reede, 30. mai 2008

reportaaž Pronkssõduri avamiselt 21. sept 1947

Rahva Hääl, 23. 9. 1947

Tallinn tähistas oma vabastamise 3. aastapäeva


Juba varakult hakkas möödunud pühapäeval Vabastajate väljakule kogunema pealinna töötajaid. Eriti hoogsaks muutus rahva vool väljakule pärast Tartu teatejooksumeeskonna vastuvõttu ja metsa-, paberi- ja puidutööliste, toiduainete tööliste ja trikotaažitööstuse Marat kollektiivi teatejooksumeeskondade teelesaatmist. Soojas sügispäikeses võetakse istet väljaku pinkidel ja väljaku kividega palistatud äärtel.

Hulgaliselt kogunetakse ühishauda tähistava mälestustahvli lähedale, et lugeda sangarite nimesid, kes andsid oma elu eesti töötava rahva õnneliku tuleviku eest.

Hakkab saabuma käitiste, ettevõtete ja asutiste delegatsioone pärgadega.

Saabub Nõukogude Eesti valitsuse, partei ja ühiskondlike organisatsioonide liikmeist koosnev delegatsioon.

Vaikses harduses lähenevad Tallinna töötava rahva esindajad langenute ühishauale. Kohale saabuvad sportlased oma organisatsioonide lippudega.

Tallinna vabastajate mälestusmonumendi avamisele pühendatud miitingu avab Tallinna Linna TSN Täitevkomitee esimehe asetäitja sm Riismantel, kes meenutab sündmusi 1944. aasta septembripäevil.

„Täna avame mälestusmonumendi neile Nõukogude armee võitlejaile, kes jätsid oma elu vaba Nõukogude Eesti eest...”

Pikema sõnavõtuga esineb EK(b)P Keskkomitee sekretär seltsimees N. Karotamm.

„Avan mälestussamba, mis on püstitatud Tallinna vabastamise eest toimunud lahinguis langenud Nõukogude armee ohvitseridele, seersantidele ja sõdureile!” lõpetab oma kõne seltsimees N. Karotamm.

Langeb mälestussammast varjanud kate. Hardunult seisavad töötajad vennashaua monumendi ees, kus halli pae taustal seisab pronksi valatud paljastatud peaga Nõukogude armee võitleja.

Orkester mängib hümni.

Järgnevalt võtab sõna Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu aseesimees sm Eisen. Andnud ajaloolise ülevaate eesti töötava rahva võitlusest nõukogude võimu eest, ütleb ta: „See võitlus ei ole jäänud tagajärjeta. Peame pühaks langenute mälestust. Nende võitlejatraditsioonid elavad edasi meie töökangelastegudes.”

Sõna võtavad langenute lahinguvennad, Nõukogude armee võitlejad, kes ütlevad sooje mälestussõnu neile, kes andsid elu meie vabaduse ja õnne eest.

„Meie tehase töötajad tähistasid Tallinna vabastamise 3. aastapäeva uute töövõitudega,” ütleb ETKVL Masinatehase direktor sm Nõges. „Võime täna raporteerida meie parteile, valitsusele ja Tallinna töötajaile, et masinatehas täitis 18. septembriks 10 kuu plaani 102%-liselt. Oleme uhked, et meie tehasele langes au valmistada monumendi pronkskuju. Selle töö edukas kordaminek sai võimalikuks tänu kogu kollektiivi ühistele pingutustele ja koostööle.”

Algab pärgade panek monumendi jalale.

Kõlavad leinamarsi pidulik-kurvad helid.

Esimeste pärjapanijate hulgas on masinaehitustehase Ilmarine tööveteranid sm-d Kraav, Losser ja Kitvel. Pärast pärja asetamist jäävad nad veel kauaks mälestussamba juurde...

Üha uusi pärgi kuhjub monumendi jalale. Töölised, kehakultuurlased, haritlased, kogu linn on saatnud oma esindajad, et mälestada langenud võitlejaid.

Tuhanded pealinna töötajad on tulnud avama mälestussammast.

Kõlavad NSV Liidu ja Eesti NSV hümni helid. Miiting on lõppenud.

Veel kauaks jäävad miitingust osavõtjad Vabastajate väljakule. Vesteldakse saksa okupantide julmusest ja nende vägivallategudest Nõukogude Eestis. Kõigi südameis on tänutunne Nõukogude armee võitlejate vastu, kes päästsid eesti töötava rahva fašistide võimusest ja võimaldasid sellega alustada uue ja õnneliku elu ülesehitamist.

Tõotatakse kalliks pidada Tallinna vabastamisel langenud seltsimeeste mälestust ja anda kogu jõud meie ees seisvate ülesannete täitmiseks stalinlikul viisaastakul.

neljapäev, 29. mai 2008

mulle tuli valgus peale

KURB TELEFON

telefon halises

jäi korraks vaitt
ja hakkas uuesti halisema

telefon oli üksi koju jäettud

tema meel oli kurb

juba hommikul pandi raske valiku ette

Helises telefon, üsna varasel ajal, helistajaks Raadio2 hommikuprogramm. Esitati igavikuline küsimus: kumb on tugevam, kas Kalevipoeg või Suur Tõll. Ühildasin oma teadmisi rahvaluulest oma kogemustega loogilise mõtlemise vallas ja jõudsin järgmistele tulemustele.

VÄIDE: Kalevipoeg on tugevam kui Suur Tõll.

PÕHJENDUS 1: Suur Tõll oli kogu Saaremaa tugevaim mees, aga Kalevipoeg kõigi Eesti alade tugevaim mees. Ta tõestas seda muuhulgas võiduga kiviviskevõistluses - kuhu muide Suur Tõll kohale rinda pistma ei ilmunud (boikoteeris?).

PÕHJENDUS 2: Kalevipoeg käis pikal reisil maailma lõppu, aga Suur Tõll ei käinud mitte kuskil. Pikad merereisid, eriti tolleaegsetele vahenditele mõeldes, ei ole aga nõrgukestele! Rääkimata julgusest ja vaimu tugevusest.

PÕHJENDUS 3: Suur Tõll oli võitluses märgatavalt viletsam vend, sest lasi endal pea maha lüüa. Kalevipoeg kaotas ainult jalad, ja sedagi omaenda hooletuse pärast, mitte võitluses vaenlasega.

PÕHJENDUS 4: Kalevipoeg leidis ekspluateerimist ka pärast surma, teadupärast töötab ta allilmas valvurina, käsi kaljukammitsassa. Seevastu Suur Tõll muutus kiviks, viibides seetõttu äärmiselt ebaaktiivses ja kasutus olekus.

kolmapäev, 28. mai 2008

teisipäev, 27. mai 2008

piima-juurviljasupp on imeline!

Kuuldukse, et paljudel inimestel on hämarast lapsepõlvest miskid hirmsad piima-juurviljasupi söömise elamused, mistõttu nad täisealiseks saades püüavad oma elupäevad mööda saata sellest imelisest toidust nii eemal kui võimalik.

Aga see on eksitus! Rehabiliteerigem piima-juurviljasupp!

Nendes hirmsates elamuses on süüdi ainult mõni lasteaia või kooli kokatädi, kes ei pühendunud söögivalmistamisele küllalt hingega. Aga piima-juurviljasuppi tegi minu vanaema, piima-juurviljasuppi tegi minu ema - ja piima-juurviljasuppi hakkan nüüd tegema ka mina!

Vaja läheb:

kartulit
porgandit
kapsast
hernest
piima

Kõigepealt tuleb juurikad väikese koguse veega pehmeks keeta. Siis herned sisse ja kohe ka piim. Ja valmis ongi! Väga hea on see supp esimese soojaga. Aga kaks korda parem on see teise soojaga. Kolmas soojendus suurendab maisteomadusi neljakordselt. Ja suurepärane on see supp ka täiesti jääkülmana.

Tegin laupäeval viieliitrise poti täie ja sõin peaaegu kõik kohe ära. Natuke jäi ka teiseks soojendamiseks. Keele viis alla! Mitte asjata ei ole minu maitsemõõdustiku skaala suurimaks seni teada olevaks väärtuseks minu vanaema piima-juurviljasupp pärast ülessoojendamist - 26,43 nämmi!

*

Kes ei ole kursis minu poolt välja töötatud maitsemõõdustiku skaala ja selle mõõtühiku nämmiga, neile tutvustan seda siinkohal täiendavalt.

Töötasin välja uue mõõdustiku, mis on väärt asetamist meetermõõdustiku ja Celsiuse kraadimõõdustiku kõrvale. Selleks on maitsemõõdustik, millega mõõdetakse toidu (nii tahke kui ka vedela) maitsvust. Maitsemõõdustiku mõõtühikud on nämm, nämps ja näks järgmises suhtes:

1 nämm = 100 nämpsu = 1000 näksu

1 nämm on maitsvuse hulk, mida omab öösel kella 3 ja 4 vahel Ajakirjandusmaja taga Tommi grillis tühja kõhuga söödud Tommi kebab (vt pilti). 0 nämmi on maitsvuse hulk, mida omavad päeval kella 3 ja 4 vahel Narva maanteel Pro Kapitali all söögikohas söödud kartulid vorstisoustiga. Šokolaad Tupla on 0,6 nämmi (ehk 60 nämpsu), külm ploomimahl 0,8 nämmi (ehk 80 nämpsu), Mauruse pubi seljanka 1,1 nämmi. Negatiivseid väärtusi maitsemõõdustikus ei ole, positiivsete väärtuste piir on võrdne lõpmatusega. Seni suurim ametlikult mõõdetud maitsemõõdustiku väärtus on 26,43 nämmi, mis sisaldus minu vanaema valmistatud piima-juurviljasupis pärast ülessoojendamist.

*

Veel olen teinud sellise apoteoosi:

Sind ülistan, kardulas!
Ja sind, porgand!
Ja sind, kapsas!
Ja sindki, väike hernes!
Teist kokku saab hea
..........aed-vilja-supi,
..........aed-vilja-supi,
..........aed-vilja-supi,
kui keetta teid piimaga.
Piim, sinagi ole ülistet!

kolmapäev, 21. mai 2008

Mart Juur avaldas luulekogu


Kirjastuselt Jutulind ilmus eile Mart Juure esikluulekogu "Pane Eesti peale tagasi". Otsige poodidest ja saage imelise lugemiselamuse osaliseks!

PANE EESTI PEALE TAGASI. Valitud luulet
Mart Juur
Illustreerinud Allan Hmelnitski
Kirjastus Jutulind
Sari „Haige raamat”
ISBN 978-9985-9891-0-4

Mart Juure (s 1964) luulekogu „Pane Eesti peale tagasi” sisaldab mõtte- ja ajaluulet, mida iseloomustab meelte avali olek ja püüe eristada tõelist ebatõelisest. Autor portreteerib ümbritsevat aega ja selles elavaid inimesi suure sisseelamisega, tehes rõhuasetusi igavikulisele ja otsides uusi tunnetusviise. Luulekogu on illustreeritud Allan Hmelnitski kaunite piltidega.

Üks luuletus raamatust koos illustratsiooniga:


Tahan lugeda Boris Kareva luuletusi.



esmaspäev, 19. mai 2008

laupäev, 17. mai 2008

Eedi peab kõnet (eelviimane saade, eetris 29. mai)

BETTY
Teeme pilte ka, siis vanast peast hea vaadata.

ANNI
Pärast! (Eedile) Eedi, kas sa kõne valmistasid ette?

EEDI
Oh, kõne? Jah, kuule, ma midagi... Noh, ma ei tea, kas see nüüd...

TOM
Kuulame Eedi kõnet! Eedi, pea kõnet! Eedi peab kõnet!

Eedi hakkab taskutest midagi otsima, aga ei leia.

EEDI (tusaselt)
Ma olen selle paberi ära kaotanud.

PALJUNÄINUD TUUST (julgustavalt)
Tühja sest paberist. Lase tulla, nii nagu tuleb.

Eedi kogub kiiruga mõtteid ja hakkab siis ääri-veeri kõnega peale.

EEDI
Eh... Nojah... Mis ma’s nüüd nii väga... (paus) Ega ma muud ei tahagi öelda, et – aeg läheb, aga õnn ei kao. Kui ise oled mees. Su elusaatuse üks ots on sinu enda käes.

BETTY (podiseb enda ette)
Midagi ei saa aru.

ANNI (Bettyle)
Šššh!

EEDI
See on ühest laulust. Ja see on väga tark laul. Ütleb nii, nagu asi on. Sest kui me nüüd vaatame ennast ja enda ümber, siis – aeg tõesti läheb, aga õnn ei kao. Kui ise mees oled ja asjadel silma enam-vähem peal hoiad. Jah, on küll keerulisemaid aegu. Ja juhtub igasuguseid asju. Ka halvemaid ja päris halbu. Aga lõpuks saavad ka need halvad asjad kuidagi mööda ja siis on jälle tee paremuse suunas. (paus, Eedi mõtleb) Näe, aasta on kiiresti mööda saanud. Alles oli sügis – nüüd juba kevad. Aga kui palju asju jäi selle aja sisse! Me peame aeg-ajalt mõtlema tagasi sellele, mis me oleme teinud. Tundma sellest heameelt. Niiöelda – mõnulema tehtu paistel.

TOM (Annile)
See oli nüüd küll hästi öeldud!

ANNI (Tomile)
Šššh!

BETTY (podiseb enda ette)
Midagi ei saa aru.

ANNI (Bettyle)
Šššh!

EEDI (jätkab mõtet)
Mõnulema tehtu paistel... Täpselt nii tuleb aeg-ajalt teha. Sest kui nii ei tee, siis lähevad päevad, nädalad, kuud ja lõpuks ka aastad nõnda kiiresti mööda, et ei saa midagi aru. Tingimata tuleb aeg-ajalt peatuda, hinge tõmmata ja tunda rõõmu tehtud tööst. (pöördub Tomi ja Anni poole) Võib-olla ma räägin segaselt...

ANNI (tõttab kinnitama)
Ei-ei-ei!

EEDI
Hästi. Aeg läheb, aga õnn ei kao. Tuleb mõnuleda tehtu paistel. Ja veel ühte asja tahtsin öelda. (paus) Mis see nüüd siis oligi...? (paus) Näh, seda vana pead, ei hoia enam asju kinni. (paus) Ah jaa! Ma mõtlesin selle üle iseäranis palju eelmisel nädalal, kui oli juba selge, et minu uueks tööks saab Suure-Peetri postkontori juhtimine. Ei tohi karta uusi väljakutseid. Alati tuleb seada uusi ja järjest kõrgemaid eesmärke. (paus) See oli see kolmas asi. (paus) Ma oleks seda kõike ilmselt öelnud palju selgemini ja ilusamini, kui see mul oleks paberi peal ees olnud.

ELLEN
Ei usu, minu meelest pidasid sa väga hea kõne.

PALJUNÄINUD TUUST
Minu meelest ka! See oli väga ilus kõne!

Kõik plaksutavad. Siis paneb Eedi endale käe taskusse ja – avastab sealt ühe paberi.

EEDI
Ah, näed, see kõne oli mul hoopis siin taskus! (annab selle Tomile) Siin on minu kõne kirjalikul kujul. Pane saate arhiivi.

TOM
Aitäh.

BETTY (poeb teiste seast ette)
Mina tahan ka kõnet pidada!

ANNI
Ah sina ka?

BETTY
Jaa, mina ka!

TOM
Aga lase käia!

BETTY (alustades piduliku köhatusega)
Nii! (pikk paus, siis skandeerib eufooriliselt) Rock’n’roll-ll!!! (paus, siis vaiksemalt) Tänan tähelepanu eest!

TOM
See oligi kõik?

BETTY
Jah! Kui saab kõik olulise lühidalt ära öeldud, siis ma ei hakkagi pikka juttu tegema. Ma olen loomu poolest konkreetne.

Kõik naeravad. Ainult Paljunäinud Tuust vangutab pead.

ANNI
See oli sul nüüd küll üks väga tore kõne, Betty!

reede, 16. mai 2008

Dickensi juuksekarv 11 800 kr eest

Keda huvitab, saab selle endale soetada siit. Laos on koguni kaks eksemplari.

Lauri ja Tarhun



neljapäev, 15. mai 2008

kuidas Betty ukse lihtsalt lukku keeras (Tomi juures, 384, eetris 27. mail)

Pööningukambris on Tom.

TOM
Tere! Iga päevaga jõuab lähemale suvevaheaeg. Suvevaheaeg nii koolis kui ma meie saates. Loodetavasti olete juba välja mõelnud, mida te suvel teete, sest ma – puhtalt isiklikule kogemusele tuginedes – hoiatan: kui te sellega viivitate, siis avastate ühel hetkel, et pool suve on juba selja taga, aga teie pole ikka veel midagi muud teinud, kui niisama molutanud. Kuigi, ega niisama molutamisel ka viga pole, vahel see on isegi parem kui...

Ilmub Betty.

BETTY
Tere, Tom!

TOM
Tere, Betty!

BETTY
Mis teed siin?

TOM
Mis sa arvad, mis ma teen?

BETTY
Saadet teed.

TOM
Õige! Saadet!

BETTY
Ma tahaks ka saadet teha.

TOM
Noh, eks sa oled seda teinud ka.

BETTY
Ma mõtlen – täiesti ise. Üksi.

TOM
Oled ju ka täiesti ise seda teinud – üksi.

BETTY
Aga see oli nii ammu! Tahaks veel.

TOM
Noh, vaatame seda asja. Aga mitte täna.

BETTY
Miks mitte täna?

TOM
Noh, kuhu ma siis pean minema?

BETTY
Ma ei tea. Mine alla.

TOM
Ah, ära jaura. Täna võime koos saadet teha. Ja homme vaatame. Kui sa hästi käit...

Betty võpatab, nagu oleks midagi kuulnud.

BETTY (katkestab)
Kuuled?

TOM
Mida?

BETTY
Keegi hüüdis sind.

TOM
Hüüdis või?

BETTY
Ma kuulsin küll. Keegi hüüdis sind.

TOM
Mina ei kuulnud.

BETTY
Sina muidugi ei kuulnud, sa parasjagu rääkisid.

TOM
Noh, nii kõvasti ma ka ei rääk...

BETTY (katkestab)
Näh, nüüd jälle! See oli vist vanaema.

TOM
Ah, mis sa ajad, mind pole kunagi saate tegemise pealt alla kutsutud.

BETTY
Võib-olla on midagi olulist? Saabus näiteks mingi pakk, mis on vaja kiiresti sisse tassida.

TOM
Ah mis sa seletad! Mis pakk!

BETTY (vangutab pead)
Noh, ise tead. Mina igatahes kuulsin selgesti.

Paus. Siis tõuseb Tom püsti.

TOM
Ah! Ma lähen vaatan. Aga hoia oma nahk, kui sa valesti kuuled! Siis saadan su otse kõrvaarsti juurde! Koolis õpetajad räägivad, et tänapäeva noortel on kuulmine selle pideva pleierikuulamise pärast viletsaks jäänud.

Läheb ukse juurde ja kaob selle taha. Kohe on Betty kraps ukse juures ja keerab selle lukku!

BETTY
Hahaa! Ikkagi teeb täna Betty üksi saadet!

Naerab rahulolevalt. Ukse taga on Tom kohe taibanud Betty kavalat plaani ja taob nüüd vihaselt uksele.

TOM (ukse tagant)
Betty! Tee lahti! Mis see siis tähendab!

BETTY
See tähendab, et mina teen täna üksi saadet!

TOM
Ma sulle teen seal üksi saadet!

BETTY
Ära ähvarda! Sellest pole mingit kasu. Mine parem õue jalutama, ära passi ilusa ilmaga toas!

Tuleb tagasi laua äärde. Läbi ukse on kuulda veel Tomi vihaseid hüüdeid.

BETTY
Soh! Nüüd olen mina saatejuht! Ja me hakkame vaatama moekanalit! Ei mingeid multikaid!

Otsib telekapuldi üles ja hakkab seda klõpsima. Päris televiisoris vahelduvad suvalised kanalid.

BETTY
Ei olegi moekanalit! Nõme telekas!

Paneb puldi käest.

BETTY
Ma parem räägin teiega juttu. Nagu Tom ja Anni räägivad. Ma oskan ka. (paus) Nii... (paus) See, et mis teete seal? (paus) Ah soo, jah, te ei saa ju vastata, õigus küll. (paus) Hehe, rumal küsimus ka – mis te seal ikka muud teete, kui vaatate telekat. Eks ole ju. (paus) Täna on õues ilus ilm. (paus) Eile oli ka ilus ilm. (paus) Kui ma väike tolmutuustiplika olin, siis laulis ema mulle ikka sellist laulu:

oi-lii,
oi-laa,
oi-lal-lal-lal-lal-laa!

Aga ma ei tea, miks mulle see praegu pähe tuli. (paus) Õeh. (paus, siis satub järsku suurde elevusse) Kuulge, ma sain täna ju uue postimüügikataloogi! Oodake, ma kohe toon!

Kaob pikaks ajaks kaadrist. Siis tuleb tagasi, käes mingi postimüügikataloog.

BETTY
Postimüügikataloogid on mu lemmikraamatud. Ma loen nad alati kaanest kaaneni läbi. Vaatame, mida siis pakutakse...

Betty loeb ette rea toodetenimetusi ja kommenteerib vabas vormis. Siis paneb kataloogi käest.

BETTY (vaatab ukse poole)
Tom on päris vaikseks jäänud. Nojah, mis tal teha on. Kui ta just ust ei taha maha murda. Las vaatab allkorruse telekast, kui hästi ma saadet oskan teha. (paus) Hm... Ma pean huultele läiget panema. Kuhu see huuleläige mul jäigi... (hakkab pööningul ringi vaatama) Siin ei ole... Siin ei ole... Kus ma seda viimati nägin...? (leiab ühe karbi) Näe, mis ilus karp! Siia oleks hea midagi panna. Oota, mida ma nüüd pidingi otsima? (paus) Ah jaa, huuleläiget. (hakkab uuesti otsima) Huuleläige, huuleläige...

Betty turnib diivani serval, siis kaotab tasakaalu, kukub kiljatades diivani seljatoe taha. Tükk aega vaikust.

BETTY (diivani tagant, nii et teda ei ole näha)
Ärge muretsege, kõik on korras! Ma leidsin huuleläike ka üles. Oodake, ma kohe... (paus, siis rahulolevalt) Hm-hm-hm!

Betty ilmub taas nähtavale.

BETTY
Nüüd kohe teine tunne. Küll on ikka tore ilus välja näha.

Keegi prõmmib uksele.

BETTY
Kes on?

TOM (ukse tagant, vihaselt)
Lase multikaid, ära plätra seal oma huuleläikest!

BETTY
Aga kui sa teaksid, kui ilus ma nüüd välja näen. (vaatab ringi) Kus sul siin peegel on?

TOM
Sa oled viimast korda selles saates, kui sa kohe multikaid peale ei pane!

BETTY
Miks siis kohe nii kurjalt? Kas sa sellisest sõnast nagu „palun” oled kuulnud?

TOM
Betty! Võta mõistus pähe!

BETTY (endamisi, osatavalt)
Lase multikaid! Viimast korda saates! Võta mõistus pähe! (paus) Huvitav, mis multikad täna on? (võtab telekava, loeb) „Mammutisaare leiutajaid”... Hm... Vaatame siis.

[Multikas 1]
[Multikas 2]
[Multikas 3]

Pööningukambris ei ole kedagi näha. Möödub mitu hetke. Siis ilmub Betty taas kaadrisse.

BETTY (hingeldades)
Oh, oh, käisin vahepeal ära. (paus) Nii... (paus) Aga nüüd olen tagasi. (paus) Tagasi, tagasi... Igatahes mitte edasi. Täitsa tagasi. Tagasi jah. (paus) Peaks vist millestki targast rääkima. (paus, siis tuleb enda arust mingile heale mõttele, elevil) Teate, ma tahaks endale nii väga tuppa üht valgusfoori! Jaa! Nagu lambiks! See oleks jube lahe, mõelge ise – kui tahan, on punane valgus, kui tahan, on roheline valgus, kui tahan, on kollane valgus! See oleks nagu diskosaalis! Mõelge, kui lahe, ah! Sõbrantsid tulevad külla, vaatavad – isver, susver, sul valgusfoor laes, lõpp lahe-ää! Ma saaks niimoodi veel isegi mõnda moeajakirja. See oleks uus mood – valgusfoor toas. Aga kust ma selle saaksin? Meil Suure-Peetris ei ole ühtki valgusfoori. Ja kui oleks, siis ma ei saaks seda ju tänavalt ära virutada, seda läheb tänaval vaja – muidu autod põrkavad kokku. On teil kodus mõni üleliigne valgusfoor äkki? Kui on, siis palun saatke mulle. (paus, kõnevool muutub jälle endiselt napiks) Mnjah. (paus) Mis see kell ka juba on? (vaatab kella) Oi, kell on palju! Saade hakkab läbi saama. Täna siis tegin ainult mina saadet. Minu meelest tuli igati okei välja. Sai multse näidatud ja tarka juttu aetud ja... Nüüd ma lähen teen ukse vaikselt lukust lahti. Loodan, et Tom ei ole enam väga pahane. Tšäu!

Betty kaob diivanilt. Paus. Siis ilmub ta diivanile tagasi.

BETTY
Ah, see asi jäi veel ütlemata, et täna õhtust osa ei ole. Selle asemel on jalgpall Eesti–Gruusia. Aga kõik teleka äärde omadele kaasa elama! Tšäu!

Betty kaob uuesti.

LÕPP

kolmapäev, 14. mai 2008

suveluuletus, 3

SUVE ESIMESE PÄEVA LAUL

Täna kevad lakkas,
täna suvi hakkas
lõpuks peale!
Suvi – see on lahe,
tuul nii soe ja mahe
puhub peale.

Suvi ukse avas,
nüüd on palju kavas
võtta ette.
Jookse paljajalu!
Püüa ojast kalu!
Karga vette!

Kõik on higi valav,
päev on täna palav
kolgend kraadi.
Varsti tuleb äike,
aga seni päike
teeb sust praadi!

Rinnas lille kanna.
Jätsil minna anna,
külmal limpsil.
Laulust rõkkab muru,
laulu eest ent suru
kätt sa Wimpsil!

teisipäev, 13. mai 2008

suveluuletus, 2

MAASIKAD
Juta Kaidla

Punapõskseks maasikad
päike maalis mättal.
Neid nüüd küll ei raatsi sa
noppimata jätta.

Pista supsti suhu üks!
No eks olnud magus!
Teine sama suur ja küps
kohe järel kadus.

Ümberringi, siin ja seal,
terve meri marju.
Mõni kaval punapea
pugend lehe varju.

„Tule välja, maasik-mamm,
noppida end lase!
Päikse käes on lõbusam,
korvis parem ase.”

Nii sa räägid marjale,
kuni leiad tema,
ja siis mätta harjale
istud maiustama.

Küll on hea see marjakuu!
Söö ja nopi korvi!
Maasikad ja käed ja suu –
kõik on ühte värvi!

suveluuletus, 1

SUVI
Viivi Luik

Suvi ukselinki surub
ja meid hõikab välja,
sest et noor ja tihe muru
maa seest tuleb välja,
sest et muresid on vähem,
palju rohkem aega,
ja et valgeid pilvi läheb
üle linnataeva.

esmaspäev, 12. mai 2008

8 cover'it, mis on paremad, kui originaalid

...või sama head.

Eilne superstaarisaade, kus tuli laulda Frank Sinatra laule, viis mõtted järele laulmisele ehk cover'ite tegemisele üldse. Cover'ite tegemine on tänapäeva muusikamaailma lahutamatu ja enesestmõistetav osa, alates artistide isiklikest hommage'idest nende albumitel kuni kollektiivsete tribuutplaatideni välja (ABBA, Black Sabbath, King Diamond jne). Paraku on, vähemalt minu meelest, 90-95% cover'itest lahjad, lihtsalt originaali järelelaulmine, ei muud. Nagu supipoti loputusvesi.

Cover'i juures on mu meelest kõige tähtsam taasesitaja dialoog algupärandi autoriga - vahetu suhe ja isiklik sekkumine sellesse laulu, julge ja loov tõlgendus, modifitseerimine oma visiooni kohaselt. Ühesõnaga, mingi edasiarendus, et tekiks uus, iseseisev väärtus. Siis võib loota, et tulemus on samaväärne, kui algupärand. Või mõnikord isegi parem...


Kuulasin nüüd natuke muusikat ja otsisin kokku cover'eid, mis minu arvamuse kohaselt on samaväärsed, kui algupärand, või isegi paremad. Valik oli suur, aga palju esile tõstmise väärset ei leidnud - ainult 8 lugu. Panen need siia soovituseks kirja, ilma paremusjärjestuseta. Ja kommenteerin lühidalt. See märkus ka veel, et loomulikult on siin erinevad ajastud ja erinevad stiilid ja erinevad võimalused jne. Aga lõpuks on kõik ikkagi kinni selles "miskis", eks ole.

Cradle Of Filth - Mr Crowley (Ozzy Osbourne)
Oluliselt parem, kui Ozzy Osbourne'i algupärand. Esmalt juba muusikaliselt rikkam ja põnevam - Ozzyl on selline natuke vesisepoolne rokk, aga Cradle Of Filth paneb sisse kõik, mida tänapäeva black metal'il on sisse panna. Tihedam ja võimsam kõlapilt. Teiseks on ka cover'i meeleolu palju teravam, saatanlikum ja kurjakuulutavam. Raske, kaunis ja metsik.

Samael - I Love The Dead (Alice Cooper)
Sama kehtib ka Alice Cooperi loo "I Love The Dead" kohta Šveitsi metal-bändi Samael esituses. Cooperil on see suhteliselt kahvatu traadirokk, nagu peaaegu kogu ta looming enne "Poisonit". Pealkiri ja sisu pretendeerib õõvusele, aga mida lugu ennast kuulates tunda ei ole, on õõvus. Samaeli esituses on lugu omandanud erakordselt rasked võnked, tõeliselt haiglasliku painavuse. Keskkooli lõpupäevil tunnetasin seda lugu enda jaoks sama endassekiskuvana, nagu mõnda Burzumi "Filosofemi" või "My Dying Bride'i "The Angel And The Dark Riveri" lugu.

My Dying Bride - Some Velvet Morning (Nancy Sinatra ja Lee Hazlewood)
Nancy Sinatra ja Lee Hazlewoodi "Some Velvet Morning", üks esimesi ja üldse kuulsamaid psühhedeelse roki hitte 1960. aastatest, on veenev ja haarav ka algupärases esituses. Aga ütleks, et sellega võrdne on briti doom metal bändi My Dying Bride'i versioon. Nancy ja Lee mahedalt ja salapäraselt lüüritsevat duetti asendab siin halavalt lõikav Aaron Stainthorpe'i vokaal. Sekkub veel itkev viiul ja kõik need dekadentlised helimassiivid, mis on My Dying Bride'le tunnuslikud alates albumist "The Angel And The Dark River". Seda lugu on muide kaverdanud ka rootslaste death metal grupp Entombed - üsna kesiselt - ja šotlaste Primal Scream koos Kate Mossiga, viimaste versioon on ka kütkestav, eriti video vahendusel.


Sex Pistols - My Way (Frank Sinatra)
Eile üritasid kuus superstaari-saate finalisti Frank Sinatrast midagi välja võluda. Mu meelest õnnestus see ainult Janal, teised laulsid lihtsalt oma laulu kuidagi maha. Eriti võis seda täheldada poiste juures. Ju siis on Sinatra laulud sellised, mida tüdrukutel on kergem järele laulda. Igatahes, Sex Pistolsi imeline cover Sinatra
suurepärasest loost on mu meelest hea illustratsioon sellele jutule, mis on õnnestunud cover. Kõik see pistolsite tolatsemine ja hääleväänutamine annab käesoleval juhul, nendele loomupäraste vahenditega, edasi just seda laulu pointi, mis on midagi sellist: tegin, mis tegin, aga tegin alati seda, mida tahtsin.

The Kovenant - Spaceman (Babylon Zoo)
Oli kunagi ühehitibänd Babylon Zoo, mis sai kuulsaks lauluga "Spaceman". Polnud paha, jäi meelde, aga polnud ka midagi erilist. Kosmilisse filosoofiasse pürgiva norra metal-bändi The Kovenant (alguses Covenant) esituses on see omandanud huvitavalt intelligentse ja saatanliku kuju, rääkimata sellest, et ka jõulisema ja raputavama.

Amorphis - Light My Fire (The Doors)
Soomlaste metal-saurus Amorphis on teinud The Doorsi tuntuimast loost põhjamaiselt karge ja nauditavalt karge tõlgenduse. Isegi sündisoolod on stiilselt teise žanri üle toodud. Kõik see siis leitav Amorphise kuulsaima albumi "Tales From The Thousand Lakes" pealt, kus seesugust kargust ja meloodilisust veel küllaga.

Pain - Eleanor Rigby (The Beatles)
Rootslaste Pain, mille juhtfiguuriks ja vokalistiks on nende üks suurimaid metal-muusikuid
Peter Tägtgren (Hypocrisy jm), teeb arvutite ja muu metal-varustuse kaasabil biitlite tuntud loost mõnusalt lennuka tänapäevase versiooni.

"Moulin Rouge" - The Show Must Go On (Queen)
Queenist on tehtud plaatide kaupa cover'eid, aga kõiki neid iseloomustab allajäämine algupärandile - heal juhul on tulemus mõttetu, halvemal juhul hale. Nagu mingi kramp oleks Freddiet järele laulda. Aga et temagi on täiesti järelelauldav, seda tõestab muusikaline film "Moulin Rouge", kus näitlejate kollektiiv eesotsas Nicole Kidmaniga esitab Queeni 1991. aasta plaadilt "Innuendo" laulu "The Show Must Go On". Särav ja haarav! Imekaunis! See on esimene ja ilmselt tükiks ajaks ka viimane õnnestunud Queeni tõlgendus.

teisipäev, 6. mai 2008

kuidas Enn Vetemaa Nikolai Karotammega tennist mängis

Rääkisin ennist, kuidas tänapäeval taksojuhina töötav Raigo oli poisina Hendrik Krummile tennises tagasilööjaks ja kuidas ooperitäht teda Volgaga koju sõidutas. Tennisest ja prominentidest on mul tuua ka teine lugu, selle rääkis mulle kirjanik Enn Vetemaa (intervjuu ilmub mai Loomingus).

See oli umbes aastal 1947. Nagu heast perest lastele kombeks, sain klaveri- ja tennisetunde. Ja ühel päeval, kui olin Kadrioru tenniseväljakul mängimas, nägin järsku, kuidas peatusid kaks autot ja ühest astus välja mees, keda olin piltidelt palju näinud – Nikolai Karotamm. Oli pikka kasvu, juuksed laines või lokkis. Tuli ka tennist mängima. Tema mängukaaslaseks tõttas kohe kuulus tennisemängija Evald Kree. Kuna mina, kümne- või üheteistkümne aastane tennisepoiss juhtusin sealsamas võtta olema, paluti minul ja ühel mu sõbral pallipoisteks tulla. Siis nad hakkasid omavahel päris ilusat pikka palli mängima. Kuulsin ka, kuidas nad omavahel rääkisid, eriti jäi kõrva nimi Belits-Geiman – kes on kirjutanud ühe hea tenniseõpiku. Kas äkki Karotamm ei olnud temalt saanud koolitust?

Venemaa-eestlane, kes mängib pikkades valgetes pükstes tennist – midagi sellist ei osanud ma varem ette kujutada. Ja kui ma nüüd temale mõtlen, siis saan äkki aru, miks ta eesti kultuuri kaitsma hakkas... Intelligentne ja julge mees. Pärast, kui nad olid mängu lõpetanud ja ära hakkasid minema, siis üks nendega kaasas olnud mees, ilmselt ihukaitsja, andis mulle ja sõbrale ka raha. Palju seda ei olnud, aga seda aega arvestades siiski omajagu: nii et sain järgmised paar nädalat jäätist ja kommi osta. Nii et Enn Vetemaa osteti juba noorelt punaste poolt ära!

taksojuhi mälestused Georg Otsast

Sattusin pühapäeva õhtul sõitma Tallinna Taksopargi taksoga. Autojuht valis Liivalaiast tee Westmanni poe juurde väga nupukalt (mööda Tatarit), mistõttu pidin teda tunnustama. "Ma tunnen seda kanti väga hästi," ütles taksojuht, keskealine meesterahvas, Raigo nimi, selgituseks. "Ma elasin ja kasvasin siin. Georg Otsaga ühes majas!"

Siis ta jutustas natuke Otsast. Oli olnud väga "normaalne" ja sõbralik mees, üldse mitte uhke. Tal oli Volga, millega hoovi poisse hea meelega linna peale sõitma viis - et "lähme vaatame, mis linna peal toimub". Nende hoovi poiste hulka kuulus siis ka Raigo. Samuti oli Georg Ots Soomest tulles ikka hoovi poistele nätsu toonud.


Aga Raigol oli veel teinegi prominentne ooperilauljast sõber - Hendrik Krumm. Temaga mängis Raigo tennist, täpsemalt - oli tagasilööjaks. Ka Hendrik Krummil oli Volga, millega tagasilööja pärast mängu koju toonud. Kord näinud seda pealt Georg ja naernud: "Sa oled ikka eriti tore mees, Volgaga tuuakse koju!"

esmaspäev, 5. mai 2008

juhtum Tartu Kaarsillal

Istusime ööl vastu pühapäeva väikse seltskonnaga Tartus Kaarsillal, lonksasime, mida lonksata oli, ajasime juttu ja vaatasime möödakäijaid. Oo, möödakäijad olid põnevad! Kõige toredam kokkupuudega nendega oli järgmine.

Tulevad Raekoja platsi poolt kaks alaealist jorssi, mõlemad üsna purjus. Meie juures jäi üks neist seisma ja pöördus meie poole umbes niisuguse tekstiga: "Oeioiõuh?" Ehk siis, ligikaudses tõlkes: "On teil üks suits?" Isik, kelle poole ta pöördus, oli juhtumisi väga printsipiaalne. "Ei anna. Kui vanad te olete?" Jorss sellepeale, üllatunult: "Ää-äh?" Ja siis juba vihaselt: "Ää-äh!" Mispeale järgnes tema poolt olukorrale väga huvitav lahendus. Ta nimelt ähvardas meile politsei kutsuda. Mida ta kohe tegigi, võttes telefoni ja jämisedes sinna umbes midagi sellist: "Äuäuöuöu." Ehk siis: "Tere, helistan teile Tartu Kaarsillalt, siin on üks seltskond inimesi, kes tülitab möödujaid, tulge palun kohale, kena ööd!" Siis saatis ta meie poole veel tigeda pilgu, susises midagi, mis pidi tähendama, et "mina teilt ilusti küsisin" ja lasi jalga. Aga ilmselt oli meil sel õhtul vedamine suur, sest politsei meile järele ei tulnud.

Supilinn, Karlova ja Tour de Force

Supilinn

Supilinn

Supilinn

Hommik Andra aias

Uunikum

Teine uunikum

Veel üks uunikum

Karlova

Karlova

Karlova

Gurmaanid

Vahuril on põnev tätokas

Maailmas

Rüütli tänav

Pealkirjata

Veel pilte Aapol ja Lemmil.

reede, 2. mai 2008

päeva luuletus

OO, ÕUN!

Oo, õun!
..............Oo, õun!

Sa sooja suve jagu päikest oled näinud
ja punaseks nii igalt küljelt läinud
ja paistad nõnda hõrkk!

Oo, õun!
..............Oo, õun!
Nüüd keset sügispäikse jahenevat sära
ma teattan sul’, et söön su kohe ära –
ei päästa sinu tõrkk!

Tom, 375. saade (eetris 14. mail)

Pööningukambris on Tom ja Anni. Esialgu on näha ainult laua juures seisvat Tomi, kellel on seljas üsna veidrana mõjuv, ütleks, et lausa groteskne maskotikostüüm. Tom ise paistab ennast selles kostüümis pisut ebamugavalt tundvat.

TOM
Tere! Täna olen natuke ebaharilikult riides. (paus, kehitab ennast) Tegelikult saaks veel ebaharilikumalt...

Ta paneb pähe maskoti peaosa, misjärel tema kostüüm on täielik. Nii seisab ta mõne hetke ja laseb vaatajatel ennast imetleda. Siis võtab ta peaosa jälle ära.

TOM
See on Suure-Peetri juubelipidustuste maskoti kostüüm. Mul nimelt paluti kehastada selle ürituse maskotti. Suure-Peetril on sel laupäeval ümmargune sünnipäev ehk juubel – täitub 750. aasta Suure-Peetri esimesest mainimisest. Nii et meie linn saab laupäeval 750-aastaseks. Inimestel hakatakse vanust arvestama sündimise hetkest, aga linnadel nende esimese mainimise hetkest. Ja Suure-Peetrit mainis 17. mail aastal 1258 esimest korda üks saksa krahv, kelle nimi oli von Schmidt. (vaatab ennast) Huvitav, mis näo see von Schmidt oleks selle kostüümi peale teinud? Päris naljakas kostüüm, eks ole? (paus) Siin sees on ka üsna palav ja kitsas olla, nagu te arvata võite. Aga noh, kui lubasin, siis lubasin. Lõppude lõpuks võib see päris huvitav kogemus olla.

Kaader Annist, kes viibib rõdul ja laseb soojal kevadpäikesel enda peale paista, silmad unelevalt kinni, nägu päikese poole. Rõdul on näha õitsvaid rõdulilli.

ANNI
Loomulikult, Tom! See on suur au! Kehastada oma kodulinna juubelipeo maskotti!

TOM
Jah, aga pean rahva seas ringi liikuma ja inimeste meeleolu tõstma, ja see, ma usun, on päris keeruline. Ma ei ole kunagi varem maskotti kehastanud, ma ei teagi, mida teha tuleb.

ANNI
Kas sulle siis õpetussõnu ei jagatud?

TOM
Jagati küll – öeldi, et lihtsalt liigu rahva seas ringi ja lehvita inimestele. Patsuta lapsi ja suru suurematel kätt.

ANNI
See ei ole ju keeruline.

TOM
Ei ole jah, aga ma usun, et midagi peaks ikka veel olema. Ma paningi selle kostüümi nüüd selleks selga, et äkki tuleb mingi maskotitunne kätte, aga pole veel tulnud.

ANNI
Sa mõtled selle asja liiga keeruliseks. Võta vabamalt. Chill’i.

TOM
Mida?

ANNI
Chill’i! Tunne ennast vabalt. Nagu mina praegu.

Päikesekiired tantsivad Anni nina peal. Siis kaader Tomist, kes püüab sisse võtta mingeid poose, etendada mingeid maskotiliigutusi jne.

Siis järsku kostab eemalt Anni kiljatus!

Ja kohe sööstab Anni Tomi kõrvale kaadrisse.

ANNI
Õõh!

Ta poeb Tomi selja taha.

TOM
Mis siis nüüd?

ANNI
Kaitse mind!

TOM (vaatab ringi)
Misasja? Mille eest!

ANNI
See seal! Õõh!

TOM (ei näe ikka veel midagi)
Mh?

ANNI
Mesilane!

TOM
Mesilane?

Ta vaatab hoolega rõdu poole ja näeb siis tõesti mesilast.

TOM
Aa! On jah! Mesilane! Näed sa, lendas aknast tuppa! Ilmselt tuli nende lillede peale, mis rõdul on, ja sattus kogemata tuppa. Ikka juhtub. (Annile) Aga mis siis nüüd on?

ANNI
Ma kardan mesilasi! Ja herilasi! Nad võivad nõelata! Aja ta ära!

TOM
Siis nad just võivadki nõelata, kui neid hakata ära ajama. Eriti herilased.

Anni ei ütle midagi.

TOM
Mis siis teeme nüüd?

Paus.

TOM
Ta praegu siiasuunas ei tule, ootame natuke, äkki lendab tagasi õue. Äkki näeb, et siin tal midagi teha ei ole. Las vahepeal tulla multifilmid.

[Multifilmid]

Multifilmide lõppedes poole olukord toas muutunud. Tom ja Anni istuvad laua taga, on vaikselt ja siis jälgivad silmadega midagi, mis teeb aeglaselt tiiru üle toa, siis läheneb – Tom ja Anni tõmbuvad võpatades kaugemale – ja siis kaugeneb – Tom ja Anni tulevad tagasi endisesse asendisse.

ANNI
Ma ei saa enam nii. Võta midagi ette. Ta ei leia ise rõduust üles. Ehkki see on pärani lahti.

TOM
Mida ma siis pean ette võtma? Ma ei hakka ju ometi mesilast maha lööma, nagu kärbest või sääske või herilast, mesilane on kasulik loom.

ANNI
Püüa ta purki.

TOM
Kuidas sa seda ette kujutad?

ANNI
Või siis... Ma ei tea!

Ta tõmbub Tomist veidi eemale ja jääb tema maskotikostüümi silmitsema. Ta näost on näha, et ta on jõudnud mingile heale mõttele.

ANNI
Tom! Kuule! See su kostüüm! See maskotikostüüm!

TOM
Jah?

ANNI
See on ju paks! See kaitseb sind mesilase nõelamise eest! See on täpselt nagu mesiniku kaitseriietus! Pane see peaosa ka veel pähe! Ja siis aja mesilane ajalehega rõduuksest välja!

Tom kõhkleb veidi. Ta peab nõu, kas ta kostüüm on tõesti selleks ettevõtmiseks sobilik.

TOM
Hm...

ANNI
Jah! Jah! Parimat mesilase tõrjumise riietust ei saagi enam olla. Ta ei pääse ju sulle kuskilt ligi. (krabab lähedusest ühe ajalehe) Näe, sellega tõrju ta välja.

Tom paneb kostüümi peaosa pähe ja võtab ajalehe. Ettevaatlikult liigub ta mesilase poole. Järgneb vabas vormis, kuid telepärane ja koomilise efektiga ettekantud tegevus mesilase aknast välja ajamisel – jälgimine, liginemine, ajalehega udjamine, käestlibisemine, uuesti liginemine, hüpped jne.

Lõpuks saab Tom mesilase rõdule aetud ja rahu on majas.

ANNI
Kas läks ära?

TOM
Jah. Sellega on korras.

Anni rahuneb – vajub pingest täielikult lõdvaks.

TOM (võtab peaosa peast)
Aga millest selline hirm mesilaste ees? Sa ju oled ometi maatüdruk?

ANNI
Ma ei tea... On selline hirm lihtsalt. Ja mis sellest, et maatüdruk.

TOM
Oleks veel herilane olnud. Aga mesilased ei ole tigedad.

ANNI
Noh, siis ma oleks otse toast välja jooksnud. Aga ma sain kohe aru, et see on mesilane. Nad on üsna sarnased, aga eri värvi. Herilane on kollane ja must, aga mesilane on helepruun ja must.

TOM
Mõned inimesed on mesilase või herilase nõelamise vastu allergilised, ega sina ei ole?

ANNI
Ma ei tea, et oleksin. Nad ei ole mind kunagi nõelanud. Aga targem on seda siiski mitte järele proovida.

[Multifilm]

TOM (vaatajale)
Mesilased on tegelikult väga targad putukad. Kas te teadsite, et nad suhtlevad omavahel tantsides? Nad nimelt tantsivad üksteisele, kui on mingi hea õietolmu korjamise koha leidnud. Tulevad tarru ja tantsivad. Annavad teistele tantsuga teada, kui kaugel see korjemaa on. Ja mis suunas. Noh, muidugi ei ole see mingi selline tants, nagu me esimese hooga ette kujutame – selline, nagu diskol.

ANNI
Mul on üks isa tuttav mesinik. Ta on sellest rääkinud. Ja muide, mesilastel on kuninganna ka! Nagu inglastel või hollandlastel!

TOM
Teda vist nimetatakse rohkem mesilasemaks.

ANNI
Nojah, nii öeldakse tema kohta ka. Aga see minu isa tuttav mesinik ütleb alati – kuninganna. Kuninganna on kõige tähtsam mesilane. Me võiks ta õhtusesse saatesse kutsuda.

TOM
Kelle – selle kuninganna?

ANNI
Jaa, selle kuninganna! Ei, mesiniku loomulikult. Sest mesilased on tähtsad putukad ja mesi on väga tähtis toiduaine. Võiks rääkida, kuidas mesilased mett teevad.

TOM
Hästi. Teeme nii. Kohtumiseni õhtul!

neljapäev, 1. mai 2008

Tallinn, 1. mai 2008. Fotoreportaaž

Jalutasin täna veidi linna peal, marsruudil Pärnu mnt - Asula - Vana-Lõuna - Vineeri - Tatari. Väga ilus ja mahe ilm. Tegin mõned pildid selle päeva jäädvustuseks.

Rahvuslipp ühel majal Pärnu maantee ääres

Aegade müür Pärnu maantee ääres

Võililled Pärnu maantee viadukti juures

Vana-Lõuna tänav

Sein Lõunakeskuse tagahoovis

Tommi Grill - parim söögikoht öises Tallinnas

Tommi kebab - parim, mida öisel Tallinnal kulinaaria-alal pakkuda

eilne päev: Kuku laest ja muust

Andra ja Andrease luuleõhtu eile kirjanike maja saalis oli tõsiselt hea. Andra esitas vanemaid ("Saage üle") ja uuemaid luuletusi, mis panid ennast kuulama, nagu alati. Andreas tegi luuletajana suurepärase lavadebüüdi, norida ei olnud ei esituse ega tekstide sisu kallal. Rahulik ja eneseteadlik olemine, milles mõningane (enese)iroonia varjund, publikuga vahetu ja vaba suhtlemine - kiiduväärsed lavakuju jooned. Luuletused ise - mõtetelt ja sõnadelt tihedad tekstid, enamjaolt mõtteluule valdkonda kalduvad, tõsi küll, lisandiga "sotsiaalne". Saadagu tuttavaks ja pandagu tähele - Andreas Nestor.

Pärast seda läksime Kukusse, kus nägime oma silmaga tagatoas allavarisenud lage. Nii hull see siiski ei olnud, nagu ajalehest esimese hooga võib välja lugeda, küllalt groteskne vaatepilt aga sellegipoolest. See oli seal tagatoas, kus päevasel ajal lõunat pakutakse, täpsemalt selle tagatoa paremas seinas. Suhteliselt nurgatagune kitsas koht, kuhu keegi ka nii väga ennast sisse seadma ei kipu, kui mujal vähegi ruumi. Viimasel ajal olid seal seina ääres seisulauad. Osa laepaneelistikust oli alla väändunud ning ruum selle ja seina vahelt kruusa ja muud sodi täis vajunud.
Täpselt Wiiralti kohviku esise suure akna all, üles vaadates paistsid sillutise kivid - see oli kõik, mis Kuku põrandat oli välismaailmast lahutama jäänud. Andreas tegi pilte, kultuuriloo ja kindlustuse tarbeks.

Eilne päev viis mind ka - seda juba päeval - Kuku raadiosse, kus rääkisin 7-8 minutit Pronkssõduri-muusikalist. Oleks pidanud rääkima poole rohkem, aga Kuku raadio on nüüd kolinud Veerenni keskusesse, kuhu ei pääse ju teisiti ligi, kui äärmuslikke meetodeid kasutusele võttes. Ja need meetodid, täpsemalt a) bussiga nr 18 Liiva peatusse sõitmine ja b) seal takso tellimine, vedasid faasis b roppumoodi alt. Aga ka need paar nappi minutit raadioeetrit said, vähemalt minu arvates, igati sisukalt täidetud, jutt veeres ja mõte jooksis.

Lisaks sellele rääkisin samast asjast ka ajalehes Postimees - juures väga ilus foto. Poseerin Tõnismäel Pronkssõduri endise asukoha juures tulbiklumpide vahel raamatuga "Kakskümmend aastat hiljem", mille lugemisega just vahetult enne seda olin bussis ühele poole jõudnud. Illustreerin selle fotoga (autor Liis Treimann) ka käesolevat postitust.