Selle nädala Sirbis ilmus Mart Kivastikult suurepärane novell "Ordnung macht frei!", millele on kindla peale ette nähtud koht eesti novelliklassikas. See põlistab tänavusuvise kulka-mulli tšehhovliku täpsusega ja sama reljeefselt, nagu põlistas Eduard Vilde "Pisuhänd" 1913. aastal ühe tollase aja kultuurielu skandaali.
Katkend:
Vanglaülem koukis välja kulka aastaauhindade listi. Sättis prillid ninale ja luges võitjad ette. Kõigepealt väiksed auhinnad, parimatele piletite ettenäitajatele. Siis parim mitteperioodilise trükise eelarve kirjutaja. Ja siis ka kulka eripreemia kirjanikule parima käekirja eest.
"Ning lõpuks," ütles vanglaülem pidulikult, "on meil üle anda ka elutööpreemia kunstiinimesele, kes pole elus munnigi teinud peale aruannete koostamise ja sõidupiletite esitamise. Palju õnne!"
Sellega oli kõik lõppenud. Järgnes saun.
Kõik ajakirjanik-ridadetegijatest kadrijakobsonid ning muud tähemärgilugejad ja klaviatuurinühkijad, kes soovitavad kulkal kirjanikule arvuti asemel õng anda, pluss nutsuiharad riigimehed on nüüd tuleviku eestlastele lõbusaks väljanaermiseks kenasti sisse serveeritud. Ehk nagu öeldakse, kui sind on laulu sisse pandud, ei päästa sind enam issapojuke kah. Jaa, ei tasu ikka kirjanikega tülli minna! Aga järsku teeb keegi ka mõne filmi või ooperi, "Maksumaksja raha kaitsel", "Muidusööja elu ja surm" vms.
Sellele Kivastiku novellile ennustan küll Tuglase novelliauhinda. Tore oleks! Kas mitte selle auhinnaraha just kulka arvelt ei tulnud?
7 kommentaari:
Ma loodan, et see paskvill Tuglast ei saa... sest muidu on eesti kirjanduse seis ikka väga nõder.
Selline Pikri-tase pole nüüd küll asi, mille puhul võiks kasutada sõnu «on kindla peale ette nähtud koht eesti novelliklassikas».
Aga eks maitsed teadagi...
Kui see ongi see "kunst", mille eest Kulka peaks peale maksma, siis no antagu lahkelt andeks - see on saast ja kultuuritus ning Eesti kirjandusele küll au ei tee.
Tuglas pööraks selle peale hauas teist külge.
Äärmiselt maitsetu ja labane ärapanemine. Kui blogi omanik arvab, et sellega naeruväärustatakse ajakirjanikke ja riigimehi, siis tulemus on otse vastupidine - naeruväärseina näitab see vaid ennast kirjanikeks nimetavaid Narcissuseid, kes peavad end mingiks ülemaks rassiks, keda kõik imetledes ja tingimusteta kummardama peavad.
Maimiku surm näitas ju kenasti kätte, et autorile pole ka (enese)iroonia võõras.
Hindaks juttu neljaga (viiest), aga ei pea mingiks igavikuliseks saavutuseks... lihtsalt selline muhe ja päevakajaline paskvill.
Tuglasega siin nüüd küll vehkida ei maksa, vähemalt mitte kirjandusest midagi teadvate inimeste juuresolekul. Tuglas oligi üks neist tublidest kirjanikest, kes 1920. aastail kulka rajas, selleks poliitikuile kaua ja põhjalikult survet avaldades.
Aga mis meeldib ja mis ei meeldi - maitse asi.
Üllele soovitan siiski mitte lahkuda Hesset ja Kafkat täis tuubitud kõrgkvaliteetse riiuli äärest - võib kogemata kokku puutuda päris elu ja kirjandusega. Või siis püsida öökapikesel lebava Underi turvalises läheduses.
Eks igaüks ole endale oma Tuglase loonud ning nüüd siis kummardab seda ja vehib sellega... eriti kui midagi ka kirjandusest teab. :)
Mina tean kirjandusest palju ning mina Tuglast Kivastiku juturäbalale ei annaks. Samas, olukorras kus seda auhinda antakse sageli üsna kirjandusvälistel põhjustel, ei imestaks ma üldse, kui Kivastik selle saaks.
Ilulev-igavikuline ja roojane-eluline kirjandus on lihtsalt avaldumisvormid. Pole üks teisest kuidagi parem või halvem... meetod ei saagi hea või halb olla... loeb vaid tulemus.
Kivastiku jutuke pole miski tipp ja mitte seepärast, mida ütleb Ülle, vaid puhtalt teostuse poolest...
Aga olgu, mis ma siin võõras blogis kraaklen... blogiomanik sai ilmselt aru küll...
Tänan soovituste eest. Teile võõra inimese raamaturiiuli sisu ennustamine on väga muidugi väga tänamatu töö - Underit seal ei ole. Ka öökapi peal mitte. On küll "Lipamäe" ja kahju, et sellele väärilist järge tulnud pole. Nagu on mul kahju ka sellest, et olen pidanud "Lipamäe" autoris kui inimeses pärast selle blogi lugemist pettuma.
Jah, Ulmeguru, maitse asi, mulle see terav iroonia selles novellis väga imponeeris. Vähe osatakse tänapäeval kirjutada head, nauditavat, täpselt kümnesse ja ei kuhugi mujale irooniat, Alle ja Gailiti vaimus, aga miks mitte ka Harri Lehiste vaimus (Tsäbovõitra-lood, kui nüüd Pikri autoritest rääkida), häbematult vähe. Seepärast ka minu suuresõnaline tunnustus sellele kirjatööle. Võib-olla preemiaga liialdasin, aga võib-olla ka mitte.
Üllele võin vastata Mart Kivastiku enda sõnadega ühest tema portreenovellist: kirjanikku on parem lugeda, kui tunda. (Ainult et mina poleks söandanud endale meeldiva romaani autori blogisse tullagi sellist juttu ajama...)
Postita kommentaar