reede

Elan nagu nahkhiir. Lähen hommikul magama ja ärkan õhtul, kui on juba pime. Loomulikult on see ebanormaalne. Eile tegin nii, täna tegin ka nii. Loodetavasti ei tee ma homme nii. Aga eile öösel kirjutasin ajakirjale Anne essee armastusest, kuna paluti Marika Korolevi jutu kõrvale midagi mehe vaatepunktist. See sündis küll suht ühe hingetõmbega. Vähe sellest, et viie ja poole ajakirjanikuna töötatud aasta jooksul olen omandanud oskuse kiiresti teksti toota, olen omandanud ka oskuse seda vist küll ükskõik mis teemal toota... Ega see muidugi paha pole. See ongi tänapäeval üks igati õige kirjaniku profiil. Tuleb osata kirjutada kiiresti ja kõigest. Ning vallata kõiki žanre - haikust ja mikronaalist essee ja stsenaariumi, ballaadi, soneti ja eeposeni. Ja sellest jadast ei ole mina vist küll veel ainult eepost kirjutanud.

Peale essee täiskasvanutele kirjutasin veel lastele belletristliku autobiograafilise laastukese sellest, kuidas ma õppisin alles algklassides kingapaelu kinni siduma. Selle kunsti õpetajaks oli muide praegune spordiajakirjanik Jaan Martinson, kes siis oli Joh. Lauristini nim. keskkoolis (hilisem Tallinna 16. keskkool, nüüd Sikupilli gümnaasium) kehkaõps. Oli hea õps. Kahju, et ainult lühikest aega meil oli.

Aga tänane päev... Kuni kella 20-ni täiesti mõttetu.