Viimased 12 tundi olen kogunud mõtteid uute lastekaosade jaoks. Umbes viimase tunni aja jooksul on sirgunud esimesed arglikud mõttepojukesed. 13. novembri osasse kirjutan saatekülaliseks Lenna. 14. novembril saab Astrid Lindgren 100, sinna võib-olla tuleb Nele-Liis Vaiksoo, kui Pipi osatäitja lastemuusikalis "Pipi! Nuki! Puhh!". Mõlemad siis vähem või rohkem lauljatest näitlejad.
Eile tegin uue ID-kaardi jaoks pilte. Tulid hirmsad! Läksin täna tagasi, tegin uued. Vahepeal pesin pea ära ja lasin telemajas puudrit silmade alla panna. Nagu teine isik! Kena, meeldiv, nägus, intellikentse silmavaatega noormees. Panen selle pildi siia ka, aga palun ette vabandust, et ma olen kehv pildiskännija. Hirmsat mina ma näitan ainult väga suures joobes, seniks peidan ta kuhugi ära, kust see siis 50 aasta pärast loomulikult lastelaste poolt leitakse...
Aga telemajas käisin sellepärast, et ütlesin 8. novembri Terevisiooni filminurga jaoks (eetris kell 7.55) paar sõna filmist nimega "Pimedus kerkib". Täpselt, nii halb film ongi, nagu nimi ütleb. Tavaline teismeline inglise poiss, kes oma 14. sünnipäeval avastab oma erilised võimed ja äravalituse Vanade vennaskonna Märgileidjana, "seitmenda poja seitsmes poeg", päästab maailma Pimeduse käest. Plusspoolele jäävad hea kaameratöö, montaaž jm tehnilised nüansid, samuti rida kompositsiooni poolest superhäid stseene ja peaosalise igati hea näitlejatöö. Miinuspoolelt aga ujutab selle lõppkokkuvõttes üle kitši, stampide ja klišeede hiigellaine. Me teame, et kui maailm vajab päästmist, tuleb kohe appi äravalituks osutunud tavaline teismeline. Aga kes päästaks maailma - või vähemalt filmikunsti - nende tavaliste teismeliste eest, kes kogu aeg kipuvad äravalituks osutuma?
Väljas uus FHM. Taas väga sisukas. Kiitus tegijatele. Reportaaž kodusel teel Tarhuni tegemisest, artikkel tavaliste tehnikavidinate homsest päevast, automüütide ümberlükkamine ja lõbus ülevaade kiilakluse problemaatikast olid äärmiselt huvitavad. Kusjuures on natuke paremaks muutunud ka FHM-i keel. Varem riivas see nagu aeg-ajalt seda hüppavat-lämisevat-kildupanevat stiili, mis ilmselt on õpitud välismaa popimagasinidest. Aga eriti viimases numbris jäi domineerima hea kodune muhe huumor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar