esmaspäev, 15. oktoober 2007

päev

Mõni päev läheb lihtsalt algusest peale metsa, alates sellest hetkest, kui kella 13.30 paiku selles aktiivselt osalema hakkad. Nähes, et asjad ei parane, tegin kella 16 paiku restardikatse kerge uinaku näol. Nüüd sellest lähemalt räägikski. Nimelt ma nägin järgmist und: istun maal, vanaema toas ja minu kõrval istub vanaisa. Keda praeguseks juba peaaegu 12 aastat ei ole elavate kirjas. Ja mina küsin tema käest, mida ta arvab Eesti iseseisvuse taastamisest. Ühelt poolt oli ta Punaarmees kahurväelane, osales Kuramaa lahingutes ja kandis ENSV aja lõpuni väärikat sõjaveterani staatust (oi see kuldne ordenikõlin), teiselt poolt olla ta ikka väga sapine ja mürgine olnud kõige parteisse puutuva suhtes. Rääkimata sellest, et mina küll ei mäleta teda kuidagi teistsuguse kui ühe tavalise ja mõistliku, seejuures veel kangekaelse eesti mehena. Niisiis - küsin. Ja tuleb vastus. Põhjalik, kujundlik, isegi filosoofilisse mõõtmesse haarduv. Täiesti erinev muidu nii sõnaahtrast vanaisast! Isamaaliste poliitikute ja Interrinde terav vastandus. Muuhulgas põnev loetelu nimedest (sh Rein Veidemanni tütar, eesnimi midagi M-tähega, Marian vms, perekonnanimi Robert). Otsest vastust küsimusele ei saanud, aga mulle jäi mulje, et tema arvamus oli loomulikult täielikult soosiv. Aga mis kõige tähtsam: suhtlus vanaisaga oli nii otsene ja vahetu, et sellist osadust unenäokülalistega kohtab väga harva. Ärgates jäin selle üle kohe pikalt ja süvitsi mõtlema.


Ja siis järgmine vaatus samal unenäoseansil: olen maal köögis, minu kõrval on tuntud teadusajakirjanik Tiit Kändler, kes teatab mulle, et Robert Lepikson soovib minuga telefoni vahendusel rääkida, "mitte tööasjus". Mina parajasti sõin midagi, krimpsutasin nägu, et kohe-kohe.

Üldiselt on teiste inimeste unenäod igavad ja ega ma muidu ei fikseerikski neid, kui nad poleks nii 1) tähenduslikud, et annavad välja tähendamissõna mõõdu, 2) sürrealistlikud, et annavad välja luuletuse mõõdu.

Õhtul tegin bussiga sõidu ja noppisin ühest vestlusest üles väärtusliku sõnaleiu: aseoks. Mis peaks tähendama: aga see oleks. See on hea illustratsioon filoloogilisele tõsiasjale, et keel kui selline areneb lühiduse suunas. Paar tuhat aastat tagasi kujundas eesti keele palet sise- ja lõpukadu, nüüd on märkimisväärsel kohal sõnarivide redutseerumine üksiksõnaks verbaalses keelekasutuses - aga viimasel on tänapäeval suurem võim üldkeelt normeerida, kui varem, mõtleme kas või kõigile neile e-suhtlemisviisidele jne. Vrd ka põhimõtselt pro põhimõtteliselt, janiedasi pro ja nii edasi jne.

Võiks ju paari sõnaga üle libiseda ka muust päeva kulgemisest, neist hädamere hoovustest, aseoks nõme. Selle asemel soovitan hoopis head muusikat, leidke või tõmmake kuskilt:

* Apelsin, "Peeglid"
* Marju Länik & Mahavok, "Mäng"
* Joel Steinfeldt, "Doktor"
* Paradoks, "Vaikus"
* Ans. Andur, "Vaikus" (Paradoksi cover)

2 kommentaari:

konnula contra ütles ...

ma ei tea kas ma olen juba rääkinud enda unest, mida nägin enne esimest Päevalehe-päeva
Olin kuulutatud lindpriiks ja minu vahva kaaskond oli Levadia jalgpallimeeskond. Ja siis tuli politsei meid kinni võtma, ma teadsin, et tulevad ja läksin isa juurde, et ta mu traktoriga kuhugi pakku viiks (miks just traktoriga, võib-olla sellepärast, et mööda teed ei peaks sõitma)
aga kui selgus, et eesti politseis on mingid mustad ja karvased mutsaheedi võitlejad, vähemalt see üks, kes aknast sisse vaatas ja ühe Levadia-mehe minu kõrvalt lihtsalt maha kõmmutas, siis ma sain aru, et mul mingit pääsu ei ole, isegi kui ma käed tõstan ja alla annan
Ärkasin siis üles muidugi

wr ütles ...

Huvitav, miks just Levadia, mitte Flora? Aga unenäo meeleolu tuletab mulle küll karmimaid hetki päevalehe tegemiselt meelde...