Ootamatult kargas mulle pähe mõte, mis mind isegi natuke vapustas. Äkki on David Lynch filmitegijana ülekohtuselt ülehinnatud, teenimatult väärtustatud?! Kas võib nii olla?! Kas võib olla, et tänapäeva filmimaailma üks ikoone on kuulsust kogunud tegelikult kellegi teise arvelt?!
Sest kui hakata mõtlema, siis mis on tema tippteos? Mille järgi kogu filme vaatav maailm teda tunneb ja fännab, ja mis tõi ka Eesti filmihuviliste massid mullu sügisel Kosmose kinno tema sakraalfilosoofilist umbluud kuulama? See on kahtlemata sari "Twin Peaks" (1990-1991).
Aga hakkame nüüd tema muud loomingut vaatama. See, mis jääb enne "Twin Peaksi", on suhteliselt kahvatu ja silmapaistmatu, ja see, mis jääb selle järele, on suhteliselt jogalähedane. Kõike ma muidugi näinud pole, eriti varasemast, aga piisavalt palju, põhiasjad ikka.
Kus on David Lynchi varasemas ja hilisemas, eeskätt muidugi hilisemas loomingus kõik see, mis meid vaimustas "Twin Peaksis"? Kas te ei ole sellele mõelnud? Ühisosaks Lynchi hilisema toodanguga on peamiselt vaid veidrad kaameranurgad ja mõned muud vormivõtted.
See viib mõtted selleni, et järsku on "Twin Peaksi" kuulsuse ja edu taga ning nõnda ka David Lynchi tänase ikoonisaatuse taga tegelikult see teine nimi seal algustiitrites, Mark Frost? Kõigi 30 osa ühiskirjutajateks olid ju David Lynch ja Mark Frost.
Järsku tegi see teine mees, Mark Frost, "Twin Peaksi" selliseks, et tahame seda taas ja taas vaadata, leides sealt ikka ja jälle midagi uut? Järsku võlgneme just Frostile selle lõikava realistlikkuse, lummava poeetilisuse ja sugereeriva kosmilisuse jäägitult endassehaarava sulami?
Ja Mark Frosti teened on omistatud David Lynchile, viimane võõra geeniuse arvelt ikooniks tehtud? Sest andke andeks, tõesti... Lynchi hilisem looming on küll huvitav, aga mitte selline, et seda teist korda viitsiks vaadata. Ja sisu tal ka ei ole, mitte midagi "Twin Peaksiga" võrreldavat.
Lisalugemist siin ja siin.
PS. Mina Kõusaare "Magnust" pole näinud, aga usaldusväärsest allikast on teada antud, et selles filmis on ühes kohas, täpsemalt litsimaja külastuses, päris rohkelt "Twin Peaksi" pealt maha viksitud.
4 kommentaari:
Partorg: Niebelungide laulu ei kirjutanud Stalin, see on natsistlik propaganda. Ma ei ole seda eepost küll lugenud, aga partorgina ja ideoloogiliselt asjadega kursis oleva inimesena võin kinnitada, et Niebelungide laulul puudub igasugune sügavus, see on küündimatu ja imperialistlik. Meie võitsime sõja, fašistidel ei ole pärast nende poolt maailmas toime pandud kurja enam õigust oma eeposele.
Minu jaoks on üheks tema tippteoseks alati olnud Mulholland Drive. Samuti olen näinud üht tema väga head roadmoviet, mis on Mulholland Drive´st tunduvalt vanem, aga mille nimi mulle kahjuks ei meenu.
Aga kui laiemalt rääkida, siis kes on tänapäeval (või üldse kunagi) teenitult väärtustatud? Sest ebaproportsionaalselt suur osa väärtushinnangutest sõltub siiski inimese kuvandist, mitte sellest, mida ta teeb - olgu näiteks siis sport (David Beckham), muusika (Madonna), kirjandus (Bukowski). Jah, kõik mainitud inimesed on oma erialal head, aga kas nad on kõige paremad? Vaevalt, aga sellest hoolimata on nad miljonite poolt väärtustatud.
nope, pole nõus. võimalik tõesti, et lineaarne jutustus pole lynchi teetass ja et see suure osa publikust eemale ajab.
aga tema geenius ongi mujal. see meeleolu, mis tema filmides valitseb on ju täiesti äratuntav käekiri. see, kuidas ta oskab tekitada selle tunde, et oled unenäos, millest välja ei saa. või tunne ümbritsevast väljapääsmatust ohust või õudusest. lynchi õudus pole labased ehmatuskohad vaid hoopis kaugemalt tulev äng. ja kriipivad helid taustal. ja millest see ometi tuleb, et kui tegelased ekraanil justkui täiesti igasuguse välise stiimulita nutma või kartma hakkavad, siis see tunne tõesti tuleb vaatajasse üle?
ja elephant man on küll väga selge lineaarne storytelling.
mul on kahju, et ma ilmselt mitte kunagi ei vaata tema kaheksakümnendate hitti blue velvet, aga väidetavalt olla see õudne ja tegelt ma eriti sellist asja ei talu.
ja et veel vaielda saaks, siis mille suurepärasega on mark frost hakkama saanud? mitte just liiga paljuga - ja nendestki osa koostöös lynchiga.
Frost muide ongi eelkõige kirjanik ja stsenarist, mitte filmimees.
Aga kordan, et maitse asi.
Minu meelest ei oleks TP ilma oma tugeva story, täpse dialoogi ja erakordsete karakteriteta (kõige selle loojaks arvan Frosti) absoluutselt selle lähedalegi, mis see praegu on.
Nimetu õudus ja põhjakeeratud äng ei kanna, kui pole konteksti, karkassi. Seda näitab kas või Lynchi "Siseimpeerium", kus äng on nii suur, et matab üleni, aga vaatajana kehitad õlgu.
Vaatan seda asja pigem nii, et Frost oli see mees, kes hoidis Lynchi lennukust mingites normaalsuse piirides. Selleks ei peagi kuulus ja tuntud olema, piisab andekusest ja isikuomadustest. Ütleks nii, et Lynchilt meeleolud ja kaameraplaanid, Frostilt kõik see, mis hoiab asja maa peal.
Postita kommentaar