Kreitzberg sillutamas teed kulka politiseerimisele

Peeter Kreitzberg: "Argument, et kultuuriinimesed teavad ise paremini, kellele raha jagada, on omandanud veidi kahtlase varjundi. Kindlasti tuleb (---) vähendada otsustamise suva."

Seda oligi oodata. Tuginedes raevunud maksumaksjate "meelepahale", sillutatakse nende "tungival nõudmisel" juba kaudselt teed kulkas "korra" majja löömiseks, s.t toetuste riiklikuks (= poliitiliseks) kontrolliks. Võimalik, et ka summade kärpimiseks - loomulikult mõne erakonna platvormi elluviimise kasuks. Seni, nagu teada, on kulka sõltumatu asutus, kus raha jagamise üle otsustavad vastava kultuurivaldkonna vabalt valitud spetsialistid.

Mõned põnevamad katked Äripäeva intervjuust, kus riigikogu kultuurikomisjoni esimehele Peeter Kreitzbergile esitasid küsimusi lugejad.

Küsimus: Mis on kõige olulisem kriteerium kultuuriinimestele toetuste andmisel?
Kreitzberg: Loominguliste projektide rahastamine, kus aluseks on võimalikult täpne eelarve. Raha nõuab täpsust isegi kultuurivaldkonnas.

Küsimus: Milline oleks teie arvates toetussüsteem näitlejatele, nii et see ka maksumaksjat ei ärritaks?
Kreitzberg: Ma ise ja mõnedki kolleegid on endale esitanud küsimuse, kas ei peaks mitmedki kulutused, mis käivad läbi kulka, olema riigieelarve osad. Eriti need kulutused, mis on pikemalt etteplaneeritavad. Argument, et kultuuriinimesed teavad ise paremini, kellele raha jagada, on omandanud veidi kahtlase varjundi. Kindlasti tuleb täpsustada rahajagamise kriteeriume ja vähendada otsustamise suva.

Küsimus: Mis võiks olla raskeim karistus, mis pärast seda kulka rahajagamisjama tuleb? Kas pead hakkavad lendama või tõmmatakse rahakraanid kinni???
Kreitzberg: Karistusi vaevalt et järgneb. Ootaks ära Nõukogu käsitluse sellest, mis toimunud on. Kulka rahad on sel aastal oluliselt suurenenud. Et kraane kinni keerata, on vaja seadust muuta. Ses mõttes on kulka palju paremini kaitstud kui koolilaste prii lõuna, mille rahastamist saab vähendada seadust muutmata.

- - -

Kreitzberg annab kogu teemale kõhklematult suure tähenduse. Nii suure, et hakkab rääkima lausa kraanide kinnikeeramisest ja seaduse muutmisest kui enesestmõistetavast asjast. Samuti ei mingit juttu projektide sisust - loeb hoopis see, kui ilusti on numbrid eelarvesse ritta pandud. Nagu osutab Aare Pilv, on jutus omal kohal ka näiliselt süütu osundus teemal "kuhu see raha paremini paigutuks", ehk koolilõunad. Jne, jne. Äripäev ja teised ajalehed on erakondadele poliitilisteks mängudeks kätte mänginud suurepärase abivahendi.

Lihtsalt masendav, kui kergesti see käib. Hakka või vägisi arutlema, kelle huve teenivad need ajalehed, kes selle kõmu on üles puhunud. Aga, pigem nad siiski ei teeni. Paari ignorantse mitte-kultuuriajakirjaniku asjatu elevus kasutatakse lihtsalt ära.

Aga ärgem kaotagem valvsust, olgugi suveaeg.

PS. Samas muidugi, milline maksumaksja ei tahaks, et näiteks Kesknädala rindekirjanikud hakkaksid saama oma loomingu väärilist honorari!