esmaspäev, 21. juuli 2008

olin lätete pääl

.
..........Minä lähden Pohjois-Karjalaan
..........vaihdan farkut verkkarihousuun
..........kotiseudulle Pohjois-Karjalaan
..........juon kaljaa auringon nousuun
....................(Leevi and the Leavings)

...ehk siis, täpsemalt öeldes, Pärnu jõe lätete pääl, mis teadupärast asuvad Järvamaal Roosna-Allikul.


Sõnum
Kõik algas sellest, et reedel lõuna paiku häälitses mu telefon sõnumist, milles Andreas andis teada, et läheb Roosna-Allikule Kessule külla, ja uuris, kas ma tahan kampa lüüa. Olin hea meelega nõus, seda enam, et olin juba mõnda aega plaaninud üle pika aja jälle maale minna – Roosna-Alliku lähedale Kaaruka külla Kassaka tallu. Sõitsime Aegviidu kaudu, Peterburi maanteel saime sahmaka vihast vihma, aga edasi tuli päike jälle välja ja ilm jäigi püsima imekena.

Kohalejõudmine
Kuna Andreas kibeles Roosna-Alliku tehisjärve äärde õngitsema ja spinningut loopima, siis ei veetnud me Kessu vanaema juures seekord kauem aega, kui kulus esmalt põgusaks einestamiseks praetud kana, võikala-võileibade ja kartulisalatiga ning seejärel aiamaalt vihmausside kaevamiseks. Siis istusime autosse ja sõitsime Pärnu jõe allikatele rajatud tehisjärve äärde. Andreas võttis pakiruumist kaks õnge ja spinningu. Kessu selgus ka olevat kalastamishuviline.

Kalastajad
Kalastamine on üks neist asjadest, mida ma pole seni veel juhtunud lähedalt nägema, rääkimata sellest, et ise oleksin sellega tegelenud. Niisiis võtsin nõuks kõike huvitatult jälgida. Hoidsin alguses veidi õnge ka, aga algaja esimene puude tulemuslik ei olnud ja siis võttis Andreas jälle õnge üle. Kessu maadles senikaua ussidega – küll tal oli raske neid kõigepealt purgist kätte saada ja seejärel õnge otsa kinnitada! Aga peagi oli temalgi õngekork vee peal kiikumas.

Õngega ja spinninguga
Kalu see päev siiski eriti õnge otsa ei tahtnud tulla, peamiselt olid saagiks ahvenapojad, lisaks üks väike särg. Ahvenapojad olid aplad, nagu röövkalad kunagi, enamik sõi konksu endale nii sügavale sisse, et vette õnnestus väga vähesed tagasi visata. Nii neid kotipõhja tasahilju kogunes. Vahepeal proovis Andreas ka spinninguga suuremaid kalu tabada, aga sealt ei tulnud üldse midagi. Niisiis naasti jälle õnge manu. Lõpuks läksin mina autosse ja hakkasin lugema Dumas’ romaani „Kümme aastat hiljem ehk vikont de Bragelonne” 2. köidet.

Minu esimene kala!
Tunnid möödusid. Kessu pakkis lõpuks oma õnge kokku, mina panin raamatu käest, et lugemisest hinge tõmmata, aga Andreas koogutas vee ääres tõelise kalamehena edasi. Tegime Kessu moblaga toreda päeva jäädvustamiseks mõned pildid. Võtsin jälle õngeridva kätte, et sellega pildile jääda, hoidsin seda vee kohal, sealt eriti midagi taotlemata, ja järsku hüüdis Andreas, et ära liiguta! oota! ole vaikselt! – nüüd tõmba! Tõmbasin – ja tõmbasingi välja oma esimese omapüütud kala, hurraa!! See oli taas väike ahvenapoeg. Sain nii-öelda käe valgeks!

Kassaka talus
Püütud kalad viisime Kessu vanaemale. Siis kutsusin Andrease ja Kessu ööseks enda juurde Kassaka tallu külla. Seal jõime õlut ja tegime öö hakul suure potitäie borši, millest igaüks sai kaks taldrikutäit. Vahepeal võtsin suure toa kapi otsast alla kasti oma vanade mänguasjadega ning korraldasin Kessule hariva, mulle ja Andreasele nostalgilise retke 1980. aastate laua-, kaardi- jm mängude ja mänguasjade maailma. Kaardimängud „Must notsu” ja „Ott” leidsid meis kohe andunud mängijad, samuti geniaalne lauamäng „Gravitrips” (püstine ümarate aukudega plastmassist rest, millesse kaks mängijat lasevad kukkuda kumbki oma värvi kettaid, eesmärgiga saada ühte ritta 4 tükki ja takistada vastasel seda tegemast).

Öö
Andnud suure toa presidendisviidina külaliste käsutusse, ööbisin ise verandal karges õhus. Hommikul ärkasin korraks üles selle peale, kuidas värsked punerdavad koidukiired sirasid teravalt kuuseheki vahelt.

Üks koer ja kolm kassi
Järgmisel päeval, kui kella üheks olid ka Andreas ja Kessu üles ärganud, jõime kivitrepi peal õunapuude varjus kohvi ja lugesime ajalehe Säde (ELKNÜ Keskkomitee ja Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni nõukogu häälekandja) 1965. aasta numbreid. Kessut võis rohkem kui üks kord näha tegelemas vana pärna all valvurikohuseid pidava „äksi täis” koeraga. Lisaks koerale olid pidevalt huviorbiidis ka kolm laiska kassi. Siis hakkasime ennast vaikselt jälle Tallinna poole teele asutama, sest Andreas ja Kessu pidid samal õhtul veel ühele sünnipäevale jõudma.

Tagasisõit
Kui suve alguses kuulsin esimest korda HU? laulu „UV Faktor 5”, siis peale selle, et lummusin sellest kodus kuulates hoobilt, tundus mulle, et kõige täiuslikum elamus sellest laulust sünniks just siis, kui kuulda seda südasuvisel päiksepaistelisel päeval kuskil vabariigi nurgas autoga sõites raadiost, tuul avatud akna vahelt näkku tuhisemas. Panin vaimu tulevikus sellise hetke tabamise jaoks valmis. Ja nüüd, Roosna-Allikult Mäo poole sõites, õnnestus mul seda nägemust tegelikkuses kontrollida, sest ühesse ajahetke said kokku raadiolaineil helav „UV Faktor 5”, autorataste alt läbi libisev maantee ja kõrge sinine suvine taevas metsade-aasade kohal. Ja nägin, et just sellisesse hetke see laul ongi mõeldud.

PS.
Kui Kessu millalgi oma moblast pildid välja võtab, siis võib-olla panen ka väikse galerii üles.

PPS.
Sama seltskonna talvisest trip'ist samadel radadel loe siit.

2 kommentaari:

Andreas ütles ...

Tegemist oli siiski mitte ahnete Järvamaa suurkalatöösturite jahuks tehtud ogalikega vaid võikala-võileibadega. :)

wr ütles ...

Sry! Ajasin sassi. Kohe parandatud.