Pesin just köögis unise peaga kohvikannu, kui pähe tuli üks küsimus - kummaliselt palju häid asju tuleb pähe unise peaga. Nimelt: kuidas on võimalik, et erakordselt meeldivast inimesest saab järsku erakordselt ebameeldiv inimene? Või vähem järsku - aegamööda, justkui märkamatult. Kuidas see nii läheb? Alguses on nii, lõpus - naa? Usun, et iga selline muutumine on vähemalt sama huvitav lugu, kui need, mis on talletatud "Eesti elulugude" köidetes. Isegi pingestatum, dramaatilisem. Tõelise draamafilmi või thriller'i potentsiaalne aines. Enamike lahutatud abielude taga on selline lugu, üldse suurema osa metsaläinud suhete taga. Aga mitte ainult - neid on ka muudes läbikäimisvormides, mul näiteks oli lapsepõlves mitu sellist sõpra. Ja hilisemas elus on olnud mõned sellised ülemused. Tõepoolest, hea meelega loeksin selliste allakäikude lähikirjeldusi. Äkki oleks neist midagi õppida? Aga ilmselt on neid ka raskem kirja panna, kui lihtsalt elulugu üles vuristada.
Kohv saigi selle mõtiskluse jooksul valmis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar