaadates riiklikult poolt, on loomeinimeste osa iseseisvuse taastamisel ülioluline. Vaadates loomeinimeste poolt, siis on see neil ilmselt üks suurimaid kokkusaamisi aasta jooksul.

Eelmisel aastal oli eeskavas rõhk noortel kultuuritegijatel: ansambel Köök ning luuletajad Kristiina Ehin, Vahur Afanasjev ja mina. Tänavu oli mingil määral seda rida jätkatud - esines ansambel HU? ja selle kahe seti vahel astus kõnega lavale Kadri Kõusaar. HU? kontsert oli kindlasti hea - kui mitte arvestada seda, et sellisel üritusel ei ole bändi etteaste mitte niivõrd vaatamiseks ja kuulamiseks, kuivõrd taustaks söömisele ja jutlemisele.


Aga saund oli hea, ja võrreldes HU? kontserdidebüüdiga Rabarockil oli Hannaliisa Uusma hääl suve jooksul saadud praktikast ka veidi kõlavamaks-avatumaks muutunud. Eraldi üllatus oli neilt uue loona
cover vanast kuulsast Mahavoki loost "Mägede hääl". Hea saund ja hea tehnika muide paistavad lahutamatult kuuluvat presidendi vastuvõtu juurde, sest eelmisel aastal oli Köögi sõnul nii üks kui teine olnud seni nende parim - kõik täpselt nii paigas, nagu vaja.

Presidendi kõne tekitas see aasta minule kena üllatuse, õigemini öeldes jahmatuse. Sisuliselt oli tegu peapesuga loomeinimestele. Etteheiteid oli kolm. Esiteks: kultuuriüldsuse hiljutine äge protest kultuurkapitali kaitseks. Teiseks: kultuuriüldsuse "vaikimine" Gruusias toimuva suhtes (pole toetuskontserte, ühispöördumisi jne). Kolmandaks: eesti keele mittekaitsmine kultuuriüldsuse poolt (tolereeritakse sõnu nagu
kopima, hängima, delete'ima). Riigipea instantsi toel langes põlu alla koguni SMS-ide saatmine... (Kõne täistekst siin.)

Presidendi enda kirjutatud see kõne tõenäoliselt küll ei olnud, sest ta takerdus selle ettelugemisel mitmel korral. Võis tajuda ka kerget väsimust või jõupuudust sõnade väljaütlemisel - aga see võib olla seletatav kogu jõu väljapanekuga öölaulupeol ja äsjase kerge terviserikkega. Igatahes oli sõnades süütejõudu vähevõitu. Ei olnud seda energiat, mis mullu, kui ta nõudis taasiseseisvumise asemel iseseisvuse taastamisest rääkimist.

Olgu need etteheited kas või õigustatud, ma ei kutsu endale ju sünnipäeval külalisi selleks, et neile öelda - armsad sõbrad, te olete ikka nii- ja niisugused küll. Aga presidendi kõne kukkus välja just selline. Ja loomulikult need etteheited ei ole ka õigustatud. On ikka Gruusiast räägitud küll, ja mis näitaja see ka oleks, kui ei oleks, ja kaitstakse ikka keelt ka. Aga mitte nii, nagu kujutaks seda ette üks keskmine emakeeleõpetaja, vaid nii, nagu südametunnistusega loomeinimene. Ja etteheide kultuurkapitali asjus?! Hakka või otsima jälle poliitilist avantüüri... Aga jätame selle kõne.

Loomeliitude esindajad Kumu siseõuel. F: Wr

Muidu oli eilne õhtu suurepärane. Õhkkond oli meeldiv ja vaba, täis loomeinimeste rahutut ja teravat vaimu. Nägin palju tuttavaid ja sain rea uusi.

Veinilaua ääres sain Arnold Rüütlile lõpuks isiklikult ära öelda selle, mida olen tahtnud talle juba ammu öelda: nimelt selle, et tema paariminutine esinemine saates "Buratino tegutseb jälle", kui Malvina ja Artemon tal presidendilossis külas käisid, on üks tema parimaid teleesinemisi, mis ma eales näinud. Ütlesin veel, et see ei ole ainult minu arvamus, ja et kui temast kunagi peaks tehtama eluloofilm, siis peaks selles kindlasti leitama ruumi ka sellele paariminutisele saatelõigule. Lõpetuseks tänasin teda stsenaristina. Rüütel oli silmnähtavalt rõõmus ja surus mul kätt.

Andres Langemets küsis, kas mu romaan "Lipamäe" on läbi müüdud, tema soovivat seda kinkida oma ämmale, kes armastab nõukogudeaegseid kombaine, traktoreid, veoautosid ja teisi masinaid. Kahjuks pidin talle ütlema, et jah, nii läbi kui läbi - aga varsti tuleb kordustrükk. Ja lisasin, et praegu oleks mul samasuguse romaani kirjutamine ilmselt võimatu, sest selleks peab olema, noor, rumal ja äksi täis. Seepeale astus Langemets minust sammu eemale, mõõtis mind lõbusa muigega alt üles ja teatas, et tema arust olen ma ka praegu noor, rumal ja äksi täis!

Veidi hiljem rääkinud Langemets ühes teises seltskonnas, et Wimberg ja Rooste olid vanasti ikka hullud, aga nüüd see Aarne Ruben - vaat tema on ikka täiesti mõistetamatu nähtus! Langemetsal on muide varsti välja tulemas luulekogu "Vooder". Pidi sisaldama hulgaliselt otsekohest ütlemist. Meenub, et ka Jürgen kiitis mõni aeg tagasi mingeid ta värskemaid värsse. Igatahes soovitaksin luulehuvilistel asjaga kursis püsida.

Nagu ütlesin, pidas ka Kadri Kõusaar kõne. See oli adresseeritud presidendile ja algas kuidagi üsna hädiselt. President siirdus lava ette tähelepanelikult kuulama, aga mina lahkusin protestiks saalist, s.o läksin Kumu siseõue värsket õhku hingama. Hiljem kuulsin, et Kõusaarel oli kõne teises pooles olnud raskusi publiku suminast üle kostmisega ning siis oli lavale läinud õhtu juht Jaanus Rohumaa ja manitsenud inimesi veel natuke oma juttudega kannatama, et Kõusaar saaks kõne lõpetada.

Hiljem küsisin Kõusaare käest lühikokkuvõtet, millest see kõne oli. Oli olnud sellest, et meid, eestlasi, kes me oleme nii väiksed, ei näe keegi, aga meie näeme kõiki. Kõne kõneks, Kõusaar Kõusaareks - sellises kontekstis on ikka jube raske inimesi ennast kuulama panna. Eriti veel nii uduse teemaga. Kui rahvas on kord juba salatikausside juurde juhatatud, on eeskava sisuliselt tehtud! Ülejäänu jääb vaid kõminaks taustal. Õigupoolest kuulati kogu õhtu jooksul ühtlaselt kõrge huviga ainult presidenti ja gruusia rahvamuusikute gruppi. Sest varakristlikud ladinakeelsed koraalid Vox Clamantiselt, mis olid kohe pärast presidendi kõnet, mõjusid veidi uinutavalt.

Nagu eelmisel aastal, olin ka nüüd üks viimaseid lahkujaid. Selliste tähtsate pidude lõpuhetkis lihtsalt on midagi, mis sunnib lahkumisega viimaste hulka jääma - kui ruumid näiliselt nagu tühjad, aga õhus ometi veel kõik see aura ja särin. Eelmisel aastal olid viimasteks lahkujateks mina, Afanasjev, Hanno Soans, viimase tüdruksõber Silvia Sosaar, Üllar Saaremäe ja veel paar inimest - ja Saaremäe suudles presidendilossi ees sõprustunde tuhinas kõigi silme all kirglikult Soansit suule.

See aasta olime viimasteks Kumu ukse vahelt augustiöösse poetujateks mina ja filmimees Mikk Rand. Korrates eespool öeldut - oli väga meeldiv õhtu. Aitäh presidendile ja tema korraldajameeskonnale!

Sama teema, pluss fotosid-videosid Eesti Päevalehes, Äripäevas ja Delfis.

teisipäev, 19. august 2008

uusi lapsenimesid: Mört, Tsemendo ja Bethone

Ei saa aru lapsevanematest, kes oma pojale Valurikas, Kallikasen, Zugderdemediin või Klenis, või tütrele Hiiremai, Jäme, Bobuliine või Mollija nimeks panevad (allikas: Eesti Ekspress). Ilmselt on tegu alaarenenutega.

Toodud näidete baasil töötasin välja veel mõned uudisnimed. Poisid: Mört ja Tsemendo. Tüdrukud: Bethone ja Shamotte. Või siis, poisid: Drombon-Klingon-Kongon ja Bruno Bajano-Basso. Tüdrukud: Dimphan ja Clärneth.

esmaspäev, 18. august 2008

panin uue portsu plaate müüki - kasutage juhust!

Kuna endiselt on ruumi liiga vähe ja tolmu liiga palju, jätkan oma plaadikogu revideerimist, täiendasin müüginimekirja. Oksjoniportaalis osta.ee võib huviline nüüd omandada näiteks:

- poppi ja maherokki: Blondie, Garbage, Kraftwerk, ABBA, Huey Lewis and the News;

- roki- ja heviklassikat: Def Leppard, Helloween, Judas Priest, Ozzy Osbourne, Iron Maiden, Rainbow, Van Halen, Marillion;

- midagi metal'i varasalvedest: Cradle of Filth, Emperor, Bathory, Hocico, Waltari, Lordi, The Gathering, Sepultura, Tiamat;

- head eesti muusikat: Taak, Olav Ehala, või midagi muud põnevat.

Peale selle on müügiks välja pandud ports häid tänapäevaseid juturaamatuid (menuromaanid, ulme, naistekad jms), suur osa neist poodides läbi müüdud.

Asukoht on siin. Nii et andke tuld. Ostmiseks pole vaja muud, kui teha ennast osta.ee-s kasutajaks.

pühapäev, 17. august 2008

mina ja sport - autobiograafiline ülevaade

Jaa, sport...

Üks mulle kõige rohkem esitatumaid küsimusi, peale selle, kust ma sain oma kirjanikunime, on see: "Kas sa korvpalli ka mängid?" Nagu peaks peaaegu kaks meetrit pikk mees tingimata korvpalli mängima! Ei mängi, ei oska - ei ole kunagi osanud ega osata ihanud. Ei ole kunagi ennast korvpallist köita lasknud. Jaa, ma olin isegi mõlema paralleelklassi peale rivis kõige esimene poiss, aga korvpallimängus sellest mingit kasu ei olnud: põrgatamist ma selgeks ei saanud, visketäpsus oli juhuslik, et mitte öelda nullilähedane. Korvi alt sain kõik pallid, jaa, muidugi esimesena kätte, aga mis sellest kasu oli, kui ma ei suutnud ega suutnud neid sealt samast korvi alt kaheks punktiks realiseerida - kuni lõpuks võeti kolm sekundit. Ei, korvpall pole kunagi minu ala olnud. Ja praegu ei näe, et hakkaks ka tulevikus olema.

Üldiselt, kuni kooli vahetamiseni enne 10. klassi minemist olin tagasihoidlik ja tagaplaanile hoidev poiss, mis avaldus loomulikult ka spordis, s.o kehalises kasvatuses, sest muid sportlikke väljundeid, peale mõne trenniskäimise katse, mul selle ajani sisuliselt ei olnud. Kehalise kasvatuse näitajad olid igati okei, aga ei olnud ka midagi silmapaistvat. Ilmselt on spordihuvi tekkes suuresti ka õpetajal tähtis roll - alates sellest, et selgitatakse muidu nii tüütavana tunduvate harjutuste (nt 10 ringi ümber saali, 4 ringi ümber koolimaja vms) vajalikkust. Aga selliseid õpetajaid mulle põhikooliaega peaaegu et ei sattunud.

Mõnikord tundsin respekti muudkui võistlustel käivate klassivendade ees, aga seegi oli hetkeline. Ma olin põhikooli lõpuklassides oma vanuseastmes kooli parim saksa keele oskaja, käisin isegi vabariiklikul olümpiaadil (nüüd on see taie vaikselt hääbunud), trügisin järjest ettepoole parimate kirjandikirjutajate reas - ning 9. klassi lõpuaktusel olin lennu parima keskmise hindega. Direktor koguni küsis minult, lõputunnistust kätte andes: "Kas on lootust ka sügisel näha?" S.o keskkoolis. "Ei tea," vastasin. Siis ka tõesti veel ei teadnud. Läksin, tunnistus näpus, vastuvõttu taotlema uude kooli. Seal võttis mind vastu õppealajuhataja, heitis pilgu tunnistusele ja - olingi sees! Hiljem selgus, et üldine 10. klassi koosseis oli tegelikult otsustatud nõudlike katsetega... Nii et jälle see minu hea tunnistus!

Jätkates siiski veel põhikooliga - käisin kolmes trennis. Vibulaskmises, korvpallis ja võrkpallis. Kõigis neis käisin eri aegadel. Korvpall ja võrkpall toimusid ühes ja samas kohas - trammi 2. ja 4. liini lõpp-peatuse lähedal, Leningradi maantee ääres asuvas majas, mille katusel oli suurelt kiri "Metallist". Seal oli mingi saal. Kusjuures praeguseks on mul need kaks trenni peas nii segunenud, et ma täpselt ei suudagi neid üksteisest eristada. Ühele neist sattusin igatahes nii, et koolis käis treener poisse värbamas, mina ütlesin talle, koolimaja kõrval, ka "jah". Ja ühe neist lõpetasin enda jaoks ära nii, et vihastasin, kui treener sundis mind peale trenni duši alla minema, aga mina ei tahtnud - ja järgmisel korral enam trenni ei läinud. Ilmselt oli tegu ühe ja sama trenniga, sest treener oli mõlemal juhul sama. Kumbki neist trennidest mulle ka mingit pinget ei pakkunud, käisin seal rohkem mehaaniliselt.

Aga vibutrenn oli juba huvitavam. See toimus Kadriorus, ühes võimlas, kus harjutati ka tennist. Vibutrennis käisin ka oma elu esimesel ja viimasel võistlusel enne keskkooli - küll mul oli siis tähtis tunne, kui ma sain õpetajale ette näidata treeneri tundidest vabastuskirja, nagu kõik teised võistlustel käijad! Mina lähen võistlustele - seda mõeldagi tundus uhke! Võistlus ise nii hästi ei läinud, lasin ikka üsna halvasti - igati oma harilikul tasemel. Lõppkokkuvõttes vajus ka vibutrenn ära. Ehkki olin juba väiksest poisist peale maal armastanud vibu teha, ja mitte niisama, vaid nooltega, millel naelad otsas... Ükskord lasin ühe sellise isegi vanaisale näppu kinni, aga muidu olin nii hoolikas, et ühtki tõsisemat õnnetust kunagi ei juhtunud. Muide, just sellel põhjusel - nooled, millel naelad otsas - löödi mind minema ka Kose-Lükati pioneerilaagrist 1989. aasta suvel.

Miks tahtsin vahetada 10. klassi minnes kooli? Üks argumente oli kindlasti uue kooli ajakirjanduskallak. Tallinna 62. Keskkoolis, kuhu läksin, jagunes gümnaasiumiosa kaheks: tele- ja raadioajakirjanduse ja ökoloogia kallakuks, ja ajakirjanduse kallaku ETV-poolne õpetaja oli millalgi olnud lausa Vahur Kersna isiklikult. Nii et lummust, mis meelitas, ei olnud mitte vähe. Meil hakkas teleajakirjandust õpetama ETV teenekas töötaja Voldemar Lindström - muhe härra, aga hoopiski mitte nii karismaatiline kui Kersna. Raadio poolel andis meile tunde Reet Made. Kokkuvõttes oli see kallak siiski mulle isiklikult väga avardav.

Teiseks põhjuseks oli soov natuke imagot ümber kujundada. Vanas koolis hakkas tasapisi häirima aasta-aastalt (lõpuks kokku 8 aastat!) paratamatult suurenev n-ö sotsiaalne taak. Mingi luuser või tõrjutu ma ei olnud, aga asjad olid nii kujunenud, et oleks tahtnud veidi uuendada või värskendada oma sotsiaalset staatust. Ja uus kool võimaldas puhtalt lehelt alustada. Lisaks tundus ka vana kooli üldine aura ja perspektiivide ring veidi ahistav ja väikseks jäänud.

Jätkates nüüd jälle spordilainel, siis uues koolis, pole liialdus öelda, avastasin endas kõva sportlase! Ilmselt oli see seotud puhtalt lehelt alustamise enesetunnetusega, teisiti ei oska ma seda seletada, aga juba esimeses 100 meetri jooksus olin kahe klassi parim! Aeg oli midagi 13,7 kandis. Kusjuures ma üldse ei pingutanud, lihtsalt jooksin selle täiega, mis mul parajasti oli. Sama lugu oli 200 meetriga. Sellest edasised distantsid (800 m jne) tõid juba tina jalgadesse ja pisted rindu.

Edukas olin veel kaugushüppes ja kolmikhüppes, siingi sama mängleva kergusega. Lihtsalt jooksin ja hüppasin - ja jälle kooli tippu kuuluvad tulemused! Probleeme ei olnud ka kuuli, ketta ja odaga, aga siin sai päris korralike tulemuste saavutamisel takistuseks tehnika. Mitte ei saanud aru, kuidas kettas see "väikse sõrme tunne", või mis ta oligi, peab tulema...

Kaaslased suhtusid mu sportlikesse saavutustesse tunnustavalt ja soosivalt, mis suurendas mu võidurõõmu veelgi, ja peagi järgnes see, mis järgnema pidi - ülelinnalised võistlused. Mäletan neist kahte - kui neid üldse rohkem oligi. Esimene oli vist 10. klassis, olin 100 meetri pendelteatejooksu meeskonnas. Minu sooritus polnud päris veatu, sest võtsin alguses veidi viltuse suuna oma tinglikult rajalt kõrvale - silm ei registreerinud kohe meeskonnakaaslast teisel pool väljakut. Aga kui ära registreeris, siis tegid jalad vea suures osas tasa, nii et katki polnud midagi. Tulemust ei mäleta, aga väga hull see ei saanud olla.

Teisel võistlusel, mida mäletan - see oli vist 12. klassi kevadel -, jooksin 100 meetrit üksi ja hüppasin vist ka kolmikut. Edetabelit hägustas üldse neil ülelinnalistel võistlustel asjaolu, et minu meelest pistsid tavaliste koolide esindajatega ühistel alustel rinda ka spordi-erikoolide esindajad. Aga siiski, tol teisel võistlusel jooksin 100 meetris oma isikliku rekordi, mida ma pole siiani ümber lükanud, 12,5. See oli igatahes nii kõva sündmus, et järgmisel päeval teatas kehalise kasvatuse õpetaja Rein Suitsmart (tore ja hea õpetaja, täieline respekt, olgu ta siin nimeliselt meenutatud!) sellest ka teistele õpetajatele, miska sain õnnitlussõnad klassijuhatajalt. Ja oli mu tulemus ka küllalt hea selleks, et ennast pidada Tallinna, või vähemalt Lasnamäe üheks kiiremaks lippajaks mitte-spordierikoolide arvestuses. (Kõlab peaaegu nagu Al Bundy four touchdowns in one game!, eks ole.)

Niisiis olin keskkoolis spordi alal päris kõva tegija! Muidugi, mis puutub korvpalli, siis ei üllatanud ma siin endiselt millegagi. Ja kui resultatiivsuse tasand kõrvale jätta, siis lemmikaladeks olid 100 meetri jooks ja... saalibändi.

Tegelikult väärivad ka minu põhikooliaegsetest kehalise kasvatuse õpetajatest vähemalt kaks nimelist meenutamist. Kuskil 2. või 3. klassis oli meie kehkaõpsiks lühiajaliselt ei keegi muu kui Jaan Martinson, nüüdne SL Õhtulehe spordiajakirjanik, toona Eestis pesapalli propageerija ja populariseerija. Ta oli superõpetaja, oskas innustada ja asja sisuliselt kaasakiskuvaks muuta. Muide, lisaks muule õpetas ta minule isiklikult selgeks kingapaelte, sel hetkel täpsemalt tennisepaelte sidumise! Enne ma seda ei osanud, aga Martinson tegi selle mulle imelise sõbralikkuse ja kannatlikkusega kiiresti vesiselgeks. Olen sellest kirjutanud ka Tähekesse väikse meenutuskillu.

Teine kehkaõps põhikoolist, keda nimeliselt mainida tasub, on Heido Selmet, kes õpetas veel ka bioloogiat ja zooloogiat. Tal oli küll vaieldamatu autoriteet, tema tunni ajal oli klassiruumis vaikus ja töine meelestatus, võimlas poistel distsiplineeritud tegevus - kuid pedagoogina kehalise kasvatuse alal andis ta ainest vaid seljataguseks nokkimiseks ja lõõpimiseks, mingit sisulist lähenemist või saavutusele ärgitamist, isegi mitte vahetut suhtlust temalt oodata ei olnud. Peale õpetajatöö on Heido Selmetil ka teine, üldsusele tuntud tahk, nimelt on ta olnud tegev näitekunsti valdkonnas - tema mängitud on Visaku roll "Kevades" ja "Sügises". Samuti oli minu kooliajal näitleja tema tütar Kadri Selmet, kes mängis "Pätus" seda tüdrukut, Piiat.

Pärast keskkooli lõppu on mu ainsateks kokkupuudeteks mõtestatud spordiga jäänud 2001. aastal Eesti Ekspressi korraldatud kaugushüppevõistlus kirjanikele, kus suht külma jalaga saavutasin viie katsega resultaadiks suht viisaka tulemuse, 5,40 (Jan Kaus 3,25; Aarne Ruben 4,27), ning Tartu NAK-i ridades peetud sõpruskondlikud kohtumised jalgpallis. Tollel viimasel alal olen muide kogu oma elu jooksul olnud sama tegus kui korvpalliski...

reede, 15. august 2008

päeva luuletus

.
LEARNING ENGLISH EVERY DAY


tõlkides „Tweenie-põngerjaid”
õppisin ära sõnad „bossy” ja „hiccup”

tõlkides „Teismelisi ninjakilpkonni”
õppisin ära sõnad „behold” ja „traitor”

tõlkides „Mu armast paksukest”
õppisin ära sõnad „stab” ja „attorney”

nii see tarkus muudkui koguneb

maailma kõige kurvem laul

siin

öö luuletus

.
KULINAARSEID PUDEMEID ÜLE SUURE LUULE SERVA


eile öösel
sõin puljongit
ehkki ei olnud
pohmakas

eile päeval
sõin sültti-karttulat
ehkki ei olnud
vanaisa juubel

kolmandat salmi
oleks ka vaja
aga mis sa teed
kui ei ole võtta

neljapäev, 14. august 2008

abiks sotsioloogidele jt teismeliste mõistmisel

Kes soovib jõuda ühele lainele teismelistega, peab teadma, mis on nende jaoks parasjagu muusikas hit või lihtsalt hot. Hetkel, 2008. aasta suvel on üheks selliseks hit'iks vokaalinstrumentaalansambli 42GO pala "Bemmi kummid" (vaata).

Ja jälle need kirjanikud hambus. Alles viisid DJ Rass ja MC Mölder kamba eesti kirjanikke, teiste seas Jaan Krossi, oblikate vahele riivatuid tegusid tegema, nüüd eksplutateerib 42GO kahtlasel eesmärgil Jaan Krossi leske:

Tule, näitan sulle,
kuidas peksab biit!
Tule, näitan sulle,
kes on Ellen Niit!

PS. Väide nimetatud laulu populaarsusest tugineb otse elust pärit tähelepanekule. Lisainfot siin.

PPS. Midagi huvipakkuvat ka antropoloogidele ja psühholoogidele!

suurepromillilisem õllenostalgia

.










allikas

kolmapäev, 13. august 2008

päeva luuletus

.
pilved tõmmati
eest ära

näen nüüd
jälle kosmost

teisipäev, 12. august 2008

hakkasin oma plaate müüma - kasutage juhust!


Kuna mul ei ole 8 aastat töökorras CD-mängijat olnud ja ilmselt niipea ka ei tule, ja kõik vajalik on juba niikuinii arvutis ning CD-d võtavad elamises palju ruumi, siis hakkasin otsast oma plaate ära müüma. Palju neid tänapäeval küll enam ei kasutata, aga alati on süvahuvilisi, kes on huvitatud lisaks mp3-failidele ka originaalplaadi omamisest.

Ostukeskkond on oksjoniportaal osta.ee, alghind ei ole päris 1 kroon, aga jääb vahemikku 29-55, mis huvilisele peaks olema siiski sisuliselt mitte midagi. Kõik on asjalikud plaadid, mille hind poes on kahe ja poolsesaja krooni kandis. Kõik müüdav on heas või väga heas korras.

Muuhulgas on seal plaate bändidelt nagu Blondie, Kraftwerk, Def Leppard, Lordi ja Garbage. Aga on ka head
metal'it nagu Emperor, Bathory ja Cradle Of Filth.

Nimistu täieneb jooksvalt. Ja see asub siin. Tutvuge! Ostmiseks ei ole vaja muud teha, kui avada osta.ee-s konto ja see panga kaudu ära kinnitada.

pühapäev, 10. august 2008

lõpetasin kolme musketäriga


Viisin edukalt lõpule selle suve lugemisalase suurprojekti - lugeda läbi kogu Alexandre Dumas' kolme musketäri saaga, mis koosneb 5 paksust või veel paksemast köitest: "Kolm musketäri", "Kakskümmend aastat hiljem" ja kolmeks köiteks jagunev "Kümme aastat hiljem ehk vikont de Bragelonne". "Kolm musketäri" lugesin täismehe silmaga üle paar aastat tagasi, sel suvel võtsin ette viimased neli köidet, millest 2,5 viimast lugesin üldse esimest korda. Ja täna öösel kell 5 keerasin viimase köite viimase lehekülje. Mul on hea meel, et suur lünk minu lugemuses sai selle näol likvideeritud.

Kokkuvõttes ilus, võimas, haarav lugemine. Kuigi selle viimase 2,5 köite jooksul tahtnuks näha rohkem meie sõpru musketäre ning vähem poliitilisi intriige ja õukondlikku koketeriid.
Omaette elamuseks on loomulikult Richard Kaljo illustratsioonid, mille imetlemiseks ma lugemise käigus korduvalt peatusin. Kirjastus Eesti Ekspress annab musketärilugude kordustrükke pärast esimest välja ilma nendeta - teatavail põhjustel. Seda suurema rõõmuga võib kirjastus Jutulind teatada, et annab kõigi 5 köite illustratsioonidest selle aasta lõpuks välja kogumiku. Niisiis võib edaspidi lugeda Eesti Ekspressi kordustrükke ja kõrvale lehitseda Jutulinnu pildiraamatut - saab kokku tervikliku elamuse.

Next in line: Dumas' "Krahv Monte Cristo" ja Juhan Smuuli "Jäine raamat". Ülemisel pildil: Richard Kaljo illustratsioon "Kolmele musketärile", d'Artagnan ja hertsog Buckingham teel Londonisse (koopia originaalist). Alumisel pildil: d'Artagnani prototüübi ausammas Prantsusmaa linnas Auchis (loe Wikipediast juurde, ja romaani kohta ka).

reede, 8. august 2008

*

Kohe saab täis aasta, kui ma oma poega pole näinud.

Tõstsin nüüd ühte riiulit ringi ja avastasin selle tagant väikse punase mänguauto, mis oli eelmise aasta augustis sinna taha jäänud või kukkunud.

Väga tore oli seda sealt leida - aitäh, Holger!

neljapäev, 7. august 2008

kolmapäev, 6. august 2008

10 suurimat eesti luuletajat

Kõik räägivad kirjandusest: angloameerika, põhjamaade, eesti, vene... Ei tunne kutset nendes meemides osaleda. Juba see määratlus "olen lugenud" on minu jaoks nii umbkaudne, et raske midagi fikseerida. Kui ma olen mõnest essee- või luulekogumikust lugenud natuke, aga mitte kõike, kas ma siis olen seda raamatut lugenud või ei? Ma olen lugenud esimesest Potteri raamatust umbes poolt ja "Sõrmuste Isanda" kolmest köitest ainult esimest - kas ma siis olen neid lugenud või ei? Määratlus "pooleli" tundub ka ebaõige olevat - pilt on ju selge, kogemus käes, autori preesens tunnetatud. Nii et jätan selle.

Küll aga on tore edetabeleid teha. Järgnevalt esitan oma edetabeli eesti kõige olulisematest luuletajatest. Tegu on kirjandusloolase ja luulehuvilise ühendatud vaatepunktiga.

10. Ralf ROND, vabaltvõtja
09. Gustav SUITS, revolutsiooni laulik
08. Juhan SÜTISTE, töötavate tänavate hääl
07. Heiti TALVIK, elementide käskija
06. Betti ALVER, peenima vormi valdaja
05. Toomas LIIV, suurim nihestaja
04. CONTRA, aus saunamees
03. Jürgen ROOSTE, meie aja südametunnistus
02. Arvi SIIG, reporter värsikaameraga
01. Juhan SMUUL, maailma suure tukse püüdja

nüüd hakkas Jürgen Ligi kulkat kangutama

Lootus, et see hapukurk vahetub sujuvalt välja mõne muu, kultuuri suhtes palju indiferentsema hapukurgi vastu, osutus paraku pelgaks lootuseks. Nüüd võttis Jürgen Ligi kehastuses asja suurelt ette Reform. Kumminuiade ja käeraudade spetsialist kultuuri rahade kallal? Oo, selle kohta on Krõlov kirjutanud suurepärase valmi pärdikust ja prillidest.

Katkend tema jutust (vt artiklit tänases Postimehes):

"Teatrite ja muuseumide rahasid kriisiolukorras vähendatakse, riik peab politseinikke ja õpetajaid vallandama, ja samal ajal traavib mingi seltskond mööda ilma ringi ja ütleb, et arendab ennast. Arendab küll, kuid näitlejale on ka palju tähtsam see, et neil oleks töökoht olemas ja saaks etendusi anda, mitte see, et nad saaks reisil käia."

Osaliselt sekundeerib sots Peeter Kreitzberg:

"Arvan, et kulka rahastamise skeem vajab läbivaatamist, kuid ma ei tormaks seda kohe reorganiseerima," märkis ta. "Kuid olen nõus, et osa asju peaks olema läbipaistvamad ja eelarvest rahastatavad, kas või näitlejate honorarid. Ma ei läheks kõigepealt allikate kallale, vaid vaataks enne läbi kulkast rahastamise eesmärgid."

Mõistus on õnneks peas isamaaliitlasel Andres Herkelil:

"Kui see tähendab, et kultuuriministeerium eelarvet tehes otsustab ja asi hakkab käima nii nagu tavaliselt ehk siis kui kusagil on mingit tähtsamat poliitilist või mittepoliitilist raha vaja, siis on kulka koht, kust maha tõmmata, siis sellist lähenemist ma kindlasti ei saa toetada," märkis Herkel.

Erakondade suhe kultuuriga tuleb neist ütlustest hästi välja.

- - - - -

Ühesõnaga, armsad õpetajad, politseinikud, tuletõrjujad, meditsiinitöötajad jt alatasustatud erialade spetsialistid. Kultuuriinimestel on ääretult kahju, et teil ei ole oma sihtasutust, mis teile toetusi annaks, sest teil oleks seda tõesti samamoodi vaja. Aga see ei ole nende asi, eks ju. Kes keelab ka teil endale üht sellist tekitada?

- - - - -

Hakkasin praegu mõtlema, et kultuuriinimeste hoiatusstreik võiks võimas asi olla. Ilma eesti põllumeeste kartuliteta saab hakkama, aga mis saab näiteks siis, kui Estonia kontserdisaal on kinni, ning Kumu ja Draamateater ka? Ja Tõnis Mägi keeldub laulupeol "Koitu" laulmast? Rääkimata sellest, et kogu suvi läbi ei toimuks ühtegi suvelavastust?

teisipäev, 5. august 2008

minu õpetussõnad abiellujatele

Kuna reedel on "maagilise" kuupäeva puhul oodata suurt abiellumislainet, siis kasutan juhust ja ütlen oma õpetussõnad kõigile maailma abiellujatele. Need õpetussõnad on lihtsad: ärge abielluge!!!

50% abieludest lahutatakse varsti. 30% abielusid on sellised, kus üks pool tahaks lahutada, aga ei julge - ja kannatab talumatut kooselu. 15% abieludest on "õnnelikud", sest ühe poole iseiseisvus ja eneseteadvus on teise poole tuhvli alla kadunud - ja kumbki pool ei virise. 5% abieludest on jutumärkideta õnnelikud.

Jaotus ja sellele järgnev teemaarendus on loomulikult ülimalt subjektiivne, selle allikaks on vaatlused ja tähelepanekud enda ja teiste elust, ka mõned ajakirjanduses avaldatud faktid.

Ühesõnaga, mind ärge enam pulma kutsuge, sest nagu arst vaatab pidalitõbisele näkku ja ütleb talle mõttes: "Teie päevad on loetud", nii vaatan mina abiellujatele näkku ja ütlen, tuginedes ülikindlale tõenäosusele: "Siit läks teie õnn."

Abielu ei ole tänapäeval enam muud kui tavaline kooselu. Ainult selle vahega, et kui tavalisest kooselust saab, hoolimata närvidekulust ja psüühilisest pingest, välja astuda ilma erilise tahtejõupingituseta, siis abielus peab murdma kõigepealt selle moraalse tõkke, mentaalse bloki, et "ma olen ju abielus".

"Oli suur pidu, kõik sugulased olid kohal, see-ja-see kinkis veel nii ilusa kristallvaasi... Äi on ju fantastiline inimene, kuidas ma teda niimoodi pahandan... Võtsin pealegi teise nime..." Jne. See moraalne tõke, mentaalne blokk on paljude jaoks kindlasti ääretult raskesti ületatav. Tagajärg - püsitakse koos ainult paberi või "au" pärast.


Üks mu tuttav ütleb: "Abielu on lollide naiste äriidee." Kas ei ole see õige, vaadates seda, mis ümberringi toimub? Ja et see just naiste äriidee on, selle kinnituseks on fakt, et normaalseid mehi abielu iseenesest ei huvita. See ei vemmelda neil järelejätmatult peas. Mehed ei hakka kolmekümneda eluaasta lähenedes oma poissmehepõlvele mõeldes värisema. Abieluga seonduv hakkab neid huvitama alles siis, kui sellele hakatakse järjest otsesemalt vihjama ja ultimaatumeid esitama. "Me elame juba kaks aastat koos..." "Kui sa meie suhet tõsiselt võtad, siis sa abiellud minuga!" Jne.

Abielluda tahavad naised, sest nad on juba tüdrukupõlvest peale muinasjuttudest lugenud, et kõik printsessid nii teevad. Paljudel on ka suureks saades ikka veel ettekujutus, et nad on printsessid ja peavad saama oma valge kleidi ja "elu ilusaima päeva". Ja sada muud sellist stereotüüpsust ja klišeed. Suureks mõjutajaks on ka naisteajakirjad, mis seda meelsust toodavad.

Kui on armastus - ja selle olemasolu on juba hoopis keeruline küsimus -, siis kõlbab kahele täiskasvanud inimesele harilik, ilma allkirjadeta kooselu suurepäraselt. Kõik edasine on ainult täiskasvanud naisterahva sisemuses elava väikse tüdruku fantaasia & obsessioon. Või religioossuse korral klerikaalne sakrament - aga see ei ole tänapäeval õnneks enam levinud.

Niisiis, kallid 08.08.08 ja kõik teised abiellujad, teiega on suht kehvasti. Aasta-paari pärast närivad-näägutavad naised oma meestel hinge seest välja või klopivad alkohoolikuteks muutunud mehed oma naistel silmi siniseks. Kelle süül selliseks on muututud, pole tähtis, tõde on, et koos elavad valed inimesed, kelle lahkuminek on abiellumise tõttu raskendatud.

Kõigil teistel, kellel veel kihlasõrmust pole ostetud, on aga veel lootust. Rääkimata sellest, et hunnik pappi jääb pulmapeole kulutamata.
Pange selle rahaga oma majale parem uus katus.

Niisiis - ärge abielluge!!! Aga kui olete juba abielus ja see jääb juhtumisi väljapoole neid viimast viite protsenti, siis on minu õpetussõnad järgmised: lahutage julgesti!!! Elu on selleks liialt hinnaline, et lasta sel raisku minna ühe ebaõnnestunud valiku pärast.

teeme ise vanasõnu

Siin siis minu tänased vanasõnad:

- Blogin, järelikult mõtlen.
- Mõtlen, järelikult blogin.

Veel tarkust siin.

esmaspäev, 4. august 2008

minu lapsepõlvemasinaid - fotonäitus

.
olen näinud
..........suuri autosid
..........võimsaid masinaid

olen kuulnud
..........moottoreid möiratamas
..........nii et taevas väriseb

panen silmad kinni
..........ja näen sinist traktorit
..........järel tohutusuur silokäru

traktor MTZ ehk Belaruss (loe), järel silokäru

kombain Niva (loe)

veoauto GAZ-53

veel üks GAZ-53

Vaadake seda autot! See on üks kaunemaid masinaid, mida insenerimõte on eales inimkonnale kinkinud! Vaadake kabiini voolujoonelisust! Vaadake terviku nõtkust ja saledust! See auto on nagu gasell!

Ma seisin ja seisin ta ees ega suutnud silmi sellelt ilult lahti kiskuda. See auto annab ühe neist vähestest põhjustest, miks ma kunagi peaks autojuhtimise selgeks õppima.

traktor T-150K (loe) ja sõnnikulaotur

silokärud

Esimesed kolm fotot on tehtud 29. ja 30. juulil Keava mõisa juures. Teised kolm fotot on tehtud 2. augustil Roosna-Alliku farmi õuel. Teemast huvitatuile lisalugemist ja -vaatamist siit.

Lauri Sommeri õppesõnust noorile kriitikuile

Kriitik ja luuletaja Lauri Sommer avaldas juulikuu Loomingus essee, mis on üsna hea - mainitakse ka mind. Ja veel lausa muidu nii nimedevaeses tekstis. Essee teemaks on õpetussõnade jagamine noorile kriitikuile. Mina puutun teemasse järgnevalt: "Õpetliku näitena tasuks vaadata ka sõprade reklaamikampaaniat, mida vastastikku tegid noored Rooste ja Wimberg ning nende õppejõud Toomas Liiv."

Autori tauning kirjeldatud teguviisi suhtes on ilmne - aga nördimust me sellel endas tekitada ei lase, sest mõistame iga loovindiviidi õigust endale ise väljendusvahendeid valida ja väljenduskanaleid kujundada. Kes soovib, teeb keset väljakut "reklaamikampaaniat", kes soovib, loeb Uku Masingut ja loitsib püha kuuse all lõkketule sädemete valgel kaugete tähtede poole. Soovime seda mõistmist ka essee autorile.

Miks ma aga ütlesin, et essee on "üsna hea", mitte aga "väga hea"? Sest ainuüksi minu mainimisest essee täielikuks õnnestumiseks ei piisa. Esseed on vaja osata ka kirjutada, ja siin jääb Lauri Sommeril oskusest paraku vajaka. Enim kritiseeriks autori soovimatust kasutada sisu vastuvõtu hõlbustamiseks teksti lõikudeks liigendamise meetodit. Keeleline ja väljenduslik stilistika on raskepärane ja laialivalguv. Puudub täpsus, konkreetsus ja pingestatus. Kujundite sügavus ja teravus on nullilähedane.

Põhiline puudus on aga see, et essee mõjub nagu oleks selle kirjutanud ajakirja Noorus meditsiinitoimetaja murdeealistele poistele: "Oled kasvanud juba suureks, Sinu ees laiub kutsuvalt elu - oma rõõmude ja võimalustega, aga ka oma ohtude ja karidega. Kindlasti oled Sa märganud hommikuti oma voodilinal väikeseid kollaseid plekke. Ära karda! See ei ole midagi iseäralikku! See näitab Sinu sirgumist suureks meheks..." Jne, jne.

Lugupeetud Lauri Sommer! Ärge dotseerige nii tapvas koguses! Või muidu saadame teile varsti õnnitluskaardi 75. sünnipäeva puhul, koos ettekleebitava halli maani habemega!

Teie loetelu kriitikutest, kelle teoseid tuleks silmavaate ja käekirja harjutamiseks lugeda (Suits, Oras, Urgart, Laosson, Nirk, Kaalep, Ivask, Peep, Tonts, Pruul, Krull, Velsker - mõjub nagu luuletus, eks ole!) on täiesti adekvaatne. Täname teid ka nimede kronoloogilises, mitte alfabeedilises järjekorras esitamise ja nende seas Laossoni ära mainimise eest. Nüüd lisame neile loetelu esseistidest, kelle loominguga tutvumine võiks teie käekirja esseistina ehk paremuse poole kujundada: Tammsaare, Oskar Loorits, Johannes Aavik, Laosson, Tiit Hennoste, Toomas Liiv.

Lõppsõna asemel: just sellesama Ants Orase oleks võinud minu ja Jürgeni tagasihoidlikute isikute asemel sõprade reklaamikampaania näiteks tuua. Tema 1930. aastate (ja hilisemad) esseed arbujatest, eriti Alverist ja Talvikust pole midagi muud, kui nende geniaalsuse laiahaardeline tutvustamine nuiaga pähe tampimise meetodil. Rääkimata sellest, et ka arbujad ise "arvustasid" üksteist vastastikku. Kangro Talvikut, Talvik Alverit... Ja kogu seltskonnal oli veel oma ihukriitik Harald Pauksoni näol, kes "arvustas" kõiki.

Miks ma nii pikalt jahuma näin, ei teagi. Praegu võib paista, et see kuidagi ikka rängalt puudutas mind. Ausõna, ei puudutanud! Lauri Sommer on tore poiss, ainult et tema arusaamad kirjandusest on teinekord tirriteerivad. Ja mina lühidalt vastu tirriteerida ei oska! Eriti kui veel tegu põneva kirjanduslooga. Ikka venib pikaks. Aga on vähemalt lõikudeks jaotatud!!