õp Nõmm ja pidulikud riided

Kallil jõuluööl ei ole ju midagi muud teha, kui võrgus kolada. Leidsin midagi enda kohta. Ja päris naljakat. Kuna algformaat on tülikas pdf, mida vähemalt minu brauser laseb lugeda ainult puhverdatuna, siis printskriinisin põhilise killu siia. Selgituseks I: see on Tallinna Järveotsa gümnaasiumi koolilehes Meil ilmunud hommage mu külaskäigule 13. märtsil 2006 mainitud gümnaasiumisse, kus kohtusin emakeelepäeva puhul keskkooliosa õpilastega. Oli igati sisukas kolmveerandtund.* Selgituseks II: moto on pärit mu romaani "Lipamäe" peatüki "Ajaolend" algvariandist, mis ilmus kogumiku URDU teises numbris (2000). Romaani need read ei pääsenud, kuna leidsin, et langevad stiilist välja. Ja veel: ei hakka brauserisodi ümbert ära lõikama, see ilus sinine raam tõstab teksti kenasti esile.


Teksti algasupaik on siin. Samast saab ka veel lugeda, kuidas 10 A klassi poisse ei lastud aulasse Wimbergiga kohtuma - kuna nad ei kandnud pidulikke riideid?! Tüdrukud aga lasti küll. Selle asemel määras õpetaja Nõmm poisid hoopis kirjandit kirjutama, leides, et "mehed on elus edasiviiv jõud". Lp õpetaja Nõmm! Ärge enam nii tehke! Teate, ma ise ei ole kogu elu lipsu sallinud, mul on ainult üks lips, mille sees on ei tea mis ajast pärit sõlm, selle siis panen ette, kui teisiti ei saa. Mulle on öeldud, et ma näen ülikonnas nägus välja, ning ma täitsa usun seda, aga ikkagi, ülikond on jõ-le-dalt ebamugav ja kirjaniku töös ka ebapraktiline. Seega ma solidariseerun täiesti nende kahtlemata väga tublide poistega.

---------------
* Lisaks positiivsetele emotsioonidele on sellest üritusest siiski meeles ka see, kuidas tegin seal vist küll oma senise esinejakarjääri jõhkraima arnoldrüütli. See juhtus nii: hakkasin lõpetama, tahtes soovida auditooriumile head emakeelepäeva. Aga huulilt lipsas, kõvasti ja kõlavalt "head emadepäeva"...