teisipäev, 30. september 2008

kaks kirjanduslikku killukest

Aasta 1961 Moskvas, Kremlis. Juhan Smuul võtab pidulikul tseremoonial vastu publitsistika-alast Lenini preemiat, mis talle määrati "Jäise raamatu" eest. Preemiat kätte saades vahetas Smuul mõned sõnad Nikita Hruštšoviga. Teised eestlased, kes seda eemalt nägid, hiljem pärima: mis sa Hruštšoviga jutustasid seal? Smuul rehmanud: "Ah, Nikita Sergejevitš küsis, kuidas Manivald Kesamaa tervis on."

*

Leelo Tungal on üks enim lasteaedadesse ja koolidesse külla kutsutud lastekirjanikke. Esinemise juurde kuulub ka küsimustevoor või mõttevahetus publikuga. Siin on erinevus, kas kool või lasteaed. Koolis midagi asjalikku ikka küsitakse-öeldakse, aga lasteaias... Kord nõukogude aja lõpus külastanud Tungal üht lasteaeda. Esinenud ära, siis hakanud lastega juttu ajama. Kas on küsimusi? Ei, kellelgi ei paista olevat. Küsinud Tungal ise: "Kas teil mingeid muresid ka on?" Noh, mis muresidki lasteaialapsel. Ei, aga siiski. Üks tõstab käe. "Nii?" - "Minul on see mure, et ma olen venelane." Teised kisavad kõrvalt: "Ja tal on ema ka venelane!" "Ja isa ka täitsa venelane!" Ei osanud Tungal selle peale muud öelda, kui lohutada: "Noh, küll see mure sul ükskord ikka üle läheb."

Kommentaare ei ole: