neljapäev, 30. aprill 2009

mölisemist "roppude luuletuste" asjus mölisejatele

Noorte luuletajate luuletused on roppusi täis! Nad rikuvad sellega lapsi! Mis luule see siis on?! Niimoodi oskab igaüks luuletada! Tuntud värvipime ajaloolane Lauri Vahtre koguni teatas bravuurikalt, et kui selline asi juhtuks tema lapse koolis, siis võiks kas või tema ise luuletajatele kätega kallale minna.

Ropud luuletused? Vaidlus roppuste üle ilukirjanduses on väga vana. Juba Tuglas ja Under ja Visnapuu, keda hardameelsed poeesiajüngrid nüüd vaimusilmas eeskujuks peavad, pidid ennast kunagi selliste süüdistuste eest kaitsma. Sest kunagi oli siurulaste looming oi kui ropp! Terve armee õpetajaid ja muid rahva moraalse puhtuse eest võitlejaid võttis selle vastu tuliselt sõna. Et lõpuks kirjandusloole halastamatult alla jääda.

Või, näiteks, kas need armsad mölisejad teavad, kes on kunagi luuletanud:

Puu all istus vana lõvi,
lakkus oma muni kõvi.

See oli Juhan Viiding alias Jüri Üdi, kelle nimi ka täna mölisejate suus argumendina vilksatas. Tema loominguks peetakse ka kuulsat rahva seas levinud poeemi, mille peategelaseks vürst Rasvamagu, "kellel ilmatuma lai persepragu". Põletage selle ropusuu luuletused! Kuidas ta, haige värdjas, on saanud hiilida meie riiuleile?! Minema see saast kooliraamatukogudest!

Või Oskar Luts. Kas selle mehe teosed ikka sobivad nende mölisejate pühale raamaturiiulile? Kardan, et ei sobi. Tema Paunvere-lugudes võib leida nii mõnegi "ropu" seiga, näiteks sitateemalise.

Ah et vähemalt arbujad olid "labasustest" puutumatud? Noh, ei! Mart Raual on geniaalne epigramm peldikust, mis sita ära määrib. Ja Heiti Talvik luuletas, et põmdi veel üks peer ja siis viuhti alla põrgu!

Kindlasti leiab ka saksa klassikast küllaldaselt roppe luuletusi. Ma arvan, et vaevalt Heine või Goethegi oma elu ära elasid, ilma et oleks kordagi ajaviiteks riiminud Arsch ja Marsch. Puškinil on luulevormis obstsöönsust igatahes nii palju, et vene keeles on tema kogutud teostes üks köide spetsiaalselt sellele pühendatud.

Ah, kulla mölisejad, küll teie olete ikka ühed puhtad ja kasitud inimhinged!

ahh, äärepealt oleks saanud jälle skandaali teha!

Eile oleksin pidanud esinema koos Veiko ja Contraga Kadrioru Saksa Gümnaasumis. Aga ei saanud, sest tööd oli kolepalju. Mis oli paha, sest oleks saanud jälle skandaali teha, urrjuh!

Loe kõigepealt Contra blogist: siit ja siit. Kommentaare ka. Ja siis võta ette tänane SL Õhtuleht. Ja Postimees ka! Ja Eesti Päevaleht ka!!

Kokkuvõtteks 1:

Meid ei koti mõne,
meid ei koti mõne
tige hambakrigin.

Vastumeelt on meile,
vastumeelt on meile
kõikk see kaunis vigin.

Meie röögime ja,
meie röögime ja
teeme palju kära.

Laulame ja loeme,
laulame ja loeme
ega lähe ära!

Kokkuvõtteks 2:

Kallid esinemakutsujad! Kui esinemine toimub vanematele klassidele, siis loomulikult ei ole see koht, kuhu tuua mudilasi. See on ju elementaarne.

Muide, see, et ära jäeti kultuurinädala raames toimuma pidanud pungikontsert, näitab juba iseenesest midagi selle kooli vaimu kohta. Endise L. Pärna nimelise kooli vaimsest pinnasest on võrsunud preisi kasvatuse taimeke. Maul halten und weiter dienen!

Kokkuvõtteks 3:

Kahju, kui ei saada aru luulest ja selle keele eripärast. Ega sellestki, et tegelikult on Contra üks tänapäeva kõige keeleosavamaid luuletajaid, kelle mängud eesti keelega käivad peajagu üle enamikust "ilusa" luule kirjutajatest. Ja selle juures on süüdistusi labasuses eriti kummaline lugeda.

teisipäev, 28. aprill 2009

luuletus politseiriigi teemal

.
POLITSEIRIIK

Vusshh!

Ainsa näpuliigutusega

tsenseeriti
kogu vetsupoti sisu.

Selge see –
elame politseiriigis.

Starmanil on ikka veel väga hea elu

Hämmastav, milline võib tänapäeva muidu nii kliendi huvidele orienteerunud ärimaailmas olla veel ühe mitte küll suure, kuid ometi määrava firma suhtumine kliendisse. Räägin Starmanist, mis edastab Eestis teleteenuseid. Kuna ma kuigi suur telekavaataja ei ole, tahan vaid eesti ja soome kanaleid, siis võtsin 10. juunil 2008. aastal Starmani Mikropaketi, kus olid sees nii eestid kui ka soomed.

Nüüd, nädalapäevad tagasi, käis majas Starmani tehnik. Ühendas midagi koridorikapis - ja hurraa, telekast soome kanalid läinud! Arupäramisele vastati, et Mikropaketi sisu tehti ringi ja uuest Mikrost tõsteti soomed välja. Kui nüüd soov neid vaadata, tuleb võtta Kodupakett, mis maksab 100 krooni kuus rohkem.

Ma ei usu oma kõrvu! Kui ma tellin Postimehe, siis ma tahangi saada Postimeest - mitte nii, et natuke aega saan küll Postimeest, aga siis ütleb lehe väljaandja, et nüüd tegime oma paketi ringi ja hakkad saama Komsomolskaja Pravdat, ja kui Postimeest tahad, siis maksa 100 krooni kuus juurde. See on puhas tellija petmine.

Pöördusin Starmani poole ka sama jutuga, ehk siis - et mind see ei tohiks huvitada ega puudutada, mida nemad seal uutele tellijatele pakuvad, mina olen tellinud sellise sisuga paketi ja mina tahan seda saada. Tegin ettepaneku, et ühendagu mulle siis Mikro hinnaga Kodu pakett, kui teisiti soomesid ei saa. Loomulikult ei teinud Starman selle peale teist nägugi. Öeldi vaid ülbelt, et "vastavalt meie üldtingimuste punktile 7.1.1 ehk Starmanil on õigus teha muudatusi oma kanaliplaanis ning meil ei ole määratud ega klientidele lubatud mingit kindlat kanalite arvu".

Sorry, aga mina oma lepingust sellist lauset ei leidnud. Täiesti näkkusülitav nahhaalsus. Ühesõnaga, ma ei kavatse enam sellelt firmalt teleteenuseid osta. Õnneks on Eestis ka teisi viise endale meelepäraseid telekanaleid telekasse saada, muide, ka odavamaid. Kutsun üles kõiki Starmaniga rahulolematuid samal viisil toimima. Siis ehk hakatakse seal ka klientide huvidele mõtlema.

esmaspäev, 27. aprill 2009

lennuk


Kui vaadata korraliku binokliga, siis näeb, et lennuk lendab pilvedes ikka väga kiiresti. Parajasti lendas see üle Jõgeva ida poole.

päeva avastus (filoloogiline/filosoofiline)

.
Magavale kassile hiir suhu ei jookse = Magavale hiirele kass suhu ei jookse.

Vaielge vastu, kui suudate!

laupäev, 25. aprill 2009

nädala, või kui soovite, siis kuu, aasta luuletus

F: Liis Treimann, Postimees

Tänases Postimehes. (Vahur, kas sa saaksid oma laulu võrku panna, lingiks ka siia, sobiks kõrvale kuulata.) Ja Vahur panigi.

reede, 24. aprill 2009

Printsessi-Ketlin laskis endale persse needi panna

Ehk - püüan lihtsalt ära arvata Elu24 järgmist pealkirja. Teema on igatahes kuum ja kirgiküttev. Kommentaatorid arvavad, et selleks "väga salajaseks" kehaosaks, kuhu Printsessi-Ketlin endale needi paneb, on perse. Viidatakse informeeritud allikatele. Ise pakun ka, et ju ta selle endale ikka persse kruvida laskis. Jälgime!

vist küll selle nädala kõige olulisem uudis!

.
... on siin.

kolmapäev, 22. aprill 2009

Wimbergi "Pille-Riin" EI OLE lasteraamat

.
Lugupeetud kolleegid, kriitikud, kirjandusteadlased, ajalehtede ja ajakirjade toimetajad, kauplusemüüjad, raamatukogutöötajad, auhinnakomisjonide liikmed, aastaülevaadete tegijad ja teised raamatusõbrad! Minu äsjailmunud proosaraamat "Pille-Riin"


........................EI OLE
........................LASTERAAMAT!

Kena kevade jätku soovides
igavesti teie Wimberg

teisipäev, 21. aprill 2009

ajakirjanduse rollist "kohtumõistjana"

Jäin mõtlema veel ühel ühiskondlikul teemal. Nimelt, mõnikord võib kuulda etteheiteid ajakirjandusele süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumises. S.o ajakirjandus mõistab kellegi süüdi enne, kui kohus on oma otsuse süüküsimuses langetanud. Tõsi, sellised süüdistused tulevad peamiselt keskerakondliku mõtteviisiga instantside poolt. Ja siis kõlavad vägevad ja kohtulikult täiesti tõestamata süüdistused hoopis valitsevale korrale ja ajakirjandusele - politseiriik! ajakirjandus on kinni makstud! ajakirjanik X hoiab väljaandel suukorvi peas! ajakirjanik Y mees/naine surub väljaandesse enda partei seisukohti!

Aga - kas pole ajakirjandus süütuse presumptsiooni niinimetatud rikkumise korral tihti hoopis mitte nn rahvaõiguse, ausa südametunnistuse, üldsuse ja ühiskonna ainus võimalik väljendus? Kui kohtunikud on kallutatud või erapoolikud. Kui süüalusel on (nii palju raha, et palgata) tippadvokaat, kes ta ähvardavate paragrahvide rägastikust nii kenasti läbi oskab tirida, et midagi kuskil isegi ei kärise, rääkimata kinnijäämisest. Kui seaduselünkade või süüdistusmaterjali puudmise tõttu ei saa süüdlast juriidiliselt korrektselt süüdi mõista. Kui silmanähtavalt väga tumedaid tegusid lastakse lõpuks paista igati "seaduspärasena" (JOKK!). Kui hulga inimesi rataste all surnuks sõitnud kihutaja saab kõigest kerge noomituse. Kui majadega hangeldanud poliitikule nagu ei hakkakski midagi külge. Kui tuhandeid idioote oma mölaga üles ässitanud neli propagandisti pääsevad lõpuks puhta nahaga. Kuid igale normaalselt mõtlevale ja avatud silmadega inimesele on nad süüdi.

Siis - kas ajakirjandus ei ole hoopis see valvepost, kelleni just veel pististpakkuvad käed ei ulatu? Kes just veel väljendab üldsuse hukkamõistu ja südametunnistust? Kas ajakirjandus ei ole siis just see kõige suuremat ausust ja äraostmatust väljendav instants? Lisame, et ajakirjandus ei tee oma otsuseid näo või tuju järgi, vaid ikka omaenda uurimisandmetele tuginedes. Ajakirjandus teab tihtigi rohkem, kui prokurör ja kohtunik kohtusaalis, nagu näiteks Sirõki jt kolme mölaka süüasja puhul. "Kangelasema" Liis Haaveli asjus on Eesti Ekspressi lugejatel ka kõik ammu selge. Üks asi on süüdimõistmine kohtusaalis. Aga teinekord seda seal ei juhtu. Kas siis peaks avalikkus ja ajakirjandus, kellele ometi kõik piisavalt selge on, jäämagi neid korralikeks inimesteks pidama? Ma leian, et ei pea.

Varga peas põleb müts. Kohtunik võib olla pime või kallutatud, või vastupidi, nii masinlikult objektiivne, et takerdub kohusetundlikult mingisse seaduselünka, prokurör ei pruugi olla tasemel või piisavalt informeeritud, advokaat võib olla kuldsuu - ja põlevat mütsi ei pruugita näha. Kuid just ajakirjandus, nagu ka muu üldsus, näeb seda ometi. Näeb ja teeb suu lahti. Ja see on väga hea, sest muidu võimutsekski Eestis ainult JOKK-poliitika.

esmaspäev, 20. aprill 2009

Tallinna ootab must stsenaarium

Kui Riigikogu ja kohalikud valimised toimuksid praegu, siis tuleks nii Riigikogus kui ka Tallinnas robinal pukki Keskerakond, selgub värskest uuringust.

Seejuures Riigikogu valimistel oleks praegu 61 protsenti Keskerakonna toetajatest mitte-eestlased. Eestlaste toetus Keskerakonnale oleks selle kõrval 12 protsenti.

Täpselt sama on jõudude vahekord Tallinna kohalikus poliitikas. Kolmikliitu toetaks seal praegu 50% eestlastest. Keskerakonda aga 13 protsenti eestlastest ja 62 protsenti mitte-eestlastest.

Igast 5-st mitte-eestlasest valiks 3 Savisaare. Seega võib järeldada, et eestlastele Savisaare JOKK-poliitikast tõsielulugusid rääkima ei pea. Nad teavad niigi, mispärast neid mitte toetada. Seda tuleb teha mitte-eesti keeles. Kas on tehtud? Pole näha-kuulda olnud.

Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat Keit Pentus lausus aga, et valimisteni on veel palju aega ning praeguste arvamusküsitluste põhjal ei tasu kaugeleulatuvaid järeldusi teha. "Seda tööd, et viia valijateni oma ideed, pole veel tõsiselt alustatud," lisas ta.

Armas Keit Pentus! Tõenäoliselt ei huvita peale minu veel paljusid poliitikast natukenegi jagavaid inimesi see nõndanimetatud idee! Me ju teame, et need ideed - ehk rahvakeeli valimislubadused - ei tähenda Eesti Vabariigis mitte ühegi partei puhul enam ammu absoluutselt mitte midagi, kõigist neist programmipunktidest ja loosungitest loobutakse poliitilise argipäeva keerises, parteidevahelises kemplemises ja kokku-lahkumängus nii kergekäeliselt, et nende ärakuulamise peale valimiste eel ei tasu isegi kõrvu raisata.

Mina, valija, vaatan inimesi ja erakonna üldist moraalset palet, üldist kuvandit. Tegelege sellega. Minu eelistused on tekkinud aastate jooksul ja lasevad ennast väga vähe kõigutada. Valima minnakse ikka oma maailmavaatest, mitte partei selle hooaja loosungist lähtudes. Teie "idee" minu otsusi ei mõjuta, ma ei usu enam sellesse. Ma ju tean, et see on lihtsalt valimiste mängu protseduurireeglite juurde kuuluv õhu väristamine. Ma arvan, et ma pole ainus, kes just sellise mõtteviisiga valimisurni juurde läheb.

Erakond, kes tahab pakkuda Keskerakonnale väärilist konkurentsi, peaks tõsiselt hakkama mõtlema, kuidas mitte-eestlasi enda poolele meelitada. Esmalt tuleb muidugi neid üldse märgata ja kaasinimestena aktsepteerida. Eestlased ei ela siin riigis üksi, ja need, kes siin veel elavad, osalevad samamoodi riigi valitsemises. Halloo, kas tõesti kuuldub nii uskumatu?!

PS. Kui suureks saan, hakkan politoloogiks.

pühapäev, 19. aprill 2009

õnnitluskaardi klassika

.
Eluraamatul ei ole kordustrükki,
ei ole korduv elutee.
Aeg aastaid nagu pärleid paela lükib -
et teha nendest mälestuste kee!

[1984]

reede, 17. aprill 2009

sai jälle veidi reisida, ehk kas tunned Eesti pubisid?

Pole vaja välismaal ringi kolistada, seal läheb üüratus koguses eurosid ja närve. Eestis on väga hea siseturismi harrastada. Eriti kevadel, mil panoraamid on eriti klaarid, taevas sini-sinine ja päike paistab juba palavalt.

Läbisime üleeile järgmise marsruudi: Tallinn - Kehra - Vikipalu metsad - Aegviidu - Jäneda - Roosna-Alliku - Järva-Jaani - Koeru - Jõgeva - Kaarepere - tagasi Jõgeva poole, sest oli vale suund - Härjanurme - tagasi Jõgeva poole, sest oli taas vale suund - Siimusti - Vägari - Aidu - Lahavere - Kalana - Päinurme - Huuksi - Sõrandu - Peetri - Kaaruka küla.

Eile oli seiklemist vähem: Kaaruka küla - Esna mõis - Peetri - Vodja - Paide - Türi - Käru - Kehtna - Rapla - Tallinn. Kahe päeva peale tuli kilomeetreid kokku ligi 500.

Olen elamustest tulvil. Lihtsalt ühe seigana mainin, et kui me parasjagu sügaval Esna mõisa taguses ürgmetsas Grünewaldide kabeli ees pingil 200 aasta vanuste hauakivide vahel jalgu puhkasime - mets täis sinililli! -, ilmus sinna järsku neli inimest, kellest üks oli Esna mõisa kõrval elav kirjanik Tõnu Õnnepalu. Ülejäänud kolm olid Klassikaraadio ajakirjanikud. Tõnu hakkas kabelis raadio jaoks luuletusi lugema.

Rohkem praegu ei muljeta, võib-olla hiljem, kui juba ka pildid käepärast.

*

Arutan praegu edasi hoopis teemal, mis tuli mulle pähe täna kuskil Kehtna ja Rapla vahel. Nimelt: pubid üle Eesti. Kes saaks vastu vaielda, et pubid on mööda kodumaad ringi sõites väga tähtsad kohad? Sest just pubist võib rändaja leida head kehakinnitust. Mis oleksid alternatiivid? Poest saiakesi ja limpsi osta? Statoilist kabanoss võtta? Mõnes restoranis triigitud lina taga istet võtta? Ei, ei, ei - kuni lähidal juhtub olema mõni pubi. Astud sisse, lased seaprael oivaline maista, mm, oeh, pistad siis hõlmad vöö vahele ja jätkad oma teed!

Järgnevalt teen nimekirja üle Eesti asuvatest pubidest (trahteritest, tavernidest jne), kus ma olen ise söönud ja kuhu ma ei kõhkleks teist kordagi sisse astumast. Olgu see nimekiri abimeheks teistele rännusellidele! Ja olgu veel üles tähendatud, et hindan pubisid siinkohal eelkõige nelja teguri põhjal: esmalt toidu maitsvus, seejärel atmosfäär, interjöör ja eksterjöör. Tallinna ja Tartu jätan välja, kui eraldi käsitlust väärivad piirkonnad.

-

RAKVERE - seal oli mõni aeg tagasi trahter Berlin (loe), kus ma ikka tavatsesin sellesse linna sattudes peatuda ning kus mina, Andra, Aapo, Afanasjev ja Contra veel 30. augustil 2007. aastal pornotuuri ajal kergeks eineks maha istusime, aga sellest tehti kahjuks kasiino. Paar tänavat eemal, Tallinna tn 8, leiab siiski uue pubi, nimeks Virma.

JÄNEDA - Tallinna poolt tulles keerata paremale, enne imetleda kaunist Jäneda mõisa, seejärel süüa kõht täis sealsamas kõrval asuvas kõrtsis nimega Musta Täku Tall. Muide, selle suve jooksul esinevad Jänedal nii Apelsin kui ka Kukerpillid. Nii et kuum koht!

VÄIKE-MAARJA - otse kiriku vastas üle tee, Pikk tn 16, on pubi, mille nimeks paigaga seotud kuulsa maadleja Georg Lurichi järgi Georgi Söögituba. Kodulehekülg siin. Esimest korda sõin seal 7. novembril 2006. aastal koos Kätlin Vainolaga, kui olime just lõpetanud Lastekaitseliidu egiidi all toimunud esinemise 1.-4. klassi õpilastele Väike-Maarja koolis.

JÕGEVA - sõin seal kunagi koos Jaanus Vaiksooga ühes pubis, taas mingilt koolikülastuselt tulles. Kahjuks ei jäänud selle pubi nimi meelde. Seekord uuesti Jõgevat väisates küsisin tänaval kõndinud naisterahva käest, kus asub kohalik pubi. Vastati: "Aa, Sinu Pubi? Aga see on juba kinni." Ilmselt oligi siis tegu selle pubiga, aadressil Pargi tn 5. Ja tõesti, see oli täiesti mõistusevastaselt kolmapäeval kell 20 juba kinni... Kas jõgevalased siis ei käigi õhtuti pubis ennast tuulutamas?

RÄPINA - tulime 23. märtsil 2007. aastal Urvastest Contra sünnipäevalt: mina, Aapo ja Andra, ja läksime Räpinasse Aapole külla. Oi need olid kaunid päevad. Aapo ja Andra jaoks veel eriti! Veel samal päeval läksime sööma Puuriida Pubisse, mis asub Kooli tn 16. Ja õhtul läksime Aapo ja Kessuga ööklubisse Teine Kodu, Võõpsu mnt 29. Seal kippus Aapo mulle piljardis alla jääma ja kutsus siis venna appi. Kes lõpuks võitis, seda ma ei mäleta, aga ilmselt Aapo vend võitis, sest ta on kibe käsi. Aga see ei puutu siinkohal asjasse. Asjasse puutub see, et järgmisel päeval ärkasime üles, pesime silmad ära ja läksime sööma...

VÄRSKA - ...Värska lähedale Seto Tsäimajja, mis asub Seto Talumuuseumis ja on kahtlemata setude lähim vaste pubile. Selle leiab kohe maantee äärest vasakut kätt ühes pika katusega talumajas. Seal on võimalik süüa traditsioonilisi setu rahvatoite, mh suulliimi ('sool' + 'leem'). Pikemalt võib lugeda siit. Ühegi Eesti-sisese trassi peale see küll ei jää, väga kõrvaline kant, aga soovitan sinna siiski üritada ära eksida.

VILJANDI - sattudes folgilinna, võib keha kinnitada loomulikult Tegelaste Toas. Selle aadressi ei hakka siia panemagi, sest kõik niikuinii teavad, ja neile, kes ei tea, võib orientiiriks anda kesklinnas kiriku lähedal silla, mis viib üle kraavi. Ja Viljandis on üks teine hea pubi veel, Liverpool, see suure rõduga sisehoovil. Liverpoolis olin kord Jürgen Rooste ja muusik Marko Martinsoniga, ja teisel korral SOTSIA raames toimunud kirjanike Viljandi-dessandi ajal - siis sain seal rõdu peal lähemalt tuttavaks Eia Uusiga, kõrval istus veel Eeva Park, kuskil olid ka Andra ja Jürgen. Ja lisan veel, et Tegelaste Toas olin 24. oktoobril 2005. aastal kirjanike raamatukogutuuri ajal koos Peeter Sauteri, Kerttu Rakke ja Olavi Ruitlasega, pärast etteastet Viljandi Linnaraamatukogus.

MÄO - teel Tallinnast Viljandisse või Tartusse, või tagasiteel, kui vähegi aega on ja kõhul mingitki nurisemist, tasub läbi astuda Mäos paiknevast Apelsinimajast. Pubi mõõtu see küll välja ei anna, aga kindlasti on see üks asjalikumaid söögikohti mõlema suure maantee peal kokku. Seljanka on seal täiesti tipptopp, koduselt rammus, samuti võib ennast premeerida sooja piruka ja värske Järva Teatajaga. Mõnisada meetrit Tartu poole on veel Sämmi Grill, aga see on juba peenem värk ja läheb restorani kategooriasse. Kui aega rohkem, ja loomulikult raha ka, siis miks mitte. Ühe korra ma olen seal ka söönud, 19. juulil 2008. aastal, kui tulime koos Andrease ja tema Kessuga (s.o mitte Räpina Kessuga, kelle nimi tegelikult on hoopis Janek) Roosna-Allikult (loe). Siit loe Apelsinimaja kohta lähemalt.

PAIDE - maailmale Hermann Hesse isa ja Ans. Anduri kinkinud linn on söögikohtadest ja meelelahutusest rääkides ei midagi muud kui pommiauk. Sry! Mingi aeg tagasi oli seal selline pubi nagu Kaval Ants, kuhu ma läbisõidul olles ikka rohkem kui mitu korda olen sisse astunud, aga siis pandi see kinni - räägiti, et liig sagedasteks muutunud kakelungide pärast. Ja muidugi oli Keskväljakul Kaubakeskuse teisel korrusel ka restoran, veel ehtsa sovhoosiaja õhustikuga, sõin seal veel 16. detsembril 2006. aastal, kui Türile JaPe'le sõitsin. Aga mingi aeg tagasi oli sellega ka mingi probleem, igatahes seal süüa ei saanud. Nüüd veebruari lõpus oli Paides olemas siiski uus pubi - Alempos, asukohaga Keskväljak 8. Ehk siis Tallinna poolt linna sisse sõites kiriku juurest järgmine tänav vasakule. Tont seda teab, kaua see vastu peab. Mul on tunne, et Paide lihtsalt ei ole kõhu täis söömise linn... Või õhtul kuhugi välja minemise linn.

TÜRI - see on üks imeline linnake, mille jaoks ma ei oska piisavalt ülivõrdeid leiutada, ja selles imelises linnakeses on olemas ka pubi, Dracula Pub. Asub see peatänava ääres, Paide poolt tulles vasakut kätt. Tasub kindlasti sisse astuda, kui minek ühest Eesti otsast teise. Peale muu on seal ka piljardilaud. Kartulisalatis on minu jaoks liiga palju mädarõigast, aga näiteks strogonov on suurepärane. Dracula pubis istusin samuti 2005. aasta sügisel, 25. oktoobril, kirjanike raamatukogutuuri ajal koos Sauteri, Rakke ja Ruitlasega, pärast etteastet Paides. Seal pubis liitus meiega veel JaPe-grupp, mis sisaldas Kivisildnikut ja põlist türilast Jaan Pehki. Ja tagatoas asuva laua tagumise serva peale isoleeris siis ennast mingil hetkel Kerttu Rakke, kes avas oma neitsilikult valge, kuid hirmsasti ära kulunud läpaka ja hakkas kurnatud ilmel kirjutama "Kodu keset linna" osa... Hiljem olen seal pubis olnud veel korduvalt, ja kui kosmos annab, siis viibin veel palju kordi.

RAPLA - giidide argoos väljendudes: kui sa oled Raplas käinud, aga pole maha istunud Meie Pubis, siis sa samahästi kui polekski Raplas käinud. Põhimõtteliselt ongi vaja Raplast teada 3 asja: seal elavad Ehinid, sealne kirik on ainus Eesti kahe torniga kirik väljaspool Tallinna ja - Meie Pubi, asukohaga Viljandi mnt 15. Eelmisel suvel, Rabarockilt tulles, täpsemalt 15. juunil, sõin seal näiteks koos Kinobussi seltskonnaga. Ja samuti eelmisel suvel, olgu täpsustatud ka kuupäev, 29. juuli, sõin seal koos Jaani Pehki ja Veiko Märkaga, teel Keava külje alla Linnaaluste külla Tarsi talusse esinema (loe).

PALDISKI - on täiesti võimalik, et tee võib teid viia kunagi Paldiskisse, ja sama võimalik on see, et teil tuleb seal soov midagi kõhtutäitvat haugata. Võite seda teha tavernis Peetri Toll, mis asub sadama kõrval. Peatänaval näitab selles suunas ka viit. Kui maja ette jõuate, siis tekib teil kindlasti teatud kõhedus. Aga ärge laske kahtlasevõitu eksterjööril ennast häirida, vaid minge sisse. Mina einestasin seal 15. juulil 2008. Rohkem muljeid leiab siit.

-

Rohkem seekord meelde ei tule. Mäletan, et üks hea pubi oli ka Kuressaares, kesklinnast veidi eemal - aga nimi ei meenu. Ja Koerus olen mööda sõitnud pubist Janune Kägu, kuid pole seni veel sisse astunud.

Armsad blogikülastajad, ehk oskate ka omalt poolt soovitada üle Eesti leiduvaid häid pubisid, kuhu näljasel rändajal tasub sisse astuda? Oleksin tänulik!

päeva vanasõna

.
Kõik, mis haiseb, ei ole veel valimispropaganda.

Võimalikud ka muud variandid:

... poliitiku lubadus
... Savisaare jutt
... partei rahastamine
... ehitusloa väljastamine
... Võsareporter
... jne

kolmapäev, 15. aprill 2009

esmaspäev, 13. aprill 2009

eksperiment! koostame heade poliitikute nimekirja

Nägin linnas valimisplakateid ja jäin mõttesse, kui palju on Eestis üldse normaalseid, usaldusväärseid ja samas ka tegusaid või vähemalt tegususe perspektiiviga poliitikuid.

Kellel poleks selja taga pikka rodu skandaale. Kes ei sigatseks ega laiaks karistamatult. Kes ei peaks valijaid ajudeta biomassiks. Kes ei elaks justkui mingis teises maailmas. Kellel ei oleks mingit kiiksu, patoloogiat või paranoiat.

Kes räägiks normaalset juttu. Ja justkui tunduks ka - normaalne.

Ei ole neid poliitikuid palju! Keskerakonnast ei leia kedagi, kõik ühtmoodi karistamatud kabanossid. Reformierakond ei ärata ka in corpore enam mingit usaldust. Isamaa ja Res Publica liidust ei tule ka kohe kedagi pähe.

Sain esialgu ainult sellise jada:

* Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi president
* Indrek Tarand, üksikkandidaat Euroopa Parlamendi valimistel
* Jüri Pihl, SDE, esimees
* Eiki Nestor, SDE, riigikogu liige

Keegi on veel kindlasti ununenud. Aidake kaasa mõelda! Kes võiks veel pretendeerida usaldusväärse poliitiku nimetusele?

-

Hiljem lisatud:

* Urmas Paet, Reformierakond, välisminister
* Andres Herkel, IRL, riigikogu liige
* Mart Nutt, IRL, riigikogu liige
* Tunne Kelam, IRL, Euroopa Parlamendi saadik

Sai siiski Reformierakonnast ka ühe ja IRL-st 3 nime. Äkki leiab kedagi Keskerakonnastki? Pakutud on Rainer Vakrat, aga teised teda jälle ei soovita.

Nii et IRL-st juba 3 nime... Kas tõesti varjavad läbikukkunud peaminister Juhan Parts, hüsteerikust "ajaloolane" Lauri Vahtre ja sovhooside hävitamise teel maaelu hävitamises peasüüdlasena nähtud Mart Laar, kes ju sellest parteist pidevalt pildil, enda selja taga nii palju normaalset seltskonda? Kas tõesti on ka IRL-i puhul sama probleem, nagu Keskerakonna puhul - juhtoina-parteisamba (kui August Alle moodi öelda) tagant ei pääse normaalne poliitika eriti nähtavale?

See võrdlus on maailmavaatelisest
seisukohast muidugi kohatu, sest IRL-il on vähemalt isamaalised aated, aga Keskerakonna ideebaasis ei leidu absoluutselt mitte midagi peale populismi ja ajupesu, viimasel ajal ka otsesõimu teiste parteide aadressil - ja kambast annavad tooni vaid karistamatud korruptandid ja hangeldavad suurärimehed. Jõle jõuk! Kes nende poolt hääletab, peab olema tõeline idioot, või Eestis toimuva suhtes sada prossa ignorantne ullike.

Aga seda võib küll öelda, et need tõeliselt head ja usaldusväärsed poliitikud kaovad juhtoinaste ja parteisammaste mõuramise juures tagaplaanile ära, olgu siis IRL või Keskerakond, Reformierakond või Pihli-eelne SDE. Isegi rohelised on Strandbergi sahmerdamise tõttu juba taandunud parteist
mingiks huvitegevusseltsiks, minu silmis. Ja mõuravad nood juhtoinad ju päevast päeva, okupeerides ajalehtede esikülgi ja uudistesaateid ning komposteerides riigi kodanike ajusid! Millal siis peakski vaiksem ja seega päevauudislikus mõttes "ebaseksikam" normaalne element ka avalikkuse tähelepanu saama?

-

Andres Tarand väärib ka esiletõstmist, aga juba poliitikast taandunute kategoorias.

pühapäev, 12. aprill 2009

luuletus munadepüha puhul

.
Trahh –
löön pooleks!
Kumbki pool lusikaga – amps!
Nii mune pistan kinni tükki viis.

laupäev, 11. aprill 2009

üks vana hea anekdoot ülestõusmispüha puhul

.
Seltsimees Brežnev läheb ülestõusmispüha hommikul Kremlisse.
"Jeesus on üles tõusnud!" hüüab talle esimene vastutulija.
Peasekretär noogutab ja sammub edasi.
"Jeesus on üles tõusnud!" hüüab talle järgmine vastutulija.
"Tänan, mulle juba kanti ette," vastab Brežnev.

esmaspäev, 6. aprill 2009

Wimbergi uus raamat "Pille-Riin" nüüd poodides!!!


Hakkasin seda raamatut kirjutama 2008. aasta jaanuaris, mil ühel hetkel järsku tuli inspiratsioon mulle peale. Kirjutasin esmalt lühikese jutukese, lihtsalt niisama, ja sipsti ta sündis. Siis teise, pikema. Siis kolmanda, veelgi pikema. Esimene jutt oli päris lihtsake. Teine oli veidi keerulisem. Kolmas tuli veelgi targem. Ja nii edasi, kuni sai täis 21 juttu. Kuskil kümnenda jutu kandis hakkas vaimusilma ees terendama raamat. Maikuus hakkasin kirjutama 22. juttu, aga siis läks inspiratsioon sama järsku jälle ära ja lugu jäi pooleli. Ja nii jäigi. Need lood on mulle eneselegi üllatusena sündinud. Ma ei osanud neid ette aimata. Ja neid kirjutama hakates ei osanud ma ette aimata, kuhu need välja viivad või millega lõpevad. Mind oli haaranud seletamatu kirg, olin sattunud päris maailmast maailma, kus elas Pille-Riin. See oli kummaline, kuid kurb, ilus ja helge maailm. Ma arvan, et selles raamatus on olemas romaan - aga see on selline romaan, kuhu on kirja pandud tõesti ainult need sõnad, laused ja mõtted, millest mööda ei pääse. Ja mulle tundub, et sellesse raamatusse olen ma suutnud kokku koguda olulise osa viimase kümne aasta jooksul nähtud ja kogetud elutõest.

Osta siit!

neljapäev, 2. aprill 2009

kõik 13. aprillil Estoniasse head estraadi kuulama!

Ülejärgmisel esmaspäeval, 13. aprillil kell 19 toimub Estonia kontserdisaalis kontsert, kus laulvad näitlejad / näitlevad lauljad Avandi, Ermel, Millistfer ja Koikson laulavad eesti estraadi klassikat. Minult on ka väike lisapanus. Kõik on kutsutud! Lisainfo siin. Ja midagi teaser'i-laadset leiab siit.

avalik kiri Keskerakonnale (ja teistele parteidele)

Tere, lugupeetud Keskerakond!

Lugesin, et laulja Mikk Saar astus teie ridadesse. Ju teil ei olegi siis ainult venelaste ja pensionäride partei? Aga see selleks. Kirjutan teile hoopis sellepärast, et mina tahaks ka kuhugi parteisse astuda. Mul on nimelt ettekujutus, et parteis olemine mõjub parandavalt minu rahanduslikule olukorrale. Hetkel ei ole see kiita. Aga mul oleks hädasti palju raha vaja. Remondid, asjad, möllud, värgid. Ja mul on just ettekujutus, et eriti hästi mõjub rahanduslikule olukorrale teie parteis kui võimuparteis olemine. Kas teil oleks mulle mõni koht? Ma hea meelega teeksin midagi, oleksin näiteks nõunik või linnaosavanem. Edgarile koogutamine mul eriti hästi küll välja ei tule, ma olen selline suht kõva selgrooga, aga sellest pole ju ka vast hullu, ega mind populistliku poliitika aated ei huvitagi. Peaasi - ma olen siinkohal aus - on see, et ma tahaks saada head raha. Selles ikka leiame ühise keele? Ega minagi mingi tundmatu pole, kulub ju ära teile üks noor lastekirjanik kah?

Teised parteid, teie mõelge ka. Mul suva, kus parteis ma olen, peaasi, et head raha saaks. See pakkumine on tähtajatu. Ja täiesti tõsine.

kolmapäev, 1. aprill 2009

kaks kirjandusloolist killukest Ralf Parvelt

Käisin lõppeval päeval taas Ralf Parve juures, kooskõlastamas temaga 1. septembril 2008 tehtud vestluse üleskirjutust, mis peaks ilmuma juunikuu Loomingus. Seejuures on tegu ainult esimese vestlusega neljast. Üleskirjutusse tehtud parandusi kommenteerides rääkis Parve kaks põnevat kirjandusloolist killukest, mille toon alljärgnevalt ära.

Aastail 1950-1951 oli EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäriks ehk vabariigi "meheks number kolm" mees nimega Aleksander Kelberg. Muuhulgas arvas Parve, et just see mees koostas esmased suunised Kirjanike Liidus puhastuse tegemiseks. Kaua ta ei jõudnud siiski puhastusega tegelda, sest muutus ise peagi kahtlaseks, asendati juba 1951. aastal Leonid Lentsmaniga ja degradeeriti Ajaloomuuseumi direktori kohale. Ka selles ametis ei olnud ta kaua, 1952. aastal visati ta parteist välja ning ta läks Venemaale, kus 1972. aastal suri. Parve rääkis, et Kelbergi hüüdnimeks olnud kirjanike seas Põnnadi, sest ta oli lühike ja paks, meenutades Põit tuntud lastelaulust "Viisk, Põis ja Õlekõrs". Ja see hüüdnimi olnud ikka üsna laialdaselt kasutusel.

Teise killukese rääkis Parve siis, kui olime üleskirjutuses jõudnud kohani, kus ta loetleb oma kodus külas käinud rahvusvaheliselt tuntud kirjanikke. Seal oli loetelu, mis sisaldas ka legendaarse lasteluuletuse "Onu Stjopa" autorit Sergei Mihhalkovi. Parve oli selle nime maha tõmmanud. "Miks?" - "Ma ei taha teda siin nimetada. Ta oli mats!" Pärisin selgitust. Ja Parve rääkis, kuidas ta oli "Onu Stjopa" eesti keelde tõlkinud ja autorile paar eksemplari eestikeelset tõlget saatnud. Vastuseks tulnud järsus toonis kiri: "Parve! Veel kaks tükki! Mihhalkov." Ja Parve palus Mihhalkovi oma loetelus asendada hoopis türgi luuletaja Nazim Hikmetiga.

*

Siinses blogis leidub veel mõningaid kirjandusloolisi killukesi Ralf Parvelt. Need leiab, kui kasutada otsinguakent lehekülje vasakus ülanurgas ja küsida "Ralf Parve". Aga siit võib lugeda 2001. aastal Eesti Ekspressis ilmunud intervjuud Sergei Mihhalkoviga. Ja milline oli Ajaloomuuseumi direktori seltsimees Kelbergi "panus" oma muuseumi arengusse, selle kohta võib lugeda siit.

veel sellel nädalal väljas Wimbergi uus raamat!

.
Ja see ei ole aprill.