Tom, 238

Öösiti aga kirjutan peatükk peatüki haaval juurde Suure-Peetri saagat, peaosades Tom ja Anni. Kuna ma ise pean seda oma kolmandaks romaaniks (esimene "Lipamäe", teine "Buratino tegutseb jälle"), siis avaldan jooksvalt katkendeid selle uutest peatükkidest. Käesolev, 238. peatükk kujutab elu Suure-Peetris sealse suure kaubamaja Säästeksi n-ö kullapäeval.

*

TOM: Tere! Oh, täna on Suure-Peetri kesklinnas täielik kaos ja hullumaja! Hommikust peale on igal pool ummikud, autod tuututavad, otsivad kohta, kus parkida või kus ümber pöörata, inimeste massid sagivad tänavatel, käima on pandud lisabussid, oh – täielik tohuvabohu. Meil Suure-Peetris on nimelt Säästeksi kullapäev! Säästeks on meie üks suurimaid kaubamaju ja kullapäev tähendab seda, et täna on Säästeksis kõik kaubad odavamad, kui tavaliselt. Näiteks see hambahari (Tom näitab ühte hambaharja) maksab tavaliselt 22 krooni ja 70 senti, aga täna sai selle kätte kõigest 19 krooni ja 25 sendiga. Kokkuhoid on täitsa suur! Nojah – ja mõelge, kogu suur kaubamaja on täis tavapärasest odavamaid kaupu! Kogu linn on praegu Säästeksis koos, ma arvan, et teleka ees ei olegi praegu kedagi. Anni on ja vanaema on ja Eedi on ka. Ja kus seal on alles sabad ja trügimine! Ma seisin kaks tundi selle hambaharja pärast sabas, aga vetsupaberi saba oli nii pikk, et käis uksest välja. Nii et peame homme ikka kallist vetsupaberit ostma. Vahepeal läksid mõned inimesed isegi käsipidi kokku, tehnikaosakonnas – viimase rösteri pärast, kutsuti politsei. Õnneks polnud vaja politseid kaugelt kutsuda, kõik politseinikud olid ka Säästeksi kullapäeval. Linn on ikka täitsa tühi, isegi linnavalitsuse ukse ees oli silt, et alates lõunast suletud. Sest linnapea on ka Säästeksis, juhatab loteriid. Kõigi ostjate vahel ju loositakse välja reis Egiptusesse, mõelge.

Heliseb lauatelefon.

TOM (võtab vastu): Halloo? – Tšäu, Anni! – Mida? – Ma ei kuule midagi, mingi karjumine, röökimine sul seal... Räägi kõvemini! – Ei, ikka ei kuule! – Jah, nüüd kuulen. – Mida? Jaa, võta mulle kolm paari, kui saad. Võta vanaemale ka. Ou-ou-ou! Kuule, võta isale ka! – Jah! Kõigile kolm paari! Tšäu! (paneb toru ära) Anni oli villaste sokkide sabas, küsis, kas ma ka tahan, no loomulikult tahan, niiskete sügisilmadega on nii hea villaste sokkidega kodus ringi käia. Ja talvel, kui ilmad eriti külmad lähevad, siis võib teha nii, et paned ühed villased sokid jalga – ja siis veel teised nende otsa. Siis on eriti soe! (lauatelefon heliseb uuesti) Näe, Anni kindlasti helistab uuesti, väga hea, ma mõtlesingi, et ma võtaks tegelikult lausa neli paare neid sokke... (võtab toru) Halloo! – Tšäu! (paneb toru vastu rinda, sosistab vaatajale: „Vanaema”, siis räägib telefoniga edasi) – Jaa, tahan küll! On need ruudulised või joonelised? – Oh, kuule, võta mulle siis ruudulisi mingi kakskümmend tükki. Ei, võta kolmkümmend. Ei, veel parem – nelikümmend. Jah, nelikümmend tükki. Ja joonelisi pole nii palju vaja. Võta neid kolmkümmend tükki. Nojah, täpselt, siis ikka jagub mõneks ajaks. – Tšäu! (paneb toru ära) Vanaema hoopis helistas, ütles, et kaustikuid müüakse jube odavalt, kas ma tahan. Loomulikult tahan. Oh, nagu näete, kui Suure-Peetris on Säästeksi kullapäev, siis elu keeb!