kolmapäev, 24. veebruar 2010

luuletus vabariigi aastapäevaks 2010

.
VABARIIGI AASTAPÄEV 2010

Kui hommikul tuleb raadiost köögilaual
igihaljas "JEBEDIJEE! ILMAJAAM!"
oleks nagu hoobilt pühapäev. Ja meenub
........kauge noorusaeg...

Raadio köögilaual on 1980-ndate Philips,
toodud Soomest. Kui palju Leevit ja Juicet
on sellega kuulatud! Toob raadiogi meelde
........kauge noorusaja...

Kuulata soomlaste vanast raadiost eesti
igihaljaid vikerviise, akna ees punased kardinad,
........laual kollane lamp, all mustriline vakstu,

................kas ei ole need siis kaunilt isamaalised hetked?

JEBEDIJEE! JEBEDIJEE!
........JEBEDIJEE! JEBEDIJEE!
.

esmaspäev, 22. veebruar 2010

päeva luuletus

.
PÕNEV PÄEV

Hommikul ärkasin selle peale,
et teisel pool ust õpiti Eesti Vabariigi hümni.
............Oli peas küll.

Lõuna ajal toksiti uksele: ühistu mehaanik.
Võtsin ta vastu pikkades aluspükstes.
............Kaua ei rääkinud.

Pärast lõunat valisime nelja teise targaga
Tuglase novellipreemia saajad (palju õnne!).
............Oodake ametlikku teadet.

Pääsküla gümnaasiumi ees ruttas vastu üks mees.
Hüüdis mulle: "Tervist! Jõudu!"
ja vuhises koolimajja.
............See oli Nõmme linnaosa vanem Rainer Vakra.
.

teisipäev, 16. veebruar 2010

noppeid black metal'i klassikavaramust




(See lugu on suurepärane mõtetes korra ja rahu tekitaja. Esindab täiuslikult seda taset, millest black metal ei lähe ilmselt enam kunagi paremaks. Igatahes üks absoluutseid selle žanri tippe.)












(Tulin koolist, viskasin raamatud kapile, panin maki käima. Lint käis, karmid kriipivad helid täitsid niiske märtsipärastlõuna. See oli üks neist lugudest.)













Tehniliselt võttes ei ole kõik see black metal, vaid osa ulatub ka sellistesse žanreisse nagu pagan metal, doom metal, atmospheric jne, aga pole mõtet ju siinkohal nüanssidesse süüvida.

pildikesi sünnipäevaööst 29./30. jaanuar 2010

.

2 x Rahumäe kalmistul

Nõmme keskuse kasiinos piljardit mängimas

Akadeemia teel

Akadeemia teel burksi valimas

(F: Lauri)

pühapäev, 14. veebruar 2010

Unustatud Oreli Orkester kaverdab Juice Leskineni laulu - "Armastuse kalmukünkal"

Tõlkisin soome keelest ühed laulusõnad. Asjaga on seotud veel hulk häid pillimehi ja üks andekas noor laulja. Kuula! Kuula soome keeles! Tulemas on lisa.

reede, 12. veebruar 2010

10.ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

10. ptk
HISPAANIA MEHED

Seda teadsin varasemast, seda nägin kohapeal igal sammul ise ja seda rääkis mulle oma kogemustele tuginedes ka Kirke – hispaania mehed on täiesti teisest puust kui eesti mehed. Esiteks, Hispaania ühiskond on, erinevalt Eesti ühiskonnast, väga terve, rajatud traditsioonilistele pereväärtustele. Mingit liiderlikkust Hispaania ühiskonnas sisuliselt ei esine, või kui, siis ainult sisserännanute seas. Igatahes on kindel, et põlisele hispaania verd mehele on partneri petmine, erinevalt eesti mehest, täiesti võõras. Suhteväline seks on siin maal täiesti välistatud.
Üks normaalne hispaania mees oleks pigem nõus oma peenise maha lõikama, kui oma partnerile truudust murdma. See on uhkuse küsimus. Nagu Hispaanias viibides ise peagi aru sain, põhineb siin maal meheks olemine esimese asjana uhkusele. Uhkusele väärikuse mõttes.
Hispaania on katoliiklik maa, ja küllalt hilise ajani ei harrastanud hispaania mehed ka abielueelset seksi, kuid nüüdseks on vabama ühiskonna tingimustes need piirangud veidi lõdvenenud. Kuid endiselt on kindel, et kui sul tekib hispaania mehega seksisuhe, siis näeb ta vaimusilmas sind ette oma tulevase abikaasana, laste emana. Teisiti on seks nende jaoks lihtsalt ettekujutlematu. Asjad võivad loomulikult minna nii või naa, ja ega seks hispaania mehega ei tähenda tänapäeval veel jah-sõna ütlemist abielu küsimuses, kuid ometi, seda asjaolu tuleb arvestada. Hispaania mehed ei suhtu seksi nii kerglaselt kui eesti mehed.
See tähendab ka, et reeglina kulub Hispaania mehega suheldes kaua aega, enne kui asi vastastikkuse meeldivuse tekkest voodisse välja jõuab. Leidub küll üksikuid, kes asja veidi vabamalt võtavad ja lausa üheöösuhteid harrastavad, kuid nende osakaal on statistiliselt liiga väike, et sellega arvestada. Selliseid kohtab pigem võõrsil, nagu ka mina oma kunagist hispaanlast Tallinnas kohtasin. Aga ka sellised on tõelised džentelmenid, kellelt ei ole oodata alatust või alandust.
Olles üles kasvanud ja elanud Eesti ühiskonnas, oleksin ma muidugi olnud valmis juba esimesel õhtul Josega voodisse minema. Aga mul tuli ennast talitseda ja endalegi veidi paremaid kombeid õpetada, sest siin maal oleks see tähendanud suurt solvangut mehe suhtes. Ja pärast seda oleks igal sündsal hispaanlasel loomulikult olnud mulle õigus tänaval „puta! puta!” järele karjuda. Mehe üheöösuhtele vaadatakse siin läbi sõrmede, aga naiste vastu ollakse väga karm.
Kujutasin seda kõike endale nii elavalt ette, et tõmbasin pea kohkunult õlgade vahele ja otsustasin mitte enne seksile mõtlema hakata, kui ka mees näikse selleks valmis olevat.
Enne voodisse minemist on hispaania paaridel kombeks läbi käia pikk tutvumisperiood, mille vältel tehakse üksteisele, aga eriti naisele romantilisi kingitusi, kirjutatakse vastastikku luuletusi, vesteldakse kõikvõimalikel teemadel, nii peentel ja filosoofilistel, aga ka igapäevastel, võetakse ette lühikesi reise ja tehakse piknikuid, käiakse koos ühistel tuttavatel ja sõpradel külas, ja nii edasi.
Kui Eesti ühiskonnas, kus tarku naisi ei peeta millekski, on meeste seas eelistatud ajudeta bimbod, siis Hispaanias jõuavad väärikale ühiskondlikule positsioonile vaid targad ja haritud, maailma asjades orienteeruvad naised. Vähemaga pole võimalik jõuda isegi siinsete kõmulehtede kaanele, rääkimata siis seksisuhtest enesest lugupidava mehega.
Naise väärtust ja seksikust hakatakse siin maal mõõtma tema intelligentsusest ja iseloomuomadustest. Ma ilmselt ei pea mainima, et on tõeliselt meeldiv viibida ühiskonnas, kus naisi ja naiselikkust osatakse hoida ja väärtustada.
Tantsisime ööklubis kõik ennast täiesti tühjaks. Mingist väsimusest aga ei saanud juttugi olla. Otsustasime siirduda ühte ümber nurga asuvasse baari, et seal veiniklaasi taga veidi juttu ajada. Mõõdukalt pruukisid alkoholi ka Roberto ja Jose, kes olid autojuhid, sest Hispaanias, kus veini juuakse rohkem kui vett, on väike promill lubatud.
Olgu öeldud, et hispaania mehed ei muutu alkoholi tarvitades tülgastavaks, labaseks või pealetükkivaks, nagu eesti mehed. Nii hispaania mehed kui ka naised oskavad alkoholi juua. Ja oskavad seda oma vaimukuse ja meeldivuse huvides ära kasutada. Muidugi ei jooda siin maal ka õlut, viina, viskit ja muid jooke, mis muudavad nõrga iseloomuga mehe, nagu eesti mehed tavaliselt on, kiiresti loomaks ja mille haiski on eemaletõukav. Hispaania mehed hindavad väärtalkoholi, nagu kvaliteetsed veinid ja peened konjakid.
Autod olime jätnud kreeka restorani lähistele, et õhtutuledes säravas Zaragozas mõnusalt jalutada. Üks Roberto sõpradest, õnneks mitte Jose, jättis meiega nägemist ja soovis head ööd. Tal oli vaja järgmisel päeval vara tõusta, et õigel ajal linnavalitsusse tööle jõuda.
Jalutasimegi viiekesi mõnusalt baari poole ja mina, jalad värisemas füüsilisest pingutusest ja sisemisest erutusest, hoidsin ennast Jose lähedusse. Ja Josele paistis mu lähedus väga meele järele olevat.

*

Sellega lõpeb raamatu esimeste peatükkide avaldamine käesolevas blogis. Kirjastuse J&U esindaja tänab kõiki lugejaid ja kommenteerijaid. Kes soovib teada, kuidas lugu Gretest lõpeb ja mida ta Hispaanias veel nägi, võib osta raamatu. Raamatukogudes on ka raamat muidugi olemas, aga nagu näha siit, on suurem osa neist pidevalt välja laenutatud.

Loe eelmiseid peatükke:

neljapäev, 11. veebruar 2010

9. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

9. ptk
TANTSIMAS

Vist ei ole tegevust, mis oleks hispaanlastele veel rohkem omane, kui tantsimine. See on igati mõistetav, kuumaverelised, keevalised, kirglikud ja emotsioonidest tulvil, nagu nad on. Siin maal ei tule kõne allagi, et reede või laupäeva õhtul istutaks lihtsalt kodus nagu puupakud ja vahitaks lolli näoga telekat, nagu Eestis. Ikka kodust välja, tantsima!
Üldse käivad hispaanlased tantsimas igal õhtul, mil võimalik, ka töönädala sees. Paljud ei suuda isegi päeval tööpostil vastu panna ja ohverdavad oma lõunavaheaja kiirele tantsimas käimisele. Kesklinnas, kus asuvad kontorite rajoonid, on selleks lausa spetsiaalsed päevased diskoteegid, alati rahvast murdu täis. Paljud asutused, eriti suurfirmad, on oma töötajatele rajanud tööruumide kõrvale väiksed tantsusaalid, kus kiire tööpäeva sees saab kiire tantsu teha.
Tantsimine on hispaanlastele nagu puhkus, ehkki see küll füüsiselt oma nõuab. Aga hing on puhanud.
Palju tantsitakse ka tänaval. Hommikul mööda tänavat tööle või õhtul töölt koju tantsiv hispaanlane on täiesti harilik vaatepilt. Tantsitakse ka kassajärjekorras, peatuses bussi oodates ja kõikjal mujal. Ükskord nägin bussis isegi tantsivat ja samal ajal pileteid kontrollivat kontrolöri.
Mis eriti vajab siinkohal esiletõstmist – Hispaanias armastavad ka mehed väga tantsida, erinevalt eesti meestest.
Reimo viis mind ainult korra või kaks aastas kuhugi tantsima, ja siis ka ainult suure nuiamise ja tagant utsitamise peale. Ja siis ka veel kuhu – mingitesse imelikesse urgastesse, kus rohkem joodi ja lämiseti, kui tantsiti. Loomulikult tegeles Reimo ka siis peamiselt joomise ja lämisemise, aga mitte tantsimisega. Ja kui ta lõpuks mind tantsima võttiski, või õigem oleks öelda, et kui mina tema lõpuks sain suure surmaga tantsupõrandale veetud, siis ta kakerdas ja tuias seal, aga mitte ei tantsinud.
Tantsimine – see on enese liikumise nautimine muusikas, rütmis, meloodias. Aga Eesti mehed nimetavad tantsimiseks, kui nad üldse tantsima tulevad, mingit enese väänutamist ja ei tea mida. Rõve. Eesti meestel pole mingit arusaamist muusikast või harmooniast. Jäigad ja kohmakad, tahumatud ja tohlakad matsid.
Läksime Kirke, Roberto ja tolle sõpradega kreeka restoranist ühte lähedal asuvasse ööklubisse. Juba kaugelt oli kuulda selle poolt kostuvaid sütitavaid latiinorütme! Ma tundsin, kuidas mu jalad hakkasid iseenesest tantsima! Nägin, et ka Kirke, Roberto ja tolle kolm sõpra juba tantsivad. Tantsisime nõnda siis kõik kuuekesi ööklubi poole. Märkasin, et kõik inimesed selles ööklubis, selle ees ja üldse kogu tänaval, nii kaugele välja, kui muusika ulatus – tantsisid. Kes kuidas, mõni intensiivselt, mõni rohkem niisama õõtsutas ennast, aga ühtki paigal seisvat inimest ma ei näinud.
Joobusin kuumadest latiinorütmidest niivõrd, et ma ei mäletagi enam, kuidas ööklubi uksest sisse sain. Igatahes avastasin ennast tantsupõrandalt. Ja minu vastas oli Jose!
Oh, kuidas ta tantsis! See oli meeletu!
Ta valitses imeliselt oma keha, see liikus nõtkelt ja harmooniliselt, sulades kiire ja energilise muusikaga täiuslikult ühte. Seejuures heitis ta mulle särisevaid, välguga laetud pilke, justkui ahvatledes ka mind veelgi rohkem tantsule anduma.
See viis mind lausa lummuse ja ekstaasi piirini. Unustasin kõik muu, kogu ülejäänud maailma. Joovastunult ahmisin silmadega Jose tõmmut ja sportlikku, tantsurütmidesse sulandunud keha.
Sel hetkel tundsin, et me oleme loodud teineteise jaoks. Oli ilmselge, et ka Jose tundis sama.
Ta liikus mulle lähemale ja tõmbas mind käega õrnalt enda vastu. Nüüd liikusime ühes taktis, mina tema vastas, tema minu vastas. Tundsin, kuidas mind läbistavad üleni erutusevärinad. Libistasin oma kätt õrnalt mööda Jose selga puusakumeruseni ja tõmbasin teda omalt poolt lähemale. Mehe keha õhkus läbi riiete hulluksajavat kirglikkust.
Nii me tantsisime ja tantsisime. Kui kaua, seda ma ei tea, sest ajataju oli kadunud. Ainult kolm asja olid mu jaoks olemas: mina, Jose ja muusika.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Ma arvan, et ei tohiks siiski unustada, et tegu on ilukirjandusega ning tegelikult on raamatus ikkagi parasjagu irooniat:) Anonüümne (1), just2it4me.blogspot.com /// Mulle tundus ka, et see on pigem tibisid pilkav raamat. Hispaania kohta polnud seal küll ühtegi tõsiseltvõetavat rida. Anonüümne (2), just2it4me.blogspot.com /// Seda raamatut võiks tõsimeeli arvustada mõni kohtlane rahvuslasest kristlane või nii, oleks igati humoorikas lugemispala (või mitte). Lühidalt (nagu kunagi üldse pikemalt väljenduksin), liialt selge irriteerimiskatse mõjub igavalt, selles pole intriigi ega stiili. Kolm, loterii.blogspot.com /// Ma tõesti ei tahaks selliseid üldistusi teha, aga noh... selliseid eesti mehi lihtsalt on! Ja palju! Ja välismaa mehed tõesti on mingis mõttes etemad- küll mina juba tean :D Hispaanlastega mul küll kogemusi ei ole, küll aga itaallastega, hehee :))) L, babuulja.blogspot.com ///

kolmapäev, 10. veebruar 2010

8. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

8. ptk
NAISTEJUTT

„Ma saan aru, et sa oled Reimost lahku läinud,” ütles Kirke esimese asjana.
Nojah, pidi olema pime, et mitte näha mu tõusvat erutust Roberto sõprade saabudes ja mu kuumi pilke Jose poole. Naise silmade jaoks selline asi juba varjatuks ei jää.
„Jah,” vastasin. „Mulle aitas. Mõtlesin, et tuulutan ennast veidi välismaal.”
„Hispaania on mehele saamise mõttes ideaalne koht,” ütles Kirke. „Me...” – siin ta hoidus nime kasutamast ja ainult nõksas peaga Roberto suunas – „...temaga ka sügisel abiellume.”
„Abiellute!”
„Jah.”
„Oh, palju õnne!”
Meie jutuajamisse sigines korraks paus. Mina mõtlesin. Ja ilmselt ka Kirke mõtles.
„Vaata siin hoolega ringi,” ütles siis Kirke, „see linn on rikkaid ja ilusaid poissmehi täis. See oleks tore, kui sa siit mehe leiaksid ja siia elama jääksid. Siis saaksime vähemalt omavahel suhelda.”
Mulle tuli vallatu tunne peale. Mul oli hea meel, et Kirke mu soovi ise mõistis ja seda tunnustas. Otsustasin oma silmarõõmu Kirkele paljastada.
„Kes tema...” – nüüd nõksasin mina omakorda Jose poole – „...on?”
Kirke heitis Jose poole põgusa diskreetse pilgu.
„Hm!” muigas ta siis. „Sul on ikka väga hea silm. See on kompu. Tema on täiesti vaba ja saadaval. Töötab pangas kõrgel juhtival kohal, ses mõttes eriti hea variant. Ma arvan, et ta sissetulek on suurem kui minu...” – siin ta jälle hoidus nime mainimast.
Ta tegi pausi ja mõtles.
„Aga paistab, et sa meeldid talle,” jätkas ta siis. „Ma nägin, kuidas ta sind enne vaatas. Kui hispaania mehed naist niimoodi vaatavad, siis see tähendab palju.”
Kuulasin Kirke juttu, ise sisimas õnnetundest täitudes. Püüdsin näole siiski rahulikku ja kainet ilmet jätta, et sõbranna silmis mitte liiga meeleheitel välja paista.
„Kas teil lapsi ka on plaanis?” viisin jutu hoopis mujale.
„Jaa. Muide – ära seda palun kellelegi ütle,” ta vaigistas häält, „pärast esimese lapse sündi saame endale Roberto onu päranduse...”
Kirke jäi päris vait. Vaatasin talle suurte silmadega otsa. Kirke rääkis seda nii, nagu peaks kohe järgnema midagi põrutavat.
„Jaa?”
Põrutav teadaanne järgneski.
Nüüd kummardus Kirke mulle päris kõrva juurde ja sosistas: „Miljon eurot.”
Olin rabatud.
Oskasin vaid kähistada: „Miljon...”
„Šh,” tegi Kirke.
„Miljon eurot,” vormisin tema poole vaid huultega, sõnu kuuldavale toomata.
„Jah,” noogutas Kirke.
„Oo, siis sa saad kuningannaks.”
„Kes teab,” kostis Kirke. „Aga sina võta Jose ette. Ta on hea variant.”
Tahtsin midagi vastata, aga Roberto pöördus meie poole.
„Pärast lähme kuhugi tantsima!” ütles ta.
Mina ja Kirke muidugi olime kohe nõus.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Uskumatu naine. Sellist lauslolli iba pole ammu kuulnud, veel vähem lugenud. Loodetavasti ei lähe need "Eesti mehed" selle jamaga kaasa ega pea kõik naisi sellisteks. Mõni naine paneb ikka tõesti imestama. Saepurulaps, laulukene.blogspot.com /// Kujutan hästi ette Gretekest öösel kui ta kuum hispaania mees teda voodisse mangub, kirjutamas seda oma raamatut, et eesti mehed ikka teada saaksid igal juhul kui head seksi ta nüüd saab ja et ükski detail ikka välja ei jääks. Jaanus (Xipe), laulukene.blogspot.com /// Nii nagu naistevihkamine ja suured üldistused meeste puhul, nii viitavad ka sellised suured üldistavad väited naiste poolt rohkem endapoolsele saamatusele. Soovin sellele Gretele edu siis seal. Ehk läheb tõesti elu paremini. Jaanus (Xipe), laulukene.blogspot.com /// Lugesin siitkaudu kolmandat ja neljandat peatükki, mille põhjal ei kujunenud mingit erilist arvamust, kuid ilmselt mingi huvi jäi, sest lugesin edasi. Nüüd viienda lõpuni jõudes tundub see raamat täiesti tülgastav. Väga loodan, et autor kirjutab idiootidele, nalja pärast, et pappi saada, mitte polegi tegelikult Selline. clear, laulukene.blogspot.com ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK
KUUES PEATÜKK
SEITSMES PEATÜKK

teisipäev, 9. veebruar 2010

7. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

7. ptk
ESIMENE ÕHTU ZARAGOZAS

Otsustasime ühe kreeka restorani kasuks. Sõidu ajal oli Roberto võtnud kõne ja kutsunud ka paar oma sõpra meiega seltsis einestama. Loomulikult ei olnud sel hetkel asju, mis oleksid mind veel rohkem rõõmustanud, kui see. Aga targu hoidsin need emotsioonid üksnes enda teada.
Blondile põhjamaa tüdrukule on Hispaanias pooled asjad poolmuidu. Või koguni täitsa tasuta. Seda võisin Zaragozas kogeda igal sammul. Kirke, kes on brünett, ja Roberto nägid seda ja naersid ainult. Barcelonas ühe türklase poolt tänaval täiesti tasuta pihku surutud hamburger oli ainult sissejuhatus, nüüd Zaragozas sain igal sammul soodustuste, kingituste ja komplimentide osaliseks.
Nagu ma aru sain, leiti meile ka selles restoranis vaba laud ainuüksi mu blondi juuksetuka pärast!
Samuti toodi mulle kohe lauda imemaitsev mojito. Kingituseks maja poolt, nagu Kirke mulle tõlkis.
Küsisin Robertolt – me rääkisime muidugi inglise keeles –, kas hispaania firmad ei karda niimoodi pankrotti minna.
„Oh ei!” kostis Roberto. „Ehkki oht on olemas.” Selgus, et blondid tüdrukud on Hispaania tänavapildis viimastel aastatel päris tavaliseks nähtuseks muutunud. Ja suurem osa neist, uskuge või mitte, pidid olema just minu kallid kaasmaalased. Eestlased.
„Zaragozas on neid ka päris palju. Aga mingit erilist üksteisega läbikäimist neil ei ole,” ütles Kirke. „Igaüks hoiab rohkem omaette, ei taha millegipärast teistega suhelda. Ma ei tea, miks. Ma ise hea meelega suhtleks, et eesti keel päris rooste ei läheks. Ma ei tunne siit linnast mitte ühtegi eestlast. Kuigi vahel on eesti keelt kuulda küll, ja üldse mitte turistide suust.”
Nüüd sain aru, mis mulle Kirke kõnes juba ennegi kõrva torkas, ehkki ma ei osanud sellele siis konkreetset nimetust anda – talle oli kahe Hispaanias elatud aastaga tekkinud üsna korralik aktsent. Seevastu hispaania keelt paistis ta väga ladusalt valdavat.
Sel hetkel toodi ühel ja samal hetkel menüüd ning saabusid Roberto sõbrad, kolm sportlikku ja nägusat noormeest.
Mul lõi kõhus õõnsaks. Tundsin, kuidas noormehed mind hindavalt uurivad. Ma peaaegu lausa kuulsin nende mõtteid. Kõik kolm olid vabad ja materiaalselt heal järjel ning olid aktiivselt tegevuses endale väärt abikaasa leidmisega.
Kahtlustasin, et Roberto on mu plaanist kuidagi aimu saanud.
Aga ei, hiljem selguski, et Hispaanias on enamik mehi, nii kummaline, kui see ka pole, sportlikud, nägusad ja vabad. Nii et ühekorraga lausa kolmega neist kokku sattumine, näiteks praegusel viisil, on enam kui tõenäoline.
Hakkasime menüüd uurima, kuigi see tegevus oli minu puhul arusaadavatel põhjustel raskendatud. Piilusin üle menüü serva Roberto kolme sõpra. Kõik nägid superkenad välja, aga üks neist lõi mul eriti põlved värisema.
Hiljem selgus, et tema nimi on Jose.
Valisime toidud välja ja kelner viis meie soovid kokale. Hakkasime vaikselt omavahel vestlema, sellest ja tollest. Pidin veidi endast rääkima, kes olen, millega tegelen ja kuidas Hispaaniasse sattusin. Loomulikult kiitsin ka Hispaaniat, kuidas ainult oskasin. Kõik kolm Roberto sõpra, nagu ka Roberto ise, oskasid väga hästi inglise keelt.
Olen tähele pannud, et eestlased hindavad oma inglise keele oskust kõvasti üle. Tegelikult räägitakse seda Eestis ikkagi ainult purssides, läbi häda ja üle kivide ja kändude, igas lauses mitu korda saamatult „noh” kohmates, nagu peaks see võõrkeelsele inimesele midagi selgitama. Hispaanlased seevastu räägivad seda soravalt ja korrektselt, täiesti fluently ja inglasliku hääldusega. Olen kindlalt otsustanud, et kui ma kunagi lapse saan, siis hakkab mu koduseks keeleks olema inglise keel. Seda perfektselt oskamata ei löö tänapäeva maailmas kuskil läbi.
Püüdsin vestluse käigus eriti Josed mind märkama panna. Kasvava erutusega täheldasingi, et ta heidab mulle järjest rohkem pilke. Tundsin nägu õhetama löövat, nagu pärast solaariumist tulekut.
Siis tekkis Robertol oma sõpradega mingi omavaheline vestlus. Ja mul avanes esimest korda võimalus Kirkega naistejuttu ajada.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Raamat on ilge saast. Heast irooniast ja paroodiast on asi ikka väga kaugel. Mann, Delfi /// Krt, see on ju Kivirähu kirjutatud raamat! Täitsa tema stiil, eriti, kui seda kerjuste kohta lugeda :) OpenDocument, laulukene.blogspot.com /// Isegi Cartlandile annab silmad ette ja Kerttu Rakke algsed romaanid polnud nii naiivsed. Sisu on ikka täielik huumor. Uskumatu, et sellist saasta kirjutatakse ja veel avaldatakse. v, Delfi /// Raamatust endast tragikoomilisem on see, et tegelikkuses on nii Delfi kui muud kommentaariumid väga tihti just samasuguseid mõtteavaldusi otsast otsani täis. Niiet ma arvan, et autor on oma teose loomisel kõvasti ka internetist inspiratsiooni saanud :D haldjas, Delfi /// Ma sattusin sealt blogist täna neid esimesi peatükke lugema ja no ausõna - nagu perekoolist kopitud raamat! suusike, Perekool ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK
KUUES PEATÜKK

esmaspäev, 8. veebruar 2010

6. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

6. ptk
KIRKE JA ROBERTO KODU

Juba uksest sisse astudes ei osanud ma teha muud kui ainult õhku ahmida. Kirke ja Roberto elamine lõi mind sõna otseses mõttes tummaks.
Alumisel korrusel on suur hall ehk eesti mõistes elutuba, kolm magamistuba ja suur köök. Ülemisel korrusel on ka kolm magamistuba. Lisaks avar rõdu ja selle all terrass, ümberringi roheline ja varjuderohke aed. Ja aias türkiissinise veega bassein, nagu olin näinud fotol.
„Oleme mõelnud, et peaks uue maja vaatama, see hakkab tasapisi kitsaks jääma,” ütles Kirke.
Kõrvalhooneteks olid suur garaaž neljale autole ja veel üks väike majake, alguses mõtlesin, et aiatööriistadele, hiljem selgus, et see on mõeldud teenijaskonnale.
Ja jälle igal sammul puhtus ja kord. Stiil ja elegants, peenus ja rafineeritus. Maja ja selle ümbrus oli tõeliselt paleelik. Muru oli pügatud, puud lõigatud. Milline kontrast eesti eramajade ja aedadega, kus kõik on pilla-palla, kõik kohad mingit koli ja rämpsu täis ning iga taim ja puu vohab, nagu loodus teda tagant sunnib!
Mingit marjapõõsandust ja mullassonkimist hispaania aedades enesestmõistetavalt ei harrastata, see on tõesti täiesti tobedus. Eestlastel on see säilinud kuskilt talupojaaegadest, ja ilmselt nad jäävadki igavesti talupoegadeks. Aga Hispaania on euroopalik, hidalgode maa. Kellel on kartulit või küüslauku vaja, läheb toob seda poest. Paar aprikoosipuud, mis siin kasvasid, olid rohkem ilu pärast, sest ka aprikoose toodi poest. Esiteks säilivad need kauem ja teiseks on poeaprikoosidesse lisatud maitseomaduste parandamise eesmärgil tööstuslikku suhkrut ja lõhnaaineid. Hispaanlased on suured gurmaanid ja toidu osas väga nõudlikud, erinevalt eestlastest, kes kühveldavad endale suhu kõike, millele hammas peale hakkab.
Rääkisin hiljem Robertole, kuidas eesti aedades tavatsetakse kasvatada maasikaid ja vaarikaid ja igasuguseid muid marju ja puuvilju, ja Roberto pidi ennast selle peale lõhki naerma. Tõesti, milleks siis poed on leiutatud! Mul hakkas enda kaasmaalaste pärast päris häbi. Nagu mingid muistsed kütid ja korilased. Ime, et nad veel putukaid ja tõuke näost sisse ei vohmi!
Aed on siin jalutamise ja lõõgastumise, mitte töötamise koht.
Eestlaslikest koli täis kuurialustest ma ei räägigi. Kui hispaanlasel midagi enam vaja ei ole, siis ta viskab selle minema, ilusti ja loodussäästlikult, valides ühe neist 12-st prügiliigist, mitte ei tassi seda kuhugi maja taha, naeruväärses lootuses, et seda võib kunagi veel vaja minna.
Ükskord tuli ühes alumise korruse magamistoas põrandaliist lahti. Minu esimene reaktsioon sellele oli muidugi ehteestlaslik. „Selle saab naelaga kinni lüüa, on teil naela ja haamrit?” Nägin, et Kirke vaatab mind pika pilguga, ja sain oma rumalusest aru. Oleksin tahtnud piinlikkuse pärast maa alla vajuda. Loomulikult ei hakka siin maal keegi kodus haamri ja naelaga töömeest mängima, selleks on eraldi spetsialist, kelle võib vastavast firmast kohale kutsuda. Seda enam, et üheski tsiviliseeritud Euroopa kodus ei hoita mingeid naelu ega kruvisid, nagu meil, haamrist rääkimata. Issand, kui häbi mul oli. Nagu mingi matsiplika. Õnneks ei teinud Roberto märkama, et on mu lauset kuulnud. Kahe nädala pärast sai töömees aega tulla ja see liist kinni lüüa.
Muide, just sellesama liistuteema puhul tuli eestlaste tegelik koht Euroopas minu meelest väga hästi ja ilmekalt välja. Pisiremondi spetsialistid, torumehed, prügivedajad ja teised sellised ebaintelligentsete ametite pidajad on Hispaanias kõik valdavalt poolakad. Poolas teevad sama tööd enamasti slovakid. Slovakkias ungarlased, Ungaris rumeenlased, Rumeenias soomlased. Ja Soomes – eestlased. Eesti mehed. Minu meelest see näitab väga hästi midagi.
Maja ja aed üle vaadatud, näitas Kirke mulle toa kätte ja ütles: „Viska asjad siia ära, lähme siis linna peale. Sööme midagi. Või tahad sa enne veidi puhata?”
Mis puhata! Ega ma siia puhkama ei ole tulnud!
„Ei, ma ei ole üldse väsinud,” ütlesin. „Lähme jah linna peale.”
Päev hakkas õhtusse veerema, kell oli juba kuus läbi. Oli neljapäev, varasuvine õhtu, sooja väljas 28 kraadi, päike paistis veel kõrgel sinises taevas. Täielik paradiis! Meenutasin Eesti jahedaid ja rõskeid ilmu, seda pidevat masendavat pimedust, ja tänasin ennast taas mõttes otsuse eest Hispaaniasse tulla.
Tänasin ennast hiljem selle otsuse eest veel palju, palju, palju kordi.
Roberto tagurdas garaažist oma 1967. aasta Bugatti välja ja laskis katuse alla...

*

LUGEJATE ARVAMUSI

See on nii ülepakutult jabur ja uskumatu, aga ma miskipärast arvan, et see on kohe nimme niiviisi kirjutatud :) Samasugune tilu-lilu meelelahutuslugu nagu Twilight ja tolle järjed... Pealegi, nii ülepakutud ja uskumatu kui see kõik seal ka ei oleks, ikkagi tunnen mingit "äratundmisrõõmu", ehkki rõõmuks on seda vist väär nimetada :P L, babuulja.blogspot.com /// Tundub, et tegemist on täieliku tibiga. Kui on mujal õnnelik, siis jumal sellega. Anonüümne (1), babuulja.blogspot.com /// See oopus on kirjanduslikus mõttes ja naiste mõttemaailma kontekstis küll täiesti küündimatu. Anonüümne (2), babuulja.blogspot.com /// Väga hea raamat on. Kvaliteetne satiir. Vahur Afanasjev, laulukene.blogspot.com

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK

reede, 5. veebruar 2010

5. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

5. ptk
KIRKE JA ROBERTO

Kirke ja Roberto olid mulle Zaragoza raudteejaama vastu tulnud. Küll Kirke nägi alles hea välja! Silmad särasid, nahk õhetas, kogu ta väljanägemine oli, ma ütleks, lausa imeline. Tal oli seljas napp õhuline suvekleit, mis tema kaunist figuuri veelgi rõhutas. Sekspomm, mõtlesin. Peaaegu kadedalt.
„Tšau!” hõikas ta mulle juba kaugelt. Lehvitasin vastu.
Roberto seisis tema kõrval, jättes endast mulje kui mehest, kes teab väga hästi, milline briljant talle kuulub, ja kes tunneb selle briljandi üle suurimat uhkust ja rahulolu.
Rääkisime Kirkega eesti keeles, aga ma loodan juba varsti hispaania keelt nii hästi osata, et saan nende mõlemaga nende kodukeeles vestelda. Piinlikki on haritud ja toredate inimeste juuresolekul neile arusaamatut keelt kasutada. Nagu salakeeles räägiks. See on isegi ebaviisakas. Roberto polnud nende paari aastaga, mis ta Kirkega koos elas, vist rohkem eesti keelt selgeks õppinud, kui paar tervitus- ja tänusõna. Ja miks ta peakski? Mis kasu on suure ja väärika rahva liikmel, kelle keelt räägib kolmandik maailma, mingi mõttetu eesti keele oskamisest? Seda ei räägita ju kuskil mujal, kui ainult Eestis. Ja sealgi on see saja aasta pärast kadunud, inglise keele vastu välja vahetunud. Ja ongi normaalne, saab maailmaga palju paremini suhelda.
Mina kavatsen oma lapsed igatahes varakult maailmakodanikeks kasvatada, mitte mingiteks natsionalistideks ja ksenofoobideks.
Sõitsime raudteejaamast nende koju mitte Bugattiga, vaid nende teise autoga, hoopis moodsama ja igapäevasema Lexuse džiibiga. Jestas, ma tahan ka sellist autot! Kõik need audid ja bemmid, millega Eestis enamik inimesi ringi logistab, on sellega võrreldes ikka täiesti üleeilne päev. Reimol oli ka mingi iidvana parsa, lubas küll kogu aeg, et käib ja toob Saksamaalt „jumala uue mersu, ainult üks kõks juhiukses”, aga jutuks see jäigi.
Zaragoza on ka väga ilus linn. Nagu paradiis. Väiksed ja vaiksed valgete villade rajoonid, põneva arhitektuuriga – vist klassitsistlik – kesklinn, tänapäevaselt stiilsed ärihoonete kvartalid.
„Rohkem juugend ja modernism,” ütles Kirke pärast kesklinna kohta. Nojah, tema õppis ülikoolis kunstiajalugu. Enne kui Robertoga Soome laeva peal karaokes duetti lauldes tuttavaks sai. Pärast seda pole tal vaja olnud enam midagi õppida ega vaeva näha, Roberto sissetulekuga pole sel mingit mõtet.
Imetlesin Kirke kunstipäraselt hoolitsetud küüsi. Jah, selliseid saab endale lubada vaid see, kes ei pea nõusid pesema ja mehe järelt laga kasima.
Rääkides sellest mehest, kes nüüd parajasti roolis oli, Robertost, siis tema oli hispaania meestele omaselt väga puhas ja hoolitsetud. Lühikesed juuksed olid želeega kenasse soengusse kammitud. Minu meelest peaks mees käima kuus vähemalt kaks korda juuksuri juures oma soengut korrigeerimas, alla selle ei saa rääkida oma välimuse eest hoolitsemisest. Aga Roberto paistis oma välimuse eest kõigiti hoolt kandvat.
Ja mis kõige tähtsam – lõhn! Mees peab lõhnama ja oskama ennast lõhnastada. Eesti meeste puhul on üldlevinud see, et nad haisevad. Heal juhul on nad lihtsalt ennast puhtaks pesnud, aga kaua siis puhta ihu lõhn ilma lõhnavee ja deodorandita vastu peab? Kohe tuleb higi lõhn juurde. Eesti mehed on kõik ühed higikollid.
Reimoga oli mul selle asja pärast kogu aeg ütlemist. Suure vaevaga suutsin ta vahel nii kaugele viia, et ta endale pärast duši all käimist midagi peale lasi. Ta ütles selle kohta üleolevalt „Naiste värk!” ja lihtsalt haises. Ah, kui vastik see oli! Kuigi ma kinkisin talle regulaarselt parfüüme ja muud mehele elementaarset kosmeetikat. See vedeles tal kuskil vannitoakapi ülemisel riiulil ja kogus tolmu.
Oleks ta siis duši allgi normaalselt käinud! Kord päevas, see oli maksimum.
Roberto lõhnas vastupandamatult. Kargelt ja hullutavalt. Juhipoolne aken oli pooleni alla lastud, sealt tulev tuuleõhk tõi minuni seda lõhna kord kerge vinukese, kord terve suure pahvaku. Nuhutasin seda, ja tundsin järsku esimest korda elus, et olen naine.
Pärast ütles Kirke mulle, et Roberto käib kolm korda päevas duši all: hommikul enne tööleminemist, päeval, pärast siestat, töö juures, ja õhtul, enne magamaminekut. Ja vahetab kaks korda päevas aluspükse: hommikul tööle minnes ja õhtul koju tulles. Öösel magab ta loomulikult ilma aluspesuta.
Ja ta ei käi suvistes lahtistes tänavakingades sokkidega.
Vaat see on Mees.
Sõitsime läbi Zaragoza kesklinna, teisele poole eeslinna. Peatusime lõpuks ilusa kahekordse valge villa ees. Sellesama, mida olin enne pildi pealt näinud.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Kahju, kui inimene ei julge ennast esitleda eestlasena ja tahab võimalikult kiiresti lahti saada eesti keele kasutamisest. Vot just viiendas peatükis ja 30. leheküljel tekkis mul selle raamatu vastu vastikus, sest minu jaoks on eesti keel väga ilus ja südamelähedane. Kui aga 30aastane naine ütleb, et eesti keel on mõttetu, sest seda räägitakse ainult Eesti riigis, siis see on küll üle mõistuse. just2it4me.blogspot.com /// Lühidalt siis ühe naise lugu, kes arvab, et eesti mees on tülgastav jobu, ja läheb hispaaniasse printsi otsima. Väga lahe lugemine, aga iroonia talumiseks/tajumiseks peab närvi olema;)) Kägu (I), Perekool /// Ma olen muide seda vingu lugenud, millest see raamat kokku pandi. Ega oluliselt paremaks algusest ei lähe. Aga tore, et ta lõpuks jõudis maale, mis temasugust tõeliselt väärib! Kägu (II), Perekool /// Mõnusalt meelelahutuslik ja kohati üpris naljakas. Sain Hispaania meeste koha pealt palju targemaks. FanAttic, Rada 7 ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK

neljapäev, 4. veebruar 2010

4. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

4. ptk
ESIMESED MULJED HISPAANIAST

Barcelonas lennukist maha tulles läbis mind erutav värin. Olengi Hispaanias! Muidugi, nagu ütlesin, ma ei ole nii rumal, et arvata, nagu tervitaksid mind siin toredad mehed juba lennujaamas. Eks igal maal ole meeste hulgas oma prügikalaprotsent. Aga mitte kuskil ei ole see nii kõrge kui Eestis! Kogemusteta nolgid, töönarkomaanid, liiderlikud abielumehed – need on eesti mehed. Ja jõmmid, joodikud, lollpead, egoistid, hädapätakad, töllmokad.
Aga mis ma sellest siin enam, ma olen ju nüüd Hispaanias!
Barcelonast Zaragozasse on umbes 300 kilomeetrit rongisõitu. Kogu selle aja vältel piilusin ühe silmaga hispaania keele õpikusse ja lasin teisel silmal mööda vagunit ringi käia. Oo, juba siin on nii palju kenasid mehi! Liigsete kilodeta, hoolitsetud kehade ja soengutega, puhaste küünealustega, maitsekalt valitud riietega, sportlikud, trimmis ja tõmmud. Mm! Raske oli hispaania keelde süveneda. Tuupisin siiski mõned tervitusfraasid selgeks.
Mis mind Hispaanias esimese asjana hämmastas, oli puhtus. Mitte nii nagu Eestis, kus tänavad on prügi täis ja ühistransport haiseb, kuna seal sõidavad ka asotsiaalid. Hispaanias ei ole tänaval leida ühtki kübet prügi. Inimestesse on seal sisse kasvanud komme kõik ilusti prügikasti visata. Prügikaste leidus iga 20 sammu järel, ja need polnud lihtsalt prügikastid, vaid 12 avaga – 12 prügiliigi jaoks. Nagu ongi normaalne. Seda on isegi veel vähe, tegelikult.
Reimoga oli ka prügi pärast pidev jama, tema loopis kõik kogu aeg ühte kasti. Mina aga lõikasin isegi mahlapakkidel plastmassist korgiosa pealt ja panin selle paberijäätmetest eraldi. Teinekord kallasin köögis kogu prügiämbri põrandale tühjaks, kui Reimo oli sinna kõik kokku visanud, ja sorteerisin prügi õigesti ära, nagu peab. Nagu tsiviliseeritud eurooplasele kohane.
Aga mis teavad eestlased Euroopast ja tsivilisatsioonist!
Hispaanias jaguneb prügi nõnda: värviline klaas, valge klaas, plastik, paber, kumm, orgaaniline, söövitav, tehnoloogiline, tekstiil, puit, eritised – ja mis nende liikide alla ei mahu, läheb olmeprügisse. Eritiste ava on mõeldud näiteks sülje ja koduloomade väljaheidete jaoks. Ma ei näinud Hispaanias mitte kedagi tänaval maha sülitamas, alati mindi prügikasti juurde ja sülitati vastavasse avasse. Ükskord nägin üht veiniga veidi liialdanud meest sinna ka viisakalt oksendamas. Isegi joodikud on siin maal sündsamad kui tavalised inimesed Eestis. Eritiste ava kõrval on muide rullike pabertaskurätikutega, et saaks pärast suud pühkida. Ka pühitakse siin maal koerte tagumikku, pärast seda, kui nad on oma häda õiendanud. Eestis aga jäävad isegi nende junnid kõikjale maha vedelema, mis siis veel muust rääkida.
Osad tänavad Barcelona raudteejaama ümbruses olid autovabad ja kaetud muruga, keset muru sõitis, piirdega eraldatud alal, ainult ökotramm. Inimesed kõndisid murul paljajalu, siin-seal peeti piknikut, lapsed kilkasid ja mängisid. Võtsin ise ka kingad jalast ja surusin jalad mõnusasse pehmesse murusse. See on minu arusaam rohelisest linnast.
Lisaks puhtusele torkas veel silma, et linnapildis oli märgata inimesi väga paljudest rassidest ja kultuuridest. Siin oli valgeid ja tõmmusid, kollaseid ja kõikvõimalikus toonis musti. Türklased ja iirlased, afgaanid ja somaallased, hispaanlased ja juudid, rootslased ja ameeriklased kõik sõbralikult omavahel suhtlemas ja lävimas. Issand, kui väsinud ma olin sellest Eestis valitsevast natsionalismist ja ksenofoobiast! Kõigist neist rõvedatest neegri- ja juudinaljadest ja sellest pidevast „eesti, eesti, eesti” jahumisest. See ajas ikka lõpuks juba nii öökima.
Reimoga oli ka sel teemal alatihti ütlemist. Ma ütlesin talle vist oma tuhat korda, et sellist sõna nagu „neeger” kultuurne inimene ei kasuta. Ja ilmselt ma oleks seda talle elu lõpuni ütlema jäänud.
Eemal nägin ühte mustanahalist, vist keenialast või somaallast, ja ühte punapäist meest, vist iirlast, kõrvuti sõbralikult koos kerjamas. Keegi vanem hispaania daam, kes neist oma lapselapsega mööda jalutas, andis lapsele raha ja see tõi poest mõlemale kerjusele isuäratava kreemikoogi. Kerjamine ja vaestele annetamine on katoliiklikus kultuuris hoopis teise tähendusega, kui Eestis. Enamik kerjuseid siin maal on pärit mujalt, sest hispaanlased ise elavad väga jõukalt. Ka saavad kerjused siin maal peagi heale järjele, sest neile annetatakse heldelt ja mõne aasta säästudest saab juba väikse korteri osta.
Naeratasin kõigile, kellega silmside tekkis. Ja nemad naeratasid mulle vastu! See oli nii tore ja meeldiv. Tänasin ennast üha uuesti ja uuesti mõtte eest Eestist ära tulla. Sealt kõmmis nägude ja tigedate pilkude maalt.
Kui möödusin ühest türklaste kebabiputkast, joosti mulle sealt järele ja pisteti pihku suur hamburger. „Tasuta!” ütles pärlisilmne türklane suurepärases inglise keeles, „sest te olete nii ilus!” Nojah, minu blondid juuksed... Tänasin viisakalt. Hamburger oli tõesti maitsev ja kulus pärast pikka lennureisi väga ära.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Raamatus esinevaid mõtteid on üksikult või mõne kaupa ikka mõeldud – mis siin ikka häbeneda –, aga nüüd on nad kõik koos ja võimenduvad idiootselt nauditavaks mehiseks „naistekaks”. Maris Meiessaar, EPL /// Lugesin selle raamatu tutvustust ja tormasin kohe ostma. Uskuge, see on räigem, kui Kivirähk ja Ärapanija kokku! Tuvastamata kasutaja, EPL /// Selline Anna-Maria Penu ja kogu Minu-sarja paroodia. dd, Delfi /// Uskumatu, kui leebed te selle saasta suhtes olete. Olen lugenud kõiki Minu Eesti... sarja raamatuid ja väga palju naistekaid. Minu... sarja ja ka naistekate paroodia see kindlasti pole. Pole mõeldudki. Sel juhul oleks seal kübekegi vaimukust, aga pole. Lihtlaused, mõttekäik naiivsemaist naiivseim. Ütleks, et keegi on perekooli või Delfi naistekas vahel kirjas olnud mõtteid üritanud kirja panna. Kitty, Delfi ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK

kolmapäev, 3. veebruar 2010

3. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

3. ptk
UNISTUSED ON TEOKS TEGEMISEKS

Üks mu sõbranna elab Zaragozas. See on linn Kirde-Hispaanias. Ega ma sellest alguses rohkem muud ka ei teadnud. Sõbranna nimi on Kirke ja ta elab – oh teda õnnelikku! – seal koos hispaanlasest boyfriend’iga. Boyfriend’i nimi on Roberto, ma olen näinud Kirke Orkuti-kontos tema pilte. Kuum mees! Roberto on majandusametnik, tal on 1967. aasta Bugatti ja oma maja Zaragoza eeslinnas, suur villa. Selle ees ja taga on roheline aed, kus kasvavad palmid, küpressid ja aprikoosid. Loomulikult on selles aias ka ilus türkiissinise veega bassein.
Saatsin Kirkele juba järgmisel päeval pärast Reimo juurest ära tulemist kirja, kas ta oleks valmis mind veidi aega võõrustama. Seda, et tahan Hispaaniast endalegi tõmmut printsi otsida, ma igaks juhuks esialgu ei maininud.
Kirkelt tuli veel samal päeval vastus, et hea meelega. Tund aega hiljem olin juba uue pakkimise lõpetanud. Elasin ajutiselt jälle vanemate juures. See oli jube.
Kui elad mujal ja käid vanemate juures külas, siis on kõik okei. Siis koheldakse sind kui täiskasvanud ja täisväärtuslikku, võrdväärset inimest. Aga mine sa jälle nende juurde elama! Siis oled sa hetkest, mil kingad esikus ära võtad, jälle enesega toime mitte tulev laps, kelle eest nemad peavad vastutama ja kellele käske-keelde-korraldusi-õpetusi jagama.
Ja kui sa oled 30 ja sul on selja taga need seitse ja seitseteist, siis on vanemate pilgud eriti väljakannatamatult ründavad ja torkivad. Noh, ei olegi veel meest? lapsi? kodu? kuidas sa siis nii saamatu, kehvake, õnnetu oled? mis sel Reimol siis jälle viga oli? sa oled ikka liiga pirts ja valiv! kaua sa veel niimoodi mõtled? Ja nii edasi.
Olin vanemate juures kokku ainult kolm päeva, aga selle aja peale tundsin, et iga mu närv on pingule kistud.
Õnneks tuli Kirkelt vastus, mis mind rõõmsaks tegi. Kogusin kokku oma säästud, ostsin ülejärgmiseks päevaks odavlennufirma pileti Barcelonasse, pakkisin läpaka ja mõned suvisemad riided kohvrisse, võtsin töölt kolm nädalat palgata puhkust ja jäin ootama ärasõiduhetke.
Loodetavasti saab sellest kolmest nädalast pikem aeg, mõtlesin. Aasta, kaks aastat, kümme aastat. Kogu elu.
Ma olen nii väsinud sellest Eestist, kõigest sellest siinsest tüütusest ja hallusest! Ja eesti meestest. Printsidest unistamiseks olen juba tegelikult liiga vana. Aga ühest normaalsest mehest tohib ju ikka unistada?!
Mõtlesin, mis ma Hispaanias tegema hakkan. Kohe tuleb hakata hoolega ringi vaatama, see on selge. Ehk on saadaval mõni sobiv töökoht, Euroopa Liidus peaks ju teise riiki tööleminek lihtne olema. Äkki saangi tööle? Inglise keel on mul suus, prantsuse keelest põhimõtteliselt saan aru. Hispaania keelt peaks õppima hakkama.
Vaatan töökohta, õpin hispaania keelt. Ja otsin – mitte printsi, vaid normaalset meest. See on tegelikult kõige tähtsam. Aga ega head mehed ka Hispaanias sind kohe lennujaamas tervita. Ikka tuleb endal veidi vaeva näha.
Kirke on kogu aeg oma Roberto suhtes ainult kiidusõnu jahvatanud. Üksvahe pani ta oma muljetest MSN-is juba päris romaani kirja.
Mulle meenus veel teisigi jutte sõpruskonnast. Peaaegu igal eesti naisel on ju olemas mingi kogemus hispaania mehega! Ja halbu sõnu ma nende aadressil küll veel kuulnud ei ole. Ma ei tea ühtki eesti naist, kes ei jumaldaks hispaania mehi.
Nii et mu nägemus hispaania meestest ei saa olla petlik.
Ma unistan, unistan, unistan. Aga miks ei võiks mu unistused täituda? Mille poolest olen ma halvem kui näiteks Kirke? Ta on silmipimestavalt ilus tüdruk, aga ega minugi väljanägemisel viga ole.
Vaatasin ennast peegli ees. Võtsin ennast isegi alasti, et paremini kõike näha. Õlgadeni blondid juuksed – need paistavad lõunamaa meestele väga meeldivat. Mõõtudelt igati harmooniline keha. Ümarad, kikkis nibudega rinnad, paraja suurusega. Täpselt õige puusakumerus. Pepu, mille kohta kunagi üks mu välismaa meestest ütles nii armsasti: apple-behiny. Stiilselt raseeritud bikiinipiirkond. Mõistust ja intelligentsi on ka piisavalt.
Kui ma oleks mees, siis ma igatahes vaataksin sellist naist nagu mina!

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Raamat oli huvitav - sain Hispaania kohta teada asju, mida enne ei teadnud, sest pole kokkupuudet selle riigiga kunagi olnud. Kahjuks aga osutus raamatu kirjutajaks naine, kelle jaoks oli maailmas esimesel kohal raha. Nii mulle lugedes tundus ja ilmselgelt nii see ka oli. Kahju kohe, kui inimesed ei austa Eesti riiki ja teevad seda maha. M.McB, just2it4me.blogspot.com /// Mina olin lugedes täiesti kindel, et autor on mees ja asi on mõeldud paroodiaks kõikvõimalike "naistekate" klišeede kohta. Kõik need tulikuumad armuööd ja hallid talutüdrukud, kellest välismaal saavad hoobilt jalgpallurite kallimad, uhked lossid, kus "krahvidel pulmad on hoos", ja kuuetoaline korter, mille pärast peab mees vabandust paluma, kuna see on ju südamedaamile liiga kitsas... Tule taevas appi. See ei saa olla muud kui paroodia, ja üsna sarkastiline pealegi. Vahest ongi liiga sapine, kui teda on võimalik tõe pähe võtta? Irvik Kass, Delfi /// Kahtlasema mulje jätavad võõrapäraste autorinimedega eestikeelsed uudisteosed: Milana „Milana – ühe eesti modelli päe­vik” ja Grete Márqueze „Eesti naise õnn”. Kirjastused omistavad esimese neist maailmas ringi reisivale tippmodellile ja teise kodumaas pettunud ja paradiisiriiki Hispaaniasse kolinud eestlannale, autoreid ümbritsev saladuseloor viitab aga selgelt pseudo­nüü­midele. Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK

teisipäev, 2. veebruar 2010

2. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

2. ptk
VÄLISMAA MEHED

Kaotasin süütuse 17-aastaselt. Mitte liiga vara, mitte liiga hilja. Täpselt õigel ajal. Sellest hetkest olen alustanud statistikapidamist oma meeste kohta.
Praegu olen 30.
Järgmised 13 aastat pärast süütuse kaotamist on mu elu olnud täidetud suure hulga meestega. Kas lugeda kokku neid, kellega olen voodisse jõudnud? Või neid, kelle puhul olen oma staatuse mõttes, hiljem ka Orkutis, vabast hõivatuks muutnud? Esimesi on kuusteist. Teisi täpselt kümme vähem – kuus. Ma spetsiaalselt võtsin üks õhtu paberi ja pliiatsi ja panin kõik kirja, seepärast tean nii täpselt. Päris huvitav oli tulemust vaadata. Ja õpetlik.
Ah jaa, Reimo on seitsmeteistkümnes ja seitsmes.
Äärepealt oleksin ühega neist eelnevast kuuest ka abiellunud, kutsed olid juba laiali saadetud, aga paraku – või õnneks – jõudis ta viimasel hetkel veel ühele teisele naisele lapse teha. Jõin ühe õhtuga üksinda ära ühe liitri viina, kukkusin magama ja olin järgmisel hommikul vaimselt sobivas seisundis, et saata kõigile kutsutuile teade pulmade ärajäämisest.
See oli loomulikult eesti mees.
Ülejäänud viie seas oli ka välismaa mehi. Rääkimata neist, kes on ainult seksi loetelus.
Välismaa mehed on džentelmenid. See avaldub igas nende liigutuses, igas sõnas. Eesti mees on mats. Tõeline sotsialismiajastu toode, ehkki see aeg on juba ammu ajalugu. Aga eesti mehed on endiselt sotsialistlikud mühakad.
Üks soomlane, kellega tutvusin Tallinnas ja kes töötas siin ajutiselt IT-spetsialistina, saatis mulle kolm kuud järjest igal õhtul kulleriga ukse taha punase roosi! Välja arvatud nendel õhtutel, mil ta ise minu juures oli. Soome mees on voodis hea, mõtleb esmalt naisele, alles siis endale. Temaga koos olles tundus mulle, et mina saan voodis rohkem orgasme kui tema!
Süüa polnud mul soome mehega deitides vaja üldse endal teha – selle eest hoolitses tema. Aga kahjuks pidi ta kolme kuu lõppedes Soome tagasi minema. Ta kutsus mind kaasa, aga ma olin siis loll, ei taibanud minna.
Oh, kui loll ma siis olin!
Hiljem olen seda otsust vist tuhandeid kordi kahetsenud. Mis mind õieti selle maaga siin seob? Ainult fakt, et ma olen siin sündinud. Ja koolis käinud. Aga elu siin on hakanud tunduma iga päevaga aina eemaletõukavam. Kõik see poliitikute kemplemine, ühiskonnas levinud sahkerdamine ja petmine, sotsiaalse kindlustunde peaaegu igasugune puudumine. Ja muidugi mehed, eesti mehed.
Soome mees soome meheks. Rootsi mees on veel parem. Soome mees on voodis hea, aga majanduslikus mõttes veidi koonerdav. Rootsi mees seevastu on valmis naisele tegema meeletuid kulutusi, ainult žesti pärast, ootamata mingit vastutasu. Aga voodis on ta veidi fantaasiavaene. Ja vaoshoitud. Tundub, et seal on meestesse süstitud ka mingi kartus suuseksi ees. Nabani veel lähevad, aga sealt allapoole – lükka mis sa lükkad, ei lähe! Aga muidu pole viga. Ka rootsi mees on õpetatud naise orgasmi väärtustama.
Eesti mehed on naistega suheldes seevastu nagu kaupmehed: mina teen sulle dringi välja, pärast tuled minuga voodisse. Vastik. Nagu turul oleks. Ja oleks see seks siis midagi väärt. Ei ole. Eesti mehed on voodis tühipaljad nullid. Kolm minutit tuima nühkimist, siis vajuvad sulle otsa ja küsivad veel, et kas sul oli hea. Liidame veel õllekõhu ja juhusliku päevituse ja pesemata juuksed. Ja veel sada asja.
Kui saaks ühendada soome mehe ja rootsi mehe, saaks unelmate mehe. Peaaegu. Üks asi jääb puudu – kirglikkus. See, mis on hispaania mehes! Oo, hispaania mehed! Üks neist seitsmeteistkümnest mehest oli hispaanlane. See oli puhas üheöösuhe, aga milline! Ilmselt oleksid paljud naised nõus loobuma kümne aasta seksist, et kogeda üht ööd seksi hispaanlasega!
Ma ei suuda seda isegi kirjeldada. Kuum! Kuum! Kuum! Pulbitsev tuli, meeletu energia! Ma nautisin seda seksi iga rakuga oma kehas. Õigemini, mu kehas polnud ainsamatki rakku, mis sel ööl poleks orgasmi saanud. Nii mulle tagantjärele tundub.
Ma olen 30, mul on olnud seitse ja seitseteist nii- ja naasugust meessuhet. Ja kõiki neid ühendab üks väike asi – need kõik on läbi. Hetkel olen jälle vaba.
Ma olen 30. Ma olen 30. Ma olen 30. Kordasin seda lühikest lauset peegli ees mitu minutit. Ma olen 30. Viimane aeg, et midagi kardinaalset ette võtta.
Ma ei hakka rääkima bioloogilisest kellast, lapsi tahan ka saada. Aga mitte siin maal. Mitte siin viletsas ja vaeses riigis, kus pole mingeid väljavaateid normaalseks eluks.
Ma lähen Hispaaniasse! Jah, ma lähen Hispaaniasse!

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Lõbus lugemine. Kuumad hispaania mehed, lõunad, roosid, tantsud ja kingitused. Enne eesti mehega abiellumist tasuks ikka Hispaaniast läbi käia - elu võib uue suuna võtta. Külli, Port Artur Apollo /// Paar postitust tagasi küsisin infot ühe Vikerkaares ilmunud artikli kohta. Nüüd on rõõm anda teada, et see raamat on tulnud lõpuks välja. Otsige parimatest raamatupoodidest Grete Márquezi raamatut "Eesti naise õnn". metsaloom.blogspot.com /// Olen mina oma elus igasuguseid raamatuid lugenud aga see "tibiraamat" on kõige hullem, mis üldse olla saab. Nii halvasti annab ikka eestimaast ja rahvast kirjutada. Pealegi ei vasta selles raamatus Hispaania elust ja sealsetest meestest kirjutatu absoluudselt tõele. Sellist maad ja mehi, nagu tema seal kirjeldab, ei ole kusagil. Lausa vastik ja häbi hakkas seda raamatut lugeda ;( claronita, buduaar.ee ///

RAAMAT POES

LOE ESIMEST PEATÜKKI

esmaspäev, 1. veebruar 2010

1. peatükk Grete Márquez'i kõmu üles keerutavast romaanist "Eesti naise õnn"

Kirjastus J&U andis detsembris välja eesti naise Grete Márquezi (sündinud Haljaste) romaani "Eesti naise õnn". Teosest on ilmunud katkend kultuuriajakirjas Vikerkaar, sellest on ilmunud arvustusi Eesti Päevalehes jm, seda on tsiteeritud ja arutatud Uuno raadios, samuti on kirjastus ja autor saanud lugejatelt ühe eesti romaani kohta tavatult palju tagasisidet.

On neid, kes seda romaani lugedes lõbusalt itsitavad. On neid, kes pahaselt väidavad, et ükski sõna sellest teosest ei vasta tõele. On neid, kes arvavad, et autor on mõttetu ja ajudeta tibi, kes absoluutselt ei oska kirjutada. Ja on neid, kes ütlevad, et see raamat on lihtsalt geniaalne.

Kuidas on lugu tegelikult? Laiem avalikkus võib nüüd ise otsustada. Autori nõusolekul avaldab kirjastuse J&U esindaja järgmiste päevade jooksul oma blogis järjejutuna romaani 10 esimest peatükki, et teha osa teosest kättesaadavaks ka blogosfääris. Huvilisel on võimalus soetada tervikteos endale raamatukauplusest. Head lugemist!

*

1. ptk
MUL ON NII KÕRINI EESTI MEESTEST

Menstruatsioonivalud.
Menstruatsioonivalud.
Mida teab üks eesti mees nendest? Mitte midagi ei tea. Aga tahab, et talle kõik asjad ette ja taha ära tehakse. Tema tuleb töölt koju, peeretab, läheb külmkapi kallale, peeretab, võtab õlle, peeretab, vajub diivanisse, peeretab, hakkab telekat klõpsima. Ja peeretab. Põhiline ongi see, et suuremat peerukotti, kui eesti mees, pole maailmas olemas. Ja ise on ta veel nii uhke ka selle üle! Kui peeretab, siis ikka võimalikult kõvasti, ja vahib ise rõõmsa näoga ringi, nagu oleks ei tea mis suure auhinna võitnud.
Kõige hullem on see, et need mehed ei ole ka saanud kodust korralikke kombeid kaasa õppida, sest nende emad peeretavad samuti! Jaa-jaa, eesti emad, need peeretavad ka, kogu aeg. Rääkimata isadest. Kogu eesti rahvas peeretab kogu aeg. Kas üldse saabki eestlasena normaalseks jääda?
Aga viimne tilk karikasse olid menstruatsioonivalud. Ma tõesti ei taha täna kaks tundi pliidi ees küürutada. Ja pärast seda tund aega korterit pesta. Ja pärast seda veel teine tund aega kõike üle pesta, sest mehel, eesti mehel, on ju ka oskus kõik enda järel kiiresti jälle räpaseks tagasi muuta. Tõmbad laua lagedaks, keerad korraks selja ja ole lahke – kui jälle pilgu lauale heidad, on sinna midagi ümber aetud. Või ilutseb seal tassirõngas.
Kogu me elamine on lakkamatult ilustatud tassirõngastega.
Aga viimaseks piisaks said, nagu ma ütlesin, menstruatsioonivalud. Lasin käed rippu, tõmbasin sügavalt hinge, ootasin ühe sekundi ja ütlesin Reimole: „Tead, Reimo, asi on nii, et mul on villand. Villand. Aitab. Kopp on nii ees.”
Mees vaatas mulle tükk aega lolli näoga otsa, saamata aru, mida ma silmas pean. Eesti mehed on ju pika taipamisega. Aga siis jõudis talle kohale. Ta nägu vajus töllakile. Ilmselt oli tal raske mõista, kuidas ma võin temale midagi sellist öelda, temale – kes ta on voodis ju ometi nii hea. Tema arvates.
„Mida?” üllatus ta.
„Jah,” ütlesin, „teeme lõpu. Mul on kopp ees. Sinu peeretamisest ja räpasusest ja kõigest muust. Homme kolin minema.”
Jätsin ta enda ette jahmunult jõllitama ja läksin ise asju pakkima.
Õhtu jooksul üritas ta kahel korral minuga veel mingit suhte päästmise juttu üles võtta, aga mind oli haaranud järsku murdmatu meelekindlus, apaatsus, täielik immuunsus tema olemasolu ja kõige sellega seonduva vastu. Ma ei öelnud talle mitte midagi. See on mõttetu. Kui juba, siis juba. Mis seal enam pikalt õhku väristada, kütad ennast ainult ülesse, aga tulemus on ikka sama.
Ainult ühe lause lõpuks ütlesin: „Ma oleks tänulik, kui sa magaksid täna öösel diivanil.”
Sinna ta minust jäigi. Minu uni magamistoa voodis oli üle ootuste rahulik.
Hommikul, kui oma koliga uksest välja läksin, tuli ta veel unesegasena esikusse ja vaatas mu toimetusi suurte kurbade silmadega pealt. Kui võtsin oma viimase kotitäie asju, astus ta minu ja välisukse vahele.
„Ma armastan sind! Grete!”
Ta püüdis mu käsi oma käte vahele haarata, aga ma tõmbasin need eemale. Pööritasin silmi.
„Issand, kui loll sa ikka oled,” pomisesin rohkem oma nina alla kui temale. Siis lükkasin ta kõrvale ja kadusin ilma tagasi vaatamata.
Mul on nii kõrini eesti meestest.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Tegemist ei saa olla muu kui satiiriga. Meie ette rivistuvad kähku ja valutult kõik klišeed. Kõik stereotüübid, mis ühe „ossnaise” suust saavad välja purtsatada, teevad seda, ja nii siiralt, et anna või otsad. Maris Meiessaar, EPL /// Hullemat jama kui see raamat, annab ikka otsida. Ei ole seal mingit huumorit, paroodiat, puudub igasugune kirjanduslik stiil. Selliseid saastaraamatuid võiks igaüks ühe ööga valmis vorpida. komm, Delfi /// Lugesin hambad ristis lõpuni vaid seetõttu, et näha kui hull see on, ja see on hull - uskuge mind. Aga mitte hull nagu hull, vaid hull nagu kräpp, tõeline kleepuv jäle ollus. Tahtsin peale seda midagi muud, nt Milena't lugema hakata, kuid ei suutnud, süda oli paha. Kitty, Delfi /// Minu meelest oli küll paroodia, ma itsitasin ja lugesin. Kõige muu hulgas on ka pealkirjaga täiesti pihta pandud. Nii ongi ju ;)). santamaria, Delfi /// Tekst käib liialt üle vindi – aegajalt on usutava totruse asemel uskumatu ja monotoonne totrus, ja see ei tule just kasuks. loterii.blogspot.com ///

Raamat poes

pilte Tähekese 50. sünnipäeva peolt (Jaan Rannap, Olivia Saar, Leelo Tungal jt)

Eile, 31. jaanuaril peeti Lastekirjanduse Keskuses Tähekese 50. sünnipäeva. Kohal oli palju rahvast, sh lastekirjanikke, illustreerijaid, tõlkijaid ja kriitikuid. Nagu näiteks Jaan Rannap, Leelo Tungal, Olivia Saar, Ira Lember, Helle Michelson, Aino Pervik, Andrus Kivirähk, Kristiina Kass, Hillar Mets, Jüri Mildeberg, Mare Müürsepp... Lasin fotokal veidi ka plõksuda.

Ilona Martson, Tähekese peatoimetaja aastast 2004


2 x publik



3 x Olivia Saar, Tähekese vastutav sekretär 1960-1977

Olivia Saar ja Jaan Rannap

Jaan Rannap, Tähekese vanemtoimetaja 1977-2004


2 x Leelo Tungal, osaliselt konkureeriva, aga sellegipoolest sõbraliku väljaande Hea Laps peatoimetaja (aastast 1994)

Lapsed laulsid ja kaamerad filmisid. Õhtul oli AK-s klipp. Ja tänases EPL-is on intervjuu Ilona Martsoniga.

Fotod © Wr

*

Olivia Saar jutustas oma sünnipäevakõnes huvitava lookese. Millalgi sügaval nõukogude ajal avaldati Tähekeses Ellen Niidu luuletus, kus oli juttu inglist. Saar tsiteeris ka värsse endid, kuid need mulle täpselt meelde ei jäänud. Tegu oli mingi talveteemalise luuletusega, kus oli riim kringel : ingel ja mõte oli umbes selline, et "minu sõber ingel saatis mulle piparkooke". Mingitest inglitest aga ei tohtinud nõukogude ajal kuskil juttu olla - igandlik religioossus! Tähekese vastutavad isikud kutsuti kohe vajalikku kohta, et neid tugevasti noomida.

Aga ometi tulid Tähekese tegijad pahandusest ilusasti välja. Kuna luuletus oli ära trükitud trükitähtedega, võis öelda, et mõeldud on tavalist Hiiumaal esinevat tütarlapsenime Ingel. Tähekesel oli olnud kunagi lausa lapskirjasaatja nimega Ingel Müüripeal. Sellise seletuse vastu polnud kellelgi enam midagi öelda. Noomida tahtjate poole võis nüüd koguni silmad suureks ajada, et - missuguseid ingleid siis teie siit välja tahtsite lugeda?!