Ilmselt väljendub just Paunvere apteekriselli tegelaskujus ja mõtteavaldustes Lutsu elutarkus kristalliseerunumalt ja säravamalt, kui kuskil mujal tema Paunvere-lugudes. Ja mis veel olulisem: käies ja talitades ise tihti teadlikult Paunvere apteekriselli sententside ja tähendamissõnade järgi, olen näinud neid reeglina toimivat ka tegelikus elus. Tõtt-öelda ongi ta rahvalik, igamehe-mõtleja, erinevalt peenutsevatest ja elitaarsetest klassikutest, kellega pole ju päris maailmas tegelikult midagi pihta hakata. Siin pole mingeid konstruktsioone ja süsteeme-skeeme, on vaid "hästi tuulatud nisu". Ehk nagu ta ise ütleb: "Selle kohta võiksin ma paksu raamatu kirjutada, aga ma arvan, kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu, mis talle öeldakse suusõnal." Eks temagi tarkustele võib vastu vaielda ja neile vastupidiseid näiteid tuua, aga igatahes on nende side tegeliku eluga suurem, kui enamike teiste filosoofide mõttetoodangul. Olgu alljärgnevalt publitseeritud valik Paunvere apteekriselli filosoofilisi tõekspidamisi, kõik pärit vestlustest Joosep Tootsiga.
SUVI
I raamat, V ptk
Usust rohu võimu sisse
Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse.
Millega peab soola soolatama?
Aga millega peab soola soolatama, kui sool tuimaks saab? Mh? Ah? Vastake mulle selle küsimuse peale, noormees!
I raamat, XV ptk
Usu, armasta ja looda, aga ära sa temale – saad aru? – ära sa temale välja näita, et sa armu- ehk südamevalu kannatad. Niipea, kui sa temale näitad, et su nõndanimetatud hing ajab pinde – oled sa kadunud. Sa pead alati kõrvad kikkis hoidma nagu letu ja näo tegema, otsekui poleks terve see kupatus sulle rohkem väärt kui kaks kopikat. Raske, mh, ah? Aga mina arvan, et roikaid jatkub aia ääres, mida sa kuuvalgel võid närida, kui asi liig südamesse läheb. Mh? Jatkub roikaid?
Selle kohta võiksin ma paksu raamatu kirjutada, aga ma arvan, kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu, mis talle öeldakse suusõnal. Kas pole tõsi, mh, ah? Kõige suuremad õpetused anti suusõnal ja nad olid puhtad nagu hästi tuulatud nisu. Pärast, kui nad kirja pandi, aeti nad jälle segamini aganatega, nii et raske on aru saada, mida seal õieti öelda tahetakse. Aja jooksul mässisid kõiksugu lobisejad iga tõetera otsekui ämblikuvõrku ja sa pead enne kaua urgitsema, kui selle tera sealt kätte saad.
See olgu sulle otsekui nõndanimetatud dogma... üheteistkümnes käsk või kuues peatükk. Eksid sa selle vastu – kas meelega või kogemata, see on täiesti ükskõik –, siis ära pane pahaks, kui sa end korra samasuguses seisukorras leiad, nagu kadunud Schwarz pärast püssirohu ülesleidmist.
"Hm..." ümiseb Toots, end minema asutades, "nojaa, mis ma veel ütelda tahtsin... ja... Nojah, et kui sulle elus keegi korra saba peale astub, siis peab sellega leppima, aga kui see narr sest sabast kinni hakkab ja tahab, et teda endaga ühes lohistataks, siis..."
"Siis peab end lahti raputama sellest tülinast."
"Aga kui ta ei lase lahti?"
"Siis jäägu ta sinna paika kõige sabaga."
"Hm... Niisama ei paneks ma pahaks, kui keegi mulle korra astuks konnasilma peale; aga kui see keegi hakkab minu konnasilma sõkkuma, tallama, trampima ta peal... ma ei tea... siis..."
"Siis peab vaatama, kus sel isandal endal on kõige hellam konnasilm."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar