Eks ta ole, nagu ütlevad Kurt Vonnegut ja Jürgen Rooste, käid korraks telekas - ja tulemus selline, et Postimehe võrguväljaande esikal pärast sellest koguni lugu.
Alguses püüdsime kõik neljakesi rahulikult ja vaoshoitult jutujärge edasi anda, sigines juba mulje, et Kreitzberg ei hakka täna enam midagi sellist ütlema, nagu Äripäeva intervjuus. Saade veeres päris vaguralt... Aga nii kui ta saate teises pooles tõi välja oma nn kolm punkti ja jõudis neist teiseni, nii miski nagu torkas ja ei saanud enam suud kinni hoida! Tuimas ametnikukeeles kirja pandud süüdistus, et "te" ehk kultuurinimesed peate midagi omavahel selgeks tegema jne, mõjus nagu härjale punane rätik. Täiesti spontaanselt reageerisime Kreitzbergile ühekorraga.
Ja siis läks lõpuni nii, et hoobil ja hoobil polnud vahet. Peaks ütlema, et see oli isegi päris värskendav. Kui see oleks mingite vestlussaate tavadega vastuollu läinud, nagu keegi kommijatest väidab, siis oleks Rannamäe meid korrale kutsunud - ei saa ju öelda, et ta saate ohje kindlalt käes poleks hoidnud. Ja eks muidugi oleksid võinud minu, Tiina Loki ja Tiit Ojasoo asemel ka Märt Väljataga, Mihkel Mutt või Indrek Tarand saatesse tulla ja rahulikult poliitikut kuulata ja rahulikult talle oponeerida - aga kas peab siis kultuurinimese kuvand olema tõesti ainult rahuliku kuulaja oma? Arvan isegi, et kui saade oleks lõpuni sama vaoshoitult veerenud nagu algas, oleks Kreitzbergile moraalne võit jäänud.
Pärast saate lõppu läksime neljakesi telemajast välja ja leidsime üksmeelselt, et ega poliitikud ja kultuurinimesed pole üksteisele oma asju küll selgeks rääkinud. Kreitzbergist jäi mulje, et ta on igatahes dialoogiks avatud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
ei, vinge andmine oli :)
mulle meeldis
Postita kommentaar