Juhan Liiv(1864-1913)
Eilne oli päris kena tööpäev. Ärkasin kell 07.15, pärast 30-minutilist und ja alustasin kell 08.00 koos Jaanus Vaiksooga tema väikses punases Nissanis teekonda läbi Eesti, eesmärgiga anda ühisesinemine Kuusalu keskkoolis ja Alatskivi keskkoolis. Lastekaitseliit korraldab seoses isetehtud raamatu kampaaniaga koolides selliseid algklassidele esinemisi ja enamasti käime siis mina ja Jaanus, vahel on mind asendanud Ilmar Trull. Loeme luuletusi ja räägime, kuidas tehakse raamatuid.
Tuli kokku enam-vähem selline marsruut: Nõmme-Järve-Viljandi mnt-Jüri-Peterburi mnt-Kuusalu-Rakvere-Muuga-Võtikvere- Omedu-Kallaste-Alatskivi-Palamuse-Jõgeva-Koeru-Peetri-Koordi- Anna-Tartu mnt-Viljandi mnt-Nõmme. Kirjanduslooliselt siis näiteks nii: Vilde-Liiv-Luts-Alver-Leberecht.
Kuusalu kooli jõudes polnud ma veel eriti üles ärganud. Aga publik oli hea ja saali akustika samuti. Mistõttu rokkisin ennast ärkvele ja lahkudes oli juba vunk täitsa sees. Hea publik, kui rääkida algklassidest, on selline, mis oskab kuulata ja kaasa elada. Üldiselt on iga kooli publikul oma nägu, mis peegeldab selle kooli üldist suhet isetegevusse ja kultuuriüritustesse. Mõnes koolis näiteks hakatakse spontaanselt kaasa laulma või plaksu lööma. Või tullakse esitusse muul moel loovalt kaasa. Teises koolis ollakse jälle vaguramalt. Ja alati sõltub nii väikeste laste puhul esinemise ilme ka sellest, kas on koolipäeva algus või lõpp. Näiteks Alatskivile jõudes oli juba koolipäeva lõpp - ja lapsed väsinumad, ehkki ka siin väga tublid ja terased.
Alati küsitakse esinemise lõppedes ka küsimusi. Siis on küsimusel ja küsimusel kohe vahe sees. Mõni laps küsib juba kolmandat korda küsimuse "Mitu raamatut te olete kirjutanud?", ehkki kaks minutit tagasi sai täpselt samale küsimusele juba pikalt vastatud. Aga täna küsis Alatskivil üks laps Jaanuse käest: "Miks teil ei ole kirjanikunime nagu Wimberg?" Oli näha, et oligi selline küsimus noorele kuulajale meie juttu kuulates pähe turgatanud. Nii sisukaid küsimusi oskavad isegi suured inimesed väga harva küsida. Ja alati võib kogeda, kui tähtis on koolidele, eriti maakoolidele see, kui nende juurde kuskilt sõidavad kirjanikud ja esinevad lastele. Alatskivil oli eelmine selline esineja olnud Henno Käo, vist aastast 2000... Ehkki loomulikult ollakse osades koolides paremini ja rohkem ette valmistatud kui teistes, kas või näiteks eelnevat tutvustustööd tehtud.
Tagasiteel näitas Jaanus mulle Jõgeval pubi Sinu Pubi, kuhu astusime sisse pausi tegema, ja metsa tagant oma maakodu Preedi ja Piibe mail, mina aga näitasin talle Peetrist Anna poole sõites maja, kus elas Hans Leberechti vanaema ja vahel ka kirjanik ise. Koju jõudsin 18 paiku. Algaval päeval lähen Ühisgümnaasiumisse meediaklassile kultuuriajakirjandusest rääkima, esmaspäeval Audru keskkooli algklassidele esinema ja suurematele Siurust rääkima. Tõtt-öelda, sellised käimised, olgugi füüsiliselt läbivõtvad, on tavaliselt ikkagi üks toredamaid tahke kirjanikuks olemise juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar