vahvad sellid tulevad lavale

.

F: Priit Salumaa

VAHVAD SELLID TULEVAD LAVALE

Joome hästi palju,
joome hästi palju
ja siis oottab lava!

Kogu saali lummab,
kogu saali lummab
meie luulekava!

Meid ei koti mõne,
meid ei koti mõne
tige hambakrigin.

Vastumeelt on meile,
vastumeelt on meile
kõikk see kaunis vigin.

Meie röögime ja,
meie röögime ja
teeme palju kära.

Laulame ja loeme,
laulame ja loeme
ega lähe ära!

krt, miks näitlejad ei oska luulet lugeda?

Uuest aastast käivitus ETV-s saade "100 luulepärli". Tegu on 100 luuletusega, mis on teatud hulga inimeste poolt välja valitud kui eesti luule paremik. See selleks. Igal õhtul loeb pärast AK-d keegi näitleja ühe luuletuse ette. Ja see, vabandage väga, on erakordselt rõve! Näitlejad ei oska luulet lugeda, nad rikuvad selle lihtsalt ära, jätavad heast luulest järele ainult rootsud ja varred.

Näeb see siis nii välja: näitleja vaatab uduse pilguga kivistunult kaamerasse, teeb suu lahti, ohkab, lausub värsi, pööritab silmi, vaatab maha, ähib, vahib kuhugi eemale, nagu näeks seal midagi põnevat, ohkab välja järgmise värsi, ägab, nagu hakkaks surema, surebki vist ära, sest paus enne järgmist värssi on nii pikk, et kaob side eelnevaga, ärkab siis ellu, vahib teisele poole, ägab järgmise värsi, siis vahib vaatajale otsa nagu üritaks teda diivanisse pilguga kinni naelutada. Jälle pikk paus, ähkimine, ohkamine, ägin, hingeldamine...

Miskipärast on luulevälistel inimestel arusaam, et näitlejad on kõige õigemad luulelugejad: nad ju õpivad lavakunstikoolis kõnekunsti, hääldamist, hingamist, diafragmaga manipuleerimist jne. Jah, õpivad. Ja on muidu igati tublid, tehku aga oma kolme õde ja ühtset eestit ja punjaba potitehast, täieline respect. Aga jätku luule rahule! Nad ei oska sellega midagi peale hakata!

Ütlen siis, mida on vaja luule esitamise juures - on vaja unustada kõnekunst ja "õige hingamine". Kõik see on praht! Kui see kõrvale jätta, tuleb õige ütlemise laad juba ise. On lummavaid luuletajaid, kes esitavad oma luuletusi puhisedes-nohisedes (Toomas Liiv) või rabedalt fraase pillates (Olavi Ruitlane) või kraaksudes (Matti Milius-Moguči) jne. Mõni susistab s-i, mõni vuristab. Ka päris konarlikud esitusviisid - kui need on naturaalsed - on luule lugemisel sada korda paremad kui näitlejate võltspaatos, lakutud ja poleeritud diafragmastatud ponnistus. Tean luuletajaid, kelle etlus on niivõrd perfektne, et sellest peaksid näitlejad ise õppust võtma: Elo Viiding, Andra Teede, Veiko Märka, Jürgen Rooste, fs, Jan Kaus, Doris Kareva, Andres Ehin, Maarja Kangro...

Palun, mu armsad eesti näitlejad, lugege seda postitust ja võtke ennast kokku, lõpetage see eetris surmavaakumine ära! Luule ei ole nii püha, et peaks selle ees värisema. Võtke luule kahe käega kõvasti kätte - ja olge inimesed, mitte kunstetlejad! Luule ei ole ilu, luule on jõud. Luule ei ole habisev küünlaleek, luule on... On raske öelda, mis ta on - enne tekib silmade ette vanatestamentlik pilt Moosesest, kes hoiab mäetipul pea kohal kivitahvleid, taamal lõkendav põõsas. Jah, see on luule.

luuletus

.
ÄRKAMISLAUL

Ärgata! On vaja ärgata!
..........Käes on hommik. Enam pole ööd.
Ärgata! On vaja ärgata!
..........Ootel toimetused. Toimetused, tööd.

..........Ärgata! On vaja ärgata!
....................Kardin eest ja tuppa karge voog.
..........Ärgata! On vaja ärgata!
....................Hommikune kohv ja hommikune roog.

Tegusid! Aeg teha tegusid!
..........Selga särk ja jalga king ja püks.
Tegusid! Aeg teha tegusid!
..........Oma parima siin annab igaüks.

..........Magades! Ei sünni magades
....................miskit tähtsat, miskit tohutut!
..........Algama! Peab tööga algama!
....................Alakem! Ja siia lõpetagem jutt!

26. 12. 2010 hommikul

kas see just on Skype'i-ideega võrdne, aga...

Minu meelest Swedpanga portaal on igav ja üksluine. Ainult raha, raha, raha, numbrid, numbrid, numbrid, ja oleks siis seal neid numbreid, ei, kogu aeg ikka miinus ja õhus kümme nutsunuiajajat. Aga mis oleks, kui Swedpanga portaali saaks panna ka fotosid ja videosid? Kui seal saaks leida endale virtuaalseid sõpru ja rajada koos nendega temaatilisi kommuune? Saaks ka üksteise kontojääki, makse ajalugu, kulutüüpe kommenteerida jms? Minu meelest oleks see päris tore. Siis sünniks suhtlusportaal, kus istumisest oleks tõesti kasu: oled kursis enda ja oma sõprade rahaasjadega.

Emperor vs muruniiduk 1:0!

Oi, see muruniiduk akna taga teeb ilget lärmi, mis imbub isegi läbi seinte ja üle korteri. Aga Emperori & Logitechi ühendmeeskond teeb temaga sama, mida tegi Saksamaa Austraaliaga! Aargh! Ometi saavad kõrvad murupervode lakkamatust kõrra-kõrrast priiks.

olla solidaarne Valge Lehe Päeva aktsiooniga!

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Ehkki minu blogis korrumpeerunud ministreid ja superfinantsistide petuskeeme ei paljastata, on võitlus ajakirjanduse sõnavabaduse eest - ja ma ei mõtle siin loomulikult vabadust kirjutada Anu Saagimi uutest aluspükstest - iga riigikodaniku asi. Vaikima sunnitud meedia näide on olemas 1930. aastate II poole eesti ajakirjandusest. Demokraatliku diskussiooni, ajakirjandusliku foorumi puudumine ühiskonnas oli üks olulisi tegureid, miks 1940. aastal läks Eestiga nii, nagu läks. (Soomes oli tol hetkel vaba ajakirjandus olemas, ja nagu teada, läks seal 1940. aastal teisiti, sest otsustajaks oli avalikkuse seisukoht, mitte Kolm Paksu.) Nõukaaja ajakirjandust, mis tegelikkuse kajastamise mõttes oli ainult täistrükitud paber, ma ei hakka näiteks toomagi. Ei ole vaja uut vaikivat ajastut! Maha saladuseloorid ühiskondliku elu sfääride kohalt!

ja mis kasu on siis neist Tallinna reisisaatjatest?! ainult võtavad ruumi ja segavad bussijuhti

Nüüdseks on juba nädala päevad olnud Tallinna ühistranspordis näha "töötamas" selliseid ametnikke nagu REISISAATJAD. Olen sella aja sees rohkelt busside-trammide-trollidega sõitnud ja neid reisisaatjaid nende "tööpostil" näinud. Miks kirjutan need sõnad jutumärkidesse? Sest ma ei taha olla siinkohal irooniaga mitte kitsi.

Ma ei ole veel aru saanud, mis kasu on minul kui ühistranspordi kasutajal nendest reisisaatjatest? Kõik, mis nad teevad, on see, et nad lihtsalt seisavad või istuvad bussi (trammi, trolli) eesotsas, ja kui istuvad, siis passivad aknast välja, ja kui seisavad, siis mitte niisama, vaid lobisevad bussijuhiga! Mis aga peaks olema keelatud, sest bussijuhiga lobisemine sõidu ajal on ju ometi keelatud. Vähemalt lihtreisijatele. Või annab see kollane tööhõlst selleks voli? Ametialased jutud? Samas mõistetav, sest MUUD ju teha pole!

Minu meelest oleks nendest reisisaatjatest kasu siis, kui nad:

1) kõnniksid bussis (trammis, trollis) PIDEVALT ringi, vaataksid, kas eakad, väikelastega vanemad või erivajadustega isikud saavad istuma, ega kellelgi pole abi vaja, kas kõik saavad oma pileti õigesti mulgustatud, ega keegi ei maga, et oleks peatusest mööda sõitmise oht, ega kellelgi pole teisi ohustavat-määrivat pagasit, oma võimaluste piires hoolt kandma selle eest, et keegi sulguvate uste vahele ei jääks, jne,
2) viskaksid haisevad/joobes/verised/räpased kodanikud, suukorvita/haisevad koerad koos ülbete omanikega, alkoholi tarvitavad kambad jms kontingendi seaduse kogu jõule tuginedes bussist välja - aga selleks on neil praegu kasutada ainult enda veenmisjõud, ei muud, ja räpasus ja hais on Tallinna ühistranspordi KÕIGE SUUREM probleem, seda muidugi limusiinides ringisõitvad linnajuhid ei tea!,
3) müüksid näiteks pileteid, juhi asemel - et see ei peaks oma aega selle peale raiskama ja buss saaks kiiremini sõita.

Aga praegu need reisisaatjad ainult kas istuvad mõnel esiistmel, tundmata ABSOLUUTSELT huvi, mis tagapool, mujal bussis (trammis, trollis) toimub. Ja kui nad seisavad, siis nad lobisevad juhiga, ehk siis - rikuvad reisijateveo eeskirju. Täna hommikul sõitsin näiteks Viru terminalist kell 8.32 väljunud bussiga nr 18 - ja reisisaatja ja bussijuhi vahel käis pidev plägin. Ime, et bussijuht üldse aega sai rooli keerata!

Seega, aktiivse Tallinna ühistranspordi kasutajana ütlen, et praeguses seisus on see grandioosne projekt LÄBI KUKKUNUD. Ilmselt oli sel ainult propaganda eesmärk. Et "Savisaar on nii tubli, annab rahvale töökohti, seevastu kui Ansip võtab neid ära". Kah mul töökohad! Maksta linna raha sisuliselt ainult selle eest, et bussis-trammis-trollis ruumi raisata ja juhiga lobiseda, reisijaid liiklusohtlikku olukorda pannes. See on pseudotöökoht.

Lõpetage see idiootsus, või muudetagu reisisaatjate tööülesandeid! Senise seisuga mina, Tallinna ühistranspordi aktiivne kasutaja, igatahes protestin.

Käesolev teadaanne on saadetud ka Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja tema abile Oksana Voronkovale.

tõsiselt ka, vaadake, mis s....ta te sisse sööte!

Mu külmkappi sigines 500-grammine Selveri viinerite pakk. Tavaliselt söön Rakvere pere- ja lastevinkusid, seepärast märkasin järsku ootamatut maitsevahet. Maitset nagu polekski! Isegi kuidagi vastik oli alla neelata ja kõhus tunda. Hakkasin vaatama, mida need Selveri viinerid siis sisaldavad. Kas tõesti on E-ainetega siin liiale mindud?

Selgub, et oligi. Kohe väga liiale. Rohkem ma neid ei söönud. Kellelgi teisel ka süüa ei soovita, eriti veel lastel. Selveri viinerites sisalduvatest ainetest on lõhna- ja maitsetugevdaja E621 (naatriumglutamaat) ja säilitusaine E250 (nitrit) kantud kõige ohtlikumate E-ainete nimekirja. Otsige veidi lisainfot, ja saate teada, mida põnevat need kõik põhjustada võivad!

Et pilt oleks täielik, toon ära kõigi neis Selveri viinerites peituvate E-ainete loendi: lõhna- ja maitseained, stabilisaatorid E450, E451, E452, antioksüdant E300, lõhna- ja maitsetugevdaja E621, värvaine E120, säilitusaine E250. Kokku seitse nimetust! Laske poes silm ringi käia ja võrrelge, see on ikka väga suur palett!

Ok, E621 on liha- ja teistes söögitoodetes üsna levinud, ja eks peamegi ju iga päev sutsu mürki ka sisse sööma, et tänapäeva kulinaarses maailmas ellu jääda. Aga seekord oli sitta ikka liiast sisse uhatud. Selveri viinereid oli nii kõvasti lõhnatatud, tugevdatud, värvitud ja säilitatud, et 1) maitse null, 2) tervisele kõva põnts. Aga see-eest oli värv ilus!

Rääkides lihast endast, siis on pakendil märgitud, et sealiha on 30% ja veiseliha 21%. Kokku seega 51% liha! Mis see ülejäänud 49% siis on? Ilmselt on see kõik lihtsalt üks sodi, millele on vaja tervelt seitsme tööstusliku ainega mingi kaubanduslik väljanägemine anda.

Üldse võiks hakata inimesed vaatama, mida nad söövad. Mina igatahes hakkan. Elu on selleks liiga lühike, et põnevaid ühendeid oma veresoontesse ja soolestikku ladestada. Ja ühtlasi kutsun ülesse koostama meie poodides pakutavate toidukaupade musta nimekirja. Andke teada oma keemia-kogemustest!

Siin ja siin lisalugemist huvitatuile, toidu sisse lisatavatest ainetest. Ja siin on üks väga hea üldülevaade.

- - -

Selle teemaga seoses tuli mulle pähe veel kaks mõtet.

1) Tuleks välja selgitada isik, kes on konkreetselt nende viinerite retsepti eest vastutav, ja lasta tal telekaamerate ees 3-4 tükki ära süüa. Kas sööb? Mis nägu teeb? Kas oma lastele ka julgeb anda? See võiks olla paras ettevõtmine Võsareporteri jaoks.

2) Eksperiment: võtta harilik sitajunn ja rakendada selle peal kõiki toiduainetööstuse nippe ja vahendeid. Kas saab tulemuseks ilusa roosa ja isuäratava batoonikese? Ma olen täitsa kindel, et saab. Äkki saab lausa sellesama Selveri viineri?

Urve Palo vastab isadele

Tänases Eesti Päevalehe Online'is vastab rahvastikuminister Urve Palo eilses Eesti Päevalehes ilmunud artiklile, milles isade liikumine esitab oma seisukohad uue perekonnaseaduse eelnõu osas.

Muuhulgas kirjutab Palo:

Toetan ühenduse Isade Eest eest kõneleja seisukohta, et on igati loomulik, et ühiskonnas mõistetaks, et normaalne suhtlemine isaga on lapse õigus samavõrd nagu õigus haridusele ja arstiabile.

Loodan väga, et see liikumine laieneb ning seeläbi aitab muuta ühiskonnas levinud arvamust, et laste kasvatamine on rohkem nagu naiste töö ja vastutus. Isade rolli tähtsustamisel laste kasvatusprotsessis langeb ehk ka meie lahutuste arv ning ka kohtud ei pea igapäevaselt menetlema mitmeid tuhandeid lapse elatise maksmisest kõrvalehoidumise hagisid.

Kindlasti ei saa olla päri ka uue seaduseelnõu plaaniga, et kui kooselust, mis ei ole abieluks sõlmitud, sündinud lapse emb-kumb vanematest keeldub hoolduskohustuse suhtes kokku leppimast, on hooldajaks ainult ema. See vähendab oluliselt võimalust lapsevanemate võrdseks osalemiseks lapse hooldamisel ja riivab eelkõige just isade õigusi. Eestis puudutab see probleem 49% lastest, sest just nii suur on vaba-abielust sündinud laste osakaal.

Lapsed on muutumas ühiskonnas oluliseks ning "lapse huvid" igapäevaseks praktikaks mitmete otsuste tegemise aluseks.

Kuna perekonnaseadus puudutab enamust Eesti elanikkonnast ja meie laste tulevikku, siis pean väga oluliseks, et enne uue seaduse vastuvõtmist seda tõsiselt kaalutakse ja erinevate huvigruppidega läbi räägitakse.

Väga meeldiv, et antud teemal niivõrd keskse ministeeriumi kõrgeim esindaja on isade ühenduse artiklile vastanud, ja seda teinud veel ka nii mõistvas ja koostööle suunavas vormis. See annab lootust, et eelnõu muutub eri ministeeriumide ja võimuinstantside toetusel samm-sammult järjest paremaks ja peale emade ka isade ja laste huve arvestavaks.

isade liikumine jätkub Eesti Päevalehe arvamuseküljel

Tänases Eesti Päevalehes jätkub isade liikumine oma õiguste eest siinkirjutaja essee "Isade vastus seadusandjatele" kujul (loe). Essee on otsesemalt ajendatud rahvastikuminister Urve Palo viimasel ajal välja öeldud tagurlikest seisukohtadest. Kaudsemaks eesmärgiks on avalikkuse informeerimine isade seisukohtadest ja tegevusest.

Kirjatöö sai originaalis 15 000 tähemärki pikk, Eesti Päevalehes ilmus selle lühendatud versioon. Lühendamata versioon saab saadetud kõigile teemaga seotud ministeeriumidele ministri tasandil, lisaks kõigile ametkondadele, kellega isad on seni koostööd teinud - või loodetavasti hakkavad tulevikus tegema.

*

Veel artikleid samal teemal:

Agnes Kuus
"Lastest eraldi elavad isad tahavad end kuuldavaks teha"
Postimees, 14. 1. 2008. Loe

Jaak Urmet
"Lahutatud isad on riigile tühi koht"
Delfi, 17. 1. 2008. Loe

Anneli Ammas
"Uus pereseadus pani isad võitlema"
Delfi, 21. 2. 2008. Loe

Ühenduse Isade Eest foorumi leiab siit.

Siinse blogi selleteemalised postitused leiab siit.

lahutatud isade võitluse järelkajasid

Lahutatud isade teema Urban Turbani blogis ja tänases Delfis, lugejakirjana. Esimene asjalik ja mõistlik arutlus, teise autor, keegi Heidi K, pole mu eelmise nädala Delfi artikli löögisuunda päris täpselt ära jaganud. Aga kui teha mõningaid mööndusi, sobib teemat jätkama küll.

Peale selle solidariseerub lahutatud isade võitlusega, tõsi küll, tagantjärele, jaanuarist 2007, oma blogis ka SDE poliitik Reet Laja: "Tugevnenud on lahutatud isade liikumine soovist oma lastega rohkem suhelda, kui lapsed määratakse emadele kasvatada. Üksikemade suure arvu kõrval on ka ligi 5000 üksikisa, kes oma lapsed üles kasvatavad. Seega isad saavad laste kasvatamisega kindlasti hakkama."

Ja siis on võrgus olemas veel niisugune kasulik portaal nagu Meestekeskus - see on virtuaalkeskkond, mis koondab meestele vajalikku infot ja tegeleb oluliste meesküsimuse valdkonna teemadega. Oodates MTÜ Isade Eest portaali, tasub seni tutvuda ka sellega.

tänase postituse asemel...

lugege hoopis Delfit.
Nun, Volk, steh auf und Sturm brich los!

lahutatud isade võitlus võtab tuure üles

Lahutatud isade võitluses oma laste kasvatamise õiguse eest on jää järjest suurema raginaga liikuma hakanud. Ei jõua seda olukorda küllalt ära tervitada! Esmalt eilne uudis MTÜ Isade Eest loomisel, nüüd ka Olavi sihtotstarbeline uus blogi... Usun, et sündmuste selline areng toob järjest rohkem kokku neid lahutatud isasid, keda kõiki ühendab üks tunnus: kõigist neist laseb seadus täie rauaga emade kasuks üle. Ja seda täiesti ISEENESESTMÕISTETAVALT...! Täna hommikul, seda Olavi blogi lugedes, tuli mul meelde, et ka üks Andra sõber, väga tore isik, on samas hädas: lapse ema ei lase lapsele ligigi.

Ma arvan, et selle loo jutustas kunagi ajaloo loengus David Vseviov, kindlalt ei mäleta, aga kes siis veel... Juhtunud antiikajal Roomas ükskord nii, et keegi ori pääsenud kuhugi, kuhu orjad ei tohtinud pääseda. Lihtsalt seepärast, et nad ei kandnud riietust või muid iseloomulikke tunnuseid, mis neid oleks vabadest kodanikest eristanud. Siis võeti asi senatis üles. Keegi nõudis: hakaku orjad kandma vastavat riietust, siis me näeme kohe, kes on ori. Kõik olid sellega tuliselt nõus. Kuid siis astus ette üks tark mees ja ütles: me ei saa seda teha. Siis küll näeme meie, kes on ori, kuid siis näevad ka orjad, kui palju neid on... Sellega oli asi otsustatud.

Järjest ilmsemaks saab nüüd, neil päevil see, kui palju on tegelikult meie hulgas neid lahutatud isasid, kes on nii emade kui ka seaduse silmis tühi koht. Null. Jalamatt. Tühine olend, kes kõlbab kasutamiseks ainult rahaauguna. Ja isad ei saa midagi selles olukorras teha. Vabariigi seadusandlus ja kohtupraktika vilistavad nende õiguste peale. Perekooli hüsteeriliste kägude kari, kellel puudub muu elu peale foorumis kädisemise ja kelle meelistegevus number 1 on mehe moblas nuhkimine, on lahutatud isad juba ette paika pannud: kõnts! liiderdajad! jobud! väänakem neile! Ja kui paljud lahutatud isad, ometi normaalsed ja toredad, ühiskonna silmis väärikad inimesed, löövad sellise olukorraga leppides vaid käega: ah, mis mõte sel on, see on juba ette kaotatud võitlus, pole mõtet hakata jamamagi. Ning lepivad nii lapsest ilma jäämisega.

Ja mida ma nende õiguste all silmas pean? Mitte ainult õigust last näha või lapse kasvatamise üle otsustada. Ei! Me ei lepi ainult sellega! Me tahame last päriselt enda juurde saada! Sest miks ta peab ISEENESESTMÕISTETAVALT ema juures olema?! Tänapäeva Euroopas, kus nagu väliselt valitseks sugude võrdsus? Katsuge te rääkida midagi tööhõivest või palkadest meeste kasuks ja naiste kahjuks, kohe on skandaal: ahistamine! Aga kui palju ahistatakse igapäevaelus märkamatult lahutatud isasid, seda justkui ei märka keegi.

Niisiis, lahutatud isade võitlus on vaikselt hakanud jõudu koguma. Solidariseerun Olaviga täielikult. Ja selliseid isasid on veel palju. Meenutame kas või Inno võitlust oma laste nägemise ja kasvatamise eest. Meil ei pruugi olla seaduse silmis mingit jõudu, kuid midagi on ka meil: sotsiaalset kapitali. Me saame seda kasutada, ja me kasutame seda, kui vaja - kui mitte midagi muud enam üle ei jää. Veel enam: teadupärast on minister, käesoleval juhul siis sotsiaalminister Eesti Vabariigis rahva teener. Ja igati sobilik selleks, et ühel hetkel korrektses, kuid teravas toonis sõnastatud apell vastu võtta, alla kirjutanud isikud, keda ei ole võimalik Eesti kultuuris ja ühiskonnas ignoreerida... Ja sellest ühe sammu kaugusel on meedia, kus siinnimetatud ja paljud teised nendesugused oskavad väga hästi vägesid juhatada.

Igatahes, lahutatud isad ei ole enam tühi koht, millest võib südamerahus üle jalutada. Kui maa peab põletatud saama, siis saagu see põletatud mõlemal pool rindejoont...

Ja värskeimad uudised: Olavi blogi töötas!

lõpuks ometi!

Lõpuks ometi on see loodud! Lahutatud isade lapsekasvatamisõiguste eest võitlev ühing. Ma olen seni ikka mõelnud, et oleks mul natukenegi rohkem aega ja jaksu, siis ma võtaks selle asja ise ette. Kaua võib kannatada seda justkui ISEENESESTMÕISTETAVAT lahutatud emade ülevõimu isade kallal, mida toetavad täiel määral isegi seadusandlus ja kohtupraktika?! Naisteajakirjad ja perekooli lollakad kädistajad toodavad ju muudkui seda kuvandit, et isa on joodik, narts, liiderdaja ja kõlbab kasutada ainult rahaauguna, ning loomulikult laps emale - kes on püha ja armastav ja lapsele alati see õige ja parem. Bla-bla, my ass! Ühesõnaga, minu täielik toetus MTÜ-le Isade Eest!