objektil

.

põnev kultuurilugu: Günther Reindorff

Selle loo rääkis kunstnik ja fotograaf Jaan Klõseiko Vaapo Vaheri filmiraamatu esitlusel tänavu märtsis kitsamas ringkonnas Kukus.

Ühiskonnas oli parajasti kõige süngem aeg, pärast 1950. aasta märtsipleenumit. Väike Jaan oli tihti kaasas perekondlikel koosviibimistel Günther Reindorffi juures. Kord tuli suurtel inimestel jutuks asjaolu, et Reindorff on loobunud kunstitegemisest, ei joonista enam midagi: ei taha teha sellist kunsti, nagu ajastu nõuab. Pöördunud Reindorffi naine aasivalt mehe poole: "Aga asi sul siis oleks kadakate vahele ka üks kahuritoru joonistada?" - "Mina ei vöi!!" hüüdnud selle peale Reindorff emotsionaalselt, oma baltisaksa kõnepruugis. Ja nii pühendus suur kunstnik neil aegadel rohkem liblikate kollektsioneerimisele.

Günther Reindorffi kirja arhitekt Edgar Johan Kuusikule 1973. aastast võib lugeda siit.

omandasin Laura Gilberti kõmulise kunstiteose

Oktoobri teise nädala alguses jõudis eesti ajakirjandusse uudis sellest, kuidas Manhattanil elav kunstnik Laura Gilbert andis protestiks majanduslanguse vastu välja 0-dollarilise rahatähe ja levitas seda Wall Streetil - loomulikult oma nominaalväärtusele vastavalt ehk tasuta. Trükiarvuks 10 000 eksemplari.

Kohe tekkis minus huvi selle teravmeelse kunstiteose vastu. Läksin kunstniku kodulehele, uurisin lähemalt ja huvi ainult suurenes. Kirjutasin Laura Gilbertile e-kirja ja küsisin, kas oleks võimalik üks eksemplar ka posti teel üle ookeani saata. Kunstnik vastas lahkelt, et muidugi on see võimalik, hea meelega. Tasusin kümmekond dollarit postikulude eest ja jäin ootama.

Ja nüüd ongi minu omanduses üks eksemplar seda kõmulist kunstiteost! Näeb välja väga ilus ja uhke. Nullid ja sõna "zero" on dollari kujunduse sisse asetatud muide väga filigraanselt. (Kujutis pole minu eksemplar, vaid repro kunstniku kodulehelt.)

Ameerika Ühendriikides paistab see teos olevat endale tõmmanud märkimisväärsel hulgal tähelepanu, nagu võib näha kas või Laura Gilberti kodulehelt. Ja mida lausa selle esiküljel näha saab, on järgmine tekst:

The Zero Dollar, digital color laser print, 11 x 8.5 inches.

With an edition of 10,000, the monetary value of the print is deflated to zero. The artist has distributed the print free as a protest artwork on Wall Street and to individuals all over the world -- including in Estonia and South Korea, the Sultanate of Oman and Australia, Iraq and Afghanistan, Canada and Argentina.

lapsed joonistavad pahadest grusiinidest

Eile levis see lõbusa sisuga link ilmselt päris massiliselt, aga kuna keegi blogides viitajatest (Aapo, Jaanus Piirsalu) pole viitsinud pilte üles panna, siis saagu need avaldatud siinkohal.

Ühesõnaga sellised pildid, väidetavalt Ukraina laste joonistamisvõistluselt "Lõbus tank", kus lapsed joonistasid pahadest grusiinidest, pahadest ukrainlastest ja vapratest vene sõduritest.

Pildi autor, 9-aastane Maratik on lisanud pildi juurde seletuse: onu Putin raiub maha pead Šaakasvilil ja koer Koni haugub Šaakasvili peale, sest ta on tark.

Pildi autor väike Tolja selgitab: ilusasti riides lapsed tahtsid minna olümpiamängude avamisele, aga Šaakasvili lömastas nad tankiga.

8-aastane Nataša: pildil fantaseerin sellest, kuidas meid hakatakse vabastama hohollidest ja kuidas ma koos oma naabri Genaga lähen vabastajaid tervitama.

12-aastane Aleška joonistab, kuidas pahad grusiinid tahavad õhku lasta hea vanaisa Stalini ausamba, aga sel hetkel, kui nad juba tõmbavad tikku, tulevad vene sõdurid ja päästavad hea vanaisa Stalini ausamba. Aleška lisab, et kõik muu ta joonistas ise, aga hea vanaisa Stalini ausammast aitas joonistada vanaema Taja.

Sellel pildil on väike Nastja kujutanud, kuidas Bush pahandab Šaakasviliga, et see sõja kaotas, aga Medvedev vaatab Kremlist pealt ja rõõmustab.

Pjotr 5. klassist saatis koos oma pildiga aga SMS-i: siin sõidab meie tank üle bandeeralasest [ukraina rahvuslasest, loe].

Vasjenka kujutab Tshinvali vabastamist genotsiidist Vene vägede poolt.

7-aastane Borja kirjeldab pildile lisatud kirjas oma rasket elu okupeeritud Sevastoopolis. Pilt aga kujutab vene passide jagamist Sevastoopoli elanikele.

Pavlik joonistab, kuidas kindral Nogovitsõn paljastab Kremlis ajakirjanike pressikonverentsil Gruusia spiooni ja kõrvaldab ta püstoli abil - aga häid ajakirjanikke ta ei puutu isegi mitte mõõgaga.

Ljoša ja Mariša, 8- ja 10-aastased, joonistavad, kuidas nende isa koos teiste onudega tähistab Venemaa võitu Gruusia üle. Ljoša täpsustab, et Marinka joonistas ainult lille, aga tema kõik ülejäänu.

*

Oma kolm-miinuselise vene keele pärast ei pruukinud ma kõigest muidugi täiesti täpselt aru saada, aga mõte peaks selge olema. Igatahes, allikas on siin - igaüks võib selgitusi lugeda originaalis. Loomulikult ei saa lapsi endid kahtlustada niivõrd säravate kunstiteoste loomises, aga eks mõte on siingi selge.

Muide, huvitav on see, et osadel piltidel on Venemaa lipu värvid vales järjekorras. Õige on valge-sinine-punane, aga Pjotri, Pavliku ja Ljoša-Mariša piltidel kohtame kombinatsiooni valge-punane-sinine. Seejuures on viimasel pildil mõlemad kombinatsioonid. Lünklik on vene laste patriootiline kasvatus, isegi oma lipu värve ei tunne!

Kogu see portaal on lõbusat asja täis, soovitan näiteks lugeda ka "töölisluuletusi"...

koomiks "Veiko"

Järgnev lugu on tõesti sündinud. Oli 17. detsember 2006 ning mina, Veiko ja Contra olime Türil, et pidada koos Jaani ja grupi koolinoortega JaPe-nimelist luuleüritust. Teise päeva hommikul fikseeriski minu käes olev kaamerasilm raudteejaama taga järgmise süžee.

"Hmmmh... Külm... Märg... Hõõõeh..."

"Näe! Mis siin on..."

"Hoeh!"

avastati hindamatud kunstiteosed

Mida kõike ei ole elu jooksul tehtud, millistel kunstialadel kõik kätt proovitud! Ühel 2003. aasta juulipäeval, kui istusin parajasti oma tollases töökohas Eesti Päevalehes töölaua taga, tuli mulle järsku peale suur tahtmine teha kunsti. Just seda kunsti, mida mõeldakse, kui öeldakse "kunst". Mõeldud-tehtud. Paari minutiga leidsin meetodi ja žanri, kiiresti valmis ka seitse kunstiteost. Saatsin valminud šedöövrid kohe kirjanduse listi laiali, kaasas pressiteade, kus andsin teada, et teen kirjandusega lõpparve ja siirdungi kunsti manu.

Kirjeldatud tegu, täpsemalt mu kunstilooming tõi üllatavalt palju tagasisidet, mis veel üllatuslikumalt oli tunnustav. Lisaks muule ilmus Areenis vastav uudis, mille autor oli Marko Mägi ja mille lõpus analüüsis mu kunsti tuntud kunstikriitik Harry Liivrand, kes leidis ainult kiidusõnu. Ja mis veel uhkem: uudis oli lausa illustreeritud ühega nendest seitsmest taiesest. Kui paljud algajad kunstnikud võivad öelda, et nende esikteos on publitseeritud nii suures tiraažis ja sellisel prestiižsel pinnal?

Kunstiga ma siiski rohkem edasi ei tegelenud, loomulikult oli mu hetkelise palangu tekitajaks harilik suvine igavus. Valminud kunstitööd jäid aastateks arvutisoppi, kuni meenusid alles neil päevil. Õnneks olin nad Eesti Päevalehest ära tulles koos muude isiklike failidega kaasa võtnud. Otsisin nad nüüd üles ja avaldan allpool. Kuus neist jõuavad laiema publiku ette esmakordselt.

Kompositsioon sinise ja kollasega

Magnetrooniline nadiir XZ 56

Nool taevast

Positsioonid, 13

Ruum ja pind, 4

Nimetu

Vastasmõjud