esmaspäev, 14. juuli 2008

Türi - mittedepressiivne väikelinn

Käisin laupäeval Türil. Jalutasin mööda linna, vaatasin, meenutasin ja mõtisklesin. Oli suurepärane päev!

Kesklinna kalmistu ääres. Eemal paistab läbi puude Tallinna tn 6, kus elasid minu vanatädid Õie ja Maie. Kui palju kordi olen ma kõndinud mööda selle maja nurgast, et minna toredasse toidupoodi nimega Aeg, mis asus väikses kandilises majakeses!

Türil oli toona veel teinegi huvitava nimega toidupood - Valve. Ma ei tea siiani, kas see tähendas naisenime või valves olemist. Praegu Valve poodi
enam ei ole, selle asemel on Alati ja Odavalt. Aga see maja, kus pood asub, on endiselt üks Viljandi maantee, Türi peatänava ilusamaid ja suurejoonelisemaid ehitisi, pärit Stalini ajast.

Koidula tänav, vaatega järve poolt linna poole. Veidi edasi paremat kätt jääb maja (nr 14), kus elas kunagi näitekirjanik Enn Vaigur (snd 1910, srn 1988). Tuntuimaid Vaiguri teoseid on näidend "Kraavihallid" (1935), mille Kaarel Ird tõi ümbertöötatuna 1972. aastal lavale Vanemuises. Praegu kannab Vaiguri kodumaja mälestustahvlit.

Edasi vasakut kätt tuleb maja, kus elab performance'ikunstnik Sorge koos oma tekstiilikunstnikust abikaasa Resa Tiitsmaaga ja kus asub Resa nukustuudio.


Türiga on veel lähedalt seotud keelemees F. J. Wiedemann, kellel on seal lausa omanimeline tänav, ja kirjanik Silver Anniko (peateos romaan "Rusikad"), aga samuti kurioosne loovisik Lembit Heinrich Vimb, kes on kirjutanud eeposevormis järje meie rahvuseeposele "Kalevipoeg".
Peale nimetatute on Türi ka karikaturist Indrek Tegelmanni ja muusik Jaan Pehki kodulinn.

Vabriku puiestee jääb Türi raudteejaamast Viljandi poole minnes paremat kätt otse raudtee äärde. Seda puiesteed ääristab rida ühe projekti järgi ja ilmselt 1920. aastate paiku ehitatud pikki madalaid maju. Linnapildi õnneks ja möödaastuja silmarõõmuks on neil majadel seni õnnestunud puutumata jääda nii ajahambast, euroremondist kui ka kinnisvaraarendusest. Soovime meiegi neile omalt poolt pikka iga!

Ühe Vabriku puiestee maja lillederikkas aias saatis päikesevarju all päeva õhtu poole kolmeliikmeline jutukas seltskond: kaks tüsedat tädikest ja vanem meesterahvas. Olles neile pilditegemisega silma jäänud, astusin ligi ja tervitasin. Vastuvõtt oli lahke ja sama päikseline nagu seda oli ümbritsev päev. Üks tädi osutus olevat venelane, kellele teine tädi meie jutuajamist tõlkis. Ka mees oli venelane, aga tema rääkis eesti keelt üsna ladusalt.

Nii me siis ajasime natuke üle aia juttu. Mees oli tulnud Eestisse 1960. aastatel, Estonia sovhoosi Heino Marrandi juhtimise alla traktoristiks. Leidsime kohe ühise vestlusaine, sest minu vanaema oli 1950. aastate algul just Estonias Heino Marrandi juhtimise all zootehnikuna töötanud. "Marrandi oli kõva mees," rõhutas mu vestluskaaslane, ja mina noogutasin teadjalt, sest mäletan hästi oma vanaema suhtumist sellesse üle kogu vabariigi kuulsasse ja austatud põllumehesse.

Marrandi on maetud Türile Kõrgessaare kalmistule, kus tema hauda tähistab imposantne büst. Mina olen oma tribuudi talle teinud, täpsemalt öeldes vahendanud ühe vanaemalt kuuldud jutu, romaanis "Lipamäe" (ptk "Onn Karja-Arus"). Muide, Heino Marrandi poeg Jaanus Marrandi on praegu aktiivselt ja kõrgetasemeliselt tegev meie riigi poliitikas.

Türi raudteejaama tagant läheb Tallinna suunas pikk ja sirge Jaama tänav, mis pakub möödujale juulikuise väikelinna rahu selle üldlevinud ja tavapärasel kujul ega üllata millegi eriti pilkutõmbavaga - kui mitte arvestada seda siniste aknaraamidega maja. Olen kuulnud, et sinised aknaraamid pidid sääsed eemal hoidma, aga kas see ka tõele vastab?

Teisel pool Türi raudteejaama, see tähendab juba üle rööbaste, algab Vabaduse tänav, mis viib ühtviisi nii Tallinna maantee poole kui ka jälle ajas veidi tagasi. Vabaduse tänav ristub Koidula tänavaga, mille järvepoolsel otsal oli meil eespool juba võimalus jalutada.

Ilus lilla maja Koidula tänaval.

Järsku võib kuulda selja tagant niisugust häält: ll-nks... ll-nks... ll-nks... Pööran pead ja näen, et läheneb jalgrattal sõitev vana mees, ilmselt pedaali ots käimas vastu raami. Täpselt nii sõitis ka minu vanaisa. Võimalik, et nii sõidavad kõik vanad mehed. Kui mina kunagi vanaks saan, siis võib-olla hakkan ka nii sõitma.

Ilus vana maja Koidula tänaval.

Teisel pool tänavat seisab ühes hoovis vana naine ja vaatab tänavale, kassipoeg jalgade ees segimas. Kassipoeg on juba üsna suur, tõmmut karva ja väga elavaloomuline. Ta jookseb huvitatult mööduja juurde, laseb ennast silitada ja teeb ise seejuures sõbralikult nurr-nurr-nurr. "Teeb haiget!" hoiatab vana naine kõrvalt. Aga ei tee, kiisu küüned on käppades peidus, ainult hammastega näksab õrnalt. Nurr-nurr-nurr...

Vaarikate mets kuskil Raudtee tänava kandis, enne Tolli tänavat. Kitsarööpalise raudteetamm jooksis rohtu kasvanult paremat kätt Paide poole. Raudteetamm läheb, vähemalt minu teadmiste kohaselt, välja Paide bussijaama taha ja võtab sealt suuna Esna poole. Eks see lõpuks Rakveresse või Tapale välja lähe.

Bussipeatus Keskväljaku ääres.

Türi ei ole depressiivne Eesti väikelinn, vaid Paidest kõigest 10 kilomeetri kaugusele ära peidetud imeline kohake. Lisaks pärnadega ääristatud rahulikele alleedele, imeilusatele aedadele korralikult pügatud hekkide taga ning väikestele vanadele ja väärikatele majadele kuulub Türi juurde lahutamatult ka Paide-Türi-Paide bussis pileteid müüv konduktor.

Lapsepõlvest mäletan just selle liini bussist niisugust ametiisikut nagu konduktor, kes rebis oma rinnal rippuvatest piletiketastest krõts! krõts! erivärvilisi pileteid - olles nagu välja astunud Majakovski luuletuse "Kelleks saada?" illustratsioonilt - ja istus siis pärast piletimüümist tagasi oma istmele, mis oli teistest eraldi ja kõrgem. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi üheski teises bussis näinud konduktorit pileteid müümas.

Türi bussi konduktor on nagu Vergilius, kes juhatab külalisi sellesse unenäolisse ja maalilisse linna, ja nii, nagu Charoni jaoks pandi teise ilma minejale suhu obooline münt, tuleb meil, ilmalikel rändajail, loovutada transpordi eest 13 krooni piletiraha!


Türi keskväljak.

See linn on minu jaoks muuhulgas ka Suure-Peetri, saate "Saame kokku Tomi juures" tegevuspaiga prototüübiks. Just Türi majade vahele ja tänavatele olen ma algusest peale Tomi ning ta sõbrad ja tegemised oma vaimusilmas paigutanud. Kirjutasin Tomi ja Anni tegelaskujude sünniloost kunagi (veebruar 2007) Eesti Ekspressile järgmist:

Kõik algas sellest, et ootasin ühel päikselisel hilissuvepäeval T linnas keskväljaku ääres bussi. See oli üks neid väikeseid Eesti linnu, kus jäädki imetlema neid rahulikke tänavaid ja kauneid vanu puumaju ja hoolitsetud aiakesi nende ümber. Kus ühel pool keskväljakut on kaubakeskus ja teisel pool postkontor ja nende vahel näitab teeviit suunda Tallinna poole.

Võisin panna silmad kinni ja kujutada seda linna ette igal aastaajal ja iga ilmaga. Üleni lumisena või hallides vihmavalinguis või maihommiku karges päikeses või augustipärastlõuna väsinud päikeses või jaaniõhtu lõkkevinudes või jõuluõhtu särades. See ei ole mulle kunagi olnud kodulinn, aga väga oluline linn ometi.

Kirjaniku töö on vaadata ja meelde jätta. Nii ma siis vaatasingi ja jätsin meelde. Majad, puud, autod, inimesed. Sel hetkel köitis mu tähelepanu minust mööduv umbes 13-aastane poiss. Ta oli täpselt selle moega, et on äsja teinud sõpradega midagi põnevat. Sakris juuksed, pükstest väljas särk ja õhetavad kõrvad ainult kinnitasid seda oletust. Siis teadsin, et ta on Tom ja läheb paari päeva pärast selles linnas kooli.

Tom kadus vaateväljalt. Siis nägin lähedal kaubakeskuse trepil salka tüdrukuid. Nad tegid täpselt seda, mida moodsas keeles nimetatakse hängimiseks. Ehk siis ei teinud muud, kui lihtsalt seisid seal trepil, lobisesid omavahel ja vaatasid ringi. Mulle hakkas silma neist üks. Ta võis olla Tomi-vanune ja erinevalt sõbrannadest oli temal teksade asemel seljas kleit. Siis teadsin, et ta nimi on Anni, elab Reinukünka talus ja on Tomi parim sõber.

Nii algas minu tutvus Tomi ja Anniga. Ja siis tuli mu buss.

Ka nüüd tuli lõpuks mu buss.

Tagasi Paides. Ühe depressiivse väikelinna depressiivne bussijaam. Isegi laupäeva õhtul on see linn väljasurnud nagu pommiauk. Olgugi maakonnakeskus, ei leidu selles linnas praegu mitte ühtki kohta, isegi pisemat baarikest või joomaurgast, kuhu reede- või laupäevaõhtul võiks minna ennast reede- või laupäevaõhtuselt tundma.

Veel hiljuti olid selles linnas hubane restoran, milles oli hea einestada, ja mõnus pubi nimega Kaval Ants, milles oli samuti hea einestada, aga esimese kohta ütles üks naisterahvas Tallinn-Paide bussis enne väljumist, et see pandi kinni, ja teise kohta ütles Ans. Anduri bassimees Paide-Tallinn bussi oodates, et see pandi ka kinni. Vaat selline linn. Proovige sinna mitte ööseks jääda, hoidku selle eest!

*

Arvake ära, kelle trepi peal! Vihje: Türi, järve lähistel.

4 kommentaari:

hüüdja hääl oaasis ütles ...

kuidagi tuttav on küll :)

kalor ütles ...

Vaarikad peaks Liiva tänava ristis olema, seal oli vanasti mu postkast. Tolli on alles ülejärgmine, vahele jääb Lutsu, O. Lutsu.

Vaarikatest üle tee, tammi taga, kannatas kõrgepingeliinipostimäe peal kelgutada. Aga mine tea, kõik on võsastunud või murustunud. Ja raudtee läks Tamsallu.

Valvekauplus on A&Ol siiani nimes, kahju, et mitte Valve järgi, tõesõna. Igatahes, kui lõnksuvad velotaadid alles on, siis peab talvel siiani trehvama ka tõukekelkudega mammisid, kes Kõrgessaare kutukale küünalt panema purjetavad!

Annika ütles ...

Hahaa, ma olen Paidest pärit ja ma ütleks, et kodutunne kadus kohe kui ma selle linna piirist välja sõitsin teadmisega, et kodu on nüüd mujal. Haiglaselt depressiivne linn. Kuri.

Anonüümne ütles ...

ahh, kui armas on oma kodulinna läbi kõrvalseisja silmade vaadata!
väike märkus - see valvepood on ehitatud 20-ndate lõpus, mitte stalini ajal.