Sest mida muud arvata, kui Kaitseministeerium üritab läbi suruda sellist otsuseelnõud?! Rääkimata sellest, et niisuguse otsuse vastuvõtmise hetkest peale on Venemaal täielik õigus Eesti Vabariiki fašistlikuks nimetada, ei hakka sellist sammu mõistma mitte iial ka mitte ükski normaalne lääneriik, eesotsas USA-ga, kellest Eesti loodab praegu suurimat abi NATO-s.
Kuulutades Saksa mundris eestlased vabadusvõitlejateks, kuulutame tegelikult vabadusvõitlejaks Saksa mundri = fašistliku režiimi = Hitleri ideoloogia, mitte eesti mehed või vabaduse püüde. Ja seda nii sisuliselt kui ka kogu normaalse maailma silmis. Ülistades Saksa mundrit, olgugi või eestlase seljas, ülistame ka Klooga koledusi ja politseipataljoni veretöid Nõukogude Liidu tagalas, mis samuti seotud mh eestlastega.
Elagem ikka tänases päevas, mitte 70 aasta taguses ajas! Seda plaani, mida Laar, Velliste ja Co tahavad realiseerida, peame klaarima meie, meie lapsed ja lapselapsed. Asetades kaalule lapselapsed ja vanaisad, tuleb eelistada lapselapsi. Ma ei suuda uskuda, et ükski nendest 85-90-aastastest vanameestest, kellele Velliste viitab, sooviks, et nende väidetavat austamise soovi eelistataks nende lapselapselaste olevikule ja tulevikule. Vanavanaisade asi on oma minevik minevikku jätta ja lasta järeltulevatel põlvedel normaalselt edasi elada. Sõda on läbi!
Kui selline otsus vastu võetakse, kas siis on järgmine samm see, et Saksa mundris võidelnutest, aga ka metsavendadest "halva" rääkimine või nende "kangelaslikkuse" kahtluse alla panek või sellele varju heitmine, nt faktide lagedaletoomise näol muudetakse samuti kuriteoks? Ma ei tahaks sellist Eestit. Ehkki, ma arvan, et selline kampaania on nüüd kiiruga välja kärutatud, et tõmmata ära üldsuse tähelepanu elamislubade skandaalilt.
Kuvatud on postitused sildiga võitlev sõna. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga võitlev sõna. Kuva kõik postitused
teisipäev, 27. detsember 2011
telekas jõulud läbi, juhhei
Thank God It's Christmas, laulis Queen.
Mina täiendaksin - Thank God There's Eurosport Channel.
Mulle tundub, et jõuluaja programmi koostatakse Eesti telekanalites umbes selliselt:
- Kuulge, ma siin vaatan, meil on liiga vähe jõulumöga!
- Jaa, konkurentidel on rohkem. Kurat, aidake nüüd hästi palju jõulumöga välja mõelda.
- Kui topiks üksteise otsa hästi palju lollakaid jõulufilme? Vastikute laste ja idiootidest täiskasvanutega? Kohe tundide kaupa?
- Jaa! Jaa! Jaa! See on klassika!
- Ja neid multikaid, multikaid! Koolis ju vaheaeg.
- Jehuu! Pool päeva jutti multikaid!
- Oodake, aga äkki paneks mõne normaalse filmi ka?
- Mis sa räägid! Jõuluaeg ju! Aga paneme veel sisse saateid kirikust, kiriku ajaloost, intervjuusid kirikuõpetajatega ja muud sellist jama, mida muul ajal keegi ei vaata.
- Hurraa!
Jne.
Seega, umbes 3 päeva järjest oli Eesti telekanalitest vaadata ainult möga. Jõulu-see ja jõulu-too. Öak. Alles eile hakkas tagapisi midagi normaalset taas telekavasse ilmuma (nt "Poirot"). Ma ei saa aru. Aga õnneks on mul telekas kaks normaalset kanalit, kus jõulumöga ei näidatud ühtki sekundit: Eurosport ja Eurosport 2. Vaatasin Bundesliga mänge ja muud jalkat, snuukerit, suusahüppeid, mootorrattatrikke, slaalomit... Eesti telekanalite poolt jõulude ajal pakutavaga võrreldes on isegi noolevise põnev. Aga mida ma siin heietan, ju siis rahvas tahab.
Mina täiendaksin - Thank God There's Eurosport Channel.
Mulle tundub, et jõuluaja programmi koostatakse Eesti telekanalites umbes selliselt:
- Kuulge, ma siin vaatan, meil on liiga vähe jõulumöga!
- Jaa, konkurentidel on rohkem. Kurat, aidake nüüd hästi palju jõulumöga välja mõelda.
- Kui topiks üksteise otsa hästi palju lollakaid jõulufilme? Vastikute laste ja idiootidest täiskasvanutega? Kohe tundide kaupa?
- Jaa! Jaa! Jaa! See on klassika!
- Ja neid multikaid, multikaid! Koolis ju vaheaeg.
- Jehuu! Pool päeva jutti multikaid!
- Oodake, aga äkki paneks mõne normaalse filmi ka?
- Mis sa räägid! Jõuluaeg ju! Aga paneme veel sisse saateid kirikust, kiriku ajaloost, intervjuusid kirikuõpetajatega ja muud sellist jama, mida muul ajal keegi ei vaata.
- Hurraa!
Jne.
Seega, umbes 3 päeva järjest oli Eesti telekanalitest vaadata ainult möga. Jõulu-see ja jõulu-too. Öak. Alles eile hakkas tagapisi midagi normaalset taas telekavasse ilmuma (nt "Poirot"). Ma ei saa aru. Aga õnneks on mul telekas kaks normaalset kanalit, kus jõulumöga ei näidatud ühtki sekundit: Eurosport ja Eurosport 2. Vaatasin Bundesliga mänge ja muud jalkat, snuukerit, suusahüppeid, mootorrattatrikke, slaalomit... Eesti telekanalite poolt jõulude ajal pakutavaga võrreldes on isegi noolevise põnev. Aga mida ma siin heietan, ju siis rahvas tahab.
esmaspäev, 3. oktoober 2011
põmmuudis: Kadrioru pargi n-ö Jaapani pargis ei tohi kivi peal istuda ega kivikesi tiiki visata
Tore lugu! Jalutab ema koos 1-aastase lapsega ja 9-aastase lapsega Kadrioru pargis avatud n-ö Jaapani pargis. Väiksem laps jääb vankris magama, ema mõtleb, et istuks kuhugi, loeks raamatut. Pinke pole. Ema istub kivile, lööb raamatu lahti. Kohe kõpsti juures mingi turvamees: "Siin pargis ei tohi kivi peal istuda!" Ema lööb silmad imestunult pärani. Aga mis teha. Tuleb püsti tõusta. Samal ajal pillub vanem laps eemal tiiki kivikesi. Turvamees märkab seda ja hüüab: "Neiu! Siin pargis ei tohi kive tiiki visata!" Mis teha, tuleb minna ära, sinna, kus jalutajal on võimalik kuhugi istuda, olgu kas või kivile, ja lapsed tohivad tiiki kivikesi visata ja plumpsatustest rõõmu tunda. Kordan, et ses n-ö Jaapani pargis ei leidu mitte ühtki pingilaadset eset, kuhu jalutaja võiks istuda. Hämmastav lugu. Aga täiesti tõsi, kuuldud otsesest allikast. Lugesin ajalehest veidi selle n-ö Jaapani pargi kohta. Rajajad loodavad, et see pargiosa saab rahva seas sama populaarseks kui Luigetiigi-äärne. Aga ma tõsiselt kahtlen! See, et sealt ei tohi jalgrattaga läbi sõita, on veel kui-da-gi mõistetav, aga, halloo, mis seal siis on lõppude lõpuks lubatud? Ei taha siukseid pargindusi!
kolmapäev, 1. juuni 2011
juuni alguses esinen koos Contraga Tamperes
... ja panen selga vastava kirjaga särgi.
Kujundus: Jekaterina Rodionova
pühapäev, 29. mai 2011
mõistan teravalt hukka
.
Veiko Märka 2009. aasta septembris
Uue Maailma päevadel (f: Wr)
Juba tükk aega olen huviga oodanud, mida Kirjanike Liidu juhatus otsustab: kas nad võtavad Veiko Märka vastu Kirjanike Liidu liikmeks või mitte. Eile sain vastuse teada. See ei olnud mulle üllatus. Arvasin juba ette, et Kirjanike Liidu juhatus Veiko Märkat liidu liikmeks vastu ei võta. Ja see on minu meelest äärmiselt nõme. Mõistan selle otsuse t e r a v a l t hukka.
Veiko Märka on kauaaegne literaat, alustanud juba 1980-ndatel Pikris humoristina. Kuni viimase ajani oli ta tuntud kui üks eesti teravmeelsemaid humoriste nii proosa- ja värsi- kui ka draamavormis, üldrahvalikult meelt lahutavate luuletuste autor. Viimasel ajal hakkas ta ilukirjanduslik looming ühelt poolt sotsiaalsemalt rohkem kandma, teiselt poolt muutus tema stiil küpsemaks, täpsemaks, terasemaks, intellektuaalsemaks.
Just Märka on praeguses eesti kirjanduses see, kellelt on oodata nutikat aforismi, kalambuuri, epigrammi, tabavat luulevormis seisukohavõttu avalikkust erutavatel teemadel. Temalt ilmus hiljuti arvestatav luulekogu "Põletada pärast lugemist", mida ei iseloomusta sugugi ainult termin 'humoristlikkus'. Lisaks on Märka tunnustatud kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriajakirjanik.
Aga ilmselt leidis enamik Kirjanike Liidu juhatusest, et Veiko Märka on "kõigest üks naljamees" ja suuremat väärtust tema loomingul ei ole. Kordan, mul on sellest siiralt kahju.
Kahju, et Kirjanike Liitu juhivad nii huumorivabad inimesed. Juhatusse kuuluvad Maimu Berg, Toomas Haug, Krista Kaer, Janika Kronberg, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Tiia Toomet, Berk Vaher, Piret Viires ja Märt Väljataga. Hääled jagunesid 3 poolt, 1 vastu, 7 erapooletud. Tean seda, et Rooste oli Märka soovitaja. Ja mu kõrvus KÕLAB, kuidas näiteks Berk Vaher ütleb: "Ta ei ole kirjanik. See ei ole kirjandus."
Mõistan teravalt ja printsipiaalselt hukka elitaristliku snobismi Kirjanike Liidu juhatuse ridades.
Täiendus 2.6.2011
- Berk Vaher tunnistas avalikult, et on ainsa vastuhääle andja. Mille peale mina küsin mitte enam niimoodi, kas Veiko Märka on kirjanik, vaid kas Berk Vaher on kirjanik? Ma ei oska nimetada ühtki Berk Vaheri olulist kirjandusteost, ja veel vähem on ta kirjutanud üldse midagi, mis kõlbaks lugeda. Selline isik on suutnud osavalt liuelda välja Kirjanike Liidu juhatusse ja juhatama Kirjanike Liidu Tartu osakonda. Dokumentide vormistamise alal olla ta tubli. Aga see on ametniku, mitte kirjaniku töö. Teen ettepaneku hääletada Berk Vaher Kirjanike Liidust üldse välja.
- Vastuhääl vastuhääleks, aga kirjanike hulgas on tekkinud laialdane imestus, kuidas on võimalik, et juhatuse 11 liikmest seitsmel pole seisukohta küsimuses, kas keegi on kirjanik või ei. Kuidas on võimalik, et juhatuse seas lokkab säärane pohhuism? Veel enam, on kuulda, et juhatuse koosolekuil ei käi enamik isegi kohal, saadab seisukoha meiliga, ja osa ei tee sedagi. See sarnaneb juba Riigikogu tööga... Kui tööd teha ei viitsi, siis pole vaja juhatuses istuda! Ega juhatuse liikme töö pole sunniviisiline, juhatuse liikmed on ise vabatahtlikult sellele kandideerinud ja nad on sinna VALITUD Kirjanike Liidu üldkogul.
- Veiko Märka juhtum on jõudnud Facebooki, kus Contra lõi kommuuni "Veiko Märka on kirjanik!" (hetkel 40 liiget), on jõudnud ka ERR-i portaali ja Õhtulehte. Peale minu ja Contra on pahameeleavaldustega liitunud veel mitmed teised kirjanikud, sh Jaan Pehk, Kivisildnik, Aapo Ilves, Jan Rahman, Peeter Helme, Olavi Ruitlane ja Mika Keränen. Jaan Pehk tegi olukorda ilmekalt kirjeldava luuletuse:
- Veiko Märkal soovitan oodata ära, kuni valitakse uus juhatus ja kandideerida uuesti, seni muudkui edasi kirjutada. Ükski kirjanduslikult pädev isik ei saa küll kahelda, et ta on kirjanik ja väärt kuuluma Kirjanike Liitu. Ja ise ma kavatsen kandideerida järgmisesse juhatusse.
- Loodan, et ülimugav võimalus juhatuse ridades erapooletuse näol sulaselget pohhuismi viljeleda likvideeritakse kiiremas korras. Muide, Contra leidis Kirjanike Liidu põhikirjast sätte, mis tunnistab juhatuse otsuse lausa kehtetuks. "EKL-i liikmeks võtab EKL-i juhatus lihthäälteenamusega taotleja avalduse ja EKL-i kahe liikme soovituse alusel." Aga vaadake, mida lihthäälteenamus tegelikult tähendab! Lihthäälteenamus on poolthäälte enamus võrreldes vastuhäälte arvuga. Erapooletud ei tulegi arvesse! Jah, Kirjanike Liidul on aeg oma põhikirja uurida.
Täiendus 3.6.2011:
- PARANDATUD HÄÄLETUSTULEMUSED! Käisin Kirjanike Liidus ja küsisin hääletamise tulemused otse asjaga seotud ametnikult. Sain teada järgmist:
1 oli vastu
4 oli poolt
3 olid erapooletud
3 ei hääletanud
Seega juhatuse 11 liikmest 6 ei osanud või ei tahtnud/ei leidnud aega seisukohta võtta. Selgus veel, et Märka vastuvõtmiseks oleks piisanud veel vaid 1 häälest, sest mittehääletajaid ei arvestata. Vastuvõtmiseks peab antud häältest üle poole olema poolt, seega 8 häälest oleks pidanud olema poolt mitte 4, vaid 5.
- Meenub Matti Moguči luuletus:
- Kuidas käis kunagi ammu Hans Luige vastuvõtmine Kirjanike Liitu, võib lugeda siit. Soovitaks Kuusbergi käitumist eeskujuks võtta ka tänastel juhtidel.
Veiko Märka 2009. aasta septembrisUue Maailma päevadel (f: Wr)
Juba tükk aega olen huviga oodanud, mida Kirjanike Liidu juhatus otsustab: kas nad võtavad Veiko Märka vastu Kirjanike Liidu liikmeks või mitte. Eile sain vastuse teada. See ei olnud mulle üllatus. Arvasin juba ette, et Kirjanike Liidu juhatus Veiko Märkat liidu liikmeks vastu ei võta. Ja see on minu meelest äärmiselt nõme. Mõistan selle otsuse t e r a v a l t hukka.
Veiko Märka on kauaaegne literaat, alustanud juba 1980-ndatel Pikris humoristina. Kuni viimase ajani oli ta tuntud kui üks eesti teravmeelsemaid humoriste nii proosa- ja värsi- kui ka draamavormis, üldrahvalikult meelt lahutavate luuletuste autor. Viimasel ajal hakkas ta ilukirjanduslik looming ühelt poolt sotsiaalsemalt rohkem kandma, teiselt poolt muutus tema stiil küpsemaks, täpsemaks, terasemaks, intellektuaalsemaks.
Just Märka on praeguses eesti kirjanduses see, kellelt on oodata nutikat aforismi, kalambuuri, epigrammi, tabavat luulevormis seisukohavõttu avalikkust erutavatel teemadel. Temalt ilmus hiljuti arvestatav luulekogu "Põletada pärast lugemist", mida ei iseloomusta sugugi ainult termin 'humoristlikkus'. Lisaks on Märka tunnustatud kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriajakirjanik.
Aga ilmselt leidis enamik Kirjanike Liidu juhatusest, et Veiko Märka on "kõigest üks naljamees" ja suuremat väärtust tema loomingul ei ole. Kordan, mul on sellest siiralt kahju.
Kahju, et Kirjanike Liitu juhivad nii huumorivabad inimesed. Juhatusse kuuluvad Maimu Berg, Toomas Haug, Krista Kaer, Janika Kronberg, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Tiia Toomet, Berk Vaher, Piret Viires ja Märt Väljataga. Hääled jagunesid 3 poolt, 1 vastu, 7 erapooletud. Tean seda, et Rooste oli Märka soovitaja. Ja mu kõrvus KÕLAB, kuidas näiteks Berk Vaher ütleb: "Ta ei ole kirjanik. See ei ole kirjandus."
Mõistan teravalt ja printsipiaalselt hukka elitaristliku snobismi Kirjanike Liidu juhatuse ridades.
Täiendus 2.6.2011
- Berk Vaher tunnistas avalikult, et on ainsa vastuhääle andja. Mille peale mina küsin mitte enam niimoodi, kas Veiko Märka on kirjanik, vaid kas Berk Vaher on kirjanik? Ma ei oska nimetada ühtki Berk Vaheri olulist kirjandusteost, ja veel vähem on ta kirjutanud üldse midagi, mis kõlbaks lugeda. Selline isik on suutnud osavalt liuelda välja Kirjanike Liidu juhatusse ja juhatama Kirjanike Liidu Tartu osakonda. Dokumentide vormistamise alal olla ta tubli. Aga see on ametniku, mitte kirjaniku töö. Teen ettepaneku hääletada Berk Vaher Kirjanike Liidust üldse välja.
- Vastuhääl vastuhääleks, aga kirjanike hulgas on tekkinud laialdane imestus, kuidas on võimalik, et juhatuse 11 liikmest seitsmel pole seisukohta küsimuses, kas keegi on kirjanik või ei. Kuidas on võimalik, et juhatuse seas lokkab säärane pohhuism? Veel enam, on kuulda, et juhatuse koosolekuil ei käi enamik isegi kohal, saadab seisukoha meiliga, ja osa ei tee sedagi. See sarnaneb juba Riigikogu tööga... Kui tööd teha ei viitsi, siis pole vaja juhatuses istuda! Ega juhatuse liikme töö pole sunniviisiline, juhatuse liikmed on ise vabatahtlikult sellele kandideerinud ja nad on sinna VALITUD Kirjanike Liidu üldkogul.
- Veiko Märka juhtum on jõudnud Facebooki, kus Contra lõi kommuuni "Veiko Märka on kirjanik!" (hetkel 40 liiget), on jõudnud ka ERR-i portaali ja Õhtulehte. Peale minu ja Contra on pahameeleavaldustega liitunud veel mitmed teised kirjanikud, sh Jaan Pehk, Kivisildnik, Aapo Ilves, Jan Rahman, Peeter Helme, Olavi Ruitlane ja Mika Keränen. Jaan Pehk tegi olukorda ilmekalt kirjeldava luuletuse:
olen väike erapooletu
kasvan rõõmuks perele
ei otsusta ja ongi tra hooletu
küürin küüned ka kuskile
kasvan rõõmuks perele
ei otsusta ja ongi tra hooletu
küürin küüned ka kuskile
- Veiko Märkal soovitan oodata ära, kuni valitakse uus juhatus ja kandideerida uuesti, seni muudkui edasi kirjutada. Ükski kirjanduslikult pädev isik ei saa küll kahelda, et ta on kirjanik ja väärt kuuluma Kirjanike Liitu. Ja ise ma kavatsen kandideerida järgmisesse juhatusse.
- Loodan, et ülimugav võimalus juhatuse ridades erapooletuse näol sulaselget pohhuismi viljeleda likvideeritakse kiiremas korras. Muide, Contra leidis Kirjanike Liidu põhikirjast sätte, mis tunnistab juhatuse otsuse lausa kehtetuks. "EKL-i liikmeks võtab EKL-i juhatus lihthäälteenamusega taotleja avalduse ja EKL-i kahe liikme soovituse alusel." Aga vaadake, mida lihthäälteenamus tegelikult tähendab! Lihthäälteenamus on poolthäälte enamus võrreldes vastuhäälte arvuga. Erapooletud ei tulegi arvesse! Jah, Kirjanike Liidul on aeg oma põhikirja uurida.
Täiendus 3.6.2011:
- PARANDATUD HÄÄLETUSTULEMUSED! Käisin Kirjanike Liidus ja küsisin hääletamise tulemused otse asjaga seotud ametnikult. Sain teada järgmist:
1 oli vastu
4 oli poolt
3 olid erapooletud
3 ei hääletanud
Seega juhatuse 11 liikmest 6 ei osanud või ei tahtnud/ei leidnud aega seisukohta võtta. Selgus veel, et Märka vastuvõtmiseks oleks piisanud veel vaid 1 häälest, sest mittehääletajaid ei arvestata. Vastuvõtmiseks peab antud häältest üle poole olema poolt, seega 8 häälest oleks pidanud olema poolt mitte 4, vaid 5.
- Meenub Matti Moguči luuletus:
Ma ei mahu raamidesse,
korralikku kodusse,
eesti kirjanike pikka,
pikka halli rodusse.
korralikku kodusse,
eesti kirjanike pikka,
pikka halli rodusse.
- Kuidas käis kunagi ammu Hans Luige vastuvõtmine Kirjanike Liitu, võib lugeda siit. Soovitaks Kuusbergi käitumist eeskujuks võtta ka tänastel juhtidel.
pühapäev, 13. veebruar 2011
huvitav mõttevahetus: stsenarist vs lavastaja
Lugesin Sirbist Peeter Sauteri lugu ja Jaan Kolbergi vastust sellele. Soovitan seda mõttevahetust lugeda kõigil, kes kirjutavad stsenaariume (filmi, tele, teatri vm), ja kõigil, kes tegelevad nende lavastamisega.
Ma olen rohkelt stsenasid kirjutanud. Nii hullusti nagu Sauteril mul pole õnneks läinud, enamasti olen saanud töö eest ka tasu, ja kui mitte täispotti, siis vähemalt mingisugustki. Aga probleem, mida Sauter valgustab, on mulle tuttav. Kui kirjutad stsena valmis - ja sinnapaika see jääb. Olgu siis põhjused millised tahes. Tavaliselt taandub kõik rahale. Kirjutasin täispika laste mängufilmi - sahtlisse! Kirjutasin täispika libreto muusikalile - sahtlisse! Sahtlisse jäämise protsent ses kirjandusliigis on erakordselt suur, või mis suur, see on lausa tõenäoline, asjade eeldatav käik!
Aga kui on midagi, mida ei ole mitte mingit mõtet sahtlisse kirjutada, siis on selleks draamavormis tekst. Draama idee on jõuda lavastusena publiku ette. Draama sahtlis on mahavisatud töö, aeg, raha, energia. Seepärast toetan igati Sauteri mõtet, et tellimustesse draamateose kirjutamiseks tuleb suhtuda ettevaatlikult. Eriti kui oled vabakutseline kirjanik. Kirjutad, lood, piinled, kogud materjali, komponeerid, kaalud, mõõdad, loed, silud, täiendad, kärbid - siis läheb asi lavastaja kätte, ja kui siis on soss, ongi kirjaniku aeg maha visatud.
Kirjaniku aeg on tema raha. Eriti vabakutselise kirjaniku puhul. Sahtlisse jäänud draamatekst on sel puhul täpselt sama, kui ehitaja ehitab maja, kingsepp parandab saapa, autoremondiluksepp vahetab rehvid, jne, saamata selle eest sentigi. Seepärast pani mind jahmuma Kolbergi arrogantne seisukoht: "Kui rääkida kirjutajast, siis kõige olulisem on see, et tal oleks kutsumus. Kui tal seda pole, siis ei peaks ta seda tööd tegema. Tal peab olema tahtmine ja vajadus kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Kutsumus paneb teda kirjutama tingimusteta ja igal juhul. Kas tellitakse või mitte, kas palutakse või mitte, kas makstakse või mitte – see kõik ei ole tõelise kutsumuse puhul tähtis. Ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab kirjutama."
Sorry, Kolberg, miks sa siis poes saia ja leiva eest raha maksad, miks sa ei eelda, et sa võid neid tasuta riiulist koju viia? Kas sa ei eeldagi siin, et pagar peab tegema saiu ka siis, kui talle selle eest ei maksta - kuna ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab saiu tegema?
Kui elaksime kommunismis või anarhismis või 19. sajandi romantismis, mil kõige suuremates närudes käis ikka kõige suurem kunstnik, siis oleks see mõeldav, aga me elame kapitalismis. Jüri teeb Marile töö, Mari maksab Jürile selle töö eest. Kui Maril pole raha selle eest maksta, siis ta ei lihtsalt ei telli Jüri endale tööd tegema. Siis teeb Jüri töö Martale, kellel on raha tasu maksmiseks. Lihtne. Kehtib ka filmi-, teatri- ja telemaailmas. Lavastaja ise ei peagi maksma - maksmine on tootja või teatridirektori rida. Kui lavastajal pole kindlust, et sealtkaudu on rahad liikumas, siis pole vaja ka stsenaristi tülitada.
Kordan, seni on minul isiklikult läinud korda stsenade kirjutamise eest ka tasu saada. Päris palju on ka publiku ette jõudnud (telesarjad, sketšikavad, üks näidend). Ja eelnev on kirja pandud rohkem solidariseerumisena Sauteriga ja mõtteaineks kõigile, kes nende valdkondadega seotud. Sest ma mõistan täiesti Sauteri seisukohtade argirahanduslikku tagamaad. Kirjanik, kes on vabakutseline, elab täpselt nii hästi, kui palju ta kirjutab ja kui palju talle kirjutamise eest makstakse. Sel juhul on tema aja raiskamine võrdne tema taskust raha ära võtmisega. Vabakutselise kirjanikuna on võimalik Eesti Vabariigis ära elada küll, ta elujärg on kindlasti parem kui noorel pedagoogil (kes saab ühe koolitunni eest neto 5 eurot). Aga ainult siis, kui oma aega hoolikalt ja kasulikult kulutada.
Kirjaniku töö ja aja väärtustamisest on olnud varem juttu näiteks esinemas käimiste ja tekstide õpikus kasutamise puhul. Oli aeg, ja mitte väga ammu, kui kirjanik sai esinemistasuks tassi ja pastaka, ning õpikukirjastus üritas maksta luuletajale honorari 3 krooni luuletuserea eest bruto. Enam selliseid aegu ei ole. Normaalne esinemistaks on vähemalt 64 eurot pluss sõidukulu ja õpikukirjastus maksab, kui talle see soov esitada, igati viisakat tasu. Asjad edenevad, kui neile tähelepanu juhtida. Loodetavasti paranevad asjad ka filmimaailmas.
Ma olen rohkelt stsenasid kirjutanud. Nii hullusti nagu Sauteril mul pole õnneks läinud, enamasti olen saanud töö eest ka tasu, ja kui mitte täispotti, siis vähemalt mingisugustki. Aga probleem, mida Sauter valgustab, on mulle tuttav. Kui kirjutad stsena valmis - ja sinnapaika see jääb. Olgu siis põhjused millised tahes. Tavaliselt taandub kõik rahale. Kirjutasin täispika laste mängufilmi - sahtlisse! Kirjutasin täispika libreto muusikalile - sahtlisse! Sahtlisse jäämise protsent ses kirjandusliigis on erakordselt suur, või mis suur, see on lausa tõenäoline, asjade eeldatav käik!
Aga kui on midagi, mida ei ole mitte mingit mõtet sahtlisse kirjutada, siis on selleks draamavormis tekst. Draama idee on jõuda lavastusena publiku ette. Draama sahtlis on mahavisatud töö, aeg, raha, energia. Seepärast toetan igati Sauteri mõtet, et tellimustesse draamateose kirjutamiseks tuleb suhtuda ettevaatlikult. Eriti kui oled vabakutseline kirjanik. Kirjutad, lood, piinled, kogud materjali, komponeerid, kaalud, mõõdad, loed, silud, täiendad, kärbid - siis läheb asi lavastaja kätte, ja kui siis on soss, ongi kirjaniku aeg maha visatud.
Kirjaniku aeg on tema raha. Eriti vabakutselise kirjaniku puhul. Sahtlisse jäänud draamatekst on sel puhul täpselt sama, kui ehitaja ehitab maja, kingsepp parandab saapa, autoremondiluksepp vahetab rehvid, jne, saamata selle eest sentigi. Seepärast pani mind jahmuma Kolbergi arrogantne seisukoht: "Kui rääkida kirjutajast, siis kõige olulisem on see, et tal oleks kutsumus. Kui tal seda pole, siis ei peaks ta seda tööd tegema. Tal peab olema tahtmine ja vajadus kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Kutsumus paneb teda kirjutama tingimusteta ja igal juhul. Kas tellitakse või mitte, kas palutakse või mitte, kas makstakse või mitte – see kõik ei ole tõelise kutsumuse puhul tähtis. Ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab kirjutama."
Sorry, Kolberg, miks sa siis poes saia ja leiva eest raha maksad, miks sa ei eelda, et sa võid neid tasuta riiulist koju viia? Kas sa ei eeldagi siin, et pagar peab tegema saiu ka siis, kui talle selle eest ei maksta - kuna ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab saiu tegema?
Kui elaksime kommunismis või anarhismis või 19. sajandi romantismis, mil kõige suuremates närudes käis ikka kõige suurem kunstnik, siis oleks see mõeldav, aga me elame kapitalismis. Jüri teeb Marile töö, Mari maksab Jürile selle töö eest. Kui Maril pole raha selle eest maksta, siis ta ei lihtsalt ei telli Jüri endale tööd tegema. Siis teeb Jüri töö Martale, kellel on raha tasu maksmiseks. Lihtne. Kehtib ka filmi-, teatri- ja telemaailmas. Lavastaja ise ei peagi maksma - maksmine on tootja või teatridirektori rida. Kui lavastajal pole kindlust, et sealtkaudu on rahad liikumas, siis pole vaja ka stsenaristi tülitada.
Kordan, seni on minul isiklikult läinud korda stsenade kirjutamise eest ka tasu saada. Päris palju on ka publiku ette jõudnud (telesarjad, sketšikavad, üks näidend). Ja eelnev on kirja pandud rohkem solidariseerumisena Sauteriga ja mõtteaineks kõigile, kes nende valdkondadega seotud. Sest ma mõistan täiesti Sauteri seisukohtade argirahanduslikku tagamaad. Kirjanik, kes on vabakutseline, elab täpselt nii hästi, kui palju ta kirjutab ja kui palju talle kirjutamise eest makstakse. Sel juhul on tema aja raiskamine võrdne tema taskust raha ära võtmisega. Vabakutselise kirjanikuna on võimalik Eesti Vabariigis ära elada küll, ta elujärg on kindlasti parem kui noorel pedagoogil (kes saab ühe koolitunni eest neto 5 eurot). Aga ainult siis, kui oma aega hoolikalt ja kasulikult kulutada.
Kirjaniku töö ja aja väärtustamisest on olnud varem juttu näiteks esinemas käimiste ja tekstide õpikus kasutamise puhul. Oli aeg, ja mitte väga ammu, kui kirjanik sai esinemistasuks tassi ja pastaka, ning õpikukirjastus üritas maksta luuletajale honorari 3 krooni luuletuserea eest bruto. Enam selliseid aegu ei ole. Normaalne esinemistaks on vähemalt 64 eurot pluss sõidukulu ja õpikukirjastus maksab, kui talle see soov esitada, igati viisakat tasu. Asjad edenevad, kui neile tähelepanu juhtida. Loodetavasti paranevad asjad ka filmimaailmas.
laupäev, 22. jaanuar 2011
100 luulepärli - eesti kirjandusõpetajad ja luule
.
F: eesti tänapäeva luuletajaid oma luulet esitamas
Korraldati selline aktsioon nagu 100 luulepärli valimine. ERR korraldas, eesti kirjandusõpetajad vastasid ja tulemus tuli selline. Sellest, kuidas näitlejad neid luuletusi lugeda ei oska, olen ma juba kirjutanud. Aga sellest nimekirjast tõuseb veel üks probleem - paistab, et eesti kirjandusõpetajad ei tea eesti luulest essugi!
Selle saja luuletuse autorite hulgas on ainult 1 Kristiina Ehini luuletus ja 1 Indrek Hirve luuletus. Siis haigutab luuleloos justkui 20 aasta pikkune lünk - põlvkonnalt järgmised on alles Kareva, Tungal ja Viiding. Suurema osa nimekirjast võtab enda alla kuldne klassika: Koidula, Liiv, Enno, Haava, Suits, Under, Visnapuu, Alver. Ja mis mõtted see mulle pähe toob? Toob sellised -
üks tüüpiline kirjandusõpetaja tunneb ja väärtustabki ainult seda luulet, mida ta oma õpilastel laseb tunnist tundi ja õppeaastast õppeaastasse pähe tuupida. Ikka see hetk, milles elame praegu, ja me hoiame nõnda ühte, ja eesti muld ja eesti süda, ja kas siis selle maa keel, ja nii edasi. Õpetajad lasevad neid pähe tuupida, õpilased tuubivad, kasvavad suureks, saavad ise kirjandusõpetajateks ja lasevad oma õpilastel pähe tuupida ikka neidsamu luuletusi - sest neile on pähe tuubitud, et ainult see, mida on pähe tuubitud, on väärt luule, on luulepärl.
Nagu ei oleks pärast Kareva noorusaega Eestis enam ühtki head luuletust kirjutatud!
Just nimelt õpikust, mitte elavast, reaalsest, tegelikust luuleloost on sesse äpardunud sajasse sattunud tekstid nagu Uku Masingu "Tontide eest taganejate sõdurite laul", Ridala "Talvine õhtu" ja Alveri "Tulipunane vihmavari". Eriti kõnekas on Alle "Eesti pastoraali" sisaldumine ses nimekirjas. Aja suvaline täiskasvanud eestlane une pealt üles, ütle talle: "August Alle!", ja jalamaid lendab vastuseks: "Karjalaps vaeneke kuhja all kükib!"
Ajukäärudesse sisse taotud tekstid ei ole veel luulepärlid.
Just kirjandusõpetajate asi oleks tutvustada ja propageerida tänapäeva luulet, mis ju peaks loomu poolest tänapäeva noortele (s.o õpilastele) mõistetavam-nauditavam olema, kui mingi iidvana purukuiv klassika. Aga ei. Paistab, et suur osa neist ei oska ise luule arengut väärtustada ega märgata - ega suuda neid oskusi seepärast ka õpilastes süvendada.
Jah, kui ongi mõned tänapäeva luuletajad "ropud" (vuih!), siis leidub ometi külluses ka mitteroppe luuletajaid. Paneb näiteks imestama, et selle 100 hulka pole pääsenud ükski Trubetsky luuletus. Peast teame - aga pärliks ei hinda, sest pole liiga pühalik, harras, hubisev? Või mis lahti on? Punklaulupeol kõlbas "Insener Garini hüperboloidi" laulda, aga Anna Haava kõrvale ei julge seda panna? Muide, Villu Tamme ja Ott Arderi laulutekstid kuuluvad ka luule alla. Mis neil viga? Supertekstid, kõigil ka peas ja südames.
See kõik annab justkui märku sellest, et eesti luule õpetus on mingite radikaalselt konvervatiivsete krunniga tädikeste käes. Meie, luuletajad, muudkui kirjutame ja kirjutame, vaimustume, kui midagi on eriti hästi välja kukkunud, aga - tühjagi! Tädike klassis lajatab õpiku lahti ja kühveldab õpilaste peadesse lehekülgede kaupa ikka ainult seda, mida tema on harjunud "heaks" pidama ja oma öökapikesel hoidma.
Tädilikkus luuleõpetusest välja! Ka viimased 20 aastat on head luulet kirjutatud! Luule koolis ei ole tädidele! Luule koolis on noortele inimestele! Ei saa usaldada kirjanduse headuse üle otsustamist pedagoogide hoolde, sest nende maitseotsuseid kujundavad tsementeerunud mudelid. On ka noori ja nooruslikult mõtlevaid kirjandusõpetajaid, olen nendega kokku puutunud - aga ju siis on neid liiga vähe. Nad ei määra üldist tooni.
Ning kui lõpuks tuleb näitleja, kes oigab selle kõik tele-eetrisse, siis ongi kahju majas. Krunniga tädikeste maitse saab veelgi tugevama aluse, luulelugejate arusaamad muutuvad veel enam neile pedagoogidele meelepäraseks, ja ühtlasi sigineb kõigisse üha tugevamalt ekslik arusaam, et just nii tulebki luulet esitada.
Ja siis tuled sina, eesti tänapäeva luuletaja, emakeelepäeval kuhugi kooli või raamatukokku esinema - ja kõik löövad pärast käsi kokku, et kui vahva ja kuidas ikka lastele meeldis. Et näete lapsed, niimoodi saab ka lugeda ja luule ei olegi niisugune, nagu teie arvate. Jah, saab. Jah, ei olegi.
Kirjandusõpetajad, võtke mõistus pähe! Vaadake korraks otsa sellele asjale, mida te õpetate.
(Seda, et eesti kirjanduse õpetuse jaoks ei eksisteeri ikka veel vabavärssi, ma praegu üldse rääkima ei hakkagi. Lahing, mille Kross, Niit ja Kaalep pidasid kirjandusloos maha pool sajandit tagasi, seda pöördumatult võites, ei ole veel eesti kirjanduse õpetuse sisus kuidagi kajastamist leidnud. Ikka lehvib seal 1930-ndate lipp "luule, see on riimid". Ja siis sina, eesti tänapäeva luuletaja, istud järjekordse noorte luulekonkursi žüriis ja üritad selles kokkupunnitatud riimilises jamas korda majja lüüa.)
F: eesti tänapäeva luuletajaid oma luulet esitamasKorraldati selline aktsioon nagu 100 luulepärli valimine. ERR korraldas, eesti kirjandusõpetajad vastasid ja tulemus tuli selline. Sellest, kuidas näitlejad neid luuletusi lugeda ei oska, olen ma juba kirjutanud. Aga sellest nimekirjast tõuseb veel üks probleem - paistab, et eesti kirjandusõpetajad ei tea eesti luulest essugi!
Selle saja luuletuse autorite hulgas on ainult 1 Kristiina Ehini luuletus ja 1 Indrek Hirve luuletus. Siis haigutab luuleloos justkui 20 aasta pikkune lünk - põlvkonnalt järgmised on alles Kareva, Tungal ja Viiding. Suurema osa nimekirjast võtab enda alla kuldne klassika: Koidula, Liiv, Enno, Haava, Suits, Under, Visnapuu, Alver. Ja mis mõtted see mulle pähe toob? Toob sellised -
üks tüüpiline kirjandusõpetaja tunneb ja väärtustabki ainult seda luulet, mida ta oma õpilastel laseb tunnist tundi ja õppeaastast õppeaastasse pähe tuupida. Ikka see hetk, milles elame praegu, ja me hoiame nõnda ühte, ja eesti muld ja eesti süda, ja kas siis selle maa keel, ja nii edasi. Õpetajad lasevad neid pähe tuupida, õpilased tuubivad, kasvavad suureks, saavad ise kirjandusõpetajateks ja lasevad oma õpilastel pähe tuupida ikka neidsamu luuletusi - sest neile on pähe tuubitud, et ainult see, mida on pähe tuubitud, on väärt luule, on luulepärl.
Nagu ei oleks pärast Kareva noorusaega Eestis enam ühtki head luuletust kirjutatud!
Just nimelt õpikust, mitte elavast, reaalsest, tegelikust luuleloost on sesse äpardunud sajasse sattunud tekstid nagu Uku Masingu "Tontide eest taganejate sõdurite laul", Ridala "Talvine õhtu" ja Alveri "Tulipunane vihmavari". Eriti kõnekas on Alle "Eesti pastoraali" sisaldumine ses nimekirjas. Aja suvaline täiskasvanud eestlane une pealt üles, ütle talle: "August Alle!", ja jalamaid lendab vastuseks: "Karjalaps vaeneke kuhja all kükib!"
Ajukäärudesse sisse taotud tekstid ei ole veel luulepärlid.
Just kirjandusõpetajate asi oleks tutvustada ja propageerida tänapäeva luulet, mis ju peaks loomu poolest tänapäeva noortele (s.o õpilastele) mõistetavam-nauditavam olema, kui mingi iidvana purukuiv klassika. Aga ei. Paistab, et suur osa neist ei oska ise luule arengut väärtustada ega märgata - ega suuda neid oskusi seepärast ka õpilastes süvendada.
Jah, kui ongi mõned tänapäeva luuletajad "ropud" (vuih!), siis leidub ometi külluses ka mitteroppe luuletajaid. Paneb näiteks imestama, et selle 100 hulka pole pääsenud ükski Trubetsky luuletus. Peast teame - aga pärliks ei hinda, sest pole liiga pühalik, harras, hubisev? Või mis lahti on? Punklaulupeol kõlbas "Insener Garini hüperboloidi" laulda, aga Anna Haava kõrvale ei julge seda panna? Muide, Villu Tamme ja Ott Arderi laulutekstid kuuluvad ka luule alla. Mis neil viga? Supertekstid, kõigil ka peas ja südames.
See kõik annab justkui märku sellest, et eesti luule õpetus on mingite radikaalselt konvervatiivsete krunniga tädikeste käes. Meie, luuletajad, muudkui kirjutame ja kirjutame, vaimustume, kui midagi on eriti hästi välja kukkunud, aga - tühjagi! Tädike klassis lajatab õpiku lahti ja kühveldab õpilaste peadesse lehekülgede kaupa ikka ainult seda, mida tema on harjunud "heaks" pidama ja oma öökapikesel hoidma.
Tädilikkus luuleõpetusest välja! Ka viimased 20 aastat on head luulet kirjutatud! Luule koolis ei ole tädidele! Luule koolis on noortele inimestele! Ei saa usaldada kirjanduse headuse üle otsustamist pedagoogide hoolde, sest nende maitseotsuseid kujundavad tsementeerunud mudelid. On ka noori ja nooruslikult mõtlevaid kirjandusõpetajaid, olen nendega kokku puutunud - aga ju siis on neid liiga vähe. Nad ei määra üldist tooni.
Ning kui lõpuks tuleb näitleja, kes oigab selle kõik tele-eetrisse, siis ongi kahju majas. Krunniga tädikeste maitse saab veelgi tugevama aluse, luulelugejate arusaamad muutuvad veel enam neile pedagoogidele meelepäraseks, ja ühtlasi sigineb kõigisse üha tugevamalt ekslik arusaam, et just nii tulebki luulet esitada.
Ja siis tuled sina, eesti tänapäeva luuletaja, emakeelepäeval kuhugi kooli või raamatukokku esinema - ja kõik löövad pärast käsi kokku, et kui vahva ja kuidas ikka lastele meeldis. Et näete lapsed, niimoodi saab ka lugeda ja luule ei olegi niisugune, nagu teie arvate. Jah, saab. Jah, ei olegi.
Kirjandusõpetajad, võtke mõistus pähe! Vaadake korraks otsa sellele asjale, mida te õpetate.
(Seda, et eesti kirjanduse õpetuse jaoks ei eksisteeri ikka veel vabavärssi, ma praegu üldse rääkima ei hakkagi. Lahing, mille Kross, Niit ja Kaalep pidasid kirjandusloos maha pool sajandit tagasi, seda pöördumatult võites, ei ole veel eesti kirjanduse õpetuse sisus kuidagi kajastamist leidnud. Ikka lehvib seal 1930-ndate lipp "luule, see on riimid". Ja siis sina, eesti tänapäeva luuletaja, istud järjekordse noorte luulekonkursi žüriis ja üritad selles kokkupunnitatud riimilises jamas korda majja lüüa.)
neljapäev, 30. detsember 2010
margi ümbrikule kleepimise tasu: 0.50 EEK
Kujutan ette, kuidas postiteenistuse tuusad hambaid kiristavad: krdi meilid! krdi smsid! krdi suhtlusvõrgustikud! Aga kuidagi peavad nemadki ju ots otsaga kokku tulema, eks ju. Seepärast on välja mõeldud üks põnev teenustasu, mida alates lõppeva aasta suvest postkontorites ilma igasuguse hoiatuseta võetakse: teenustasu margi ümbrikule kleepimise eest. Kui selle kleebib ümbrikule postitöötaja, siis võetakse selle eest 50 senti (EEK). Kui kleebid ise - noh, siis oled seekord pääsenud. Aga ei tea, mis põnevad tasud veel kuskil seal hiilivad...
Aitasin postiteenistust ja mõtlesin välja teenuseid, mille eest veel võiks raha küsida:
- sularahas arveldamine
- markide poognast lahtirebimine
- templi löömine
- kaalu kasutamine (1 kg eest 1 EUR)
Mis veel? Noh, õigupoolest polegi postitöötajal enam muud teha. Nii et iga tema liigutuse võiks teha tasuliseks.
Aitasin postiteenistust ja mõtlesin välja teenuseid, mille eest veel võiks raha küsida:
- sularahas arveldamine
- markide poognast lahtirebimine
- templi löömine
- kaalu kasutamine (1 kg eest 1 EUR)
Mis veel? Noh, õigupoolest polegi postitöötajal enam muud teha. Nii et iga tema liigutuse võiks teha tasuliseks.
esmaspäev, 27. detsember 2010
Suzanne Lopez Pariisist - ettevaatust, petukiri? Suzanne Lopez from Paris: beware, scam letter?
Eelmise aasta suve lõpus teatati mulle kirjastusest Varrak, kus mul on ilmunud rida raamatuid, et mind ootab seal Prantsusmaalt tulnud kiri. Ohoh? Kui kiri minuni jõudis, selgus, et saatjaks on keegi 16-aastane Pariisi tüdruk Suzanne Lopez, kes soovib minult autogrammi! Ümbrikus oli valge papitükk, mis mul paluti autogrammiga tagasi saata. Olin üllatunud: sisuliselt ei ole minu loomingust midagi tõlgitud mõnesse muusse kui soome keelde - kuidas peaks üldse keegi Pariisi tüdruk teadma minu olemasolust?! Kuna ma ei ole kuigi vilgas kirjakirjutaja, kui asi puudutab ümbrikke, marke ja postkontoreid, ja kuna see ei olnud ka kiireloomuline asi, siis jäigi see kiri mu esikukapile vedelema. Vahel see ikka meenus.
Kiri on järgmine:
Dear Mr [minu nimi],
I am 16 years old and Poetry is my passion. I'm writing to you to express my admiration and my enthusiasm for your poetic way and for your poems - I find them wonderful.
I would be very happy to have your autograph on the small card I'm sending you.
Thank you very much.
Sincerely,
[allkiri]
Kuupäev: 27. august 2009
Saatja aadress: Bte 52, 43 bis bd Davout, 75020 Paris, France
Vaat niisugune kiri. Kirja kätte saades ma guugeldasin, kes võiks olla selline andunud luulesõber, kes fännab väljaspool Eesti piire tundmatuid eesti luuletajaid, aga ei leidnud midagi. Täna meenus see kiri jälle. Otsustasin kummalise, kuid tühise palve täita. Enne aga otsustasin uuesti guugeldada. Ja seekord leidsin midagi. Midagi huvitavat.
Nimelt selgus, et Suzanne Lopez on saatnud enam-vähem samas sõnastuses kirju üle terve maailma, nii üle Euroopa kui ka USA, ja üsna ühine on saajate imestus: miks peaks keegi 16-aastane Pariisi tüdruk midagi teadma minust või minu loomingust? Seejuures on tüdruk kirjutanud veel nii kunsti- kui ka muusika-ala inimestele, vahetades kirjas välja asjakohased fraasid: Art is my passion... Music is my passion... Jne. Kirjasaatmise haare näib olevat erakordselt mastaapne. Saajateks on ainult kultuurivaldkonnaga seotud inimesed. Mis on lahti?
Kas tõesti üks 16-aastane Pariisi tüdruk haldab nii suurejoonelist kirjavahetust? Kirjad on kirjutatud käsitsi, igaühe peale kulub paberi-, margi- ja ümbrikuraha. Ja väga palju aega. Olen ka ise sügavamalt tegelenud autogrammide küsimisega posti teel, tean omast käest, kui palju aega läheb käsitsi kirjutamise peale ja kui suureks paisuvad margikulud. Ja kui mina autogrammisoove saatsin, siis ei saanud kirja saajal küll eales kahtlust tekkida, kuidas ma tema isikut tean. Nad olid vaieldamatult tuntud isikud.
Suzanne Lopezi müsteeriumi arutatakse paaris kohas internetis, siin ja siin ja siin. Peamiselt on välja pakutud 2 eri võimalust: kas tegu on kuritegelikel eesmärkidel inimeste allkirjade kogumisega või kellegi n-ö kunstiprojektiga. Sest tõesti: 16-aastane tüdruk, kes käib eeldatavasti veel koolis, ei saa küll omada nii palju aega ja raha, ega ka teadmisi, et niisuguseid kirju niisuguses mahus üle maailma saata. Need on pälvinud sõna otseses mõttes globaalset tähelepanu.
Iseenesest ei ole kirja šabloonne ülesehitus veel midagi kahtlast. Ka minu kirjad olid hästi universaalse ja lihtsalt muudetava sõnastusega. Mida suuremale hulgale inimestele soove saata, seda rohkem selline lähenemine ju aega kokku hoiab. Aga, ikkagi see: miks peaks keegi täiesti tundmatutelt isikutelt autogrammi küsima, kui maailm on täis kümneid tuhandeid tõesti tuntud ja olulisi isikuid? Midagi on ses asjas kahtlast, sest mitte ainult minu häirekell ei löönud plärisema... Ja kõige kahtlasem on asjaolu, et Suzannel ei ole enda vanus selge: kirjas minule 2009. aastast väidab ta ennast 16-aastaseks, kuid kirjas 2008. aastast (mida võib lugeda teiselt viidatud lingilt) 17-aastaseks.
Muide, fakt, et kiri saadeti mulle Varrakusse, näitab, et saatja on teinud ka veidi uurimistööd. Ta on otsinud infot mu teoste kohta, uurinud, kus need on välja antud, ja otsinud Varraku aadressi. Milleks niisugune vaev?
Mind huvitab, kas niisugune Suzanne Lopez on kirjutanud ka teistele Eesti inimestele? Andke teada! Aga niisuguse kirja saamisel soovitan "autogramm" saatmata jätta. Kui te just tõesti Arvo Pärt või Baruto või Kadri Kõusaar ei ole.
Täiendus: leidsin veel internetikajastust, Suzanne'i enda kirja. Kirjas väidab ta, et on reaalselt eksisteeriv isik ja tema eesmärk on ainult koguda autogramme. Siiski möönab ta, et vanusega on ta vassinud, ja tunnistab üles, et on tegelikult sündinud 1958. aastal, s.o on praegu ca 52-aastane. Teismelise-vanust kasutavat ta üksnes seepärast, et just 15-aastaselt ta kogumisega 1973. aastal alustas. Mida arvata? Ikkagi piisavalt veider, et mitte vastata. Esiteks on juba see, et keskealine naine kasutab teismelise tüdruku alias't - kui see kiri tõele vastab -, pelutavalt veider. Teiseks, kui inimene kasutab juba 37 aastat üht-sama mittemidagiütlevat kirjašablooni, kus muutub ainult saaja nimi ja tema tegevusala, saates seda laiali silmanähtavalt täiesti valimata, kuid massilisele adressaatide sihtgrupile, siis on tõenäoliselt tegu juba obsession'iga, kliinilise juhtumiga. Ükski õige koguja ei roobitse materjali niiviisi labidaga kokku. Kui see kiri tõele vastab.
- - -
Short summary in English: If you receive autograph request from somebody Suzanne Lopez, then beware, it could be suspicious thing. Read more here and here and here, also here.
Kiri on järgmine:
Dear Mr [minu nimi],
I am 16 years old and Poetry is my passion. I'm writing to you to express my admiration and my enthusiasm for your poetic way and for your poems - I find them wonderful.
I would be very happy to have your autograph on the small card I'm sending you.
Thank you very much.
Sincerely,
[allkiri]
Kuupäev: 27. august 2009
Saatja aadress: Bte 52, 43 bis bd Davout, 75020 Paris, France
Vaat niisugune kiri. Kirja kätte saades ma guugeldasin, kes võiks olla selline andunud luulesõber, kes fännab väljaspool Eesti piire tundmatuid eesti luuletajaid, aga ei leidnud midagi. Täna meenus see kiri jälle. Otsustasin kummalise, kuid tühise palve täita. Enne aga otsustasin uuesti guugeldada. Ja seekord leidsin midagi. Midagi huvitavat.
Nimelt selgus, et Suzanne Lopez on saatnud enam-vähem samas sõnastuses kirju üle terve maailma, nii üle Euroopa kui ka USA, ja üsna ühine on saajate imestus: miks peaks keegi 16-aastane Pariisi tüdruk midagi teadma minust või minu loomingust? Seejuures on tüdruk kirjutanud veel nii kunsti- kui ka muusika-ala inimestele, vahetades kirjas välja asjakohased fraasid: Art is my passion... Music is my passion... Jne. Kirjasaatmise haare näib olevat erakordselt mastaapne. Saajateks on ainult kultuurivaldkonnaga seotud inimesed. Mis on lahti?
Kas tõesti üks 16-aastane Pariisi tüdruk haldab nii suurejoonelist kirjavahetust? Kirjad on kirjutatud käsitsi, igaühe peale kulub paberi-, margi- ja ümbrikuraha. Ja väga palju aega. Olen ka ise sügavamalt tegelenud autogrammide küsimisega posti teel, tean omast käest, kui palju aega läheb käsitsi kirjutamise peale ja kui suureks paisuvad margikulud. Ja kui mina autogrammisoove saatsin, siis ei saanud kirja saajal küll eales kahtlust tekkida, kuidas ma tema isikut tean. Nad olid vaieldamatult tuntud isikud.
Suzanne Lopezi müsteeriumi arutatakse paaris kohas internetis, siin ja siin ja siin. Peamiselt on välja pakutud 2 eri võimalust: kas tegu on kuritegelikel eesmärkidel inimeste allkirjade kogumisega või kellegi n-ö kunstiprojektiga. Sest tõesti: 16-aastane tüdruk, kes käib eeldatavasti veel koolis, ei saa küll omada nii palju aega ja raha, ega ka teadmisi, et niisuguseid kirju niisuguses mahus üle maailma saata. Need on pälvinud sõna otseses mõttes globaalset tähelepanu.
Iseenesest ei ole kirja šabloonne ülesehitus veel midagi kahtlast. Ka minu kirjad olid hästi universaalse ja lihtsalt muudetava sõnastusega. Mida suuremale hulgale inimestele soove saata, seda rohkem selline lähenemine ju aega kokku hoiab. Aga, ikkagi see: miks peaks keegi täiesti tundmatutelt isikutelt autogrammi küsima, kui maailm on täis kümneid tuhandeid tõesti tuntud ja olulisi isikuid? Midagi on ses asjas kahtlast, sest mitte ainult minu häirekell ei löönud plärisema... Ja kõige kahtlasem on asjaolu, et Suzannel ei ole enda vanus selge: kirjas minule 2009. aastast väidab ta ennast 16-aastaseks, kuid kirjas 2008. aastast (mida võib lugeda teiselt viidatud lingilt) 17-aastaseks.
Muide, fakt, et kiri saadeti mulle Varrakusse, näitab, et saatja on teinud ka veidi uurimistööd. Ta on otsinud infot mu teoste kohta, uurinud, kus need on välja antud, ja otsinud Varraku aadressi. Milleks niisugune vaev?
Mind huvitab, kas niisugune Suzanne Lopez on kirjutanud ka teistele Eesti inimestele? Andke teada! Aga niisuguse kirja saamisel soovitan "autogramm" saatmata jätta. Kui te just tõesti Arvo Pärt või Baruto või Kadri Kõusaar ei ole.
Täiendus: leidsin veel internetikajastust, Suzanne'i enda kirja. Kirjas väidab ta, et on reaalselt eksisteeriv isik ja tema eesmärk on ainult koguda autogramme. Siiski möönab ta, et vanusega on ta vassinud, ja tunnistab üles, et on tegelikult sündinud 1958. aastal, s.o on praegu ca 52-aastane. Teismelise-vanust kasutavat ta üksnes seepärast, et just 15-aastaselt ta kogumisega 1973. aastal alustas. Mida arvata? Ikkagi piisavalt veider, et mitte vastata. Esiteks on juba see, et keskealine naine kasutab teismelise tüdruku alias't - kui see kiri tõele vastab -, pelutavalt veider. Teiseks, kui inimene kasutab juba 37 aastat üht-sama mittemidagiütlevat kirjašablooni, kus muutub ainult saaja nimi ja tema tegevusala, saates seda laiali silmanähtavalt täiesti valimata, kuid massilisele adressaatide sihtgrupile, siis on tõenäoliselt tegu juba obsession'iga, kliinilise juhtumiga. Ükski õige koguja ei roobitse materjali niiviisi labidaga kokku. Kui see kiri tõele vastab.
- - -
Short summary in English: If you receive autograph request from somebody Suzanne Lopez, then beware, it could be suspicious thing. Read more here and here and here, also here.
neljapäev, 23. detsember 2010
jõulusõim
.
Mis on jõulusõim? Arvate, et jeesuslapse sünnistseeni kujutav laua- või väljakukaunistus? Oh ei. Jõulusõim on see, kui enne jõule sõimatakse kaaskodanike nägu täis. Ja seda tehakse just 23. detsembril. Eelmise aasta 23. detsembril saabus mu moblasse tundmatult numbrilt sõnum:
Kuradi urood!
V6id selle kuuse
endale
perseauku
istutada! Pane
end p6lema!!!
Maarika
Ma ei tundnud ühtki Maarikat, kes sellise sisuga sõnumi mulle saatma peaks. Aga läraka sõimu sain sellest küsimata näkku. Täna, samuti 23. detsembril juhtus minuga niisugune lugu. Sõitsime autoga linnas. Tartu mnt ja Liivalaia ristmikul oli kolme autoga plekimõlkimine ja seetõttu liiklus toppas. Jäime sunnitult keset ristmikku seisma, sest ees oli tee kinni ja vasakule ei saanud ka sõita. Saime liikuma hakata alles siis, kui jalakäijatel oli roheline tuli. See aga ei meeldinud ühele eesti noormehele, kes seisis koos oma neiuga tee ääres. Ei mingit empaatiat, et vaene auto ristmiku keskelt liiklust ummistamast pääseks, oh ei. Ta ajas pea ette, jõllitas meile autosse ja karjus, nii et läbi praokil akna oli hästi kuulda: kuradi urood! Sirutasin käe aknast välja ja näitasin sõrme, mida mu kallis eesti suguvend mu poolest imeda võib, kui soovib. Ta siiski ei soovinud. Jätkasime teed.
Nii et juba teist aastat järjest sõimatakse mind 23. detsembril: kuradi urood! See ongi jõulusõim, hea traditsioon. (Rämps- ja muudest mölak-, sodi- ja paskeestlastest võib lugeda siit.)
Mis on jõulusõim? Arvate, et jeesuslapse sünnistseeni kujutav laua- või väljakukaunistus? Oh ei. Jõulusõim on see, kui enne jõule sõimatakse kaaskodanike nägu täis. Ja seda tehakse just 23. detsembril. Eelmise aasta 23. detsembril saabus mu moblasse tundmatult numbrilt sõnum:
Kuradi urood!
V6id selle kuuse
endale
perseauku
istutada! Pane
end p6lema!!!
Maarika
Ma ei tundnud ühtki Maarikat, kes sellise sisuga sõnumi mulle saatma peaks. Aga läraka sõimu sain sellest küsimata näkku. Täna, samuti 23. detsembril juhtus minuga niisugune lugu. Sõitsime autoga linnas. Tartu mnt ja Liivalaia ristmikul oli kolme autoga plekimõlkimine ja seetõttu liiklus toppas. Jäime sunnitult keset ristmikku seisma, sest ees oli tee kinni ja vasakule ei saanud ka sõita. Saime liikuma hakata alles siis, kui jalakäijatel oli roheline tuli. See aga ei meeldinud ühele eesti noormehele, kes seisis koos oma neiuga tee ääres. Ei mingit empaatiat, et vaene auto ristmiku keskelt liiklust ummistamast pääseks, oh ei. Ta ajas pea ette, jõllitas meile autosse ja karjus, nii et läbi praokil akna oli hästi kuulda: kuradi urood! Sirutasin käe aknast välja ja näitasin sõrme, mida mu kallis eesti suguvend mu poolest imeda võib, kui soovib. Ta siiski ei soovinud. Jätkasime teed.
Nii et juba teist aastat järjest sõimatakse mind 23. detsembril: kuradi urood! See ongi jõulusõim, hea traditsioon. (Rämps- ja muudest mölak-, sodi- ja paskeestlastest võib lugeda siit.)
esmaspäev, 6. detsember 2010
no mis kasu üldse on tasulisest infoliinist?!
Infoliin 1182
"Tere, palun andke mõni autoremonditöökoda Vabaduse puiestee läheduses."
"Ee..." (klõp-klõp-klõp, nohin, sekundid veerevad)
"Noh, Laagri, Pääsküla, kuskil seal."
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, minut koguneb) Vabaduse puiesteel ei ole..."
"Jaa, aga kuskil sealkandis?"
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, teine minut jookseb) Ee... Ta ei näita niimoodi..."
Lõpetad sekundipealt kõne, sest ega sa nohina kuulamise pärast 14 kr minutist ei maksa. Ja küsid lähimast bensujaamast. Leiadki kiirelt, mis tarvis (Salve tänaval).
- - -
Taas infoliin 1182
"Tere, ma paluks selle pikkade inimeste riidepoe aadressi, mis on Nõmme keskuse juures."
"Ee...? Ega te poe nime ei tea?"
"Ei mäleta, midagi XL. Midagi umbes sellist."
(nohin, sekundid veerevad)
"Ei leia... Aga ma tean, mis poodi te mõtlete, see on seal..."
Ja telefonihääl seletab, kuidas pood üles leida. Leian poe üles, selle nimi on Extra Large (Nõmme, Turuplats 5/7). Aga ei oleks leidnud, kui teenindaja poleks ise, isiklikult seda poodi teadnud. Andmebaas ja otsingusüsteem oleks hätta jätnud.
- - -
Moraal
Helistades liinil, kus minut maksab 14 krooni, ei taha ma kuulda pikka nohinat, tühja klõbinat ega fraase laadis "ta ei näita niimoodi". Mulle lausa tundub, et infoliinil 1182 pole telefoni taga istujal kasutada mingit muud andmebaasi peale tavalise Google'i. Istub seal, klõbistab sõna otsinguaknasse ja vaatab, mis ette lööb. Ja sina maksad selle eest.
Targem on helistada mõnele sõbrale või pereliikmele, kellest on teada, et ta parajasti on internetiühendusega arvuti läheduses. Nii leiad soovitava info kiiremini ja kordades odavamalt.
"Tere, palun andke mõni autoremonditöökoda Vabaduse puiestee läheduses."
"Ee..." (klõp-klõp-klõp, nohin, sekundid veerevad)
"Noh, Laagri, Pääsküla, kuskil seal."
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, minut koguneb) Vabaduse puiesteel ei ole..."
"Jaa, aga kuskil sealkandis?"
"Ee... (klõp-klõp-klõp, nohin, teine minut jookseb) Ee... Ta ei näita niimoodi..."
Lõpetad sekundipealt kõne, sest ega sa nohina kuulamise pärast 14 kr minutist ei maksa. Ja küsid lähimast bensujaamast. Leiadki kiirelt, mis tarvis (Salve tänaval).
- - -
Taas infoliin 1182
"Tere, ma paluks selle pikkade inimeste riidepoe aadressi, mis on Nõmme keskuse juures."
"Ee...? Ega te poe nime ei tea?"
"Ei mäleta, midagi XL. Midagi umbes sellist."
(nohin, sekundid veerevad)
"Ei leia... Aga ma tean, mis poodi te mõtlete, see on seal..."
Ja telefonihääl seletab, kuidas pood üles leida. Leian poe üles, selle nimi on Extra Large (Nõmme, Turuplats 5/7). Aga ei oleks leidnud, kui teenindaja poleks ise, isiklikult seda poodi teadnud. Andmebaas ja otsingusüsteem oleks hätta jätnud.
- - -
Moraal
Helistades liinil, kus minut maksab 14 krooni, ei taha ma kuulda pikka nohinat, tühja klõbinat ega fraase laadis "ta ei näita niimoodi". Mulle lausa tundub, et infoliinil 1182 pole telefoni taga istujal kasutada mingit muud andmebaasi peale tavalise Google'i. Istub seal, klõbistab sõna otsinguaknasse ja vaatab, mis ette lööb. Ja sina maksad selle eest.
Targem on helistada mõnele sõbrale või pereliikmele, kellest on teada, et ta parajasti on internetiühendusega arvuti läheduses. Nii leiad soovitava info kiiremini ja kordades odavamalt.
teisipäev, 23. november 2010
tuld ignorantse kultuuriministri pihta! anna allkiri
ERSO loost ma ei tea isiklikult palju. Aga kirjaniku mätta otsast ma võin öelda, et oma ametiajal pole Laine Jänes küll absoluutselt mitte sittagi asjalikku teinud. Ainult näiline tõmblemine ja sõnademulin. Rumal, asjatundmatu, saamatu, hädine, võhiklik, ignorantne minister. Ammu kõrini. Ei taha sellist! Võtku igaüks, kellele läheb korda kultuuri hea käekäik, oma ID-kaart ja mingu andku teada: lase jalga, Laine Jänes!
Täiendus 24.11.: sotsid tegid algust Laine Jänese pattude nimekirjaga. Seal ei ole küll midagi kirjandusvallast. Ja kuidas sõnastadagi konkreetselt asjaolu, et oma ametiajal pole Jänes kirjanduse vallas mitte midagi kasulikku teinud? Ainult välja mõelnud mõne totaka kampaania, nt Lugemisaasta, mille jaoks pole taas tehtud mitte midagi reaalset peale logo tellimise ja kleepsude trükkimise. Lugemisaasta alla on kaaperdatud sündmused, mis toimuksid ka ilma lugemisaastata: lugemisõhtud, kohtumised kirjanikega jne. Sama skeem, mis Kultuuripealinnaga.
Reaalselt soodustaks lugemist raamatute käibemaksu vähendamine (et langeks hind poes) ja raamatukogude finantsolukorra parandamine (et nad saaksid rohkem raamatuid sisse osta). Aga see on juba tõsine ja tegelik töö, millest ministeerium eemale hoidub. Lihtsam on trükkida kleepsud, teha kodulehekülg (ja muu promo-pask) ja edasi lihtsalt panni taguda: vaat kus teeme, vaat kus edeneb!
Täiendus 24.11.: sotsid tegid algust Laine Jänese pattude nimekirjaga. Seal ei ole küll midagi kirjandusvallast. Ja kuidas sõnastadagi konkreetselt asjaolu, et oma ametiajal pole Jänes kirjanduse vallas mitte midagi kasulikku teinud? Ainult välja mõelnud mõne totaka kampaania, nt Lugemisaasta, mille jaoks pole taas tehtud mitte midagi reaalset peale logo tellimise ja kleepsude trükkimise. Lugemisaasta alla on kaaperdatud sündmused, mis toimuksid ka ilma lugemisaastata: lugemisõhtud, kohtumised kirjanikega jne. Sama skeem, mis Kultuuripealinnaga.
Reaalselt soodustaks lugemist raamatute käibemaksu vähendamine (et langeks hind poes) ja raamatukogude finantsolukorra parandamine (et nad saaksid rohkem raamatuid sisse osta). Aga see on juba tõsine ja tegelik töö, millest ministeerium eemale hoidub. Lihtsam on trükkida kleepsud, teha kodulehekülg (ja muu promo-pask) ja edasi lihtsalt panni taguda: vaat kus teeme, vaat kus edeneb!
pühapäev, 17. oktoober 2010
vabane pornost! usk on teaduse sõber!
Selle foto tegin Peterburis, 2006. aasta juunis, ühes Vassili saare kirikus. Pildistamine oli seal küll keelatud, aga tegin klõpsu kiirelt ära ja kadusin ukse taha, selja tagant kostmas kauge sõim. Miks see vaatepilt mulle nii jäädvustamisväärne tundus? Sest - see absoluutselt mittepoeetiline, lausa mehhaniseeritud, masstootmiseks mõeldud Püha Vee tsistern kujutab mu meelest hästi kõikide maailma kirikute olemust, teenigu need siis missugust usukuulutust tahes.
See foto meenus mulle, kui sattusin internetis kogemata mingite tõsiusklike kristlaste teemablogidesse. Vabane pornost! Usk ja teadus on sõbrad! Jne. Kaua ei suutnud lugeda, kannatus katkes seal, kus hakati väitma, et Maa vanus on tegelikult 6000 aastat ja seda tõestavad teaduslikud faktid: "Video annab teaduslikke tõendeid, et tõestada otsest kuue päevast loomist. Dr. Kent Hovind lükkab ümber evolutsiooni väited, et Maa on arenenud miljardite aastatega." Mida öelda? Oleme harjunud kuulma selliseid asju Ameerikast. Kuidagi kurb on seda eesti keeles lugeda.
esmaspäev, 4. oktoober 2010
!! foto Wimberg foto Wimberg foto Wimberg foto !!
.
Ajalehed, ajakirjad, raamatukogud
ja kõik teised avalikud asutused!
ja kõik teised avalikud asutused!
Selle postituse küljest võite võtta
kasutamiseks ja avaldamiseks fotosid Wimbergist!
Kui teil ei ole.
Kui te muidu otsiks neid ei tea kust
ja valiksite mingisuguse vana
koleda
foto.
kasutamiseks ja avaldamiseks fotosid Wimbergist!
Kui teil ei ole.
Kui te muidu otsiks neid ei tea kust
ja valiksite mingisuguse vana
koleda
foto.
Need fotod on vabavara.
Võite maksta nende kasutamise eest honorari
(foto autori nimi on kirjas foto küljes ja kontakti saab minu käest),
aga kui teil seda summakest eelarves ette nähtud ei ole,
siis jumala pärast - võtke siit
tasuta.
Võite neid lõigata ja kadreerida, kuidas süda lustib,
pange kas või peeglisse ja tehke mustvalgeks.
Valik on suur, peaks sobima igaks juhtumiks,
olgu luuletus või essee või minust kõnelev paskvill.
Palun ainult üht -
mitte kasutada minust suvalisi
vanu, kuskilt internetip.....st väljaguugeldatud
koledaid fotosid!
Eks?
Võite maksta nende kasutamise eest honorari
(foto autori nimi on kirjas foto küljes ja kontakti saab minu käest),
aga kui teil seda summakest eelarves ette nähtud ei ole,
siis jumala pärast - võtke siit
tasuta.
Võite neid lõigata ja kadreerida, kuidas süda lustib,
pange kas või peeglisse ja tehke mustvalgeks.
Valik on suur, peaks sobima igaks juhtumiks,
olgu luuletus või essee või minust kõnelev paskvill.
Palun ainult üht -
mitte kasutada minust suvalisi
vanu, kuskilt internetip.....st väljaguugeldatud
koledaid fotosid!
Eks?
- - -
kolmapäev, 16. juuni 2010
Emperor vs muruniiduk 1:0!
Oi, see muruniiduk akna taga teeb ilget lärmi, mis imbub isegi läbi seinte ja üle korteri. Aga Emperori & Logitechi ühendmeeskond teeb temaga sama, mida tegi Saksamaa Austraaliaga! Aargh! Ometi saavad kõrvad murupervode lakkamatust kõrra-kõrrast priiks.
laupäev, 22. mai 2010
ateistlik luuletus lastele
.
LASTELE JUMALAST
VAHEL JUMALAST JA PIIBLIST
KEEGI VESTMA HAKKAB JUTTU.
ÜTLEN AUSALT, SELLEST MINUL
EBAMEELDIV HAKKAB RUTTU.
ET SIND OOTTAB TAEVARIIKK VÕI
MAA ALL HIRMUS PÕRGUKATEL -
SELLIST LOBAJUTTU SOBIB
USKUDA VAID RUMALATEL.
TAEVAS TEISPOOL PILVI KOSMOS,
PÄIKSELT VALGUS, PILVIST SADE.
MAA SEES MULD JA VIHMAUSSID,
JA SIIS AINULT - KIVILADE.
MÕNI LAPS PEAB POSISEMA
PÄEVAS MITU KORDA PALVET.
JA SIIS MINGID JUTUD INGLIST,
KES SU EEST PEAB AINA VALVET!
ISE ENDA VALVAMISEST
HOOPPIS ROHKEM OLEKS KASU.
PALVED KA EI MUUDA MISKIT,
LOOTTA NEILE SUURT EI TASU.
USKUGU NEED JUMALASSE,
KEL ON SELLEKS SOOV JA ISU.
LAS NAD OLLA. KUNI NEMAD
ENDI SEKKA MEID EI KISU.
LIIGU RINGI, SILMAD LAHTI.
RAAMATUTEST TARKKUST KOGU.
TARKKUSE JA TEADUSETA
ON SU ELUKENE LOGU.
Keila-Joal,
pärast vaarikate puhastamist ja enne šašlõki tegemist,
22. mail 2010
LASTELE JUMALAST
VAHEL JUMALAST JA PIIBLIST
KEEGI VESTMA HAKKAB JUTTU.
ÜTLEN AUSALT, SELLEST MINUL
EBAMEELDIV HAKKAB RUTTU.
ET SIND OOTTAB TAEVARIIKK VÕI
MAA ALL HIRMUS PÕRGUKATEL -
SELLIST LOBAJUTTU SOBIB
USKUDA VAID RUMALATEL.
TAEVAS TEISPOOL PILVI KOSMOS,
PÄIKSELT VALGUS, PILVIST SADE.
MAA SEES MULD JA VIHMAUSSID,
JA SIIS AINULT - KIVILADE.
MÕNI LAPS PEAB POSISEMA
PÄEVAS MITU KORDA PALVET.
JA SIIS MINGID JUTUD INGLIST,
KES SU EEST PEAB AINA VALVET!
ISE ENDA VALVAMISEST
HOOPPIS ROHKEM OLEKS KASU.
PALVED KA EI MUUDA MISKIT,
LOOTTA NEILE SUURT EI TASU.
USKUGU NEED JUMALASSE,
KEL ON SELLEKS SOOV JA ISU.
LAS NAD OLLA. KUNI NEMAD
ENDI SEKKA MEID EI KISU.
LIIGU RINGI, SILMAD LAHTI.
RAAMATUTEST TARKKUST KOGU.
TARKKUSE JA TEADUSETA
ON SU ELUKENE LOGU.
Keila-Joal,
pärast vaarikate puhastamist ja enne šašlõki tegemist,
22. mail 2010
reede, 21. mai 2010
luuletus kõigile aru kaotanud muruniitjatele
.
MURUHULLU MÕNUHETKED
Vara olen maast ma lahti,
pole aega viitta,
muru kasvas millimeetri –
tarvis jälle niitta!
..........Katab peenim briti muru
..........minu katselappi
..........ja see kogu suvi nõuab
..........lõppematut rappi.
Huulile poeb lauluviis ja
rindu õnnevärin,
siis kui mitu tundi kostab
ainult hele lärin.
..........Ajasin ma üles naabrid?
..........Nad ka ainult magaks!
..........Aga et nad midagigi
..........haljastusest jagaks!
Kas siis tõesti nad ei hinda
helisid neid helli?
Kas neil meelt ei rõõmustagi
tuhat detsibelli?
..........Rohi aga kasvab, kurat!
..........Muudkui kasvab üha!
..........Lausa kurdiks võtab mind see
..........kasvamise müha!
Kui veel leian kuskilt ühe
kollendava õie,
siis on naljal lõpp ja läheb
kops mul üle põie.
MURUHULLU MÕNUHETKED
Vara olen maast ma lahti,
pole aega viitta,
muru kasvas millimeetri –
tarvis jälle niitta!
..........Katab peenim briti muru
..........minu katselappi
..........ja see kogu suvi nõuab
..........lõppematut rappi.
Huulile poeb lauluviis ja
rindu õnnevärin,
siis kui mitu tundi kostab
ainult hele lärin.
..........Ajasin ma üles naabrid?
..........Nad ka ainult magaks!
..........Aga et nad midagigi
..........haljastusest jagaks!
Kas siis tõesti nad ei hinda
helisid neid helli?
Kas neil meelt ei rõõmustagi
tuhat detsibelli?
..........Rohi aga kasvab, kurat!
..........Muudkui kasvab üha!
..........Lausa kurdiks võtab mind see
..........kasvamise müha!
Kui veel leian kuskilt ühe
kollendava õie,
siis on naljal lõpp ja läheb
kops mul üle põie.
reede, 16. aprill 2010
märkusi esinemistest ja mitteesinemistest
Kui veel mõned aastad, ütleme 5-6, tagasi võis päris tihti kohata arusaama, et kirjanik on üks tore inimene, kes tuleb hea meelega terveks päevaks kodust välja, jättes selleks ajaks soiku oma muud tööd, või taidleb ennast terve koolirahva ees oimetuks tassi ja pastaka saamise nimel, siis viimastel aastatel on hakanud asjad tasapisi paremuse poole minema. On hakatud mõistma, et esinemine on ka töö, ja et aeg on sõna otseses mõttes raha - eriti siis, kui tegu vabakutselise kirjanikuga. Olen sellel teemal oma blogis kirjutanud (ja rõõmuga täheldanud, et suur osa raamatukoguhoidjatest ja huvijuhtidest on nende seisukohtadega mõistvalt kaasa tulnud), üldisi arusaamu on omasoodu suunanud ka teiste esinevate kirjanike tegevus.
Aga ikka saabub vahel meilikasti ka kutseid, mille puhul on vist ette kujutatud, et kirjanik ainult selleks elabki, et saaks oma raha eest ja oma teisi töid kõrvale lükates käia koolides tasuta tööjõuna lapsi lõbustamas. Järgnevalt kaks mudelnäidet kirjadest, millised võiks pigem üldse saatmata jääda, sest jaatava vastuse saamise tõenäosus on pea olematu. Umbes sellised kirjad tulid mulle päriselt ja kummagi puhul ei olnud mul pikka mõtlemist.
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast paarkümmend km eemal]. Meil on kavas organiseerida laste luuleüritus. Kas te ei tuleks sellest osa võtma - kuulama laste luuletusi ja luuletamisest rääkima? Buss, mis peatub meie kooli ees, väljub Balti jaamast hommikul kell 7.00, tagasi saate sama liini bussiga kell 10.10. Üritus algab 8.00 ja kestab 9.40-ni. [Tasust juttu ei ole.]
*
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast kümmekond km eemal teises suunas]. Meil on kavas organiseerida laste etlusvõistlus. Kas te ei tuleks selle žüriisse? Üritus algab 10.00 ja kestab 14.00-ni. Kahjuks tasu maksmise võimalust ei ole. [Transpordi kohta pole midagi öeldud, ilmselt eeldatakse jälle, et tullakse ise liinibussiga.]
Mida siis nende kirjade kohta lähemalt öelda? Esiteks seda, et - aitäh loomulikult kutsumast! See on suur au, saada kuhugi kutsutud. Aga, kohe teiseks: tingimused on siin kutsutavale raskeks tehtud. Tasu ei maksta. Kohale tule ise, liinibussiga. Ärka vara, muudkui sõida, loksu, oota. (Nagu oleks kirjanikule endale seda külaskäiku vaja, eks ole!) Töö ise on rohkelt energiat võttev - žüriis olemine, luuletuste kuulamine, rääkimata ise esinemisest on näiliselt küll lihtsad tegevused, aga vaimuenergiat neelavad need kõvasti. Rääkimata sellest, et põhitööd, mis toovad kirjanikule reaalset sissetulekut, jäävad samal ajal ju tegemata.
Esimese kutsuja arvates peaksin lausa ärkama keset ööd, et sõita Balti jaama, et minna bussi peale, silme ees terendamas perspektiiv teha mitu tundi rasket esinemis- ja suhtlemistööd, ja siis sama marsruuti mööda koju tagasi sõitma. Nii et lõpuks kell 13 koju jõudes olen bussides loksumisest ja pingelangusest nii uimane, et pean hoopis minema magama, selle asemel, et oma päris töid tegema hakata. Tulemus: päev läinud. Ja ilmselt mitte millegi eest, sest kogu selle reisimise ja rabelemise väärilist tasu konkreetsest pakkumisest küll läbi ei kuma.
Niisiis, kummalegi kirjale polnud raske "ei" öelda. Aga võib-olla ma oleksin öelnud "jah", kui 1) oleks tagatud kiire transport koduuksest koolini ja tagasi (tegu ju Tallinna-lähedaste koolidega), nii et kutsutu ei peaks pool päevast lihtsalt maha loksuma, 2) oleks juttu tehtud tasust. Sellisel juhul oleks ma hakanud vaatama juba tavalisi tegureid nagu et ega mul sel päeval midagi pakilist ees ei ole ja kas ma saan palutud ülesandega üldse hakkama. Kahju, aga - kordan üle - aeg on raha. Kutsujad, väärtustage kirjaniku ja üldse teiste inimeste aega! Sellisel juhul on mõnikord - rõhutan, et mõnikord, väga valitud juhtudel - võimalik midagi ka tasuta teha. Aga kui tasu ei ole ja tuleb veel peale maksta oma aja kulutamise näol, siis pole raske eitavaid vastuseid anda.
Mis puutub lähemalt transporti - kui tegu on linnalähedase kooliga, siis on mu meelest enesestmõistetav külalisele organiseerida transport auto näol koduuksest koolini ja tagasi. Rakverre ja Tartusse ma seda ei eelda, aga Harjumaa piires küll. See ei ole ju raske. Hiljuti käisin esinemas Tabasalu koolis, sealt saadeti auto vastu ja kõik oli tore. Nii tüütu on kuskil Balti jaamas liinibussi või Estonia ees marsasabas kügeleda ja loetud kohtade pärast trügida, samal ajal, kui autoga oleks see käik suts ja valmis, rääkimata aja ja vaimuenergia kokkuhoiust. Ja see peaks ka olema endastmõistetav, et igasugused transpordikulud korvatakse 100-protsendiliselt.
*
Veel ühest n-ö toredast juhtumist soovin selles postituses kõnelda. Käisin hiljuti veel ühes Tallinna-lähedases koolis koos hea sõbraga esinemas. Sinna tuli sõita ise liinibussiga kohale. Selle fakti selgudes ma oleks hea meelega pakkumise tagasi lükanud, aga kuidas sa lükkad, kui su sõbrale lähedalseisev isik samas koolis töötab. Hea küll, sõber siis maksis ise omal algatusel bussipiletid kinni (mis olnuks tegelikult kooli asi maksta). Taksosõidu korvamisest ei tahtnud kool kuuldagi, oma autot neil aga ka välja käia ei olnud.
Tegime kahekesi aula-täiele õpilastele 40 minutit esinemist. Siis hakkasime direktoriga tülikat rahajuttu ajama. Direktor leidis, et normaalne on meile maksta 500 kr bruto nina peale, sest hiljuti olla seal koolis käinud üks väliseesti kirjanik (meist kuulsam! klassik!), kes selle summaga nõus olnud. Tegu oli ühe Rootsi pensionipõlve nautiva eaka kirjanikuga. Leidsin, et Eestis vabakutselise kirjaniku põlve pidavale noorele inimesele võiks ikka rohkem maksta, kui hobi korras ringituuritavale Rootsi pensionärile, ja esitasin nõudmise 1000 kr neto nina peale. See on täiesti normaalne, korduvalt läbiproovitud suurusjärk. Ja tegu ei olnud ka mingi vaestepatuste aleviga, vaid noobli elupiirkonnaga. Koolil, kes suvatseb pidada aatriumis disainfontääni, kõlvaku ka professionaalseid luuletajaid korralikult tasustada.
Aga mu argumentidel polnud mingit mõju. Siis ütles sõber, et lasku ma tema osa julgesti minu osaga kokku panna, siis saan mina korralikuma tasu ja teda ju kohustas n-ö tutvus niikuinii aitähi eest esinema - noblesse oblige! Leidsin lõpuks ka, et olgu see juhtum sõbrale õppetunni eest - edaspidi võiks julgemalt kohe "ei" öelda ja mitte lasta ennast nii küüniliselt ära kasutada (aga mis teha, kui ta on selline idealist!). Ilmselt oligi kool juba algusest peale kalkuleerinud, et oma töötaja lähikondlane teeb neile tasuta tööd. Niisiis oli kahe tänapäeva tipptasemel noorema põlvkonna kirjaniku taks selles koolis esinemise eest häbiväärne 395 kr neto nina peale. Muidugi, miinus bussipiletid, 12 kr/tk. (Tassita siiski ei jäänud...) Enam ma sinna kooli oma jalga ei tõsta, vähemalt seni, kuni seal nii jultunult odavlõunaid oodatakse.
Aga ikka saabub vahel meilikasti ka kutseid, mille puhul on vist ette kujutatud, et kirjanik ainult selleks elabki, et saaks oma raha eest ja oma teisi töid kõrvale lükates käia koolides tasuta tööjõuna lapsi lõbustamas. Järgnevalt kaks mudelnäidet kirjadest, millised võiks pigem üldse saatmata jääda, sest jaatava vastuse saamise tõenäosus on pea olematu. Umbes sellised kirjad tulid mulle päriselt ja kummagi puhul ei olnud mul pikka mõtlemist.
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast paarkümmend km eemal]. Meil on kavas organiseerida laste luuleüritus. Kas te ei tuleks sellest osa võtma - kuulama laste luuletusi ja luuletamisest rääkima? Buss, mis peatub meie kooli ees, väljub Balti jaamast hommikul kell 7.00, tagasi saate sama liini bussiga kell 10.10. Üritus algab 8.00 ja kestab 9.40-ni. [Tasust juttu ei ole.]
*
Tere!
Kirjutan ... koolist [asub Tallinnast kümmekond km eemal teises suunas]. Meil on kavas organiseerida laste etlusvõistlus. Kas te ei tuleks selle žüriisse? Üritus algab 10.00 ja kestab 14.00-ni. Kahjuks tasu maksmise võimalust ei ole. [Transpordi kohta pole midagi öeldud, ilmselt eeldatakse jälle, et tullakse ise liinibussiga.]
Mida siis nende kirjade kohta lähemalt öelda? Esiteks seda, et - aitäh loomulikult kutsumast! See on suur au, saada kuhugi kutsutud. Aga, kohe teiseks: tingimused on siin kutsutavale raskeks tehtud. Tasu ei maksta. Kohale tule ise, liinibussiga. Ärka vara, muudkui sõida, loksu, oota. (Nagu oleks kirjanikule endale seda külaskäiku vaja, eks ole!) Töö ise on rohkelt energiat võttev - žüriis olemine, luuletuste kuulamine, rääkimata ise esinemisest on näiliselt küll lihtsad tegevused, aga vaimuenergiat neelavad need kõvasti. Rääkimata sellest, et põhitööd, mis toovad kirjanikule reaalset sissetulekut, jäävad samal ajal ju tegemata.
Esimese kutsuja arvates peaksin lausa ärkama keset ööd, et sõita Balti jaama, et minna bussi peale, silme ees terendamas perspektiiv teha mitu tundi rasket esinemis- ja suhtlemistööd, ja siis sama marsruuti mööda koju tagasi sõitma. Nii et lõpuks kell 13 koju jõudes olen bussides loksumisest ja pingelangusest nii uimane, et pean hoopis minema magama, selle asemel, et oma päris töid tegema hakata. Tulemus: päev läinud. Ja ilmselt mitte millegi eest, sest kogu selle reisimise ja rabelemise väärilist tasu konkreetsest pakkumisest küll läbi ei kuma.
Niisiis, kummalegi kirjale polnud raske "ei" öelda. Aga võib-olla ma oleksin öelnud "jah", kui 1) oleks tagatud kiire transport koduuksest koolini ja tagasi (tegu ju Tallinna-lähedaste koolidega), nii et kutsutu ei peaks pool päevast lihtsalt maha loksuma, 2) oleks juttu tehtud tasust. Sellisel juhul oleks ma hakanud vaatama juba tavalisi tegureid nagu et ega mul sel päeval midagi pakilist ees ei ole ja kas ma saan palutud ülesandega üldse hakkama. Kahju, aga - kordan üle - aeg on raha. Kutsujad, väärtustage kirjaniku ja üldse teiste inimeste aega! Sellisel juhul on mõnikord - rõhutan, et mõnikord, väga valitud juhtudel - võimalik midagi ka tasuta teha. Aga kui tasu ei ole ja tuleb veel peale maksta oma aja kulutamise näol, siis pole raske eitavaid vastuseid anda.
Mis puutub lähemalt transporti - kui tegu on linnalähedase kooliga, siis on mu meelest enesestmõistetav külalisele organiseerida transport auto näol koduuksest koolini ja tagasi. Rakverre ja Tartusse ma seda ei eelda, aga Harjumaa piires küll. See ei ole ju raske. Hiljuti käisin esinemas Tabasalu koolis, sealt saadeti auto vastu ja kõik oli tore. Nii tüütu on kuskil Balti jaamas liinibussi või Estonia ees marsasabas kügeleda ja loetud kohtade pärast trügida, samal ajal, kui autoga oleks see käik suts ja valmis, rääkimata aja ja vaimuenergia kokkuhoiust. Ja see peaks ka olema endastmõistetav, et igasugused transpordikulud korvatakse 100-protsendiliselt.
*
Veel ühest n-ö toredast juhtumist soovin selles postituses kõnelda. Käisin hiljuti veel ühes Tallinna-lähedases koolis koos hea sõbraga esinemas. Sinna tuli sõita ise liinibussiga kohale. Selle fakti selgudes ma oleks hea meelega pakkumise tagasi lükanud, aga kuidas sa lükkad, kui su sõbrale lähedalseisev isik samas koolis töötab. Hea küll, sõber siis maksis ise omal algatusel bussipiletid kinni (mis olnuks tegelikult kooli asi maksta). Taksosõidu korvamisest ei tahtnud kool kuuldagi, oma autot neil aga ka välja käia ei olnud.
Tegime kahekesi aula-täiele õpilastele 40 minutit esinemist. Siis hakkasime direktoriga tülikat rahajuttu ajama. Direktor leidis, et normaalne on meile maksta 500 kr bruto nina peale, sest hiljuti olla seal koolis käinud üks väliseesti kirjanik (meist kuulsam! klassik!), kes selle summaga nõus olnud. Tegu oli ühe Rootsi pensionipõlve nautiva eaka kirjanikuga. Leidsin, et Eestis vabakutselise kirjaniku põlve pidavale noorele inimesele võiks ikka rohkem maksta, kui hobi korras ringituuritavale Rootsi pensionärile, ja esitasin nõudmise 1000 kr neto nina peale. See on täiesti normaalne, korduvalt läbiproovitud suurusjärk. Ja tegu ei olnud ka mingi vaestepatuste aleviga, vaid noobli elupiirkonnaga. Koolil, kes suvatseb pidada aatriumis disainfontääni, kõlvaku ka professionaalseid luuletajaid korralikult tasustada.
Aga mu argumentidel polnud mingit mõju. Siis ütles sõber, et lasku ma tema osa julgesti minu osaga kokku panna, siis saan mina korralikuma tasu ja teda ju kohustas n-ö tutvus niikuinii aitähi eest esinema - noblesse oblige! Leidsin lõpuks ka, et olgu see juhtum sõbrale õppetunni eest - edaspidi võiks julgemalt kohe "ei" öelda ja mitte lasta ennast nii küüniliselt ära kasutada (aga mis teha, kui ta on selline idealist!). Ilmselt oligi kool juba algusest peale kalkuleerinud, et oma töötaja lähikondlane teeb neile tasuta tööd. Niisiis oli kahe tänapäeva tipptasemel noorema põlvkonna kirjaniku taks selles koolis esinemise eest häbiväärne 395 kr neto nina peale. Muidugi, miinus bussipiletid, 12 kr/tk. (Tassita siiski ei jäänud...) Enam ma sinna kooli oma jalga ei tõsta, vähemalt seni, kuni seal nii jultunult odavlõunaid oodatakse.
neljapäev, 18. märts 2010
olla solidaarne Valge Lehe Päeva aktsiooniga!
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Ehkki minu blogis korrumpeerunud ministreid ja superfinantsistide petuskeeme ei paljastata, on võitlus ajakirjanduse sõnavabaduse eest - ja ma ei mõtle siin loomulikult vabadust kirjutada Anu Saagimi uutest aluspükstest - iga riigikodaniku asi. Vaikima sunnitud meedia näide on olemas 1930. aastate II poole eesti ajakirjandusest. Demokraatliku diskussiooni, ajakirjandusliku foorumi puudumine ühiskonnas oli üks olulisi tegureid, miks 1940. aastal läks Eestiga nii, nagu läks. (Soomes oli tol hetkel vaba ajakirjandus olemas, ja nagu teada, läks seal 1940. aastal teisiti, sest otsustajaks oli avalikkuse seisukoht, mitte Kolm Paksu.) Nõukaaja ajakirjandust, mis tegelikkuse kajastamise mõttes oli ainult täistrükitud paber, ma ei hakka näiteks toomagi. Ei ole vaja uut vaikivat ajastut! Maha saladuseloorid ühiskondliku elu sfääride kohalt!
reede, 18. detsember 2009
minu protestinoot sotside juhi kangutamise asjus
Jüri Pihl on hea, kindla käega, kogenud poliitik. Mina hääletasin oktoobris tema juhitava erakonna poolt. Kas tõesti valitakse nüüd sotside esinumbriks see nõrga, pea olematu poliitilise kapitaliga teatrinäitleja?! Ma ilmselt ei valiks küll Indrek Saare juhitava erakonna poolt, sest see oleks maha visatud hääl. Kas see mees suudaks sotside rivisid nii koondada, et nad suudaksid Keskerakonna, Reformierakonna ja IRL-i parteijäärade vahele trügida? Ei usu.
Armastan kultuuriinimesi, aga kui sotside juhiks saab karismatu kultuuritegelinski, kes seni pole poliitikas millegagi silma paistnud, siis saabki sotsides ülekaalu see pool, mida iseloomustab mõiste "tore, kuid võitlusväljal täiesti kasutu peenetundeline kultuursus". Indrek Saar tundub mulle, sry, poliitika jaoks mittesobiliku intelligendikesena, kes hoiab püstolikabuuris korraliku toru asemel hoopis Iina Aasamaa käitumisõpikut. Ei ole sellist meest etteotsa vaja! Viike pükstes ei vahita, kui ümberringi mürsud lõhkevad! Sotsid vajavad kindlat kätt.
Ei tohi tekitada eesti poliitikasse sotside koha peale mingit õrnahingeliste kultuuritegelaste rakukest, kellele antakse teiste parteide poolt ainult armulikult võimalus opositsioonis istuda ja vahel harva piiksatada midagi "heade poliitiliste tavade" rikkumise kohta. Mõistan sellised arengud täiesti hukka!
Mina, sotside valija, loodan, et Pihl ei saa "musta märki". Kui kuulsin märguandest kapole, siis minu toetus Pihlile ainult suurenes. Reformaritele tulebki vastu lõugu anda. Lang on üks eesti mölaklikumaid poliitikuid ja Ansip kaitseb ainult kurnajate huve. Paet oli väga hea kultuuriminister, aga välispoliitika nüansside jaoks on ta natuke rumal. Seda kampa võib riigireetmises vähemalt kahtlustada küll.
Armastan kultuuriinimesi, aga kui sotside juhiks saab karismatu kultuuritegelinski, kes seni pole poliitikas millegagi silma paistnud, siis saabki sotsides ülekaalu see pool, mida iseloomustab mõiste "tore, kuid võitlusväljal täiesti kasutu peenetundeline kultuursus". Indrek Saar tundub mulle, sry, poliitika jaoks mittesobiliku intelligendikesena, kes hoiab püstolikabuuris korraliku toru asemel hoopis Iina Aasamaa käitumisõpikut. Ei ole sellist meest etteotsa vaja! Viike pükstes ei vahita, kui ümberringi mürsud lõhkevad! Sotsid vajavad kindlat kätt.
Ei tohi tekitada eesti poliitikasse sotside koha peale mingit õrnahingeliste kultuuritegelaste rakukest, kellele antakse teiste parteide poolt ainult armulikult võimalus opositsioonis istuda ja vahel harva piiksatada midagi "heade poliitiliste tavade" rikkumise kohta. Mõistan sellised arengud täiesti hukka!
Mina, sotside valija, loodan, et Pihl ei saa "musta märki". Kui kuulsin märguandest kapole, siis minu toetus Pihlile ainult suurenes. Reformaritele tulebki vastu lõugu anda. Lang on üks eesti mölaklikumaid poliitikuid ja Ansip kaitseb ainult kurnajate huve. Paet oli väga hea kultuuriminister, aga välispoliitika nüansside jaoks on ta natuke rumal. Seda kampa võib riigireetmises vähemalt kahtlustada küll.
Tellimine:
Postitused (Atom)
