reede, 29. veebruar 2008

Pille-Riini 12. lugu

PILLE-RIINI EMA NÄGEMUS
(muudetud 2. märtsil, kl 16.55)

Kui Pille-Riini ema õhtul töölt tuli, tundis ta, et enam ei jõua. Korter oli tühi, isa oli koos Pille-Riiniga oma sõbra juures külas. Ema viskas mantli nagisse ja tõmbas saapad jalast. Siis läks ta elutuppa ja vajus räntsti diivanisse.
Ta pani silmad kinni.
Natuke aega ei juhtunud midagi. Laugude all oli pime ja turvaline.
Siis tundis ta, kuidas pea hakkab ringi käima – vaikselt ja tasahilju, aga järjekindlalt tugevnedes. Seejärel tundis ta käsi muutuvat järjest kergemaks ja kergemaks, tõusvat justkui iseenesest diivanist lahti ja kerkides ülespoole. Lõpuks ei tundnud ta käsi enam üldse. Kergus levist kätest ülejäänud kehasse – õlgadesse, kaela, kõhtu, puusadesse, jalgadesse. Ta kuulis verd kõrvus tasa pahisevat. Pea käis järjest rohkem ringi. Jalad hakkasid maast lahti tõusma, puusasid läbis õrn värin.
Pille-Riini ema tegi silmad lahti. Veider kergus kehast oli kadunud, kõik oli endine. Käed lebasid väsinult diivanil, jalad toetusid raskelt põrandale. Püsis ainult seletamatu tunne, et osade kontide ühenduskohad ei ole päris need, mis tavaliselt. Ta ajas silmad pärani, et ennast virgemaks ajada, ringutas pead küljelt küljele, kergitas ennast, sirutas – aga see tunne ei kadunud.
Siis märkas ta, et tuba on vahepeal muutunud, olles nüüd kummaliselt suur, justkui oleks lagi tõusnud ja põrand laienenud või vastupidi, ema väiksemaks muutunud. Selsamal hetkel hakkas toas ka kiiresti hämaramaks muutuma. Lae alt, seina ja lae kokkupuutekohast hakkas immitsema paksu musta vedelikku. Raskelt ja pikkamisi nõrgus see mööda seina allapoole. Tihkest massist irdusid üksikud kerged nired, libisedes vilkalt põrandani ja tekitades sinna loike.
Siis tundis Pille-Riini ema, nagu sibaksid tema jalgade peal väiksed ämblikud või sipelgad. Ta võpatas vastikustundest ja vaatas ehmunult oma jalgu, märkamata seal õnneks midagi. Ometi oli see tunne nii reaalne olnud! Ta tõstis jälle pilgu. Tusane liimjas allapoole vajuv mass seintel oli hakanud kergelt kobrutama, nagu soojendanuksid seda altpoolt nähtamatud leegid. Selle pinnal tekkisid väiksed mullid, mis lõhkesid kõrvalegi kuuldavate mulpsatustega.
Pille-Riini ema oli väsinud. Ta ei teadnud, mida asjast arvata ja õigupoolest ei tahtnudki ta asjast midagi arvata.
Ta pani silmad kinni ja nägi, et tema ees põrandal toimub kummaline rongkäik.
Kõige ees vedasid neli musta hobust vankrit, millel troonis suur vaat. Vaadile oli kullaga joonistatud monogramm ning hobuste tekke ja sedelgarihmu kaunistasid türkiisid ja opaalid.
Vankri taga sammus seitse valgetes kuubedes meest, igaühel süles suur urn. Kuus urni olid ühtlaselt tumepunased, servi ääristamas must sikksakk, seitsmendat katsid maalingud, mis kujutasid lootoselehti ja argonaute, teiste seas nende juhti Iasonit, samuti Kastorit ja Polydeukest, poeet Orpheust ja vägilane Heraklest ning Borease poegi Kalaist ja Zetest.
Seitsme mehe taga vedas vilets muul taas ühte vankrit, millel asetses kolm laegast. Esimese laeka kaanel istus hüppevalmis poosis greif, hoides ühes käpas papüüruserulli ja teises kirjamärkidega kaetud kivitahvlit. Teise laeka kaanel istus fööniks, hoides noka vahel teepuulehte ja kolme nisukõrt. Kolmanda laeka kaanel istusid konn ja madu, nende vahel olid pärlmutterpeaga pistoda ja nelja põleva küünlaga kandelaaber.
Rongkäigu lõpetas erepunases kapuutsiga mantlis mees, kes hoidis väljasirutatud käes väikest risti ja jämedat nöörijuppi, millesse oli seotud viis sõlme.
Pille-Riini ema tegi kähku silmad lahti. Musta liimendavat vedelikku mööda seinu enam ei nõrgunud, tuba oli hoopis mähkunud valgesse uttu ja seinad olid taandunud nii kaugele, et silm seletas neid läbi valkja udu vaid väga häguselt. Pille-Riini ema tõstis aeglaselt oma paremat kätt ja puudutas sellega ennast altpoolt kaela. Ta libistas kätt allapoole, peatudes vöökohal. Ta lõugadesse valgus äkki tahtmine midagi hammustada, kuhugi hambad kõvasti sisse suruda.
Ta pani jälle silmad kinni. Rongkäik oli jõudnud seina äärde ja seal seisma jäänud, paistes midagi ootavat. Pille-Riini ema kõrvu kuuldus nõrgalt mustade hobuste puristamist. Aga muidu seisis rongkäik täiesti hääletult ja liikumatult.
Kätesse sigines taas see kergus, levides kiiresti üle keha. Enne, kui Pille-Riini ema jõudis asjade kulgemist täpsemalt tähele panna, leidis ta ennast toa lae alt hõljumast. Rahulikult ja kiirustamata hõljus ta ühe koha peal õhus, pilk allapoole suunatud. Ta nägi, et rongkäik oli jälle liikuma hakanud, kadudes seina sisse, ehkki selles ei paistnud olevat mingit ust või muud avaust.
Pille-Riini ema avastas, et suudab õhus edasi liikuda. Ta võttis suuna selle seina poole, kuhu oli sisenenud rongkäik ning kuhu parajasti kadus erepunases kapuutsiga mantlis mees risti ja sõlmilise köiejupiga. Paari hetkega lendles ta üle toa ja libises hooga seina sisse.
Ta leidis ennast suviselt aasalt. Rongkäigust ei olnud kuskil märkigi. Peaaegu iseenesest laskus ta aasale ja vaatas ümberringi. Tal oli seljas ainult kerge õhuline kleit. Tuul puhus selle serva vallatult ülespoole. Pille-Riini ema tõstis käed ja laskis tuulel endast läbi puhuda. Liblikad laskusid tema juustesse ja õlgadele ning õõtsutasid tundlaid. Nende tiivad liikusid üles-alla. Nende tiivamustrid sätendasid päikse käes.
Pille-Riini ema tundis, kuidas jalad kerkivad uuesti maast lahti ning ta tõuseb õhku. Vaikselt-vaikselt tõusis ta aasa kohale, püsides mõnda aega ühe koha peal õhus, pea päikse poole kuklasse aetud, varbad välja sirutatud, tuul kleidi all mängimas. Siis lendas ta ära.

Pille-Riini ema tegi silmad lahti. Nüüd tundis ta oma väsimust eriti selgesti. See oli nagu allikavesi või nagu üksik suur lumeräitsakas või nagu kuuma juulipäeva ennustav koiduvalgus. Ta tõusis diivanilt, läks magamistuppa ja heitis voodisse. Mõtlemata enam pooltki mõtet, jäi ta magama. Unes ei juhtunud midagi. Kui Pille-Riin ja isa õhtul koju tulid, ärkas ema üles ja asus nüüd juba päris energiliselt oma igaõhtuseid toimetusi tegema, vaevumata isegi meenutama, mida oli enne näinud ja kogenud.

kaks reisi ja kaks luuletust

Taas üks nädal kiiresti selja taha veerenud.
Esmaspäeval sõitsin Tartusse, esinesin õhtul koos NAK-iga Ateistlikul Aftekal ja kirjutasin enne seda Suudlevais Tudengeis ühe hea luuletuse. Kolmapäeval viibisin sihtotstarbeliselt Hesas, saatsin sealt reisikirja ja kirjutasin õhtul, juba Eestis tagasi, veel ühe hea luuletuse. Kaks reisi ja kaks luuletust - las annaalipidaja deklareeridagi sellest nädalast ajaloo tollimehe ees ainult need. Muul tränil on mõistlikum põuesoppi või kotipõhja jääda.

kolmapäev, 27. veebruar 2008

hakkan nüüd stiilseks (hea pood pikkadele)

Tervitan kõiki Hesast! Käisin läbi 7-8 kaubamaja, H&M, Aleksi jt, kuulsin igast teisest vastust, et palun, seesama jah, millel 1 cm pikkusest puudu jääb, ongi maksimaalne pikkus, valitettavasti, ja ülejäänutest ei hakanud küsimagi. Siis juhatati mind ühest järjekordsest Dressmannist Stockmanni vastu üle tee Citykäytävässe, kus teisel korrusel olevat pood nimega Mr Big, mõeldud just minusugustele noortele koljatitele. Ja ennäe, sealt ma lahkusingi, Aleksanterinkatulla lausa lauldes ja kepseldes - kotis kallid, aga huipputyylikkäät ja ihanasti perfektit Camelid, värvuselt firmatoonis, pikkus 40, aga seal olid veel ka 42! Kusjuures seal oli parajasti ka ale, kaks paari väga lahedaid teksasid 70 euri eest, sh Camelid - kuni laupäevani. Kuna poel on loomulikult ka võrgukülg ja postimüük, panen siia ka lingi, soojade soovitustega kõigile pikkadele ja/või kogukatele: www.mrbig.fi. Teenindajaks on tore härra, kes ütles, et Tallinnast käib seal palju ostjaid.

reede, 22. veebruar 2008

nädala kokkuvõte

Kui kellelegi tundub, et ma olen kaardilt kadunud, siis nii see ometi ei ole. Vähemalt siitpoolt vaadatuna. Ma nimelt olen hetkel selja taha jätmas üht väga tegusat ja toimekat nädalat, nagu neid alates aasta algusest juba terve rida on olnud. Sel nädalal (E-R) olen:

1) kirjutanud 4 lastesaateosa
2) kirjutanud 2 Pille-Riini lugu
3) kirjutanud ühe lühikese artikli
4) pidanud 3 olulist koosolekut
5) saatnud mitu olulist kirja
6) helistanud ühe vajaliku kõne
7) andnud ajalehele vastuseid
8) ostnud teleka

Vähe? Ei ole!

neljapäev, 21. veebruar 2008

Tartu NAK annab jälle kontserdi!

.
.

KOHTUMINE KRISTUSEGA


Ateistliku Afteka jaoks kirjutatud,
hommage a Jaan Pehk

Ükskord tee ka minul ristus
mehega, kel nimeks Kristus.
Ruttas vastu, teler pihus
ja viis haava pühas ihus.


Esmaspäeval, 25. veebruaril kell 19 toimub Tartus Kirjanduse maja krüptis Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale (hip! hip! hip!) pühendatud Tartu NAK-i Ateistlik Aftekas. Tule, ole, näe ja kuule! Lähem info siin.


EV 90

Elagu, elagu, elagu
Eestlaste kodumaa!
Suure sünnipäeva lävel
Tervitame sind
Ilusa lauluga!

Viisid nüüd veeregu,
Astugu tantsijad!
Banaane ei kasva me maal,
Aga maasikaid jätkub kõigile!
Rõõmsalt lehvivad lipud.
Isa ja ema vaatavad telekast
Ilvese kõnet.
Kõigil on hea olla.

Pille-Riini kümnes lugu

PILLE-RIIN HUKKAB MÕRVARIT

Isa ja ema vaatasid telekat. Uus telekas oli vanast palju suurem, seda oli kohe palju uhkem ka vaadata. Parajasti rääkis seal mingi ülikonnas mees ja isa ütles: „Pane ära, see on nii loll jutt, et mul hakkavad kõrvad valutama.” Ema saatis isale altkulmu küsiva pilgu, aga võttis siiski puldi ja vahetas kanalit. Teisel kanalil oli üks suhtesari, mida isa oli hoopis parema meelega nõus vaatama.
Parajasti siis tuli nende juurde Pille-Riin.
„Mul läheks mõõdulinti vaja,” ütles ta emale.
„Milleks?”
„Mul... läheb vaja.”
„Hea küll,” ohkas ema. Ta tõusis diivanilt ja läks Pille-Riini kannul tolle tuppa. Seal sirutas ta käe kapi ülemisele riiulile, võttis sealt alla õmblustarvete karbi ja otsis selle seest Pille-Riinile välja mõõdulindi. Kollane mustade numbritega lint oli ilusasti rulli keritud.
„Ära siis ära määri,” manitses ema, linti Pille-Riinile andes.
„Ei määri!” lubas Pille-Riin.
Ema pilk langes toa põrandale. Seal oli suur segadus.
„Mis sa mängid siin?”
„Ma pärast ütlen!”
„Ära pahandust tee.”
„Ei tee!” lubas Pille-Riin.

Suhtesari lõppes ja algas uus, põnevussari. Pille-Riin tuli jälle isa ja ema juurde.
„Mul läheks kriiti ka vaja,” palus ta. „Kuskil oli.”
Ema vaatas küsijat endisest juba suurema huviga.
„Kriiti? Mis sa sellega teed?”
„Mul läheb mängus vaja.”
„Mäkerdad toa ära.”
„Ei mäkerda.”
Ema ohkas jälle ja läks esikusse, kus hoiti tööriistu. Valge kriidijupp oli ühes naelte, kruvide ja tüüblite karbis täiest olemas.
„Aga vaata siis tõesti ette, et pärast seinad ja kõik muu kriidisodi täis ei ole.”
„Ei ole!” lubas Pille-Riin.

Põnevussari oli parajasti poole peal, kui Pille-Riin jälle oma toast välja tuli. Seekord aga ei tulnud ta teleka ette isa ja ema juurde, vaid läks hoopis kööki. Diivani juurde oli kuulda, kuidas külmkapi uks käis. Siis ruttas Pille-Riin oma tuppa tagasi. Ema vaatas talle küll kahtlustavalt järele, aga parajasti olid ekraanil aset leidmas pingelised sündmused ja kohe köitsid need ema tähelepanu taas jäägitult.

Pille-Riini toas oli öösel toimunud mõrv. Verise tapatöö ohvriks oli langenud üks Pille-Riini nukkudest, Katariina-Isabelle. Ehkki ta oli üks vanemaid nukke ja Pille-Riin temaga eriti enam ei mänginud, asus ta kohe politsei mõrvarühma juhina mõrvarit välja selgitama, sest lisaks muule külvas juhtum rahutust ka teiste nukkude seas.
Esimese asjana palus Pille-Riini juhitav mõrvarühm, kuhu kuulusid veel Jolanda, Tröpsu-Liisu ja väike hall jõehobu Nummik, kõigil kõrvalistel isikutel kuriteopaigalt lahkuda ja eraldas selle seejärel kollase lindiga. Nummik vedas ümber ohvri valged kontuurijooned ja asus siis kirja panema asitõendeid. Jolanda võttis kõik fotoaparaadiga üles. Pille-Riin ja Tröpsu-Liisu pidasid eemal aru.
„See ei paista röövmõrv olevat,” arutas Pille-Riin. „Ohvril on alles rahakott ja pärlitest kaelakee.”
„Võib-olla on see seotud väljapressimisega?” oletas Tröpsu-Liisu. „Peaks uurima tema pangakontot.”
„Kohe tuleb koroner, ootame lahkamisaruande ära, siis teame juba rohkem. Seni uurime kuriteopaiga hoolega läbi. Esimese asjana tuleb otsida mõrvarelva. Võimalik, et mõrvar viskas selle hooletult kuhugi.”
Nii oligi, mõrvarelv, verine pistoda leiti ohvrist vähem kui saja meetri kauguselt põõsastest. Nummik võttis selle hoolikalt kummikinnastega üles ja pistis kilekotti.
„Saada kohe laborisse, las teevad kindlaks, kas see on mõrvarelv,” käskis Pille-Riin. „Ilmselt on. Ja kui nii hooletult relv maha jäetakse, siis on võimalus, et sellel on ka sõrmejälgi.”
Tröpsu-Liisu, kes oli samal ajal kuulanud naabreid üle, tuli nüüd suure jooksuga.
„Naabrid väidavad, et tal oli öösel suur tüli oma üürilisega.”
„Üürilisega?”
„Jaa, Katariina-Isabelle üüris oma korterist üht tuba välja ühele naisterahvale. Ja sel naisterahval pidid kõvad alkoholiprobleemid olema.”
„Tehke tema isik kindlaks ja kuulutage ta peamise kahtlusalusena tagaotsitavaks.”
„Kohe.”

Ei läinud kaua aega, kui laborist kinnitati, et leitud pistoda ongi mõrvarelv. Samuti leiti sellelt sõrmejälgi. Nüüd oli tarvis üles leida Katariina-Isabelle üüriline ja kõrvutada mõrvarelvalt saadud sõrmejäljed tema omadega. Politseioperatsioon tagaotsitava leidmiseks andis kiiresti tulemusi, naine tabati ühest äärelinna hotellist ja tema sõrmejäljed kattusid pistodalt leitutega. Vahistatu näol oli tegu ühe nukuga, keda ükski teistest nukkudest tema riiaka iseloomu ja halva käitumise pärast ei sallinud ning kellega ka Pille-Riinil polnud kunagi olnud üldse tahtmist mängida.
„Edasine on ainult vormistamise küsimus,” ütles Pille-Riin rahulolevalt. „Väga lohakalt sooritatud kuritegu – ilmselt purjus peaga. Aga meie õnneks muidugi.”
Kuid siiski ei olnud kõik veel läbi. Ees ootas pikk ja väsitav kohtuistung, kus kohtuniku valvsa pilgu all pidi kahtlusalune kõigiti seadluslikel alustel süüdi mõistetama. Selleks tuli kuulata ära advokaadi vahutav kaitsekõne ja prokuröri ründavad küsimused. Ilmnes veel mitmeid raskendavaid asjaolusid. Muu hulgas oli kahtlusalune alles mõni kuu varem üritanud relva ähvardusel panka röövida, haavates raskelt kahte pangatöötajat ja ühte politseinikut. Päevavalgele tuli ka kahtlusaluse kavandatav plaan röövida linnapea tütar ja tema eest hiiglaslikku lunaraha nõuda. Ei olnud mingit kahtlust, et tegu on paadunud kriminaaliga. Aga lõpuks oli siiski kõik läbi ja kahtlusalune tunnistatud Katariina-Isabelle mõrvas süüdi olevaks. Talle määrati maksimaalne karistus – surmanuhtlus.

Põnevussari lõppes. Pille-Riinist polnud mõnda aega midagi kuulda olnud ja emas tõusis kahtlus. Ta tõusis diivanilt ja läks vaatama, mida Pille-Riin oma toas kõigi nende mõõdulintide ja kriitidega teeb. Kohe ukse pealt nägi ta toa põrandal toimuvat midagi nii kummalist, et see lausa jahmatas teda.
Keset tuba oli mõõdulint kogu oma pikkuses ringikujuliselt lahti veetud ja selle keskel oli üks Pille-Riini nukk, mille olid talle veel titapõlves toonud kingituseks sugulastest katsikulised. Nuku ümber oli põrand kriidisodine, samas lainetas punane ketšupiloik, pudel kõrval. Pille-Riin aga toimetas õhinal oma kirjutuslaua tooli taga, seades sinna istuma üht teist nukku. Õigemini näis ta üritavat nukku tooli külge lausa kinni siduda.
„Pille-Riin!” hüüdis ema. „Mis sa teed! Põrand sodi täis! Ja... mida sa mängid üldse siin?!”
„Siin oli mõrv,” seletas Pille-Riin, oma toimetamist katkestamata. „Ja ma uurisin välja, kes mõrvar on. Ja nüüd ma hukkan teda.”
„Mida?!”
„See on elektritool. Ja kohe ma hukkan selle mõrvari ära.”
Pille-Riin oli hukatava kinnisidumise lõpetanud. Toolijala külge oli seotud üks pikk jupp juhet, mille Pille-Riin oli esikust tööriistade kastist omal käel leidnud. Selle juhtme teine ots lõppes puldiauto puldi küljes. Pille-Riin tõstis käe – ja lükkas puldil nuppu.
„Šššššššš...!” susistas ta suuga metsikult.
Üks närune mõrtsukas, kellele teiste inimeste elu korda ei läinud, oli maailmas vähem.
„Pille-Riin...” ütles ema jõuetult. „Pille-Riin...”

teisipäev, 19. veebruar 2008

järellisand

Kes teab, mis on järellisand? Ilmselt enamus ei tea. Käesolevaga on mul hea meel teatada, et koos ühe tütarlapsega osalen aktiivselt selle tundmaõpetamisel!

Koos Jürgeni, Contra ja Mercaga aga kuulun Miksikese luulekaanonisse. Ja see, kes arvab, et Miksike on tühiasi, ei ole ilmselt kunagi kooliõpetajana töötanud...

tehnika "võidukäigu" vastu

Arvake ära, kes homsest alates on jälle sammu võrra ühiskonnas tagasi? Loomulikult mina. Ostsin teleka. Ja kui kaua ma seda otsisin! Kust on eesti tehnikamaaletoojad ja müügiketid pähe võtnud, et kogu eestlaskond tahab suure ja surmapõlgava hurraaga üle minna LCD- ja plasmatelekatele ning unustada lihtsalt värvilist pilti, seda põhilist ja peamist asja näitavad pildikastid (CRT- ehk kineskooptelekad) täielikult? Kõik, mida ma telekalt tahan, on need 60 tavalist kanalit ning juhtmed elektrivõrku, videomakki ja antenni külge. Muidu poleks ju vahet, aga loomulikult algavad nüüd ka vähegi normaalse ekraanidiagonaaliga telekate hinnad 6000-7000 kroonist. Otsisin ja otsisin, kuni lõpuks saadeti signaal: Sikupilli Euronicsis on väike valik just selliseid vanaisade telekaid, nagu mul vaja. Siin on link, juhuks, kui keegi veel sama mure ees.

Ja sama teemaga seonduvalt ka teine mure: kas ma olen ainus, kes vihkab digidiktofone? Tahan tavamõõdus kassetiga diktofoni, aga näib, et pean oma vana Sony-loksu ikka parandusse viima ja parandusepoistele päeva rõõmsamaks tegema... Miks ma vihkan digidiktofone? Esiteks olen ma seisukohal, et tehnika areng ei pea tingimata tähendama tehnika mõttetult keerulisemaks muutumist. Teiseks on vana hea kassetikas mind viimase 5 aasta ja ca 200 inteka jooksul alt vedanud ainult 2 korda: kui intervjueerisin Tartu taga Kaplinskit ja Tartus Betti Alveri sõbrannat Renatet. Siis oli läheduses ilmselt mingi magnetväli ja lindil olev tekst kattus aeg-ajalt tihke raginaga, mis mattis teksti täielikult. Aga polnud hullu, kasutasin mälu ja said head lood! Seevastu, kui lasin 2006. a novembris enda ja Jürgeni esinemise Genialistide klubis mingi digiasjaga üles võtta, oli tund aega sellest täiesti kuulamiskõlbmatu!

pühapäev, 17. veebruar 2008

Pille-Riini üheksas lugu

(kaheksas tuleb hiljem)

PILLE-RIIN JA METSALAGENDIK


Pille-Riin istus oma toas ja mängis Jolandaga laevasõittu. Suur valge aurik, täpselt selline, nagu eelmisel õhtul nähtud filmis, mõõttis vapralt ookeaniavarusi. Pille-Riin ja Jolanda päevitasid tekil.
„Anna palun oma päevituskreemi,” palus Pille-Riin. „Minu oma jäi kajutisse.”
„Võta,” ulatas Jolanda topsi. Pille-Riin keeras selle lahti ja kreemitas oma õlad sisse.
„Aitäh.”
Siis võtsid mõlemad lamamistoolides mugava asendi, sulgesid silmad ja andsid ennast päikkese meelevalda.
Korraga tundis Pille-Riin, et tahaks võtta lonksu külma õunamahla. Ja mitte laevapuhvetist, vaid köögist külmkapist. Pille-Riin jättis Jolanda päevitama ja tõusus püsti, et köökki minna. Uks toa ja esiku vahel oli kinni. Pille-Riin vajutas lingile... aga linkk ei vajunud alla. Ta proovis veel kord, aga linkk ei vajunud millimeetritki allapoole. See oleks nagu kinni kivistunud. Ukse luku sees oli midagi katki läinud. Ja kuna linkk alla ei vajunud, ei saanud ka lingi keel ust vabaks lasta. Pille-Riin oli nüüd oma toas nagu vangis.
Korraks tüdruk ehmus, kuid kohe hirm ka kadus. Ema ja isa on ju niikuinii kodus. Tal tarvitseb neid ainult hüüda, kui nad tulevad ja ukse väljastpoolt avavad. Kui muidu ei saa, siis pole isal vaja muud teha, kui õlaga natuke suruda – toa uks on õhuke ja kerge, annab kiiresti järele, olgu siis kas või koos piidaga. Pille-Riin teadis, et toauksed avanevad toa poole, remontti tehes ja vanu uksi välja vahetades oli sellest juttu olnud – hädaolukorras, kui keegi tuppa kinni jääb, nagu Pille-Riin praegu, saavad väljaspool olijad siis ukse lihtsasti maha murda.
Nüüd ei tundnud Pille-Riin enam üldse hirmu. Vastupidi, tal ei tulnud isegi tahtmist ema ja isa hüüda. Küll ta jõuab seda teha. Selle asemel pöördus ta ümber. Ta nimelt kuulis midagi.
Seina seest astus välja väike elevant ja pruuskas ülemeelikult. Ta oli tumehalli värvi, nagu elevandid ikka, ta nahk oli volttis ning silmad suured ja lahked. Ta viippas Pille-Riinile rõõmsalt londiga ja astus siis pehmelt tatsudes ja kõrvu lehvitades üle toa, kadudes vastasseina sisse. Imestunult jälgis tüdruk tema liikumist, kuni kadus ka sabaots.
Kohe seejärel tormas samast seinast, kust elevant oli tulnud, välja trobikond sakris mehikesi. Läbisegi mingit arusaamatut keelt vadistades ja Pille-Riinile vähimatki tähelepanu pööramata tuiskasid nad üle toa, nagu oleks neil tuline kiire, ja kadusid samasse kohta vastasseinas, kuhu oli kadunud elevant.
Pille-Riin ei teadnud, mida asjast arvata. Midagi niisugust nägid tema silmad esimest korda. Aga ometi sai ta aru, et sündigu tema toa seintes ükskõikk mis – need on tema toa seinad ja tema on siin valitseja, kõikk see allub tema tahtele ja soovile.
Pärast seda, kui viimane mehike oli seina sisse kadunud, ei olnud mõnda aega näha ega kuulda mitte midagi. Siis tabas Pille-Riini kõrv sellest seinast, kuhu elevant ja mehikesed olid kadunud, mingi heli. See oli kauge ja nõrkk pruuskamine. Siis kostus see uuesti, natuke lähemalt ja kõvemini. Sellega liittus kume müdin ja lärm. Enam see ei vaibunud ega ka kadunud, vaid aina lähenes ja lähenes – kuni seinast hüppas põntsti Pille-Riini tuppa taas seesama elevant, seljas neli mehikest. Ülejäänud mehed üritasid elevandil kannul püsida, ise rõõmsalt käratsedes. Elevant viippas Pille-Riinile jälle londiga, mehed aga ei osutanud tüdrukule endiselt mingit tähelepanu. Sealtsamast keset tuba võttis elevant jälle hoogu – ja hüppas mauh tagasi selle seina sisse, kust oli Pille-Riini tuppa esimest korda üldse ilmunud. Sama teed kadusid ka mehikesed. Toas jäi uuesti vaikseks. Nüüd ei olnud tükil ajal midagi kuulda.
Pille-Riin sai lõpuks ometi mahti nähtu üle imestada.
„Imelik!” ütles ta endale.
Kohe, kui ta oli selle sõna endale mõttes öelnud, libises see tema peast tema tuppa. Väikse helesinise pilvekese sees ja poolküpse kirsi värvi tähtedena hõljus see sõna tema nina all, kord paisudes, kord kokku tõmbudes. Siis lagunes sõna laiali, väikseks tähekoguks: i, m, e, l, i, k. Tähed hüplesid ja kukerpallitasid õhus, moodustades omavahel justkui nalja pärast uusi sõnu: ilikme... mekili... limike...
Eriti lustlikult hüples ja kukerpallitas m-täht, näides sellest erilist heameelt tundvat. Kui ülejäänud tähed püsisid Pille-Riinist aupaklikus kauguses, siis m-tähele meeldis aeg-ajalt teiste hulgast eemale tantsiskleda ja päris Pille-Riini silmade ees virvendada. Lõpuks tuli ta iseäranis lähedale, puudutades peaaegu tüdruku nina. Pille-Riin vaattas teda lähedalt. Täht keerles ja pöörles tema nina all, näidates ennast igast küljest. Erinevalt teistest oli ta nüüd muutnud täiesti küpse kirsi värvi punaseks, samuti oli ta kasvanud mõõtmelt natuke suuremaks. Pille-Riin vaattas tähelepanelikumalt ja märkas, et m-tähe kasvamine jätkub.
Alguses oli ta kokkusurutud rusika suurune. Siis väikse jalgpalli suurune. Siis juba tooli suurune. Ja lõpuks juba kirjutuslaua suurune. Järjest silmnähtavamalt jätkas ta kasvamist. Pille-Riin nägi imestusega, et m-tähe esimese samba küljes on väike uks. Siis lõpetas täht nii liikumise kui ka kasvamise, jäädes Pille-Riini ette seisma, uks kutsuvalt tüdruku poole pööratud. Pille-Riin astus uksele lähemale ja vajutas lingi alla. Uks avanes tema käe all ja Pille-Riin nägi enda ees pikka koridori. Kuskilt ei paistnud midagi, mida oleks tulnud karta, ja Pille-Riin astus uksest sisse, m-tähe sisemusse. Ta astus paar sammu, jäädes siis seisma ja heittes pilgu selja taha. Uks püsis avatuna. Pille-Riin astus edasi.
Koridor oli pikk ja peaaegu sirge, käändudes ainult korra veidi paremale. Pille-Riin läks ja läks, kuni jõudis koridori lõpuni, kus asus jälle uks. Tüdruk vajutas linkki, uks avanes kergelt ja hääletult. Pille-Riin nägi enda ees päiksepaistelist metsalagendikku. Kärppsed ja muud mutukad sumisesid, kuskil kopsis rähn vastu puutüve. Pille-Riin astus lagendikule, uks selja taga jäi lahti, nagu koridori teiseski otsas.
Kohe tundis Pille-Riin mingit head lõhna. Ta taippas, et nii lõhnavad küpsed metsmaasikad. Mm! Ta ei mäletanud, millal oli viimati metsmaasikaid söönud! Kohe kummardus ta neid noppima. Marjad maitsesid oivaliselt. Pille-Riin sattus neid korjates ja süües nii õhinasse, et unustas mõneks ajaks üldse ära, kus ta viibib ja kuidas ta siia jõudis.
Aga lõpuks tuli talle pähe, et tegelikult peaks hakkama ikka tagasi minema. Päike metsa kohal kippus ka juba puude latvade taha kaduma ja Pille-Riin ei tahtnud metsa pimeda tulekuni jääda, ta teadis, et siis liiguvad ringi hundid ja võib hakata väga külm. Ta tõusis püsti ja vaattas, kus ta on. Eemal lagendiku serval oottas avatult uks. Pille-Riin hakkas ukse poole minema, käigu pealt veel marju suhu korjates. Ta tundis juba väsimust ja tahtis oma voodisse natukeseks tukkuma heitta.
Uks oli juba käeulatuses. Kuid siis jäi Pille-Riin seisma ja vahtis ust kortsus kulmul. See ei olnudki uks, vaid hooppis suur hall kivi. Ta pöördus ümber ja nägi, et uks on hoopis lagendiku vastasservas. Ta oli tulnud vales suunas! Kohe keeras ta otsa ringi ja tõttas jooksujalu lagendiku teise serva poole, laskmata ust peaaegu kordagi silmist. Kuid kõigest paar sammu enne ust jäi ta jahmunult seisma: uks oli ta silmade eest ühtäkki jälle kadunud! Selle asemel oli hooppis üks vana känd. Pille-Riin vaattas jälle ringi, otsides ust. Seal see oligi! Teiselpool lagendikku! Seekord ei pannud tüdruk enam uisapäisa ukse poole jooksu, vaid püüdis olukorras selgusele jõuda.
„On ilmselge, et sellel lagendikul on asjad vastupidi,” mõtiskles ta. „Kui ma jooksen ukse poole, siis on see hooppis suur kivi või vana känd. Järelikult, kui ma tahan ukseni jõuda, pean ma jooksma millenigi, mis eemalt vaadates ei tundu ukse moodi.”
Pille-Riin oli selle mõttekäiguga väga rahul. Ta oli nii koolis kui ka kodus palju kuulnud loogilisest mõtlemisest ja leidis nüüd, et see tema praegune mõte oli päris loogiline. Kindlasti kiidaks ema ja isa teda selle eest.
„Pean selle mõtte endale meelde jätma,” ütles ta endale.
Kuid siis tuli talle meelde, et ta peab asuma tagasiteele ja katsuma ukseni jõuda. Ta saattis pilgu üle lagendiku, otsides midagi, mis oleks uks, õigemini, mis ei oleks nagu uks. Kohe esimese asjana märkkas ta ust – aga ta teadis nüüd juba, et tegelikult on see jälle midagi muud. Ta otsis edasi. Ja ennäe, uksest ainult paarkümmend sammu eemal nägi ta silm üht kummalise kujuga põõsast.
„See on kindlasti uks!” otsustas Pille-Riin ja hakkas selle poole minema. Kui teda lahutas põõsast vaid mõni samm, nägigi ta enda ees järsku ust. Pille-Riin rõõmustas ja astus uksest sisse, jõudes taas koridori. Kiire sammuga hakkas ta mööda koridori minema, nähes silmanurgast, õigemini kuuldes kõrvanurgast, kuidas uks ta selja taga sulgus.
Varsti jõudis ta koridori teise otsa ja astus teda seal oottavast lahtisest uksest tagasi oma tuppa. Samal ajal logistas keegi tema toa ukse linkki. Ja läbi ukse kostus ema hääl: „Pille-Riin! Pille-Riin!”
„Jaa!” hüüdis Pille-Riin.
„Kas kõikk on korras?”
„Jaa!”
„Uks ei lähe lahti! Kas sa tegid midagi lukuga?”
„Ei! See läks rikki!” vastas Pille-Riin.
Ukse taga oli hetk vaikust ja siis oli kuulda, kuidas ema isa kutsub. Pille-Riin pöördus ümber. Uks tema selja taga oli sulgunud ja m-täht kahanes kiiresti. Jõudes oma algse suuruseni, tegi ta justkui hüvastijätuks ühe tiiru ümber Pille-Riini pea ja hõljus toa keskele. Siis ta kadus. Toas polnud enam midagi, mis oleks meenutanud äsja nähtut.
Ukse linkki logistati veelkord ja isa hüüdis: „Pille-Riin! Mine uksest eemale, ma löön selle lahti! Kuuled? Mine akna alla!”
„Jah!” hüüdis Pille-Riin.

reede, 15. veebruar 2008

Ray Bradbury "Marsi kroonikad" Uzbekfilmi multikana 1984

"Marsi kroonikad" on kindlasti Ray Bradbury tuntuim teos. Kas just parim, see on maitse küsimus, mulle näiteks meeldivad "451° Fahrenheiti" ja "Võilillevein" rohkem. "451° Fahrenheitist" on tehtud 1966. aastal täispikk mängufilm (USA, rež François Truffaut, osades Oskar Werner, Julie Christie jt), mis on väga nõrk ja romaani võimsat sõnumit edasi mitte andev ekraniseering. Nagu näitab IMDB, peaks aastal 2009 valmima selle teose põhjal uus mängufilm, loodetavasti on see muljetavaldavam. Kui Guy Montag'i mängib selles tõesti Tom Hanks, nagu jutud räägivad, siis on üks eeldus selleks juba olemas.

Vähem tuntumaid ekraniseeringuid on tehtud ka "Marsi kroonikatest" - USA telesari 1980. aastast ja Nõukogude Liidu (!) mängufilm "Trinadtsatõi apostol" 1988. aastast (viimases mängivad mh Mikk Mikiver ja Elle Kull). Venelased on Bradburyt eriti armastanud, see nähtub sellest, et ainsa "Võililleveini" ekraniseeringu on ka nemad teinud, koos ukrainlastega - "Vino iz oduvantšikov" (1997, rež Igor Apasjan, viimases mängib mh Innokenti Smoktunovski).

Aga usun, et ühe kõige diibima Bradbury-ekraniseeringu üldse on teinud 1984. aastal Uzbekfilm. See on joonisfilmi kujul edasi antud "Marsi kroonikate" lõpunovell "Kord tulevad soojad vihmad" ("There Will Come Soft Rains", vene keeles "Budet laskovõi dožd", muu info siin). Ja selle, nagu veel suure hulga nõukaaegseid multse saab endale arvutisse tõmmata siit. Head vaatamist! Muide, laste multifilm see küll ei ole. Vähemalt mitte tänapäeval...

Vene tänapäeva multifilmidest olen kirjutanud veel siin. Ja keda huvitab Ray Bradbury ja filmimaailma kokkupuude lähemalt, sellele kulub ära see link.

Pille-Riini seitsmes lugu

PILLE-RIIN JA HALB ENERGIA

„Siin!” ütles ema ja osutas elutoa nurka, mis asus akna all, raamaturiiuli kõrval ja teleka taga. „Siin!”
Isa vaatas nägu krimpsutades osutatud kohale.
„Siin...” kordas ta masinlikult.
„Siin jah! Ma täitsa tunnen, kuidas siin on mingi vari. Mingi tume koht. Siin on halb energia.”
Ema astus osutatud kohast eemale ja jäi akna äärde seisma, lastes välja paista, nagu oleks ta just jõudnud ohutusse kaugusse millestki süngest ja kurjakuulutavast.
„Siin on halb energia,” kuulutas ta veelkord. Ja lisas: „Nüüd ei saa teisiti, kui et tuleb nõid koju kutsuda.”

Kõik oli alanud juba varem. Õigupoolest oligi raske öelda, millal täpselt. Millalgi lihtsalt oli ema hakanud tundma kummalisi peavalusid ja uimasushooge. Alguses arvas ta, et on külma saanud. Aga peavalud ja uimasushood ei kadunud külmetusrohtude, vitamiinijookide ega millegi muu peale. Lisaks leidis ema ka teisi märke sellest, et teda kimbutab miski tavalisest külmetusest palju saladuslikum.
Ta tundis korteris õhu liikumist, nagu oleks kuskilt aken lahti ja tuul puhuks – aga ometi olid kõik aknad kinni. Kahekordse klaasiga puitalumiinium lasi küll õhul liikuda, kuid kindlasti mitte ei lasknud see otse tuult läbi. Aeg-ajalt jälle tundus talle, nagu aheneksid seinad tema ümber, lagi suruks talle peale ja põrand tõuseks talle vastu. Eriti õhtuti tundus talle, et keegi vaatab teda magamistoa peegli kaudu aknast – ja kui ta meeli päris hoolega pingutas, siis tajus ta, et vaatajaks on akna all kasvav vana vahtrapuu. Eneselegi märkamatult oli ta hakanud selja taha vaatama, isegi kodus ringi liikudes. Silmi sulgedes nägi ta aga laugude all mustal taustal sätendavaid mustreid, mis virvendasid ja võbelesid närviliselt, ähvardades teda justkui üleni endasse mässida. Kõigele pani aga krooni see, et ühel õhtul oli talle tundunud tema vasak käsi täiesti võõras, justkui kellegi teise oma.

Selline olukord oli muutunud päev päeva haaval järjest väljakannatamatumaks. Ema ei teadnud enam, mida teha. Kuni ühel õhtul tuli ta väga eneseteadlikul ilmel isa juurde, kes parajasti uut televiisorit häälestas. Televiisor oli just nüüdsama järelmaksuga soetatud. Äsja oli lõppenud Volvo džiibi järelmaks ja Pille-Riini vanemad leidsid, et ühes korralikus peres võib ikka üks järelmaks rahulikult tiksuda.
„Nüüd ma tean, mis mul kallal on!” tõi ema ilma pikema sissejuhatuseta oma eneseteadliku ilme põhjuse lagedale. „See on halb energia! Kuskil siin korteris on halb energia!”
„Mmh...” ümises isa, ühes käes manuaal ja teises pult.
„Viska see asi korraks minema!” kähvas ema. „Ja kuula! Meie korteris on kuskil halb energia!”
Isa panigi manuaalivihiku ja puldi käest. Imestunud, natuke ka murelike silmadega vaatas ta emale otsa. Tema selliseid energiaasju ei uskunud.
„Ah mis halb energia...” pomises ta. „Ma ütlen sulle – mine arsti juurde. Võib-olla on asi lihtsalt kõrges vererõhus või ületöötamises või ma ei tea milles.”
Ema läks veel vihasemaks.
„Ei tea milles!” osatas ta. Siis astus ta puhisedes riiuli juurde, võttis sealt ühe raamatu ja viskas selle isale sülle.
„Säh, loe! Siin on kõik kirjas. Mustad punktid ja valged punktid ja energia hoovused ja jõu väljad! Siin on täpselt öeldud, et selliseid asju tekitab halb energia.”
Isa võttis raamatu, heitis selle kaanele ainult ühe pilgu ja heitis selle mühatades eemale.
„Loe-loe!” käskis ema. „Hari ka ennast! Istud nagu mingi mühkam päevad otsa teleka ees! Võta vahel mõni raamat ka kätte!”
Isa vangutas pead ja lappas ilma süvenemata telekamanuaali. Ta ei hakanud ütlemagi, et oli alles lõpetanud raamatu Vlassovi armeest ja alustanud uut, mis rääkis Loodeväila alistamise ajaloost. Need ei olnud ema meelest siis vist üldse raamatud? Näiliselt rahulikult laskis ta emal, kes seevastu oli vahepeal kiiresti väga rahutuks muutnud, toas ringi kõndida.
„Ära sahmi,” poetas isa lõpuks. „Istu maha. Ajad ennast ilmaasjata närvi.”
Järsku ema peatus.
„Siin!” ütles ta ja osutas elutoa nurka, mis asus akna all, raamaturiiuli kõrval ja teleka taga. „Siin!”

Nõid saabus juba järgmisel päeval. Ukse peale tulid talle vastu kõik, nii isa, ema kui ka Pille-Riin, kellel oli kästud viisakas laps olla. Nõid oli väikest kasvu meesterahvas. Pille-Riin oli oodanud, et ta käib riides kuidagi eriskummaliselt – kui mitte just lausa nii, nagu kujutati nõidu muinasjuturaamatuis, siis vähemalt nii, et ta näeb ikka teistmoodi välja, kui tavalised inimesed. Aga nõid nägi just täpselt selline välja, nagu tavalised inimesed. Natuke kulunud sinakashall pintsak, pruunid viigipüksid, harvad hallid juuksed niiskelt üle pea kammitud.
„Huvitav, kas ta mõtteid ka loeb?” mõtles Pille-Riin.
Nõid vaatas talle otsa ja noogutas.
„Oih!” mõtles Pille-Riin. Kuid nõid ainult naeratas talle sõbralikult.
„Lähme nüüd siis elutuppa,” juhatas ema. „Ma näitan, kus see koht on.”
Kõik neli läksid elutuppa. Pille-Riin oli tõesti viisakas laps ja sai aru, et tal ei sünni oma nina väga juurde toppida. Ta jäi natuke pelglikult eemale, jälgides nõia toimetusi seda suurema huviga.
Nõid seisatas kohas, mille ema talle kätte näitas, ning pani silmad kinni. Vaikselt hakkas ta enda ette pobisema midagi, mis kõlas nagu „šur, šur, šur, šur, šur”. Samal ajal võdistas ta ette sirutatud vasaku käe sõrmi.
Sel hetkel tundis Pille-Riin, kuidas põrand nagu tema jalge alt kaoks. Silmade eest libises mööda midagi heledat. Ja siis tundis Pille-Riin järsku, et ta ei olegi enam Pille-Riin, vaid riiuli peal olev suveniirvanamees, mille isa ja ema olid eelmisel suvel Veneetsiast kaasa toonud. Alguses oli Pille-Riin natuke ehmatanud, kuid siis hakkas harjuma.
„Kui mina olen riiuli peal olev suveniirvanamees, siis järelikult see suveniirvanamees on praegu mina,” arutles ta endamisi ja piilus silmanurgast – pead keerata ta loomulikult ei suutnud. Tõesti, Pille-Riin seisis samas kohas, kus ta enne oli seisnud. Aga enne veel, kui ta sai uue olukorraga päris harjuda, libises tema silmade eest jälle midagi heledat mööda. Ja jälle oli ta õige Pille-Riin.
Nõid tegi silmad lahti.
„See ei ole päris see koht,” ütles ta. „Aga selles mõttes oli teil õigus, et tegelik halva energia pesa on kohe siinsamas.” Ta pikk nimetissõrm sihtis telekale.
„Mida?” üllatus isa. „Telekas?”
„Jah,” ütles nõid.
„Ma selle just poest ostsin!” protesteeris isa. Talle ei meeldinud sugugi kuulda, et tema raha eest ostetud kallis telekas on halva energia pesa.
„Jaa, aga see kiirgab halba energiat täpselt siia,” ütles nõid ja tegi käega kogu aknaalust nurka haarava liigutuse. „Ja siit see levib üle korteri laiali.”
„Mis me siis nüüd teeme?” küsis ema murelikult.
Nõid vaikis mõne hetke. Siis pani ta jälle silmad kinni, sirutas seekord parema käe teleka kohale ja tegi sõrmedega liigutusi, nagu saputaks midagi. Ta huuled liikusid, kuid ta ei toonud kuuldavale ühtki häält.
„Nii,” tegi ta siis ja avas silmad. „Võtsin ta ära.”
„Kas... Kas nüüd on korras?” küsis ema.
„Peaks olema.”
Nõid asutas lahkuma. Ema andis isale silmadega märku ja Pille-Riin nägi, kuidas isa käsi libises püksitaskusse, tõi sealt välja mõned kokkuvolditud rahatähed ja surus need seejärel kiiresti nõiale pihku.
„Kui homseks tagasi ei tule, on kombes.”
„Aga kui tuleb?” uuris ema.
„Siis ei aita miski muu, kui energia on teid välja valinud ja te saate sellest vabaneda ainult siis, kui te teleka hävitate.”
Isa ja ema ohkasid murelikult. Siis jätsid nad nõiaga head aega.

Aga õnneks ei tulnud halb energia enam tagasi – ei järgmisel päeval ega ka kunagi hiljem.

neljapäev, 14. veebruar 2008

Pille-Riini kuues lugu

PILLE-RIIN JA ASJADE KEEL

Kui kogu ülejäänud kapp Pille-Riini toas oli täis Pille-Riini mänguasju, raamatuid ja muud kraami, siis kõige ülemisel riiulil hoidis ema oma lõngasid ja muid õmblusvahendeid. Sinna Pille-Riin niikuinii ise ei ulatunud ja nii polnud sellest midagi. Lõngakerad ja kudumisvardad olid pruuni tugevast paberist koti sees ja niidid-nõelad plastmassist karbis.
Täna tahtis ema natuke õmblustööd teha. Pille-Riini tuppa tulles, et kapist vajalik nõel ja niit võtta, leidis ta tüdruku põrandal kõhutamas.
„Ära rooma mööda voodialuseid, ega sa enam mingi tita ei ole!” noomis ema kapiust avades. „Suur tüdruk juba, varsti hakkad poisse koju tooma.”
„Ma ei roomagi,” kostis Pille-Riin.
„Mis sa teed seal siis? Ole hea, mängi nii, et sa ei rooma, muidu pärast kõik tolm sinu riiete küljes.”
Ema võttis plastmassist karbi alla, tegi lahti ja soris selle sees.
„Ma ei mängi!” väitis Pille-Riin. „Ma hoopis...”
„Mh?”
„Ma hoopis... räägin.”
See oli öeldud toonil, mis sundis ema ümber pöörduma ja lähemalt silmitsema, millega tütar tegeleb. Aga tütar ei tegelenud millegi erilisega, ta ainult kõhutas voodi ees vaibal, käes vanaaegne äratuskell, mille ta eelmisel päeval vanaema juures käies oli endale nuianud.
„Räägid?”
Ema ohkas. Ka selliseid lapsefantaasiaid ei oleks ta oma koolis käivalt ja sealt tavaliselt ikka neljasid ja viisi koju toovalt tütrelt enam oodanud.
„Jaa, räägin.”
„Selle kellaga või”?
„Jah, selle kellaga.”
„Kullakene, kellad ei räägi. Sa tead seda väga hästi, sama hästi, kui mina.”
„Miks ei räägi, räägivad küll!” protesteeris Pille-Riin nüüd juba päris sõjakalt. „See kell räägib. Ja kõik kellad räägivad. Üldse, kõik asjad räägivad. Ma hakkasin täna kuulma, kuidas nad räägivad!”
Ema ei saanud nüüd teisiti, kui vaatas Pille-Riini päris jahmunult.
„Asjad... räägivad...?” kordas ta, silmitsedes tähelepanelikult Pille-Riini, et näha, kas see mõtleb seda tõesti tõsiselt või teeb nalja.
„Jaa, räägivad!” kordas Pille-Riin. „Näiteks see kell rääkis mulle praegu sellest ajast, kui ta veel noor oli. See oli seitsekümmend aastat tagasi. Ta rääkis, et isegi minu vanaema ei olnud siis veel sündinud. Inimesed sõitsid siis veel linnas hobustega ja mobiiltelefone ei olnud olemaski.”
Ema vaatas Pille-Riini järjest ehmunumalt. See ei olnud enam sugugi normaalne. Laps oli hakanud... luulusid nägema?
„Ta rääkis mulle vanaemast ka. Tahad kuulda, mis ta rääkis?”
Ema ei teadnud, kas noogutada või pead raputada. Aga Pille-Riin juba rääkiski edasi.
„Ta rääkis, et ükskord oli vanaema, kui ta veel hästi väike oli, üksinda koju jäänud ja kogemata tindipoti ema pidukleidile ümber ajanud. Küll ta siis pärast sai riielda!”
Nüüd vajus emal suu peaaegu lahti. Nii oli see tõesti juhtunud, aga... Ah, loomulikult! Vanaema rääkis seda Pille-Riinile ja nüüd tüdruk fantaseerib ise edasi.
„Ja sinust rääkis ka. Eile sa olid ta laualt maha pillanud, kui tolmu pühkisid.”
Nüüd tundis ema, kuidas üle turja justkui oleks käinud põletav jutt – tõesti, nii oli see juhtunud. Aga kedagi ei olnud sel hetkel kodus ja samuti ei rääkinud tema sellest kellelegi. Mida sellest olekski olnud rääkida?
„Pille-Riin...” otsis ema sõnu.
„Oot!” katkestas Pille-Riin. „Need lõngad hüüavad seal midagi.”
Ta astus kapi juurde ja heitis pea kuklasse.
„Emme, need lõngad hüüavad, et üks nende seast on koitama läinud!”
Ema keeras ennast ringi ja vaatas kapi poole. See... see on loomulikult fantaasia. Ja kella mahakukkumisest rääkimine oli... oli... juhus. Jah, juhus.
„Pille-Riin!” hüüdis ta siis pahaselt. „Lõpeta ära!”
Ta võttis oma niidi ja nõela ja läks tagasi teleka ette.

Tunni aja pärast leidis isa Pille-Riini köögist, kummardumas köögikapi kohale.
„Noh, mis teed seal?” uuris isa lõbusalt.
„Kuulan, mis noad mulle räägivad. Neil on ikka nii igav elu! Mõtle, muud ei ole, kui et kraanikausist kappi, kapist taldriku kõrvale, taldriku kõrvalt jälle kraanikaussi.”
„Noh, mis sa teed,” muigas isa. Ta oli heas tujus, sest ilm õues oli ilus ja päikseline ning pangaarve üle polnud parajasti just ka väga põhjust nuriseda. „Selline see nugade elu kord juba on.”
Isa võttis külmkapist mandariini, pesi seda põhjalikult kuuma vee all ja nokkis koore ära. Siis tahtis ta mandariiniviile ampsates elutuppa tagasi minna.
„Korgitõmbajal on palju põnevam elu. Ta praegu just rääkis, kuidas ta eile tädi Eveli juures soolaleivapeol oli ja üks kork ei tahtnud ega tahtnud välja tulla.”
Isa, üks jalg juba teisel pool köögi läve, jäi seisma.
„Kust sa teadsid, et me eile Eveli juures soolaleivapeol käisime?” küsis ta. „Kas ema rääkis?”
„Ei, korgitõmbaja rääkis.”
„Kuule, ära aja udujuttu...” heitis isa tüdinult ja tahtis minema minna. Kuid köögiuksele oli ilmunud ema. Ta oli viimaseid lauseid pealt kuulnud.
„Mina ei rääkinud sellest midagi,” ütles ta.
Isa ja ema pilgud pöördusid Pille-Riinile.
„Enne ta oma toas ka rääkis, et asjad räägivad temaga.”
Isa ja ema vaatasid oma tütart veel murelikumalt. Too aga ei pannud seda tähele, vaid nõjatus köögikapi kohale edasi.
„Me peaks teda kellelegi näitama,” arvas ema poolihääli. „Mõnele teadjamale inimesele.”
„Mine tea, võib-olla fantaseerib niisama.”
„See ei ole fantaasia! Ennist ta ütles, et ma pillasin eile tema kella maha ja et üks lõngakera kapis on koitama läinud. Kusjuures ma pillasingi ja tõepoolest oli üks kera koitama läinud. Ja nüüd see Eveli soolakas. Mina sellest ei rääkinud.”
„Äkki sinu ema rääkis?”
„Ei, ma ei öelnud temale ka, et me just soolakale lähme.”
Mõlemad vaatasid jälle murelikult Pille-Riini.
„Kuule,” ütles siis isa tüdrukule. „Palun küsi mõnelt noalt, kas ta teab, mida ma täna hommikul sõin.”
„Hästi.” Pille-Riin pidas väikse pausi ja andis siis vastuse: „Kaks kõvaks keedetud muna ja kaks võileiba suitsujuustuviiluga.”
Nüüd ei olnud enam mingit kahtlust. Isal oli täna vaba päev, ta oli ärganud ja söönud siis, kui ema ja Pille-Riin olid juba kodust välja läinud.

„Jah... Jah... Nii... Jah...” vestles ema kellegagi telefonis. „Selge... Oodake... Nii... Jah... Aitäh!”
Ta pani toru ära ja pliiatsi käest.
„Noo?” uuris isa. „Mis nõid ütles?”
„Ütles, et väikeste lastega vahel nii juhtub. Väga harva küll.”
„Mis juhtub?”
„Noh, et hakkavad asjade keelest aru saama. See pidi kuidagi universumiga ja täheaastatega seotud olema, aga ma ei saanud sellest jutust aru.”
„Aga mis me siis teeme sellega?”
„See ei pidavat ohtlik olema. Ja pidi ise mingi aja pärast mööda minema. Ainus, mis me peame vaatama, on see, et Pille-Riin kurjade asjade mõju alla ei satuks. Selleks andis nõid sõnad. Need tuleb tema voodi kohal ära lugeda.”
„Noh, loeme ära.”
Ema võttis paberi ja läks Pille-Riini tuppa. Isa sättis ennast diivanile ja tegi teleka lahti. Täna oli ikkagi tore päev ja isa ei kavatsenud sel lasta mingi tobeda muretsemise pärast lörri minna.

kolmapäev, 13. veebruar 2008

Wimbergi valentinipäevaluuletus

VALENTINIPÄEVALUULETUS

Sõprusest on kirja pandud
..........tuhat halba oodi.
....................Sõbrapäeva paikku tõuseb
....................eriti see moodi.

Aastas korra kaardikene
..........köidab koolilapsi.
....................Mina võtan sõpradega
....................aasta läbi napsi.


Tegin lasteversiooni ka:

VALENTINIPÄEVALUULETUS, edit

Sõprusest on kirja pandud
..........tuhat halba oodi.
..........Sõbrapäeva paikku tõuseb
....................eriti see moodi.

Koolilaste kaardirõõmud –
..........see ju pole paha,
..........istuda kuid aasta ringi
....................sõbraga võin maha.

esmaspäev, 11. veebruar 2008

Pille-Riini viies lugu

PILLE-RIIN JA KUNINGATE NIMI

Pille-Riin mängis Jolandaga kooli.
„Täna õpime geograafiat,” ütles ta. „Kas sa tead, kus asub Itaalia?”
„Ei tea,” pidi Jolanda tunnistama.
„Itaalia asub Vahemeres ja meenutab suurt saabast. Jäta meelde!”
„Itaalia asub Vahemeres ja meenutab suurt saabast,” kordas Jolanda kuulekalt.
„Nii…” jätkas Pille-Riin ja vakatas siis. Köögist kuuldus isa ja ema vestlust.
„Huko!” kostis isa häält. „Ilus nimi! Mis Hukol viga on?”
„See ei meeldi mulle,” vastas ema. „See on kuidagi, noh… Ei kõla nagu hästi.”
„Aga Tambet, Arvis…” jätkas isa loetlemist. „Urmo, Leivo…”
„Ei, ei, ei!” oli ema kategooriline. „Sa pakud kogu aeg nii ühte aukku. Need on kuidagi imelikud, mingid… eesti nimed…”
„Mis viga eesti nimedel on?“ kõlas isa hääles ägedam noott. „Eesti nimed on väga ilusad nimed!”
„Oota, ma tahtsingi öelda, et mitte halvas mõttes,” püüdis ema selgitada, „need on ilusad nimed, aga… ma tunnen, et mulle meeldiks… natuke teistsugune nimi…”
Pille-Riin oli jätnud Jolanda geograafiat kordama ja nihkunud vargsi köögiuksele.
„Mis nime te otsite?” uuris ta.
Isa ja ema vaattasid võpatades tüdruku poole.
„Ah… ei midagi. Me siin niisama…” pomises isa ja tegi asja külmkapi juurde.
„Kas Jolanda sai geograafia selgeks?” küsis ema ja laskis ühel soustisel taldrikul kolinaga kraanikaussi libiseda.
Pille-Riin vaatas isa ja ema, kulm kortsus. Oli selge, et nad ei taha talle öelda, mida nad veel hetk tagasi nii tuliselt arutasid.
„Ei,” nipsas Pille-Riin ja kadus ukselt.

Kell lähenes poole üheksale ja Pille-Riin tuli teleka ette, et vaadata üht oma lemmiksarja, „C.S.I. New York”. Isale ja emale meeldis see sari samuti, seega ei esinenud selle vaatamisel kunagi perekondlikke telekapulditülisid, nagu neid peetti näiteks pühapäeva õhtul, kui ühel ja samal ajal oli ühelt kanalilt „Ärapanija” ja teiselt kanalilt „Eesti otsib superstaari”.
Isa oli ennast juba diivaninurkka valmis seadnud, lugedes üht punaste kaantega raamatut. Pille-Riin tahtis näha, mis raamatut isa loeb ja kiikkas selle pealkirja. „Raamat nimedest”? Pille-Riinile meenus jälle päeval pealtkuuldud isa ja ema kummaline kõnelus.
„Issi…” hakkas ta küsima, kuid pidi katkestama, sest juba tuli ka ema ja võttis diivanil istet.
„Kuule,” pöördus isa ema poole. „Aga Kristjan? Või Harri? Või Johannes? Need nagu ei ole…” Isa katkestas. Pille-Riin jälgis isa pilkku ja nägi, et ema vaattas isa samasuguse pilguga, nagu mõnikord Pille-Riini, kui see ei tahtnud kuidagi magama minna.
Isa ohkas, pani raamatu kinni ja vajutas puldist telekale häält juurde. Juba jooksid algustiitrid ja peatselt haaras ekraanil toimuv nii isa, ema kui ka Pille-Riini täielikult endasse.

Õhtul enne magamaminekut koguneti vahel ikka veel korraks köökki, et süüa väike võileib, juua kerge kohv ning rääkkida natuke sellest, mis päeval tehtud, ja natuke ka sellest, mis järgmisel päeval plaanis. Ehkki söömine enne magamaminekut ei mõju magamisele hästi, rääkkimata kohvi joomisest, seda teadis isegi Pille-Riin. Vahel isa ka nii ütles ning valas endale ja emale hooppis sortsu suurte inimeste jookki klaasi. See pidi magamisele palju kasulikumalt mõjuma.
Seekord aga kallasid isa ja ema endale tassi kohvi. Pille-Riin otsis teises toas ööseks sobivat kaisulooma. Kui ta lõpuks, suur roheline sajajalgne kaenla all, köögiuksele lähenes, kuulis ta juba eemalt jälle seda nimejuttu.
„Mulle meeldiks rohkem midagi peenekoelist,” kostis ema hääl. „Võib-olla midagi maailmakirjandusest? Või mütoloogiast? Näitteks Vana-Kreeka omast. Igatahes peaks see mõjuma stiilselt ja tekitama positiivseid emotsioone.”
„Jah,” nõustus isa. „Werther? Faust? Athos? Porthos? Achilleus? Apollon? Dionysos? Prometheus?”
„Hm…” tegi ema. „Umbes sinna suunda jah.”
Pille-Riin ilmus uksele.
„Kas ma saan venna?” küsis ta otse. Ta ei olnud rumal tüdruk ja oli otsad küllalt kiiresti ise kokku viinud. Kui isa ja ema otsivad nii suure innuga poisinime, siis ei saa ju asjad teisiti olla!
Isa ja ema vestlushoog katkes. Paar hetke ei öelnud keegi midagi.
„Pille-Riin,” ütles siis ema. „Ei, võib-olla sa ükskord saad endale venna, aga praegu me lihtsalt otsime üht poisinime.”
„Miks?”
„Sest… sest ühel mu töökaaslasel sündis poiss ja ta palus, et ma aitaksin tal sobivat nime välja mõelda. See on väga raske,” kostis ema. „Head nime on väga keeruline leida.”
„On jah,” kinnitas ka isa.
Pille-Riin seiras isa ja ema umbusklikult, sajajalgne vastu rinda surutud.
„Kõige ilusam poisinimi on Richard!” teattas ta siis.
Ema ja isa vahetasid pilkke.
„Mine nüüd magama, homme on koolipäev,” ütles ema. „Kas hambad pesid ära?”
„Jah.”
„Siis lähme, ma panen sulle ise teki peale.”
„Loe juttu ka.”
„Loen. Lähme nüüd.”

Pille-Riin lebas oma voodis ja proovis magama jääda. Ema oli juba tükk aega tagasi talle juttu lugenud ja siis teki peale pannud. Aga Pille-Riinil ei olnud ikka veel und. Isa ja ema salapärased kõnelused, mida ta päeval oli pealt kuulma juhtunud, ei andnud talle rahu. Ta puges teki alt välja ja hiilis teise tuppa. Ema ja isa magamistoas oli veel valgus, nad olid üleval ja rääkisid. Pille-Riin hiilis lähemale.
„See on väga ilus nimi,” kuulis ta ema vaikselt lausumas.
„Minu meelest ka,” ütles isa.
„Richard…”
„Me saame teda Riksiks hüüda.”
„Riks…”
„Sobib talle nii hästi. Vaata, täitsa nagu Richard…”
„Jah. Kuningate nimi…”
Siis oli natuke aega vaikne, kostus ainult krabinat ja voodi tasast naginat.
Pille-Riin piilus hästi ettevaatlikult, millega isa ja ema tegelevad. Ta nägi ema istumas voodis ja isa voodi äärel. Nende vahel oli värviline läikkiva kileümbrisega karpp, mis meenutas tüdrukule väga Barbie-nuku karppi. Pille-Riin kissitas silmi, et paremini näha, mida ema käes hoiab. See oli midagi roosakat ja väikest – aga mis täpselt, sellest Pille-Riin aru ei saanud. Talle tundus vaid, et see on mingi mänguasi. Aga ta ei olnud kindel.
„Richard…” kordas ema aeglaselt, justkui imetleks väikest kassipoega.
„Kas patareid on juba sees?” küsis isa.
Nüüd oli Pille-Riinile kõikk selge. Aga rohkem ta midagi vaadata ei jõudnud.
„Pane laetuli ära. Lükka uks ka koomale,” ütles ema.
Isa tõusis. Pille-Riin tõmbus välgukiirusel eemale ja peittis ennast diivani seljatoe taha. Ta kuulis, kuidas lingi keel oma pesasse klõpsatas. Siis oottas ta veel mõne hetke. Enam ei kuuldunud midagi. Süda ärevalt põksumas, läks Pille-Riin oma tuppa tagasi. Varsti tuli ka uni.

pühapäev, 10. veebruar 2008

Irja ja Inno blogi. Tartu NAK-i seisukoht

Käesoleva postituse adresseerin kõigile Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) sõpradele, kaaslastele, fännidele ja heasoovijatele - kõigile NAK-i tegemistest ja käekäigust huvitatud inimestele. Aga samas ka kogu kirjandus- ja kultuuriüldsusele. Kuna neil on õigus ja vajadus teada. See on teadaanne Irja ja Inno blogi küsimuses.

Irja ja Inno on NAK-i liikmed. Ja nende blogi kui nende looming ja eneseväljendus oleks ju nagu ühtlasi ka NAK-i looming ja eneseväljendus, ning selle blogi seisukohad ja tõekspidamised osa NAK-i seisukohtadest ja tõekspidamistest. Seonduvalt kõnealuse blogi erandliku iseloomu ja olemusega on aga siinkohal vajalik teha mõned täpsustused.

Viimase poole aasta jooksul on Irja ja Inno blogist saanud üks Eesti tuntumaid ja külastatavamaid blogisid - võlgnedes oma populaarsuse sellele, et tegeleb avaliku elu tegelaste kohta diskrediteeriva info kokkuostmise ja avaldamisega ning piiritundetu inimeste eraelus tuhnimisega. Seejuures omandab see tuhnimine sageli sopaga üle kallamise või sõimamise vormi, jahmatades oma ebaeetilisusega. Enamasti on see tegevus eesmärgipärane - üritatakse kedagi tema ametikohalt vabastada või kellegi usaldusväärsust nõrgendada.

Ilmselt leidub Irja ja Inno blogil teatud hulk austajaid ja fänne. Aga nagu võib näha, kuulda ja lugeda, ja nagu võib ka täiesti enesestmõistetavalt arvata ja eeldada, on neid inimesi, kes Irja ja Inno blogi tegevust täiesti laiduväärseks ja inetuks või lausa jäledaks peavad, oluliselt suurem hulk. Ja kui neil inimestel on vähegi soovi või teadlikkust teha üldistust üksikult üldisele, siis on nende inimeste silmis laiduväärne ja inetu või lausa jäle ka Tartu NAK tervikuna.

Milline on Tartu NAK-i seisukoht Irja ja Inno blogi küsimuses? Esitan selle alljärgnevalt, võttes kokku kümmekonna tuumikusse kuuluva liikme seisukohad, nagu need on kuuldavale toodud omavahelistes vestlustes ja aruteludes. See seisukoht on: NAK ei solidariseeru Irja ja Inno tegevusega, nagu see väljendub kõnealuses blogis. NAK ei toeta Irja ja Inno blogi tegevust ega jaga seal esitatud seisukohti - või teeb seda ainult üksikutes juhuslikes küsimustes. NAK palub mitte lugeda Irja ja Inno blogi NAK-i eneseväljenduseks. Eriti mõistab NAK hukka kõnealuse blogi piiritundetu, lausa ründava sekkumise teiste inimeste eraellu.

Seejuures tuleb rõhutada, et inimestena on Irja ja Inno väga toredad ning nende osalemine Tartu NAK-i üritustel pole seni kaasa toonud mingeid probleeme, vastupidi, nende seltskond on alati olnud väga meeldiv. Samuti on Irja suurepärane luuletaja. Seda suurema kahjutundega peab NAK kui kollektiiv võtma nende blogi suhtes täielikult eitava seisukoha ning paluma avalikkusel seda mitte seostada Tartu NAK-i tegevusega.

Wimberg
Tartu NAK-i liige aastast 2000

neljapäev, 7. veebruar 2008

Tom ja Anni: Eesti Vabariik 90

Luule meets EV 90
Tomi ja Anni saates 21. veebruaril:

Ta
On
Muhe sell

*

Alati viks ja tragi
Naabritalu neiu
Naeratab nii
Ilusasti

*

Tolmutuust olla on
Uhke ja hää,
Uskuge või mitte!
Suured teadmised ja palju
Tarkust.

*

Elagu, elagu, elagu
Eestlaste kodumaa!
Suure sünnipäeva lävel
Tervitame sind
Ilusa lauluga!

Viisid nüüd veeregu,
Astugu tantsijad!
Banaane ei kasva me maal,
Aga maasikaid jätkub kõigile!
Rõõmsalt lehvivad lipud.
Isa ja ema vaatavad telekast
Ilvese kõnet.
Kõigil on hea olla.

vinüüliajastu pärle: ZODIAC (Läti NSV)

lugege
kuulake
vaadake

Ja siis puhuge tolm ära oma vinüülidekuhjalt - võib-olla leidub seal isegi "Disco Alliance"?

Zodiac'iga haagib hästi prantslaste Space, mis ka vinüüliajastu pärlite hulka kuulub ("Magic Fly"). Selle kohta on info Wikipedias ja YouTube'is päris hõlpsalt leitav, ei hakka linke panemagi. Mis aga veel Zodiac'i
puutub, siis ärge ajage seda kogemata segamini täpselt samanimelise uusaegse mõttetu tümpsubändiga.

kolmapäev, 6. veebruar 2008

mis on luule?

Valmistun põhikooliõpetajate täiendkoolituseks ja kõik peab hästi selge olema:
© Kõik õigused kaitstud

teisipäev, 5. veebruar 2008

kirjastuselt Jutulind ilmus Vahur Afanasjevi uus romaan "Kosmos"

Kirjastuselt Jutulind (www.jutulind.ee) on ilmunud Vahur Afanasjevi uus romaan "Kosmos". Poodides alates homsest-ülehomsest.


KOSMOS
Vahur Afanasjev
Kujundaja Uku Saviauk
Toimetajad Jaak Urmet, Andra Teede
Jutulind
Kõva köide
ISBN 978-9949-15-571-2

Brüsselis elava, 1979. aastal sündinud kirjaniku, eesti proosa tulevikutähe seitsmes raamat ja teine romaan. "Kosmose" peategelased, kaks imelikku tüüpi, võtavad rendiautos ette hullu sõidu läbi Euroopa. Belgia. Luksemburg. Prantsusmaa. Itaalia. Sloveenia. Horvaatia. Bosnia ja Hertsegoviina. Serbia ja Montenegro. Šveits. Austria. Saksamaa. Poola. Leedu. Läti. Eesti. Tee peale jääb libusid, terroriste, pervareid ja palju lurjustest hostelipidajaid. Aga – mis siis ikkagi jäi selja taha? Ja mis üldse tegelikult sünnib? Mis tegelikult peitub inimese peas? Olge valmis leidma end... kosmosest.

*

Kirjastuselt Jutulind järgmisena ilmumas:

Peeter Linnap, "Fotoloogia" - kapitaalne teaduslik monograafia fotost ja fotokunstist, sh semiootika ja kultuuriloo taustal

esmaspäev, 4. veebruar 2008

positiivsete filmikangelaste täielik nimekiri (täieneb)

ainult parimad, ainult suurimad
viimati täiendatud 16. 2. 2008, kl 14.23
värskeimad muudatused märgitud tärniga (*)

A-Rühm, Los Angeleses resideeruv põrandaalune endiste sõdurite grupp ("A-Rühm")
*Aadu, heasüdamlik rännumees ("Arabella, mereröövli tütar")
Ace Ventura
, loomadetektiiv ("
Ace Ventura - loomadetektiiv" ja "Ace Ventura - ürgne kutse")
Al Bundy, Chicago kingamüüja ("Tuvikesed")
Alissa Seleznjova
, Moskva tüdruk aastast 2084, kosmoseloomaaia direktori Seleznjovi tütar ("Külaline tulevikust" ja "Kolmanda planeedi saladus")

Angus MacGyver, Phoenix Foundationi töötaja ("MacGyver")
Aragorn, Keskmaa kuningas ("Sõrmuste Isand")
*Axel Foley, uljaspäine Detroidi võmm ("Beverly Hillsi võmm" I-III)
Batman alias Bruce Wayne, nahkiirmees, Gotham City kodanik ("Batman" jt)
*Beavis & Butt-head, kaks kuuli varateismelist, kes ei skoorinud ("Beavis and Butt-head")
*Brian, suure juudi veel suurem kaasaegne ("Briani elu")
Dale Cooper, FBI agent ("Twin Peaks")

Ellen Ripley, leitnant, tähelaeva Nostromo viimane ellujäänu ("Tulnukas" jt)
*Flash Gordon, New York Jets'i
quarterback, Universumi päästja ("Flash Gordon")
*Forrest Gump, väike mees suures ajaloos ("Forrest Gump")
Frank Drebin, kumminäoga Los Angelese võmm ("Palja relvaga" jt)
Frodo Paunaste, kääbik ("Sõrmuste Isand")
Gabriel, vaba mees, aadlipreilide röövija ("Viimne reliikvia")
Gandalf, võlur ("Sõrmuste Isand")
Han Solo, salakaubavedaja-piloot ("Tähesõjad" IV-VI)
Hans Kloss
,
kapitan, Poola salaagent ("Kaalul on rohkem kui elu")
Hercule Poirot, belgia päritolu eradetektiiv ("Poirot")
Highlander
alias Connor MacLeod, šoti sõdalane ("Highlander" jt)
Indiana Jones, arheoloogiaprofessor-aardeotsija ("Indiana Jones kadunud laeka jälil" jt)
James Bond, MI6 salaagent ("Dr No" jt)
*Jan Uuspõld, vastne Vanemuise näitleja ("Jan Uuspõld läheb Tartusse")
Jason Charles Bourne, CIA palgamõrvar ("Bourne'i identiteet" jt)
John James Rambo, Vietnami sõja veteran ("First Blood" jt)
John McClane, tavaline New Yorgi võmm ("Raske tappa" I-IV)
*Joosep Toots, Ülesoo talu noorperemees ("Suvi" ja "Sügis")
Jänes, terane ja lustlik Moskva jänkupoiss ("Oota sa!" I-XIX)
Kapten Granti lapsed Mary ja Robert Grant,
jahtlaev Duncani omanik lord Edward Glenarvan, prantsuse geograaf Jacques Paganel ja ülejäänud Duncani meeskond, piki 37. paralleeli suurt šoti meremeest otsivad rännulised ("Kapten Granti otsinguil")
KITT, Pontiac Trans Am'i kehas paiknev tehisintellekt ("Knight Rider")
*Kunksmoor, üksikul saarel elav nõid ("Kunksmoor" ja "Kunksmoor ja kapten Trumm")
Luke Skywalker, jedi ("Tähesõjad" IV-VI)
Mad Max, üksik hunt postapokalüptilises maailmas ("Mad Max 3. Kõuekuppel" jt)
Martin Riggs, raske iseloomuga Los Angelese võmm ("Surmarelv" jt)
"Mehed ei nuta" monoliitne kollektiiv, kuus unetut meest üksiku saare peal ("Mehed ei nuta")
*Mehed mustas, agent J ja agent K, tulnukate migratsiooniametnikud ("Mehed mustas" I-II)
Michael Knight, moodne rüütel, Foundation for Law And Government'i töötaja ("Knight Rider")
*Mr Bean, Londoni National Gallery lapsemeelne valvur ("Bean - täitsa lõpp film" jt)
*Rex, tubli ja terane saksa lambakoer, Viini politsei abiline ("Komissar Rex")
Robocop, tuleviku Detroidi võmm, inimene-robot ("Robocop" jt)
Rocky Balboa, Philadelphia poksija ("Rocky" jt)
*Simpsonid, eriti Homer, Bart ja Lisa, Springfieldi kuulsaimad elanikud ("Simpsonid")
Sonny Crockett, raske iseloomuga Miami võmm ("Miami Vice")
*Suur Tõll, Saaremaa vägimees, rahva juht võitluses raudmeestega ("Suur Tõll")
*Tarzan alias lord Greystoke, ahvide kasvandik ("Tarzan, ahvide kasvandik" jt 11 filmi Johnny Weissmulleriga, 1932-1948)
Teismelised ninjakilpkonnad, neli Manhattani kanalisatsioonis resideeruvat muteerunud kahepaikset ("Teismelised ninjakilpkonnad")
Tenkes alias
Máté Eke, kapitánya, ungari 18. sajandi vabadusvõitleja ("Kapten Tenkes")
Terminator 101, robot tulevikust ("Terminator 2. Kohtupäev" ja "Terminator 3. Masinate mäss")
Tondipüüdjad, kolm New Yorgi parapsühholoogi ("Tondipüüdjad" I-II)

Ootan lahkeid täiendusettepanekuid!

viktoriin: nimeta veel kuulsaid Kentuki Lõvisid peale Joosep Tootsi

Kuulsaim Kentuki Lõvi austavat hüüdnime kandnud isik, keda meie teame, on loomulikult Joosep Toots. Me teame ka, et tema sai selle nime ühe indiaanijuttude sangari järgi pinginaaber Arno Talilt. Aga keda on maailma ajaloos veel Kentuki Lõviks hüütud?

Vihje 1: Neid on vähemalt kaks.

Vihje 2: Poliitika. Male.


Vastus (kirjutatud piimaga): 19. sajandi USA poliitik Cassius Marcellus Clay ja 19. sajandi USA maletaja Jackson Showalter.

Vaata lähemalt siit ja siit.

doktorivorsti? ei - palun 200 g nikitavorsti

Peab tööle hakkama. Aga enne tuleb publitseerida lõbus lugu, mille rääkis David Vseviov. Lugu järgmine. Hruštšovi ajal hakati kõvasti promoma kalasöömist. Asi läks lausa nii kaugele, et tehti vaalalihast vorst, mida ägedalt propageeriti. Vaal on vene keeli kit ja vaalavorst on kolbasa kitovaja. Aga rahvasuu tegi sellest kohe kolbasa nikitovaja.

pühapäev, 3. veebruar 2008

Ma ei ole ONU!

Sõitsin reede õhtul bussiga number 18 Pääskülast kesklinna poole. Oli plaanitud väiksem koosistumine mu sünnipäeva puhul - kolmapäeval sain 29. Paar istmerida minust eespool istus kolm koolitüdrukut, vanuses 15-16 või umbes nii, pagan seda aru saab. Ilmselt oli meigiga aasta-paar juurde pandud. Silmitsesin neid natuke lähemalt ja kuulasin ka, rääkisid kosmeetikast, lasid üksteisele moblast midagi naljakat otse kõrva sisse, noh, ühesõnaga sidistasid ja sahmerdasid nagu koolitüdrukud ikka. Üks jõi Viru Valge Cooler'it. Hakkasin siis maha minema, läksin ukse juurde - ja kuulen järsku selja tagant: "Onu!"
Mida?!
Pöördusin ümber, hüüdjaks oli üks neist koolitüdrukutest. See, kes Cooler'it jõi. Ta sirutas minu poole oma tühja pudelit, tegi vasikasilmi ja kordas: "Onu, kui te maha lähete, äkki paneksite selle prügikasti?"
Kummardusin tüdrukute poole, õigemini lausa nende kohale ja laususin aeglaselt, iga sõna rõhutades: "Ma ei ole ONU!"
"Poiss..." pakkus tüdruk.
"TÜÜP," ütlesin.
"Hästi - tüüp. Kas paneksite...?"
"Vii taarapunkti," ütlesin. Ja kuna buss oli jõudnud peatusesse ja tegi uksed lahti, astusin maha.

Ma saan aru, et lasteaialaste jaoks olen onu, loomulikult. Aga kas nüüd on siis käes see aeg, kui juba isegi - kasutades Johnny B. Isotamme sõnu - "voodikõlbulised tydrukud ytlevad mulle onu"? Ei ole ju, pagan võtku. Tüdrukud olid lihtsalt rumalad, ega nad ei ole ju veel teisi mehi peale oma klassivendade näinud. Mhühüh, jaa, nii see oligi.

*

Õhtu NoKus oli väga tore, tänan kõiki asjaosalisi!