neljapäev, 30. juuli 2009

Perekooli huumorit

Tuli tahtmine veidi oma meelt perverssel moel lahutada, läksin Perekooli foorumit lugema. Siin on mõned esileküündivamad hetked:

kuidas teie oma elukaaslast kutsute?

keegi leidis häid poisslapse nimesid...

aidake, kuidas võrgutada enda meest!

kas pikkadel meestel on lühike?

teisipäev, 28. juuli 2009

õhtu anekdoot

Lauri käis külas ja rääkis äramineku eel anekdoodi:

Nõukogude ajal. Ontlik prillidega poiss sõidab rongis ja näeb kaunist tütarlast. Läheneb, tahab juttu alustada. Pöördub arglikult tütarlapse poole:
"Vabandage, kas te juba Puccinit olete näinud?"
"Ei ole, ja kui näitate, kutsun miilitsa!"

laupäev, 25. juuli 2009

mul on kõige, kõige, kõige ilusam pepu!

Танцуй, Россия, и плачь, Европа!
А у меня самая, самая, самая красивая попа!

Ehk siis:

Tantsi, Venemaa, ja nuta, Euroopa!
Aga mul on kõige, kõige, kõige ilusam pepu!

Populaarsest laulust Venemaal. Vaata siit kaunist videot. (NB! Kindlasti vaata lõpuni...)

neljapäev, 23. juuli 2009

philoloogilisi etyyde

.
EESTI KEELE

...VAHUTAVA JÕE
......KAUNID KÄÄNUD

1.

nimetav
...omastava
......osastavat

sisseütlevasse
...seesütlevas
......seestütlevast

alaleütlevale
...alalütleval
......alaltütlevalt

saavaks
...rajavani
......olevana

......ilmaütlevata
............kaasaütlevaga

2.

Uusi käändeid:

koos Contraga

paljuütlev
...mittemidagiütlev
......näkkuütlev

perssepugev
...möödarääkiv
......ärapanev

alalehoidev
...alalhoidev
......alalthoidev

seksisaav
...teedrajav
......üleolev

......remsuolev
............mirtemvalev

teisipäev, 21. juuli 2009

leitud uus kuum välismaalane "Unistuste printsessi" uue hooaja jaoks!

Unustage see igav, šampanjat luristav moosinäoga tross Roberto! Iharatele ja särasilmsetele eesti neidudele, kelle jaoks kodumaised mehed on tohlakad matsid, on leitud uus põnev välismaa mees, kelle armastust püüda! Seekord viib kosjasõit koguni kaugele eksootikasse. Lähem info siin.

tarkusetera

Iidne lugu mulla Nasreddinist kõneleb nii:

Läinud kaks vaidlevat meest mulla juurde oma tülile lahendust otsima. Mulla kuulanud esimese mehe ära, kostnud: "Sul on täiesti õigus!"
Kuulanud ka tema vastaspoole ära, siis kostnud: "Sul on ka täiesti õigus!"
Läinud koju, rääkinud naisele, kuidas oli päeval meeste tüli asjus "õigust" mõistnud. Naine kukkunud hurjutama: "Kuidas siis nii saab õigust mõista? Sa oled ikka väga selgrootu!"
"Paraku on ka sul täiesti õigus!" nentinud mulla.


Milline tark lugu. Mul on vahel sama tunne.

esmaspäev, 20. juuli 2009

Olavi Ruitlase "Naine" - soovitan!

.
Tunnen Olavi Ruitlast isiklikult umbes 10 aastat. Ja kui ma peaksin hakkama temast kirjutama persoonilugu ja avama temas kõige olemuslikumad jooned, siis nimetaksin esimese asjana tema siirust, otsekohesust ja südametunnistust. Olavi on hea südamega aus inimene, kõlagu ta luuletused või väljaütlemised kui tahes väljakutsuvalt.

Nüüd on see siirus, otsekohesus ja südametunnistus omandanud ka kirjanduslikult väga kõrgetasemelise kuju - raamatuna "Naine". See on äärmiselt hea raamat, kindlalt üks selle aasta proosa tippe.

Vähe on ilmselt neid mehi, kes seda raamatut lugedes ei jää ühel hetkel jahmatuses vaatama: kurat, need leheküljed on nagu täpselt minu elust kirjutatud! Sõna-sõnalt!

Olavi on teoses loobunud absoluutselt igasugustest nimedest, isegi kohanimedest. Ja nimetab tegelasi ainult tinglike hüüdnimedega nagu nt Naine, Väike Naine, Kirglik Naine jne. See muudab teose - mis iseenesest kujutab elu kirurgi täpsuse ja halastamatusega - veel suuremaks kui elu, annab sellele mingi suure üldistuse, valmilikkuse, tähendussõnaliku mõõtme.

See on siira, ausa ja südametunnistusega MEHE kirjutatud raamat NAISTEST. Ja iga lause, mõte, sõna on täpselt mõõdetud ja kaalutud. Ilukirjanduslik suursaavutus. Ja mis veel: see raamat meeldib ka naistele, Katja palus Olavile oma komplimendid edasi öelda.


Piltidel: Olavi ja tema raamat hiljutilõppenud seminaril Lätete Pääl. All loeb "Naist" lasteraamatute pildimeister Marja-Liisa Plats.

pühapäev, 19. juuli 2009

eile Karepal

Käisin koos Holgeriga eile Karepal, Richard Sagritsa talumuuseumis, kus esinesin õhtul koos Andraga. Päeval jalutasime Holgeriga mere ääres ja metsas. Holger käis meres ka, sulistas ja tegi liivalossi. Väitis, et polegi varem meres käinud.

Pärast jalutasime paljajalu metsateel tagasi Sagritsa tallu, Holger ei tahtnudki enam tosse jalga panna, jooksis talumuru peal edasi paljajalu. Väitis, et pole varem paljajalu murul ka jooksnud. Sai sõbragi, ühe tüdruku. Tutvus muuhulgas selliste ebalinlike loomadega nagu sipelgad, sääsed, parmud, kärbsed, kihulased - natuke kipub linnapoisina neid pelgama, nimetab iga sumisevat putukat mesilaseks. Aga paistab, et tasapisi saab aru - kärbes ei tule ega söö teda ära.

Lõpuks ei tahtnudki sealt ära tulla, tänagi veel kibeles tagasi, nii põnevad olid kõik need rehealused ja sopid-nurgatagused. Aga ei saa veel tagasi minna, ehkki Teet Veispak, Sagritsa talu esindusisik, lahkelt kutsus. Täna on merepäevad ja hulganisti põnevaid laevu. Ma arvan, et Holger pole varem ka allveelaevas käinud ja vanaaegset purjelaeva näinud. Aga eile oli väga tore ja sisukas päev. Aitäh kõigile asjaosalistele!

Sagritsa talus kirjutasime, s.o kraapisime pliiatsiga kõik kolm - mina, Andra ja Holger - oma nime ka talu "külalisteraamatusse", vanale aknaraamile. Sel moel saime põlistatud koos sellise väärika seltskonnaga nagu Nikolai Triik, August Alle, Alo Hoidre, Debora Vaarandi, Jürgen Rooste, Andreas Nestor jpt.

neljapäev, 16. juuli 2009

Lätete Pääl 2009 pildid nüüd üleval!

.




Bristol, Piret
Contra
Ehin, Andres
Gulk, Albert
Ilves, Aapo
Katja
Kiwa
Kressa, Kaarel
Krull, Hasso
Kudu, Kalev
LiizaKazz
Merilai, Arne
Moor, Kris
Märka, Veiko
Plats, Marja-Liisa
Rajando, Lee
Ruitlane, Olavi
Tank
Teede, Andra
Tooming, Lea
Wimberg

- jpt, lisaks veel hunnitud Lõunamaa-vaated reede õhtust ja fotod pühapäevasest külaskäigust Pokumaale, aga kõik kokku ühisnimetaja LÄTETE PÄÄL 2009 all siin. Head vaatamist! Loodetavasti meeldivad! Autorid: mina, Katja, ja ühe - Kiwa kaaslannaga - tegi ka Kris Moor.

(Paar pilti jäid mul, foto-harrastajal, kogemata vale valgusega, mistõttu on õhtuvalgus sinkja koloriidiga, aga las olla, ongi huvitavam. Seekord midagi silutud-puhastatud pole, lõigatud ka mitte. Kõik on naturaalne!)

kirjastuselt Jutulind lastele ! ! !

.

kolmapäev, 15. juuli 2009

kultuuriliste algvõimete test Laine Jänesele

.
KULTUURILISTE ALGVÕIMETE TEST

kultuuriminister Laine Jänesele
ja teistele, kelle tahe on suur,
aga vaim nõder


1. osa

ÜHENDA ÕIGED PAARID!

NOTSU.....NÄU-NÄU
SUKSU.....PRÄÄK-PRÄÄK
PIILU..... MÕMM-MÕMM
KONN..... GAA-GAA
MÕMMI...KUKKU-KUKKU
KIISU..... MÄÄ-MÄÄ
KÄGU..... RÖH-RÖH
LAMMAS. KIKERIKII
HANI..... IHHAHHAA
KUKK..... KROOKS-KROOKS

Tulemused:
50-100% - võite pidada kultuuriministri ametit
vähem kui 50 - jääte klassikursust kordama

2. osa

LOE VALJULT!

JU-TA MÄN-GIS LIB-LI-KA-GA. JU-TA HAK-KAS KUL-TUU-RI-MI-NIST-RIKS. JU-TA TÕS-TIS KÄI-BE-MAK-SU. JU-TA KÄR-PIS TEAT-RI-TE TOE-TU-SI. JU-TA MU-RET-SES ME-LOO-DIA-TE PÄ-RAST. JU-TA PI-DAS PIIN-LI-KU KÕ-NE. JU-TA MÄN-GIS LIB-LI-KA-GA.

Tulemused:
sorav, ilmekas, õige hääldus - võite pidada laulupeol lõpukõnet
esitus puudujääkidega - varjuge oma kabinetti

esmaspäev, 13. juuli 2009

luulet

.
KOHV ÜHES
KABANOSS
TEISES KÄES

Lihula Muhu Tarbatu
muinaslinnast muinaslinnani
ei olnud palju maad

Kohila Mäo Viljandi
alati jääb tee peale
üks Statoil

mõõkk ühes
piibel teises käes
nii raudmees tuli väravasse

kohv ühes
kabanoss teises käes
ma seisan uhkelt nagu tamm

ja Läti Henrik pani kirja
ja võõrast autost tehti piltti
ja see ei ole
.....ei saa olema
..........ununev lehekülg
...............aegade raamatus


SUURELT ETTE VÕETTUD ELU

Täna olen ära joonud
.....kogu maailma viina!
Oma õlgadel ma kannan
.....kogu maailma valu!
Nüüd ma lähen magama ja
.....kusen täis kogu voodi!


PILDISTAJA

jee lõvi pääses lahti
teen moblaga piltti
vau see on küll ufo
teen moblaga piltti
oh krt bin laden või
teen moblaga piltti
õu kle näitta perset
teen moblaga piltti

pärast panen reitti

pühapäev, 12. juuli 2009

Andres Ehini kultuuriloolised suvejutud II

Sel nädalavahetusel toimus Urvaste lähedal Restu (Visela) külas, Arne Merilai talus 10. korda noorte autorite suvine maheteaduslik seminar Lätete Pääl. Fotod ja muu jutt millalgi edaspidi, siinkohal panen kirja mõned kultuuriloolised jutud, mida rääkis seal ja tagasiteel sealt Andres Ehin.

1. lugu: Rannet ja neegrid
Millalgi peale 1972. aastat, mil Ehinist sai Kirjanike Liidu liige, peeti Toompeal, praeguses Riigikogu saalis Kirjanike Liidu kongressi. Pärast seda, juba mitteametlikus õhkkonnas sattus Ehin ühte lauda Loomingu Raamatukogu toimetaja Lembe Hiedeli ja kirjanik Egon Rannetiga. Rannet, nagu teada ja nagu ka siinses blogis korduvalt kajastatud, oli tuntud oma maniakaalsuse poolest. Lembe Hiedel aga oli naine, kes ei hoidnud oma arvamust inimestest enda teada ja ladus kõik julgelt välja. Ka selles laudkonnas ei varjanud ta Ranneti eest, mida temast arvab.

Seepeale üritas Rannet, tema kohta üsna haruldaselt, siiski tõestada, et ta ei ole niisugune ebameeldiv isik, nagu üldiselt arvatakse. Väite kinnituseks tõi ta asjaolu, et ta armastab väga neegreid. Ja rääkis, kuidas ta oli USA-s, New Yorgis käies külastanud ka Harlemit ja üritanud seal neegritega sõbraks saada. Nood aga olid talle hoopis andnud vastu lõugu ja võtnud rahakoti ära. Tulemus: Rannet neegritest sõpru ei saanud. Meetodit, kuidas ta üritas neegritega sõprust sobitada, ta laudkonnale ei maininud.

2. lugu. Luulehäppening Tartu maaliinide bussijaamas
Oli 1960. või 1961. aasta. Artur Alliksaar, Paul-Eerik Rummo, Henn-Kaarel Hellat ja Andres Ehin hakkasid Tartu maaliinide bussijaamas spontaanselt oma luuletusi esitama. Ootamatu luuleüritus tõmbas ligi palju kuulajaid, nii et üks buss teise järel sõitis tühjalt minema. Luule lugemise vahepeal käisid luuletajad üliõpilase mütsidega ringi ja kogusid kuulajate käest raha.

Esinejatest oli sel luulelugemisel Alliksaare järel populaarsuselt teisel kohal Hellat, kuna ta luuletused olid Lõuna-Eesti murdes. Tol ajal oldi Eestis juba küllastunud ja tüdinud üldisest Nõukogude Liidus valitsevast kosmosepaatosest, mis jõudis ka luulesse, Hellat aga suurendas sel luulelugemisel oma menu veelgi sellega, et esitas murdekeeles toredaid kosmoseteemalisi vemmalvärsse.

Siis saabusid kurja näoga miilitsad. Aga luuletajatel õnnestus rahvahulka pugeda ja kaduda. Pärast esinemist siirdus kogu seltskond restorani Võit ja kulutas mütside sisalduse seal uljalt ära. Ehin mäletas, et vist viibisid esinemise ajal juures ka Mati Unt ja tema tollane abikaasa Ela Liimeon (praegu Tomson). Aga Unt ise ei esinenud.

3. lugu. Siia ja Rimmeli päästmine
See lugu juhtus Ehini mäletamist mööda 1969. aastal. Moskvas toimus noorte kirjandusseminar, millest võtsid osa ka Andres Ehin, Arvi Siig ja Rudolf Rimmel. Parajasti sel ajal, kui viibiti hotellis, kanti televiisorist üle jäähokimatši Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia vahel. Hotellitubades televiisoreid ei olnud, kogu korruse peale oli üks televiisor koridoris. Siig ja Rimmel elasid selle ees koos teiste tubade elanikega pingelisele jäähokimatšile kaasa. Ehin, kes ei olnud spordihuviline, oli oma toas.

Eestlastel oli spordivõistluste puhul tavaks Nõukogude Liidule kaasa elada ainult siis, kui asjasse oli segatud mõni eestlane. Kõigil muul juhtudel elati kaasa ikka Nõukogude Liidu vastasele, eriti siis, kui tegu oli Soome või Ungariga. Nii elasid ka Siig ja Rimmel seal hotellis, ja eriti veel pärast 1968. aasta Praha-sündmusi, kaasa loomulikult Tšehhoslovakkiale. Kõik ülejäänud, kes seal Moskva hotellis televiisorit vaatasid, elasid kaasa loomulikult Nõukogude Liidule.

Mingil hetkel tuli Ehinile, kes oli oma toas, soov teed juua. Teed sai tol ajal Nõukogude Liidu hotellides korruse korrapidaja käest. Ehin läks teed tooma. Ja nägi televiisori ees järgmist pilti - maruvihased nõukogude jäähokisõbrad on kaks Tšehhoslovakkia fänni ümber piiranud, juba lendavad esimesed "matid", vaat et kohe lastakse käiku juba käed! Ohtlik olukord! Modernist Ehin erilist isiklikku sümpaatiat Siia ja Rimmeli kui ametliku joone ajajate vastu ei tundnud, aga kus sa siis saad nad ka hätta jätta. Läks Ehin kallalekippujaid rahustama: "Nad on tšehhid!" - "Panjatna," kostunud selle peale ja kallalekippujad tõmmanud ennast tagasi. Ehini mäletamist mööda võitnudki tookord matši Tšehhoslovakkia.

4. lugu. Hambapastaga kokkumääritud Käbin
Sellele 1969. aasta noorte kirjandusseminarile Moskvas sattus ka Ehini sõnul üks "aferist" Mändsoo. Ta oli Nõukogude Liidu maadluskoondise massöör, hiljem Eesti NSV maadluskoondise massöör ja mingil ajal hakkas ta ennast pidama ka luuletajaks. See Mändsoo rääkis toona Ehinile järgmise loo.

Kui Eesti NSV esindust Moskvas külastasid Eesti NSV kõrged riigimehed nagu Käbin või Lentsman, siis pakuti neile rikkalikke lõõgastumisvõimalusi, mis sisaldasid ka massaaži. Seda kutsuti tegema just seesama maadluskoondise massöör Mändsoo. Kord võtnud Mändsoo hambapasta Pomorin karbi, kleepinud sellele võõrkeelsed sildid peale ja öelnud Käbinile, et see on väga kallis, raskesti kättesaadav välismaa massaažikreem. See makstud kenasti "kinni". Ja Mändsoo määris Käbini hambapastaga kokku.

See lugu tundus nii fantastikasse kalduv, belletristiline, et pärisin Ehinilt ekstra kinnitust, kas selline asi võis tõepoolest juhtunud olla. Midagi enamat Ehin siiski kinnitada ei osanud. Teadis ainult seda, mida Mändsoo oli talle jutustanud ja mis sai nüüd siinkohal kirja pandud.

5. lugu. Jalutuskäik David Samoiloviga
David Samoilov oli vene luuletaja, kellel olid Eestiga väga soojad suhted. Alates 1976. aastast elas ta põhiliselt Pärnus, sealsele Metsakalmistule on maetud ka tema tuhaurn, ütleb "Eesti kirjanike leksikon".

Seoses Samoiloviga rääkis Ehin loo, mis viib taas tagasi 1969. aastasse, mil Moskvas toimus noorte kirjandusseminar. Nimelt sattus Ehini modernistlik luule seal tuliste kirjandusteoreetiliste, kas-siis-nii-võib tüüpi vaidluste objektiks. Siial ja Rimmelil loomulikult polnud mõistetavusega mingit probleemi, selline jevgenijevtušenkolik luule, nagu nad kirjutasid, oli tollal Nõukogude Liidus moodne ja populaarne. Selles vaidluses asus Ehinit toetama just nimelt David Samoilov.

Mingi aeg hiljem toimus Toompeal, praeguses Riigikogu saalis järjekordne Eesti Kirjanike Liidu kongress. Kongressipäeval juhtus aga nõnda, et Samoilov läks napsivõtmisega liiale. Vladimir Beekman, kes oli Kirjanike Liidu kõrge ametnikuna vastutav isik, leidis, et see on ikka üle piiri, kutsus Ehini ja palus tal Samoilov "kaineks jalutada".

Ehin võttis takso, istus koos Samoiloviga sinna sisse ja kaks kirjanikku sõitsid Tallinna lähedale Rannamõisasse jalutama. Ehinil oli taskus viis 100-grammist konjakipudelit, sellest varust jagas ta kaaslasele mõõdukalt, et tollele pohmelus peale ei tuleks. Nii nad jalutasid seal, katsusid ka sealasunud restorani ust, aga see oli kinni. Kogu see aeg oli Samoilov muide arvanud, et nad on teel Ehini suvilasse. Lõpuks Ehin siiski paljastas talle jalutuskäigu eesmärgi, Samoilov õnneks ei solvunud. Siis asusid nad tagasiteele, hääletasid ennast ühe veoauto peale. Juhi kõrval oli kaks vaba kohta, seal nad sõitsid Tallinnasse, kongressile tagasi, Samoilov "kaineks jalutatud". Edasi püsis ta kongressil "mõõdukuse piires".

6. lugu. Eesti kirjanikud ja Läti võikriis
Nõukogude ajal oli tavaline, et mingiks ajaks kadus mingi kaup poodidest täielikult. 1970. aastate alguses oli selliseks kaubaks Eestis ja Lätis või. See oli iseäranis eestlastele oluline kaubaartikkel, ühtaegu nii väärtuslik toiduaine kui ka omamoodi rahvuslik uhkus vabariigi päevilt. Asemele võtta olnud õlidest ei hakatud Eestis iial lugu pidama, igatseti ikka võid taga. Kuni mõne aasta pärast tuli või poodidesse tagasi.

Eestis tuli või aga poodidesse tagasi varem kui Lätis, kus see ka oli ära kadunud. Oli aasta 1972. Ja eesti kirjanikud hakkasid läti kolleegide võituse-muret vähendama sel moel, et saatsid neile Eestist võid. Ehini jutu järgi otsustades oli see olnud ikka üsna mastaapne üritus. Vastukaubaks toodi või paluti Lätist saata-tuua selliseid lätlaste kaubaartikleid nagu Riia palsam ja roheline juustupulber. Viimase näol olnud tegu Eestis üsnagi armastatud ja populaarse toiduainega. Kaua õnneks ei pidanud lätlasi Eestist võiga toetama, varsti tuli see ka Lätis poodidesse tagasi.

7. lugu. Eri Klas, prill-laud kaelas
Eelmise loo jätkuks rääkis Ehin, kuidas mingil ajal kadusid poodidest täielikult prill-lauad. Sattunud Estonia teatri dirigent Eri Klas sellisel ajal Rumeeniasse. Seal näinud - prill-lauad poodides vabalt saadaval! Ei jätnud juhust kasutamata, ostnud kohe endale ühe. Sõbralikust sotsleeririigist Nõukogude Liitu tagasi tulema hakates aga leidnud Klas, et kõik kohvrid-kotid on juba muud välismaa-kaupa täis, ei anna seda prill-lauda enam mitte kuhugi mahutada. Ja nii tulnud ta Nõukogude Liidu piiripunktist üle, prill-laud kaelas!

Tegu oli loomulikult ideoloogiliselt taunimisväärse sammuga. Piiripunktis, ilmselt kuskil Ukrainas, selgitatud välja, kellega tegu ja saadetud Tallinnasse, Estonia teatrisse kaebus. Eestis võetudki Klasi teguviis karmile arutlusele ja määratud lõpuks parteiline karistus.

Lisalugu. Häda Mihkel Muti nime pärast
Mihkel Mutt olla kurtnud, et teda tema nime pärast aina narritavat: kord mutt, see maa-alune loom, kord mutt, see vana naine. Lohutanud Andres Ehin selle jutu peale Mutti: "Minu meelest ei ole sa kumbki mutt, vaid hoopis osastava käände vorm sõnast musi. Nagu käänatakse susi : soe : sutt, oled sa musi : moe : Mutt." Aga selle jutu peale saanud Mutt taas väga pahaseks.

- - -

Loe ka Andres Ehini kultuuriloolisi suvejutte I!

neljapäev, 9. juuli 2009

liikide tekkest ja käitumistavadest

Ehk siis: unikaalne fotogalerii urbanistliku ürgmetsa sügavikest.

kolmapäev, 8. juuli 2009

Kolm päeva Muhu saarel - SUUR fotogalerii

Ühe nädala jooksul on täiesti võimalik teha öine ringsõit risti-põiki läbi Raplamaa (21.-22. juuni), otsida teed teedetuis padrikuis Põhja-Lätis (23.-24. juuni) ja õppida lähedalt tundma Juhan Smuuli poolt kuulsaks kirjutatud Muhumaad (26.-28. juuni). Järgnevalt fotogalerii.

Marsruut oli: 1. päeval Kuivastu-Liiva-Koguva, 2. päeval Koguva-Kõinastu-Rootsivere-Liiva-Koguva, 3. päeval: Koguva-Nautse-Linnuse-Külasema-Nõmmküla-Vahtraste-Hellamaa-Kuivastu. Liiklusvahend: jalgratas. Varustus: minimaalne.

Siinkohal tulised tänusõnad kirjandusuurijast koguvalasele Kadri Tüürile, kes Laasu talu renoveeritud rehealuses rändajaile lahket öömaja pakkus ning Muhu muuseumi töötajana ka pikalt-laialt Koguva külast ja Smuulidest pajatas.

Pikemat reisikirja seekord ei hakkaks kirjutama, las kõneleda rohkem pildid.











11 x Koguva küla

Esimese päeva õhtul Koguvas väikesel ringkäigul kohtasime Muhumaast filmi tegevat filmigruppi.


2 x Juhan Smuul. 1990-ndate alguses oli see kuju mõned aastad Kadrioru pargis. Ja ikka rohkem kui mitu korda tulin oma tollasest koolist koju läbi Kadrioru pargi, istudes mõneks ajaks jalga puhkama merele vaatava Smuuli kõrvale.

Siis leidsid mõned uue aja dogmaatikud, et tegu on punase häbiväärsusega ja kõrvaldasid selle kuju pargist. Kuni paar aastat tagasi müüdi see sümboolse hinna 1 kroon eest Muhumaale Muhu muuseumile. "Õigupoolest läks see maksma 6 krooni, koos ülekandetasuga," täpsustas Kadri Tüür.

Vaatab ta aga endiselt merele, seekord Pirita lahe asemel kodusele Väiksele väinale.


2 x teel mere poole



3 x mere ääres


Vaated Kõinastu laiu ja Saaremaa poole


TEINE PÄEV


2 x Kadri Tüür. Ülemisel pildil koos tütar Roosiga.




Stendid Muhu muuseumis, Juhan Smuuli ekspositsiooni juures. Muhu muuseum - kes ei tea - asub Koguva külas Tooma talus, kus sündis, kasvas ja elas suure osa oma hilisemast elust Juhan Smuul.


Juhan Smuuli töötuba ja töölaud Muhu muuseumis Tooma talus. Töölaual on näha Juhan Smuuli rahakott, prillid ja Kazbeki-karp. Eemal on näha tema portfell.



Tooma talu tagant- ja eestvaates. Keskmisel pildil Kadri Tüür koos Roosiga.



Koguvast 1,2 kilomeetrit põhja poole mere ääres asub Nuka talu, kus 1978. aasta suvel on filmitud "Siin me oleme!" (1979). (Filmitalust ja selle elanikest tänapäeval loe Risto Berendsoni põnevat reportaaži.) Meie sealolemise ajal ei märganud me talu õuel ühtegi hinge. Tahtsime küsida meiegi teed Kõinastu laiule... Ja loomulikult ka näha seda kuulsat maja.




4 x teel Kõinastu laiule.

Tegu on saarega, mille kohta sobib kasutada filmist "Mehed ei nuta" (1969) pärit sõnu: "See saar ei olegi saar. See on rohkem poolsaare moodi saar. See pole mitte päris poolsaar, aga noh nii, nagu poolsaar." Just sealsamas ongi filmitud need meres jalutamise kaadrid.

Nimelt võib Muhumaalt Kõinastule läbi vee jalutada, nii et kogu paarikilomeetrise teekonna jooksul ei tõuse vesi üle poole sääre. Meie ajal oli pikalt olnud kuiv ja vesi käis isegi vaevalt üle ketsiääre. Paljajalu võib seal ka käia, põhi on pehme, savine-liivane.

Tee Kõinastule viib mööda kolmest väiksemast laiust, mis paistavad möödudes nagu kaks. Neil kahel, mis paistavad välja nagu üks, karjatatakse lehmi ja hobuseid. Ühel pildil on neid näha mere ääres jalutamas.

Huvitav, kui palju on Eestis veel olemas saari, mille kohta juhatatakse teed nii: "Hakake rannast autoroobaste järgi minema." Kõinastul on veidi püsivat asustust ja liiklus Muhumaa vahet toimub autotsi läbi mere. Ühel pildil ongi roopad ilusti näha.

Vaade Kõinastult Muhumaa poole. Paremal viirdub Saaremaa.


2 x tagasiteel Kõinastult. Ülemisel pildil meri Saaremaa ja Kõinastu vahel, alumisel näitavad rattaroopad teed Muhumaa poole.




Tagasiteel Kõinastult läksime ka hobuseid ja lehmi lähemalt vaatama. Hobused olid päris julged, lehmad püsisid ettevaatlikena eemal.

Meie järel tuli laidude poolt veel rahvast



Koguva küla ja Muhumaa on turistihordide tarbeks ohtralt kaardistatud



3 x Koguva naaberküla, Rootsivere

Teise päeva lõpetuseks käisime Liival poes. Tee ääres võis näha nüüdseks tõelist haruldust Eesti maastikupildis: heinarõuke.


KOLMAS PÄEV


Kolmandal päeval võtsime fotoka välja alles Põhja-Muhumaal, Külasema külas, kuhu söömiskoha otsimise eesmärgil suurelt maanteelt sisse põikasime. Ka siin avastasime kaunitest kiviaedadest ääristatud sopilisi külatänavaid.

Talu, mille ees asuval küla "keskväljakul" asutasime ennast lõpuks einet võtma, osutus vaatamisväärsuseks, see kandis kivitahvlit järgmise kirjaga: "Selles talus veetis oma suved filoloogiadoktor Aarne Vinkel (1918-2006)."

Oleme täitsa põhjas väljas - Nõmmkülas. Ootamatult leiame siit eest poe, mis veel ootamatumalt on pühapäeval ka avatud. Ostame jäätist ja vett.

Mälestuseks teeme pildi kahest poe ees istuvast kohalikust mehest. Nende endi nõusolekul muidugi. Vestleme ka paar sõna, küsime, kuidas Nõmmkülas elatakse.

Lähedal asub paatide parandamise tsehh.


Pastoraalne maastik. Nõmmküla poeesine.

Nõmmküla pood maanteelt

Veel Nõmmküla maastikuid


"Päike paistab, rõõmus meel - ja üks jaht on mereteel..." Vaated Üügu pangal ja pangalt.

Juba mandril. Lihula linnus. Siin löödi 1220. aastal tagasi rootslaste invasioon, nii et enne 16. sajandit nad ei julgenud enam jalga Eestisse tõsta.

© Fotod: Wr, Katja