tähendamissõna Varblasest, Lehmast ja Kassist

Lendas Varblane taeva all. Lendas, lendas, ilm oli külm. Külmus suleline vennike ära, kukkus maha, eluvaim puha väljas.
Tuli Lehm, vaatas, et surnud Varblane - ja lasi talle plarts peale.
Varblasel, nii palju temas veel seda elukest oli, hakkas selle sees, mis Lehm talle peale oli lasknud, soe. Hakkas jah soe - ja jõud tuli tagasi. Täitsa hea oli olla. Nii hea, et Varblane kukkus rõõmsalt laulu siristama. Lesis ja siristas.
Varblase siristamist kuulis Kass. Uudishimulikult tuli ta lähemale, vaatas, et Varblane, rapsas käpaga - sah - ja käes see siristaja tal oligi. Oli käes ja kohe ka kõhus. Kass limpsas veel keelt ja läks siis edasi oma teed.

Sellel lool on kolm moraali.

Moraal 1: igaüks, kes sulle pähe laseb, ei pruugi veel su vaenlane olla.
Moraal 2: igaüks, kes sind pasast välja kaevab, ei pruugi veel su sõber olla.
Moraal 3, kõige olulisem: kui sul on hea ja soe olla, siis ära sirista!