Jaan Krossi meenutades

Töötades 2001-2007 Eesti Päevalehes kultuuriajakirjanikuna, oli mul mitu otsest kokkupuudet ka Jaan Krossiga. Tegin temaga kolm intervjuud. Esimene oli ta romaani "Tahtamaa" ilmumise puhul 2001. a sügisel ja selle jaoks läksin talle koju. Teise tegin telefonitsi siis, kui ilmusid ta mälestused "Kallid kaasteelised" (2003). Kolmanda tegin, kui Kross sai 2006. aastal Kultuuriministeeriumilt elutööpreemia, samuti telefonitsi.

Ja kõik kolm intervjuud läksid täiega metsa. Mingi info sai küll kätte ja koht lehes sai täidetud, teema kajastatud, aga ega siis see ei ole näitaja. Kui vähegi võimalik, siis ma olen ikka püüdnud intervjueerides tabada midagi enamat, koguda ribakesi kultuuriloo lõppematusse kangasse, talletada kirjaniku sõna - mis sellevõrra on ainulaadne, kuivõrd seda ilma minu küsimiseta mitte kunagi ei eksisteeriks. Saate aru, suur ambitsioon päästa ajaloo jaoks algupärast materjali ja sellega seonduv edevus!

Õnnestunuks saan pidada intervjuud ikka ainult siis, kui vastus on natukenegi pikem, kui küsimus. Kui intervjueeritav tõesti avab ennast intervjueerijale, laseb endasse vaadata, nagu selle tegevuse otsetõlge ütleb. Aga sellega mind Kross kunagi ei õnnistanud. Eks ta oli suurest ajakirjanduse tähelepanust omajagu väsitatud ka, Veidemanni veel laskis jutule, aga minusugusele noorele kirjamehele ei andnud ta rohkem, kui see miinumum, mis klassiku kohus ta klassikuks kuulutanud ühiskonna ees. Muide, sama oli lugu Ellen Niiduga, keda ma samuti korra intervjueerisin, juubeli puhul.

Rääkides ajalehes mingi koha ära täitmisest, peab mainima, et suure pinna saab ära täita uskumatult vähese originaalmaterjaliga. Elutööpreemiast tuli Arkaadiasse loomulikult teha põhilugu, s.o vähemalt 2500 tähemärki, aga Krossilt õnnestus seks puhuks välja pinnida ainult 3-4 ülinappi lauset, sest sellega tema jutukus piirdus. Pole probleemi, ülejäänud ruumi täitis ajakirjaniku tarbeloba.

"Tahtamaa" puhul tehtud intekas ebaõnnestus lausa kahekordselt. Nimelt jäi mu diktofon keset vestlust järsku seisma! Teised patareid olid kaasas, pole hullu, vahetasin ära. Aga käib siis lint natuke - ja jääb jälle seisma! Olin närviline ja rabistasin, ikkagi klassiku ees, ja nagu alati, istus ka Ellen Niit juures... Jätsin diktofoni kus see ja teine, üritasin vastuseid meelde jätta. Algaja ajakirjanikuna ei tulnud lihtsalt selle peale, et võtta paber ja pliiats ja märksõnadega asi kirja panna. Igatahes võtsin sellest jubedast kogemusest õppust ega läinud edaspidi enam kunagi intekat tegema, ilma et pistnuks eelnevalt aparaati uhiuusi patakaid. Ehkki, kas see asi just tühjade patakate pärast juhtus, seda ma kindlalt ei teagi, võib-olla oli diktofonil tol päeval lihtsalt paha tuju.

Niisiis, näputäis vastuseid lindil ja peotäis mällu vajutatud, kihutasin pärast intervjuud kohe koju arvutisse, et päästa, mis päästa annab. Asja lihtsustas see, et vastused olid kõik lühikesed ja konkreetsed, head meelde jätta. Nii saingi midagi kokku - aga nadike see tuli, nagu mingi ülekuulamise protokoll. Saatsin selle ülemusele, Ilona Martsonile. Tema reaktsioon oli kiire ja otsekohene: mis asi see on? Tõepoolest. Ja läkski nii, et ülemus tegi mu intervjuu põhjal mingi lühikese uudisloo. Alguspärasel kujul on intervjuu tänaseni ilmumata. Siinkohal ma selle siiski publitseeriks, sest praegu üle lugedes tundub infosisaldus kõigest hoolimata üsna korralik. Kahjuks ei suuda ma praegu enam meelde tuletada seda, mida Kross mulle rääkis, s.o ma ei kuule praegusel juhul enam peas kirjaniku enda häält neid vastuseid lausumas - aga teades, et panin tookord ta jutu mälu järgi kirja ikka nii täpselt, kui võimalik, julgeksin alltoodu autentsuses siiski üsna kindel olla.

*

Niisiis,
aeg: novembri lõpp, 2001
koht: Jaan Krossi kodu, elutuba
asjaosalised: mina, Jaan Kross, kõrval vaikiva varjuna Ellen Niit

Sissejuhatus:
Eestlaste seas väga hinnatud ja rahvusvaheliselt tuntud eesti romaanikirjanikul, mitmekordsel Nobeli preemia kandidaadil Jaan Krossil (81) ilmub käesoleva nädala kolmapäeval poelettidele uus romaan "Tahtamaa", mida poodnikud hindavad jõulueelses ostutuhinas juba ette kindlaks menukaubaks. Aktiivselt osaleb oma värske teose tutvustamisel ka vanameistriks tituleeritud autor ise. Ilmumispäeval kell 15.30–16.30 leiab Tallinnas raamatukaupluses Rahva Raamat aset kirjaniku autogrammitund. Samal õhtul kell 18 toimub Tallinna Kirjanike Majas presentatsiooniüritus, kus Jaan Krossiga vestleb kirjandusteadlane Rein Veidemann. Piduliku sündmuse eel külastas Jaan Krossi Eesti Päevaleht.

Kuidas lahutate meelt, kui parajasti tööd ei tee?
Millega? Töötegemisega! Nojah, väike sadulavahetus kulub muidugi ära.

Olete juba pool sajandit kirjanik. Aga kelleks tahtsite saada lapsepõlves?
Ei tea… vahepeal mängisin tohtrit. Ja aednikku. Kui mõistus pähe tulema hakkas, tudengieas, siis mõtlesin teadlasekarjäärist. Aga kirjanikuks… Kui Siberist tagasi tulin, oli raske kellekski saada. Nii alustasin tõlkimisega. Tõlkida oli lihtsam kui ise kirjutada – kui originaali autor tegi nii-öelda täis patu, siis tõlkija patt oli poole väiksem.

Kui aktiivselt jälgite kaasaegset kultuuri- ja kirjanduselu?
Eks ma ikka loen ja vaatan ja kuulan… mida soovitatakse.

Millised muljed on jäänud noorematest autoritest – nagu Tode, Sauter, Kivirähk, Kender?
Ma ei ole Tode puhul paremat välja mõelnud kui seesama, mida ütlesin "Piiririigi" välja tulles: "Vohh!" See poiss juba teab, millest kirjutada! Tema edasine areng on olnud aeglane, aga liikunud õiges suunas. Sirvisin Kenderi "Iseseisvuspäeva", muutus tüütavaks. Seda "Ebanormaalset" lugesin ka. Noh, jutustada mõistab ladusalt.

Mida võidaks pidada Teie loomingus esikohal saja aasta pärast?
Oh, kes seda võib teada! Vast meenutatakse eelkõige minu Balthasar Russowi romaani "Kolme katku vahel".

Olete praegu jätkuvalt üks eesti tõlgituim kirjanik. Mis võiks olla edu põhjus?
Ma arvan, et tõlkeedu põhjuseks võib olla see rahvusvaheline töö, tutvustustöö, mida ma teen. Rohkem kui mõni teine kirjanik.

Millist õpetust jagaksite neile, eelkõige noorematele kirjanikele, kes küll lärmi ja mürtsu teevad, aga erilist edu ei saavuta?
Las lärmavad ja teevad mürtsu! Kui midagi tulemas on, siis see ükskord ka tuleb.

Kuidas suhtute sellesse, et kirjanduse ja kunsti piirid on üha laienenud, juba peetakse isegi reklaamide kirjutamist kirjanduseks?
Kui peetaksegi, siis mitte kaugemal kui just nende reklaamikirjutajate endi ringkondades. Ent ega ma polegi kunagi arvanud, et kirjandus peaks midagi niiväga püha olema.

Mida soovite jõuluvanalt?
Tööaega! Jah! Korralikult, ilusti sisse pakituna, brikettides!

*

Nii, ja nüüd võite vaadata, mis kujul see kõik lehte jõudis...
Siin ka Krossi elutööpreemia-artikkel.