laupäev, 27. september 2008

haa, mul on kogu aeg õigus olnud!

Kogu oma kirjutajaks olemise aja jooksul olen ma teadnud, et internet kirjutatakse väikse algustähega, sest see on midagi enamat kui lihtsalt "konkreetse arvutivõrgu nimi". Ja millist vastuseisu on sellele osutanud korrektori mõtlemislaadiga inimesed!

Aga et kirjaniku ja mõtleja erkk sõnataju oli kogu selle aja selgelt ees õssilappajate paberitarkkusest, seda tõestab Emakeele Seltsi keeletoimkonna sellesuvine möönang (pdf), et võib jah väikse algustähega olla!

Hahaha!

Ükskord tuleb ka aeg, mil aula on III välttes, maastik II välttes, kardin hääldub kaardin (II) ning ortograafias lubatakse geminaatte kirjutada hääldusepäraselt: kärppsed, toittu, vaikkus, tööttama.

3 kommentaari:

WK ütles ...

Mõningate Su keelevaidlustustega nõus, aga geminaatide topeltkirjutusel ses positsioonis puudub sügavam mõte: pika silbi järel olev tugev klusiil muudab sõna igal juhul kolmandavälteliseks, seda pole enam mõtet teise tunnusega (geminaat) kirjeldada. Loodetavasti said Sa filoloogiaõpingutel Pedas üksjagu foneetilist transkriptsiooni harrastada, siis peaksid kursis olema, et kirjakeeles kajastuv traditsiooni ja reeglipärasust väljendav kirjapilt ja selle häälduslik vaste on 2 eri asja. Kui lähedal need 2 asja ühe kirjakeele puhul aga olema peavad, on eri keeltes kaunikesti erinevalt sätestatud.

Kõnerütm ja hääliku kontekst määravad nii palju häälduserinevusi, et nende kõigi järgimine normatiivses pruugis [kõige laiema kandvusega murdes] tekitaks kaose. Näiteks "puu" võiks sõltuvalt kontekstist kirjutada ka "ppuu" (õunappuu) või "bu" (õunabu). Kas see peaks olema kirjakeele regulatsioon?

wr ütles ...

"Pika silbi järel olev tugev klusiil muudab sõna igal juhul kolmandavälteliseks" - see nüüd küll reegel ei ole, nt sõnu nagu "lonti", "karpi", "huupi" võib hääldada nii II kui ka III vältes (II: "lontu", "carpe", "Whoopi"). Veel enam: tugevale klusiilile (k, p, t) saabki eelneda ainult pikk (kinnine) silp.

Traditsioon ja hääldus on küll kaks eri asja, ja ega ole ka mõtet kirjapilti täiesti häälduspäraseks ajada.

Minu keeleuuenduslikud põhimõtted taotlevad mh ka selliste sõnade nagu "usjas", "lipkond", "tallinlane", "metalne" jts normaalseks muutmist.

WK ütles ...

"lonti", "karpi", "huupi" võib hääldada II vältes küll, aga see ei kanna (vähemalt kirjakeeles, kirderannikumurde eest ei vastuta) tähendust. Ülejäänud näited ei kvalifitseeru hästi eesti keele fonotaktika kirjeldamiseks.

k, p ja t kirjeldakse jah, silbi piirinähtuseks, ses mõttes panevad nad alati silbi kinni ja ses mõttes pikaks. Täpsem oleks mul olnud öelda, et kui silp juba enne tugevat klusiili on pikk, on alati tegemist III vältega.

Muutmine on tore, aga ma ei näe, kuidas need muudatused võiksid aidata keele paremat omandamist või kuidas nad keelt süstemaatilisemaks muudaksid. Siis kaob ära üks dogma, mis enamikul juhtudest on vägagi abiks: kaashäälikuühendi reegel.