schooooool's out... foooo... rever!

Jah, sündinud 1948, esimene album 1969 - aga tuli ja andis nii, et oli antud. Alice Cooper siis, eile Saku suurhallis, oma "The Psycho-Drama" tuuri lõppkontserdil, pärast Venemaad, Soomet, Rootsit, Taanit ja Lätit. Tihe ja pingestatud, silma, kõrva ja mõtet köitev show, iga sekund energiat tulvil. Kusjuures, erinevalt tavapärasest ei olnud ka Alice Cooperi bändimehed tagaplaanil või lihtsalt mürategijad, vaid laval toimuvas samavõrd osalised, kui Alice ise. Kidramehed Keri Kelli (kes mänginud ka koos Skid Row' ja Slash's Snakepit'iga) ja Jason Hook olid tõelised virtuoosid ega olnud silmapaistmatud ka oma kuju ja olemise poolest, samuti bassimees Chuck Garric (kes mänginud ka koos Dio'ga). Noh, trummimees Eric Singer (kes muide aastast 1991 ka teise heviroki-sauruse, Kiss'i trummar, aga mänginud ka Black Sabbathi, Queeni ja Brian May'ga!) oli trummide taga, aga ka tema müdistas nii, et ühtki küsimust ei tekkinud. Muusikaline kvaliteet oli seega nii laes, kui see üldse saab sellise žanri (teatraalne hevirokk) puhul laes olla. Vähemalt minu kui ise mitte muusikainimese hinnangu kohaselt.

Ja veel: mehed laval panid kõik välja, mis neil vähegi oli välja panna, paistes oma etteastet ka ise täiel rinnal kaasa nautivat, mitte mingit "saaks juba hotelli magama" või vähemalt "ah täna õhtul ma eriti ei viitsi tõmmelda, homme on Stockholm, seal tõmblen" suhtumist ei olnud. Eriti paistis see silma improvisatsioonide ja soolode juures. See, samuti laulja enda lavaline sarm, tõmbas ka publiku kenasti käima. Ja millised musikaalsed pärlid selliste kompositsiooniliste käikude näol nagu üdini hevikidramees Keri Kelli järsku... latiinokitarri ludistamas, või mõlemad kitarristid ühel hetkel koos trummimehega trummide peal jämmimas! Laulud ise oli pea põhikava lõpuni minu kui mitte nii väga fänni jaoks tundmatud, aga sellest polnud mitte midagi, et see mingi hittide paraad ei olnud. "Scool's Out", "Elected" ja muidugi "Poison" jäid täiesti eeskava lõppu, viimased kaks olid lausa lisalood, küll teises järjekorras.

Peale muusika lõi atmosfääri muidugi ka esinemise puhtalt teatrikunsti valdkonda kuuluv osa. Seegi oli igati meisterlik ja efektne, tipnedes noore ema kõri läbilõikamisega, nii et verd pritsis, sülelapse läbinaelutamise ja hiljem Alice'i enda ülespoomisega. Jaajaa, kang vajus ja luuk langes ja mõrtsuka keha kukkus igati nii, nagu vaja. Nägin neil hetkedel ka enneaegseid lahkujaid... Vähemalt esiridadest taganejaid. Ja väga palju heideti lavalt saali nänni. Ma polegi seni nii heldet bändi näinud.

Nii et tipptasemel muusikaetendus. Täitsa huvitav, et oma stuudiolugudes ei kõla Alice üldse nii hästi, seal on muusikaline taust kuidagi päris silmatorkamatu. Üks neid artiste seega, kes laval paremaks muutub. Või siis ongi see tema viimase viie aasta muutus, tulnud ta viimase comeback'iga, et tehniliselt nõudlik muusika on tegemistesse kaasatud? Ei tea, selleks peaks tõsine fänn olema, et siin midagi kosta osata, aga ma, nagu öeldud, ei ole. Pigem, või vähemalt kindlasti omajagu, on tegemist sellega, et Alice Cooper on kogenud rokistaar, kes teab, mis asi on kvaliteet ja mida peab laval tegema, et nii esinejad kui ka kuulajad ühte skeemi kaasa tõmmata. Noored bändid, õppige - ärge niisama tuusake ja poosetage! Täpselt nii ongi, nagu üks Foreigneri meestest ka Eesti Päevalehele antud intervjuus ütles: "Tänapäeva bände vaadates mõtlen, et nad keskenduvad rohkem kestale kui sisule. Nad peaksid mõtlema, kuidas võimalikult head muusikat teha, mitte sellele, kuidas kuulsaks saada ja milline on nende imidž." Rokipeerud löövad poisikesed tagaruumi šampapudeleid jahutama, kui asi muusika tegemiseks läheb. Nii ta vist kipub olemagi, jah.

Sedasama oli igatahes ka Alice'ile eelnenud Foreigner, mis samuti kolm aastakümmet muusikamaailmas kaasa teinud - selle kontsert oli ka igati tasemel, nii muusika enda kui ka kontserdifiilingu loomise oskuse poolest. Ja oli vist ka lausa täiskavaga peaaegu, või vähemalt kolmveerandkavaga - ses mõttes, et ei olnud soojendaja. Soojendaja oli üks eesti bänd, ei teagi, kumb nendest, kas Aides või Brides In Bloom. Täielik jama, isegi soojendaja kohta. Ma ei tea, kas soojendaja peabki olema enne põhiesinejat see bänd, kelle puhul publik peab küsima endalt, et "millal see kuradi asi seal läbi saab"? Ei pea ju, tingimata. Tänavusel Rabarockil oli näiteks kõige suuremate tähtedega kirjutatud Laibach'ist mäekõrguselt parem natuke väiksemate tähtedega kirjutatud Pain.

Ah jaa, kontserdi publiku hulgas andis kummalisel kombel tooni viksidest pereisadest ja ontlikest pereemadest koosnev kontingent, kes tulnud noorusaja metsikusi meenutama. Sellistest, kes täna hommikul seovad lipsu ette või panevad kostüümi selga ja lähevad oma klaasist kontorimajadesse pabereid alla kirjutama. Pluss mingeid suvaliste nägudega tüüpe. Ainult mõnda üksikut metal'i- või rokimeest oligi näha. Kahju, asi väärinuks sisuliselt täpselt vastupidist. Mitte ainult Alice Cooper, kes esindab lausa heviroki ajalugu, vaid ka teised bändimehed esindasid, nagu biograafiatestki välja tuleb, ikkagi USA tänapäeva heviroki esmaklassi.